3-2-1-4-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ÜLDKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-4-13

Määruse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter

Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes

Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea

Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld, Harri Salmann ja

Tambet Tampuu

Kohtuasi

E.D. M kaebus kohtutäitur Mati Roodese sunniraha

määramise otsuse peale täiteasjas nr 026/2010/447

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 2-

12-6527

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.D. M määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja E.D. M, esindaja vandeadvokaat Ene Ahas

Puudutatud isik Tallinna kohtutäitur Mati Roodes

Puudutatud isik S.N. A, esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Riigikogu

Õiguskantsler

Justiitsminister

Vabariigi Valitsust esindav sotsiaalminister

MTÜ Lastekaitse Liit

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. aprilli 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-6527. Teha E.D. M 14. veebruari 2012. a kaebuse osas uus määrus, millega jätta

tema kaebus sunniraha määramise hoiatuse kohta läbi vaatamata. Saata asi E.D. M 12. märtsil 2012

sunniraha määramise kohta esitatud kaebuse osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada E.D. M määruskaebuselt 17. juulil 2012 tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot

Advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO OÜ-le.

4. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E.D. M (avaldaja, lapse ema) esitas 14. veebruaril 2012 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Mati

Roodese 3. veebruaril 2012 täiteasjas nr 026/2010/447 tehtud otsuse peale. Nimetatud otsusega jättis

kohtutäitur rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri 1. detsembri 2011. a sunniraha määramise hoiatuse

peale.

12. märtsil 2012 esitas avaldaja Harju Maakohtule kaebuse sama kohtutäituri 2. märtsi 2012. a otsuse peale

samas täiteasjas. Nimetatud otsusega jättis kohtutäitur rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri

3. veebruari 2012. a otsuse peale, millega kohtutäitur määras avaldajale sunniraha.

Harju Maakohus võttis avaldaja kaebused 21. veebruari 2012. a ja 15. märtsi 2012. a määrustega

menetlusse ning liitis kaebused 2. aprilli 2012. a määrusega ühte menetlusse.

Kaebuste põhjenduste kohaselt esitas sissenõudja S.N. A (puudutatud isik, lapse isa) 6. mail 2010

kohtutäiturile lapsega suhtlemise võimaldamiseks täitmisavalduse. Kohtutäitur alustas täitemenetluse Harju

Maakohtu 9. veebruari 2010. a kohtumääruse (tsiviilasjas nr 2-08-16627) täitmiseks (täiteasi

nr 026/2010/447). Selle maakohtu määrusega oli tunnistatud vanemate lepitusmenetlus ebaõnnestunuks

ning määratud isa ja lapse suhtlemise kord. Tallinna Ringkonnakohus muutis 31. mai 2010. a määrusega

maakohtu määratud suhtlemiskorda. Täitemenetluse ajal esitas lapse ema kohtule avalduse isa ja lapse

suhtlemise korra muutmiseks (tsiviilasi nr 2-10-50766) ning Harju Maakohus määras 21. septembri 2011. a

määrusega esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise korra menetluse ajaks. Kõik nimetatud

kohtulahendid esitati kohtutäiturile täitmiseks.

1. detsembril 2011 tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise hoiatuse ja teatas, et kui avaldaja ei ole

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a ja Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määrust 13. jaanuariks

2012 täitma asunud, määrab kohtutäitur avaldajale sunniraha.

Enne seda oli kohtutäitur edastanud 1. novembril 2011 avaldajale täitmisteate, mille kohaselt pidi

4. novembril 2011 kell 16.30 toimuma lasteaias Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määruse

resolutsiooni p 2 täitmise kontroll. Sel kuupäeval ei olnud kohtulahendi järgi puudutatud isiku ja lapse

suhtlemise päev. Laps viibis sel päeval SA-s Tallinna Lastehaigla ravil ja uuringutel, kus osales ka lapse

isa.

Avaldajale edastatud 9. novembri 2011. a täitmisteate kohaselt pidi järgmine täitmise kontroll toimuma

lasteaias 11. novembril 2011 kell 16.30. Sel päeval viis ema lapse lasteaeda, kuid laps keeldus lasteaeda

jäämast ja lapsel ilmnesid diagnoositud käitumis- ja psüühikahäirete sümptomid. Kuna kohtulahendi järgi

pidi ema lasteaia territooriumilt hiljemalt kell 9.00 lahkuma ja laps keeldus lasteaeda jäämast, lahkus ema

koos lapsega. Laps ei olnud nõus lasteaeda naasma.

Avaldaja on kõigil täitedokumentides nimetatud kuupäevadel ja õigeks ajaks lapse lasteaeda viinud,

v.a juhul, kui laps on haigestunud või viibinud haiglas uuringutel. Avaldaja on alati teatanud, kui laps on

haige või viibib haiglas, ja esitanud tõendid lapse haiguse kohta, kuid kohtutäitur keeldus dokumente vastu

võtmast. Seega on avaldaja kohtulahendeid täitnud.

Kuna avaldaja ei nõustunud sunniraha määramise hoiatusega, esitas ta 13. jaanuaril 2012 kohtutäiturile

kaebuse sunniraha määramise hoiatuse kohta. Kohtutäitur jättis 3. veebruari 2012. a otsusega kaebuse

rahuldamata. Samal päeval tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise otsuse, millega nõudis

avaldajalt Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a ja Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määrusest

tuleneva kohustuse täitmata jätmise eest sunniraha 192 eurot. Avaldaja esitatud kaebust sunniraha

määramise otsuse peale kohtutäitur ei rahuldanud.

Avaldaja ei ole takistanud kohtulahendite sundtäitmist. Avaldaja on teinud kõik endast oleneva, et

kohtulahendeid täita, kuid kohtulahendit ei saa täita lapse huvide vastaselt, sh sundida last vägivaldselt või

haiguse ajal lasteaeda jääma või tahtevastaselt isaga kohtuma. Kohtutäitur ei saa lähtuda kohtulahendi

sundtäitmisel üksnes sissenõudja huvidest ja täitedokumentidest, vaid peab arvestama ka lapse õiguste ja

huvidega. Avaldajale sunniraha määrates jättis kohtutäitur lapse huvid arvestamata ning rikkus

proportsionaalsuse ja eesmärgipärasuse põhimõtet, sest praeguse täiteasja eripära arvestades ei ole

avaldajalt sunniraha nõudmine kohane ega vajalik abinõu kohtulahendi täitmiseks ja sundtäitmise eesmärgi

saavutamiseks.

Sunniraha määramisel ei saa 2010. aastal ärajäänud kohtumistega arvestada.

2. Puudutatud isik vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Avaldaja on enam kui neli aastat kestnud kohtuvaidluste ajal näidanud, et ta ei täida vabatahtlikult isa ja

lapse suhtlemist reguleerivaid kohtulahendeid. Kohtud on korduvalt isa ja lapse suhtlemist arutanud ning

kontrollinud, et suhtlemise kord vastab lapse huvidele. Tsiviilasja nr 2-10-50766 materjalidest nähtub lapse

esindaja ja lastekaitsetöötajate korduvalt väljendatud mure, et avaldaja mõjutab last ja süvendab lapses

hirmu isa vastu, välistamaks isa ja lapse suhtlemine.

Kohtutäitur tegi avaldajale korduvalt kirjalikke ettepanekuid täita kohtumäärust vabatahtlikult ja käis

kohtumääruse täitmist kontrollimas. Kohtutäitur on avaldajale korduvalt selgitanud, et kohtumäärust tuleb

täita vabatahtlikult ning heas usus, kuid avaldaja on pikema aja jooksul süstemaatiliselt isa ja lapse

suhtlemist takistanud. Avaldajal ei ole õigust jätta kohtulahend täitmata põhjendusel, et laps ei soovi

lasteaeda jääda. Seaduses sätestatud sunnimeetmete kasutamine on ainuke võimalus mõjutada avaldajat

jõustunud kohtulahendeid täitma.

Avaldaja kaebuste rahuldamine tähendaks seda, et avaldaja taktika viib sihile ja muudab isa ja lapse

suhtlemise korra määruste täitmise võimatuks. Arvestades kujunenud olukorda, toimis kohtutäitur talle

antud õiguste piires ning määras õigesti avaldajale miinimumsuuruses sunniraha.

3. Kohtutäitur vaidles kaebustele vastu ja palus jätta need rahuldamata.

Kohtutäitur kontrollis kohtulahendite täitmist 18. mail 2010, 1. juunil 2010, 6. juulil 2010, 3. augustil 2010,

4. novembril 2011 ja 11. novembril 2011. Ühelgi nimetatud päeval ei ilmunud avaldaja koos lapsega

kohtumisele. 14. novembril 2010 taotles sissenõudja avaldajale sunniraha määramist. 1. detsembril 2011

saatis kohtutäitur avaldajale sunniraha määramise hoiatuse. 3. veebruaril 2012 tegi kohtutäitur sunniraha

määramise otsuse, sest hoolimata hoiatusest ei asunud avaldaja kohtulahendeid täitma ja sunniraha

kohaldamist ei ole edasi lükatud. Kuna avaldaja jättis pidevalt kohtumääruse täitmata, oli kohtutäitur

sunnitud kohtumääruste täitmiseks võtma kasutusele kõik seaduses lubatud sunnimeetmed.

4. Harju Maakohus jättis 30. aprilli 2012. a määrusega avaldaja esitatud kaebused rahuldamata ja

menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt juhindub kohtutäitur täitetoiminguid tehes eelkõige sissenõudja

esitatud täitedokumendist ja formaliseerituse põhimõtte kohaselt ei saa kohtutäitur lahendada kohtulahendi

sisulisi küsimusi. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 536 lg 7 järgi saab täitetoiminguid teha

üksnes juhul, kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse ja see ei ole tulemusi andnud. Tsiviilasjas

nr 2-08-16627 toimus lepitusmenetlus, mis ebaõnnestus, ja kohus tegi isa ja lapse suhtlemise kohta uue

määruse, mida kohtutäitur saab täita. Täitemenetluse seadustikus ei ole enam sätestatud kohtu võimalust

määrata trahvi. Senine regulatsioon on asendunud kohtutäituri määratava sunniraha instituudiga, mille

eesmärgiks on sundida võlgnikku talle pandud kohustusi täitma.

Kohtutäitur tegi avaldajale põhjendatult sunniraha määramise hoiatuse, sest avaldaja hoidis korduvalt

kõrvale nii Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määruse (tsiviilasi nr 2-10-50766) kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a määruse (tsiviilasi nr 2-08-16627) täitmisest. Hoolimata 1. detsembril

2011 tehtud sunniraha määramise hoiatusest ei ole avaldaja kohtumäärusi täitma asunud. Täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 26¹ lg 7 kohaselt on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks

kehtiv otsus ja seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Kohtumääruste pideva täitmata

jätmise tõttu oli kohtutäitur sunnitud kohtumääruste täitmiseks kasutusele võtma kõik seaduses lubatud

sunnimeetmed. Kuna avaldaja ei asunud sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul

kohtulahendeid täitma, oli kohtutäitur sunnitud määrama avaldajale sunniraha.

Kui Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas nr 2-10-50766 ja Tallinna

Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a määrusega tsiviilasjas nr 2-08-16627 määratud suhtlemiskord on avaldaja

arvates poolte ja lapse huvidega vastuolus, saab avaldaja pöörduda kohtu poole suhtlemiskorra

muutmiseks.

5. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

kaebused rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palus avaldaja jätta

kohtutäituri kanda.

6. Puudutatud isik ja kohtutäitur palusid jätta määruskaebuse rahuldamata.

7. Maakohus ei rahuldanud määruskaebust ning edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. juuli 2012. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu

määruse muutmata, kordamata maakohtu põhjendusi. Menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda.

Vastuseks määruskaebusele märkis ringkonnakohus, et maakohus kohaldas õigesti täitemenetluses kehtivat

formaliseerituse põhimõtet. Kohtutäitur peab täitemenetluses lähtuma täitmisele pööratud

täitedokumendist. Määruskaebuses on esitatud hulgaliselt väiteid selle kohta, et täitmisele pööratud

maakohtu määrus on vale, ebaõiglane ja kahjustab lapse huve. Need väited ei ole praeguses asjas

asjakohased ja tuli esitada lapsega suhtlemise korra vaidluse lahendamisel. Kohtutäitur ega kohtutäituri

tegevuse peale esitatud kaebust läbivaatav kohus ei saa hinnata jõustunud kohtulahendi põhjendatust.

Jõustunud kohtulahendid on täitmiseks kohustuslikud. Praeguses menetluses kontrollib kohus üksnes seda,

kas kohtutäituri tehtud sunniraha hoiatus ja sunniraha määramine on õiguspärane.

Kohtutäitur peab seaduses sätestatud võimaluste piires tagama, et täitemenetlus oleks kiire ja efektiivne

ning et isikud, kes on oma õiguste kaitseks pöördunud kohtusse ja seejärel jõustunud kohtulahendiga

tunnustatud nõude täitmiseks kohtutäituri poole, saaksid õiguskorras ka tegelikult efektiivset abi. Üheks

selliseks vahendiks on sunniraha instituut. Olukorras, kus täitemenetluse võlgnik täitmisele pööratud

kehtivat kohtulahendit ei täida, tuleb kohtutäituril kaaluda kõikide võimalike meetmete rakendamist ning

tagada seeläbi isikute õiguste tõhus kaitse. Seetõttu ei ole sunniraha rakendamise võimalus mitte ainult

kohtutäituri õigus, vaid see on viidatud olukordades ka kohtutäituri kohustus.

Sunniraha rakendamisel tuleb kohtutäituril kontrollida üksnes TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹

sätestatud sunniraha rakendamise eeldusi. Õige ei ole avaldaja arusaam, et sunniraha rakendamise

eeldusena tuleb kohtutäituril tuvastada ja kontrollida veel teisigi, seaduses sätestamata eeldusi. Seaduses

sätestatud eeldusi on kohtutäitur ja maakohus kontrollinud ning ringkonnakohus nõustub selles osas

maakohtu järeldustega.

Kohtutäitur ja maakohus tuvastasid õigesti, et avaldaja ei ole täitnud täitedokumendist tulenevaid kohustusi

ning avaldaja esitatud väited ja tõendid ei anna alust jätta sunniraha kohaldamata. Kohtutäitur ja maakohus

tuvastasid õigesti, et avaldaja on rikkunud neid kohustusi, mida ta sai täita ja mis tema suhtes

täitedokumendist tulenevalt kehtivad. Ajal, mil laps on avaldaja vanemliku võimu all, vastutab avaldaja

lapse eest ja tal tuleb oma seadusest tuleneva vanemliku võimu realiseerimise teel tagada, et ta täidaks neid

kohustusi, milleks ta on kehtiva kohtulahendi järgi kohustatud. Oluline on ka see, et lapse ja vanema

suhtluskorra täitmisele peavad mõlemad vanemad kaasa aitama sellega, et nad austavad vastastikku teist

vanemat ning üritavad teha kõik võimaliku selleks, et suhtluskorra määruse täitmine õnnestuks tõrgeteta ja

et ka laps suhtuks suhtluskorda ja selle täitmisesse positiivselt. Nelja-aastasel lapsel võib olla raske mõista,

miks vanemad omavahel kokku ei lepi ja miks peab suhtlemine toimuma kohtu määratud suhtluskorra

alusel. Selleks, et sedavõrd väike laps seda kõike mõistaks ja oleks emotsionaalselt valmis suhtluskorda

täitma, peab lapsevanem sellesse positiivselt panustama. Ilma sellise toetuseta ja vanema panuseta võib

suhtluskorra täitmine tekitada probleeme. Samas ei ole sellised probleemid aluseks täitemenetluse

peatamisele ega täitemenetluse tagamise vahendite rakendamata jätmisele.

Maakohus märkis õigesti, et avaldaja saab taotleda kohtumenetluses suhtluskorra muutmist, kui tema

arvates esinevad alused kehtiva suhtluskorra muutmiseks. Lapse ema peab lapse eest igakülgselt

hoolitsema. Sellise hoolitsemise hulka kuulub ka kohtu määratud suhtluskorra täitmise eelduseks oleva

positiivse suhtumise loomine. Juhul kui tõepoolest peaks esinema olukord, et lapsele on tema isaga

kohtumine psühhiaatriliselt vastunäidustatud ja kahjulik, siis on kohane käitumisviis see, et lapse ema

esitab suhtlemiskorra muutmiseks avalduse ja taotleb seejuures esialgset õiguskaitset, mitte aga see, et

lapse ema keeldub seadusjõus kohtulahendit täitmast.

Asjas ei ole esitatud ega tõendatud asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et sissenõudja oleks käitunud

hea usu põhimõtte vastaselt. Lapse kohtumine enda isaga ei ole inimväärikust alandav ega kujuta mitte

kellegi põhiõiguste lubamatut riivet. Ka see, kui vanem annab oma lapsele vanemliku võimu teostamise

käigus korraldusi ja kohustab teda mingeid asju tegema, ei ole iseenesest inimväärikuse ega põhiõiguste

vastane. Lapse arvamust ja lapse huvisid kaaluti ja arvestati suhtluskorra kindlaksmääramise menetluses.

Avaldaja väidetel, et maakohtu määruse jõussejäämise korral juurduks praktika, mis kohustab vanemaid

sunniraha määramise ähvardusel, vahendeid valimata ja vägivalda kasutades sundima lapsi vägivaldse

vanemaga suhtlema, sh suhtlema ka siis, kui laps on haige, ei ole seost praeguse asjaga. Maakohtu viide, et

lapsega suhtlemise korra muutmist on võimalik vastavate aluste olemasolu korral taotleda kohases

menetluses, on igati asjakohane. See, et määruskaebuse esitaja on esitanud selliseid taotlusi, ei tähenda, et

ta võiks enne taotluse lahendamist või esialgse õiguskaitse saamist kehtiva kohtulahendi täitmisest hoiduda.

Menetlus Riigikohtus

9. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus alama astme kohtute määrused tühistada ja

teha uue määruse, millega kaebused rahuldada ja tühistada kohtutäituri otsused.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohtu määrus seaduslik ega põhjendatud, sest selle

tegemisel ei ole arvestatud lapse põhiõiguste ja huvidega, sh lapse õigusega keelduda vanemaga suhtlemast.

Selline lahend kohustab vanemat sunniraha ähvardusel kasutama kohtulahendi täitmisel lapse suhtes

vägivalda ja ignoreerima lapse tervislikku seisundit. Lapse tervislik seisund võib olla objektiivne asjaolu,

mis annab alust jätta kohtulahend täitmata. Lapse ja vanema suhtlemise korda täites peab kohtutäitur

mh tagama, et see toimuks lapse parimates huvides.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TMS § 179 lg-t 2. Selle sätte järgi võib kohtutäitur kohaldada sunniraha,

kuid ei pea seda tingimata tegema. Sunniraha määramine on kohtutäituri diskretsiooniotsus ning sellist

otsust tehes peab kohtutäitur kaaluma, kas sunniraha määramine motiveerib kohustatud isikut kohtulahendit

täitma. Selleks peab kohtutäitur andma hinnangu asjaoludele, mis takistava kohtulahendi täitmist, ja

arvestama lapse huve, tervislikku seisundit ning vastuseisu vanemaga suhtlemisele.

Ka täitemenetluse toiminguid tehes tuleb arvestada lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtet ega saa arvestada

TMS §-s 8 sätestatud täitemenetluse eesmärgi sisustamisel üksnes sissenõudja ja kohustatud isiku huve

ning täitedokumenti, vaid arvestada tuleb ka lapse kui õigussubjekti õiguste ja huvidega, sealhulgas lapse

õigusega keelduda vanemaga suhtlemast. Lapse huve täitemenetluses arvestamata rikub kohtutäitur

proportsionaalsuse ja täitemenetluse eesmärgipärasuse põhimõtet. Kohtutäitur peab leidma huvides

tasakaalu ning seadma esiplaanile lapse huvid. Ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 3, Euroopa Liidu

põhiõiguste harta art 24 ja lastekaitse seaduse (LaKS) § 3 järgi tuleb last puudutava kohtulahendi täitmisel

seada esikohale lapse huvid.

Sellistes asjades sunniraha määramine õhutab lapsega koos elavat vanemat kasutama kohtulahendi

täitmiseks lapse suhtes vägivalda, mis on vastuolus nii perekonnaseaduse (PKS) § 124 lg-s 2 sätestatud

vanema hooldusõigusega kui ka lapse põhiõigustega.

Täiendavas vastuses leidis avaldaja, et TMS §-s 26¹ sätestatud kohtutäituri sunniraha määramise õigus ei

ole põhiseaduspärane.

10. Kohtutäitur vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kohtutäitur peab täitma kohtulahendi tingimusteta ja lähtuma täitedokumendist. Formaliseerituse

põhimõttest tulenevalt ei ole kohtutäituril õigust lahendada kohtulahendi sisulisi küsimusi. Lahendi

täitmiseks peab kohtutäitur võtma tarvitusele kõik seaduses sätestatud abinõud. Seda, kas vanema ja lapse

suhtlemist tuleks lapse huvides takistada, saab hinnata kohus vanema ja lapse suhtlemise korda määrates.

Kuna avaldaja hoidus pidevalt kohtumääruse täitmisest kõrvale, oli kohtutäitur sunnitud kohaldama

sunnivahendeid.

11. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu

määruse muutmata, nõustudes kohtute põhjendustega.

Kohtutäitur peab lähtuma formaliseerituse põhimõttest. Lapse primaarseks huviks on säilitada suhted

mõlema vanemaga. Sunniraha instituudi mõtteks on hoiduda igal võimalikul juhul jõu kasutamisest

suhtlemiskorra täitmisel ning mõjutada seadusi ning lapse ja teise vanema huve eirava vanema käitumist.

Avaldaja kaebuste rahuldamine muudaks vanema ja lapse suhtlemist reguleerivate kohtulahendite täitmise

võimatuks.

RIIGIKOHTU TSIVIILKOLLEEGIUMI LAHEND JA PÕHJENDUSED

12. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis 17. aprilli 2013. a määrusega asja TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1

ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 3 lg 3 alusel üle Riigikohtu

üldkogule. Kolleegiumil tekkis asja läbi vaadates kahtlus, et TMS § 179 lg-st 2 koosmõjuS §-dega 183

ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha,

võib olla vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 3, 10, 13, 14 ja 146 nende koosmõjus.

Tsiviilkolleegiumi arvates võib alates 24. märtsist 2011 TMS §-s 26¹ kohtutäiturile antud pädevus määrata

ise sunniraha olla vastuolus põhiseadusega. Kolleegiumil tekkis kahtlus, kas TMS §-s 26¹ sätestatud

sunniraha saab käsitada karistusliku abinõuna, st materiaalse karistusena, ning kas seadusandja saab anda

kohtutäiturile sellise pädevuse, arvestades mh asjaolu, et sunniraha määramine eeldab poolte huvide

kaalumist ja asjaolude hindamist, mis sarnaneb vähemalt lapsega suhtlemise korra rikkumise hindamise

korral õigusemõistmisega ning võib olla vastuolus täitemenetluse aluspõhimõtetega. Samuti saab

kohtutäituri seaduse (KTS) §-st 7 koosmõjus § 23 lg 3 teise lausega järeldada, et sunniraha määramise

toimingut ei pea tegema kohtutäitur isiklikult, vaid seda võib teha ka kohtutäituri abi. Kolleegium oli

kahtleval seisukohal, kas sellise pädevuse delegeerimine nii kohtutäiturile kui ka kohtutäituri abile on

põhiseaduspärane. Kolleegiumi enamuse hinnangul peaks selline pädevus kuuluma kohtule.

TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 26¹ põhiseaduspärasust tuleb kontrollida üksnes osas, milles kohtutäitur määras

sunniraha Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määruse (tsiviilasi nr 2-10-50766) täitmata jätmise tõttu,

sest sunniraha määramise aluseks sai olla üksnes hoiatuse tegemise ajal kehtinud suhtlemise korra täitmata

jätmine.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

13. Riigikogu põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon leidsid, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega

kooskõlas. Sunniraha ei ole karistuslik abinõu. Selle eesmärgiks on mõjutada isikut toime panema

ettekirjutuses sisalduvat tegu või hoiduma ettekirjutuses nimetatud keelatud teost. Kohtutäitur lähtub

sunniraha määrates seaduses sätestatud tingimustest ja tulenevalt formaliseerituse põhimõttest ei hinda

asjaolusid sisuliselt ega kaalu poolte huvisid. Sunniraha määramise võimalus annab kohtutäiturile

võimaluse rakendada meetmeid täitemenetluse tagamiseks ja teenib lisaks menetlusökonoomia eesmärki.

Kohtutäituri iseseisev sunnivahendi rakendamise võimalus vähendab oluliselt kohtute töökoormust.

14. Sunniraha määramine eeldab poolte huvide kaalumist ja asjaolude hindamist, mis sarnaneb vähemalt

lapsega suhtlemise korra rikkumise hindamise korral õigusemõistmisega. Sunniraha määramise õigus

kätkeb ulatuslikku kaalutlusotsustust, mis paneb kohtutäiturile kaalumisriski ja kulude kandmise kohustuse

juhul, kui tema otsus hiljem kohtus tühistatakse. See on vastuolus täitemenetluse aluspõhimõtetega ja

sunniraha määramise pädevus võiks kuuluda kohtule.

15. Avaldaja E.D. M leidis, et sunniraha määramise õiguse delegeerimine kohtutäiturile on põhiseadusega

vastuolus. Laste ja lahus elavate vanemate suhtlemist reguleerivate kohtulahendite täitmise kord on

reguleeritud ebapiisavalt ja läbi mõtlemata. Seetõttu ei ole suhtluskorra sobivuse üle toimuva

kohtumenetluse ajal tagatud lapse põhiõiguste kaitse täitemenetluses. Täitemenetluses on kogu tähelepanu

suunatud sissenõudja ja võlgniku huvide kaitsele ning laps on jäetud objekti staatusesse. Kohtutäitur ei ole

lapsega seotud kohtulahendi täitmisel kohustatud last kaasama, kuigi lapse huvid ei pruugi kattuda tema

vanemate huvidega. Kohtutäituril puudub ettevalmistus ja väljaõpe, andmaks hinnangut selle kohta, kas ja

millises ulatuses on kohtulahendi täitmisel põhjendatud lapse põhiõiguste riive.

16. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei õigusta seda, et kohtutäitur ei selgita sunniraha määramisel

välja asjaolusid, miks võlgnik täitmisel olevat lahendit ei täida. Samuti ei õigusta seda asjaolu, et kohus

lahendi tegemisel juba arvestas lapse huvide ja õigustega. Vanemal on võimalik lapse põhiõigusi kaitsta

üksnes kohtumenetluses, vaidlustades kohtutäituri tegevust ja sunniraha määramist. See aga ei ole

efektiivne ja kõigile kättesaadav, kuna hagita menetluses jäävad kohtukulud üldjuhul kaebuse esitaja kanda.

Õige ei ole ka see, et kohtutäituri otsuse vaidlustamisel piirdub ka kohus üksnes formaalse kontrolliga ja

jätab lapse põhiõiguste riive põhjendatuse täitemenetluses kontrollimata.

17. Puudutatud isik S.N. A oli seisukohal, et vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas. Kohtutäitur

lähtub täitemenetluses kehtivast täitedokumendist ja kaalutlusõigus on selle tegemisel kohtul. Sunniraha ei

ole karistus, vaid mõjutusvahend. Enne täitemenetluse algatamist mõistab kohus konkreetses küsimuses

õigust sisuliselt kahel korral ja alles muude meetmete ning lepitusmenetluse luhtumise korral leiab, et

määruse täitmine peab olema tagatud riigi sunnijõuga võimalikult kiirel ja efektiivsel moel. Kohtutäitur

määrab sunniraha vaid äärmise abinõuna ja selle üle on tagatud kohtulik kontroll. Kohtul on võimalus

hinnata, kas kohtutäituri otsus sunniraha määramise kohta oli asjaolusid arvestades põhjendatud ja kas

sunniraha määramise eeldused olid täidetud.

18. Puudutatud isik kohtutäitur Mati Roodes leidis, et lapsega suhtlemise õigust korraldavate lahendite

täitmise küsimuses on vajalik õigusselgus. Samuti tuleks hinnata, kas selliste lahendite täitmine kohtutäituri

vahendusel on mõistlik või tuleks selleks volitada teisi riigiasutusi.

19. Õiguskantsler leidis, et vaidlustatud sätted ei ole praeguses asjas asjassepuutuvad, kuna kohtutäitur ja

kohtud on sätteid ebaõigesti tõlgendanud. Kohtutäitur tõlgendas ja kohaldas TMS § 179 lg-t 2 valesti,

juhindudes üksnes kohtulahendi täitmata jätmise faktist ning jättes arvestamata selles sisalduva

kaalutlusõiguse. Vaidlustatud sätted on põhiseadusega kooskõlas, sest neid on võimalik tõlgendada

põhiseaduskonformselt. Sunniraha ei ole karistuslik abinõu, vaid haldussunnivahend ja selle kohaldamist ei

saa käsitada õigusemõistmisse sekkumisena.

20. Täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei tähenda, et kohtutäituril puudub kohustus välja selgitada

õigusnormi kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid. TMS § 179 lg-s 2 kasutatud mõiste "takistama"

tähendab teadlikku ja tahtlikku eesmärgistatud tegevust mitte võimaldada kas last teisele vanemale üle anda

või siis mitte võimaldada teisel vanemal lapsega suhelda. Sätte kohaldamise eelduseks on isiku tahtluse

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5) tuvastamine, mis eeldab täitemenetluses uurimispõhimõtte

(haldusmenetluse seaduse § 6) rakendamist. Õiguskantsler väljendas kahtlust, kas praegusel juhul saab

tõsikindlalt väita, et kaebuse esitaja on kohtulahendi täitmist teadlikult ja tahtlikult takistanud ning kas ei

esine kohustuse täitmata jätmise vabandatavuse aluseid (VÕS § 103). Faktiliste asjaolude väljaselgitamine

ei ole täidetava kohtulahendi sisuline muutmine, kuid sellise õigusemõistmisesse sekkumise kahtluse

välistamine on seadusandja ja kohtute ülesanne. Seadusandjal on kohustus luua kohane materiaal- ja

menetlusõigus, kohtud peaksid kindlustama kohtulahendites täitmiseks vajaliku paindlikkuse lapse parima

huvi tagamiseks.

21. Kuna formaliseerituse põhimõte on üks täitemenetluse aluspõhimõtteid, on kohtutäituri kaalutlusõigus

kitsendatud ning selle sisu erineb muust haldusmenetluse kontekstis kehtivast kaalutlusõigusest.

Täitemenetluse peamine eesmärk on kindlaksmääratud nõude ja kohustuse täitmine ning sellest tulenevalt

on esiplaanil sissenõudja huvid. Kohtutäituri kaalutlusõigusesse kuulub pigem üksnes võimalus, kuid ka

kohustus valida meede, mis täidab eesmärgi kõige kiiremini ja tõhusamalt. Samas kuulub süstemaatiliselt

täitemenetluse seadustiku juurde ka lapse õiguste konventsioonis ja lastekaitse seaduses sätestatu, nähes

ette seaduse tasandil erisused olukordadeks, mis puudutavad lapse õigusi.

22. Kui tõlgendada vaidlustatud sätteid viisil, mis ei võimalda täituril arvestada elulisi asjaolusid ja kaaluda

sunniraha määramist, on vaidlustatud sätted põhiseadusega vastuolus.

23. Justiitsminister oli seisukohal, et vaidlusalused sätted on põhiseadusega vastuolus osas, mis võimaldab

kohtutäituril määrata sunniraha lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades.

Vaidlusalused sätted riivavad PS § 27 lg-s 1 tagatud õigust perekonnaelu kaitsele, PS § 27 lg-s 3 sätestatud

vanema õigust ja kohustust kasvatada lapsi ja hoolitseda nende eest ning § 32 lg-s 2 tagatud

omandipõhiõigust. Sunniraha on haldussunnivahend ja tegemist ei ole riigi tuumikfunktsiooni

üleandmisega kohtutäiturile. Kohtutäitur lähtub oma tegevuses formaliseerituse põhimõttest, kuid lapse

üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades võivad esineda vältimatud elulised asjaolud, mis

võivad takistada kohtu määratud suhtlemise korra täitmist. Arvestades mõju puudutatud isikute

põhiõigustele, ei ole sunniraha määramine mõõdukas vahend eesmärgi – täitemenetluse lihtsuse ja kiiruse

tagamine – saavutamiseks.

24. Sotsiaalminister toetas oma arvamuses justiitsministri seisukohta.

25. MTÜ Lastekaitse Liit oli seisukohal, et vaidlustatud sätetest tulenev kohtutäituri õigus määrata

lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale sunniraha on karistusvõimu delegeerimine

kohtutäiturile ja kohtutäituri abile ning põhiseadusega vastuolus. Sunniraha määramise õigus kätkeb

ulatuslikku kaalutlusotsust, mis on vastuolus lastekaitse aluspõhimõtetega ning selline pädevus peaks

kuuluma kohtule. Kohtuotsuse täitmine on kohtumenetluse lahutamatu osa ja hoolimata formaliseerituse

põhimõttest tuleb täitemenetluse toiminguid tehes arvestada lapse huvi ülimuslikkuse põhimõtet (lapse

õiguste konventsiooni art 3 lg 1, Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 24 lg 2 ja LaKS § 3),

proportsionaalsuse põhimõtet ja täitemenetluse eesmärgipärasuse põhimõtet. Samas seadis Lastekaitse Liit

kahtluse alla, kas sunniraha on lapse huvidest lähtudes parim ja ainuvõimalik lahendus või tuleks seadust

täiendada alternatiivsete meetmetega (nt kohustuslik perenõustamine).

26. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda pidas oluliseks, et Riigikohus võtab seisukoha vaidlustatud

sätete põhiseaduspärasuse kohta. Koda leidis, et sunniraha määramine eeldab poolte huvide kaalumist ja

asjaolude hindamist ning sunniraha määramine kätkeb kaalutlusotsustust.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

27. Täitemenetluse seadustiku §-s 261, §-s 183 ja § 179 lg-s 2 on sätestatud:

"§ 261. Sunniraha määramine

(1) Kohtutäitur teeb otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse:

1) käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral teavet andma kohustatud

isikule;

2) võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule, kui viimane keeldub alusetult arestimisakti täitmisest

või ei täida seda nõuetekohaselt.

(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjalik hoiatus peab sisaldama:

1) adressaadi ees- ja perekonnanime ning aadressi või juriidilise isiku nime ja postiaadressi;

2) otsust, mille täitmist taotletakse;

3) kuupäeva, milleni on aega otsus vabatahtlikult täita;

4) kui otsus sisaldab kohustust teatud teost hoiduda, ei ole kuupäeva vaja märkida;

5) sunniraha suurust, mida rakendatakse otsuse täitmata jätmise korral;

6) hoiatuse teinud kohtutäituri nime;

7) hoiatuse koostamise kuupäeva.

(3) Hoiatusega otsuse vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg peab võimaldama adressaadil kohustus täita.

(4) Sunniraha rakendamise hoiatuses märgitakse ettenähtud sunniraha summana. Esmakordsel määramisel

ei ole sunniraha väiksem kui 192 eurot ega suurem kui 767 eurot, korduval sunniraha määramisel ei ole

sunniraha suurem kui 1917 eurot.

(5) Kohtutäitur võib sunniraha määrata füüsilisele isikule, eraõiguslikule või avalik-õiguslikule juriidilisele

isikule. Sunniraha ei rakendata riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuse suhtes.

(6) Sunniraha nõutakse sisse riigieelarvesse.

(7) Sunniraha on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks otsus, mis kehtib, ning seda ei ole

hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Otsus ja hoiatus toimetatakse kohustatud isikule kätte

käesoleva seadustiku paragrahvis 10 sätestatud korras.

(8) Sunniraha adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib otsuse teinud kohtutäitur sunniraha rakendamise

edasi lükata ja teha uue hoiatuse, milles määrab otsuse täitmiseks uue tähtaja. Tähtaeg ei tohi olla pikem

kui kaks kuud.

(9) Kohtutäitur võib isikule määrata sunniraha korduvalt kuni kohustus täidetakse või sunniraha määramise

kohta tehtud otsuse peale esitatakse kaebus.

(10) Sunniraha ei rakendata, kui:

1) käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatud sunniraha rakendamise alused on ära langenud;

2) otsuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks;

3) sunniraha rakendamine lükatakse edasi.

[---]

§ 179. Lapse üleandmine ja lapsega suhtlemise võimaldamine

[---]

(2) Kui kohustatud isik takistab sundtäitmist, võib tema suhtes kohaldada käesoleva seadustiku § 183

sätteid.

[---]

§ 183. Täitemenetlus asendamatu toimingu tegemiseks

Kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui võlgnik rikub

kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, võib kohtutäitur määrata võlgnikule sunniraha

käesoleva seadustiku §-s 261 sätestatud korras."

ÜLDKOGU SEISUKOHT

28. Kohtuasja lahendamisel käsitleb üldkogu kõigepealt vaidlusaluste normide asjassepuutuvust (I) ja

vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasust (II). Seejärel lahendab üldkogu avaldaja määruskaebuse (III).

I

29. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis Riigikohtu üldkogule lahendamiseks kohtuasja, milles vaadatakse

läbi avaldaja (lapse ema) määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 2. juuli 2012. a määruse peale, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata avaldaja määruskaebuse ja muutmata Harju Maakohtu 30. aprilli 2012. a

määruse.

30. Harju Maakohus jättis 30. aprilli 2012. a määrusega rahuldamata avaldaja kaebused kohtutäitur

M. Roodese 3. veebruari 2012. a otsuse ja 2. märtsi 2012. a otsuse peale täiteasjas nr 026/2010/447.

31. Kohtutäitur oli 3. veebruari 2012. a otsusega jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri

1. detsembri 2011. a hoiatuse peale, milles avaldaja vaidlustas kohtutäituri hoiatuse määrata avaldajale

sunniraha, kui avaldaja ei asu 13. jaanuariks 2012 täitma Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määruses

(tsiviilasi nr 2-10-50766) ja Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a määruses (tsiviilasi nr 2-08-16627)

määratud isa ja lapse suhtlemise korda.

32. 2. märtsi 2012. a otsusega oli kohtutäitur jätnud rahuldamata avaldaja kaebuse, mille avaldaja esitas

kohtutäituri 3. veebruari 2012. a otsuse peale määrata avaldajale isa ja lapse suhtlemist reguleerivatest

kohtumäärustest tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu sunniraha 192 eurot. Seega ei ole avaldaja

nõus sellega, et kohtutäitur tegi talle isa ja lapsega suhtlemist reguleerivate kohtulahendite täitmata jätmise

tõttu sunniraha määramise hoiatuse ning viimaks ka määras selle eest sunniraha 192 eurot.

33. Riigikohtu tsiviilkolleegium andis kohtuasja lahendamise üle Riigikohtu üldkogule põhjusel, et

kolleegiumil tekkis kahtlus, kas TMS § 179 lg 2 koosmõjus §-dega 183 ja 261 on kooskõlas PS §-

dega 3, 10, 13, 14 ja 146. Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte

põhiseaduspärasust, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2). Asjassepuutuv on

säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseadusvastasuse ja kehtetuse korral

peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu

22. detsembri 2000. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja 28. oktoobri 2002. a otsusest kohtuasjas

nr 3-4-1-5-02, p 15).

34. Üldkogu leiab, et kohtutäituri õigus määrata täiteasjas nr 026/2010/447 avaldajale sunniraha tuleneb

TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus TMS §-dega 183 ja 261 ning need on kohtuasja lahendamisel

asjassepuutuvad sätted.

35. Kohtulahendi täitmist lapse üleandmise ja lapsega suhtlemise võimaldamise asjades reguleerib eeskätt

TMS § 179. TMS § 179 lg 2 näeb ette, et juhul, kui kohustatud isik takistab kohtulahendi sundtäitmist, võib

kohustatud isiku suhtes kohaldada asendamatu toimingu tegemise kohta TMS §-s 183 sätestatut. Nimetud

sätte kohaselt võib kohtutäitur määrata võlgnikule TMS §-s 261 sätestatud korras sunniraha, kui toimingut

saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks, või kui võlgnik rikub kohustust

mingit toimingut taluda või toimingust hoiduda. TMS § 261 on üldsäte, mis reguleerib täitemenetluses

sunniraha määramise tingimusi ja korda. Viidatud sätete alusel tegi ka praeguses asjas kohtutäitur avaldajale

sunniraha määramise hoiatuse ning määras seejärel sunniraha.

II

36. Üldkogu märgib alustuseks, et kohtulahendi täitmisel vastanduvad vanemate, s.o kohustatud isiku ja

sissenõudja õigused ning huvid. Lapsega suhtlemise asjades lisanduvad neile lapse õigused ja huvid, mis ei

pruugi kattuda kummagi vanema omadega.

37. Üldkogu hinnangul puudutab täitemenetluses sunniraha määramine vahetult kohustatud isiku

omandipõhiõigust (PS § 32), kuid võib kaudselt mõjutada ka perekonnaelu põhiõigust (PS § 27 lg 1).

Teisalt võib lapsega suhtlemise asjades kohtulahendi täitmata jätmine ja selleks sunnivahendite puudumine

või kohaldamata jätmine negatiivselt mõjutada lapsest eraldi elava vanema (sissenõudja) perekonnaelu

põhiõigust. Sõltumata kohustatud isiku ja sissenõudja õigustest mõjutavad lapsega suhtlemise asjades nii

täitemenetlus kui ka sunniraha määramine lapse enda põhiõigust perekonnaelu puutumatusele.

38. Tsiviilkolleegium leidis, et vaidlustatud sätted võivad olla põhiseadusega vastuolus põhjusel, et

kohtutäiturile on üle antud riigi tuumikülesande täitmine. Tsiviilkolleegiumi hinnangul võib sunniraha olla

karistus, mille määramine peaks olema kohtu pädevuses.

39. PS § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas

olevate seaduste alusel. Nõue, et riigivõimu teostataks üksnes põhiseaduse alusel, hõlmab muuhulgas seda,

et riigivõimu teostamine ei tohi sattuda vastuollu põhiseadusega (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus

kohtuasjas nr 3-1-1-86-07, p 21). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et PS § 3 lg-ga 1 esimesest lausest ja

PS §-st 10 tuleneva nõudega oleks vastuolus karistusvõimu kui riigi tuumikfunktsiooni delegeerimine

eraõiguslikule juriidilisele isikule (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-86-07, p-

d 21–22).

40. Üldkogu leiab siiski, et sunniraha ei ole vaadeldav karistusena formaalses ega materiaalses tähenduses

ning põhiseadus ei keela sunniraha määramise ülesande üleandmist eraõiguslikule isikule (füüsiline või

eraõiguslik juriidiline isik).

41. Täitemenetluse seadustikus sätestatud sunniraha ei ole formaalses mõttes karistus. Formaalses mõttes

karistus on üksnes selline õigusjärelm, mis on karistusseaduses sätestatud karistusena süüteo toimepanemise

eest. Sellest põhimõttest lähtub ka PS § 23 lg 1, mille kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda

tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal.

42. Kehtiva õiguse kohaselt ei ole seadusandja kohtutäituri kohaldatavat sunniraha käsitanud mitte

karistuse, vaid sunnivahendina. Kohtutäituri kohaldatav sunniraha on reguleeritud täitemenetluse

seadustikus, kuid on võrreldav asendustäitmise ja sunniraha seaduses (ATSS) reguleeritud haldusülesannete

täitmisel kohaldatava sunnirahaga (ATSS § 10). ATSS § 3 lg 2 kohaselt ei käsitata sunnivahendi

rakendamist karistusena.

43. Küsimust, kas riiklik sunnivahend on käsitatav põhiseaduse mõttes karistusena või mitte, ei saa

lahendada üksnes formaalselt, vaid tuleb hinnata, kas sunnivahendit ei tuleks käsitada karistusena sisuliselt

ehk materiaalselt. Põhiseaduses karistuse kohaldamisele ette nähtud garantiid peavad olema tagatud ka

nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalselt karistusõiguses karistusena sätestatud,

kuid mis on materiaalselt karistused (vt Riigikohtu üldkogu 25. oktoobri 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-

10-04, p 17).

44. Karistuse olemus seisneb süüdimõistetud isiku õiguste ja vabaduste kitsendamises läbi tema

represseerimise. Karistuse kohaldamise aluseks on isiku süü (karistusseadustiku (KarS) § 56 lg 1) ja

karistuses väljendub ühiskonna sotsiaaleetiline etteheide toimepandud teo pärast (vt nt Riigikohtu üldkogu

25. oktoobri 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-04, p 18). Seega on karistuse olemuslikuks tunnuseks riigi

poolt süüdlasele avaldatav sotsiaaleetiline hukkamõist, millega kaasneb samal ajal tema stigmatiseerimine.

Kuigi ka sunniraha määramisega kaasneb kohustatud isiku varaliste õiguste kitsendamine, mis on samuti

karistuse sisuliseks tunnuseks, ei ole sellele sarnasusele vaatamata sunniraha käsitatav karistusena

materiaalses mõttes. Seda esiteks seetõttu, et täitemenetlusliku sunniraha eesmärgiks on motiveerida

kohustatud isikut kohtuotsusega kindlaks määratud kohustust täitma.

45. Sunniraha võib kohustatud isikule määrata siis, kui isik oma kohustust ei täida ja kuni ta seda ei täida.

Sunniraha määramisele peab eelnema hoiatus selle kohta, et kui isik ei täida kohustust vabatahtlikult

hoiatuses märgitud kuupäevaks, määratakse talle sunniraha, samuti sunniraha võimalik suurus summana

(TMS § 261 lg-d 1–4). TMS § 261 lg 7 kohaselt on sunniraha lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud

teatavaks otsus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. Sunniraha võib

isikule määrata korduvalt, kuid üksnes kuni kohustuse täitmiseni (TMS § 261 lg 9). TMS § 261 lg 10 p 1

kohaselt ei rakendata sunniraha, kui sunniraha rakendamise alused on ära langenud. TMS § 179 lg 2, § 183

ja § 261 alusel kohaldatava sunniraha eesmärk on mõjutada adressaati tegema kohtulahendiga kindlaks

määratud asendamatut toimingut – lõpetama lapsega suhtlemise takistamise. Selliste täitemenetluste puhul

puuduvad täituril muud efektiivsed vahendid kohustatud isiku mõjutamiseks, erinevalt varaliste nõuete

täitmisest, mille puhul on võimalik nt võlgniku konto arestida ja tema vara müüa. Eeltoodust järeldub, et ka

täitemenetluses kohtutäituri kohaldatava sunniraha määramisel taotletakse vaid kohustatud isiku mõjutamist

kohtulahendit täita.

46. Teiseks möönab üldkogu, et mõju poolest isiku omandipõhiõigusele on sunniraha tõepoolest võrreldav

väärteo eest mõistetava rahatrahviga. TMS § 261 lg 4 kohaselt ei ole esmakordsel määramisel sunniraha

väiksem kui 192 eurot ega suurem kui 767 eurot. Korduval sunniraha määramisel ei ole sunniraha suurem

kui 1917 eurot. Sunniraha võib määrata füüsilisele isikule, eraõiguslikule või avalik-õiguslikule juriidilisele

isikule (TMS § 261 lg 5). Rahatrahv väärteoasjades on füüsilisele isikule kuni 300 trahviühikut, trahviühik

on 4 eurot (KarS § 47 lg 1). Seega on maksimaalne rahatrahv füüsilisele isikule 1200 eurot, juriidilisele

isikule 32 kuni 32 000 eurot (KarS § 47 lg 2). See ei tähenda siiski, et sunniraha oleks vaadeldav

karistusena materiaalses tähenduses. Sunniraha rakendades ei tehta kohustatud isikule süüpõhimõttest

lähtuvat sotsiaaleetilist etteheidet, vaid sunnitakse teda varaliste kadude tekitamise ähvardusel täitma

kohtulahendit.

47. Kolmandaks räägib sunniraha vaatlemisele materiaalses mõttes karistusena vastu ka asjaolu, et

sunniraha kohaldamisega ei kaasne isiku stigmatiseerimist, mida kinnitab muu hulgas ka see, et erinevalt

süüteo eest kohaldatavast karistusest ei kanta sunniraha adressaati karistusregistrisse. Erinevalt karistusest

on sunniraha seega väärtusneutraalne sunnivahend.

48. Üldkogu on seisukohal, et täitemenetluses sunniraha määramine ei ole ka õigusemõistmine PS § 146

tähenduses. Põhiseadusest ei tulene, et sunniraha määramine peaks olema tingimata kohtuvõimu pädevuses.

49. PS § 146 lg 1 kohaselt mõistab õigust üksnes kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust

kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Üldkogu käsitab õigusemõistmisena põhiseaduse ja seadusega kohtu

pädevusse antud ülesandeid, eelkõige tsiviilvaidluste lahendamist, kuriteo või väärteo toime pannud isikute

süü kindlakstegemist ja neile karistuse mõistmist ning avaliku võimu asutuste aktide seaduslikkuse

kontrollimist. Täitemenetluses sunniraha määrates ei lahenda kohtutäitur vaidlust lapse vanemate

(sissenõudja ja kohustatud isiku) vahel. Vanemate vaidluse lapsega suhtlemise üle lahendab lapse huvidest

lähtudes tsiviilasja läbivaatav kohus, arvestades kõiki asjaolusid ja vanemate õigustatud huve (PKS § 123

lg 1). Hoolimata asjaolust, et sunniraha määrates on kohtutäituril kaalutlusõigus, peab kohtutäitur vanema

ja lapse suhtlemise korda reguleerivat kohtulahendit täitma formaliseerituse põhimõtte kohaselt.

50. Lisaks eelöeldule märgib üldkogu, et nii seadusandja kui ka kogu riigivõimu ülesandeks on tagada

põhiõiguste kaitse ja leida tasakaal erinevate vastanduvate huvide vahel. Selline kohustus tuleneb PS §-

st 14, milles mh on tagatud üldine põhiõigus korraldusele ja menetlusele. "Riigil on PS § 14 järgi kohustus

luua põhiõiguste kaitseks kohased menetlused. Nii kohtu- kui ka haldusmenetlus peab olema õiglane.

Muuhulgas tähendab see, et riik peab kehtestama menetluse, mis tagaks isiku õiguste tõhusa kaitse."

(Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. a otsus kohtuasjas nr 3-4-1-4-03,

p 16).

51. Kohtutäitur on avalikke ülesandeid täitev eraõiguslik isik (KTS § 2 lg 1). Seetõttu laieneb ka

kohtutäiturile kogu riigivõimu siduv kohustus tagada põhiõigusi ja -vabadusi (PS § 14). PS § 11 kohaselt

tohib õigusi ja vabadusi piirata üksnes kooskõlas põhiseadusega ning põhiõiguste riive peab vastama

proportsionaalsuse põhimõttele. Avaliku võimu osana peab kohtutäitur oma tegevuses arvestama

põhiseaduse ja seadustega.

52. Üldkogu osutab, et andes kohtulahendite täitmise ülesande üle kohtutäituritele kui eraõiguslikele

isikutele on seadusandja kohtutäituri seadusega ulatuslikult reguleerinud kohtutäituri staatust ja

töökorraldust. Kohtutäitur peab ametitegevuses olema erapooletu ja äratama usaldust kõigis isikutes, kelle

kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3). Kohtutäitur peab järgima oma ametivannet ning

käituma väärikalt ka väljaspool ametitegevust (KTS § 2 lg 4). Kohtutäituri seaduses on sätestatud

kohtutäituri ametitegevuse alused, Justiitsministeeriumi pädevus teostada kohtutäituri üle järelevalvet ja

distsiplinaarvastutuse kord, samuti kohtutäituri tasustamise kord ning kohtutäiturite ja pankrotihaldurite

ühise kutseühenduse tegevuse alused. Seadus näeb kohtutäiturile ette ametialased kitsendused, vastutuse

süüliselt tekitatud kahju eest, kohustusliku ametikindlustuse, ametisaladuse hoidmise kohustuse ja erialase

enesetäiendamise kohustuse. Kohtutäituri seadus reguleerib ka kohtutäituri ametisse nimetamist,

sh ametisse kandideerija usaldusväärsuse kontrollimist, ametist vabastamist ja ametivolituste peatamist.

53. Üldkogu märgib, et tulenevalt KTS § 7 lg 1 p-st 5 peab kohtutäitur isiklikult täitma ametikohustusi, mis

on seotud täitedokumendi täitmisega lapsega suhtlemise õiguse ja lapse väljaandmise asjas. Seega on

TMS § 179 lg-st 2 tulenev õigus määrata lapsega suhtlemise võimaldamise asjas kohustatud isikule

sunniraha üksnes kohtutäituril, mitte aga kohtutäituri abil.

54. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi, on üldkogu seisukohal, et TMS § 179 lg-st 2 koosmõjus §-

dega 183 ja 26¹ tulenev kohtutäituri õigus määrata lapsega suhtlemise asjas täitmist takistavale vanemale

sunniraha ei ole põhiseadusega vastuolus.

55. Siiski juhib üldkogu tähelepanu, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva eripärase kohtulahendi

täitmise kord tervikuna ei ole täitemenetluse seadustikus piisavalt selgelt reguleeritud, mistõttu vajaks

nimetatud regulatsioon koosmõjus TsMS §-ga 563 täiendamist või muutmist, et tagada vanema ja lapse

suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise selge kord ning sellise kohtulahendi efektiive ja kiire täitmine.

III

56. Üldkogu leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel osaliselt rahuldada ning maa- ja

ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p-de 3 ja 4 alusel koosmõjus TsMS §-ga 695 tühistada, avaldaja

14. veebruari 2012. a kaebuse osas tuleb teha uus määrus, millega jätta kaebus läbi vaatamata, ja avaldaja

12. märtsi 2012. a kaebuse osas tuleb saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

57. Üldkogu hinnangul vaatasid kohtud põhjendatult läbi avaldaja 12. märtsi 2012. a kaebuse, milles

avaldaja vaidlustas kohtutäituri sunniraha määramise kohta tehtud otsuse, kuid asusid põhjendamatult läbi

vaatama ka avaldaja 14. veebruari 2012. a kaebust, milles avaldaja vaidlustas kohtutäituri otsuse sunniraha

määramise hoiatuse kohta.

58. Kuigi üldjuhul võib täitemenetluse osaline TMS § 217 lg 1 järgi esitada kohtutäituri otsuse või tegevuse

peale täitedokumendi täitmisel kohtutäiturile kaebuse ning TMS § 218 lg 1 järgi võib ta kaebuse kohta

tehtud kohtutäituri otsuse peale esitada kaebuse maakohtule, ei ole üldkogu arvates täitemenetluse

seadustiku mõttest tulenevalt sunniraha määramise hoiatuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse puhul

õiguskaitse vajalik olukorras, kus isik saab esitada kaebuse ka kohtutäituri sunniraha määramise otsuse

peale. TMS § 26¹ järgi on hoiatus sunniraha määramise eelduseks, ilma milleta ei saa kohtutäitur sunniraha

määrata, kuid hoiatusega ei kaasne täitemenetluse osalisele muid negatiivseid tagajärgi, mille vastu ta peaks

end kaebuse esitamisega kaitsma ja mille vastu ta ei saaks kaitset sunniraha määramise otsust vaidlustades.

Hoiatuse eesmärgiks on anda kohustatud isikule teada, et kui ta ei asu täitedokumenti kindlaks kuupäevaks

täitma, määrab kohtutäitur talle sunniraha. Lisaks saab kohustatud isik TMS § 26¹ lg 8 järgi mõjuval

põhjusel taotleda, et kohtutäitur lükkaks sunniraha rakendamise edasi ja määraks täitmiseks uue tähtaja,

ning esitada kohtutäituri otsuse peale, millega kohtutäitur jätab taotluse rahuldamata, ka kaebuse.

59. Ülalmärgitut arvestades ei ole üldkogu hinnangul avaldaja 14. veebruari 2012. a kaebus esitatud

seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks ega eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, mistõttu

tuleb see jätta TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

60. Üldkogu märgib, et täitemenetluses sunniraha määramise esmaseks eelduseks on asjaolu, et

kohtulahendit, mille täitmiseks soovib kohtutäitur sundi kohaldada, saab kohtutäitur täitemenetluse korras

täita ning selle täitmist kohustatud isikult nõuda.

61. Tsiviilasjas jõustunud või viivitamata täidetavaks tunnistatud kohtulahend on TMS § 1 lg 1 p 1 järgi

üldjuhul täitedokument, mida saab täitemenetluses täita. Seejuures on vanema ja lapse suhtlemist reguleeriv

kohtulahend eripärane, kuna selle täitmist võivad nõuda mõlemad vanemad ja kumbki vanem võib seetõttu

olla täitemenetluses nii sissenõudja kui ka kohustatud isik. Lisaks on vanema ja lapse suhtlemist

reguleerivate kohtulahendite täitmise kohta sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus erikord. Sellest

tulenevalt tuleb TsMS § 563 järgi vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva määruse rikkumise korral viia

esmalt läbi kohtulik lepitusmenetlus. Lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja

rikkumise kõrvaldamiseks võib TsMS § 563 lg 8 järgi (enne 1. jaanuari 2013 kehtinud TsMS § 563 lg 7

järgi) alustada täitemenetlust üksnes sellise määruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse

ebaõnnestumise järel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada. Seega on vanem nii varem

kehtinud kui ka kehtiva TsMS § 563 järgi kohustatud enne vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva

kohtulahendi täitmiseks täitemenetluse alustamist läbima kohtuliku lepitusmenetluse. Enne

lepitusmenetlust tehtud kohtumäärus, millega määratakse kindlaks lapse ja vanema suhtlemise kord, ei ole

täitedokumendiks ja nimetatud kohtulahend ei ole sundtäidetav. Küll aga on eelnevast hoolimata

sundtäidetav ka TsMS § 378 lg 3 p 1 järgi tehtav hagi tagamise ja TsMS § 551 lg 1 järgi tehtav esialgse

õiguskaitse rakendamise määrus (vt Riigikohtu 16. juuni 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p-d 29

ja 34; Riigikohtu 25. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-09, p 13).

62. Praeguses asjas täitis kohtutäitur lapse isa avalduse alusel kahte kohtulahendit – Tallinna

Ringkonnakohtu 31. mai 2010. a määrust tsiviilasjas nr 2-08-16627 ja Harju Maakohtu 21. septembri

2011. a määrust tsiviilasjas nr 2-10-50766.

63. Neist esimeses oli Harju Maakohus 9. veebruari 2010. a määrusega tunnistanud lepitusmenetluse

ebaõnnestunuks ja määranud kindlaks lapsega suhtlemise korra. Lisaks sellele oli maakohus määranud, et

kohtumäärust on võimalik täita täitemenetluse seadustikus ette nähtud korras, kasutades kohtutäituri abi

TMS § 179 kohaselt, ning täituril on õigus teha kohtule ettepanek avaldaja trahvimiseks või talle aresti

määramiseks toona kehtinud TMS § 183 kohaselt. Tallinna Ringkonnakohus muutis 31. mai 2010. a

määrusega Harju Maakohtu otsust osaliselt, muutes mõnevõrra lapsega suhtlemise korda. Ülalmärgitud

põhjendusi arvestades sai kohtutäitur alustada sellise kohtulahendi sundtäitmiseks TsMS § 563 sätteid

arvestades täitemenetluse, nagu leidis õigesti ka maakohus.

64. Seejärel esitas avaldaja (lapse ema) 14. oktoobril 2010 maakohtule lapsega suhtlemise korra muutmise

avalduse, mille peale esitas lapse isa avalduse hooldusõiguse muutmiseks. Selle kohtuasja menetluse ajal

palus avaldaja korduvalt muuta isa ja lapse suhtlemise korda esialgse õiguskaitse korras ja määrata

teistsuguse suhtlemise korra kohtumenetluse ajaks. Harju Maakohus määras esialgse õiguskaitse korras isa

ja lapse teistsuguse suhtlemise korra kohtumenetluse ajaks ja muutis seda mitmel korral, sh 21. septembri

2011. a määrusega. Kuna tegemist oli esialgse õiguskaitse korras vanema ja lapse suhtlemise korra

määramisega, oli ka see kohtumäärus ülalmärgitud põhjendustel sundtäidetav. Selle kohta maa- ega

ringkonnakohus seisukohta ei võtnud.

65. Kuigi ülalmärgitu kohaselt on mõlemad kohtulahendid põhimõtteliselt sundtäidetavad, ei saanud

kohtutäitur üldkogu hinnangul nõuda avaldajalt korraga mõlema kohtulahendi täitmist ega määrata

sunniraha mõlema kohtumääruse täitmise tagamiseks.

66. Asjas esitatud asjaolude kohaselt esitas lapse isa mõlemad ülalnimetatud kohtulahendid pärast nende

jõustumist kohtutäiturile täitmiseks. 1. detsembril 2011 hoiatas kohtutäitur avaldajat, et juhul kui avaldaja

ei asu 13. jaanuariks 2012 vabatahtlikult mõlemat kohtulahendit täitma, määrab kohtutäitur avaldajale

sunniraha. Kuna avaldaja ei asunud lahendeid täitma, määraski kohtutäitur 3. veebruari 2012. a otsusega

mõlema kohtulahendi täitmata jätmisele tuginedes sunniraha. Maa- ja ringkonnakohus asusid seisukohale,

et kohtutäitur määras õigesti sunniraha, kuna avaldaja ei asunud kohtulahendeid täitma.

67. Üldkogu kohtutega ei nõustu ja peab põhjendatuks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohta, mille

kohaselt ei saanud kohtutäitur kohustada avaldajat täitma mõlemaid kohtulahendeid, kuna esialgse

õiguskaitse korras määratud vanema ja lapse suhtlemise kord asendas lepitusmenetluse ebaõnnestunuks

tunnistamisel varem määratud vanema ja lapse suhtlemise korra. Seega sai kohtutäitur nõuda, et avaldaja

täidaks üksnes viimast kohtulahendit, s.o Harju Maakohtu 21. septembri 2011. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-10-50766 esialgse õiguskaitse korras määratud vanema ja lapse suhtlemise korda. Sellest tulenevalt sai

kohtutäitur määrata ka sunniraha üksnes viimati nimetatud kohtulahendi täitmise tagamiseks.

68. Üldkogu nõustub maa- ja ringkonnakohtuga selles, et sunniraha määrates tuleb kohtutäituril kontrollida

TMS § 179 lg-s 2, §-s 183 ja §-s 26¹ sätestatud sunniraha kohaldamise eeldusi. Õige ei ole aga kohtute

arusaam, et sunniraha määramise eelduseks on viidatud sätete järgi asjaolu, et kohtulahendit ei ole täidetud,

ning muudel asjaoludel ei ole sunniraha määramisel tähtsust.

69. Üldkogu arvates tuleb TMS § 179 lg-t 2 koosmõjus §-dega 183 ja 26¹ tõlgendada selliselt, et kohtutäitur

võib vanema ja lapse suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites määrata lapsega koos elavale vanemale

sunniraha, kui vanem takistab kohtulahendi sundtäitmist, s.o takistab lapsel lahus elava vanemaga

kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Seetõttu ei ole sunniraha määramisel otsustava

tähendusega mitte asjaolu, et vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud kohtulahendis määratud ajal,

kohas ja viisil, vaid see, et lahus elava vanema ja lapse suhtlemist ei ole toimunud lapsega koos elava

vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Muu hulgas saab vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva

kohtulahendi sundtäitmise takistamiseks pidada seda, kui lapsega koos elav vanem keeldub võimaldamast

lapsel lahus elava vanemaga suhelda ja muudab suhtluse võimatuks.

70. Lisaks saab üldkogu arvates kohtutäitur sunniraha määrates arvestada küll asjaolu, et vanem on varem

täitemenetluse ajal korduvalt sundtäitmist takistanud, ning see annab alust hoiatada vanemat sunniraha

määramise eest, kuid sunniraha saab määrata üksnes juhul, kui vanem takistab lapsel teise vanemaga

suhelda ka sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul. Sunniraha määramise eesmärgiks on

mõjutada lapsega suhtlemist takistavat vanemat ja veenda teda kohtulahendi täitmise vajalikkuses, mitte

kohaldada sunnivahendit vanema varasemate tegude eest.

71. Eelnevast tulenevalt peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, et vanem takistas lapse ja

teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul, ega saa lähtuda üksnes

sellest, et lapse ja vanema suhtlemist ei ole kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil toimunud.

72. Praeguses asjas asusid kohtud seisukohale, et kohtutäitur määras õigesti avaldajale sunniraha, kuna

avaldaja ei asunud sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtaja jooksul kohtulahendeid täitma.

73. Arvestades ülalmärgitud põhjendusi ei nõustu üldkogu kohtute seisukohaga. Kuna kohtutäitur saab

määrata sunniraha üksnes juhul, kui vanem takistab teise vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva

kohtulahendi täitmist, tuli kohtutäituril ja kohtutel kontrollida, kas praeguses asjas on avaldaja talle

sunniraha määramise hoiatuses märgitud tähtajal takistanud isal lapsega kohtulahendis määratud ajal, kohas

ja viisil suhelda.

74. Kohtud asusid seadust vääralt tõlgendades seisukohale, et avaldaja on takistanud kohtulahendi täitmist,

kuna ei ole asunud kohtulahendit määratud tähtaja jooksul täitma. Seejuures on ringkonnakohus vääralt

leidnud, et kohtutäitur ja maakohus on sunniraha määramise eeldusi kontrollinud ja need tuvastanud. Asjas

esitatud asjaoludest saab küll järeldada, et sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul isa ja laps

ei kohtunud, kuid kohtud ei ole tuvastanud, millal pidi isa nimetatud tähtaja jooksul lapsega kohtuma ning

kas need kohtumised jäid ära emast tingitud põhjusel, st kas ema takistas sel ajavahemikul isa ja lapse

kokkusaamist.

75. Lisaks märgib üldkogu, et iseenesest on õige kohtute arusaam, et kohtutäitur peab ka vanema ja lapse

suhtlemist reguleerivat kohtulahendit täites lähtuma formaliseerituse põhimõttest ega saa täitemenetluses

asuda hindama kohtulahendi põhjendatust, sh võtta täitemenetluses arvesse väiteid, mis annaksid alust

vanema ja lapse suhtlemise korda muuta. Kui kohus on teinud vanema ja lapse suhtlemise kohta

täitemenetluses täidetava kohtulahendi, saab kohtutäitur lähtuda eeldusest, et kohtulahendi täitmine on

lapse parimates huvides.

76. Kui lapsega koos elav vanem leiab, et kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise

kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole

avaldusega muuta PKS § 143 lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda. Üksnes kohus on pädev

hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab PKS § 123 lg 1 mõttes lapse huvidele.

77. Ühtlasi saab vanem kohtult suhtlemiskorra muutmist taotledes paluda, et kohus peataks esialgse

õiguskaitse korras lapsega suhtlemist seni reguleeriva kohtulahendi täitmise, mis aitab ühtlasi vältida

kohtulahendi sundtäitmise takistamise tõttu sunniraha määramist. Üldkogu juhib tähelepanu, et hagita

perekonnaasja menetlemisel võib kohus TsMS § 551 lg 1 järgi rakendada kas avalduse alusel või ka omal

algatusel esialgse õiguskaitsena hagi tagamise abinõusid, sh peatada lapse huve kahjustava suhtlemist

reguleeriva kohtulahendi täitmise TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel ja määrata TsMS § 378 lg 3 p 2 alusel

kohtumenetluse ajaks lapse huvidele vastava suhtlemise korra.

78. Kui vanem leiab, et lapse ja lahus elava vanema suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmine on

ajutiselt lapse huvidega vastuolus, ning vanem takistab seetõttu kohtulahendi sundtäitmist, saab vanem

sunniraha hoiatuse korral paluda, et kohtutäitur lükkaks TMS § 26¹ lg 8 alusel sunniraha rakendamine edasi

ja teeks uue hoiatuse, milles määraks kohtulahendi täitmiseks uue tähtaja. Arvestades vanema ja lapse

suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise eripära, võib sunniraha määramise edasilükkamine olla

põhjendatud mh juhul, kui laps ei ole valmis kohtulahendis märgitu kohaselt vanemaga kohtuma ning

vanem vajab aega, et laps teise vanemaga suhtlemiseks ette valmistada. Üldkogu nõustub ringkonnakohtu

seisukohaga ja lisab, et lapse ja vanema suhtluskorra täitmisele peavad mõlemad vanemad kaasa aitama

sellega, et nad austavad nii lapse kui ka vastastikku teineteise õigusi ja huve ning üritavad teha kõik

võimaliku selleks, et suhtluskorra täitmine õnnestuks tõrgeteta ja et ka laps suhtuks suhtluskorda ning selle

täitmisesse positiivselt.

79. Õige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kohtutäitur peab seaduses sätestatud võimaluste piires tagama,

et täitemenetlus vanema ja lapse suhtlemise asjades oleks kiire ja efektiivne. Seetõttu on kohtutäituril nii

õigus kui ka kohustus hoiatada lapsega suhtlemist takistavat vanemat täitemenetluses võimalikult kiiresti

sunniraha määramise eest ning määrata sunniraha, kui vanem hoiatusest hoolimata takistab kohtulahendi

sundtäitmist. Üldkogu hinnangul peab kohtutäitur tegema seda vajadusel ka omal algatusel, ootamata,

millal sissenõudja sellekohase taotluse esitab.

80. Sunniraha määrates peab kohtutäitur üldkogu arvates hindama, kas lapsega koos elav vanem takistab

lapsel lahus elava vanemaga kohtulahendi kohaselt suhelda, ning kaaluma, kas ja millises ulatuses tuleb

kohaldada sunniraha, et kohtulahendi täitmine õnnestuks.

81. Arvestades eeltoodud põhjendusi, tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada. Kuna kohtud

ei ole tuvastanud sunniraha määramise eeldusi, tuleb asi saata sunniraha määramise peale esitatud kaebuse

osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

82. Kuna nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks

läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada.

83. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb avaldaja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu

määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule

isikule. Asjas paluti kautsjon tagastada Advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO OÜ-le.

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Jüri Ilvest, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Hannes Kiris, Lea Kivi, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Ivo Pilving,

Jüri Põld, Harri Salmann, Tambet Tampuu