3-3-1-74-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-74-13

Määruse kuupäev

17. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Ivo Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Pjotr Godžitašvili kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 9. juuli

2012. a otsuse nr 1020460294 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2013. a määrus haldusasjas nr

3-12-1641

Menetluse alus Riigikohtus

Pjotr Godžitašvili määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pjotr Godžitašvili määruskaebus rahuldamata.

2. Täiendada Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2013. a määruse haldusasjas nr 3-12-1641

põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise

küsimuses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet pikendas omal algatusel 9. juuli 2012. a otsusega nr 1020460294

P. Godžitašvilile tehtud lahkumisettekirjutusega antud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise

tähtaega 30 päeva võrra kuni 6. augustini 2012.

2. P. Godžitašvili esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles 9. juuli 2012. a otsuse

tühistamist, selle õigusvastasuse tuvastamist ja Politsei- ja Piirivalveametilt kohtu äranägemisel

õiglase hüvitise väljamõistmist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on Politsei- ja Piirivalveamet

pikendanud lahkumisettekirjutuse täitmist kuuel korral, kuid ükski otsus ei ole motiveeritud. Välja-

saatmist ei saa kohalda, kuna see on muutunud võimatuks.

Koos kaebusega esitas P. Godžitašvili taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ja riigi

õigusabi taotluse õigusdokumendi koostamiseks eesti keeles.

3. Tartu Halduskohtu 24. augusti 2012. a määrusega jäeti P. Godžitašvili riigi õigusabi taotlus

rahuldamata ja kaebus käiguta ning anti puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg. Halduskohus leidis, et

lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsust ei ole võimalik tühistada, sest

see otsus on menetlustoiming. Tuvastamiskaebuse esitamine antud juhul ei oleks perspektiivikas, sest

kaebajal puudub selleks ilmselgelt põhjendatud huvi halduskohtumenetluse seadustiku mõttes.

Tegemaks kindlaks, kas tuvastamiskaebus on piisavalt efektiivne õiguskaitsevahend kaebaja õiguste

kaitseks, peab kaebaja selgitama, milles seisneb põhjendatud huvi menetlustoimingu õigusvastasuse

tuvastamisel. Kaebaja esitas taotluse õiglase hüvitise määramiseks kohtu äranägemisel kahju eest,

mis on tekitatud Politsei- ja Piirivalveameti õigusvastaste toimingutega. Tulenevalt riigilõivu seaduse

§ 571 lg-st tasutakse riigilõivu sel juhul 250 eurot. HKMS § 104 lg 1 kohaselt tasutakse

alternatiivsete nõuete esitamisel riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim

riigilõiv.

4. Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2012. a määrusega tagastati P. Godžitašvili kaebus läbivaata-

matult HKMS § 121 lg 1 p 2 alusel. Kaebaja ei kõrvaldanud 12. detsembriks 2012 kaebuses esinenud

puudusi ega esitanud ka taotlust puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks. Tegemist on

puudustega, mis takistava asja edasist menetlust.

5. P. Godžitašvili esitas Tartu Halduskohtu 17. detsembri 2012. a määruse peale määruskaebuse,

milles leidis, et nimetatud määrus on seadusevastane. Kaebaja esitas ka järgmiselt sõnastatud

taotluse: „RÕS § 2 tähenduses palun kohut vabastada orjastatu igasugustest toimingutest, mis

takistavad käesoleva kaebuse sisulist läbivaatamist.“

6. Tartu Halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määruse resolutsiooni punktiga 1 jäeti P. Godžitašvili

taotlus menetlusabi saamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et lahkumisettekirjutuse pikendamise

otsus on menetlustoiming, mille tühistamist halduskohtumenetluse seadustik ette ei näe. Riigi

õigusabi seaduse (RÕS) järgi ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus

oma õiguste kaitseks vähene (§ 7 lg 1 p 5) ja taotlejale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult

väike võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile (§ 7 lg 1 p 12). Väheste eduväljavaadetega

kaebuse puhul pole riigi õigusabi andmine põhjendatud. HKMS § 111 lg 3 kohaselt ei anta isikule

menetlusabi, kui tema osalemine menetluses on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas

ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes

kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

7. P. Godžitašvili esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määruse

tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on nimetatud halduskohtu määrus kaalutlemata.

Kohus ei ole aru saanud kaebaja eesmärgist. Riigi õigusabi taotluse lahendamisel ei ole kohus

selgitanud, miks on taotleja võimalused oma huvide kaitseks ilmselgelt ebapiisavad. Kohus ei ole

välja toonud kriteeriume, mille alusel tuvastati mõistlik tähtaeg riigilõivu tasumiseks.

8. Tartu Ringkonnakohus jättis P. Godžitašvili määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse

muutmata. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt:

1) käesolevas menetluses on halduskohus jätnud kõigepealt 24. augusti 2012. a määrusega rahulda-

mata kaebaja riigi õigusabi taotluse, millega kaebaja soovis sisuliselt enda vabastamist riigilõivu

tasumisest. Ühtlasi andis halduskohus kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks. Selle määruse peale

esitas kaebaja määruskaebuse, mis jäeti rahuldamata Tartu Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2012. a

määrusega. Kaebaja selle määruse peale määruskaebust Riigikohtule ei esitanud ning halduskohtu

määrus jõustus. Seejärel tagastas halduskohus 17. detsembri 2012. a määrusega kaebuse, kuna

kaebaja ei olnud ettenähtud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud. Kaebaja esitas selle määruse peale

määruskaebuse, milles palus vabastada end määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Haldus-

kohtu 18. jaanuari 2013. a määrusega jättis kohus kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ja andis

tähtaja riigilõivu tasumiseks. Selle määruse peale käib vaidlus ringkonnakohtus praegu;

2) ringkonnakohus nõustub halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määruse resolutsiooniga, millega jäeti

kaebajale määruskaebuse esitamisel menetlusabi andmata. Kuid seda mitte halduskohtu määruses

esitatud põhjendustel, vaid seetõttu, et halduskohtu 24. augusti 2012. a esimene määrus, millega

kaebajat riigilõivu tasumisest ei vabastatud, on jõustunud, sest kaebaja ei esitanud selle määruse peale

määruskaebust (HKMS § 210 lg 6). Jõustunud kohtumäärus kuulub täitmisele (HKMS § 246 lg 1).

Kuna riigilõivu tasumiseks kohustav määrus oli jõustunud ja kuulus täitmisele, kuid kaebaja

riigilõivu ei tasunud, siis oli kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1 p 2 järgi ilmselgelt õiguspärane.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et 18. jaanuari 2013. a määruse

vaidlustamiseks esitatud määruskaebus ei ole perspektiivikas ja selle esitamisel ei ole kaebaja

vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud;

3) kuna halduskohtu määrus on lõppkokkuvõttes õige ja tühistamisele ei kuulu, ei võta ringkonna-

kohus seisukohta halduskohtu määruse ülejäänud põhjenduste osas, muu hulgas seisukoha osas,

justkui ei oleks lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse tähtaja pikendamine haldusakt,

vaid menetlustoiming;

4) kuna kaebajale määratud lahkumise tähtaega pikendati 6. augustini 2012 ning see tähtaeg on

möödunud, ei pruugi kaebajale 9. juuli 2012. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse

vaidlustamine enam vajalik olla. Halduskohtu määrustest nähtub, et lahkumisettekirjutuse on kaebaja

juba vaidlustanud.

MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED

9. P. Godžitašvili esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tunnistada kohtuotsus õigus-

vastaseks, tühistada Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud otsus, tunnistades selle õigusvastaseks ja

tühiseks, ning välja mõista vastustajalt tekitatud materiaalne ja moraalne kahju kohtu äranägemisel.

Määruskaebuses esitati ka riigi õigusabi saamise taotlus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kohtuasi sai alguse sellest, et Politsei- ja Piirivalveamet pikendas omal algatusel 9. juuli 2012. a

otsusega P. Godžitašvilile tehtud lahkumisettekirjutusega antud lahkumiskohustuse vabatahtliku

täitmise tähtaega. Riigikohtus vaieldakse selle üle, kas kaebajal on halduskohtu 17. detsembri 2012. a

määruse vaidlustamisel õigus riigi õigusabile ja riigilõivust vabastamisele. Kolleegium ei võta

määruskaebuse lahendamisel seisukohta määruskaebuses esitatud taotluse kohta saada Riigikohtu

menetluses riigi õigusabi, sest selle taotluse lahendas Riigikohtu halduskolleegium 13. novembri

2013. a määrusega.

I

11. Kolleegium peab määruskaebuse lahendamisel vajalikuks kõigepealt käsitleda lahkumisette-

kirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsuse õiguslikku iseloomu.

12. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus käsitles 18. jaanuari 2013. a määruses lahkumisette-

kirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise kohta tehtud Politsei- ja Piirivalveameti otsust

ebaõigesti menetlustoiminguna ning leidis ebaõigesti, et selle otsuse tühistamist halduskohtu-

menetluse seadustik ette ei näe. Selline otsus on kolleegiumi arvates haldusakt haldusmenetluse

seaduse § 51 lg 1 mõttes, sest sellega on muudetud lahkumisettekirjutusega Eestist vabatahtlikuks

lahkumiseks antud tähtaega. Kuna tegemist on haldusaktiga, millega selle adressaadile on antud õigus

viibida Eestis kauem, kui tuleneb lahkumisettekirjutusest, siis on lahkumisettekirjutuse vabatahtliku

täitmise tähtaja pikendamise otsus soodustav haldusakt.

Kui kaebaja eesmärgiks on lahkumiskohustusest vabanemine, siis ei ole sellise soodustava haldusakti

vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (HKMS § 44 lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse

eesmärki (HKMS § 121 lg 2 p 2).

13. Kolleegium märgib, et ei saa välistada, et otsus, millega pikendatakse lahkumisettekirjutuse vaba-

tahtliku täitmise tähtaega, võib rikkuda kaebaja õigusi siis, kui selline otsus tehakse kaebaja taotluse

alusel ning ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antakse aeg, mis on lühem, kui taotles kaebaja.

II

14. Halduskohus tagastas 17. detsembri 2012. a määrusega kaebuse läbivaatamatult, sest kaebuse

puudused jäid halduskohtu 24. augusti 2012. a määrusega määratud tähtajaks kõrvaldamata. Haldus-

kohtu 24. augusti 2012. a määruse põhjendustest nähtuvalt oli kaebuse puuduseks tasumata jäetud

riigilõiv. Kolleegium märgib, et halduskohtu 17. detsembri 2012. a määruses on küll konstateeritud

kaebuse puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmist, kuid halduskohus ei ole 17. detsembri 2012. a

määruses märkinud, et kaebuse puudusena oli kohus 24. augusti 2012. a määruses nimetanud riigi-

lõivu tasumata jätmist kohtu poolt määratud tähtajaks.

Veel märgib kolleegium, et kaebuse käiguta jätmise määrus oleks arusaadavam, kui selle

resolutsioonis oleksid ära näidatud kaebuse puudused, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja.

15. Kaebaja esitas halduskohtu 17. detsembri 2012. a määruse peale määruskaebuse. Halduskohus

seda määruskaebust sisuliselt ei lahendanud. Halduskohus lahendas määruskaebuse taotlust, mis oli

sõnastatud järgmiselt: „RÕS § 2 tähenduses palun kohut vabastada orjastatu igasugustest

toimingutest, mis takistavad käesoleva kaebuse sisulist läbivaatamist.“ Halduskohus mõistis seda

taotlust riigi õigusabi määramise taotlusena ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlusena.

Kaebaja ei ole kohtu sellisele käsitlusele vastu vaielnud.

16. Halduskohus jättis 17. detsembri 2012. a määruse peale esitatud määruskaebuses esitatud taotluse

menetlusabi saamiseks rahuldamata 18. jaanuari 2013. a määruse resolutsiooni punktiga 1. Määruse

resolutsiooni punktidega 2 ja 3 jättis halduskohus määruskaebuse käiguta ja andis selle esitajale

tähtaja määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kohtumääruse kohaselt seisnesid

määruskaebuse puudused selles, et määruskaebuselt ei olnud tasutud riigilõiv.

17. Kolleegium märgib, et ehkki HKMS §-st 110 tulenevalt on menetlusabiks nii riigi õigusabi kui ka

riigilõivu tasumisest vabastamine, olnuks halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määruse resolutsioonis

õige selgelt eristada, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamise taotlus.

18. Ringkonnakohus lahendas 13. mai 2013. a määrusega määruskaebust halduskohtu 18. jaanuari

2013. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale ja jättis halduskohtu määruse resolutsiooni jõusse.

Ringkonnakohus ei nõustunud põhjendustega, millega halduskohus jättis rahuldamata riigilõivust

vabastamise taotluse. Ringkonnakohus leidis, et kuna riigilõivu tasumiseks kohustav halduskohtu 24.

augusti 2012. a määrus on jõustunud, kuid kaebaja ei ole halduskohtu poolt määratud tähtajaks

tasunud halduskohtule esitatud kaebuselt riigilõivu, siis oli kaebuse tagastamine HKMS § 121 lg 1

p 2 järgi ilmselgelt õiguspärane ning seepärast ei ole halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määruse

vaidlustamiseks esitatud määruskaebus perspektiivikas ja selle esitamisel kaebaja vabastamine riigi-

lõivu tasumisest ei ole põhjendatud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga.

19. Kuid ringkonnakohus on 18. jaanuari 2013. a määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel

jätnud tähelepanuta, et halduskohus jättis selle määruse resolutsiooni punktiga 1 rahuldamata ka riigi

õigusabi määramise taotluse. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses oli kaebaja vaidlustanud

halduskohtu 18. jaanuari 2013. a määruse, taotledes selle tühistamist, ning määruskaebuses väitnud,

et ta ei ole nõus halduskohtu määrusega riigi õigusabi määramata jätmise osas.

Sellega on ringkonnakohus rikkunud HKMS § 158 lg-t 2 ja § 178 lg-t 3 – kohtumäärust ei ole tehtud

määruskaebuse kõigi taotluste kohta.

20. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puudub vajadus saata määruskaebus ringkonna-

kohtule läbivaatamiseks osas, milles see jäi ringkonnakohtus läbi vaatamata. Halduskohtu

18. jaanuari 2013. a määruse peale esitatud määruskaebus on lõppkokkuvõttes suunatud sellele, et

halduskohus vaataks läbi kaebuse, mille ta tagastas 24. augusti 2012. a määrusega. Kolleegium

selgitas eelnevalt punktis 12, miks ta leiab, et halduskohtus vaidlustatud haldusakt on kaebaja jaoks

soodustav ja et selle vaidlustamine pole vajalik ega võimalda saavutada kaebaja eesmärki. Ka on

halduskohtu 24. augusti 2012. a määrus, millega halduskohtule esitatud kaebus tagastati, jõustunud.

Riigi õigusabi andmiseks puudub praegusel juhul alus RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi.

21. Kolleegium märgib, et halduskohus jättis määruskaebuse lahendamisel 18. jaanuari 2013. a

määruses tähelepanuta, et halduskohtule esitatud kaebuse taotlused ei piirdu lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsuse tühistamise nõudega. Kaebuses halduskohtule

taotleti ka selle otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning kaebajale tekitatud kahju hüvitamist.

Kolleegium on seisukohal, et see kaebuse taotluste tähelepanuta jätmine ei too kaasa halduskohtu

määruse tühistamist, sest kaebuse kõik nõuded on ilmselgelt perspektiivitud – lahkumisettekirjutuse

vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus oli kaebajale adresseeritud soodustav haldusakt ega

põhjustanud talle kahju.

Kaebajale võis kahju tekitada tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutus kui koormav haldusakt.

Lahkumisettekirjutus on tühistamiskaebusega vaidlustatav halduskohtus. Ka saab halduskohtus nõuda

lahkumisettekirjutusega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Praeguses asjas selliseid nõudeid

seonduvalt lahkumisettekirjutuse tegemisega esitatud ei ole.

22. Kuna halduskohtule esitatud kaebus on kõigi nõuete osas ilmselgelt perspektiivitu, siis ei too

halduskohtu määruse tühistamist kaasa see, et halduskohus käsitas lahkumisettekirjutuse täitmise

tähtaja pikendamise otsust menetlustoiminguna, mida ei saa tühistada.

23. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata, kuid kolleegium täiendab ringkonna-

kohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega riigi õigusabi taotluse rahuldamata

jätmise küsimuses.

Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld