3-4-1-56-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 16. detsembri 2013. a määruse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-56-13

Pean vajalikuks lisada eriarvamuse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusele

nr 3-4-1-56-13 seetõttu, et minu arusaamise kohaselt ei ole OÜ Kevadkuu taotluse läbi vaatamata

jätmisel lähtutud samast loogikast, nagu seda on Riigikohtu praktikas sarnaste kohtuasjade puhul

kasutatud varem ja samas uus (täiendav) loogika nn suure individuaalse konstitutsioonilise

kaebemenetluse tõrjeks ei saa minu meelest olla jätkusuutlik. Enda seisukoha põhjenduseks märgin

järgmist.

1. Teadupärast on Riigikohtu varasemas praktikas individuaalsete konstitutsiooniliste kaebuste

käsitlemisel tavatsetud pöördujaile kõigepealt manitsevalt meenutada, et põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) järgi on individuaalkaebuse otse Riigikohtule esitamise

võimalus piiratud. Piiratud võimaluse näiteid tuues viidatakse Riigikohtu vastavates lahendites

üldjuhul PSJKS §-dele 16–18 ja 37. Näited toodud, tavatseb Riigikohus toonitada, et õigustloova akti

põhiseaduslikkuse kontrollimiseks ei sätesta PSJKS otsesõnu üldse individuaalkaebuse esitamise

võimalust. Tundub olevat nagu selge reegel. Paraku ei tunnistata teadupärast meie põhiseaduslikkuse

järelevalves reeglina reeglite olemasolu, vaid soositakse suisa globaalset printsiibilist lähenemist.

2. Sestap järgnebki Riigikohtu vastavates lahendites PSJKS-st otsesõnu lähtuva õigustloova akti

põhiseaduslikkuse kontrollimise võimatuse kurvale nentimisele vähemalt põhimõtteliselt positiivse ja

lootusrikka värvinguga sõnum-meenutus 10-aasta tagusest minevikust. Täpsemalt tuletab Riigikohus

meile kõigile regulaarselt meelde, et 17. märtsil 2003. a kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 tehtud otsuses,

tuginedes põhiseaduse §-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni kohaldamispraktikale, tunnistas Riigikohus üles, et ta saab järgida otsesõnu seaduses

(PSJKS) sätestatut (ja jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse

kontrollimiseks menetlemata) üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada õigust

kohtulikule kaitsele.

3. "Kohtuliku kaitse muu tõhus võimalus" ei saa mõistetavalt kujutada endast midagi

kohtumenetlusest erinevat. Kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 tehtud otsusele järgnenud Riigikohtu praktikas

on enam kui 10 aasta jooksul suudetud alati ära näidata selline kohtumenetluse staadium (kohtueelne

menetlus, menetlus maakohtus, apellatsioonimenetlus), milles oleks individuaalkaebuse esitajal olnud

võimalik enda kohtuasja sisulise menetlemise raames muuhulgas siis ka põhiseaduslikkuse probleem

tõstatada.

4. Ilmselt oleks objektiivsel kõrvalvaatajal raske eitada, et juba ainuüksi teoreetiliselt ei pruugi

põhiseaduslikkuse probleemi tõstatamine kassatsioonis (või/ja kassatsioonimenetluses) olla isikule

enam sama lihtne, nagu menetluse varasemates staadiumites ja seega tuleks Riigikohtul vähemalt

kaks korda mõelda, kas individuaalkaebuse tõrjeargument sõnadega "aga miks Sa ei tõstatatud

põhiseaduslikkuse probleemi kassatsioonis" on ikka õige ning põhiseaduslikkuse parima kaitse

huvidega

kooskõlas.

Mis

siis

võib

raskendada

kassatsioonis/kassatsioonimenetluses

põhiseaduslikkuse problemaatika esmakordset tõstatamist? Nimetagem järgnevalt vaid mõned – ehk

kõige "silmaga nähtavamad" raskused.

4.1. Kassatsioon esitatakse teadupärast ringkonnakohtu otsuse peale vaidlustamaks kaebaja arvates

asetleidnud õigusrikkumist. Üldreeglina tuleb kassatsiooni lubatavuse hindamisel arvestada nn

teistkordsuse reeglit (vt nt KrMS § 344 lg 1 p 1): kassatsiooniõiguse tekkimine eeldab üldjuhul seda,

et eelnevalt peab olema selle kohtumenetluse poole huvides või tema (huvide) vastu sama õigusliku

küsimuse lahendamiseks kasutatud apellatsiooniõigust. See põhimõte lähtub elementaarsest

arusaamast, et kuna kassatsioon esitatakse ringkonnakohtu otsuse peale, siis ei ole võimalik

kassatsioonikorras vaidlustada küsimusi, mida ringkonnakohtu ees ei ole tõstatatud. Kui esmakordselt

alles

kassatsioonis

soovitakse

vaidlustada

mingit

kassatsioonimenetlust

sätestava

normi

põhiseaduspärasust (aga apellatsioonis sellesama normi vaidlustamine tähendaks ju paradoksaalsel

kombel mõistetavalt asjasse puutumatust!), siis rikutaks sellega kahtlemata kassatsiooni lubatavuse

eelkäsitletud teistkordsuse reeglit.

4.2. Oletame, et juhtudel, mil alles kassatsioonis soovitakse esmakordselt vaidlustada

kassatsioonimenetlust puudutava sätte põhiseadusvastasust, saab ja peabki jätma teistkordsuse reegli

kõrvale (ilmselt ei oleks paha, kui sellise sammu võimalikkus ja vajalikkus tuleneks ka kusagilt

seadusest). Nüüd tuleb aga vältimatult küsida, et millisest sättest (või printsiibist) lähtuvalt võiks

loota

sellise

kassatsiooni

menetlusse

võtmist,

milles

on

vaidlustatud

muuhulgas

ka

kassatsioonimenetlust puudutava sätte põhiseaduslikkust, kuid loamenetluses leitakse (täiesti õigesti),

et klassikaline kassatsiooni alus puudub (õigusrikkumise tuvastamatus varasemas menetluses ja

vajaduse puudumine pretsedendi loomiseks seni toimunut "üle kiita")? Riigikohtu senises praktikas ei

ole vähemalt seni sellele küsimusele vastatud ja seega on piisavalt alust väiteks, et nn tavalise

kassatsiooni

aluse

puudumisel

lihtsalt

ei

jõua

kassatsioonimenetlust

sätestava

normi

põhiseaduslikkuse väide kassatsioonikohtu huviorbiiti.

4.3. On veel üks kassatsioonimenetluslik nüanss, mis võib Riigikohtu praktikas osutuda

kassatsioonimenetlust sätestavate normide "põhiseadusvastasuse märkamise" takistuseks. Nimelt

tulenevalt KrMS § 356 p-s 3 sätestatust (piirdugem siin taas vaid viitega kriminaalmenetlusõigusele,

kuigi sarnane olukord valitseb ka kohtumenetluse teistes harudes) tuleb põhiseaduslikkuse

küsimustega tegelemiseks anda kohtuasi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu praktikas

(nii nagu ka teiste riikide kõrgemate kohtute praktikas) eeldab aga kohtuasja üleandmine Riigikohtu

üldkogule väga põhjalikult kaalutud otsustust. Esiteks seetõttu, et mõistetavalt ei saa inim- ja

ajaressursiga kõige ratsionaalsemaks ümberkäimiseks nimetada seda, kui kohtuasja lahendamisega

peavad tegelema 19 riigikohtunikku. Teiseks on sedavõrd suure hulga otsustajate puhul, kes oma

igapäevatöös on keskendunud põhiliselt vaid enda kolleegiumi problemaatikale, võrdlemisi keerukas

jõuda mõistlike kompromissideni (kaugeltki harvad ei ole juhtumid, mil Riigikohtu üldkogu otsusele

on eriarvamuse lisanud kolmandik või suisa pool üldkogu liikmetest). Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et

võimalust lahendada mingi asi Riigikohtu üldkogus ei saa mingil juhul paigutada kohtumenetluse

tavavõimaluste hulka.

5. Kohtuasjas nr 3-4-1-4-13 tehtud lahendis möönis Riigikohus võimalust et isik võib esitada ka

kassatsioonis taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on aga kohtuasjas nr 3-4-1-21-11 tehtud määruses lisanud

täiendava lohutuse, et kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas

ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust ja et kui ka Riigikohtu menetlusse võtmist

lahendavas määruses ei esitata põhjendusi, ei saa sellest järeldada, et hinnatud ei oleks kõiki

kassatsioonkaebuses esitatud väiteid. Olen siiski seda meelt, et käesolevas punktis nimetatud

Riigikohtu lahendeis märgitut oleks silmakirjalik lugeda ja mõista lahus probleemidest, mida on

eelnevalt kajastatud eriarvamuse punktis 4.

6. Arvestades eelmärgitut, ei saa ma ka mitte kokkuvõtvalt nõustuda Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi määrusega 3-4-1-56-13. Täpsemalt ei nõustu ma:

6.1. punktides 9 ja 10 sisalduvate põhjendustega. Nagu märkisin, on kassatsioonis esmakordselt

kassatsioonimenetlust puudutava regulatsiooni põhiseaduslikkuse vaidlustamine põhimõtteliselt

problemaatiline. Seda enam ei saa ma nõustuda sellega, et juba kassatsioonis oleks tulnud vaidlustada

ka Riigikohtu resolutiivotsust kui kassatsioonimenetluse tulemi ühte võimalikku vormi. Loomulikult

ei tohi seadusi tõlgendada pahatahtlikult. Kuid samas ei saa ju eitada, et juhul, mil kassatsioonis ka

tegelikult vaidlustatakse resolutiivotsuse kui kassatsioonimenetluse tulemi ühe võimaliku vormi

põhiseaduslikkust, saab Riigikohus muuta alati vaidlustatud normi asjasse puutumatuks lihtsalt

tervikotsust tehes.

6.2. punktis 12 sisalduva põhjendusega. Ei ole mingit põhjust vaidlustada Riigikohtu üldkogu poolt

12. aprillil 2011. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 sedastatut, et PS § 24 lg 5 sisaldab

seadusereservatsiooniga põhiõigust. Kuid minu arvates ei ole see argument kasutatav käesoleva

kohtuasja kontekstis individuaalse konstitutsioonilise kaebuse tõrjeks. Pangem tähele, et Riigikohtu

lahendist nr 3-1-3-10-02 lähtuv individuaalkaebuse lubatavuse argument ju ignoreerib PS § 24 lg 5

tõlgendusest (seadusereservatsioonilisus!) lähtuvat ja nõuab, et inimese ette mistahes kohas ja ajal

(seega ka pärast kõigi korraliste kaebemenetluste ammendumist!) tekkiva uue õiguslikult hinnatava

probleemi korral tuleb hakata kaaluma individuaalkaebuse lubatavust siis, kui kohtuliku kaitse muu

tõhus võimalus puudub. OÜ-l Kevadkuu tekkis uus (põhi)õiguslik probleem alles 30. mail 2013

Riigikohtu resolutiivotsusega.

7. Samas nõustun määruse p-s 11 sisalduva argumendiga selles mõttes, et kassatsiooni menetlusse

võtmise otsustus (mis ei ole käsitatav kohtulahendina Põhiseaduse mõttes) ei saa olla siduv kohtuasja

kassatsioonikorras lahendavale kohtukoosseisule.

Eerik Kergandberg