3-2-1-148-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-148-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Vladimir Ossipenko hagi Eesti Energia Kaevandused AS-i

vastu varalise kahju eest hüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-

10-53812

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

11 312 eurot 36 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vladimir Ossipenko, esindaja vandeadvokaat Kaido

Kooga

Kostja Eesti Energia Kaevandused AS (registrikood

10032389), esindajad juhatuse liikmed Veljo Aleksandrov ja

Erik Väli

Asja läbivaatamise kuupäev

9. detsember 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-53812 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Vladimir Ossipenko kassatsioonkaebuselt 11. juulil 2013 tasutud kautsjon

113 (ükssada kolmteist) eurot 12 senti Vladimir Ossipenko arvelduskontole nr 10552000225006

(AS SEB Pank).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Ossipenko (hageja) esitas 29. oktoobril 2010 Eesti Energia Kaevandused AS-i (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista kahjuhüvitise kutsehaigusega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju eest. Varalise kahju eest palus hageja mõista välja hüvitise igakuiste

maksetena 3000 krooni (191 eurot 73 senti) kuus alates 21. juunist 2000 ja mittevaralise kahju eest

hüvitise ühekordse maksena 150 000 krooni (9586 eurot 75 senti).

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja kostja õiguseellaste juures 26. juunist 1968 kuni 20. juunini

2000. 11. märtsil 1987 diagnoositi hagejal kutsehaigusena vibratsioonitõbi. Kutsehaiguse tekkimises

on süüdi kostja õiguseellased, kelle juures hageja töötas allmaa läbindaja ja allmaa koristustöölisena

tervist eriti kahjustavates tingimustes. Hageja sai kahju tekkimisest teada 9. veebruaril 2010, kui tal

tuvastati töövõime kaotus. Hageja on seisukohal, et kahju hüvitamise nõue ei ole aegunud. Ta leiab,

et tema tervist kahjustati kuni 20. juunini 2000, mil temaga lõpetati tööleping. Sama kaua kestis ka

kostja õigusvastane tegevus.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta hagi rahuldamata. Ta leidis, et hageja nõue on aegunud.

Hageja sai tervisekahjustusest teada 11. märtsil 1987, kui tal diagnoositi kutsehaigus. Seda on ta ka

hagiavalduses ise väitnud. Kostja poole pöördus hageja kahju hüvitamise nõudega esimest korda

4. juunil 2010, seega rohkem kui 23 aastat pärast tervisekahjustusest põhjustatud kahjust

teadasaamist.

3. Viru Maakohus jättis 22. novembri 2011. a otsusega hagi aegumise tõttu rahuldamata.

Maakohus leidis, et hageja varalise kahju hüvitamise nõue on aegunud. Hageja töövõime kaotus oli

juba 1988. aastal 35% ja talle oli määratud III invaliidsusgrupp. Hageja töötas kostja õiguseellaste

juures kuni 20. juunini 2000. Kostja poole pöördus hageja alles 4. juunil 2010 ja seega on nõue

aegunud.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja uue otsusega hagi rahuldada.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2012. a otsusega Viru Maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 maakohtu otsuse põhjendusi aegumise kohaldamise kohta.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis nõude aegumise aja selgelt tuvastamata. Tsiviilkoodeksi

(TsK) § 86 kohaselt algas hagi aegumise tähtaja kulgemine päevast, mil isik sai teada või oleks

pidanud teada saama oma õiguste rikkumisest. Õiguste rikkumisest teadasaamine tähendab kahju

tekitamisest teadasaamist. Hageja pidi oma õiguste rikkumisest teada saama kutsehaiguse

diagnoosimise päeval 1984. aastal. Kui tegemist on vältava kahju hüvitamise nõudega, siis tuleb

aegumistähtaega arvestada alates 21. juunist 2000. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa

seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 kohaselt, kui

tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne

1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või

võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. Seega aegus hageja kahju

hüvitamise nõue hiljemalt 1. juulil 2005.

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse Riigikohtule, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja

saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

7. Riigikohus tühistas 30. jaanuari 2013. a otsusega (tsiviilasi nr 3-2-1-177-12) ringkonnakohtu

otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega kohus jättis rahuldamata hageja

varalise kahju hüvitamise nõude, ja saatis asja selles osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Osas, millega kohtud jätsid rahuldamata hageja mittevaralise kahju eest hüvitise

saamise nõude, tühistas Riigikohus ringkonnakohtu otsuse ja jättis hagi selles osas läbi vaatamata.

Riigikohtu otsuse p-s 10 toodud põhjenduste kohaselt tuleb nii TsK § 86 kui ka 1. septembrist 1994

kuni 1. juulini 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 116 esimese lause järgi

kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda mitte

õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise

kahju tekkimisest teadasaamise aega. Hageja taotleb varalise kahju eest hüvitise väljamõistmist alates

21. juunist 2000, kuid ei ole täpsustanud, milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis.

Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise, et hageja nõude aegumise osas otsustuse tegemiseks peab

hageja täpsustama, millal tema sissetulek kostja väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus jättis 14. juuni 2013. a otsusega Viru Maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täpsustas hageja 19. veebruaril 2013 hagi ja märkis, et

tervise kahjustamisest tekkinud varaline kahju seisneb sissetulekute vähenemises ning pärast

töölepingu lõpetamist 20. juunil 2000 ei ole ta ametlikult töötanud. Ka maakohtu istungil on hageja

kinnitanud, et kuni töölepingu lõpetamiseni tal varalist kahju ei olnud. Hagiavalduses on hageja

märkinud, et ta nõuab tervise kahjustamisest tekkinud varalise kahju hüvitamist alates 21. juunist

2000. Hageja sai varalise kahju tekkimisest teada 21. juunil 2000, kuna alates sellest ajast jäi ta kostja

väidetava õigusrikkumise tõttu ilma sissetulekust ja samast kuupäevast alates nõudis ta hagiavalduses

varalise kahju väljamõistmist. Hageja väide, et ta sai kahjust teada 2007. a sügisel ja et ta vahepeal

sai sissetulekut kalapüügist ja mitteametlikult ehitustöölisena töötades, on tõendamata ja vastuolus

hagiavalduses ning kohtuistungil avaldatuga, mistõttu see tuleb jätta tähelepanuta.

VÕSRS § 9 lg 3 sätestab, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on

pikem kui tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaeg ja

selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama paragrahvi teise lõike järgi arvestatud aegumistähtaeg,

kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Praegusel juhul tuleb aegumistähtaja

arvestamisel lähtuda VÕSRS § 9 lg-s 2 sätestatust ja seega aegus hageja nõue 30. juunil 2005. Kuna

hagi esitati kohtule 29. oktoobril 2010, siis on hageja nõue aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta hagi täpsustuse ja

lahendanud aegumise hageja nõude piire ületades. Hageja taotles varalise kahju hüvitamist alates

1. novembrist 2007 ja kohus oleks saanud otsustada, kas sellest ajast esitatud nõue on aegunud, kuid

ringkonnakohus leidis, et hageja nõue aegus 30. juunil 2005.

Hageja väide, et ta sai tervisekahjustusest tulenevast varalisest kahjust teada 2007. a sügisel, ei ole

vastuolus hagiavalduses ja kohtuistungil avaldatuga. Kohus ei ole viidanud mingitele tõenditele,

millest lähtudes ta tegi järelduse, et hageja sai varalise kahju tekkimisest teada 21. juunil 2000. Kui

asjas ei ole esitatud muid tõendeid, peab kohus lähtuma hageja seisukohast.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2 alusel

tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu, mis võis kaasa tuua ebaõige lahendi. Asi

tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

12. Riigikohus märkis oma samas asjas tehtud otsuses (vt eespool p 7), et hageja ei täpsustanud,

milles tema varaline kahju seisnes ja millal see kahju tekkis. Kuna kostja esitas aegumise vastuväite,

siis pidi hageja asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus täpsustama, millal tema sissetulek kostja

väidetava õigusrikkumise tõttu vähenes.

Asja uuel läbivaatamisel täpsustas hageja hagi ja väitis, et tema sissetulek vähenes kostja

õigusvastase tegevuse tõttu püsivalt alates 2007. a sügisest. Ringkonnakohus leidis, et hageja väide,

et ta sai kahjust teada 2007. a sügisel ja et ta vahepeal sai sissetulekut kalapüügist ja mitteametlikult

ehitustöölisena töötades, on tõendamata ja vastuolus esialgu avaldatuga. Ringkonnakohus asus

seisukohale, et hagi täpsustus tuleb jätta tähelepanuta, sest hageja oli esialgses hagiavalduses

märkinud, et pärast töölepingu lõpetamist 20. juunil 2000 ei ole ta ametlikult töötanud ja selle ajani

tal varalist kahju ei olnud.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus rikkus eelnevaga oluliselt

menetlusõiguse normi, kuna pööras tõendamiskoormuse vääralt hageja kahjuks ümber. See rikkumine

võis kaasa tuua ebaõige lahendi.

13. TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Juhul kui hageja väidab,

et kostja tekitas talle varalise kahju, peab ta oma väidet tõendama. Samuti peab ta tõendama, et kahju

tekkis hagis märgitud ajal. Juhul kui hageja kahju tekkimise aeg enne hagis märgitut asja lahendamise

jaoks tähtsust ei oma, ei ole kohtul vaja kindlaks teha, kas hageja kahju tekkis hagis märgitust varem.

Kui kostja esitab hagis aegumise vastuväite ning väidab sealhulgas, et hagejal tekkis kahju

hagiavalduses märgitust varem ja et hageja sai seega teada või pidi teada saama varem ka kahjust ja

kahju hüvitama kohustatud isikust, siis peab kostja oma väited tõendama.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus lähtuma hageja väitest, et tal tekkis kahju

sissetuleku kaotuse näol 2007. a sügisel. Ringkonnakohus peab andma kostjale võimaluse esitada

täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, tõendamaks, et hageja kaotas kostja tegevuse tõttu sissetuleku

varem ning et hageja sai teada või pidi teada saama kahjust ja kostjast kui selle kahju hüvitama

kohustatud isikust varem kui kolm aastat enne hagi esitamist.

15. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et hageja ei ole omaks võtnud, et kostja tekitas talle kahju

sissetuleku kaotuse näol 20. juunist 2000. TsMS § 231 lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise

väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või

kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Hagiavalduses on hageja märkinud, et ta lahkus

20. juunil 2002 kostja juurest töölt poolte kokkuleppel. Maakohtule 4. aprillil 2011 esitatud kirjalikus

arvamuses kinnitas hageja, et ta ei ole alates 2000. aastast töötanud (vt kohtutoimiku I kd, tl 73).

Maakohtu istungil on hageja esindaja kinnitanud, et hageja töötas 2000. aastani ja enne seda tal kahju

ei olnud (vt kohtutoimiku I kd, tl 142). Veel kinnitas hageja, et ta on alates 2000. aastast pensionil

(vt kohtutoimiku I kd, tl 142 pöördel). Eelnevast ei saa kolleegiumi arvates järeldada, et hageja oleks

hagiavalduses või asja menetlemisel maakohtu menetluses omaks võtnud, et tal tekkis kahju just

alates 21. juunist 2000.

16. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Kuna kassatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu