3-1-1-127-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-127-13

Määruse kuupäev

19. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Prokuröri taotlus kolmanda isiku I. T. vara arestimiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-13-5452

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. T. esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhh, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Elle-Mai Velling

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

27. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-5452 ja

saata kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebus uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põhja Ringkonnaprokuratuur esitas 13. juunil 2013 Harju Maakohtule taotluse arestida I. T.-le

kuuluv kinnistu aadressil Xxxxx xxx XX, Tallinn, sõiduauto Porsche Cayenne Diesel (reg.nr

050 OOO), SEB Panga arvelduskonto nr YYYYYYYYYYYYYY ja SEB Panga Tornimäe kontoris

avatud hoiulaegas koos selles olevate esemetega. Prokuratuur põhistas taotlust järgmiselt.

1.1 I. T. abikaasat A. S.-i kahtlustatakse KarS § 1332 lg 1 ja § 255 lg 1 järgi alates 2007. aasta

märtsist kuni 4. juunini 2013 Tallinnas Xxxxxxx xxx XX tegutseva bordelli organiseerimises,

kuuludes koos G. G., S. A. ja I. M.-iga püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega kuritegelikku

ühendusse, mis oli loodud suure varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus oli suunatud

kupeldamisele.

1.2 A. S.-i elukohas 4. juunil 2013 toimunud läbiotsimise käigus leiti seifist sularaha 37 120 eurot, 14

kollasest metallist münti, sularaha 80 500 Vene rubla, erinevaid lepinguid ja märkmeid, sülearvuti ja

kaks mobiiltelefoni. Samal kuupäeval Xxxxxxx xxx XX asuvas bordellis korraldatud läbiotsimisel

leiti kaks mobiiltelefoni, elektroonilisi andmekandjaid, sularaha 146 eurot ja prostitutsiooniga

tegelemisele viitavaid esemeid, sh hulgaliselt pakendites kondoome.

1.3 Tõenditest nähtub, et A. S.-i pikaajaliseks sissetulekuallikaks on olnud kupeldamine. Vastavalt

Maksu- ja Tolliameti andmetele on kahtlustatav deklareerinud aastatel 2007 kuni 2012 tulu kokku

28 940,03 eurot ja äriregistri andmetel omab ta 15 339 euro suurust osalust OÜ-s D. I. T. on samal

ajavahemikul deklareerinud tulu 38 879,09 eurot ning on äriregistri andmetel C AS-i aktsionär

osalusega 12 782 eurot.

1.4 Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu aadressil Xxxxx xxx XX, Tallinn I. T. ainuomandis.

Sellele kinnistule on antud ehitusluba 16. septembril 2005. Kinnistul asub eramu, mis on müügis

hinnaga 670 000 eurot. Maja ostuks ega ehitamiseks ei ole kasutatud laenu. 25. mail 2012 on I. T.

omandanud sõiduki Porsche Cayenne Diesel. Arvestades I. T. deklareeritud sissetulekut, on piisavalt

alust arvata, et tema nimel olev kinnisvara ja mootorsõiduk on soetatud kuritegelikul teel saadud vara

arvel ja on seega käsitatav kriminaaltuluna. Samuti ei võimaldanud A. S.-i poolt deklareeritud tulud

nimetatud vara soetamist. Kriminaalasjas ei ole andmeid, mis annaksid aluse arvata, et vara on

omandatud seaduslikul viisil.

1.5 Prokuratuuri hinnangul on oht, et kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimise (KarS § 831),

laiendatud konfiskeerimise (KarS § 832) või konfiskeerimise asendamise (KarS § 84) vältimiseks

võidakse vara võõrandada, mida kinnitab kinnisvara müügikuulutus. Seetõttu tuleb taotluses märgitud

vara arestida.

2. Harju Maakohtu 19. juuni 2013. a määrusega rahuldati vara arestimise taotlus osaliselt ning

konfiskeerimise tagamiseks arestiti I. T. nimel olev ja A. S.-ile kuuluv sõiduauto Porsche Cayenne

Diesel ja I. T. nimel SEB Panga Tornimäe kontoris avatud hoiulaekas olevad esemed (sh raha). Kohus

jättis rahuldamata prokuröri taotluse Xxxxx xxx XX, Tallinn asuva kinnistu ja I. T. arvelduskonto

nr YYYYYYYYYYYYYY arestimiseks.

2.1 Maakohus leidis, et A. S.-i suhtes esineb põhjendatud kuriteokahtlus, mida kinnitavad tunnistajate

ja kahtlustatavate ütlused ning jälitustegevusega kogutud tõendid. Samuti esineb kohtu hinnangul

A. S.-i ja I. T. legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel oluline erinevus,

mis annab aluse arvata, et isikute vara on saadud kriminaaltuluna.

2.2 Ehkki sõiduauto Porsche Cayenne Diesel on 25. mail 2012 kantud registrisse I. T. nimele, on

kahtlustatava elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud U. K. poolt 25. mail 2012 antud allkiri

selle kohta, et ta on sel kuupäeval saanud sõiduauto eest A. S.-ilt sularahas 72 000 eurot. Eelnev

osutab sellele, et sõiduauto on soetatud A. S.-i kuritegeliku tulu eest ja on kolmanda isiku nimele

vormistatud eesmärgiga varjata vara tegelikku omanikku ning vältida selle konfiskeerimist. Kaudselt

viitab sellele, et sõiduki tegelikuks omanikuks on A. S., ka asjaolu, et sõiduk oli igapäevaselt tema

kasutuses. Menetlejale ei ole esitatud tõendeid, kinnitamaks sõiduki soetamist legaalsete vahendite

arvelt.

2.3 Samuti oli kohtu arvates põhjendatud I. T. nimel avatud, kuid A. S.-i kasutuses oleva hoiulaeka

arestimine. Kohtu hinnangul on tõenäoline, et hoiulaekas võib olla kuritegude toimepanemisest

saadud kriminaaltuluna käsitatavat vallasvara, sh sularaha.

2.4 I. T. arveldusarve jättis maakohus arestimata, kuivõrd kohtule ei olnud esitatud tõendeid, et sinna

oleks kantud ebaseaduslikku tulu. Kohtule ei esitatud isegi arveldusarve väljatrükki, mis

võimaldanuks kohtul tutvuda arvele tehtud sissemaksetega. Samas olid olemas tõendid, mis

kinnitasid, et I. T. on teeninud ka legaalset tulu.

2.5 Kohus ei pidanud võimalikuks arestida süüteoga saadud vara konfiskeerimise ja konfiskeerimise

asendamise tagamiseks vastavalt KarS § 831 lg 2 p-dele 1 ja 2 ning §-le 84 I. T.-le kuuluvat kinnistut.

Kinnistu on soetatud 18. mail 2002, s.o aastaid enne I. T. ja A. S.-i abiellumist 6. juunil 2008 ja A. S.-

i poolt väidetavate kuritegude toimepanemist 2007. aastast kuni 4. juunini 2013. Ei saa arvata, et

kinnistu oleks olnud kuritegude toimepanemise vahendiks või vahetuks objektiks või et kahtlustatav

oleks kinnistu KarS § 831 lg 1 mõttes saanud kahtlustuses märgitud kuritegudega või et kinnistu näol

oleks tegemist kriminaaltuluga KarS § 832 mõttes.

3. Harju Maakohtu määruse peale esitas kaebuse kolmanda isiku esindaja, kes taotles määruse

tühistamist ja vara aresti alt vabastamist. Esindaja vaidlustas nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka

vara arestimise aluste esinemist. Kahtlustuses esitatud teokirjeldus ei vasta KarS § 255 lg 1

koosseisule, kuivõrd grupi tegevus ei olnud suunatud kuritegude toimepanemisele, s.o mitmele

õigusvastasele teole. Veel märkis esindaja, et prokuratuuri taotlusest ega maakohtu määrusest ei

nähtu, kui palju sai A. S. väidetavalt kriminaaltulu. Sõiduauto on maakohus alusetult lugenud

kahtlustatavale kuuluvaks. Hoiulaeka on kohus aga arestinud teadmata, kas ja millised esemed selles

asuvad.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja I. T.

esindaja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 Kohtueelses menetluses on kogutud piisavalt tõendeid, tuvastamaks A. S.-i suhtes põhjendatud

kuriteokahtluse esinemist. KarS § 255 lg 1 kohaselt ei pea kuritegeliku ühenduse tegevus olema

suunatud mitme kuriteo toimepanemisele, vaid võib olla suunatud ka ühe (nt vältava või jätkuva)

kuriteo toimepanemisele.

4.2 A. S.-i ja I. T. varandusliku olukorra ja legaalse sissetuleku erinevus annab küllaldase aluse

arvata, et nende vara on saadud kriminaaltuluna. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga,

mille kohaselt omandas A. S. sõiduauto Porsche Cayenne Diesel kuritegelikul teel saadud sularaha

eest ja sõiduk on registreeritud I. T. nimele eesmärgiga varjata tegelikku omanikku. Kuna sõiduauto

eest tasumiseks kasutatud raha oli omandatud A. S.-i poolt tahtliku süüteo toimepanemise

tulemusena, kuulub see KarS § 831 lg 1 järgi konfiskeerimisele. Samas märkis ringkonnakohus, et

käesoleval juhul taotles prokuratuur arestimist konfiskeerimise asendamise tagamiseks, mille puhul ei

ole vaja tõendada, et konkreetne ese oleks soetatud kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara

arvel. Seega ei ole tähtis esindaja väide, et sõiduk osteti I. T. legaalse sissetuleku eest. Samuti ei ole

kohtule esitatud sellist väidet kinnitavaid tõendeid. Kuna I. T. nimel avatud hoiulaeka kasutaja on ka

A. S. ja selles võib olla kriminaaltuluna käsitatavat vara, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud

selle arestimine.

4.3 Seoses eeldatava kriminaaltulu tuvastamatusega märkis ringkonnakohus viitega Riigikohtu

20. veebruari 2012. a määrusele kriminaalasjas nr 3-1-1-1-12, et menetlusetapis, kus tõendeid alles

kogutakse, ei saagi eeldada menetlejal kogu tõendusliku teabe olemasolu. Sel põhjusel ei pruugi

menetlejal vara arestimise ajal olla piisavat teavet kuritegelikul teel saadud vara täpse suuruse ja

kahtlustatavate vahel jagunemise kohta. See ei takista aga vara arestimist.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat Dmitri

Teplõhh määruskaebuse, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist.

Määruskaebuses esitatud seisukohad on lühidalt järgmised.

5.1 Esindaja ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei pea kuritegeliku ühenduse

tegevus olema suunatud mitme kuriteo toimepanemisele. KarS § 255 lg 1 grammatiline tõlgendamine

viitab selgelt sellele, et selles kirjeldatud kuriteo koosseisu täidab vaid teomitmus. Ringkonnakohtu

tõlgendus võimaldab kohaldada kõnealust kuriteokoosseisu peaaegu iga kuriteo puhul, mis on toime

pandud vähemalt kolmeliikmelises grupis.

5.2 Arestides vara KarS § 832 alusel raskendas kohus isiku olukorda. Maakohus arestis vara

KarS § 831 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 84 alusel ning seega ei kohaldunud KarS § 832 lg-s 1 sätestatud

ümberpööratud tõendamiskoormis. Ringkonnakohus kohaldas isiku jaoks üllatuslikku sätet, mis on

hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

5.3 Prokuratuuri taotlusest ega kohtumäärustest ei nähtu, kui palju sai A. S. väidetavalt

ebaseaduslikku tulu. Olukorras, kus puuduvad viited kuriteost saadud vara ulatuse kohta, on

kahtlustatava või kolmanda isiku vara valimatu, kogu ulatuses arestimise puhul tegemist

omandipõhiõiguse ebaproportsionaalse riivega. Järelikult tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja vara

aresti alt vabastada.

5.4 Kohus on arestinud kolmandale isikule kuuluva vara, et tagada kahtlustatava vara võimalikku

konfiskeerimist. Kuna kolmanda isiku vara arestimine on võimalik üksnes tema enda vastu suunatud

konfiskeerimisnõude või selle asendamise tagamiseks, puudus kohtul selleks aga alus. Lisaks on

A. S.-il ja I. T.-l sissetulekuid Venemaal ning seega ei ole alust seostada sõiduki ostmist väidetavast

kuriteost saadud varaga. Hoiulaegas on aga arestitud teadmata, kas ja millised esemed selles asuvad,

kellele kuuluvad ja milline on nende väärtus.

6. Määruskaebuse vastuses märgib prokuratuur, et 23. septembril 2013 otsiti arestitud hoiulaegas läbi

ja see oli tühi. Samal kuupäeval lõpetas I. T. hoiulaeka üürilepingu. Päringust SEB Panka selgus, et

I. T. külastas laekaruumi 5. juunil 2013 ja seega oli hoiulaeka arestimine hilinenud. Kuna vara oli

hoiulaekast eemaldatud, ei saanud selle arestimine olla ebamõõdukas.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Esindaja seisukohaga, mille kohaselt ei vasta A. S.-ile esitatud kahtlustus KarS § 255 lg-s 1 toodud

süüteo tunnustele, ei saa nõustuda. See kuriteokoosseis sätestab vastutuse kuulumise eest kolmest või

enamast isikust koosnevasse püsivasse isikutevahelise ülesannete jaotusega ühendusse, mis on loodud

varalise kasu saamise eesmärgil ning mille tegevus on suunatud teise astme kuritegude, mille eest

ettenähtud vangistuse ülemmäär on vähemalt kolm aastat, või esimese astme kuritegude

toimepanemisele. Koosseisuga kaitstavaks õigushüveks on avalik julgeolek. Vastutus KarS § 255

järgi tuleb kõne alla ka siis, kui kuritegeliku ühenduse liikmed ei ole jõudnud veel ühtegi

kavandatavat kuritegu toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. jaanuari 2013. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-132-12, p 10). Kuritegelik ühendus kujutab endast ohupotentsiaali, mis

kaasneb juba ühenduse loomisega. Eeltoodut silmas pidades puudub mõistlik põhjus, miks peaks

kuritegeliku ühendusega olema tegemist üksnes juhul, kui selle tegevus on suunatud mitme esimese

või teise astme kuriteo toimepanemisele, ning välistatud, kui tegemist on ühe, sealhulgas jätkuva või

vältava süüteoga. Kuritegeliku ühenduse koosseisuga kaitstavat õigushüve kahjustatakse mõlemal

juhul. Samuti on alusetu esindaja väide, mille kohaselt on ühe kuriteo toimepanemisele suunatud

kuritegeliku ühendusega hõlmatud peaaegu kõik vähemalt kolmeliikmelises grupis toime pandud

kuriteod. Selline olukord on välistatud, kuivõrd kuritegelikku ühendust peab iseloomustama selle

püsivus. Kui grupi potentsiaal ammendub ühe aktsiooniga, ei ole tegemist kuritegeliku ühendusega.

8. Eeltoodut toetab kuritegeliku ühenduse kriminaliseerimisel aluseks võetud rahvusvahelise

organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni konventsioon (RT

II 2003, 1, 1). Selle konventsiooni teise artikli punkti (a) järgi on kuritegelik ühendus teatud

ajavahemikus toimiv struktuuriga grupp, kuhu kuulub vähemalt kolm isikut, kes kooskõlastavad oma

tegevuse, et panna toime konventsioonis raske kuriteona määratletud tegu või tegusid, saamaks otse

või kaudselt rahalist või muud materiaalset kasu. Seega näeb ka konventsioon ette, et kuritegeliku

ühenduse tegevus võib olla suunatud vaid ühe kuriteo toimepanemisele.

9. Samuti ei jaga kolleegium esindaja arvamust, mille kohaselt on ringkonnakohtu poolt vara

arestimise aluse muutmine hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, kui maakohtu määrus ei vasta selle

põhistamisele esitatavatele nõuetele, on ka ringkonnakohtu pädevuses nii kuriteokahtluse kui ka

arestimisaluse tuvastamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrused vahistamisasjas nr 3-1-1-

105-11, p 17 ja vara arestimise asjas nr 3-1-1-1-12, p 12). Veelgi enam, arvestades vara arestimise

regulatsiooni eripära, ei piirdu ringkonnakohtu ülesanne määruskaebuse lahendamisel üksnes

selgitamisega, kas maakohus on vara arestimisel mõne vea teinud, vaid eeldab uue tervikliku

hinnangu andmist kõigile vara arestimise põhjendatust mõjutavatele aspektidele, sh sellistele, mida

maakohus pole käsitlenudki (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas

nr 3-1-1-97-13, p-d 22-26). Seega ei ole välistatud, et ringkonnakohus loeb vara arestimise

põhjendatuks maakohtust erineval alusel.

10. Ehkki kohus võib arestimistaotlust lahendades muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ei

saa ta tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest

asjaoludest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. oktoobri 2013. a määrus asjas nr 3-1-1-97-13,

p 16). Praeguses asjas taotles prokuratuur kohtult luba arestida kolmandale isikule kuuluv kinnistu ja

sõiduauto ning tema nimel avatud arveldusarve ja hoiulaegas. Maakohus rahuldas taotluse osaliselt,

arestides sõiduauto ja hoiulaeka, ent asus seejuures seisukohale, et arestitava sõiduauto tegelikuks

omanikuks on kahtlustatav. Sellisele järeldusele vaatamata pidas maakohus vara tulevast

konfiskeerimist võimalikuks sätte alusel, mis reguleerib kolmanda isiku vara konfiskeerimist (KarS §

831 lg 2 p-d 1 ja 2). Ringkonnakohus nõustus samuti, et sõiduauto omandas A. S., mitte I. T.

Erinevalt maakohtust asus ringkonnakohus aga seisukohale, et kuna sõiduauto on soetatud kuriteo

toimepanemise tulemusena saadud raha arvel, kuulub see konfiskeerimisele KarS § 831 lg 1 alusel.

Samas viitas ringkonnakohus ka KarS §-le 832, leides, et A. S.-i ja I. T. legaalse sissetuleku ja

varandusliku olukorra ning elatustaseme vahel esinev oluline erinevus annab aluse eeldada nende

vara kuritegelikku päritolu. Käsitades arestitava sõiduauto omanikuna A. S.-i, väljusid maa- ja

ringkonnakohus lubamatult prokuratuuri arestimistaotluse piiridest. Samuti ei ole määrustest

võimalik üheselt aru saada, millisel alusel kohtud vara arestimist põhjendatuks pidasid. Selline

vastuolu kohtumääruste põhjendustes on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 ette nähtud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Lisaks on ringkonnakohtu määruse põhi- ja

resolutiivosa omavahel vastuolus. Nimelt jäetakse ringkonnakohtu määruse resolutsiooni kohaselt

muutmata maakohtu määrus kolmanda isiku I. T. vara arestimises, kuid põhjendavas osas asutakse

seisukohale, et sõiduauto kuulub A. S.-ile. See minetus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Need rikkumised toovad endaga kaasa ringkonnakohtu

määruse tühistamise ja määruskaebuse ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmise.

11. Kuna I. T. nimel avatud hoiulaeka osas on selgunud, et see on tühjendatud ning hoiulaeka

üürileping I. T. poolt lõpetatud, ei ole selle arestimisse puutuv käesoleval ajal enam aktuaalne.

12. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2, § 362 p-st 2 ja

§ 341 lg-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 24. juuli 2013. a

määruse ja saadab kolmanda isiku I. T. esindaja vandeadvokaat Dmitri Teplõhhi määruskaebuse

uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Riigikohus rahuldab esindaja

määruskaebuse osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi