3-2-1-146-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-146-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Osaühingu ProInkasso hagi Eha Tamme vastu 12 782 euro

28 sendi ja viivise saamiseks ning kulutuste hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-

11-64411

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eha Tamme kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

14 879 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing ProInkasso (registrikood 11078689),

esindaja vandeadvokaat Cardo Soosaar

Kostja Eha Tamm, esindaja vandeadvokaat Nele Tammemäe

Asja läbivaatamise kuupäev

9. detsember 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2013. a otsuse (tsiviilasi nr 2-11-64411) resolutsioon

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Arvata Osaühingu Advokaadibüroo Küllike Namm poolt 21. juunil 2013 Eha Tamme eest

tasutud kassatsioonikautsjon 148 (ükssada nelikümmend kaheksa) eurot 79 senti riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 30. detsembril 2011 Viru Maakohtule hagi Eha Tamme

(kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 12 782 eurot 28 senti põhinõudena, 2097 eurot

2 senti kulutuste hüvitisena ning viivise põhinõudelt 3140 eurot 92 senti kuni 28. detsembrini 2011 ja

alates 29. detsembrist 2011 kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 94 sätestatud

määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid kostja ja Svea Urvak (laenuandja) 4. novembril 2002 laenulepingu

(laenuleping), mille alusel sai kostja 150 000 krooni laenu (intressimäär 7% kuus), tagasimaksmise

ajaga 4. mai 2003. Erkki Kokk (pantija) seadis laenuandja kasuks 11. novembril 2002 sõlmitud

lepingu alusel oma kinnisasjale (registriosa nr 776635) 200 000 krooni suuruse hüpoteegi, tagades

sellega laenuandja nõudeid pantija ja kostja vastu. Kuna kostja ei täitnud laenulepingust tulenevat

kohustust, algatas kohtutäitur laenuandja avalduse alusel täitemenetluse pantija kinnisasjale seatud

hüpoteegi realiseerimiseks. 13. oktoobril 2008 AS-i SEB Pank (pank), pantija ja laenuandja vahel

sõlmitud kokkulepete alusel andis pank pantijale kostja kohustuste täitmiseks laenu, mille arvel tasus

pank laenuandjale 12 782 eurot 28 senti (200 000 krooni) ja viimane luges hüpoteegiga tagatud nõude

täidetuks ning hüpoteek lõpetati pantija ja laenuandja kokkuleppel. 30. detsembril 2008 andis kostja

pantijale võlatunnistuse (kinnitus), milles kinnitas, et võlgneb pantijale 200 000 krooni (12 782 eurot

28 senti), mille viimane tasus laenuandjale kostja laenu katteks, samuti intressi kostja võla

maksmiseks võetud laenult ja kostja võlgnevusega seotud kulud. Tegemist on deklaratiivse

võlatunnistusega. 19. septembril 2011 loovutas pantija nõude kostja vastu hagejale.

Pantijal on kostja vastu 12 782 euro 28 sendi (200 000 krooni) suurune regressinõue ja 2097 euro

2 sendi suurune kahju hüvitamise nõue (s.o notaritasud, riigilõiv ja laenuintress). 28. detsembri

2011. a seisuga on kostjal viivisevõlgnevus 3140 eurot 92 senti. Nõude õiguslik alus tuleneb

asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg-st 3 ning VÕS § 69 lg-test 1 ja 5 ja § 152 lg-st 1, võlatunnistuse

puhul ka VÕS §-st 30. Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1, viivist on arvestatud VÕS §-s 94

sätestatud määras. Nõue ei ole aegunud, sest kostja loobus kinnituse andmisega laenulepingust

tulenevale nõudele aegumise vastuväite esitamisest. Kui kohus leiab, et kostja ei ole aegumise

vastuväitest loobunud, tuleb aegumine jätta hea usu põhimõttest tulenevalt kohaldamata. Pantijal ei

olnud hüpoteegi tõttu võimalik laenuandja nõude suhtes aegumisele tugineda.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Tema arvates on nõue aegunud ja ta palus teha selle kohta

vaheotsuse. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja väitel oli ta laenulepingu järgi kohustatud laenu tasuma hiljemalt 4. mail 2003, mistõttu aegus

laenulepingust tulenev nõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 alusel 4. mail 2006.

Aegunud on ka hageja nõue, mis tuleneb hüpoteegi lõpetamise lepingust, sest pantija omandas selle

lepingu alusel nõude kostja vastu 13. oktoobril 2008. Kostja ei ole hageja esitatud võlatunnistusele

alla kirjutanud. Välistatud ei ole ka, et kinnitus koostati 31. detsembril 2007.

3. Harju Maakohus tegi 4. detsembril 2012 vaheotsuse, millega rahuldas kostja taotluse aegumise

kohaldamiseks ja lõpetas asja menetluse. Maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ning

hageja menetluskulud tema enda kanda.

Maakohus leidis, et laenulepingu tagamiseks sõlmitud hüpoteegi seadmise leping on käsitatav

VÕS § 142 lg 1 järgi käenduslepinguna. Kuna pandipidaja on täitnud laenulepingust tuleneva kostja

kohustuse, on tal kostja vastu tagasinõudeõigus VÕS § 152 lg 1 alusel. Sama sätte kolmanda lause

järgi kohaldatakse käendaja tagasinõude aegumisele VÕS §-s 70 sätestatut. Kuna laenulepingu järgi

pidi kostja laenusumma koos intressiga tagasi maksma hiljemalt 4. mail 2003, muutus laenulepingust

tulenev nõue kostja vastu TsÜS § 147 lg 1 järgi sissenõutavaks 5. mail 2003. Laenulepingus

kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algas TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 3 järgi

2003. aasta lõpust (s.o 1. jaanuarist 2004 kell 00.00) ja lõppes 31. detsembril 2006 kell 24.00. Pantija

tasus pangaga laenulepingu sõlmimisel juba aegunud nõude. VÕS § 70 lg 1 järgi aegus pantija kui

käendaja tagasinõudeõigus kostja vastu esialgse võlausaldaja nõude aegumisega võlgniku vastu

31. detsembril 2006 kell 24.00. Kui solidaarvõlgnik (pantija) rahuldas juba aegunud nõude, esitamata

aegumise vastuväidet, mida ta teadis või pidi teadma, ei ole tal VÕS § 67 lg 3 järgi tagasinõuet

põhivõlgniku vastu.

Kohtule esitatud võlatunnistus on deklaratiivne võlatunnistus. Kostjal tuli tõendada, et

võlatunnistusel ei ole tema allkiri. Kohus määras käekirja ekspertiisi, kuid ekspertidel ei olnud

võimalik ekspertiisi teha, sest kostja allkiri võlatunnistusel oli halvasti nähtav. Seega ei ole tõendatud,

et kostja ei ole võlatunnistust allkirjastanud, ning tuleb eeldada, et dokument on kehtiv. Samuti võib

esiletoodud asjaolude järgi eeldada, et võlatunnistuse päises märgitud kuupäev on õige. Kuna pantija

tagasinõue kostja kui põhivõlgniku vastu oli võlatunnistuse andmise ajaks aegunud, ei saa olla

tegemist nõude aegumistähtaja katkemisega TsÜS § 158 lg 1 järgi, sest katkeda saab aegumistähtaeg,

mis ei olnud võla tunnistamise ajaks aegunud.

Kostja tuginemine aegumisele ei ole vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 2). Aegumistähtajad

sätestab seadus ning pantija teadis või vähemalt pidi teadma, millised on tema võimalused nõude

esitamiseks, sh millal tema nõue aegub.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 24. mai 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt leidis maakohus valesti, et hüpoteegi seadmise leping

on käsitatav käenduslepinguna. Maakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb VÕS § 70 ja § 152 lg-t 1,

kuid jättis ekslikult kohaldamata TsÜS § 1451 ja VÕS § 152 lg 2. TsÜS § 1451 lg-st 1 tuleneb, et

kolmandast isikust pantija ei saa põhinõude puhul aegumise vastuväitele tugineda. Kuivõrd

laenuandja nõue realiseeriti pandi arvel ajal, mil laenulepingust tulenev nõue oli aegunud, ning

hagejal ei olnud seadusest tulenevat võimalust aegumise väitele tugineda (analoogne olukord

VÕS § 152 lg-s 2 sätestatuga), on õiglane anda hagejale tagasinõudeõigus ning jätta VÕS § 70 lg-s 1

sätestatu arvestamata. Vastasel juhul ei oleks hagejal võimalust oma nõuet põhivõlgniku vastu

maksma panna ning tekiks ebaõiglane olukord, kus kogu nõude sissenõudmise risk jääks kolmandast

isikust pantija kanda. Maakohus kohaldas valesti VÕS § 70 lg-t 1 ja § 152 lg-t 1, kui leidis, et hageja

tagasinõudeõigus aegus 31. detsembril 2006 kell 24.00. Samuti ei ole põhjendatud maakohtu viide

VÕS § 67 lg-le 3, kuna TsÜS § 1451 lg-t 1 kohaldatakse sõltumata pantija vastuväidetest.

Maakohus leidis õigesti, et kostja andis 30. detsembril 2008 deklaratiivse võlatunnistuse ning kostja

ei ole tõendanud, et võlatunnistus ei ole tema allkirjastatud. Samas leidis maakohus ekslikult, et

võlatunnistusel ei ole tagajärgi, sest sellega tunnistas kostja aegunud nõuet. Aegunud nõude

tunnustamine on hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena ning käsitatav kostja tahteavaldusena.

Võlatunnistuse kohaselt muutus hageja nõue sissenõutavaks 7. jaanuaril 2009. Kuna hageja esitas

maakohtule hagi 30. detsembril 2011, ei ole hageja nõue aegunud. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et

hageja viivitas oma õiguste maksmapanemisega, mistõttu ei ole kostjapoolne aegumisele tuginemine

vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna TsÜS § 1451 lg-st 1 tulenevalt ei olnud pantijal võimalik

hüpoteegiga tagatud nõude aegumise vastuväitele tugineda, puudus tal enne täitemenetluse alustamist

ka nõue, mida esitada.

Asi tuleb vaheotsuse tühistamise tõttu saata maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus ei

saa asja ise lahendada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning kohaldada aegumist ja asja

menetlus lõpetada. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja arvates leidis ringkonnakohus valesti, et hüpoteegi seadmise leping ei ole käsitatav

käenduslepinguna ja et asjas kohaldub TsÜS § 1451. Maakohus leidis VÕS § 70 lg-le 1 ja TsÜS § 146

lg-le 1 tuginedes õigesti, et hageja nõue on aegunud. Ringkonnakohus rikkus kohtuotsuse

põhjendamise kohustust, kui nõustus maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et võlatunnistusel ei ole

tema allkiri, ning jättis kostja seisukohta kinnitava tõendi (ekspertiisiakt) hindamata. Kui asjas ei

olnud võimalik tuvastada, kas võlatunnistusel oli kostja allkiri, tuleb seda asjaolu tõlgendada kostja

kasuks. Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et aegunud nõude väidetav kostjapoolne tunnustamine on

hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena.

7. Hageja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud kostja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus on andnud tuvastatud

asjaoludele osaliselt ebaõige õigusliku hinnangu. Menetlusnorme ei ole ringkonnakohus asja

lahendamisel kolleegiumi arvates eiranud.

9. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset (I), seejärel hageja nõude aegumist (II) ja lõpetuseks

teeb menetluslikud otsustused (III).

I

10. Kassatsioonkaebus on esitatud ringkonnakohtu otsuse peale, millega lahendati nõude aegumise

kohta tehtud maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebus. Seega on kassatsiooni esemeks

üksnes nõude aegumisega seonduv.

11. Maakohus märkis vaheotsuse resolutsioonis ekslikult, et ta lõpetab menetluse. Vaheotsuse

tegemine ei ole TsMS § 428 järgi menetluse lõpetamise aluseks. TsMS § 449 lg 3 kolmanda lause

järgi teeb kohus asjas lõppotsuse, kui ta leiab, et nõue on aegunud. Leides, et haginõue on aegunud,

pidanuks maakohus otsuse resolutsioonis märkima, et hagi jääb rahuldamata.

Põhjendamatu on ka kostja kassatsioonitaotlus lõpetada menetlus. Kolleegium saaks esitatud

asjaoludel üksnes jätta hagi nõude aegumise tõttu rahuldamata.

12. Tuvastatud asjaolude järgi on pantija kui hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik tasunud

kostja võla laenuandja ees ning poolte vahel on vaidlus, kas sellest tekkida võinud pantija nõuded

kostja vastu on aegunud. Kostja ei ole kahtluse alla seadnud, et hagejal on õigus pantija nõudeid

maksma panna. Aegumise peatumisele viitavaid asjaolusid ei ole hageja esile toonud.

13. Kassatsioonimenetluses ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

· kostja ja laenuandja sõlmisid 4. novembril 2002 laenulepingu, mille alusel sai kostja 150 000 krooni

laenu, mille ta pidi koos intressiga tagasi maksma hiljemalt 4. mail 2003;

· pantija tagas oma kinnisasjale seatud hüpoteegiga laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi;

· kohtutäitur algatas laenuandja avalduse alusel täitemenetluse hüpoteegi realiseerimiseks;

· 13. oktoobril 2008 tasus pantija pangalt saadud laenu arvel kostja võla laenuandja ees ning kostja

kohustusi tagav hüpoteek lõpetati;

· kostja ei ole pantijale viimase poolt laenuandjale tasutut hüvitanud;

· 19. septembril 2011 loovutas pantija nõude kostja vastu hagejale;

· hagi esitati 30. detsembril 2011.

14. Kostja arvates aegus hageja nõue laenulepingust tuleneva nõude aegumisega 4. mail 2006. Kostja

ei ole enda väitel võlatunnistusele alla kirjutanud ja ka seal märgitud koostamise kuupäev võib olla

vale.

Hageja arvates ei ole nõue aegunud, kuna kostja on andnud võlatunnistuse, mille tõttu aegumine

katkes. Samuti on kostja tuginemine aegumisele vastuolus hea usu põhimõttega, sest pantijal ei olnud

hüpoteegi tõttu võimalik laenuandja nõude suhtes aegumisele tugineda.

15. Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud järgmistel põhilistel põhjendustel:

· hageja nõue aegus VÕS § 70 lg 1 ja § 152 lg 1 ning TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 3 järgi

laenulepingust tuleneva nõude aegumisega 31. detsembril 2006 kell 24.00;

· pantija täitis juba aegunud nõude, mistõttu ei ole tal VÕS § 67 lg 3 järgi tagasinõuet põhivõlgniku

vastu;

· võlatunnistus on kehtiv, kuid kuna see anti pärast pantija tagasinõude aegumist, ei toonud see kaasa

aegumise katkemist;

· aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega.

16. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, leidis, et hageja nõue ei ole aegunud ja saatis asja

menetlemise jätkamiseks maakohtule järgmistel põhilistel põhjendustel:

· nõue ei aegunud 2006. a-l, kuna TsÜS § 1451 lg 1 ja VÕS § 152 lg 2 järgi tuleb hagejale anda

tagasinõudeõigus ning jätta VÕS § 70 lg-s 1 sätestatu arvestamata;

· nõue ei ole aegunud ka seetõttu, et aegunud nõude tunnustamine võlatunnistusega on hinnatav

aegumise vastuväitest loobumisena, võlatunnistuse kohaselt muutus hageja nõue sissenõutavaks

7. jaanuaril 2009 ega olnud hagi esitamise ajaks 30. detsembril 2011 aegunud;

· ka võib kostja tuginemine aegumisele olla vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja ei viivitanud

õiguste maksmapanekuga, sest TsÜS § 1451 lg-st 1 tulenevalt ei olnud pantijal võimalik hüpoteegiga

tagatud nõude aegumise vastuväitele tugineda ja tal puudus enne täitemenetluse alustamist ka nõue,

mida esitada.

17. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu otsuse põhjendused hageja nõude aegunuks

lugematajätmise kohta võinuks olla esitatud selgemalt alternatiivsetena. Ka on ringkonnakohus otsuse

põhjendustes mitu korda eksitavalt käsitlenud hagejat pantija tähenduses, jättes tähelepanuta pantija

nõude loovutamise hagejale. Vaatamata sellele on otsuse põhjendused kolleegiumile mõistetavad.

II

18. Võlgniku eest tema rahalise kohustuse täitnud kolmandal isikul on VÕS § 78 lg 4 järgi tagasinõue

või nõude täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamise nõue võlgniku vastu üksnes juhul, kui see tuleneb

seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või

käsundita asjaajamisest.

19. Pantija nõude esitamise aluseks rahuldatud nõude võlgniku vastu saab olla esmajärjekorras

AÕS § 349 lg 3 esimene lause, mille järgi läheb nõue võla tasumisel võlgnikuks mitteoleva

hüpoteegiga koormatud kinnisasja omaniku poolt rahuldatud ulatuses talle üle. Samasugune tagajärg

nõude üleminekuks tuleneb ka VÕS § 173 lg 3 p-st 2, kui isik täidab kohustuse seetõttu, et tema

varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine.

20. Ringkonnakohus leidis kolleegiumi arvates ebaõigesti, et hageja nõue ei saa olla aegunud

TsÜS § 1451 lg 1, VÕS § 70 ja § 152 lg 2 alusel nende sätete koostoimes. Need põhjendused jäetakse

ringkonnakohtu otsusest välja ja asendatakse Riigikohtu otsuse põhjendustega.

AÕS § 349 lg 3 teise lause järgi kohaldatakse nõude ülemineku puhul sama lõike esimese lause järgi

käenduse kohta käivaid sätteid. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et see ei muuda ei pandi

seadmise asjaõiguslepingut ega ka tagatiskokkulepet käenduslepinguks, mille järgi tagab tagatise

andja kohustuse täitmist kogu varaga (vt VÕS § 142 lg 1). Käenduse sätteid saab kohaldada üksnes

niivõrd, kuivõrd need ei lähe vastuollu pantimise olemusega.

Käenduse sätete kohaldamisest tulenevalt kohaldub kinnisasja omanikule üle läinud nõude

aegumisele VÕS § 152 lg 1 kolmas lause, mille järgi tuleb omakorda kohaldada VÕS §-s 70

sätestatut. Kinnisasja omaniku tagasinõue aegub VÕS § 70 lg-st 1 tulenevalt ajal, mil aeguks

võlausaldaja nõue võlgniku suhtes, ning VÕS § 164 lg 2 ja § 173 lg 2 järgi ei mõjuta nõude üleminek

ei loovutamisega ega seaduse alusel selle n-ö identiteeti, st nõue läheb üle sellises seisundis, nagu see

on, sh aegumise seisukohalt (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10,

p 11). Erandlikult näeb VÕS § 70 lg 2 ette, et tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist

kohustuse täitmise päevast. VÕS § 70 lg-st 3 tulenevalt ei kehti tagasinõude aegumistähtaja

pikendamine, kui kinnisasja omanik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli võlgniku suhtes

aegunud. Seega on aegunud nõude täitnud kinnisasja omanikule üle läinud nõue endist viisi aegunud.

Koos tagasinõudega aegub VÕS § 70 lg 4 järgi ka VÕS § 69 lg-s 5 sätestatud mõistlike kulutuste

hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja

alusetust rikastumisest tulenevad nõuded.

21. Kolleegiumi seisukohta ei muuda see, et tulenevalt TsÜS § 1451 lg-st 1 võib pandipidaja

rahuldada pandiga tagatud põhinõude ka siis, kui see nõue on aegunud. Seadusest ei tulene, et sel

juhul tuleks tagasinõude aegumist arvutada teisiti. Kolleegium ei nõustu ka sellega, et hageja nõude

aegunuks lugemise saaks välistada VÕS § 152 lg 2 alusel, mille järgi kui käendaja ei esita

võlausaldaja vastu vastuväiteid, mis põhivõlgnikul olid võlausaldaja vastu, ja täidab kohustuse, ei

lähe võlausaldaja nõue käendajale üle ulatuses, milles käendaja vastutus oleks nendest vastuväidetest

tulenevalt vähenenud, kui käendaja ei tõenda, et ta neid vastuväiteid ei teadnud ega pidanudki

teadma. See säte ei anna alust jätta kohaldamata VÕS § 152 lg-t 1 ega § 70 lg-t 1. Pealegi ei ole

hageja väitnud, et pantija ei teadnud ega pidanudki teadma, et rahuldatud nõue on aegunud.

22. Pooled ei vaidle, et tagatud laenu pidi kostja laenuandjale tagastama hiljemalt 4. mail 2003.

Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg-te 1 ja 2 järgi kolm aastat

nõude sissenõutavaks muutumisest, st alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse

täitmist. Kuna hagi kostja vastu esitati alles 30. detsembril 2011, oli tagasinõue selleks ajaks aegunud.

Kolleegium märgib, et maakohus kohaldas laenulepingust tuleneva laenu tagastamise nõude

aegumise arvestamisel ebaõigesti TsÜS § 147 lg 3 esimest lauset, mis käsitleb kokkulepitud tasu

maksmise nõude aegumist ja mille järgi arvestatakse aegumise algust selle aasta lõppemisest, mil

nõue muutub sissenõutavaks.

23. Kolleegium nõustub aga ringkonnakohtuga, et hageja nõue ei ole aegunud seetõttu, et aegunud

nõude tunnustamine võlatunnistusega on hinnatav aegumise vastuväitest loobumisena.

Pantija nõue kostja vastu aegus tuvastatud asjaoludel 2006. a-l (vt käesoleva otsuse p 22). Seega oli

see aegunud ka sel ajal, kui kostja allkirjastas kinnituse võla kohta, mis ringkonnakohtu otsuse järgi

toimus 30. detsembril 2008 (maakohtu otsuses on selleks kuupäevaks tõenäoliselt ekslikult märgitud

ka 31. detsember 2008). Ringkonnakohus tuvastas, et võlatunnistuse järgi muutus pantija nõue

sissenõutavaks 7. jaanuaril 2009 ega olnud hagi esitamise ajaks 30. detsembril 2011 aegunud.

24. Riigikohus on leidnud, et katkeda saab aegumistähtaeg, mis ei olnud võla tunnistamise ajaks

möödunud (vt Riigikohtu 21. novembri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-02, p 11). Seega ei

saanud pärast nõude aegumist antud võlatunnistus katkestada aegumistähtaega TsÜS § 158 lg 1

mõttes.

Pooled ei vaidle, et kinnitus on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena. Deklaratiivse võlatunnistuse

eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla

sissenõudmist (vt ka nt Riigikohtu 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06, p 15;

6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20). Kolleegiumi arvates saab aegunud

nõude tunnustamist lugeda aegumise vastuväitele tuginemisest loobumiseks, kui võlatunnistus on

tehinguna kehtivalt tehtud ning võlgnik oli loobutavast vastuväitest teadlik või pidi sellest teadma ja

sai loobumise tagajärjest aru. Kostja ei ole väitnud, et ei teadnud nõude aegumisest võlatunnistust

allkirjastades, vaid on üksnes väitnud, et ei ole seda allkirjastanud. Kolleegium märgib, et

selgesõnalist võla tunnistamist kokkuleppel võlausaldajaga pärast nõude aegumist võib

põhimõtteliselt lugeda ka nt kokkuleppeks aegumise pikendamise kohta TsÜS § 145 lg 2 mõttes.

25. Kohtud ei ole kolleegiumi arvates oluliselt eksinud menetlusnormide vastu, leides, et

võlatunnistuse on allkirjastanud kostja. Ka võlatunnistusest tuleneva kostja tahte tõlgendamisel ei ole

ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust ega eksinud menetlusnormide vastu.

Ringkonnakohus viitas oma otsuses, et nõustub maakohtu põhjendustega võlatunnistuse hindamise

kohta. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5 tulenevalt ise tõendeid hinnata, st hinnata ise

eksperdiarvamuse tõenduslikku jõudu.

Kumbki pool peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi hagimenetluses tõendama neid asjaolusid,

millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuna hageja tugines kinnituse kui võlatunnistuse

(kehtivale) andmisele, pidi hageja seda kostja vastuväite esitamisel asjaolule ka tõendama.

Kohtulahenditest ilmneda võiv teistsugune tõendamiskoormise jaotus ei ole põhjendatud. Kohtud on

siiski esitatud tõendeid uurinud ja neid hinnates leidnud, et hageja on piisavalt tõendanud

kostjapoolse kinnituse (võlatunnistuse) andmist. Menetluses kehtib tõendite vaba hindamise

põhimõte, mille järgi ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2).

26. Kolleegium märgib, et AÕS § 349 lg 3 esimese lause järgse nõude olemasolu või aegumine ei

välista kinnisasja omaniku (pantija) muude võimalike nõuete esitamist võlgniku vastu, eelkõige

nende sisesuhte alusel, milleks on eeldatavasti käsundusleping (vt Riigikohtu 22. veebruari 2011. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 14). Käsunduslepingu järgi peab käsundiandja (võlgnik)

VÕS § 628 lg 2 esimese lause järgi hüvitama käsundisaajale (pantijale) mõistlikud kulud käsundi

täitmiseks ja § 628 lg 5 järgi käsundi täitmisel tekkinud kahju, mis tulenes sellise käsundi täitmisega

tavaliselt seotud ohust või käsundiandja juhisest, välja arvatud juhul, kui kahju tuleb katta tasu arvel

või kui kahju põhjustas käsundisaaja käitumine, mida ei võinud vastavalt asjaoludele pidada käsundi

täitmiseks vajalikuks.

Selline nõue muutub sissenõutavaks üldises korras, st muude kokkulepete puudumisel mõistliku aja

möödumisel kulutuste tegemisest (vt VÕS § 82 lg 3, lg 7 kolmas lause) ja sellest ajast tuleb arvestada

TsÜS § 147 lg 1 järgi ka nõude aegumist. Kulutusteks saab lugeda käsundisaaja kulutusi, mida ta

kandis võlausaldaja nõude rahuldamiseks. Tähendust ei ole seejuures VÕS § 70 lg-l 4, mis piirab

võimalike VÕS § 69 lg 5 järgsete ja lepinguväliste nõuete aegumist (vt Riigikohtu 22. veebruari

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 14).

27. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et nõude tunnustamine ei

puudutanud hagis esitatud kõrvalnõudeid, st et need oleksid mingil muul alusel aegunud kui

põhinõue. Kolleegium märgib siiski, et TsÜS § 1451 lg 1 võimaldab võlausaldajal rahuldada

pandieseme arvel üksnes aegunud põhinõude, mitte kõrvalnõudeid.

28. Eelneva põhjal on maakohtu otsus haginõuete aegumise kohta ebaõige. Aegumise vastuväide on

lahendatud. Maakohus peab asja sisuliselt lahendama, hinnates kostja esitatud muid võimalikke

vastuväiteid nõudele.

Kuna ringkonnakohus luges põhjendatult, et nõue ei ole aegunud, ei pea kolleegium vajalikuks

käsitleda, kas aegumise vastuväitele tuginemine võib olla hea usu põhimõttest tulenevalt lubamatu.

III

29. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg-te 3 ja 5 alusel maakohtu kindlaks määrata sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

30. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa