3-1-1-126-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-126-13

Määruse kuupäev

19. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Prokuröri taotlus A. S.-i vara arestimiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-6748

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-

6748 ja saata A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebus uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 24. juulil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida kahtlustatav

A. S.-i elukoha läbiotsimise käigus leitud sularaha 211 000 Vene rubla (ca 5000 eurot), kullast münt

Austraalia nugget Elizabeth II hinnaga ligikaudu 1000 eurot ja 15 vanaaegset medaljoni, mille

väärtus on tuvastamisel. Prokuratuur põhistas taotlust järgmiselt.

1.1 A. S.-i kahtlustatakse KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi alates 2007. aasta märtsist kuni

4. juunini 2013 Tallinnas Xxxxxxx xxx XX tegutseva bordelli organiseerimises, kuuludes koos G. G.,

S. A. ja I. M.-iga püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegelikku ühendusse, mis oli

loodud suure varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud kupeldamisele.

1.2 A. S.-i elukohas 4. juunil 2013 toimunud läbiotsimise käigus leiti seifist sularaha 37 120 eurot,

292 000 Vene rubla, 20 Šveitsi franki ja 3 USA dollarit, samuti kolm võlakirja, kell Corum

nr 2140312 koos selle juurde kuuluvate dokumentidega, 15 vanaaegset ordenit-medaljoni, kuldmünt,

erinevaid lepinguid ja märkmeid, sülearvuti ja kaks mobiiltelefoni. Samal kuupäeval leiti Xxxxxxx

xxx XX asuva bordelli läbiotsimisel kaks mobiiltelefoni, elektroonilisi andmekandjaid, sularaha 146

eurot ja prostitutsiooniga tegelemisele viitavaid esemeid, sh hulgaliselt pakendites kondoome.

1.3 A. S. ei ole esitanud dokumente, mille alusel võiks teha usaldusväärseid järeldusi läbiotsimisel

leitud sularaha kuulumisest kellelegi teisele või selle omandamisest seaduslikul teel. Tõenditest

nähtub, et A. S.-i pikaajaliseks sissetulekuallikaks on olnud kupeldamine. Vastavalt Maksu- ja

Tolliameti andmetele on kahtlustatav deklareerinud aastatel 2007 kuni 2012 tulu kokku 28 940,03

eurot ja äriregistri andmetel omab ta 15 339 euro suurust osalust OÜ-s D. A. S.-i abikaasa I. T. on

samal ajavahemikul deklareerinud tulu 38 879,09 eurot ning on äriregistri andmetel C AS-i aktsionär

osalusega 12 782 eurot. Seega esineb A. S.-i legaalsete sissetulekute ja tegelike kulutuste ja

elatustaseme vahel märgatavaid erinevusi ja tuvastamata allikatest saadud tulu moodustab 281 215,67

eurot.

1.4 Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu aadressil Xxxxx XX, Tallinn I. T. ainuomandis.

16. septembril 2005 on sellele kinnistule antud ehitusluba. Kinnistul asub eramu, mis on müügis

hinnaga 670 000 eurot. Maja ostuks ega ehitamiseks ei ole kasutatud laenu. 25. mail 2012 on I. T.

omandanud sõiduki Porsche Cayenne Diesel. Arvestades I. T. deklareeritud sissetulekut, on piisavalt

alust arvata, et tema nimel olev kinnisvara ja mootorsõiduk on soetatud kuritegelikul teel saadud vara

arvel ja on seega käsitatav kriminaaltuluna. Samuti ei võimaldanud A. S.-i deklareeritud tulud sellise

vara soetamist. Kriminaalasjas ei ole andmeid, mis annaksid aluse arvata, et vara on omandatud

seaduslikul viisil.

1.5 13. juunil 2013 taotles prokurör Tallinnas Xxxxx XX läbiotsimisel leitud kella Corum ja osa

sularaha, s.o 37 120 euro, 80 500 Vene rubla, 20 Šveitsi frangi ning 3 USA dollari arestimist. Harju

Maakohus rahuldas vara arestimise taotluse 26. juuni 2013. a määrusega ja Tallinna Ringkonnakohus

jättis 24. juuli 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

1.6 Prokuratuuri hinnangul on oht, et kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831),

laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) või konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) vältimiseks

võidakse seni arestimata vara võõrandada. Seetõttu tuleb taotluses märgitud vara arestida.

2. Harju Maakohtu 30. juuli 2013. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati ja konfiskeerimise

tagamiseks arestiti A. S.-ile kuuluv vara - sularaha summas 211 000 Vene rubla (ca 5000 eurot),

kullast münt Austraalia nugget Elizabeth II (1 oz, kuld 999,9 hinnaga ca 1100 eurot) ja 15 vanaaegset

medaljoni (väärtus tuvastamisel).

2.1 Maakohus leidis, et A. S.-i suhtes esineb põhjendatud kuriteokahtlus, mida kinnitavad tunnistajate

ja kahtlustatavate ütlused ning jälitustegevusega kogutud tõendid.

2.2 Kohtul ei tekkinud kahtlust, et arestimistaotluses märgitud vara võiks kuuluda kellelegi teisele

peale kahtlustatava. Kahtlustatav ei ole vara kuuluvust vaidlustanud. Samuti ei nähtu kriminaalasja

materjalidest, et menetlusse oleks kaasatud kolmandaid isikuid, kellele sularaha kuuluda võiks.

2.3 Erinevused A. S.-i legaalsete sissetulekute ja tegelike kulutuste ning elatustaseme vahel on

märkimisväärsed ja tuvastamata allikatest saadud tulu moodustab 281 215,67 eurot. Seega võib

arestitav vara olla saadud kuritegelikul teel. A. S. ei ole tõendanud vara omandamist õiguspäraselt

saadud vahendite arvel ning kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal on piisav alus arvata, et ta on

saanud kuritegelikku tulu.

2.4 On oht, et kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831) või laiendatud

konfiskeerimise (KarS § 832) vältimiseks võidakse A. S.-i vara võõrandada. Selle vältimiseks on

põhjendatud vara arestida.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava kaitsja, kes taotles määruse

tühistamist ja vara aresti alt vabastamist. Kaitsja vaidlustas nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka

vara arestimise aluste esinemist. Seejuures märkis kaitsja, et sularaha summas 25 700 eurot ja

200 000 Vene rubla kuulub E. S.-ile ning oli antud A. S.-ile üksnes hoiule. Kaebusele lisas kaitsja

dokumendid, kinnitamaks A. S.-i sissetulekuid Venemaal.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 Kohtueelses menetluses on kogutud piisavalt tõendeid, tuvastamaks A. S.-i suhtes põhjendatud

kuriteokahtluse esinemist. Maakohtu määruses on viidatud konkreetsetele tõenditele (tunnistajate

ütlused ja jälitusmaterjalid), mis kuriteokahtlust kinnitavad. Maakohus ei nimetanud määruses seda,

millised tunnistajad milliseid ütlusi andsid. Ringkonnakohus tutvus aga kriminaaltoimikuga ja tegi

kindlaks, et üle on kuulatud O. K., O. L., A. I. ja J. V., kes on tunnistanud intiimteenuste osutamist.

4.2 A. S.-i varandusliku olukorra ja legaalsete sissetulekute erinevus annab küllaldase aluse arvata, et

ta on saanud kuritegelikku tulu, mis võib kuuluda konfiskeerimisele. KarS § 255 lg 2 kohaselt

kohaldab kohus kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimist vastavalt KarS §-s 832 sätestatule,

mille tagamiseks on põhjendatud A. S.-i vara arestida. Selle paragrahvi lõike 2 kohaselt ei kohaldata

laiendatud konfiskeerimist varale, mille suhtes isik tõendab, et see on omandatud õiguspäraselt

saadud vahendite arvel. A. S. ei ole arestitava vara legaalset päritolu tõendanud. Tema väited sularaha

osalisest (25 700 eurot ja 200 000 Vene rubla) kuulumisest E. S.-ile on paljasõnalised. Kohtule

esitatud dokumendid, mis peaks tõendama A. S.-i sissetulekuid Venemaal, ei ole originaalid ega

veena seetõttu ringkonnakohut kahtlustataval täiendavate sissetulekute olemasolus.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas kahtlustatava kaitsja kaebuse, milles taotleb maa- ja

ringkonnakohtu määruste tühistamist ja vara aresti alt vabastamist. Määruskaebuses esitatud

seisukohad on lühidalt järgmised.

5.1 A. S.-ile esitatud kahtlustus ei ole põhjendatud, mistõttu vara tuleb aresti alt vabastada.

Kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajate ütlused, mille kohaselt osutasid tunnistajad intiimteenuseid

ning nende tööandjaks oli G. G., ei anna alust arvata, et kuriteoga oleks seotud A. S. Seega on kohtud

kuriteokahtluse tuvastamisel piirdunud pelgalt tõdemusega selle olemasolust, jättes tegelikult

kahtlustuse aluseks olevad asjaolud kontrollimata.

5.2 Kahtlustatava väited leitud sularaha osalisest kuulumisest E. S.-ile ei ole paljasõnalised.

Menetlejale oli juba 8. juulil 2013, mil E. S. esitas kaebuse politsei tegevuse peale, teada, et raha

kuulub E. S.-ile. Samuti on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult arvestamata dokumendid, mis

tõendavad A. S.-i täiendavaid sissetulekuid Venemaal. Jättes tõendid arvestamata, läks

ringkonnakohus vastuollu KrMS § 123 lg-ga 1, mille tähenduses on dokumendi kvaliteet ka

originaaldokumendi koopial ja ärakirjal, mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolu kohta. Sellega

rikkus ringkonnakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

5.3 Prokuratuuri taotlusest ega kohtumäärustest ei nähtu, kui palju sai A. S. väidetavalt

ebaseaduslikku tulu. Arestitud vara kogu ulatus (sh kaaskahtlustatavate vara) ületab igal juhul

väidetavad tulud, mis olid saadud kahtlustuses kirjeldatud tegevuse eest. Kaitsja leiab, et olukorras,

kus puuduvad andmed kuriteoga saadud vara ulatuse kohta, on kahtlustatava vara valimatu, kogu

ulatuses arestimise puhul tegemist omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riivega.

6. Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur, et A. S.-i vara arestides ei ole kriminaalmenetlusõigust

oluliselt rikutud. Maakohus on määruses viidanud vara arestimise alusena KarS §-le 832 ja

ringkonnakohus ei ole kahtlustatava olukorda raskendanud. Kaitsja ei ole esitanud ühtegi

usaldusväärset dokumenti, mis kinnitaks arestitud vara kuulumist kellelegi teisele või lükkaks ümber

A. S.-i elatustaseme ja legaalsete sissetulekute vahelise märkimisväärse erinevuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KrMS § 142 lg 1 kohaselt on vara arestimise eesmärk tsiviilhagi, konfiskeerimise või selle

asendamise ja varalise karistuse tagamine. Vara arestimine seisneb kahtlustatava, süüdistatava või

süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks

oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. Järelikult kujutab vara arestimine

endast kriminaalmenetluse tagamise vahendit, millega piiratakse isiku omandipõhiõigust. Sellise

piirangu rakendamine eeldab ühest küljest põhjendatud aluse olemasolu tuvastamist, kahtlustamaks

isikut kuriteo toimepanemises, teisalt aga vara arestimise aluste kindlakstegemist.

8. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab vara arestimise määrusest alati nähtuma üheselt

ja selgelt põhjendatud kahtluse olemasolu selle kohta, et isik on toime pannud kuriteo tunnustega teo.

Määruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu

arvates olemas põhjendatud kuriteokahtlus arestitava vara omaniku või kuritegeliku tulu eeldatava

saaja suhtes, kes on vara päritolu varjamiseks selle kolmandale isikule andnud. Kuriteokahtluse

põhjendamine peab tuginema kriminaaltoimiku materjalile ja kohtumääruses ei saa piirduda

üldsõnalise tõdemusega, et toimikumaterjali pinnalt on olemas põhjendatud kuriteokahtlus või et

kohtunik on veendunud kuriteokahtluse olemasolus. Kuriteokahtluse põhjendatust hinnates on

muuhulgas lubatav ka vabatõendina käsitletavale teabele ja üldinimlikule, kriminalistikalisele ning

kriminaalmenetluslikule kogemusele tuginemine. Samas ei pea kohus kuriteokahtluse põhjendatuse

hindamisel analüüsima tõendite lubatavust sama põhjalikult, nagu see on nõutav kohtuliku arutamise

raames süüdistatava süü küsimust otsustades. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari

2012. a määrus asjas nr 3-1-1-1-12, p 9).

9. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja etteheitega, mille kohaselt ei ole praeguses asjas

kuriteokahtluse põhistamisel eeltoodud nõudeid järgitud. Maa- ja ringkonnakohus on kuriteokahtluse

põhjendatuse hindamisel tuginenud kahtlustatavate ja tunnistajate ütlustele ning jälitustegevusega

kogutud tõenditele, mis andsid piisava aluse kahtlustada A. S.-i KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi

kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Seejuures ei piirdunud kohtud üldsõnalise tõdemusega

kuriteokahtluse põhjendatusest nagu väidab kaebuses kaitsja, vaid tuginesid konkreetsetele tõenditele

ning nendest tulenevale teabele. Seega ei ole kohtud kuriteokahtluse põhistamisel

kriminaalmenetlusõigust rikkunud.

10. KarS § 832 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus süüdistatavat kuriteos süüdi mõistes ja teda üle

kolmeaastase või eluaegse vangistusega karistades karistusseadustikus sätestatud juhtudel osa või

kogu süüdistatavale kuuluva vara, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara

kuriteo toimepanemise tulemusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et KarS § 832 lg 1

kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles

asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu

pole nõutav seegi, et laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo

toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele

tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku

legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus jõudma veendumusele, et

süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt KarS § 832 lg 1

teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, p 11). Eeltoodud

põhimõtetest lähtudes on asjakohatu kaitsja etteheide kahtlustatava vara valimatust, kogu ulatuses

arestimisest ja kuriteoga saadud vara ulatuse kindlaks tegemata jätmisest. Kuna laiendatud

konfiskeerimise kohaldamine ei eelda, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, milles isik

süüdi tunnistatakse, ei ole tähtsust ka eeldatava kriminaaltulu suurusel.

11. Samas nõustub kriminaalkolleegium kaitsjaga selles, et ringkonnakohus on alusetult jätnud

hindamata arestitud vara legaalsele päritolule osutavad tõendid. Nagu märgitud, kehtib kriminaaltulu

laiendatud konfiskeerimise korral ümberpööratud tõendamiskoormis, mis paneb isikule endale

kohustuse tõendada, et arestimistaotluses toodud vara on omandatud õiguspäraselt saadud vahendite

arvel. Käesolevas asjas on A. S.-i kaitsja ringkonnakohtule esitatud kaebuses avaldanud, et A. S.-i

elukohast leitud sularahast kuulus 25 700 eurot ja 200 000 Vene rubla E. S.-ile. Samuti lisas kaitsja

kaebusele dokumendid (laenuleping, mille kohaselt laenas A. S. 9. juulil 2003 V. I.-lt 3 036 000 rubla

tagastamise tähtajaga 9. juuli 2023, OÜ Magellan raamatupidamise tõend A. S.-ile dividendide

maksmise kohta, OÜ-de Viking ja Esta raamatupidamise tõendid A. S.-ile laenu tagastamise kohta

ning tõendid füüsilise isiku tulude kohta 2011. ja 2012. aastal), tõendamaks A. S.-i täiendavaid

sissetulekuid Venemaal. Ringkonnakohus jättis need tõendid tähelepanuta, kuna tegemist ei olnud

originaaldokumentidega ning seetõttu ei veena need kohut selles, et taotluses kirjeldatud vara on

soetatud kahtlustatava legaalsete vahendite arvel. Kuivõrd kriminaalmenetluse seadustik ei välista

lubatud tõendite hulgast originaaldokumentide koopiaid (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

asjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.1), oleks ringkonnakohus pidanud esitatud tõendeid hindama ning alles

seejärel võtma seisukoha nende usaldusväärsuse osas. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus

kaitsja esitatud tõendite hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 mõttes, milline minetus toob endaga kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise.

Kuna Riigikohus ei tohi KrMS § 363 lg 5 kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, pole ringkonnakohtu

viga võimalik Riigikohtus kõrvaldada. Eeltoodu tõttu tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule

uueks arutamiseks.

12. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-st 2 ja

§ 341 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2013. a

määruse ja saadab A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebuse uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse

osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi