3-2-1-165-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-165-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. jaanuar 2014. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

E. R hagi A. R vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-10911

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. R kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1440 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. R, esindaja vandeadvokaat Eva Tibar

Kostja A. R, esindaja vandeadvokaat Meelis Masso

Asja läbivaatamise kuupäev

9. detsember 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 28. jaanuari 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai

2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-10911 ning saata asi samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada M.-L. R-le A. R kassatsioonkaebuselt 18. juunil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. R (hageja) esitas 16. märtsil 2012 oma ema vahendusel A. R (isa, kostja) vastu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, milles palus kostjalt välja mõista elatise 139 eurot kuus. Kuna kostja esitas

vastuväite, jätkas kohus menetlust hagimenetluses.

27. mail 2012 esitas hageja maakohtule hagi, milles palus kostjalt alates hagi esitamisest kuni lapse

täisealiseks saamiseni või gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppimise lõpetamiseni välja mõista

elatise 145 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Samuti palus hageja mõista kostjalt tagasiulatuvalt alates 2012. aasta veebruarist kuni hagi

esitamiseni välja elatise 580 eurot (4 * 145 eurot).

Hagiavalduse kohaselt on hageja kostja laps. Vanemate kooselu lõppes 2011. a suvel ja alates 2012. a

jaanuarist elavad vanemad lahus. Hageja elab emaga. Kostja ei täida ülalpidamiskohustust

regulaarselt ega piisavalt – 2012. aasta jaanuaris andis kostja lapse ülalpidamiseks 120 eurot ja

märtsis 60 eurot, s.o kokku 180 eurot.

Lapse ülalpidamiseks kulub ca 329 eurot kuus, sh eluaseme- ja sidekulu 100 eurot, toit 64 eurot,

riided-jalanõud, voodipesu, käterätikud 30 eurot, kulutused alusharidusele kuni 65 eurot,

kultuuriüritused ja arendav tegevus 15 eurot, transport 35 eurot, hügieen ja meditsiin 20 eurot.

Hagi esitamise aja seisuga ei ole kostja andnud lapsele neli kuud ülalpidamist. Seetõttu tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista elatis ka nelja kuu eest enne hagi esitamist, st alates 2012. a veebruarist.

Vastuseks kostja väidetele märkis hageja seaduslik esindaja, et kostja on küll aidanud elamiskulusid

kanda, kuid riideid ja ravimeid lapsele ostnud ei ole, samuti on lasteaiatasu ja huviringi maksed

kandnud hageja ema. Kui laps on isaga kokkusaamisel haige olnud, on ema talle ravimid kaasa

andnud.

Ema kinnitas 15. oktoobril 2012 kohtule, et isa suhtleb lapsega kohtu määratud aegadel ja võimaluse

korral sagedaminigi.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja on osalenud ja osaleb lapse ülalpidamises ja kasvatamises, sh andnud lapsele vahetult

ülalpidamist 2012. a märtsini ning veetnud 2012. a suvel enamiku ajast koos lapsega ja käinud

lapsega reisimas, osalenud oma mõlema lapsega koguduse korraldatud perelaagrites ja

pühapäevakoolitöös. Kostjal on kolmetoaline korter, kus on sisustatud tuba ka lapsele.

Laps elab vaheldumisi ema ja isa juures. Kostja osaleb lapse ülalpidamises iga kuu vähemalt kümme

päeva. 2013. aastal veetis kostja seitsmel kuul lapsega enam kui 50% päevadest ja viiel kuul 10–

13 päeva. Kostjal ei ole võimalik esitada arveid selle kohta, kui palju ta on lapsele kulutanud, kuid

asjaolu, et ta on lapse eest hoolitsenud ja teda ülal pidanud, võivad kinnitada kuus tunnistajat.

Kostjalt ei tule tagasiulatuvalt elatist välja mõista, sest kostja viibis 2012. a märtsi lõpuni

hoolduslehel ning pidas sel ajal last ise ülal, sh ravis, toitis ja hooldas last.

Kostja teeb lapse ülalpidamiseks kulutusi ajal, mil laps viibib kohtu kehtestatud suhtluskorra järgi

kostjaga. 2012. a juunis avas kostja lapse nimel pangakonto, kuhu on kandnud iga kuu 150 eurot

lapse ülalpidamiskulude katmiseks. Kostja arvates peaksid mõlemad vanemad kandma lapse

ülalpidamiseks raha sellele kontole. Siis saaks kumbki vanem kasutada kontol olevat raha lapse

vajaduste rahuldamiseks ajal, mil laps viibib vanemaga. Kostja on seda ka teinud ja lapse vajadusi

selle raha arvel rahuldanud, mis nähtub konto väljavõttest.

Kostja tasus lapse lasteaiaarveid kuni 2012. a veebruarini. Lapse ema vastuseisu tõttu ei ole seda

enam võimalik teha.

Oma sissetuleku tõendamiseks esitas isa viimase kuue kuu kohta palgatõendi ja kinnitas, et talle

kuulub korteriomand, suvilaga kinnisasi ning 1995. a sõiduauto.

18. oktoobril 2012 esitas kostja maakohtule taotluse muuta asjas menetlust ning minna kirjalikult

menetluselt üle asja arutamisele kohtuistungil ning kuulata üle kostja nimetatud tunnistajad.

Maakohus jättis 22. jaanuari 2013. a kohtuistungil kostja taotluse rahuldamata.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2013. a otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjalt hageja

kasuks alates 1. veebruarist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja miinimummääras elatise,

määras, et lapse emal on õigus väljamõistetud elatist käsutada, ja tunnistas otsuse viivitamata

täidetavaks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on laps elanud pärast vanemate lahkuminekut emaga. Harju

Maakohus kinnitas 17. augusti 2012. a määrusega vanemate kokkulepe isa ja lapse suhtlemise korra

kohta. Kokkuleppe järgi viibib laps aasta jooksul ca ⅓ ajast isaga ja ⅔ emaga. Hageja palus mõista

kostjalt välja miinimummääras elatise, arvestades asjaolu, et laps viibib suhtlemise korra järgi ka isa

juures. Kostja ei ole kohtule esitanud ega tõendanud mõjuvaid põhjuseid, mis annaksid alust mõista

välja miinimumist väiksem elatis. Õige ei ole kostja arusaam, et tehes lapse vajaduste rahuldamiseks

kulutusi ajal, mil laps viibib tema juures, on ta ülalpidamiskohustust piisavalt täitnud. Isa ja lapse

suhtlemise korra järgi viibib laps isaga märgatavalt vähem aega kui emaga. Samuti on nende

kokkusaamised lühiajalised, piirdudes enamasti kolme päeva või pühadega. Poolte seletuste järgi

paneb ema lapsele vajalikud asjad üldjuhul isa juurde minnes kaasa. Lapsega koos elav vanem peab

saama otsustada lapse igapäevaelu küsimusi ning ta vajab lapse vajaduste rahuldamiseks ja tehtavate

kulutuste planeerimiseks rahalist toetust lahuselavalt vanemalt. Seetõttu on miinimummääras elatise

nõue perekonnaseaduse (PKS) §-de 96, 97, 99, 100 ja 102 alusel põhjendatud.

Hageja palus mõista kostjalt PKS § 108 alusel välja elatise ka tagasiulatuvalt alates 1. veebruarist

2012. Kuna kostja ei tõendanud, et viibis 2012. a märtsis lapsega hoolduslehel ja pidas last ülal, ei saa

asjas seda väidet arvestada. Samuti ei arvestanud kohus asjaolu, et kostja avas lapsele konto ja kandis

sellelt raha üle, sest kostja ei ole tõendanud, et tegi lapsele kulutusi. Seega tuleb rahuldada ka hageja

tagasiulatuvalt elatise väljamõistmise nõue.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega kohustada lapse ema ja isa kandma lapse ülalpidamiseks iga kuu lapse kontole

miinimumelatise. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Samuti palus kostja kohustada lapse

ema esitama kohtule aruande oma sissetuleku ja ametiauto kasutamise kohta. Lisaks jättis maakohus

kostja arvates põhjendamatult rahuldamata tema tunnistajate ülekuulamise taotluse. Kostja soovis

tunnistajate ütlustega tõendada, et ta on osalenud lapse kasvatamises ja hooldamisel, mistõttu ei ole

hagejal õigust nõuda elatist tagasiulatuvalt alates 2012. a veebruarist augustini, sest sel ajal pidas

kostja last piisavalt ülal. Äärmisel juhul võiks olla alust nõuda elatist aprillist maini.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. mai 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja

kanda. Ringkonnakohus kontrollis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 järgi maakohtu

otsuse seaduslikkust poolte maakohtus esitatud asjaolude ja tõendite alusel ning nõustus TsMS § 654

lg 6 järgi maakohtu põhjendustega neid kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märkis ringkonnakohus, et maakohus ei rikkunud

menetlusõiguse normi ega kohaldanud valesti materiaalõigust.

Maakohus tuvastas õigesti aja, millest alates ei ole kostja ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja ei ole

kohtule esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest saaks järeldada vastupidist. Asjaolu, et kostjale

vormistati lapse hooldamiseks hooldusleht, ei tõenda, et kostja oleks sellel perioodil hageja suhtes

ülalpidamiskohustust täitnud. Sama ei tõenda ka kohaliku omavalitsuse kiri, milles refereeritakse

abstraktselt menetlusosalise väiteid.

Kostja esitatud väidetest ei saa järeldada, et kostja oleks ülalpidamiskohustust täitnud. Lapsele

pangakonto avamine, millele kostja väidetavalt raha kandis ja mille kasutamise sidus kostja eriliste

tingimustega, ei ole käsitatav ülalpidamiskohustuse täitmisena. Vanemal, kelle juures laps põhiliselt

ei viibi, tuleb maksta teisele vanemale lapse vajaduste rahuldamiseks raha. Elatise maksmise eesmärk

ei oleks täidetud, kui vanem peaks raha kasutamist teise vanemaga alati kooskõlastama. Samuti ei saa

lapsest lahus elav vanema nõuda, et lapsega koos elav vanem maksaks samuti lapse kontole elatist.

Kostja ei esitanud maakohtus väiteid, et miinimumelatise väljamõistmise korral jääks tema teine

alaealine laps või kostja ise või kostja invaliidist ema lubamatult vaesusesse. Kuna kostja ei ole

viidanud TsMS § 662 lg-st 3 tulenevatele alustele, ei saa ringkonnakohus kostja esitatud uusi

asjaolusid apellatsioonimenetluses arvestada.

Maakohus ei rikkunud menetlusnorme, kui jättis tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata.

Tunnistajaid saab tsiviilkohtumenetluses üle kuulata konkreetsete eluliste asjaolude tõendamiseks.

Kostja väitis, et tunnistajad, kelle ülekuulamist ta taotleb, teavad kinnitada, et kostja on täitnud

vaidlusalusel perioodil ülalpidamiskohustust. Samas ei ole kostja esitanud kohtule faktiväiteid, mille

tõendamiseks saaks või oleks kohane tunnistajaid üle kuulata. Kostja ei saa esitada tõendeid enne, kui

ta on kohtule esitanud faktiväiteid asjas tähendust omavate eluliste asjaolude kohta. Samuti ei ole

kostja ka apellatsioonkaebuses esitanud konkreetseid väiteid selle kohta, millised maakohtule esitatud

asjaolud oleks tõendatud, kui tunnistajad oleks üle kuulatud. Selliseid asjaolusid ei nähtu ka tsiviilasja

materjalidest.

Maakohus leidis õigesti, et kostja väited ei anna alust mõista kostjalt välja miinimummäärast väiksem

elatis. Selleks ei anna alust ka see, et hageja viibib osa ajast kostja juures. Seadusest tulenev nõue, et

elatis tuleb välja mõista miinimummääras, ei kehti mitte ainult siis, kui lahus elav vanem üldse oma

lapsega ei suhtle, vaid ka siis, kui laps veedab osa ajast elatist maksma kohustatud vanema juures.

Praeguses asjas leppisid vanemad kokku, et laps viibib üle nädala neljapäeva õhtust esmaspäeva

õhtuni, kolmel nädalal suvel ja ühel nädalal talvel kostja juures ning et hageja ja kostja veedavad

koos ka mõned tähtpäevad aastas. See ei ole sedavõrd pikk aeg, et annaks alust miinimummäärast

väiksemat elatist välja mõista. Laps elab põhilise aja ema juures ja lapse ema peab kandma olulise

osa lapsega seotud kuludest. Lapse üle nädala nädalalõppudel isa juures viibimine neid kulusid

olulisel määral ei vähenda.

Maakohtu otsust ei muuda ebaseaduslikuks see, et maakohus määras, et hageja kasuks välja

mõistetud elatise käsutamise õigus on hageja emal. Ülalpidamiskohustus on täidetud, kui kostja tasub

hagejale kohtuotsusega välja mõistetud elatist viisil, mis võimaldab lapse emal seda raha kasutada.

Sellest tulenevalt ei saa elatise maksmisena arvestada ka asjaolu, et kostja on väidetavalt maksnud

hageja pangakontole raha ja seda ise vähemalt osaliselt lapse ülalpidamiseks kasutanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata

asja maakohtule eelmenetluse jätkamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohus otsust piisavalt põhjendanud. Samuti jättis

maakohus asja menetledes eelmenetluses täitmata oma selgitamiskohustuse. Maakohus vaatas asja

läbi ühekülgselt ja kiirustades, mistõttu jäi kostjale mulje, et kohtud ei järgi menetlusosalise õigusi

ega täida selgitamiskohustust, kui vaidlus on miinimumelatise üle. Kuna kostjal ei olnud menetluses

esindajat, pidi maakohus juhtima kostja tähelepanu sellele, milliseid tõendeid tuleb asjas esitada.

Kostja soovis tunnistajate ütlustega tõendada, et täitis ülalpidamiskohustust vahetult ajal, mil ta oli

lapsega koos. Muid tõendeid, sh tšekke kostjal selle ajavahemiku kohta ei olnud. Maakohus ei

selgitanud kostjale, et ta peab asjas tähtsaid asjaolusid tõendama, ning jättis põhjendamatult

tunnistajad üle kuulamata ja kostja esitatud muud tõendid arvestamata.

Kohtud jätsid asja lahendades põhjendamatult arvestamata, et kostjal on ka teine laps ning elatise

väljamõistmisel ei oleks kostjale tagatud endale vajalik miinimum, arvestades ka teise lapse

ülalpidamise kohustust. Samuti jättis ringkonnakohus põhjendamatult vastu võtmata uue tõendi,

millega kostja soovis tõendada, et peab maksekäsu alusel tasuma oma teisele alaealisele lapsele

elatist 150 eurot.

Maakohus ületas asja lahendades nõude piire, kui mõistis kostjalt tagasiulatuvalt välja hagis nõutust

suurema elatise.

Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge ega üheselt mõistetav ning kostjalt täitemenetluses

sissenõutav elatise võlg on kostjale arusaamatu. Kuna kohtud ei ole märkinud, millises summas on

elatis tagasiulatuvalt välja mõistetud, ei ole hageja nõue kohtuotsuse resolutsioonis selgelt ja

ühemõtteliselt lahendatud.

Kohtud määrasid tsiviilasja hinna valesti. Maakohus määras tsiviilasja hinnaks 5220 eurot, mistõttu

tuli apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 350 eurot. Ringkonnakohus määras apellatsiooniastme

hinnaks 1035 eurot. Tsiviilasja hind on TsMS § 129 lg 2 järgi 1440 eurot.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja jätta menetluskulud

kostja kanda.

Kohtud asusid õigesti seisukohale, et kostja peab maksma hageja ülalpidamiseks miinimumelatist

ning et miinimummäärast väiksema elatise väljamõistmiseks ei anna alust asjaolu, et laps veedab

suhtlemiskorra järgi aega ka isaga ning et isa kannab selle tõttu osa lapse kuludest, sh toidukulud.

Kostja ei ole esitanud ühtki arvestatavat asjaolu, mis annaks alust mõista välja miinimummäärast

väiksem elatis.

Maakohus ei rikkunud menetlusõiguse normi, sh ei rikkunud maakohus selgitamiskohustust ega

sõnastanud kohtuotsuse resolutsiooni mitmeti mõistetavalt.

Kostja väide tsiviilasja hinna väära määramise kohta tuleb jätta tähelepanuta, sest kostja ei ole sellele

menetluses varem tuginenud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1

p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

miinimummääras või sellest väiksem elatis.

Hageja palus kostjalt välja mõista miinimummääras elatise. Miinimumelatist nõudes arvestas hageja

ema asjaolu, et kostja peab lapsega suhtlemise ajal last ka vahetult ülal.

Kostja vaidles miinimumelatise väljamõistmisele vastu eelkõige põhjusel, et laps viibib suure osa

ajast ka tema juures, mistõttu peab ta last suure osa ajast vahetult ülal. Kostja soovis oma väidet

tõendada tunnistajate ütlustega, kuna kostjal ei olnud nimetatud asjaolu kohta dokumentaalseid

tõendeid. Samuti palus kostja arvestada, et ta on kohtumenetluse ajal last ülal pidanud, kuna avas

lapse nimel pangakonto, kandis kontole lapse ülalpidamiseks raha ning kasutas seda raha lapse

vajaduste rahuldamiseks ajal, mil laps viibis temaga. Selle tõendamiseks esitas kostja ka konto

väljavõtte.

Apellatsioonkaebuses märkis kostja, et tal kulub lapse vahetuks ülalpidamiseks 220 eurot kuus ning

kui sellele lisada miinimummääras väljamõistetud elatis 160 eurot, kuluks tal lapse ülalpidamiseks

kokku 380 eurot kuus. Muu hulgas palus kostja arvestada ka asjaolu, et tal on teine laps, kelle

ülalpidamiseks kulub kokku ca 200 eurot kuus, sh nii kulud, mida kostja teeb teise lapse

ülalpidamiseks vahetult, kui ka teise lapse emale makstav elatis. Selle kohta soovis kostja esitada

maakohtu makseettepaneku, mida ringkonnakohus keeldus vastu võtmast.

11. Kolleegium leiab, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, sest jättis

asjas tähtsas asjaolud välja selgitamata. Ringkonnakohus jättis nimetatud rikkumise kõrvaldamata.

Kolleegium juhib tähelepanu, et TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja

põhjendatud. Otsust tehes hindab kohus TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi tõendeid, otsustab, mis

asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

Seejuures ei ole kohus perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi seotud esitatud asjaolude ega

seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda

tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja

dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast

teavet kolmandatelt isikutelt.

12. Kohtud pidid asja lahendades arvestama, et PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last

ülal pidama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks

piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13,

p 17; Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 13; Riigikohtu 17. mai

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse

vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust üldjuhul lapsele elatist makstes.

Kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb

kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult

ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus

mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista.

Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema

igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus

saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel

üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (vt Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-37-11, p 13; Riigikohtu 2. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 20).

13. Arvestades ülalmärgitut, jätsid kohtud põhjendamatult asjas arvestamata asjaolu, et laps viibib

olulise osa ajast ka kostja juures, mil kostja peab last vahetult ülal. Kuna maakohus tuvastas, et laps

viibib kohtuliku kompromissi kohaselt aasta jooksul ca ⅓ ajast isaga ja ⅔ emaga ning lapse ema

kinnitusel suhtleb kostja lapsega võimaluse korral tiheminigi, tuli kohtutel tuvastada, kui suures

ulatuses täitis ja täidab kostja lapse ülalpidamise kohustust vahetult.

Kolleegiumi hinnangul on iseenesest õige kohtute seisukoht, et sõltumata sellest, kui palju aega viibib

laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla

suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele,

kooli- ja lasteaiakulud jne). Seetõttu ei saa elatise suurust määrata üksnes selle järgi, kui palju aega

veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud

lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse

ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Kohtud ei ole

nimetatud asjaolu arvestanud ega selgitanud välja, kui suures ulatuses täitis ja täidab kostja lapse

ülalpidamise kohustust vahetult.

14. Kostja väitel pidas ta last vahetult ülal ajal, mil laps viibis tema juures nii enne kui ka pärast

suhtlemise korra kehtestamist, sh 2012. a kevadel lapse haiguse ajal ja sama aasta suvel pikemalt

lapsega koos viibides. Samuti soovib kostja kanda edaspidi vahetult lapse vajaduste rahuldamiseks

kulusid ajal, mil ta suhtleb lapsega.

Kostja soovis tõendada tunnistajate ütlustega, et ta on last kasvatanud ja ülal pidanud. Kolleegiumi

arvates saab kostja taotlusest üheselt mõista, et kostja soovis tunnistajate ütlustega tõendada asjaolu,

et ta on last ülal pidanud ajal, mille eest hageja nõuab elatist. Seega ei ole õige ringkonnakohtu

arusaam, et kostja ei ole esitanud faktiväiteid, mille tõendamiseks ta soovib tunnistajaid üle kuulata.

Kolleegium leiab, et kui kohtu arvates ei piisanud tunnistajate ütlustest selleks, et tõendada

ülalpidamiskohustuse täitmist, ja kostja ei esitanud oma väidete tõendamiseks piisavalt tõendeid, tuli

kohtul juhtida sellele asjaolule kostja tähelepanu ning anda kostjale võimalus esitada asjakohased

tõendid lapse ülalpidamise kulude kandmise kohta (vt ka Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 16).

15. Kohtud jätsid asjas põhjendamatult tuvastamata ka lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate

kulutuste suuruse ning kummagi vanema osa nende kulude kandmisel.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi

kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse

elulaadi kujundavad tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. PKS § 99 lg-te 1 ja 2

sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd

peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust

summast suurem (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15).

Kuna PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad

vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui

lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste

suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-69-13, p 22; Riigikohtu 25. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 12).

Kuigi praeguses asjas soovis hageja saada kostjalt miinimumelatist, ületavad lapse vajadused

ülalmärgitud miinimumi, kuna last peavad vahetult ülal mõlemad vanemad ning ainuüksi ema

tehtavad kulud on väidetavalt miinimumvajadustele vastavad. Seetõttu tuli ka pooltel tõendada lapse

vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus ning kohtutel sellele ka tähelepanu juhtida.

Eeltoodut arvestades ei ole õige ka ringkonnakohtu seisukoht, et miinimumelatis tuleb vanemalt välja

mõista sõltumata sellest, kas laps viibib osa ajast selle vanema juures või mitte, sh sõltumata sellest,

kas vanem teeb lapse ülalpidamiseks vahetult kulutusi või mitte.

16. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb mh arvestada ka seda, et lapsel on õigus nõuda

ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema

kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad

mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus

määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning

ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse

sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva

sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt

vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 18; Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12,

p 15). Seega peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise

seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev.

Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud vanemate varalist sissetulekut ega varalist seisundit, sh lapse

ema sissetulekut ega varalist seisundit hoolimata sellest, et kostja taotles seda vähemalt

apellatsioonimenetluses.

Samuti ei ole arvestatud, et kostjal on lisaks hageja ülalpidamise kohustusele ka kohustus pidada ülal

oma teist alaealist last.

17. Kuna Riigikohus on TsMS § 688 lg 4 järgi seotud tuvastatud asjaoludega ja ei kogu ega uuri

TsMS § 688 lg 5 järgi tõendeid, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsus tühistada ning asi saata

maakohtule asjas oluliste asjaolude tuvastamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul

tuvastada lapse vajadused ja lapse vajaduste rahuldamiseks kummagi vanema tehtavad kulutused

ning kummagi vanema ülalpidamiskohustuse ulatus, arvestades nende sissetulekut ja varalist

seisundit. Kostjalt elatist välja mõistest tuleb arvestada kostja vahetult lapse ülalpidamiseks tehtavaid

kulutusi ajal, mil laps viibis või viibib edaspidi kostja juures. Pooltele tuleb anda võimalus nimetatud

asjaolusid tõendada.

18. Kostja kassatsioonkaebuse väited nõude piiride ületamise ja kohtuotsuse resolutsiooni selgusetuse

kohta ei ole põhjendatud.

19. Kolleegium nõustub aga kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud määrasid asjas tsiviilasja hinna

valesti.

Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on TsMS § 129 lg 2

järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu eest saadav summa.

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde, et elatisenõuet tagasiulatuvalt hagi esitamisele

eelnenud aasta eest ja alates hagi esitamisest edasiulatuvalt ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi

nõueteks ja neid ei liideta TsMS § 134 lg 1 esimese lause järgi. Küll aga tuleb tsiviilasja hinna

määramisel arvestada, et algselt esitatud igakuise elatisenõude suurendamise korral muutub vastavalt

ka hagihind (vt Riigikohtu 4. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 16; Riigikohtu

16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13, p 29; Riigikohtu 16. juuni 2010. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36).

Praeguses asjas nõudis hageja kostjalt miinimumelatist, kuid mitte vähem kui 145 eurot. Kuigi hageja

ei ole menetluses oma nõuet suurendanud, on hageja nõue suurenenud seetõttu, et kohtumenetluse

ajal on suurenenud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alaealise lapse miinimumelatis. Kolleegium leiab, et

ka miinimumelatise suurenemise korral tuleb tsiviilasja hind määrata selle järgi, milline on

kohtulahendi tegemise ajal hageja lõplik nõue, arvestades mh miinimumelatise suurenemist. Kuna

praeguses asjas tegi maakohus otsuse 28. jaanuaril 2013 ja sel ajal oli PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi

Valitsuse 10. jaanuari 2013. a määrusega nr 6 kehtestatud töötasu alammäära järgi miinimumelatis

160 eurot kuus, tuli selle järgi määrata ka hagihind.

Asjaolu, et miinimumelatis võib suureneda ka edasikaebemenetluse ajal, ei anna kolleegiumi

hinnangul alust tsiviilasja hinda apellatsiooni- või kassatsioonimenetluses muuta, küll aga tuleb

edasikaebemenetluses arvestada TsMS § 137 lg 1 järgi kaebuse ulatust.

Lähtudes ülalmärgitust, on praeguse asja hind 1440 eurot (9 * 160 eurot). Kuna nii maa- kui ka

ringkonnakohus on määranud tsiviilasja hinna vääralt, muudab kolleegium TsMS § 137 lg 1¹ alusel

asja hinda.

20. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon isikule, kes selle kostja eest

tasus.

21. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

22. Kuna kolleegium tühistab nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse täielikult, sh viivitamata

täidetavaks tunnistamise osas, ei saa maakohtu otsust enam täita ning täitemenetlus tuleb

täitemenetluse seadustiku § 48 p 4 alusel lõpetada. Kohtumenetluse ajaks saab hageja vajaduse korral

taotleda ülalpidamiskohustuse täitmise reguleerimist TsMS § 378 lg 3 p 4 järgi hagi tagamise korras.

Kolleegium märgib lisaks, et TsMS § 468 lg 3 mõttest tulenevalt on elatiseasjas kohtulahendi

viivitamatu täitmise eesmärgiks tagada ülalpidamiskohustuse täitmine enne kohtulahendi jõustumist

üksnes hädavajalikus ulatuses. Seetõttu ei ole kolleegiumi hinnangul põhjendatud tunnistada

kohtulahendit viivitamata täidetavaks kohtumenetluse ajal või enne seda tekkinud elatise võlgnevuse

osas, nagu seda tegi ekslikult maakohus.

Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa, Jaak Luik