3-2-1-4-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus asjas nr 3-2-1-4-13

Jagan üldkogu seisukohta, et sunniraha ei ole karistus, sunniraha määramine ei ole õigusemõistmine,

kohtutäitur võib rakendada sunniraha, kui lapse vanem takistab sundtäitmist, sunniraha rakendamisel

on kohtutäituril kaalutlusõigus. Samas ei nõustu ma üldkogu otsusega avaldaja 12. märtsi 2012. a

kaebuse osas maa– ja ringkonnakohtu määruse tühistamise ja kaebuse maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmise kohta.

1. Minu arusaamise järgi on õiguste ja vabaduste kohtulik kaitse tulemuslik ainult siis, kui kohus

käsitleb ja mõtestab õigusi ja vabadusi ning kohustusi, õigus- ja moraalipõhimõtteid, tõlgendab ja

kohaldab õigusnorme vahetus seoses õiguse kaitse eesmärgiga.

2. Lapse perekonnaelu põhiõiguse kaitse aluspõhimõte on lapse õiguste ja huvide esimus

(Põhiseaduse mõtte ja ÜRO lapse õiguste konventsiooni, inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta normide järgi). Lapse õiguste ja huvide

prioriteetsust silmas pidades sätestab perekonnaseadus lapse õiguse isiklikult suhelda mõlema

vanemaga ning mõlema vanema kohustuse ja õiguse lapsega suhelda, seejuures peab vanem hoiduma

tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist (PKS § 143

lg 1 ja 2). Nimetatud põhimõttele rajanevalt sätestab lastekaitse seadus ühest või mõlemast vanemast

lahutatud lapse õiguse säilitada isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga (LakS § 28).

3. Leian, et kohtulahendiga määratud lapse ja vanema suhtlemise korra (suhtluskorra) täitmisel ei saa

objektiivses tähenduses kohustatud isiku (kohustatud vanema) ja sissenõudja (õigustatud vanema)

õigused ja huvid vastanduda ega lapse õigused ja huvid vanema omadest erineda (üldkogu otsuse

p 36). Õiguste ja vabaduste ning kohustuste tasakaalu põhimõttest tulenevalt on kohus juba

suhtluskorra määramisel vanema õigusi ja huve piiranud lapse ja teise vanema õiguste ja huvide heas

usus järgimise kohustusega. Heas usus tegutsemine (hoiak) eeldab vanema positiivset suhtumist

(head tahet) võimaldada teisel vanemal suhtluskorraga määratud ajal, kohas ja viisil lapsega suhelda.

4. Mööndes asjakohaste sätete (TMS § 179 lg 2, § 183 ja § 261) omavahelise kooskõla leidmisel

esinevaid probleeme, on need minu arvates ületatavad, kui eristada suhtluskorra eesmärki ja

sunniraha ülesannet ning võtta arvesse suhtluskorra määramisel ja sunniraha rakendamisel

kohaldamisele kuuluvaid põhimõtteid. Suhtluskorra esmane eesmärk on võimaldada lapsel suhelda

lahus elava vanemaga, et tagada lapse ja lahus elava vanema heaolu. Sunniraha rakendamise ülesanne

on aidata kaasa suhtluskorra eesmärgi saavutamisele, distsiplineerides kohustatud vanemat

suhtluskorra täitmist alustama ja seda nõuetekohaselt täitma.

5. Lapse ja õigustatud vanema õiguste efektiivse kaitse tagamise põhimõttest tulenevalt peab

kohtutäitur suhtluskorda täitma kohustavas otsuses muu hulgas hoiatama kohustatud vanemat, et

sunniraha hoiatuses antud tähtaja jooksul suhtluskorra täitmisele asumata jätmise korral võib

kohtutäitur rakendada sunniraha hoiatuses märgitud suuruses (TMS § 261 lg 1 ja lg 2 p 5). Samuti

tuleb hoiatuses märkida, et hoiatuse adressaadi põhjendatud taotluse alusel võib otsuse teinud

kohtutäitur sunniraha rakendamise edasi lükata ja teha uue hoiatuse (TMS § 261 lg 8).

6. Sunniraha rakendamisel on kohtutäituri kaalutlusõigus piiratud suhtluskorra eesmärgi,

formaliseerituse põhimõtte ja seaduses sätestatud pädevusega. Seaduse järgi hõlmab kohtutäituri

kaalutlusruum õigust otsustada tähtaja pikkuse, sunniraha suuruse, sunniraha rakendamise, selle

edasilükkamise ja uue hoiatuse tegemise ning sunniraha korduva rakendamise üle (TMS § 261 lg 1,

lg 2 p-d 3 ja 5, lg-d 3, 4, 8 ja 9).

7. Heas usus käitumine eeldab muu hulgas ka seda, et suhtluskorda täitma kohustava otsuse ja

sunniraha määramise hoiatuse saamisel teatab vanem kohtutäiturile ja teisele vanemale suhtluskorra

täitmisele asumise aja ja koha või esitab kohtutäiturile põhjendatud taotluse lükata sunniraha

rakendamine edasi.

8. Kohtutäitur teeb otsuse sunniraha rakendamise kohta, kui kohustatud vanem takistab sundtäitmist:

ei asu hoiatuses antud tähtaja jooksul suhtluskorda täitma ega esita ka põhjendatud taotlust lükata

sunniraha rakendamine edasi. Suhtluskorra eesmärgi ja formaliseerituse põhimõtte järgi ei ole

kohtutäituril sunniraha rakendamise üle otsustamisel ega ka rakendamise edasilükkamise taotluse

lahendamisel õigust hinnata ega arvestada vanema negatiivsest suhtumisest (nt teise vanemaga

suhtlemine ei vasta lapse huvidele) tingitud sundtäitmist takistavaid subjektiivseid asjaolusid (nt laps

ei soovi teise vanemaga suhelda).

9. Eriarvamuse p-s 8 nimetatud asjaoludele tuginevalt esitatud avaldaja (lapse ema) väidetele – laps ei

soovi isaga suhelda, suhtluskord ja selle täitmine (lapse suhtlemine isaga) on vastuolus lapse

huvidega – on kohus lapse huvidest juhindudes (PKS § 123 lg 1) andnud hinnangu suhtluskorda

määravas kohtulahendis. Seega pidi kohtutäitur avaldajale sunniraha määramisel eeldama, et

suhtluskord ja selle täitmine vastab lapse parematele huvidele.

10. Lapse kehalise, hingelise ja vaimse heaolu eest hoolitsemine on mõlema vanema õigus ja

kohustus. Seda aksioomi silmas pidades on ringkonnakohus avaldajale määruses selgitatud, et

seadusjõus kohtulahendist tulenevaid kohustusi, mh hoolitseda lapsel suhtluskorra täitmisse positiivse

suhtumise kujundamise eest, tuleb täita heas usus. Kohus leidis, et avaldaja keeldub kohtulahendi

täitmisest alusetult: uute asjaolude puudumisel ei saa seadusjõus kohtulahendi täitmine (lapse

suhtlemine isaga) olla vastuolus lapse huvidega.

11. Eelneva käsitluse konteksti arvestades ei nõustu ma üldkogu seisukohaga, et kohtud ei ole

sunniraha määramise eeldusi kontrollinud. Psühholoogilises tähenduses peab sunniraha rakendamine

mõjutama kohustud vanema mõtlemist ohjama seadusjõus kohtulahendi täitmist takistavat

emotsiooni: „aga mina ei taha, mulle ei meeldi, et laps suhtleb teise vanemaga". Seega on nii

kohtutäitur kui ka kohtud TMS § 179 lg-t 2 koosmõjus §-dega 183 ja 261 tõlgendades ning kõiki

asjaolusid arvestades õigesti tuvastanud, et avaldaja takistab sundtäitmist, s.o ei võimalda lapsel lahus

elava vanemaga kohtulahendis määratud ajal, kohas ja viisil suhelda. Kui aga seadusjõus

kohtulahendist tulenevate kohustuste täitmata jätmine ei ole sunniraha määramise alus (eeldus), siis

on suhtluskorra sundtäitmine praktiliselt võimatu ka siis, kui anda selle määramine kohtu pädevusse.

12. Kokkuvõtvalt leian, et arukal, lapse ja õigustatud vanema õigusi ja vabadusi arvestaval

rakendamisel on sunniraha sama tõhus mõjutusvahend nagu varem kehtinud trahv ja arest. Oluline on

seegi, et sunniraha rakendamisel on kohustatud vanema õiguste ja vabaduste riive tunduvalt väiksema

intensiivsusega. Selles asjas jääb tõenäoliselt suhtluskorra eesmärk – lapse ja isa õigus suhelda ja olla

lähedased – saavutamata.

Jaak Luik