3-1-1-125-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-125-13

Määruse kuupäev

19. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Prokuröri taotlus A. S.-i vara arestimiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-5454

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-5454 ja

saata A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebus uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 13. juunil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida kahtlustatav

A. S.-ile kuuluv vara: AS SEB Pank arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXX, AS SEB Pank

arvelduskonto nr YYYYYYYYYYYYYY, AS SEB Pank EVK väärtpaberikonto nr 99100133503,

kahtlustatava elukoha läbiotsimisel leitud sularaha 37 120 eurot, 80 500 Vene rubla, 20 Šveitsi

franki ja 3 USA dollarit ning kell Corum nr 2140312 koos selle juurde kuuluvate dokumentidega.

Prokuratuur põhistas oma taotlust järgmiselt.

1.1 A. S.-i kahtlustatakse KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi alates 2007. aasta märtsist kuni

4. juunini 2013 Tallinnas Xxxxxxxx xxx XX tegutseva bordelli organiseerimises, kuuludes koos G.

G., S. A. ja I. M.-iga püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegelikku ühendusse, mis oli

loodud suure varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud kupeldamisele.

1.2 A. S.-i elukohas 4. juunil 2013 toimunud läbiotsimise käigus leiti seifist sularaha 37 120 eurot,

80 500 Vene rubla, 20 Šveitsi franki ja 3 USA dollarit, samuti kolm võlakirja, kell Corum nr 2140312

koos selle juurde kuuluvate dokumentidega, 14 kollasest metallist (eeldatavalt kullast) münti,

erinevaid lepinguid ja märkmeid, sülearvuti ja kaks mobiiltelefoni. Samal kuupäeval leiti Xxxxxxxx

xxx XX asuva bordelli läbiotsimisel kaks mobiiltelefoni, elektroonilisi andmekandjaid, sularaha 146

eurot ja prostitutsiooniga tegelemisele viitavaid esemeid, sh hulgaliselt pakendites kondoome.

1.3 A. S. ei ole esitanud dokumente, mille alusel võiks teha usaldusväärseid järeldusi läbiotsimisel

leitud sularaha kuulumisest kellelegi teisele või selle omandamisest seaduslikul teel. Tõenditest

nähtub, et A. S.-i pikaajaliseks sissetulekuallikaks on olnud kupeldamine. Vastavalt Maksu- ja

Tolliameti andmetele on kahtlustatav deklareerinud aastatel 2007 kuni 2012 tulu kokku 28 940,03

eurot ja äriregistri andmetel omab ta 15 339 euro suurust osalust OÜ-s D. A. S.-i abikaasa I. T. on

samal ajavahemikul deklareerinud tulu 38 879,09 eurot ning on äriregistri andmetel C AS-i aktsionär

osalusega 12 782 eurot. Seega esineb A. S.-i legaalsete sissetulekute ja tegelike kulutuste ja

elatustaseme vahel märgatavaid erinevusi, mis annab aluse arvata, et ta on saanud kriminaalset tulu.

1.4 Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu aadressil Xxxxx XX, Tallinn I. T. ainuomandis.

16. septembril 2005 on sellele kinnistule antud ehitusluba. Kinnistul asub eramu, mis on müügis

hinnaga 670 000 eurot. Maja ostuks ega ehitamiseks ei ole kasutatud laenu. 25. mail 2012 on I. T.

omandanud sõiduki Porsche Cayenne Diesel. Arvestades I. T. deklareeritud sissetulekut, on piisavalt

alust arvata, et tema nimel olev kinnisvara ja mootorsõiduk on soetatud kuritegelikul teel saadud vara

arvel ja on seega käsitatav kriminaaltuluna. Samuti ei võimaldanud A. S.-i deklareeritud tulud sellise

vara soetamist. Kriminaalasjas ei ole andmeid, mis annaksid aluse arvata, et vara on omandatud

seaduslikul viisil.

1.5 Prokuratuuri arvates on oht, et kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831),

laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) või konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) vältimiseks

võidakse seni arestimata vara võõrandada. Seetõttu tuleb taotluses märgitud vara arestida.

2. Harju Maakohtu 26. juuni 2013. a määrusega prokuratuuri taotlus rahuldati. Andmata lõplikku

hinnangut kriminaalasjas kogutud tõenditele ja võtmata seisukohta kahtlustatava süü küsimuses,

nentis maakohus, et A. S.-i suhtes esineb põhjendatud kuriteokahtlus, mis tugineb tunnistajate

ütlustele ja jälitustegevusega kogutud tõenditele. Maksu- ja Tolliameti andmetel ja A. S.-i ja tema

abikaasa I. T. pangakontode analüüsi tulemusena on alust arvata, et nende sissetulekuallikaks on

pikema aja jooksul olnud kupeldamine. Kahtlustatava legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra

põhjendamatu erinevus annab aluse eeldada vara ebaseaduslikku päritolu. Kuriteo toimepanemise

tulemusel saadud vara kuulub konfiskeerimisele, mille tagamiseks on põhjendatud kahtlustatava vara

arestida.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse kahtlustatava kaitsja, kes taotles määruse

tühistamist ja vara aresti alt vabastamist. Alternatiivselt taotles kaitsja määruse tühistamist E. S.-ile

kuuluva vara arestimise osas. Kaebuse kohaselt polnud määruses konkretiseeritud vara arestimise

alust. Sellega rikkus kohus põhjendamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Põhjendatud

kuriteokahtluse osas piirdus kohus üksnes tõdemusega selle olemasolust, viitamata konkreetsetele

tõenditele. Samuti ei vasta kahtlustuses esitatud teokirjeldus KarS § 255 lg-s 1 sätestatud süüteo

tunnustele. Veel märkis kaitsja, et sularaha summas 25 700 eurot ja 200 000 Vene rubla kuulub E. S.-

ile ning oli antud A. S.-ile üksnes hoiule. Kaebusele lisas kaitsja dokumendid, kinnitamaks A. S.-i

sissetulekuid Venemaal. Läbiotsimise käigus ära võetud kell Corum on soetatud aastate eest sugulaste

kingitud raha eest. Seega ei ole tegemist kuritegeliku varaga. Lisaks nähtub arestitud kontode

väljavõtetest selgelt rahaliste vahendite päritolu, mistõttu on alusetu käsitada neid kuritegeliku tuluna.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja kaitsja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 Kohtueelses menetluses on kogutud piisavalt tõendeid, tuvastamaks A. S.-i suhtes põhjendatud

kuriteokahtluse esinemist. Maakohtu määruses on viidatud konkreetsetele tõenditele (tunnistajate

ütlused ja jälitusmaterjalid), mis kuriteokahtlust kinnitavad. Maakohus ei nimetanud määruses seda,

millised tunnistajad milliseid ütlusi andsid. Ringkonnakohus tutvus aga kriminaaltoimikuga ja tegi

kindlaks, et üle on kuulatud O. K., O. L., A. I. ja J. V., kes on tunnistanud intiimteenuste osutamist.

Jälitustoimingu protokollist nähtub, et A. S. oli seotud intiimteenuse osutamise korraldamisega.

Samuti selgitas kohus, et KarS § 255 lg 1 kohaselt ei pea kuritegeliku ühenduse tegevus olema

suunatud mitmete kuritegude toimepanemisele, vaid võib olla suunatud ka ühe (nt vältava või

jätkuva) kuriteo toimepanemisele.

4.2 Ringkonnakohus möönis, et maakohtu määruses puudub viide konkreetsele vara konfiskeerimise

alusele. Samas näevad nii KarS § 1332 lg 4 kui ka § 255 lg 2 p 2 ette kuriteoga saadud vara

laiendatud konfiskeerimise KarS § 832 järgi ja maakohtu määruse põhjendustest nähtub, et seda on

maakohus ka silmas pidanud.

4.3 A. S.-i varandusliku olukorra ja legaalsete sissetulekute erinevus annab küllaldase aluse arvata, et

ta on saanud kuritegelikku tulu, mis võib kuuluda konfiskeerimisele. A. S. ei ole arestitava vara

legaalset päritolu tõendanud. Tema väited sularaha osalisest (25 700 eurot ja 200 000 Vene rubla)

kuulumisest E. S.-ile on paljasõnalised. Kohtule esitatud dokumendid, mis pidanuks tõendama A. S.-i

sissetulekuid Venemaal, ei ole originaalid ega veena seetõttu ringkonnakohut kahtlustataval

täiendavate sissetulekute olemasolus. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et kella Corum oleks

kahtlustatav soetanud sugulastelt saadud raha eest.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas kahtlustatava kaitsja määruskaebuse, milles taotleb

maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist. Määruskaebuses esitatud seisukohad on lühidalt

järgmised.

5.1 Kaitsja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei pea kuritegeliku ühenduse

tegevus olema suunatud mitme kuriteo toimepanemisele. KarS § 255 lg 1 grammatiline tõlgendamine

viitab selgelt sellele, et selles kirjeldatud kuriteo koosseisu täidab vaid teomitmus. Ringkonnakohtu

tõlgendus võimaldab kohaldada kõnealust kuriteokoosseisu peaaegu iga kuriteo puhul, mis on toime

pandud vähemalt kolmeliikmelises grupis.

5.2 Tuvastanud maakohtu määruses võimaliku vara konfiskeerimise aluse puudumise, pidi

ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-st 7 ja § 341 lg-st 2 juhindudes maakohtu määruse tühistama ja

saatma taotluse maakohtule uueks arutamiseks. Ringkonnakohus ei tohtinud maakohtu määruse

põhjendusi täiendada.

5.3 Kahtlustatava väited sularaha osalisest kuulumisest E. S.-ile ei ole paljasõnalised. Menetlejale oli

juba 8. juulil 2013, mil E. S. esitas kaebuse politsei tegevuse peale, teada, et raha kuulub E. S.-ile.

Samuti on ringkonnakohus jätnud põhjendamatult arvestamata dokumendid, mis tõendavad A. S.-i

täiendavaid sissetulekuid Venemaal. Jättes tõendid arvestamata, läks ringkonnakohus vastuollu KrMS

§ 123 lg-ga 1, mille tähenduses on dokumendi kvaliteet ka originaaldokumendi koopial ja ärakirjal,

mis sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolu kohta. Sellega rikkus ringkonnakohus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

5.4 Arestitud kontodel oli A. S.-i palk, mistõttu on alusetu käsitada seda kriminaaltuluna. Lisaks ei

ole välja selgitatud, kui palju tegelikult isiku arvelduskontodel vara arestiti. Viitega Riigikohtu

2. veebruari 2012. a määrusele kohtuasjas nr 3-1-1-1-12 märgib kaitsja, et kahtlustatava või kolmanda

isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimine ilma selle väärtust hindamata võib kaasa tuua tema

omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riive.

6. Määruskaebuse vastuses leiab prokuratuur, et A. S.-i vara arestides ei ole kriminaalmenetlusõigust

oluliselt rikutud. Maakohtu määrusest on üheselt arusaadav, et kohus on arestinud vara KarS § 832

alusel laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. A. S.-i kaitsja ei ole käesoleva ajani esitanud ühtegi

usaldusväärset dokumenti, mis kummutaks prokuröri seisukoha A. S.-i elatustaseme ja legaalsete

sissetulekute vahelisest märkimisväärsest erinevusest.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium märgib esmalt, et ei saa nõustuda kaitsja seisukohaga, mille kohaselt ei vasta A. S.-ile

esitatud kahtlustus KarS § 255 lg-s 1 kirjeldatud süüteo tunnustele. Nimetatud kuriteokoosseis

sätestab vastutuse kuulumise eest kolmest või enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise

ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus on

suunatud teise astme kuritegude, mille eest ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat,

või esimese astme kuritegude toimepanemisel. Selle koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on avalik

julgeolek. Vastutus KarS § 255 järgi tuleb kõne alla ka siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole

jõudnud veel ühtegi kavandatavat kuritegu toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. jaanuari 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-132-12, p 10). Kuritegelik ühendus kujutab endast

ohupotentsiaali, mis kaasneb juba ühenduse loomisega. Eeltoodut silmas pidades puudub mõistlik

põhjus, miks peaks kuritegeliku ühendusega olema tegemist üksnes juhul, kui selle tegevus on

suunatud mitme esimese või teise astme kuriteo toimepanemisele, ning välistatud, kui tegemist on

ühe, sealhulgas jätkuva või vältava süüteoga. Kuritegeliku ühenduse koosseisuga kaitstavat

õigushüve kahjustatakse mõlemal juhul. Samuti on alusetu kaitsja väide, mille kohaselt on ühe

kuriteo toimepanemisele suunatud kuritegeliku ühendusega hõlmatud peaaegu kõik vähemalt

kolmeliikmelises grupis toime pandud kuriteod. Selline olukord on välistatud, kuivõrd kuritegelikku

ühendust peab iseloomustama selle püsivus. Kui grupi potentsiaal ammendub ühe aktsiooniga, ei ole

tegemist kuritegeliku ühendusega.

8. Eeltoodut toetab kuritegeliku ühenduse kriminaliseerimisel aluseks võetud rahvusvahelise

organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon

(RT II 2003, 1, 1). Selle konventsiooni teise artikli punkti a järgi on kuritegelik ühendus teatud

ajavahemikus toimiv struktuuriga grupp, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma

tegevuse, et panna toime konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, saamaks otse

või kaudselt rahalist või muud materiaalset kasu. Seega näeb ka konventsioon ette, et kuritegeliku

ühenduse tegevus võib olla suunatud vaid ühe kuriteo toimepanemisele.

9. Alusetu on ka kaitsja väide, mille kohaselt ei saanud ringkonnakohus määruskaebust lahendades

täiendada maakohtu määruse põhjendusi, vaid pidi saatma kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks. Tõepoolest möönis ringkonnakohus, et maakohtu määruse põhjendused olid vara

arestimise aluse osas ebapiisavad ega sisaldanud viidet konkreetsele karistusseadustikus sätestatud

vara konfiskeerimise alusele. Samas kõrvaldas ringkonnakohus selle puuduse, leides, et maakohtu

määruse põhjendustest nähtuvalt pidas kohus arestitava vara tulevast konfiskeerimist võimalikuks

KarS § 832 alusel. Selliselt toimis ringkonnakohus kooskõlas Riigikohtu korduvalt avaldatud

seisukohaga, mille kohaselt juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle põhistamisele esitatavatele

nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka arestimisaluse tuvastamine

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused vahistamisasjas nr 3-1-1-105-11, p 17 ja vara

arestimise asjas nr 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise regulatsiooni eripära, ei

piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes selgitamisega, kas maakohus on

vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku hinnangu andmist kõigile vara arestimise

põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-13, p-d 22-26). Seega ei

saanudki ringkonnakohus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise tuvastamisel saata vara arestimise taotlust maakohtule uueks arutamiseks, vaid pidi ise

rikkumise kõrvaldama.

10. KarS § 832 lg 1 kohaselt konfiskeerib kohus süüdistatavat kuriteos süüdi mõistes ja teda üle

kolmeaastase või eluaegse vangistusega karistades karistusseadustikus sätestatud juhtudel osa või

kogu süüdistatavale kuuluva vara, kui kuriteo olemuse, isiku legaalse sissetuleku ja varandusliku

olukorra ning elatustaseme erinevuse või muu põhjuse tõttu on alust eeldada, et isik on saanud vara

kuriteo toimepanemise tulemusena. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et KarS § 832 lg 1

kohaldamisel ei ole tähtis, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, mille eest isik selles

asjas süüdi tunnistatakse. Kõnealuse sätte mõttes ei ole kirjeldatud seose tuvastamine nõutav, nagu

pole nõutav seegi, et laiendatud tulukonfiskeerimine saaks järgneda üksnes omakasulise kuriteo

toimepanemisele. KarS § 832 lg 1 kohaldamine põhineb asjaolude kindlakstegemisel, millele

tuginedes on alust eeldada, et isik sai vara kuriteo toimepanemise tulemusena. See tähendab, et isiku

legaalse sissetuleku ja elatustaseme võrdluse tulemusena peab kohus jõudma veendumusele, et

süüdlasele kuuluv vara pärineb eeldatavalt varasematest kuritegudest. Vastavalt KarS § 832 lg 1

teisele lausele peab vara legaalset päritolu tõendama süüdistatav. (Vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-4-11, p 11). Eeltoodud

põhimõtetest lähtudes on asjakohatu kaitsja etteheide kahtlustatava vara valimatust, kogu ulatuses

arestimisest ja kuriteoga saadud vara ulatuse kindlaks tegemata jätmisest. Kuna laiendatud

konfiskeerimise kohaldamine ei eelda, et konfiskeerimisele kuuluv vara pärineks kuriteost, milles isik

süüdi tunnistatakse, ei ole tähtsust ka eeldatava kriminaaltulu suurusel.

11. Eelnevale vaatamata leiab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on määruse koostamisel

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja see toob kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise.

12. Kriminaaltulu laiendatud konfiskeerimise korral kehtib ümberpööratud tõendamiskoormis, mis

paneb isikule endale kohustuse tõendada, et arestimistaotluses toodud vara on omandatud

õiguspäraselt saadud vahendite arvel. Praeguses asjas on A. S.-i kaitsja ringkonnakohtule esitatud

kaebuses avaldanud, et A. S.-i elukohast leitud sularahast kuulus 25 700 eurot ja 200 000 Vene rubla

E. S.-ile. Samuti lisas kaitsja kaebusele dokumendid, tõendamaks A. S.-i täiendavaid sissetulekuid

Venemaal. Veel juhtis kaitsja tähelepanu sellele, et arvelduskonto nr XXXXXXXXXXXXXX

väljavõttest peaks nähtuma, et sinna laekus A. S.-i palk ning seega puudub alus seostada kontol

olevaid rahalisi vahendeid kuritegeliku tuluga. Kella Corum osas märkis kaitsja, et see on soetatud

aastate eest A. S.-i sugulaste kingitud raha eest.

13. Kuivõrd kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimine tugineb isiku legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme vahelisele põhjendamatule erinevusele, tulnuks

ringkonnakohtul hinnata tõendeid A. S.-i täiendavate sissetulekute kohta (laenuleping, mille kohaselt

laenas A. S. 9. juulil 2003 Viktor Isajevilt 3 036 000 rubla tagastamise tähtajaga 9. juuli 2023,

OÜ Magellan raamatupidamise tõend A. S.-ile dividendide maksmise kohta, OÜ-de Viking ja Esta

raamatupidamise tõendid A. S.-ile laenu tagastamise kohta ning tõendid füüsilise isiku tulude kohta

2011. ja 2012. aastal). Selle asemel märkis kohus, et kuna kohtule ei esitatud originaaldokumente, ei

veena need kohut. Olukorras, kus kohus võib kahtlustatava püüded tõendada vara seaduslikku

päritolu lükata ümber üksnes väitega, et esitatud tõendid kohut ei veena, jääb kahtlustatavale

seadusega antud võimalus välistada vara konfiskeerimist ning seega ka selle tagamiseks vara

arestimist pelgalt deklaratiivseks. Kohtul lasub kohustus esitatud tõendeid hinnata ning kujundada

seisukoht nende usaldusväärsuse kohta. Siinkohal rõhutab kriminaalkolleegium, et ka

originaaldokumendi koopia on KrMS § 123 lg 1 tähenduses kriminaalmenetluses lubatud tõendiks,

mille võltsimiskahtluse korral tuleb lahendada küsimus selle usaldusväärsusest (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-46-10, p 8.3.1). Samuti tulnuks ringkonnakohtul

kontrollida kahtlustatava väidet arestitavale arveldusarvele palga laekumise kohta. Väite

paikapidavuse korral on tegemist kahtlustatava seadusliku tuluga, mille konfiskeerimine on KarS §

832 lg 1 alusel välistatud. Kolleegiumi hinnangul rikkus ringkonnakohus kaitsja esitatud tõendite

hindamata jätmisega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Selline minetus toob

endaga kaasa ringkonnakohtu määruse tühistamise. Kuna Riigikohus ei tohi KrMS § 363 lg 5

kohaselt faktilisi asjaolusid tuvastada, pole ringkonnakohtu viga võimalik Riigikohtus kõrvaldada.

Eeltoodu tõttu tuleb kriminaalasi saata ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

14. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-st 2 ja

§ 341 lg-st 3 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a

määruse ja saadab A. S.-i kaitsja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebuse uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab kaitsja määruskaebuse

osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi