3-2-1-4-13 · Riigikohus

Riigikohtunike Tõnu Antoni, Peeter Jerofejevi, Indrek Koolmeistri, Ants Kulli, Villu Kõve ja

Tambet Tampuu eriarvamus asjas nr 3-2-1-4-13, mille p-dega 6 - 10 ja 18 on ühinenud ka

riigikohtunik Henn Jõks

1. Me nõustume üldkogu määruse resolutsiooniga osas, et kohtute otsused tuleb tühistada. Meie

arvates tulnuks aga tühistada ka täituri otsused põhjusel, et sätted, mille alusel avaldajale sunniraha

määrati, on põhiseadusega vastuolus.

2. Meie arvates oleks üldkogu pidanud asja lahendamisel lähtuma samadest kriteeriumitest, millest

juhinduti karistamise eraõiguslikule juriidilisele isikule üleandmise põhiseaduse vastaseks

tunnistanud Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-86-07. Selle otsuse p-des 17-

26 leiti nimelt, et riigi karistusvõimu kui riigi tuumikfunktsiooni delegeerimine eraisikule on

vastuolus PS §-des 3, 10, 13 ja 14 sätestatuga nende koostoimes. Üldkogu märkis selle otsuse p-s 21,

et neid ülesandeid, mida on põhiseaduse mõtte kohaselt kohustatud täitma riigivõim ja mis seetõttu

moodustavad riigivõimu tuumikfunktsiooni, ei saa delegeerida eraõiguslikule juriidilisele isikule.

Leiame, et üldkogu see seisukoht peaks laienema ka riigi tuumikfunktsiooni delegeerimise kohta

füüsilisele isikule. Samuti ei saa näha põhimõttelist erinevust käesolevast asjast selles, kas riigi

tuumikfunktsioon delegeeritakse eraisikule (haldus)lepingu või seadusega.

Üldkogu määruses ei ole veenvalt põhjendatud, miks ei ole kohtutäiturile lapsega suhtlemise asjas

sunniraha määramise õiguse andmine materiaalses mõttes karistusvõimu delegeerimine, ega seda, et

sunniraha määramise näol ei ole tegemist õigusemõistmisega. Lisaks on jäetud käsitlemata, kas tegu

võib olla riigi mõne muu tuumikfunktsiooni delegeerimisega.

3. Üldkogu põhjendas sunniraha karistuseks mittelugemist ja selle määramise mittelugemist

õigusemõistmiseks mh sellega, et täituril ei ole sunniraha määramisel suuremat kaalumisruumi ja

lähtuda tuleb formaliseerituse põhimõttest (vt üldkogu määruse p-d 49 ja 75). Üldkogu ei ole meie

arvates seejuures piisavalt arvestanud lapsega suhtlemise kohta käiva kohtulahendi ega selle täitmise

erisustega.

Lapsega suhtlemise korra kohta tehtud kohtulahend eristub enamikust teistest lahenditest, kuna seda

ei pruugi saada täita rangelt formaliseerituse põhimõtet järgides, st selliselt, et lähtutakse suurema

kaalumiseta formaalselt üksnes kohtulahendi resolutsioonist. See ilmneb juba asjaolust, et

TsMS § 563 näeb selliste kohtulahendite täitmisele pööramiseks ette erikorra, mille järgi need

lahendid ei muutu enne lepitusmenetluse läbimist sundkorras täidetavaks. Samuti on see erikord

mõeldud kohtulahendi täitmisel vanemate vahel tekkida võivate vaidluste lahendamiseks. Lapsega

suhtlemise korra kohta tehtud kohtulahend ei ole täitedokument, kus võib selgelt eristada sissenõudjat

ja võlgnikku. Lapsega suhtlemise kord paneb üldjuhul kohustusi mõlemale vanemale (nt nii lapse

üleandmise kui ka tagastamise osas) ning ka lapsele. Laps ei ole asi, tema tahe võib olla suunatud

kohtulahendi täitmise vältimisele. Ka võib laps olla nt haige või takistatud teise vanemaga suhtlemast

muul põhjusel, mis ei olene kohustatud vanemast. Lapse vanemaks saades suureneb tema enda tahte

osakaal ja vastavalt võib väheneda ka kohustatud vanema võimalus last kohtulahendit täitma

mõjutada. Kohtulahendist tulenevad kohustused ei ole üldjuhul ühekordsed, vaid neid tuleb täita

perioodiliselt.

4. Me ei nõustu sellega, et täitemenetluses sunniraha määrates ei võidaks lahendada vaidlust lapse

vanemate vahel. Täituri kaalutlusõigus hoiatuse tegemise ja sunniraha määramisel on väga lähedane

õigusemõistmisele, kuna otsustatakse kolme isiku (vanemad ja laps) õiguste ja kohustuste üle.

On õige, et õigusemõistmine toimub tõesti põhimõtteliselt enne kohtulahendi täitmist, st kohtulahendi

tegemisel, kus kohus kaalub poolte õigusi. Samas viitab juba ainuüksi lepitusmenetluse säte seaduses

(TsMS § 563) sellele, et lapsega suhtlemise lahendi eripära tõttu kandub õiguslik vaidlus osalt ka

täitemenetlusse, kasvõi juba põhjusel, et kohtul ei ole võimalik suhtlemiskorda määrates kõiki selle

täitmisel tekkida võivaid probleeme ette näha ja reguleerida, samuti peab suhtlemiskorda olema

võimalik asjaolude muutumisel muuta, st tegemist ei ole õigusjõu mõttes konstantse lahendiga.

Samuti sarnanevad selle lahendi täitmisel kerkida võivad probleemid paratamatult nendega, mis

kerkivad lahendi tegemisel. Kuna suhtlemiskorra objektiks olev laps ei ole asi, ei saa täitur määrata

sunniraha, kaalumata asjaolusid, miks last ettenähtud ajal üle ei anta (nt võib selle põhjuseks olla

asjaolu, et laps ei soovi teise vanemaga kaasa minna või on haige). Sunniraha määramine on

TMS § 183 järgi täituri õigus, mitte aga kohustus. Lisaks on õigusemõistmise tunnuseid sellel, kui

täitur lahendab oma otsuse või tegevuse peale esitatud kaebust, mis on TMS § 217 järgi kohustuslik

kohtueelne menetlus.

Ka üldkogu määruses tunnustatakse tegelikult täituri võrdlemisi laia kaalutlusruumi. Üldkogu

määruse p 80 järgi peab täitur kaaluma, kas lapsega koos elav vanem takistab lapsel teise vanemaga

suhelda ning kas ja millises ulatuses sunniraha määrata. Määruse p-s 78 viidatakse TMS § 261 lg 8

järgsele täituri võimalusele otsustada sunniraha määramise edasilükkamine ehk sisuliselt otsustada,

kas asjaolude järgi on sunniraha määramine põhjendatud. Seda mh juhul, kui laps ei ole valmis teise

vanemaga kohtuma ja kohustatud vanem vajab lapse ettevalmistamiseks aega. Täitur peab esmalt

tuvastama kohustatud vanema rikkumise hoiatuse tegemiseks ja pärast seda ka sunniraha

määramiseks. Olgugi et igasugune kaalutlusõigus ei tähenda iseenesest veel õigusemõistmist, on siin

täituri tegevuse piire laiendatud õigusemõistmisega võrreldavasse ulatusse.

Üldkogu määruse p-s 61 on leitud, et hagi tagamise ja esialgse õiguskaitse korras lapsega suhtlemise

määrus on kohe, st TsMS § 563 järgset lepitusmenetlust läbimata, sundtäidetav. Seega langeb selle

kohtulahendi sundtäitmisel täiturile ka isikute õiguste ja kohustuste üle otsustamise kohustus, mis

lepitusmenetluses on TsMS § 563 järgi kohtul. Seetõttu on vanemate ja lapse õiguste riive just sellise

kohtulahendi sundtäitmisel eriti intensiivne ja täituri kaalutlusruum suur.

5. Kuigi üldkogu määruses on analüüsitud täiturite tegevuse korraldust (vt üldkogu määruse p 52),

jäeti seejuures tähelepanuta, et täituril ei pruugi olla isikute õiguste ja kohustuste üle otsustamiseks ka

piisavat kvalifikatsiooni. KTS § 17 järgi piisab täituriks saamise üldise eeldusena nimelt

rakenduskõrgharidusest. Seega ei pruugi täitur olla piisavalt pädev, et hinnata nt seda, kas

suhtlemiskorda eirati vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Lisaks kannab täitur üldkogu lahendi

järgi oma otsuse vaidlustamise võimalusest tulenevalt ka vale kaalumise tagajärjeks olevat

menetluskulude kandmise riski, mis võib tema otsustusvabadust piirata.

6. Sunniraha võib TMS § 261 lg 4 järgi esimest korda määrata vahemikus 192 kuni 767 eurot,

korduvalt aga kuni 1917 eurot. Seadus (TMS § 261 lg 9) ei piira, mitu korda sunniraha võib määrata,

st perioodiliste kohustuste rikkumisel võib rahaliselt olla tegu kokkuvõttes sisuliselt määramatult

suure sanktsiooniga.

Samal ajal näeb KarS § 47 lg 1 ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada

rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures trahviühiku suurus on neli eurot. KarS § 44

lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada

päevamäära, kusjuures miinimumpäevamäära suurus on KarS § 44 lg 2 neljanda lause järgi 3 eurot

20 senti. Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda (KarS § 2 lg 3). Seega võib kohtutäituri

määratav sunniraha (eriti perioodiliste kohustuste rikkumise puhul) riivata isiku omandiõigust märksa

tõsisemalt kui füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav rahatrahv või isegi tõsisemalt kui kuriteo

eest kohaldatav rahaline karistus.

Praeguses asjas määrati avaldajale sunniraha 192 eurot. Trahvi määramise põhiseadusvastaseks

tunnistanud üldkogu lahendatud asjas nr 3-1-1-86-07 trahviti isikut väärteomenetluses 8 trahviühiku

ehk 480 krooniga (30 euro 68 sendiga) (vt viidatud otsuse p 1). On tõenäoline, et vähemalt

kohustatud isiku omandiõiguse riive on praeguses asjas intensiivsem.

7. Veenev ei ole sunniraha karistusest eristamine formaalse põhjendusega, et sunniraha ei kanta

karistusregistrisse (vt üldkogu määruse p 47). Üldkogu määruses on meie arvates karistusregistri

tähendust üle hinnatud.

KarRS § 3 järgi ei ole karistusregistri eesmärk isiku represseerimine ega häbistamine (st isiku

stigmatiseerimine, nagu saab järeldada üldkogu määruse p-st 47), vaid usaldusväärse teabe andmine

isiku karistusandmete kohta, isiku teavitamine tema kohta registrisse kantud andmetest ja isiku

karistusandmete vahetamine välisriigiga. Seega ei saa karistusregistri kanne omada olulist tähendust

mingi teo karistuseks lugemisel, isegi kui stigmatiseerimine selle kaudu kaudselt toimub. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. mail 2006 asjas nr 3-1-1-21-06 tehtud otsuse p-des 9.6 - 9.10 on kirjeldatud

EIK praktikast lähtuvaid kriteeriume mingi sunnivahendi (antud juhul hoiatustrahvi) karistuseks

lugemiseks, lähtudes õigusrikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust

ja raskusest, kusjuures need kriteeriumid on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed. Seal on ka märgitud,

et oluline ei ole karistuse kandmine karistusregistrisse.

Lisaks ei kanta karistusregistrisse menetluslikke trahve ja areste, mis olid varem ette nähtud

sanktsioonina lapsega suhtlemise korra rikkumise eest TMS-s. Pealegi ei märgita KarRS § 18 lg 3

järgi karistusregistri väljavõttes füüsilise isiku kohta üldjuhul andmeid väärteo eest mõistetud

karistuse kohta, kui isikule on mõistetud karistusena rahatrahv suurusega alla 50 trahviühiku, st ei

avalikustata trahvi suurusega kuni 200 eurot. Seega ei oleks praeguses asjas määratud sunniraha

192 eurot kohaldamisel väärteotrahvina olnud teave selle kohta üldiselt kättesaadav.

8. Üldkogu jättis sunniraha karistusliku iseloomu analüüsimisel põhjendamatult tähelepanuta

KarS § 3311, mille järgi saab kriminaalvastutusele võtta kohtulahendi järgi asendamatuks toiminguks

(mh lapsega suhtlemise tagamiseks) kohustatud isiku selle lahendi täitmata jätmise eest, kui isikut on

selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle eest täitemenetluses kohaldatud

aresti.

Sunniraha sätestamisel TMS-is (24. märtsist 2011) on seadusandja jätnud selle sätte muutmata, mis

viitab võimalusele kohaldada sunniraha trahvina kui kriminaalkaristuse eeldust. See suurendab veelgi

sunniraha mõju intensiivsust kohustatud isiku põhiõigustele ja sarnasust materiaalses mõttes

karistusega. Ühe põhjendusena on asjas nr 3-1-1-86-07 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuse p-s 22

nimetatud karistusvõimu eraisikule delegeerimise keelu põhjendusena seda, et karistusotsuse

edasiseks tagajärjeks võib olla vabaduse võtmine. Ka KarS § 3311 järgi võib järgneda isiku vabaduse

võtmine ning seda väärteomenetlusega võrreldes intensiivsemalt. See säte näeb nimelt ette võimaluse

karistada isikut kuni üheaastase vangistusega.

Kuigi on küsitav, kas sunniraha määramist saab lugeda selle sätte kohaldamise eelduseks, milleks on

seaduse tekstis ette nähtud eelnev trahvi või aresti kohaldamine, ei ole selline tõlgendus siiski

välistatud. Sellele viitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-1-20-12, milles lahendati KarS § 3311 alusel isiku süüditunnistamist, lähtudes sellest, et isikut

oli täitemenetluses varem trahvitud. Kuigi selle otsuse p-s 21 märgiti mh, et Riigikohtul ei ole põhjust

võtta seisukohta, kas varasem täitemenetluses kohaldatud trahv või arest või praegune sunniraha on

käsitatavad karistusena materiaalses mõttes, möönis Riigikohtu kriminaalkolleegium isiku

süüdimõistmist jõusse jättes meie arvates tegelikult, et KarS § 3311 saab jätkuvalt kohaldada

sarnastel juhtumitel ehk sunniraha määramisel. Vastasel juhul tulnuks lähtuda sellest, et seadusandja

on seal etteheidetava teo dekriminaliseerinud, ja kaaluda isiku õigeksmõistmist.

9. Veenev ei ole üldkogu määruse p-des 44 ja 46 väljendatud sunniraha karistusest eristamise

kriteerium, et sunniraha määramisel ei tehta isikule süüpõhimõttest lähtuvat sotsiaaleetilist etteheidet.

See on subjektiivne hinnanguline erinevus, mis ei ole üldiselt mõistetav.

10. Näeme ka põhimõttelist probleemi karistuste „maskeerimises" võrreldava repressiivsusastmega

mittekaristuslikeks sunnivahenditeks, mida saab isiku suhtes kohaldada karistusõiguses nõutavaid

garantiisid pakkumata, seega ka kiiremini, odavamalt ja mugavamalt. Nii võib olla avatud „tagauks"

karistusõiguse üleviimiseks haldusõigusesse ja karistamise delegeerimiseks eraisikutele.

Sanktsiooni ei muuda „mittekaristuslikuks" see, kui seaduses märgitakse, et tegu ei ole karistusega

(nagu on viidatud üldkogu määruse p-s 42 ATSS § 3 lg-le 2), vaid preventiivse sunnivahendiga isiku

käitumise korrigeerimiseks edaspidi, ega ole ette nähtud sanktsiooni avalikustamist karistusregistris

(ehk esitades põhjendused, mille alusel üldkogu sunniraha karistusest eristas).

Riigikohtu üldkogu 21. juunil 2011 asjas nr 3-4-1-16-10 tehtud otsuse p-s 51 on märgitud, et see,

kuidas seadusandja on mingi meetme karistusseadustikus liigitanud, ei otsusta selle meetme

määratlust põhiseaduse mõttes ning kui see oleks nõnda, võiks seadusandja soovi korral välistada

karistuse kohta kehtivate põhiseaduslike tagatiste rakendumise mistahes oma olemuselt karistusena

käsitatava meetme puhul. Sama otsuse p-s 52 on aga märgitud, et põhiõiguslikud garantiid peavad

olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses

karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena.

11. Üldkogu määruse p-dest 38 ja 39 võib jääda mulje, nagu oleks üldkogu jaoks (formaalse)

karistusvõimu teostamine ainus riigi tuumikfunktsioon. Sellega ei saa kindlasti nõustuda. Ka

kohtulahendite täitmise korraldamine on meie arvates riigi tuumikfunktsioon. Isegi kui sunniraha

määramise regulatsiooni mitte pidada karistamiseks materiaalses mõttes, pidanuks üldkogu vähemasti

kaaluma, kas selle õiguse üleandmine eraisikutest täituritele (arvestades ka nende ametiülesandeid ja

kvalifikatsiooni) ja selle raames neile sunnivahendite kohaldamise õiguse andmine (ning selle

tingimused) on kooskõlas põhiseadusega.

Üldkogu määrusest ei tohiks järeldada ka seda, et karistusvõim formaalses mõttes on ainus riigi

tuumikfunktsioon, mida delegeerida ei saa. Arvestades sunniraha määramisest isiku põhiõigustele

tekkida võivat riivet, tulnuks esitada kriteeriumid, millest lähtudes on selline delegeerimine võimalik.

12. Üldkogu jättis sunniraha analüüsist sisuliselt kõrvale TsMS § 563, mis näeb ette lepitusmenetluse

kohtulahendi täitmise rikkumise tagajärgede kohta. Nimelt on TsMS § 563 lg 7 p 1 järgi antud kohtu

otsustada, milliseid sunnivahendeid kohtulahendi täitmata jätmise korral saab ja tuleb kohaldada,

ning sama paragrahvi kaheksanda lõike järgi võib täitemenetlust mh lahendi täitmise tagamiseks ja

rikkumise kõrvaldamiseks korraldada üksnes TsMS § 563 lg 7 p-s 1 nimetatud määruse alusel. See

annab alust väita, et viidatud sätte loogika järgi ei saa lapsega suhtlemise lahendi täitmisel

sanktsioone kohaldada täitur, vaid seda saab teha üksnes kohus. Üldkogu pidanuks sellele

võimalikule vastuolule seaduste vahel tähelepanu pöörama ja tõlgenduse andma.

13. Avaldame ka kahtlust, et seadusandja tegelikult ei soovinudki lapsega suhtlemise korra täitmist

hakata tagama sunniraha süsteemiga või vähemalt ei ole ta seda põhjalikult kaalunud.

Sellele viitab asjaolu, et lapsega suhtlemise korda reguleerivas TMS §-s 179 ei ole toodud viiteid

sunniraha rakendamisele ja seda sätet sunniraha ettenägeva regulatsiooni kehtestamisel 24. märtsil

2011 ei muudetud. Sunniraha regulatsioon laienes lapsega suhtlemise korra kohtulahendite

sundtäitmisele üksnes läbi TMS § 179 lg-s 2 sisalduva viite TMS §-le 183 täitemenetluse kohta

asendamatu toimingu tegemiseks, millesse toodi viide TMS §-le 261 sunniraha kohta. Regulatsiooni

kehtestanud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (763 SE)

seletuskirjast ei nähtu viiteid, et seadusandja oleks muudatusi silmas pidades soovinud muuta

põhimõtteliselt ka lapsega suhtlemise korda, st täitmist TMS § 179 alusel. TMS § 261 sunniraha

regulatsioon on suunatud ühekordsete täitetoimingute tegemise tagamisele, kus see võib ka toimida.

Perioodiliste kohustuste puhul, mida tuleb lisaks täita võrdlemisi lühikeste ajavahemike järel, see aga

toimida ei saa (vt selle kohta eriarvamuse p 15). Kahtlusi seadusandja tahte osas süvendab asjaolu, et

koos sunniraha regulatsiooniga ei muudetud KarS § 3311 kriminaalvastutuse kohta kohtulahendi

täitmata jätmise eest ega TsMS § 563 lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmise tagamise kohta

(vt eriarvamuse p-d 8 ja 12).

14. Kõige murettekitavam on üldkogu lahendi juures meie arvates asjaolu, et pidades kehtivat lapsega

suhtlemise kohtulahendi täitmise tagamise regulatsiooni põhiseaduspäraseks, on lahendi tõenäoline

tagajärg see, et edaspidi on lapsega suhtlemise lahendeid veelgi raskem sundtäita, kui seda veel üldse

teha saab (vt selle kohta põhjendusi eriarvamuse p-des 15 - 17). Kuigi ka üldkogu määruse p-s 55 on

märgitud, et kehtiv süsteem ei taga efektiivset lapsega suhtlemise lahendite täitmist, jääb selline väide

õõnsaks, kuna üldkogu leidis regulatsiooni olevat põhiseaduspärase ega toonud konkreetselt välja,

milles probleemid seisnevad.

Kohtulahendi täitmise tagamine on aga riigi põhiseaduslik kohustus ka lahendite puhul, mis

puudutavad lapsega suhtlemise korda. See kohustus on riigil ka siis, kui täitemenetlus on delegeeritud

eraisikutele. EIK on näinud selliste lahendite sundtäitmise tagamata jätmises mh EIÕK art 8

rikkumist, mis tagab mh õiguse austusele perekonnaelu vastu (vt nt EIK 24. oktoobri otsus asjas

nr 22935/11 Pakhomova vs. Venemaa). Aastaid vanemast lahus olev laps võib temast võõrduda ning

mida aeg edasi, seda raskem on lahendit täita.

Praeguses asjas on püütud lapsega suhtlemise kohtulahendit edutult täita 2010. a maist ning avaldaja

suhtes sunniraha kohaldamine ei ole kohtulahendi täitmisele vähemalt seni kaasa aidanud. Üldkogu

valitud tee võib meie hinnangul viia põhiseadusevastase olukorra süvenemiseni.

15. Sunnirahasüsteem sellisel kujul, nagu on kirjeldatud üldkogu määruse III osas, ei saagi meie

arvates tagada lapsega suhtlemise korra kohtulahendite tegelikku sundtäitmist.

Seda juba ainuüksi põhjusel, et lapsega suhtlemise kord seab vanematele üldjuhul perioodiliselt

kindlal ajal täitmisele kuuluvaid kohustusi, nähes ette ka ajavahemikud, millal on laps emaga ja

millal isaga. Nii võib olla lahendis nt ette nähtud, et pühapäeviti on laps isa juures, ülejäänud nädala

aga ema juures ning selleks annab ema lapse isale üle iga laupäeva õhtul hiljemalt kell 19.00 ning isa

toob lapse ema juurde tagasi pühapäeval hiljemalt 20.00. Tegemist ei ole ühekordse kohustuse

täitmisele suunatud kohtulahendiga, mille puhul on oluline, et kohtulahend saaks täidetud, vähem

oluline aga see, et täitmine toimuks just konkreetsel ajal. See aspekt mõjutab aga oluliselt ka

võimalusi tagada selle kohtulahendi täitmine, kuna juba ärajäänud kohtumist lapsega ei pruugi olla

võimalik tagantjärele heastada. Kui ema ühel nädalavahetusel keeldub last isale üle andmast, on

täitedokumendist tulenevat kohustust juba rikutud ja seda nädalavahetust ei ole ei sunnirahaga ega

mingil muul viisil võimalik tagasi saada. Seega saab sellist perioodilist lahendit täita vaid tulevikku

suunatult. Üldkogu leidis, et sunniraha saab määrata üksnes täitmata jäänud (st rikutud) kohustuse

eest (mitte kohaldades seda varasemate tegude eest), tagamaks just selle konkreetse kohustuse

täitmist (vt üldkogu määruse p 70).

Üldkogu määruse p-de 71 ja 73 järgi peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, et vanem

takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul. Seda

kindlaks tehes ei pruugi enam olla alust sunniraha määrata, kuna rikkumist ei ole võimalik enam

heastada. Eelmisel pühapäeval lapse üleandmisest keeldunud ema ei saa sunnirahaga sundida

võimaldama isal lapsega suhelda järgmisel pühapäeval, sest selle täitmise aeg ei ole veel saabunud,

mistõttu ei ole selles osas veel ka sundtäitmist takistatud. Kui ema järgmine pühapäev taas täitmist

takistab, ei saa täitur sundida teda täitma lapse üleandmise kohustust, mille täitmise aeg on juba

möödunud. Selliselt jääb arusaamatuks ka üldkogu määruse p-s 70 toodud viide, et isikut saab küll

hoiatada sunnirahaga varasemate rikkumiste eest, kuid sunniraha saab määrata ikkagi edasise

rikkumise eest, kui tegelikult puudub võimalus seda rikkumist heastada ehk kohustuse täitmine on

muutunud võimatuks. Üldkogu määruse p 70 valguses jääb ka arusaamatuks, kuidas täitur praeguses

asjas määratud sunnirahaga sundis täitma kohustust, mille täitmise aeg on möödas.

Eelneva põhjal on lapsega suhtlemise korda selle perioodiliste ja tähtpäevadega seotud kohustuste

tõttu sellisel kujul sunnirahaga tagada täiesti ebasobiv.

16. Täiendavalt pärsib lapsega suhtlemise kohtulahendite sundtäitmist ebaselgus lepitusmenetluse ja

täitemenetluses toimuva sunnirahamenetluse vahel, st milliseid küsimusi tuleb lahendada ühes ja

milliseid teises menetluses.

Lepitusmenetluse kõrvale võib sunniraha määramise vaidlustamise tõttu tekkida paralleelne

kohtumenetlus samade lapsega suhtlemise küsimuste lahendamiseks. Eriti problemaatiline on see

suhtlemiskorra sundtäitmisel esialgse õiguskaitse korras, kui kohus lahendi sundtäitmise küsimustega

esmaselt ei tegelegi (vt eriarvamuse p 4). Paralleelmenetlused võivad samadel asjaoludel viia ka

erinevate lahenditeni.

17. Kuigi iseenesest võiks lapsega suhtlemise korda tagada kohustatud vanema ja/või lapse suhtes

jõudu kasutades, ei saa lapsega suhtlemise kohtulahendi sundtäitmine sellel üldjuhul põhineda. On

mõistetav, et nt iganädalast lapsega suhtlemist ei saa korraldada tema või kohustatud vanema suhtes

iga kord jõudu kasutades. TMS § 179 lg 4 võimaldab küll kohtutäituril kasutada lapse või ka

kohustatud vanema suhtes jõudu, kuid seda saab teha üksnes kohtulahendi alusel, kusjuures kohus

võib jõu kasutamise ette näha üksnes samas sättes viidatud kitsastes piirides.

Eespool on märgitud, et raskendatud, kui mitte välistatud võib seadusandja tegevuse tõttu olla lapsega

suhtlemise lahendi täitmise tagamine kriminaalvastutust ettenägeva KarS § 3311 alusel

(vt eriarvamuse p 8). Välistatud on aresti või muude isikuvabadust piiravate abinõude kohaldamine

täitmist takistava vanema suhtes.

Seega ei pruugi lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmiseks olla kehtivas õiguses üldse efektiivseid

meetodeid, kui sunniraha määramise tingimused ei ole täidetud (vt eriarvamuse p 15) või kui vanemal

ei ole raha sunniraha maksmiseks või vastupidi, sunniraha määramine teda hea majandusliku olukorra

tõttu piisavalt lahendit täitma ei motiveeri.

18. Meie hinnangul tuleks seadusandjal lapsega suhtlemise kohtulahendite täitmise regulatsioon

uuesti läbi mõelda ning kaaluda põhjalikult nii TsMS § 563 kui ka TMS § 179 ja KarS § 3311

kohaldamise aluseid, ulatust ja korda ning viidatud regulatsioonide omavahelist suhet. Riigi ülesanne

on tagada selline kohtulahendite täitmise süsteem, mille raames täidetakse lahendeid efektiivselt, kuid

samal ajal tagatakse ka isikute põhiõiguste järgimine.

Meie arvates saab lapsega suhtlemise korra kohtulahendi täitmist efektiivselt tagada, karistades

täitmist takistavat vanemat toimepandud rikkumiste eest, mitte selleks sobimatut sunnirahasüsteemi

kohaldades ning erandlikult ka jõudu kasutades. Kohtulahendi täitmist takistavat vanemat tuleb

karistada talle mõju avaldava sanktsiooniga, et mõjutada teda edasisest rikkumisest hoiduma ja

sundida kohtulahendit edaspidi täitma.

See ei tähenda, et karistus peaks olema karistus formaalses mõttes, st esmajoones väärteokaristus.

Märgime, et enne sunniraha regulatsiooni kehtestamist nägid TMS §-d 179 ja 183 ette tõhusama

sanktsioonisüsteemi lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks. TMS § 183 lg 2 nägi ette lahendi

täitamata jätmise korral võimaluse määrata kohtul selle eest (karistusena) trahv. TMS § 183 lg 4 nägi

teistkordse trahvi määramise asemel ette ka aresti kohaldamise võimaluse, mida praegu seadus ei

luba. Mööname, et sellise aresti määramise põhiseaduslikkus võis väheste menetlusgarantiide tõttu

olla küll kahtlane, kuid selle määramine oli vähemalt kohtu pädevuses. Süsteemi täiendas

KarS § 3311 kriminaalvastutuse ja vangistuse võimalikkuse kohta äärmuslikel juhtudel. Kohus

otsustas esmalt lapsega suhtlemise korra sundtäidetavuse, seejärel alustas täitur selle lahendi täitmata

jätmise korral sundtäitmist, fikseeris rikkumised ja tegi kohtule ettepaneku kaaluda takistava isiku

trahvimist (materiaalses mõttes karistusega) juba toimepandu eest (või aresti kohaldamist) ning kohus

otsustas, kas trahv või arest määrata või kas ja millistel juhtudel kohaldada lahendi täitmiseks jõudu.

Kui eelnev ei aidanud, sai ultima ratio'na kohaldada kriminaalkaristust kohtulahendi täitmata jätmise

eest.

Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu, Henn

Jõks