3-2-1-102-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-102-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tallinna linna hagi OÜ BREM Kinnisvarahooldus vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 2-11-13485

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3515 eurot 14 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn

Kostja OÜ BREM Kinnisvarahooldus (registrikood

10327044), esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-13485

muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Tallinna linna kassatsioonkaebuselt 28. märtsil 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Tallinna linna kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (hageja) esitas 24. märtsil 2011 Harju Maakohtule OÜ BREM Kinnisvarahooldus

(kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt enda kasuks välja mõista 3515 eurot 14 senti ja viivise

80 eurot 8 senti ning pärast kohtuotsuse tegemist 77 senti päevas kuni põhinõude täitmiseni. Hagi

kohaselt olid pooled 8. veebruaril 2001 sõlminud lepingu (leping), mille kohaselt kohustus kostja

haldama hageja elamut, mis asub aadressil Pikk 16/Pühavaimu 1. Lepingu järgi pidi kostja

mh koristama elamu katuselt jääd ja lund. See tulenes lepingu p-dest 3.1 ja 7.3. Pooltel oli välja

kujunenud ka praktika, et kostja koristas vajadusel katuselt jää ja lume. Selline kohustus tuleneb ka

kinnisvara korrashoiu standarditest. 4. veebruaril 2007 kukkusid elamu katuselt alla jääkamakad ja

lumetükid, mis tekitasid kehavigastusi Natalia ja Viktor Freudenbergile (kannatanud). Kannatanud

esitasid hagi varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks alguses kostja vastu, kuid

kohtumenetluse käigus asendati kostja hagejaga ning kostja jäi menetlusse kaasatuks iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna. Harju Maakohus kinnitas 10. detsembri 2010. a määrusega hageja ning

kannatanute kompromissi, millega hageja kohustus tasuma kannatanutele 55 000 krooni suuruse

kahjuhüvitise. Kompromiss jõustus 17. detsembril 2010 ja hageja maksis kahjuhüvitise välja

27. detsembril 2010. Kannatanutele makstud summa katab hagejale tekkinud kahju, mille põhjustas

asjaolu, et kostja rikkus lepingust tulenevat kohustust puhastada hageja elamu katus jääst ja lumest.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja nõue on

aegunud. Kahju tekkis 4. veebruaril 2007. Nõue hakkas aeguma 5. veebruaril 2007. Seega oli nõue

hagi esitamise ajaks aegunud. Aegumine ei olnud peatunud ega katkenud. Kostja ei põhjustanud ka

hagejale kahju. 28. aprillil 2010, kui hageja kaasati kostjana kannatanute esitatud hagi alusel

algatatud kohtumenetlusse, oli nende nõue aegunud ning aegumise vastuväite esitamisel ei oleks

hagejale kahju tekkinud. Hageja elamu katuselt jää ja lume koristamine ei olnud kostja lepinguline

kohustus. Lepingu p 3.1 kahju tekkimise ajal ei kehtinud. Lepingus ei olnud kokku lepitud elamu

hooldamises, vaid üksnes heakorrateenuses, mis ei hõlma katuselt jää ja lume koristamist. Hageja ei

ole välja toonud, millistest asjaoludest nähtuvalt oli tema kahju suurus 3515 eurot 14 senti. Ainuüksi

see, et hageja oli nõus kannatanutega sellise summa suuruse kompromissi sõlmima, ei näita, et kahju

oleks sellises suuruses tekkinud.

3. Harju Maakohus rahuldas 1. detsembri 2011. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla 3515 eurot 14 senti ja viivise 80 eurot 8 senti ning alates 2. detsembrist kuni põhinõude

täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et kahju hüvitamise nõue (kulutuste hüvitamise nõue) muutub sissenõutavaks

üldjuhul hetkest, kui kulutused on tehtud. Erandina võib kahju olla tekkinud ka siis, kui kulutuste

kandmine on kindel, nt kui jõustunud on hüvitamiseks kohustav kohtulahend. Kulutused seostuvad

praeguses asjas tsiviilasjas nr 2-08-71838 sõlmitud kohtu kinnitatud kompromissiga. Määrus, millega

kohus kinnitas kannatanute ja hageja kompromissi, jõustus 17. detsembril 2010. Sellest kuupäevast

algas ka hageja kahjuhüvitisnõude aegumistähtaeg. Hagi on kohtusse esitatud 24. märtsil 2011.

Järelikult ei ole hagi aegunud.

4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. juuni 2012. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja kostja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

5. Riigikohus rahuldas 9. jaanuari 2013. a otsusega (asjas nr 3-2-1-167-12) kostja kassatsioonkaebuse

ning tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohtu otsuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus valesti tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 147 lg-t 1. Selle sätte kohaselt algab tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg nõude

sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pooled ei vaidle selle üle,

et 4. veebruaril 2007 kukkusid hagejale kuulunud elamu katuselt alla jää- ja lumetükid, mis tekitasid

kahju kannatanutele. Sellises olukorras on hageja kahjuna käsitatav VÕS §-st 1059 tulenev kohustus

hüvitada kannatanutele tekkinud kahju. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus luges

aegumistähtaja alguseks ebaõigesti hageja ja kannatanute kompromissi kinnitava kohtumääruse

tegemise. Ekslik on aga ringkonnakohtu seisukoht, et kostjal tekkis kohustus hüvitada hagejale kahju

siis, kui kannatanud esitasid hagejale kahju hüvitamise nõude.

Seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda lepingu rikkumisest tuleneva kahju

hüvitamist. Seega ei ole selle kohustuse täitmise tähtpäev kindlaks määratud. Kui kohustuse täitmise

aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik VÕS § 82 lg 3

järgi täitma kohustuse ning võlausaldaja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda kohustuse

täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades

eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (vt ka Riigikohtu 25. veebruari 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-3-09, p 15; 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10). Kahju

hüvitamise nõue ei saa üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Praeguses asjas

väidab hageja, et tema kahjuks on kannatanule makstud kahjuhüvitis. Kolleegium selgitas, et hageja

väidetud kahju sai tekkida varem ning kahjuks ei saanud olla mitte kahjuhüvitise maksmine

kannatanutele, vaid kannatanute kahjuhüvitisnõude tekkimine hageja vastu. Kannatanute

kahjuhüvitisnõue hageja vastu sai tekkida pärast 4. veebruari 2007, st pärast väidetud kahju tekitanud

sündmust. Selle nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaksmääramiseks tuleb samuti kohaldada

VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 sätestatut nagu ka hageja nõude puhul kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt algas

hageja nõude aegumine pärast 4. veebruari 2007 kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumist.

Riigikohtu otsuse kohaselt tuleb kindlaks teha, millal muutus hageja nõue sissenõutavaks, sest sellest

sõltub TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 järgi hageja nõude aegumistähtaja algus. Varem alusetust

rikastumisest tulenevate nõuete aegumise selgitamisel on Riigikohus leidnud, et kohustuse täitmiseks

mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult

rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest

(vt Riigikohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28. aprilli 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 11). Sama

põhimõte kehtib ka kahju hüvitamise nõuete kohta. Kuna kohtute tuvastatud ja vaidlustamata

asjaolude järgi sai hageja viivituseta teada, et tal tekkis kahju hüvitamise kohustus, siis ei saa ta

põhjendada kostja vastu hagi esitamisega viivitamist sellega, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma,

et kostja on talle põhjustanud kahju sellega, et hagejal tekkis kohustus hüvitada kannatanutele kahju.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, millest lähtudes ta mõistis kostjalt hageja kasuks kokku välja

3515 eurot 14 senti. Hagejale sai tekkida kahju üksnes ulatuses, milles tal oli kohustus hüvitada

kannatanutele neile tekkinud kahju. Ringkonnakohus on toonud välja küll kannatanutele tekkinud

varalise kahju suuruse ning seda kinnitavad tõendid, kuid on jätnud põhjendamata, kas kostjalt

väljamõistetud ülejäänud rahasumma oli õiges suuruses rahaline hüvitis kannatanutele VÕS § 134 lg-

te 2 ja 5 järgi. Neid põhjendusi ei ole ka maakohtu otsuses. Seega on kohtud oluliselt rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-st 8 ja § 654 lg-st 4 tulenevat kohtuotsuse

põhjendamise kohustust.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et kostja oleks pidanud esitama aegumise vastuväite iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kohtumenetluses, kus kannatanud nõudsid kahju hüvitamist praeguse asja

hagejalt. Aegumise vastuväite esitamise õigus on üksnes kostjal. Samas ei ole asjaolul, kas

kannatanute nõue hageja vastu oli aegunud või mitte, praeguse asja lahendamise jaoks tähtsust. Juhul

kui hagis esitatud asjaolud leiavad tõendamist, tekkis hagejal kostja vastu kahju hüvitamise nõue igal

juhul enne seda, kui aegus kannatanute nõue hageja vastu. Kannatanute nõude aegumine ei oleks

lõpetanud hageja kahju hüvitamise nõuet kostja vastu.

Kuna kannatanute hagi menetlemine hageja vastu lõpetati kompromissi sõlmimise tõttu, siis ei ole

selle nõude kohta olemas kohtulahendit, milles kohus oleks tuvastanud asjaolusid. Seetõttu ei

kohaldu praeguses asjas TsMS § 214 lg 3, mille kohaselt ei või iseseisva nõudeta kolmas isik hageja

või kostja suhtes, kelle poolel ta menetlusse astus või kaasati, järgnevas menetluses tugineda sellele,

et menetluses tehtud lahendi resolutsioon on ebaõige või et asjaolud on ebaõigesti tuvastatud. Samal

põhjusel ei kohaldu praeguses asjas ka TsMS § 214 lg 4, mis piirab iseseisva nõudeta kolmanda isiku

vastuväidete esitamist järgnevas menetluses, mille algatab pool iseseisva nõudeta kolmanda isiku

vastu eelnenud menetlusele tuginedes. Kui ringkonnakohus leiab, et hagi ei ole aegunud, tuleb anda

hinnang ka sellele, kas hageja kahju tuleb hüvitada VÕS § 127 lg-test 2 ja 3 tulenevalt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2013. a otsusega maakohtu 1. detsembri 2011. a

otsuse, rahuldas apellatsioonkaebuse ning tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei saa hageja nõude aegumistähtaja alguseks lugeda hageja ja

kannatanute kompromissi kinnitava kohtumääruse tegemise aega ega ka aega, mil kannatanud

esitasid hagejale kahju hüvitamise nõude. Riigikohus selgitas, et hageja kahjuks ei saanud olla

kahjuhüvitise maksmine kannatanutele, vaid kannatanute kahjuhüvitusnõude tekkimine hageja vastu.

Selle nõude sissenõutavaks muutumise aja kindlaksmääramiseks tuleb kohaldada VÕS § 82 lg-tes 3

ja 7 sätestatut, mille kohaselt peab võlgnik täitma kohustuse ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse

täitmist mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise kohta, viisi ja olemust. Kuna seadusest ei tulene otseselt, millal võib võlausaldaja nõuda

lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist, siis algas hageja nõude aegumine pärast 4. veebruari

2007 sündmusest tekkinud kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumist. Riigikohus on ka

selgitanud, et kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu

hulgas sellest, millal kohustatud isik kohustusest teada sai või pidi teada saama.

Maakohus tuvastas, et hageja sai viivituseta teada, et tal tekkis kannatanutele kahju hüvitamise

kohustus. Ringkonnakohtu hinnangul muutusid kannatanute VÕS §-st 1059 tulenevad nõuded

Tallinna linna vastu töövõimetuse aja eest saamata jäänud ja haigustoetusega katmata töötasu

hüvitamiseks (VÕS § 130 lg 1), kannatanul Natalja Freudenbergil õnnetuse tagajärjel kõlbmatuks

muutunud kasuka väärtuse hüvitamiseks ja tervisekahjustusega seotud mittevaralise kahju

hüvitamiseks sissenõutavaks ühe kuu möödudes kannatanu Natalja Freudenbergi töövõimetuse

lõppemisest 16. aprillil 2007, s.o 16. mail 2007. Tulenevalt Riigikohtu selgitustest tuleb sellest ajast

arvutada ka kostja vastu esitatud nõude aegumistähtaja kestust. Kuna hagi esitati kostja vastu

24. märtsil 2011, s.o pärast kolme aasta möödumist aegumistähtaja algusest ja kostja nõudis aegumise

kohaldamist, siis tuleb lugeda hageja nõue TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 kohaselt aegunuks.

7. Kohtunik Malle Seppiku eriarvamuse kohaselt ei ole nõue aegunud ning sel põhjusel ei saanud

ringkonnakohus jätta hagi rahuldamata. Kostja lepingurikkumisest sai hageja teada kahju tekitanud

sündmuse toimumise päeval, kuid kuna kostja lepingurikkumine ei toonud vahetult kaasa kahju

hagejale, siis ei olnud hagejal alates sellest ajast võimalik kostja vastu lepingurikkumisest tuleneva

kahju hüvitamise nõuet esitada, sest niisuguse nõude esitamise eelduseks on kahju olemasolu. Kui

kannatanud ei oleks hagejalt kahju hüvitamist nõudnud, ei oleks hagejal kahju üldse tekkinud, sest

hüpoteetilist kannatanute suhtes olevat hüvitamiskohustust ei saa pidada kahjuks, mille hüvitamist

oleks hageja saanud kostjalt nõuda. Hageja sai esimest korda Freudenbergide kahjust ning

kannatanute soovist nõuda temalt kahju hüvitamist teada 28. aprillil 2010, mil ta kaasati tsiviilasjas

nr 2-08-71838 kostjana kohtumenetlusse. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja esindaja, et tal ei

ole mingeid andmeid selle kohta, nagu oleks hageja saanud sellest teada varem. Seega oleks tulnud

lugeda hageja kostja vastu esitatud lepingurikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõude

aegumistähtaja alguseks 29. aprill 2010. Kuna hageja esitas hagi 24. märtsil 2011, ei ole nõue

aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus otsust tehes ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse

normi, lugedes hagi aegunuks, kuigi hagi ei olnud aegunud. Kõik kohtuinstantsid on tõlgendanud

aegumise tähtaja algust erinevalt. Esmalt leidis maakohus, et hageja nõude aegumist tuleb hakata

lugema ajast, kui kulutuste tegemine on kindel, st kompromissi kinnitava kohtulahendi jõustumisest.

Ringkonnakohus välistas 6. juuni 2012. a otsuses võimaluse, et hageja nõue muutus sissenõutavaks

kahju põhjustanud sündmuse toimumisest. Ringkonnakohtu põhjenduste kohaselt tekkis kahju

hüvitamise kohustus hagejal siis, kui kannatanud esitasid hagejale vastava nõude. Vaidlustatavas

kohtuotsuses leidis ringkonnakohus aga, et kannatanute nõuded muutusid sissenõutavaks alates ühe

kannatanu töövõimetuse lõppemisest ehk 16. aprillist 2007. 16. maist 2007 hakkas aeguma

kannatanute nõue hageja vastu, mitte hageja nõue kostja vastu. Kuivõrd hageja kaasati tsiviilasjas

nr 2-08-71838 menetlusse 28. aprillil 2010, siis on nõue kostja vastu esitatud tähtaegselt. Olukorras,

kus kannatanud polnud hageja vastu kahju hüvitamise nõuet esitanud, puudus linnal ka teave sellest,

kes sai kannatada ning mis kahju ja mis ulatuses kannatanud on kandnud. Kuna nõue esitati esialgu

kostja vastu, siis nõude aegumine peatus selle esitamisega tema, kuid mitte Tallinna linna suhtes.

Kannatanute nõuded Tallinna linna vastu ei muutunud sissenõutavaks alates kannatanute

teadasaamisest nõuete suurusest, vaid ajast, millal kannatanud vastava nõude Tallinna linnale

teatavaks tegid ja/või selle nõude tema vastu esitasid. Nõustuda tuleb Riigikohtu juhistega

ringkonnakohtule, mille kohaselt tuleb kindlaks teha aeg, millal muutus hageja (Tallinna linna) nõue

sissenõutavaks, sest sellest sõltub Tallinna linna nõude aegumistähtaja algus. Samas on

ringkonnakohus jätnud välja selgitamata, millal Tallinna linn kahju hüvitamise nõudest teada sai või

pidi teada saama. Hageja sai kannatanute nõudest teada siis, kui ta kaasati 28. aprillil 2010 tsiviilasjas

nr 2-08-71838 menetlusse. Kahju hüvitamise kohustusest teadasaamine ei ole võrdsustatav kahju

tekitanud sündmusest teadasaamisega. Hageja nõustub eriarvamuse esitanud kohtunikuga. Jääb

selgusetuks, millise ja kui suure nõude oleks ta saanud esitada kostja vastu juhul, kui kannatanud ei

olekski mingit nõuet hageja ega kostja vastu esitanud. Ehkki Tallinna linn oli vaadeldava sündmuse

toimumisest teadlik, ei oleks ta ainuüksi selle teadmisega saanud kohtusse pöörduda.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata.

Kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

11. Riigikohus on samas tsiviilasjas (asjas nr 3-2-1-167-12) tehtud otsuse p-s 10 märkinud, et

ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus luges aegumistähtaja alguseks ebaõigesti hageja ja

kannatanute kompromissi kinnitava kohtumääruse tegemise. Ekslik on aga ringkonnakohtu seisukoht,

et kostjal tekkis kohustus hüvitada hagejale kahju siis, kui kannatanud esitasid hagejale kahju

hüvitamise nõude. Kahju hüvitamise nõue ei saa asjas nr 3-2-1-167-12 esitatud seisukoha järgi

üldjuhul muutuda sissenõutavaks enne, kui kahju on tekkinud. Kolleegium selgitas, et kahjuks ei

saanud olla mitte kahjuhüvitise maksmine kannatanutele, vaid kannatanute kahjuhüvitisnõude

tekkimine hageja vastu. Kannatanute kahjuhüvitisnõue hageja vastu sai tekkida pärast 4. veebruari

2007, st pärast väidetud kahju tekitanud sündmust. Selle nõude sissenõutavaks muutumise aja

kindlaksmääramiseks tuleb samuti kohaldada VÕS § 82 lg-tes 3 ja 7 sätestatut nagu ka hageja nõude

puhul kostja vastu. Eeltoodust tulenevalt algas hageja nõude aegumine pärast 4. veebruari 2007

kohustuse täitmiseks mõistliku aja möödumist. Riigikohus viitas samas tsiviilasjas ka sellele, et

kolleegium on varem alusetust rikastumisest tulenevate nõuete aegumise selgitamisel leidnud, et

kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu hulgas sellest,

millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest.

Sama põhimõte kehtib kolleegiumi arvates ka kahju hüvitamise nõuete kohta. Kuna kohtute

tuvastatud ja vaidlustamata asjaolude järgi sai hageja viivituseta teada, et tal tekkis kahju hüvitamise

kohustus, siis ei saa ta põhjendada kostja vastu hagi esitamisega viivitamist sellega, et ta ei teadnud

ega pidanudki teadma, et kostja on talle põhjustanud kahju sellega, et hagejal tekkis kohustus

hüvitada kannatanutele kahju.

12. TsMS § 693 lg 2 kohaselt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud (vt ka Riigikohtu 22. detsembri

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-09, p 14). Ringkonnakohus ongi Riigikohtu juhistest VÕS § 82

lg-te 3 ja 7 ning TsÜS § 147 lg 1 kohta asja uuel läbivaatamisel lähtunud ning leidnud, et kannatanute

VÕS §-st 1059 tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks ühe kuu möödudes kannatanu Natalja

Freudenbergi töövõimetuse lõppemisest 16. aprillil 2007, s.o 16. mail 2007. Tulenevalt Riigikohtu

selgitustest tuleb sellest ajast arvestada ka hageja nõude aegumistähtaja algust kostja vastu lepingu

rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kuivõrd ringkonnakohus on samas asjas tehtud Riigikohtu

otsuses esitatud juhiseid VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 ning TsÜS § 147 lg 1 kohta järginud, tuleb

ringkonnakohtu lahend jätta muutmata.

13. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis peab vajalikuks edaspidiste sarnaste juhtumite jaoks

seisukohta VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 ning TsÜS § 147 lg 1 kohaldamise kohta siiski muuta.

Tulenevalt TsÜS § 147 lg 1 esimesest lausest algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks

muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue

sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse

täitmist. VÕS § 82 lg 3 sätestab, et kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei

tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse

täitmise kohta, viisi ja olemust. VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause kohaselt, kui kohustuse täitmise aega

ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse

täitmist pärast selle paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja

möödumist. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg-te 3 ja 7 järgi sõltub muu

hulgas sellest, millal võlgnik kahju hüvitamise kohustusest teada sai. Kolleegium leiab, et selleks, et

kahju hüvitamise nõue muutuks sissenõutavaks ja aegumistähtaeg algaks, peaks kahju hüvitamise

kohustus olema kahju hüvitama kohustatud isikul tekkinud.

Riigikohus on 7. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud otsuse p-s 19 leidnud, et kui

töötaja põhjustab töölepingu rikkumisega tööandjale kulutusi, sh maksete näol kolmandale isikule,

saab tööandja nõuda töötajalt omakorda nende kulutuste hüvitamist, kui kulutused on kas tegelikult

kantud või nende kandmine on kindel, nt jõustunud on tööandjat hüvitama kohustav kohtulahend või

ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga. Töötaja vastu suunatud

töölepingust tuleneva kulutuste hüvitamise nõude aegumistähtaeg ei alga üldjuhul enne, kui tööandja

kandis kulutused, mille hüvitamist ta võib töötajalt nõuda. Sellega saab võrdsustada aja, kui kulutuste

väljamõistmise kohta tööandjalt kolmanda isiku kasuks jõustus kohtulahend või kui tööandja

tunnustas hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes viimasega sõlmitud kokkuleppes.

Kolleegium asub seisukohale, et eelnimetatud lahendi seisukoht on kohaldatav ka muudel juhtudel,

kui üks isik tekitab teisele isikule oma lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu kahju selliselt, et teisel

isikul tekib kohustus hüvitada kahju kolmandatele isikutele (praegusel juhul kannatanutele).

Kulutuste (kahju) hüvitamise nõue muutub seega üldjuhul sissenõutavaks siis, kui kulutused on

kantud, s.o kahjuhüvitis kolmandatele isikutele on tasutud, ja erandina ka siis, kui kulutuste kandmine

on kindel, nt jõustunud on isikut hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma

hüvitamiskohustust kolmanda isiku suhtes lepinguga. Kui kannatanud kohustatud isikult kahju

hüvitamist ei nõua, ei saa öelda, et kohustatud isikul oleks kahju üldse tekkinud, sest hüpoteetilist

kannatanute suhtes olevat hüvitamiskohustust ei saa pidada kahjuks, mida üks isik saaks teiselt

lepingu rikkumise tõttu nõuda.

Kolleegium märgib, et ülaltoodud kolleegiumi seisukoha muutus nimetatud sätete tõlgendamise ja

kohaldamise küsimuses sarnastes asjades ei too siiski kaasa käesolevas asjas ringkonnakohtu otsuse

tühistamist TsMS § 693 lg-s 2 sätestatud põhimõtte tõttu, mille järgi Riigikohtu otsuses esitatud

seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud. Nagu käesoleva otsuse p-s 12 on tuvastatud, järgis ringkonnakohus otsuse tegemisel

kõrgema astme kohtu juhist ja seetõttu ei ole alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

14. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

15. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta

TsMS § 171 lg 1 järgi hageja kanda. Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates

käesoleva kohtuotsuse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks

TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu