3-1-1-101-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-101-13

Määruse kuupäev

19. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes Kiris

Kohtuasi

Taotlus K. P. väljaandmisvahistuse asendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-12-948

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. P. kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Riigiprokurör Eve Olesk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. veebruari 2012. a määrusega tunnistati K. P. väljaandmine Ameerika

Ühendriikidele õiguslikult lubatavaks ja tema suhtes kohaldati väljaandmisvahistust alates tõkendi

(vahistamine) muutmisest kriminaalasjas nr 11221000022 või mõistetud karistuse ärakandmisest.

Puutuvalt väljaandmisvahistusse märkis maakohus, et Ameerika Ühendriikides võidakse K. P.-d

karistada kuni 85-aastase vangistusega, ja leidis, et isik võib niivõrd pika vangistuse hirmus pakku

minna. Kuna Eesti kuulub Schengeni viisaruumi ja K. P. on Eesti Vabariigi kodanik, on tal vabaduses

viibides võimalus Eesti territooriumilt menetleja teadmata lahkuda.

2. Harju Maakohtu 29. aprilli 2013. a määrusega asendati K. P.-le kriminaalasjas nr 11221000022

kohaldatud tõkend vahistamine elektroonilise valvega.

3. 13. mail 2013 esitas K. P. kaitsja vandeadvokaat Raul Otsa Harju Maakohtule taotluse

väljaandmisvahistuse asendamiseks elektroonilise valvega või elektroonilise valve, kautsjoni ja

elukohast lahkumise keeluga.

4. Harju Maakohtu 17. mai 2013. a määrusega jäeti kaitsja taotlus läbi vaatamata. Maakohtu määruse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

4.1. Väljaandmismenetluses on isikult vabaduse võtmise eesmärk väljaandmismenetluse läbiviimise

tagamine. Vabaduses viibiva isiku üle ei ole võimalik teostada järelevalvet selliselt, et tema osavõtt

väljaandmismenetlusest oleks garanteeritud. K. P. vahistamine on Ameerika Ühendriikide kohtu poolt

juba otsustatud.

4.2. Siseriikliku vahistuse põhimõtted väljaandmisvahistusele ei kohaldu. Näiteks ei näe KrMS § 447

ette väljaandmisvahistuse põhjendatuse kontrolli. Samuti sätestab KrMS § 447 lg 7

väljaandmisvahistuse kestuse erinevalt KrMS § 130 lg-st 3.

4.3. Taotlevale riigile on võimalik välja anda üksnes vahistuses viibivat isikut. Seetõttu ei ole

väljaandmisvahistuse asendamine võimalik. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta vahi alt

vabastatud isiku väljaandmise korda.

5. Harju Maakohtu 17. mai 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse K. P. kaitsja R. Otsa, kes

taotles maakohtu määruse tühistamist ja väljaandmisvahistuse asendamist elektroonilise valvega või

elektroonilise valve, kautsjoni ning elukohast lahkumise keeluga. Kokkuvõtlikult märkis kaitsja

järgmist.

5.1. Maakohtu seisukoht, et välja on võimalik anda üksnes vahistuses viibiv isik, on ekslik.

KrMS § 447 lg 1 sätestab, et välisriigile isiku väljaandmise õigusliku lubatavuse tunnistamisel

võidakse

isikule,

kelle

väljaandmist

taotletakse,

kohaldada

Riigiprokuratuuri

taotlusel

väljaandmisvahistust. Seega ei ole isiku vahistamine väljaandmismenetluses kohustuslik vaid

võimalik. Samuti näeb KrMS § 447 lg 8 väljaandmisvahistuse määruse vaidlustamiseks ette iseseisva

menetluskorra. Seega on võimalik välja anda ka vabaduses viibivat isikut.

5.2. K. P. osavõtu väljaandmismenetlusest tagab elektrooniline valve. Kriminaalasjas nr 11221000022

asendati vahistamine juba elektroonilise valvega. Samuti on K. P. korduvalt nõustunud

väljaandmisega Ameerika Ühendriikidele ega hakka väljaandmismenetlusest kõrvale hoiduma. K. P.

jätkuvaks kinnipidamiseks ei ole põhjust ja kohaldades analoogiat siseriikliku vahistamisega tuleb

jaatada võimalust asendada väljaandmisvahistus elektroonilise valve või kautsjoniga.

5.3. Juhul, kui kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda väljaandmisvahistuse asendamist, on see

vastuolus PS §-dega 20, 26, 9 ja 12. Vahistust kohaldatakse väljaandmismenetluses ja siseriiklikus

kriminaalmenetluses samadel eesmärkidel. Seega puudub mõistlik põhjus, mis õigustaks

väljaandmisvahistuses

viibivate

isikute

õiguste

suuremat

riivet

ja

välistaks

võimaluse

väljaandmisvahistust kergemaliigilise tõkendiga asendada. Praeguses asjas on K. P. viibinud vahi all

ligi kaks aastat ega ole seetõttu saanud oma alaealiste lastega sisuliselt kohtuda ega

normaaltingimustes suhelda. Elektrooniline valve riivab tema põhiõigusi vähem ja tagab samas tema

kohalolu ning osavõtu väljaandmismenetlusest. Samuti koheldakse väljaandmisvahistuse asendamise

võimalust eitades väljaandmisvahistuses viibivaid isikuid põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes

isikutega, kes viibivad vahi all siseriikliku kriminaalmenetluse raames.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määrusega jäeti Harju Maakohtu 17. mai 2013. a

määrus muutmata. Ringkonnakohus märkis, et Eesti Vabariigi ja Ameerika Ühendriikide valitsuste

vahelise väljaandmislepingu (edaspidi väljaandmisleping) art 12 p 4 reguleerib vahi all viibiva isiku

üleandmist, ja järeldas, et seetõttu on Eestil võimalik anda Ameerika Ühendiriikidele üle vaid

vahistatud isik. Järelikult on väljaandmisvahistuse asendamine välistatud. Ka ei sätesta

kriminaalmenetluse seadustik vahi alt vabastatud isiku väljaandmise korda. Arvestades, et PS § 20 lg

2 p 6 lubab võtta isikult vabaduse tema väljaandmiseks välisriigile, on K. P. vahi all hoidmine

põhiseaduspärane.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määruse peale esitas määruskaebuse K. P. kaitsja

R. Otsa, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu määruste tühistamist ning väljaandmisvahistuse

asendamist elektroonilise valve või kautsjoni ja elukohast lahkumise keeluga. Määruskaebuse esitaja

väited on kokkuvõtlikult järgmised.

7.1. Kohtute seisukoht, et Ameerika Ühendriikidele on võimalik välja anda üksnes vahistuses viibiv

isik, on ekslik. Tulenevalt KrMS § 447 lg-st 1 ei ole isiku vahistamine väljaandmismenetluses

kohustuslik, vaid võimalik. Samuti näeb KrMS § 447 lg 8 väljaandmisvahistuse määruse

vaidlustamiseks ette iseseisva menetluskorra. Kohustust isik väljaandmismenetluses vahistada ei

tulene ka väljaandmislepingust. Nimelt sätestab väljaandmislepingu art 12 lg 4, et olukorras, kus

taotluse esitanud riik ei ole väljanõutavat isikut taotluse saanud riigi territooriumilt selle riigi

seadusega ette nähtud aja jooksul ära viinud, võib isiku vahi alt vabastada. Seega näeb viidatud säte

ette väljaandmistaotluse saanud riigi õiguse vabastada väljanõutav isik vahi alt, kui taotluse esitanud

riik ei ole teda taotluse saanud riigi territooriumilt tähtaegselt ära viinud. Seisukohta, et

väljaandmismenetluses ei ole isiku vahistamine vältimatult nõutav, toetavad ka väljaandmislepingu

art 11 lg 1, mille kohaselt võib asja kiireloomulisuse korral taotleda väljanõutava isiku

väljaandmisvahistamist enne väljaandmistaotluse esitamist, ja art 11 lg 3, mille kohaselt teavitatakse

taotluse esitanud riiki viivitamatult väljaandmisvahistamise taotluse kohaldamisest või kõigist seda

takistavatest asjaoludest. Samuti eristab väljaandmislepingu art 11 lg 4 vabaduses viibivaid ja

vahistatud väljaantavaid isikuid.

7.2. Ringkonnakohtu tõlgendus väljaandmislepingu art 12 lg-le 4 on vastuolus PS §-dega 20, 12 ja

26. Vahistamist õigustab üksnes kaalukas avalik huvi ja hädavajadus. Kuna nende tingimuste

täidetust tuleb kontrollida igal üksikjuhtumil eraldi, on vahistamisregulatsioon, mis ei võimalda

hinnata vahistuse põhjendatust ja jätta isik vahi alla võtmata, põhiseadusvastane.

7.3. K. P. osavõtu väljaandmismenetlusest tagavad ka elektrooniline valve või elektrooniline valve

koos kautsjoni ja elukohast lahkumise keeluga. Nii on kriminaalasjas nr 11221000022 vahistamine

elektroonilise valvega juba asendatud. Kuna eeltoodust nähtuvalt puudub põhjus K. P. jätkuvaks

kinnipidamiseks, tuleb kohaldada analoogiat siseriikliku vahistamisega ja jaatada võimalust

väljaandmisvahistuse asendamiseks elektroonilise valve või kautsjoniga. PS § 20 lg 1 p 6 näeb küll

ette võimaluse isikult tema välisriigile väljaandmiseks vabadus võtta, kuid selline piirang ei tohi olla

ebamõistlik.

7.4. Juhul, kui kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda väljaandmisvahistuse asendamist, on see

vastuolus PS §-dega 20, 26, 9 ja 12. Vahistust kohaldatakse väljaandmismenetluses ja siseriiklikus

kriminaalmenetluses samadel eesmärkidel. Seega puudub mõistlik põhjus, mis õigustaks

väljaandmisvahistuses

viibivate

isikute

õiguste

suuremat

riivet

ja

välistaks

võimaluse

väljaandmisvahistust kergemaliigilise tõkendiga asendada. Praeguses asjas on K. P. viibinud vahi all

ligi kaks aastat ega ole seetõttu saanud oma alaealiste lastega sisuliselt kohtuda ega

normaaltingimustes suhelda. Elektrooniline valve riivab põhiõigusi vähem ja tagab samas K. P.

kohalolu ning osavõtu väljaandmismenetlusest. Samuti koheldakse väljaandmisvahistuse asendamise

võimalust eitades väljaandmisvahistuses viibivaid isikuid põhjendamatult ebavõrdselt võrreldes

isikutega, kes viibivad vahi all siseriikliku kriminaalmenetluse raames.

8. Määruskaebusele esitas vastuse riigiprokurör Eve Olesk, kelle hinnangul on kaitsja etteheited

alusetud. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.

8.1. KrMS § 433 lg 3 kohaselt lähtutakse rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös

kriminaalmenetluse seadustiku teistes peatükkides sätestatust niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus

KrMS ptk-s 19 sätestatuga. KrMS ptk 19 jagu 2, mis reguleerib isiku välisriigile väljaandmist,

sätestab väljaandmismenetluse tagamise vahendina üksnes väljaandmisvahistuse. Kuigi muude

tõkendite kohaldamine pole kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatükiga vastuolus, tuleb

väljaandmismenetluses arvestada isiku pakkumineku võimalust ja hinnata, kas isiku kohalolekut ja

osavõttu väljaandmismenetlusest on võimalik tagada ka siis, kui ta vahi all ei viibi.

Väljaandmismenetluses

pole

Eesti

kohtute

käsutuses

materjale,

mille

pinnalt

hinnata

kuriteokahtlustuse põhjendatust.

8.2. Kuna Eesti kuulub Schengeni viisaruumi ja K. P. on Eesti Vabariigi kodanik, on tal vabaduses

viibides võimalus Eesti territooriumilt menetleja teadmata lahkuda. Isegi juhul, kui K. P. tabataks piiri

ületamisel, ei ole seaduslikku alust takistada tal riigist lahkumast. Samuti ei ole vabaduses viibiva

isiku üle võimalik teostada järelevalvet selliselt, et oleks garanteeritud tema osavõtt

väljaandmismenetlusest.

8.3. KrMS § 447 lg 1 sätestab tõepoolest üksnes võimaluse väljaandmisvahistuse kohaldamiseks,

kuid tulenevalt sama paragrahvi lg-st 4 ei või kohaldada väljaandmisvahistust juhul, kui on ilmnenud

väljaandmise õiguslikud takistused. Samuti on nii eelarestipalve kui ka väljaandmistaotluse esitamise

eelduseks asjaolu, et taotleva riigi kohus on andnud taotletava isiku suhtes välja vahistamismääruse.

Kuna rahvusvaheline koostöö toimub vastastikuse tunnustamise printsiibi alusel, ei ole täitva riigi

kohtul alust kahelda taotlevas riigis tehtud vahistamismääruse sisus või õigsuses. Seetõttu tuleb

taotleva riigi vahistamismäärust kohaldada kui siseriiklikku meedet.

8.4. Taotleva riigi esindajatele on võimalik üle anda üksnes vahistuses viibivat isikut. Vabaduses

viibiva isiku üleandmist ei näe ette ka väljaandmisleping. Selle art 11 lg 1 sätestab isiku vahistamise

eelarestimispalve alusel enne väljaandmistaotluse saabumist ja sama artikli lg 4 kohustab isiku

vabastama, kui taotlev riik ei esita 60 päeva jooksul väljaandmistaotlust. Samas ei välista

väljaandmislepingu art 11 lg 5 juhul, kui väljaandmistaotlus esitatakse pärast 60 päeva möödumist,

võimalust isik uuesti vahi alla võtta. Samuti on väljaandmislepingu art 12 lg 4 kohaldatav juhul, kui

väljaantavat isikut ei võeta 30 päeva jooksul pärast väljaandmisotsuse jõustumist üle, ja kinnitab

seega seisukohta, et välisriigile antakse üle vaid vahi all viibivad isikud. Sama nähtub ka

KrMS § 505 lg-st 5.

8.5. KrMS § 447 lg 4 kohaselt ei või väljaandmisvahistust kohaldada juhul, kui ilmnevad

väljaandmise õiguslikud takistused. Seega on kaitsja väide, nagu ei näeks seadus ette võimalust

väljaandmisvahistuse kohaldamata jätmiseks, alusetu.

8.6. Taotledes K. P. suhtes väljaandmismenetluses elektroonilise valve kohaldamist, märgib kaitsja

sedagi, et kriminaalasjas nr 11221000022 on isiku suhtes elektroonilist valvet juba kohaldatud. Kuna

kohtule oli selle otsustuse tegemise ajal teada asjaolu, et K. P. suhtes rakendub koheselt

väljaandmisvahistamine ja et ta jääb seetõttu vahi alla, ei saanudki kohus K. P. pakkumineku ohtu

hinnata. Seetõttu ei tähenda kohtu otsustus kohaldada K. P. suhtes elektroonilist valvet, et puuduks

oht tema pakkuminekuks või uute kuritegude toimepanekuks.

8.7. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (Konventsioon) art 5 lg 1 p f

kohaselt ei või kelleltki võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses kindlaksmääratud korras

seaduslikuks vahistamiseks või kinnipidamiseks, et võtta meetmeid tema väljasaatmiseks või -

andmiseks. Ka PS § 20 lg 1 p 6 lubab võtta isikult vabaduse tema välisriigile väljaandmiseks.

Eeltoodust nähtuvalt on K. P. vahi all pidamine põhiseaduspärane. Euroopa Inimõiguste Kohus on

asjas Taylor v. Eesti märkinud, et Konventsiooni art 5 lg 1 p f teise poole alusel on vabaduse võtmine

õigustatud üksnes niikaua, kuni toimub väljasaatmis- või väljaandmismenetlus. Kui sellist menetlust

ei viida läbi vajaliku hoolsusega, ei ole kinnipidamine Konventsiooni art 5 lg 1 p f alusel lubatav.

Teisisõnu

ei

tohi

kinnipidamise

pikkus

ületada

aega,

mis

on

mõistlikult

vajalik

väljaandmismenetluses otsuseni jõudmiseks. KrMS § 447 lg 7 esimese lause kohaselt ei tohi isikut

pidada väljaandmisvahistuses üle ühe aasta. Arvestades, et K. P. viibib väljaandmisvahistuses alates

29. aprillist 2013, pole praegusel juhul seaduses sätestatud tähtaega ületatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 2. jagu näeb isiku välisriigile väljaandmise tagamise

ainsa vahendina ette vahistamise. Võimalus asendada vahistamine elektroonilise valve või

kautsjoniga on sätestatud küll kriminaalmenetluse seadustiku 4. peatükis, kuid KrMS § 433 lg 3

lubab lähtuda rahvusvahelises kriminaalmenetlusalases koostöös kriminaalmenetluse seadustiku

teistes peatükkides sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus 19. peatükis sätestatuga.

Kolleegiumi hinnangul ei ole KrMS 4. peatüki sätted vahistuse asendamise osas väljaandmis-

vahistusele kohaldatavad.

10. Väljaandmismenetluses saab isikult võtta vabaduse eraldi eeldustel ja alustel. Nii tuleneb

põhiseaduslik alus väljaandmisvahistuse kohaldamiseks PS § 20 lg 1 p-st 6, mis lubab seaduses

sätestatud juhtudel ja korras võtta vabaduse ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning

Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Nähtuvalt KrMS § 447 lg-st 1 võidakse

kohaldada väljaandmisvahistust Riigiprokuratuuri taotlusel isikule, kelle väljaandmist taotletakse,

tema välisriigile väljaandmise õigusliku lubatavuse tunnistamisel. KrMS § 447 lg 2 kohaselt võib

kohaldada väljaandmisvahistust edasilükkamatul juhul ka enne väljaandmistaotluse saabumist, kui

taotlev riik on kinnitanud, et isiku suhtes on taotlevas riigis tehtud vahistamismäärus või jõustunud

süüdimõistev kohtuotsus, ja kohustunud viivitamata välja saatma väljaandmistaotluse. Tulenevalt

KrMS § 447 lg 7 esimesest lausest ei tohi isikut pidada väljaandmisvahistuses üle ühe aasta. Sama

lõike teine lause lubab riigi peaprokuröri taotlusel pikendada vahi all pidamise üheaastast tähtaega

ainult erandlikel asjaoludel. Samuti näeb KrMS § 447 lg 4 ette väljaandmisvahistuse kohaldamisest

keeldumise sisulise aluse − väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemise. Kokkuvõtlikult on isikult

vabaduse võtmine väljaandmismenetluses õigustatud alates KrMS § 447 lg-s 2 sätestatud asjaolude

avaldumisest kuni sama paragrahvi lg-s 7 sätestatud tähtaja möödumiseni juhul, kui Eestil on

võimalik välisriigi väljaandmistaotlus rahuldada. Väljaandmise õiguslike takistuste ilmnemisel tuleb

väljaandmisvahistuse kohaldamisest keelduda ja juba vahistatud isik vabastada. Isiku väljaandmist

välistava asjaoluna on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas käsitatud näiteks väljaandmise

õiguslikult lubamatuks tunnistamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2009. a määrus asjas

nr 3-1-1-39-09, p 19).

11. Samuti ei ole vahistuse kohaldamine väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses

omavahel sisuliselt võrreldavad. KrMS § 438 kohaselt on Eesti täitva riigina õigustatud isikut välja

andma väljaandmistaotluse alusel isiku suhtes välisriigis kriminaalmenetluse jätkamiseks või tema

suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse täitmiseks, kui isiku suhtes on taotlevas riigis alustatud

kriminaalmenetlust ja koostatud vahistamismäärus või kui talle on jõustunud kohtuotsusega

mõistetud karistuseks vangistus. Seega on väljaandmismenetluses isikult vabaduse võtmine

otsustatud juba taotleva riigi poolt. Tulenevalt rahvusvahelises koostöös kehtivast vastastikuse

tunnustamise printsiibist puudub täitval riigil alus selle otsuse (jätkuvas) õigsuses kahelda. Samuti

võivad erinevate riikide õiguskordades vahistamise ja vahistusest vabastamise alused erineda.

Seetõttu tähendaks väljaandmisvahistuse kohaldamise või sellest vabastamise üle otsustamisel

väljaandmismenetluse tulemusest sõltumatute asjaolude arvestamine sisulist kontrolli selle üle, kas

isiku väljaandmist taotleva riigi seadused on kooskõlas Eesti seadustega. Selliseks otsustuseks

puudub Eesti Vabariigi kohtutel pädevus.

12. Praeguses asjas ei tuginenud kaitsja K. P. vabastamise taotlemisel tema välisriigile väljaandmise

võimatusele, vaid asjaolule, et K. P. osavõtt väljaandmismenetlusest oleks tagatud ka elektroonilise

valve või elektroonilise valve, kautsjoni ja elukohast lahkumise keelu kohaldamisega. Kuna

käesoleva määruse p-de 9-11 kohaselt ei ole väljaandmisvahistust võimalik asendada muude

tõkenditega, jättis maakohus K. P. kaitsja taotluse põhjendatult läbi vaatamata.

13. Kaitsja leiab määruskaebuses sedagi, et kriminaalmenetluse seadustik on väljaandmisvahistuse

asendamist välistavas osas põhiseadusvastane. Kaitsja hinnangul riivab väljaandmisvahistuse

asendamise

võimatus

ebaproportsionaalselt

väljaandmismenetlusele

allutatud

isiku

vabaduspõhiõigust ja perekonna- ning eraelu puutumatust. Samuti toob see endaga kaasa

põhjendamatult ebavõrdse kohtlemise väljaandmismenetluses ja siseriiklikus kriminaalmenetluses

vahistatud isikute vahel.

14. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu. Kuna käesoleva määruse p 11 kohaselt puudub Eestil täitva

riigina alus kahelda taotleva riigi poolt isikult vabaduse võtmise kohta tehtud otsuse õigsuses, sh selle

proportsionaalsuses, on määruse p-s 10 loetletud tingimustele vastav väljaandmisvahistuse

kohaldamine järelikult põhiseaduspärane. Mis puudutab aga väljaandmismenetluses ja siseriiklikus

kriminaalmenetluses vahistatud isikute erinevaid võimalusi vahistuse asendamist taotleda, siis on

Riigikohus võrdsuspõhiõiguse kaitseala määratlemisel korduvalt märkinud, et PS § 12 lg 1 kohaselt

tuleb võrdseid kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt (Riigikohtu seisukoht alates

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. aprilli 2002. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-2-02, p 17;

vt ka üldkogu 14. novembri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-77-02, p 22 ja 3. jaanuari 2008. a otsus

kohtuasjas nr 3-3-1-101-08, p 20). Seejuures saab küsimus kahe isiku, isikute grupi või olukorra

ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest) tekkida üksnes

juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni

2005. a otsus asjas nr 3-4-1-2-05, p 40 ja 3. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-3-1-101-06, p 23).

Käesoleva määruse p-des 10-11 toodud põhjustel viibivad väljaandmismenetluses ja siseriiklikus

kriminaalmenetluses vahistatud isikud erinevates õiguslikes olukordades ega ole seetõttu omavahel

võrreldavad. Järelikult ei ole nende erinev kohtlemine meelevaldne ega põhiseadusvastane.

15. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2013. a määruse muutmata ja kaitsja

määruskaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris