3-1-1-120-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-120-13

Otsuse kuupäev

16. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Monika Kohtla väärteoasi ühistranspordiseaduse § 547 lg 1

järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12. juuni 2013. a otsus väärteoasjas nr 4-13-

1754

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Monika Kohtla kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

20. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 12. juuni 2013. a otsus Monika Kohtla väärteoasjas

ühistranspordiseaduse § 547 lg 1 järgi osas, millega tühistati kohtuvälise menetleja otsus,

lõpetati väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel ja mõisteti

Tallinna Linnavalitsuselt menetlusaluse isiku kasuks menetluskuluna välja valitud kaitsjale

makstud tasu.

2. Lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti 7. märtsi 2013. a otsusega karistati Monika Kohtlat

ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 547 lg 1 alusel 4 trahviühiku (16 euro) suuruse rahatrahviga.

Menetlusalust isikut karistati selle eest, et 12. veebruaril 2013 kella 16.53 ajal puudus tal Tallinnas

Xxxxx XX maja juures trammiliinil nr 2/157 sõites kontrollimise hetkel sõiduõigust tõendav

dokument. Sellega rikkus M. Kohtla Tallinna Linnavolikogu 20. septembri 2012. a määruse nr 22

„Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ (edaspidi määrus) § 14 lg

2 nõudeid.

2. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles M. Kohtla kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja

väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu.

3. Harju Maakohtu 12. juuni 2013. a otsusega M. Kohtla kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja

otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Ühtlasi mõisteti Tallinna

Linnavalitsuselt menetlusaluse isiku kasuks välja menetluskulud 612 euro (sh käibemaks) suuruses

summas ja tagastati alusetult tasutud riigilõiv. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 ÜTS § 547 lg-s 1 nähakse ette vastutus sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis,

trammis, trollibussis või reisirongis. Määruse § 14 lg 2 kohaselt oli sõitja kohustatud esitama

kontrolliõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija

esimesel nõudmisel. Määruse § 5 p 17 kohaselt on tasuta sõidu õigus isikul, kelle

rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinna linn. Menetlusalune isik on Tallinna elanik. Samuti

nähtub väärteoasja materjalist, et M. Kohtlale on 5. jaanuaril 2013 väljastatud ühiskaart, mis oli

väärteoprotokolli koostamise ajal aktiivne. Kontrollimisel esitas ta ametnikule ID-kaardi ja

isikustatud valideerimata ühiskaardi. Samas oli nende dokumentide abil võimalik kergesti kindlaks

teha, et tallinlasena oli menetlusalusel isikul tasuta sõitmise õigus. Seda arvestades puudub M. Kohtla

käitumises ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis.

3.2 Määruse § 2 p 14 kohaselt on valideerimine e-pileti ostmine või sõidu registreerimine validaatori

abil igakordsel sisenemisel ühissõidukisse. Valideerimine on kohustuslik kõigile e-pileti süsteemi

sõidupileti kasutajatele ja sõidusoodustuse õigusega isikutele. M. Kohtlal oli tallinlasena tasuta sõidu

õigus ja tema ühiskaart oli aktiivne, mille tõttu kujutas valideerimine endast vaid sõidu

registreerimist. Väärteokoosseisu saab täita sõiduõigust tõendava dokumendita ühistranspordis

sõitmisega, kuid praeguses asjas oli tasuta sõidu õigus dokumentaalselt tõendatud.

3.3 ÜTS § 25 lg 1 p 1 ja § 29 lg 3 annavad kohalikule omavalitsusele õiguse määrata teatud

kategooria sõitjatele sõidusoodustuse või tasuta sõitmise. Samas ei tulene nendest sätetest sõiduõigust

tõendava dokumendi mõiste sisustamise õigust.

3.4 Seoses Andmekaitse Inspektsiooni alustatud järelevalvemenetlusega Tallinna ühistranspordi

piletisüsteemi suhtes ei olnud väärteo toimepanemise ajal välistatud M. Kohtla liikumist ja harjumusi

puudutavate

isikuandmete

muutumine

kättesaadavaks

kõrvalistele

isikutele.

Andmekaitse

Inspektsiooni 13. mai 2013. a teadaandest nähtub, et isikustatud andmestiku hoidmise turvameetmed

ei olnud piisavad ja andmete turvalisuse huvides tuli vähendada säilitustähtaegasid ning teha muid

muudatusi. Seega oli teo toimepanemise ajal ohustatud menetlusaluse isiku põhiseaduslik õigus

eraelu puutumatusele, millest johtuvalt ei olnud ta kohustatud ühiskaarti valideerima ja ka seetõttu

puuduvad tema käitumises väärteo tunnused.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist, kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist ja menetluskulude jätmist M.

Kohtla kanda. Alternatiivselt taotleb kassaator maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist

uueks arutamiseks samale maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

4.1 Vaidlust pole selles, et teo toimepanemise ajal oli M. Kohtla rahvastikuregistrijärgseks elukohaks

Tallinna linn, ta kasutas kontrollimise hetkel ühistransporti ning esitas kontrolli teostanud ametnikule

valideerimata ühiskaardi. Eelöeldu tähendab, et menetlusalusel isikul puudus linna õigusaktides

sätestatud sõiduõigust tõendav dokument.

4.2 Maakohus kohaldas ebaõigesti ÜTS § 2 p 17, § 25 lg 1 ja 2, § 547 lg 1 ning määruse § 2 p 14.

Analüüsimata jäeti majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määrusega nr 141

kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirjas“ (edaspidi

üldeeskiri) sätestatud sõitja kohustused ning seetõttu leiti ekslikult, et sõiduõigust sai tõendada

valideerimata ühiskaardiga. Samuti on ebaõige järeldus, et valideerimine kujutab endast üksnes sõidu

registreerimist, millest tulenevalt ei ole väärteokoosseisu tunnused täidetud.

4.3 Ühistranspordi korraldamine enda haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne.

Kohalik omavalitsusüksus määrab kindlaks liinivõrgu, sõidutariifid, sõidupileti hinnad, sõidu eest

tasumise korra, sõidusoodustused ja nende kasutamise ning hüvitamise tingimused. Loetletud

toimingute kaudu ühistranspordi korraldamine ja arendamine hõlmab kohaliku omavalitsuse pädevust

sõiduõigust tõendavate dokumentide liikide kehtestamiseks. Mõistet „sõiduõigust tõendav dokument“

ühistranspordiseaduses defineeritud ei ole ja seadus sõiduõigust tõendavate dokumentide erinevaid

liike ette ei näe. ÜTS § 2 p 17 sätestab üksnes sõidupileti definitsiooni. Erinevatest pileti liikidest

räägib lisaks üldeeskiri, kuid seegi ei sätesta sõiduõigust tõendavate dokumentide ammendavat

loetelu. Üldeeskirja § 7 lg 3 p 1 kohaselt võib sõidupiletiks olla ka muu dokument. Eeltoodu

tähendab, et tegemist ei ole suletud loeteluga. Järelikult oli Tallinna Linnavolikogul õigus otsustada,

kas kehtestada ühistranspordi kasutamisel sõidusoodustusi, määrata isikute kategooriad, kellele ja

missuguses ulatuses sõidusoodustus rakendub, ning sätestada sõidusoodustuse kord, sh sõiduõigust

tõendavate dokumentide loetelu. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohalikul omavalitsusel ei ole

pädevust sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.

4.4 Kohustus omada sõiduõigust tõendavat dokumenti tuleb üldeeskirja § 7 lg-st 3, mille 1. punkti

kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust

tõendavat dokumenti. ÜTS § 25 lg 2 ja üldeeskirja § 7 lg 3 p 2 kohaselt on sõitja kohustatud

ühissõidukisse sisenemisel esitama ühissõidukijuhi nõudmisel sõidupileti või muu sõiduõigust

tõendava dokumendi ning üksikpileti kohe pärast sisenemist kompostriga märgistama.

Sõidusoodustuse kasutamise õigus on isikul vaid siis, kui ta järgib õigusaktide nõudeid ja on

omandanud sõidudokumendi. Õigusaktide nõuete mittejärgimise korral tal sõiduõigust ei teki. See

järeldus vastab ka ÜTS § 547 lg-le 1, mille kohaselt on sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmine

käsitatav väärteona.

4.5 Määruse § 7 lg 2 p 15 kohaselt on tallinlase tasuta sõidu õigust tõendav dokument valideeritud

isikustatud e-kaart koos isikut tõendava dokumendiga. Valideerimine on e-pileti ostmine või

soodustuse korral e-pileti tasuta omandamine ja sõidu registreerimine validaatori abil igakordsel

sisenemisel ühissõidukisse. Määruse § 11 lg 2 teise lause järgi annab e-kaardile ostetud sõidupilet ja

sellele kantud sõidusoodustus sõidu õiguse pärast valideerimist. Määruse § 7 lg 5 kohaselt on tasuta

sõidu õiguse saamiseks isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas, kohustus igal

ühissõidukisse sisenemisel sõit isikustatud e-kaardiga valideerida. Ühiskaardi valideerimisega saab

isik sõiduõiguse ja ühtlasi registreerib sõidu. Elektroonilise piletisüsteemi ja e-piletite kasutusele

võtmine lähtub ÜTS §-s 3 sätestatud ühistranspordi eesmärkidest.

4.6 Maakohtu seisukoht, et ühistranspordi kasutamiseks piisab vaid isikut tõendavast dokumendist ja

valideerimata ühiskaardist, muudab ühiskaardi omamise mõttetuks. Pole tuvastatud, et elektrooniline

piletisüsteem on õigusvastane ja selle kasutamiseks puudub alus. Kohus pidanuks hindama, kas isikul

oli linna õigusaktis sätestatud sõidudokument ja kas väärteomenetluses järgiti väärteomenetluse

seadustiku nõudeid. Tähelepanuta jäeti, et ÜTS § 547 lg 1 kohaldamisel pole tähtis, kas ühissõidukis

sõitmine toimub tasu eest või tasuta. Tähtsust omab see, kas isikul on sõiduõigust tõendavad

dokumendid. Määruse § 7 lg 2 p-st 15 tulenevalt ei piisa tasuta sõidu õiguse saamiseks tallinlaseks

olemisest ja ID-kaardi ning isikustatud ühiskaardi omamisest. ID-kaart ei ole iseseisev tasuta sõidu

õigust tõendav dokument.

4.7 Kohus jättis analüüsimata, milles seisnes valideerimisel saadud isikuandmete hoidmise

turvameetmete väidetav puudulikkus või andmestiku hoidmise turvameetmete ebapiisavus ning kas

need minetused eraldi või koostoimes põhjustasid M. Kohtla eraelu puutumatuse rikkumise.

Puuduvad tõendid, mis kinnitaks kohtu järeldusi ja mille alusel saaks väita, et kasvõi ühe isiku

andmed oleksid sattunud õigusvastaselt kolmandate isikute kätte. Piletisüsteemi andmete säilitamise

tingimuste kontroll ei tähenda, et isikul tekkis seaduslik alus ühistranspordi kasutamiseks sõiduõigust

tõendava dokumendita. Tuleb arvestada, et järelevalvemenetlus lõpetati ettekirjutust tegemata ja

karistust määramata. Kohaliku omavalitsusüksuse kehtestatud määrus oli väärteootsuse tegemise ajal

kehtiv, seda pole põhiseadusevastaseks tunnistatud, oli täitmiseks kohustuslik ja sellest pidanuks

lähtuma ka maakohus.

5. Kassatsioonivastuses taotleb M. Kohtla kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut maakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist ning kohtuväliselt menetlejalt menetlusaluse isiku

kasuks menetluskulude väljamõistmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

5.1 Menetlusaluse isiku teos puuduvad ÜTS § 547 lg 1 kohaldamiseks vajalikud eeldused ja teda ei

saa väärteo eest karistada. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et väärteomenetlus tuleb

väärteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada. Kassaator märgib põhjendatult, et seadusandja

sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet sisustanud ei ole ja sellega seonduv loetelu on

mitteammendav. Samas ei ole seadusandja kohalikku omavalitsust sõiduõigust tõendava dokumendi

mõiste sisustamiseks volitanud. Eeltoodust ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6

lg-st 1 ning ÜTS § 5 lg 1 p-dest 9-11 ei tulene kohaliku omavalitsuse pädevust sõiduõigust

tõendavate dokumentide liikide kehtestamiseks. Määrusega on Tallinna Linnavolikogu pannud

sõitjatele kohustusi, mis ühistranspordiseadusega kooskõlas ei ole.

5.2 ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatud sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste määratlemisel tuleb

arvestada ka ÜTS § 25 lg-t 2. Selle sätte kohaselt peab sõidusoodustuse õigust omav isik ühissõiduki

juhi või muu kontrollimisõigusega ametiisiku nõudmisel esitama sõidusoodustuse õigust tõendava

dokumendi. Üldeeskirja § 7 lg 3 p 6 kohaselt kohustub sõitja esitama kontrollimise õigusega

ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel.

Selleks, et tõendada enda õigust kasutada ühistransporti soodustingimustel, pidi menetlusalune isik

tõendama oma elukoha registreerimist Tallinna linnas. Selliseks sõiduõigust tõendavaks dokumendiks

saab pidada ID-kaarti, mis kontrollimise käigus ka esitati. M. Kohtla käitus kooskõlas seadusega ja

tõendas nõuetekohaselt ühistranspordi kasutamise õigust. On oluline, et ka määrusega on ühe

sõiduõigust tõendava dokumendina sätestatud ID-kaart (§ 2 p 3). Omades tasuta sõidu õigust, ei

olnud tal enam e-pileti ostmise kohustust, mille tõttu saab valideerimist praeguse asja kontekstis

pidada sõidu registreerimiseks, mitte aga sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmiseks. Sõidu

registreerimine sõiduõiguse olemasolu ei tõenda ja registreerimata jätmine menetlusaluselt isikult

ühissõiduki kasutamise õigust ei võta.

5.3 Kehtiva ühiskaardi registreerimata jätmine ei ole süütegu ÜTS § 547 lg 1 mõttes. Seadusest ei

tulene kohustust registreerida sõiduõiguse omandamiseks ühistranspordis ühiskaart. Seetõttu on

väärteo objektiivsed tunnused täitmata ja M. Kohtla tegu pole süütegu KarS § 3 lg 1 mõttes.

5.4 Kassaator kohtleb samas olukorras olevaid isikuid põhjendamatult erinevalt. Määruse § 7 lg 2 p 4

kohaselt kohustuvad 65-aastased ja vanemad isikud tõendama oma sõiduõigust valideeritud e-kaardi

või isikut tõendava dokumendiga (viimast ainult määruse § 7 lg 2 p-s 4 toodud juhul). Seega on

kohtuväline menetleja jätnud endale õiguse kohaldada määrust erinevalt või jätta see üldse

kohaldamata, tehes teatud sõitjatele sõiduõiguse tõendamise korra osas erandeid. Jääb arusaamatuks,

miks ei pea kassaator vajalikuks õigemate statistiliste andmete saamiseks kohustada ühiskaarte

valideerima pensioniikka jõudnud inimesi, kuivõrd enamiku ühistranspordi kasutajatest moodustavad

just nemad. Sarnastel asjaoludel ei pidanud Harju Maakohtu menetluses olnud väärteoasjas nr 4-13-

1697 kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku karistamist üldse otstarbekaks.

5.5 Maakohtu otsuses on piisava selgusega argumenteeritud, miks leiti, et 12. veebruaril 2013 ei

olnud M. Kohtlale tema võimalik põhiõiguste kaitse küllaldaselt tagatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt puudus menetlusalusel isikul 12. veebruaril

2013 kella 16.53 ajal Tallinnas trammiliinil nr 2/157 sõites kontrollimise hetkel sõiduõigust tõendav

dokument. Rikkudes määruse § 14 lg 2 nõudeid, mille kohaselt on sõitja kohustatud esitama

kontrolliõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija

esimesel nõudmisel, pani M. Kohtla selliselt käitudes toime ÜTS § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava

väärteo. ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatakse vastutus sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis,

trammis, trollibussis või reisirongis. Lähtudes eeltoodust, tuli maakohtul väärteokoosseisu

objektiivsete tunnuste tuvastamiseks kindlaks teha esiteks see, et menetlusalune isik sõitis 12.

veebruaril 2013 kella 16.53 ajal Tallinna linnas trammiliinil nr 2/157, s.t kasutas ühistransporti, ja

teiseks see, et tal puudus sõiduõigust tõendav dokument.

7. Maakohus tegi kindlaks, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kasutas M. Kohtla

ühistransporti, esitades tema sõiduõigust kontrollinud ametiisikule valideerimata isikustatud

ühiskaardi ja ID-kaardi. Nende asjaolude üle kassatsioonimenetluse poolte vahel vaidlust ei ole.

Vaidlust ei ole ka selles, et menetlusaluse isiku elukohaks rahvastikuregistri järgi on Tallinna linn,

millest johtuvalt on tal määruse § 5 p 17 kohaselt ühistranspordi kasutamisel tasuta sõidu õigus

määruses sätestatud tingimustel. Kassatsioonimenetluse pooled on aga erineval arvamusel küsimuses,

kas olukord, kus M. Kohtla jättis ühiskaardi valideerimata, kuid esitas selle koos ID-kaardiga siiski

kontrolli teinud ametiisikule, on käsitatav sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisena ÜTS § 547

lg 1 mõttes.

7.1 Määruse § 2 p 2 sätestab, et sõiduõigust tõendav dokument on sõidupilet või muu määruses

nimetatud sõiduõigust tõendav dokument. Sama paragrahvi 3. punkti kohaselt on sõidupilet kantud

andmekandjale või elektroonilisse andmekogusse ja elektroonilise sõidupileti või sõiduõiguse

olemasolu tõendatakse Eesti Vabariigi isikutunnistuse (ID-kaardi), e-kaardi või muu määruses

sätestatud andmekandja abil. Sõidupileti tooted on ühe sõidu pilet, tunnipileti, sõidukaart ja ühiskaart.

Määruse § 2 p 14 kohaselt on valideerimine e-pileti ostmine või sõidu registreerimine validaatori abil

igakordsel sisenemisel ühissõidukisse. Valideerimine on kohustuslik kõigile e-pileti süsteemi

sõidupileti kasutajatele ja sõidusoodustuse õigusega isikutele. Määruse § 5 p-s 17 nähakse ette, et

tasuta sõidu õigus on määruse §-s 7 ja 4. peatükis sätestatud tingimustel isikul, kelle

rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinn. Määruse § 7 lg 2 p 15 kohaselt on tallinlasel tasuta sõidu

õigust tõendav dokument valideeritud isikustatud e-kaart koos isikut tõendava dokumendiga. Sama

paragrahvi 5. lõike esimeses ja teises lauses on sätestatud, et määruse § 5 p-s 17 loetletud tasuta sõidu

õiguse saamiseks on isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas, kohustus igal

ühissõidukisse sisenemisel sõit isikustatud e-kaardiga valideerida. Isikustatud e-kaart kehtib ainult

koos isikut tõendava dokumendiga.

7.2 Refereeritud sätetest järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ja

kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal

ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik

jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub

isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 547 lg

1 mõttes.

8. Maakohtu hinnangul puuduvad menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnused juba seetõttu, et

ID-kaardi ja isikustatud ühiskaardi abil sai kergesti kindlaks teha, et tallinlasena oli M. Kohtlal tasuta

sõitmise õigus ning ametiisikule esitatud dokumentidega on selle õiguse olemasolu ka tuvastatud.

Aktiivse

ühiskaardi

valideerimine

kujutas

endast

aga

pelgalt

sõidu

registreerimist.

Kriminaalkolleegium märgib, et ÜTS § 547 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei

ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on

õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda

sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele

vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli

sõiduõigust tõendavat dokument. Kohus jättis tähelepanuta, et vastavalt määrusele sai M. Kohtla enda

sõiduõigust tõendada üksnes valideeritud ühiskaardi ja ID-kaardi abil. Valideeritud ühiskaarti ta

kontrollimise käigus ei esitanud, jättes sõiduõiguse nõuetekohaselt tõendamata. Eelöeldu tähendab, et

menetlusalusel isikul puudus sõiduõigust tõendav dokument ÜTS § 547 lg 1 tähenduses. Samuti jäeti

vaidlustatud otsuses tähelepanuta määruse § 7 lg 2 p-s 15 ja § 7 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt eeldas

tasuta sõidu õiguse saamine ühiskaardi valideerimist. Seega on ekslik järeldus, mille kohaselt oli

menetlusalusel isikul ühiskaardi valideerimata jätmisest hoolimata siiski õigus kasutada

ühistransporti tasuta.

9. Põhjus, miks kohus kohaliku omavalitsusüksuse organi kehtestatud määruse asjassepuutuvale

regulatsioonile ei tuginenud, ilmneb kolleegiumi arvates järgnevast. Nimelt leidis kohus, et kohalik

omavalitsusüksus on küll õigustatud ühistranspordiseaduse alusel määrama teatud kategooria

sõitjatele sõidusoodustuse või tasuta sõidu õiguse, kuid tal puudub sõiduõigust tõendava dokumendi

mõiste sisustamise pädevus. Eelnevast järeldub, et maakohtu hinnangul väljus kohalik

omavalitsusüksus nõude kehtestamisel, mille kohaselt saab tasuta sõidu õigust tõendada üksnes

valideeritud ühiskaardi ja ID-kaardiga koostoimes, talle seadusega antud pädevuse piiridest. Leides,

et sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste sisustamine ei ole kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses,

jättis kohus väärteoasja õige lahendamise seisukohalt tähtsust omavad määruse normid analüüsimata

ja seeläbi ka sisuliselt kohaldamata. Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata

jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-

1-1-89-10, p 11). Kirjeldatud viisil praeguse väärteoasja lahendamisel ei toimitud.

10. Kassatsioonimenetluse pooled märgivad õigesti, et ühistranspordiseadus sõiduõigust tõendava

dokumendi legaaldefinitsiooni ei sisalda. Küll tuleneb ÜTS § 2 p-st 17, et sõidupilet on vormikohane

dokument, mis tõendab sõitja õigust kasutada ühissõidukit kindlal liinil või liinivõrgus üheks või

mitmeks sõiduks või kindlaksmääratud ajal. Üldeeskirja § 7 lg 1 p-s 3 nähakse ette sõitja kohustus

omada ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust tõendavat dokumenti.

Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et tsiteeritud sätetest tulenevalt võib peale sõidupileti olla

sõiduõigust tõendav dokument ka muu kõnealustes õigusaktides nimetamata dokument ehk teisisõnu:

tegemist ei ole sõiduõigust tõendavate dokumentide ammendava loeteluga.

11. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks antud vallas või linnas valla- või

linnasisese ühistranspordi korraldamine, juhul kui see ei ole seadusega antud kellegi teise täita. ÜTS

§ 4 kohaselt on ühistranspordi kavandamine ja korraldamine ühistranspordiseaduses või selle alusel

sätestatud korras valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse pädevuses. ÜTS §-s 5

määratletakse omavalitsusorgani ülesanded ühistranspordi kavandamisel ja korraldamisel oma

haldusterritooriumil. Peale muude ülesannete täitmise on ÜTS § 5 lg 1 järgi omavalitsusorgani

pädevuses valla- ja linnaliinide avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifide või sõidupiletihindade

kehtestamine (p 9), tema poolt kehtestatud sõidusoodustuste hüvitamine (p 10) ning koos vedajatega

sõidupiletite müügikorralduse tagamine ja valla- või linnaliinidel piletikontrolli korraldamine (p 11).

Ühtlasi nähakse ÜTS §-s 29 ette valla- ja linnavolikogu õigus määrata kindlaks avalikul liiniveol iga-

aastase sõidusoodustuse ulatus (lg 1 p 1), kehtestada lisaks ÜTS §-s 27 ning § 29 lg-s 1 sätestatule

oma eelarvest sõidusoodustusi veel teatava kategooria sõitjatele ja suurendada sõidusoodustuse määra

(lg 3).

12. Kassaator leiab põhjendatult, et olukorras, kus ühest küljest ei ole ühistranspordiseaduses ja

üldeeskirjas sõiduõigust tõendavate dokumentide ammendavat loetelu kehtestatud, kuid samas on

kohalikule omavalitsusüksusele seadusega antud ulatuslikud volitused kavandada ning korraldada

ühistransporti, hõlmab selline pädevus vajadusel ka kohaliku omavalitsusüksuse õigust kehtestada

sõiduõigust tõendavate dokumentide loetelu. Arvestades, et kohalikul omavalitsusüksusel on

ühistranspordiseaduse järgi õigus kehtestada sõidupiletite hindasid, korraldada sõidupiletite müüki ja

piletikontrolli, määrata kindlaks sõidusoodustuse ulatust, kehtestada sõidusoodustusi ning suurendada

nende määra, eeldab sedavõrd avar pädevus kahtlemata ka iseseisva otsustusõiguse olemasolu, et

nende

ülesannete

täitmist

vajalikus

ulatuses

tagada.

Nii

pole

seadusandja

kohalikule

omavalitsusüksusele ette kirjutanud, kuidas korraldada sõidupiletite müüki ja piletikontrolli,

missugustele isikute rühmadele sõidusoodustusi kehtestada vmt. Sedavõrd detailne regulatsioon

poleks ka mõeldav, kuna sellega piirataks põhjendamatult normi adressaadile pandud ülesannete

täitmise efektiivsust. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel

puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.

13. Kassatsioonivastuses osutab kaitsja määruse § 7 lg 2 p-le 4, leides, et samas situatsioonis olevaid

isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt. Selle normi kohaselt on 65-aastastel ja vanematel

isikutel tasuta sõidu õigust tõendav dokument valideeritud isikustatud e-kaart koos Eesti Vabariigis

väljastatud isikut tõendava dokumendiga või Eesti Vabariigis väljastatud isikut tõendav dokument.

Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist võrreldavate isikute rühmadega, sest kaitsja osutatud sättes

nimetatud isikute puhul on tasuta sõidu õiguse saamise eelduseks esmajoones isiku vanus, mitte aga

rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu konkreetse omavalitsusüksuse territooriumil. Isiku vanust

on kahtlemata võimalik kindlaks teha ka pelgalt Eesti Vabariigis väljastatud isikut tõendava

dokumendi abil.

14. Kolleegium ei pea vajalikuks põhjalikumalt peatuda ka kaitsja seisukohal, nagu oleks üldteada, et

enamik ühistranspordi kasutajatest on pensionärid ja et seetõttu jääb arusaamatuks, miks ei peeta

õigemate statistiliste andmete saamiseks vajalikuks kohustada ühiskaarte valideerima just

pensioniikka jõudnud inimesi. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille

kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik

üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata

kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid

see väide peab olema kontrollitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2012. a otsus asjas

nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Kaitsja väite näol on tegemist paljasõnalise ja subjektiivsel muljel põhineva

arvamusega, mida üldtuntuks pidada ei saa.

15. Kolleegium ei loe asjassepuutuvaks väidet, mille kohaselt ei pidanud kohtuväline menetleja Harju

Maakohtu menetluses olnud väärteoasjas nr 4-13-1697 sarnastel asjaoludel menetlusaluse isiku

karistamist vajalikuks. Vaadeldav küsimus puudutab menetlejale seadusega antud kaalutlusõiguse

teostamist. Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu

hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust

mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on

menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke

järelmeid.

16. Maakohus leidis sedagi, et teo toimepanemise ajal oli ohustatud menetlusaluse isiku õigus eraelu

puutumatusele, millest johtuvalt ei olnud ta kohustatud ühiskaarti valideerima ja ka seetõttu

puuduvad tema käitumises väärteo tunnused. Otsuse põhjal jääb arusaamatuks esiteks see, kuidas

hüpoteetiline oht isiku eraelu puutumatuse riiveks just teo koosseisupärasuse välistab. Kassaator

märgib õigesti, et olukorras, kus Andmekaitse Inspektsioon algatas Tallinna linna piletisüsteemi

andmete säilitamise tingimuste kontrollimiseks järelevalvemenetluse, ei andnud see asjaolu

iseenesest veel ühistranspordi kasutajatele seaduslikku alust kehtiva õigusakti nõuete täitmisest

keelduda. Vaidlustatud otsuse põhistustest võiks iseenesest järeldada, et oht M. Kohtla eraelu

puutumatuse riiveks võiks olla käsitatav hoopis õigusvastasust välistava asjaoluna, kuid olukorras,

kus kohus oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, ei olnud tal KarS § 2 lg-st 2 lähtudes

täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu. Arvestades

seejuures, et maakohus kõnealust regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks ei tunnistanud,

puudub otsuse järeldustega nõustumiseks alus. Kolleegiumi hinnangul tuleb õigusvastasust

välistavate asjaolude esinemist praeguses kohtuasjas ka eitada.

17. Jättes kohaldamata määruse sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes.

See rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Käesoleva otsuse eelnevas osas asus Riigikohtu

kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude järgi sõitis M. Kohtla

väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas trammiga ning tal puudus esitamiseks sõiduõigust tõendav

dokument, millega ta rikkus määruse § 14 lg 2 nõudeid. Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt pani

ta väärteo toime hooletusest. Seega pani M. Kohtla toime temale etteheidetava ja ÜTS § 547 lg 1 järgi

kvalifitseeritava väärteo. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises

puuduvad.

18. Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS §

30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab

menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja

kassatsiooni

alusel.

Väärteoasja

otstarbekuse

kaalutlusel

lõpetades

tuleb

lähtuda

kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut.

Tulenevalt eeltoodust on praeguses kohtuasjas vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku

süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15). Kolleegiumi arvates saab mõlemale

küsimusele vastata eitavalt.

19. M. Kohtla näol on tegemist isikuga, kellel on määruse § 5 p 17 järgi tallinlasena tasuta sõidu

õigus ja kes oli teo toimepanemise ajal ühistranspordi kasutamiseks soetanud ka isikustatud

ühiskaardi. Kui ta oleks kohaliku omavalitsusüksuse määruses sätestatud korda järgides ühiskaardi

valideerinud, välistanuks see väärteoasja tehioludest tulenevalt tema karistamise ÜTS § 547 lg 1

alusel. Järeldust, et nende tegurite tõttu ei ole menetlusaluse isiku süü suur, kinnitab ka kohtuvälise

menetleja otsusega määratud karistuse raskus, s.o 4 trahviühikut, mis jääb sanktsiooni alammäära

lähedale. Väärteoasja materjali hulgas puuduvad andmed, et menetlusalust isikut oleks varem

süütegude toimepanemise eest karistatud. Samuti pole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid.

Asja edasist menetlemist ei tingi ka avaliku menetlushuvi olemasolu ja seetõttu tuleb väärteomenetlus

VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

20. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 30 lg 1 p-st 1, § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 1, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 12. juuni 2013. a kohtuotsuse M. Kohtla

väärteoasjas ÜTS § 547 lg 1 järgi osas, millega tühistati kohtuvälise menetleja otsus, lõpetati

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja mõisteti Tallinna Linnavalitsuselt menetlusaluse isiku

kasuks menetluskuluna välja valitud kaitsjale makstud tasu. Kolleegium lõpetab väärteomenetluse

VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, jättes muus osas, s.o alusetult tasutud riigilõivu

tagastamises, maakohtu otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada

osaliselt.

21. Kassatsioonivastuses on kaitsja esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kohtuväliselt

menetlejalt OÜ Sikuti Advokaadibüroo arve järgi. Sellist menetluskulude kandmist kinnitavat

dokumenti vastusele lisatud ei ole. Samas hüvitatakse VTMS § 23 kohaselt menetlusalusele isikule

väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel tema taotlusel

valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu määruse alusel riigi- või kohaliku eelarve

vahenditest. Kuna M. Kohtla suhtes kuulub väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel,

jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi