3-2-1-143-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-143-13

Määruse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Tarmeko KV hagi aktsiaseltsi Dentes vastu

134 303 euro 20 sendi ja viivise saamiseks ning aktsiaseltsi

Dentes vastuhagi OÜ Tarmeko KV vastu üürilepingu

muutmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-45657

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Dentes määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Tarmeko KV (registrikood 11105089), esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Kostja aktsiaselts Dentes (registrikood 10034916), esindaja

vandeadvokaat Paul Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

25. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-45657 ja Tartu

Maakohtu 19. märtsi 2013. a määrus samas tsiviilasjas.

2. Saata Aktsiaseltsi Dentes vastuhagi samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Aktsiaseltsile Dentes (konto nr 334416300002, Danske Bank A/S Eesti filiaal)

määruskaebuselt 7. juunil 2013 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Tarmeko KV (hageja) esitas 22. septembril 2011 Tartu Maakohtule aktsiaseltsi Dentes (kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 134 303 eurot 20 senti ja viivise.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 24. aprillil 2008 äriruumide üürilepingu (leping), mille

kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma üüri 150 krooni ruutmeetri eest kuus ning

kommunaalteenuste eest. Pooltevahelises vaidluses tsiviilasjas nr 2-09-14680 on jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud, et kostjal ei olnud alust lepingut 16. jaanuaril 2009 üles öelda. Kuna kostja

üüri ei tasunud, ütles hageja lepingu 15. maist 2010 üles. Hageja nõue koosneb tasumata üüri nõudest

ajavahemiku aprill 2009 kuni 15. mai 2010 eest 23 019 eurot 2 senti ja kahju hüvitamise nõudest

111 284 eurot 18 senti. Hageja kahju seisneb lepingus kokkulepitud üüri ja asendustehingu alusel

saadava üüri vahes.

2. Kostja esitas 15. oktoobril 2012 vastuhagi, milles palus võlaõigusseaduse (VÕS) § 97 alusel muuta

lepingut selliselt, et lugeda alates 2009. aasta aprillist üüriks 70 krooni ruutmeetri eest kuus ning

asendada hageja tahteavalduse lepingu selliseks muutmiseks kohtuotsusega.

Vastuhagi kohaselt esitas kostja hagejale 18. juulil 2011 lepingu muutmise nõude. VÕS § 97 lg 4

kohaselt võib lepingutingimusi muuta tagasiulatuvalt. Kostja nõue on õigustatud, kuna 2009. aasta

jaanuariks oli oluliselt muutunud pooltevaheliste lepinguliste kohustuste vahekord. On üldteada

asjaolu, et aastatel 2008-2010 tabas nii maailma kui ka Eesti majandust sügav langus, mida ei osatud

2008. aasta alguses ette näha. 2008. aasta esimeses pooles oli vaidlusaluste ruumide turuüür

155 krooni ruutmeetri eest kuus. Jaanuaris 2009 oli turuüür aga 60-80 krooni ruutmeetri eest kuus.

Seega on alus lepingut VÕS § 97 alusel muuta.

3. Tartu Maakohus keeldus 19. märtsi 2013. a määrusega vastuhagi menetlusse võtmast.

Maakohus leidis, et vastuhagi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 1 alusel

jätta menetlusse võtmata. Riigikohus on 12. detsembri 2012. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12

asunud seisukohale, et VÕS § 97 ei ole võimalik kohaldada, kui pooltel ei ole kehtivaid lepingulisi

suhteid. Pooled ei vaidle selle üle, et leping on lõppenud. Kostja ütles lepingu üles 16. aprillil 2010.

Kuna pooltel ei ole kehtivaid lepingulisi suhteid, ei ole VÕS § 97 võimalik kohaldada.

4. Kostja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus selle tühistada ja saata

vastuhagi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kostja leidis, et maakohus kohaldas valesti

VÕS § 97 lg-t 4. See säte võimaldab lepingutingimusi tagasiulatuvalt muuta. Kostja palus vastuhagis

muuta lepingutingimusi ajal, mil leping kehtis.

5. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. mai 2013. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega. Pooled ei vaidle selle üle, et leping lõppes hageja

ülesütlemisega alates 15. maist 2010. Kostja ei ole tuginenud sellele, et esitas hagejale lepingu

muutmise avalduse enne lepingu lõppemist. Seega soovib kostja juba lõppenud lepingu tagasiulatuvat

muutmist, mille tulemusena tema üürivõlg hagejale väheneks.

VÕS § 97 mõttest tulenevalt eeldab lepingutingimuste muutmise nõude esitamine kehtiva lepingu

olemasolu, mida pärast lepingutingimuste muutmise kohaldamist jätkuvalt täidetakse. VÕS § 97 ei

võimalda lepinguliste kohustuste tagasiulatuvat muutmist sel viisil, et muudetakse juba lõppenud

lepingu tingimusi. Ehkki VÕS § 97 lg 4 võimaldab kahjustatud lepingupoolel lepingut muuta ka

tagasiulatuvalt, on niisugune nõudeõigus suunatud eeskätt tulevikku, s.o silmas peetakse veel

kestvaid lepingusuhteid. VÕS §-ga 97 on seadusandja soovinud luua lisagarantii, mis soodustaks ka

oluliselt muutuvate majandustingimuste korral lepingute kestmajäämist, võimaldades

lepingutingimusi muutunud oludega kohandada. Küll aga ei ole VÕS § 97 sätestamisega soovitud

luua abinõu, mille alusel oleks võimalik ümber kujundada juba lõppenud lepingusuhet ning sisuliselt

nõuda lõppenud lepingu alusel tekkinud ja sissenõutavaks muutunud võlgnevuse vähendamist.

Juba lõppenud lepingu tagasiulatuva muutmise võimaldamine oleks vastuolus õiguskindluse ja

õigusselguse põhimõttega võlasuhetes. Praegusel juhul ütles hageja lepingu üles kostja üürivõla tõttu,

lähtudes kehtinud lepingust tulenenud üürist. Lepingu lõppemise järel kostja rahaliste kohustuste

tagasiulatuval vähendamisel võiks tekkida küsimus ka lepingu ülesütlemise põhjendatusest,

s.o tagasiulatuvalt muutuksid ka lepingu ülesütlemise aluseks olnud asjaolud.

Seega on õige maakohtu seisukoht, et VÕS § 97 lg 4 alusel lepingutingimuste tagasiulatuvat

muutmist ei ole võimalik nõuda pärast lepingu ülesütlemist isegi juhul, kui taotletakse muutmist

ajavahemiku osas, mil leping veel kehtis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu määruse tühistada ja saata vastuhagi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Kostja leiab, et kohtud kohaldasid VÕS § 97 lg-t 4 valesti. Riigikohtu lahend, millele maakohus

tugineb, ei ole tehtud praeguse asjaga sarnastel asjaoludel. Lepingut ei ole võimalik muuta

ajavahemiku kohta, mil lepingulised suhted on juba lõppenud. Kostja nõuab vastuhagis aga lepingu

tingimuste tagasiulatuvat muutmist ajal, mil leping veel kehtis. Vale on ringkonnakohtu seisukoht, et

kostja ei pöördunud lepingu kehtivuse ajal hageja poole lepingu muutmiseks.

8. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et TsMS § 701 lg 3 järgi tuleb nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu määrus

tühistada ja vastuhagi saata samale maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

10. Kolleegium ei nõustu kohtute tõlgendusega VÕS § 97 kohta. VÕS § 97 võimaldab nõuda lepingu

muutmist olukorras, kus pärast lepingu sõlmimist muutunud asjaolude tõttu on lepingupoolte

kohustuste vahekord võrreldes algsega oluliselt muutunud. Selle sätte eesmärk on vähendada

ebaõiglust, mis sellises olukorras võib lepingupoolte kohustuste vahekorra olulise muutumise tõttu

tekkida. VÕS § 97 lg 4 võimaldab esitada lepingu muutmise nõude ka tagasiulatuvalt.

VÕS § 195 lg 2 esimene lause sätestab, et kui lepingupool võib seaduse või lepingu kohaselt lepingu

üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest.

Kuna lepingu ülesütlemise tõttu ei ole pooltel enam edasiulatuvalt lepingulisi kohustusi, siis ei ole

pärast lepingu ülesütlemist lepingu edasiulatuv, st lepingu ülesütlemise järgsele ajale suunatud

lepingu muutmine VÕS § 97 alusel võimalik.

VÕS § 195 lg 2 teine lause sätestab, et lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja

kohustused jäävad kehtima. See säte ei välista VÕS § 97 alusel lepingu muutmist kuni lepingu

ülesütlemiseni. Seadusest ei tulene, et lepingu tagasiulatuv muutmine VÕS § 97 lg 4 järgi ei ole

võimalik pärast lepingu ülesütlemist.

Eeltooduga täpsustab kolleegium 12. detsembril 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 tehtud otsuses

väljendatud seisukohta VÕS § 97 kohaldamise võimalikkuse kohta pärast lepingu ülesütlemist. Pärast

lepingu ülesütlemist on võimalik lepingut VÕS § 97 lg 4 järgi muuta alates kohustuste vahekorra

muutumisest kuni lepingu ülesütlemiseni. Lepingut ei ole VÕS § 97 alusel võimalik muuta

edasiulatuvalt, kuna ülesütlemisele järgneva aja osas on lepingulised kohustused ülesütlemisega

lõppenud.

Praeguses asjas on kostja esitanud vastuhagi lepingu muutmiseks enne lepingu ülesütlemist. Seega ei

ole tema nõude rahuldamine õiguslikult välistatud ning kohtud on põhjendamatult keeldunud

vastuhagi menetlemisest.

11. Praeguses asjas on kostja esitanud VÕS § 97 alusel lepingu muutmise nõude nii hagejale kui ka

vastuhagi nõudena kohtule pärast seda, kui hageja oli lepingu üles öelnud. Kolleegium märgib, et

sellises olukorras ei mõjuta lepingu tagasiulatuv muutmine lepingu ülesütlemise kehtivust.

Vastupidine tulemus ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega, arvestades seda, et VÕS § 97

alusel on võimalik lepingut muuta üksnes äärmiselt erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 26. oktoobri

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10, p 11).

12. Menetluskulud jäävad TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja

lahendamise tulemusest.

13. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon tagastada.

Villu Kõve, Jaak Luik, Tambet Tampuu