3-1-1-113-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-113-13

Otsuse kuupäev

16. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Jarek Pavlihhini süüdistuses KarS § 241 lg 1,

§ 201 lg 2 p 3, § 345 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

23. mai

2013.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-8959

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jarek Pavlihhini kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg

ja Tanel Pürn ning Riigiprokuratuuri esindaja riigiprokurör

Laura Vaik, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2013. a otsus Jarek Pavlihhini süüdistusasjas

muutmata.

2. Jätta kaitsjate ja prokuröri kassatsioonid rahuldamata.

3. Jätta kaitsjate taotlused menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 5. veebruari 2013. a otsusega mõisteti Jarek Pavlihhin karistusseadustiku (KarS)

§ 241 lg 1 järgi süüdi riigisaladuse avalikustamises ja karistati aastase vangistusega. Samuti tunnistati

ta süüdi KarS § 201 lg 2 p 3, § 345 lg 1 ja § 344 lg 1, s.h § 344 lg 1 - 22 lg 2 järgi omastamises ja

tegudes, mis on seotud dokumentide võltsimisega omastamise varjamiseks, ning karistati KarS § 63

lg 1 alusel kaheaastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti J. Pavlihhinile kahe ja poole

aastane vangistus, millest arvati maha vahi all viibitud kaheksa kuud ja üksteist päeva. Ülejäänud

vangistus jäeti kolmeaastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata.

1.1 KarS § 241 lg 1 järgi tunnistati Lõuna prefektuuri narkokuritegude talituse politseijuhtivinspektor

J. Pavlihhin süüdi kahe teo eest, mis ta pani toime 5. märtsil 2012. a Tartu arestikambri vestlusruumis

kinnipeetav A-ga kõneldes. Kõigepealt avaldas J. Pavlihhin A-le, et B on Lõuna prefektuuri

politseiniku H. J.-i salajane kaastöötaja. Nimelt ütles J. Pavlihhin, et B on „J.-i inimene". Et B oli

politsei salajane kaastöötaja, tulenes mitmest õigusaktist. Kuni 31. detsembrini 2012 ehk teo

toimepanemise ajal kehtinud jälitustegevuse seaduse (JTS) § 14 lg 1 sätestas, et jälitusasutustel on

õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul.

Algselt politseipeadirektori ja hiljem Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poolt kehtestatud

jälitustegevuse korra vastavatest punktidest tulenes, et ajutine salajane kaastöötaja (informaator) on

täisealine isik, kes omab teavet jälitushuvi pakkuvatest faktidest, isikutest ja objektidest ning on nõus

seda politseile edastama. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSSVS) § 8 p 2 järgi on

andmed jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku kohta riigisaladus. Sama seaduse § 19

p 1 kohaselt on riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omav isik kohustatud hoidma

saladuses talle teatavaks saanud riigisaladust. Tähtsust ei ole asjaolul, et B salajase kaastöötaja staatus

ei olnud mingilgi moel vormistatud.

1.2 Ka avaldas J. Pavlihhin A-le riigisaladusega kaitstud teavet ühe sõiduauto kadumise kohta.

Nimetatud teabest sai J. Pavlihhin teadlikuks H. J.-i poolt politsei infosüsteemi KAIRI lisatud

sissekannet lugedes. Selle sissekande tegi H. J. B-lt saadud informatsiooni põhjal. Ei ole tähtis, et

J. Pavlihhin ise oli juba eelnevalt ühes oma sissekandes auto kadumist puudutanud. J. Pavlihhini

sissekanne oli märksa vähem informatiivsem kui H. J.-i oma. Peale selle pole ka kahe ettekande

omavaheline kattumine oluline, sest kui J. Pavlihhin poleks A-le auto kadumisega seonduvast

kõnelenud, poleks A olnud teadlik sellest, kui palju infot politsei valdab, ning A ülekuulamine seoses

auto kadumisega oleks võinud olla politsei jaoks tulemuslikum. Et H. J.-i sissekanne põhineb B-lt

saadud informatsioonil, kujutab see endast jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle

kaasatud isikult saadud teavet riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra (riigisaladuse kord)

§ 6 lg 1 p 3 tähenduses ja on riigisaladus.

1.3 Omastamises KarS § 201 lg 2 p 3 järgi tunnistati J. Pavlihhin süüdi selle eest, et ta ei andnud

ajavahemikul 2006. a aprillist kuni 2012. a veebruarini politsei poolt erikuludeks ette nähtud

sularahasummasid mitte A-le, nagu ta ise väitis, vaid võttis raha endale. Kokku omastas J. Pavlihhin

15 316 eurot ja 31 senti. Kohus leidis, et usaldusväärsed on A ja tema elukaaslase väited, et

J. Pavlihhin pole mingit raha üle andnud. J. Pavlihhini enda vastupidiseid väiteid uskuda ei saa.

A kinnipidamiskamber otsiti eri ajal mitu korda läbi ja kunagi raha ei leitud. Ajavahemikul, mil

A viibis arestimajas, kohtus J. Pavlihhin A-ga üksnes kahel korral, ehkki tema kirjutatud aruannete

järgi on ta sel ajal andnud A-le raha kuuel korral. A tegi J. Pavlihhiniga koostööd seetõttu, et tema

osas lõpetataks kriminaalmenetlus rasketes narko- ja relvakuritegudes (2005. a alustatud menetlus

lõpetati 2011. a), ning sooviga saada sellist infot, mis võimaldaks tal vältida edasist politsei

huviorbiiti sattumist. Ka asjaolu, et väidetavatel raha maksmise päevadel ei ole J. Pavlihhin ja A

telefonitsi suhelnud, kinnitab seda, et tegelikult raha maksmist ei toimunud. A kui kuritegevusega

suurt raha teeniva inimese jaoks oli tegu suhteliselt väikeste rahasummadega. Küll aga olid need

summad ahvatlevad J. Pavlihhini jaoks, kes oli pidevas rahahädas.

1.4 Omastamisega seonduvad ka võltsimiskuriteod. Esiteks võltsis J. Pavlihhin ise aastate jooksul 67

dokumenti, millel kinnitas oma allkirjaga, et maksis teatud summa sularaha A-le. Tegelikult

J. Pavlihhin A-le raha ei maksnud. Seega pani ta toime KarS § 344 lg-le 1 vastava teo. Teiseks

realiseeris ta KarS § 344 lg 1 - 22 lg 2. Ta kihutas A-d võltsimisele, tehes viimasele ettepaneku anda

allkirju selle kohta, nagu oleks ta saanud J. Pavlihhini käest sularaha. A allkirjastaski 74 allkirjalehte.

Tegelikult J. Pavlihhin A-le raha ei andnud. Kolmandaks kasutas J. Pavlihhin eelnimetatud

dokumente (s.o nii 67 tema kui ka 74 A poolt allkirjastatud paberit). Ta esitas need dokumendid

politseiprefektuuri pädevatele töötajatele. Seeläbi omandas J. Pavlihhin õiguse sularaha enda

valdusse saamiseks, et saaks need summad enda kasuks pöörata. Seega pani ta toime KarS § 345 lg 1

järgi kvalifitseeritava kuriteo.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid J. Pavlihhini kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel

Pürn apellatsioonid, paludes süüdistatav õigeks mõista. E. Kergandberg tõi välja, miks tuleb tema

hinnangul J. Pavlihhin õigeks mõista riigisaladusega seonduvas osas, T. Pürn aga taotles J. Pavlihhini

õigeksmõistmist süüdistuses omastamise ja võltsimiste eest.

3. Tartu Ringkonnakohtu 23. mai 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. J. Pavlihhin

mõisteti KarS § 241 lg 1 järgi õigeks. Hääleekspertiisi tasu jäeti riigi kanda. J. Pavlihhini kasuks jäeti

riigi kanda J. Pavlihhini poolt veidi üle poole - s.o 34 989 eurot ja 20 senti - kaitsjatele makstud

tasust.

3.1 Ringkonnakohtu hinnangul on T. Pürni mitmed väited menetlusõiguse rikkumise kohta

paljasõnalised. Kaitsja ei ole ära näidanud, kuidas väidetavad rikkumised peaksid tingima asja

ümberotsustamise. Erinevalt kaitsjast leiab kohus, et süüdistusakt on piisavalt arusaadav ja täpne.

Kohus võis tugineda J. Pavlihhinit süüdi tunnistades arestimaja arvestuse tööraamatule. Maakohtu

otsuse resolutiivosa on ehk mõneti kohmakas, aga siiski kõigiti mõistetav. A ütlusi tuleb pidada

usaldusväärseteks. A tegutses karistusähvardusest vabanemise ja info saamise eesmärgil. A sai küll

paar korda J. Pavlihhinilt raha, aga seda mitte tasuna, vaid konkreetsete kulutuste katteks. Ei ole

usutav, et A tahtis saada raha oma elukaaslase ülalpidamiseks. Viimane kandis hoopis ise A-le tolle

kinnipidamise ajal raha üle. Kaitseväide selle kohta, et raha üleandmise ajal viibis A elukaaslane

politseiautos, ei ole usutav. Seda näitab ka asjaolu, et kaitse pole taotlenud ühegi politseiniku

ülekuulamist, kes seda väidet kinnitaksid. Ei saa nõustuda väitega, et J. Pavlihhinil ei olnud sedavõrd

väikseid summasid vaja. Eelnevast lähtuvalt on J. Pavlihhin tunnistatud õigesti süüdi omastamises

KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, samuti ka KarS § 344 lg 1, milles neeldub ka võltsimisele kihutamise

süüdistus, ning KarS § 345 lg 1 järgi.

3.2 Riigisaladuse avaldamises mõistis ringkonnakohus J. Pavlihhini õigeks järgmistel kaalutlustel.

Kaitsja poolt välja toodud väidetavad menetluslikud minetused asja ümberotsustamist ei tingi. Ei saa

nõustuda, et kriminaalasjas muudeti uurimisalluvust ebaseaduslikult ja rikuti lisaks jälitustoimingute

tegemise regulatsiooni. Kaitsja tegi sellise järelduse seetõttu, et kohus andis jälitustegevuse loa

Politsei- ja Piirivalveametile (PPA), ent jälitustegevust teostas Kaitsepolitseiamet (kapo). Kohus

märkis, et PPA-le väljastati vastav luba 31. jaanuaril 2012. a ja uurimine allutati kapole 22. veebruaril

2012. a. Maakohtuga tuleb nõustuda, et kriminaalasjas muudeti uurimisalluvust kooskõlas KrMS

§ 212 lg-ga 5 asja kiirema ja igakülgsema lahenduse huvides. Ka ei rikutud jälitustoimingute

tegemise regulatsiooni. PPA-le jälitamiseks luba väljastades kontrollis kohus kõiki salajase jälgimise

eeldusi. Ajal, mil kapo jälgimist teostas, oli ta juba eelnevalt kõigiti legitiimselt PPA asemel asja

uurima määratud. Isegi kui eelnevas rikkumist näha ja eelmenetluses kogutud teave kõrvale jätta,

tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kõik oluline on öeldud ka kohtuistungil, mistõttu on võimalik teha

otsustus ka istungil saadud teabe põhjal. Järgnevalt märkis kohus, et H. J. üritas saada A-lt auto

kadumise kohta infot, kuid A keeldus seda infot H. J.-ile jagamast. Seejärel palus H. J. J. Pavlihhinil

sellest A-ga rääkida. J. Pavlihhin kuulus narkokuritegude talitusse, H. J. aga organiseeritud ja raskete

kuritegude talitusse. Nende talituste ametnike vahel olid rivaalitsevad ja halvad suhted.

Organiseeritud ja raskete kuritegude talituses töötavad inimesed soovisid J. Pavlihhinit n-ö kiusata

selle eest, et too ei tee nendega auto kadumise osas piisavalt koostööd. Siiski ei saa sellist käitumist

käsitada ülekaaluka teoprovokatsioonina, mis välistaks J. Pavlihhini vastutuse.

3.3 Salajase kaastöötaja isiku avaldamise osas leidis kohus järgmist. J. Pavlihhini vastutuse küsimust

lahendades on tarvis teha kindlaks, kas B oli H. J.-i salajane kaastöötaja. Salajase kaastöötaja mõiste

avamisel tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud jälitustegevuse seadusest. Peale selle on küll

olemas ka eri aegadel PPA peadirektori käskkirjaga kehtestatud jälitustegevuse kord (PPA kord), ent

viimases on salajase kaastöötaja mõiste liiga laialt sõnastatud. PPA korra järgi piisab salajasest

kaastöötajast kõnelemiseks juba sellest, kui keegi mingit politsei jaoks huvi pakkuvat teavet pelgalt

omab. Kuivõrd PPA peadirektori kehtestatud korras olev kaastöötaja määratlus on avaram, kui see on

tuletatav JTS § 14 lg 1 põhjal, ei saa esimesest ilma nullum crimen, nulla poena sine lege certa-

põhimõtet rikkumata lähtuda. JTS § 14 lg-st 1 tulenes, et salajane kaastöötaja teeb politseiga

koostööd vabatahtlikult ja omal nõusolekul. Ka PPA korrast ja H. J.-i ütlustest tuleneb, et üldjuhul on

tarvilik, et salajane kaastöötaja kinnitab talle õiguste ja kohustuste tutvustamist oma allkirjaga. Vaid

erandkorras on võimalik allkirja andmise nõudmisest loobuda ja tõendada isiku nõusolekut mõnel

alternatiivsel moel. Eelöeldu tähendab kokkuvõtvalt, et salajane kaastöötaja on vaja mingil moel

registreerida. B ei olnud kuhugi registreeritud, vaid on H. J.-i kaastöötaja üksnes H. J.-i enda sõnutsi.

B-d ei saa pidada salajaseks kaastöötajaks ka sisulistel kaalutlustel, sest tõendatud on üksnes see, et B

andis ütlusi pelgalt auto kadumise kohta. Muude küsimuste kohta pole B andnud mingeid ütlusi. B

pidamise salajaseks kaastöötajaks välistab ka JTS § 12 lg 1, mis loetles jälitustoimingud ja kõneles

andmete kogumisest. B aga ei kogunud mingeid andmeid, vaid üksnes rääkis H. J.-ile seda, mida ta

oli kuulnud.

3.4 Isegi kui eelnevaga mitte nõustuda ja leida, et B oli H. J.-i salajane kaastöötaja, tuleb J. Pavlihhin

ikkagi õigeks mõista. Öeldes, „see kuradi B on J.-i inimene", ei teinud J. Pavlihhin A-le teatavaks, et

B on H. J.-i salajane kaastöötaja. Eeskätt prokuratuur on väga põhjalikult arutlenud selle üle, kuidas

eelnevalt tsiteeritud lauset tõlgendada. Sellised arutlused on ebavajalikud, sest tsitaadi tähendust

oleks saanud küsida mõlema vestluspartneri käest. Seda aga tehti väga pealiskaudselt. J. Pavlihhin

selgitas, et tema pidas B-st kui H. J.-i „inimesest" kõneldes silmas seda, et H. J. „suhtleb" B-ga. A

vastas prokurörile samamoodi: ta sai aru, et H. J. B-ga „suhtleb". Rohkem prokurör A-d selles osas ei

küsitlenud ja hakkas ise J. Pavlihhinit süüstavat tõlgendust välja pakkuma.

3.5 Auto kadumise osas leidis kohus järgmist. J. Pavlihhinile on ette heidetud, et ta ammutas A-le

auto kadumise kohta öeldud teabe H. J.-i tehtud KAIRI sissekandest. Selline väide ei ole aga üheselt

kindel. Nimelt palus mitte üksnes H. J. J. Pavlihhinil A-ga auto kadumisest rääkida, vaid ka K. T. On

selge, et kui H. J. ja tema ülemus palusid J. Pavlihhinil kellegagi ühel konkreetsel teemal rääkida,

pidid nad süüdistatavale ütlema üht-teist ka selle teema sisu kohta. Nii kõneleski J. Pavlihhin A-le

mitmel korral sellest, et tema „kuulis", talle „räägiti" jne. Seega ei saa välistada, et J. Pavlihhini öeldu

ei pärine riigisaladusega kaitstud KAIRI-sse salvestatud sissekandest.

4. KarS § 241 lg 1 asemel ei saa J. Pavlihhinit tunnistada süüdi ka KarS § 3161 järgi kriminaalasja

kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslikus avaldamises, kuivõrd J. Pavlihhin

avaldas andmed pädevate menetlejate palvel ehk ei toiminud ebaseaduslikult. Ka ei saa kõneleda

KarS § 3161 koosseisupärase tagajärje saabumisest, sest J. Pavlihhin ei tahtnud kahjustada auto

kadumisega seonduva kriminaalmenetluse eesmärki.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. Pavlihhini kaitsjad vandeadvokaadid

E. Kergandberg ja T. Pürn ning riigiprokurör Laura Vaik.

6. Kaitsja E. Kergandberg taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja J. Pavlihhini õigeks mõistmist

või asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti palub kassaator riigilt süüdistatava

kasuks välja mõista viimase poolt kantud menetluskulud. E. Kergandberg märgib kassatsioonis

järgmist.

6.1 Kogu kriminaalmenetlus on olnud ebaaus ja ebaobjektiivne. On rikutud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. J. Pavlihhinit süüstavad A ütlused on vastuolulised ega ole usaldusväärsed.

7. Kaitsja T. Pürn palub Riigikohtul tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus jäi

muutmata, ja mõista J. Pavlihhin õigeks või saata asi uueks arutamiseks. Ka taotleb kassaator, et riik

hüvitaks süüdistatavale tema poolt kantud menetluskulud. T. Pürn märgib kassatsioonis järgmist.

7.1 Ringkonnakohus pole mitmeid apellatsiooni väiteid analüüsinud. Kaitseõigust on rikutud seeläbi,

et kaitsjale pole kriminaaltoimikut ja kohtuotsuseid kätte toimetatud. A ütlused ei ole usaldusväärsed.

8. Prokurör L. Vaik vaidleb kassatsioonivastuses kaitsjate kassatsioonides sisalduvale vastu. Ta leiab,

et kohtud on olnud objektiivsed, kriminaalmenetlusõigust pole rikutud ja ringkonnakohus on

põhjendanud J. Pavlihhini süüd omastamises.

9. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles J. Pavlihhin

mõisteti KarS § 241 lg 1 järgi õigeks. Selles osas palub prokurör saata kriminaalasja uueks

arutamiseks ringkonnakohtule. Kassaator põhjendab oma taotlust järgmiselt.

9.1 RSSVS § 8 p 2 eesmärk on kaitsta salajase kaastöötaja identiteeti. Salajane kaastöötaja ei pea

olema registreeritud. Sellist nõuet ei sisaldanud ei jälitustegevuse seadus, jälitustegevuse kord ega ka

täna kehtiv politsei ja piirivalve seaduse § 751 lg 1. Isegi kui J. Pavlihhin sai auto kadumise kohta

infot kusagilt mujalt, nägi ta seda teavet ka KAIRI sissekandes. Seega oli ta sellest sissekandest

teadlik ja sai aru, et ta ei tohi neid andmeid avaldada.

10. Kaitsja E. Kergandberg vaidleb kassatsioonivastuses prokurörile vastu. J. Pavlihhinile esitati

KarS § 241 järgi valesüüdistus. Ka H. J. ise kinnitab, et B ei olnud tema salajane kaastöötaja. H. J. ei

ole usaldusväärne, sest tema suhtes algatati kriminaalmenetlus valeütluste andmise tõttu. Kõik

politseiniku poolt tehtav ei ole jälitustegevus. Ka ei saa kõigi politseinikega suhtlevate inimeste

identiteet olla kaitstud riigisaladusega. Salajane kaastöötaja peab olema registreeritud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kriminaalkolleegium analüüsib kõigepealt kaitsjate väiteid menetlusõiguse rikkumise kohta ja

peatub seejärel raha omastamise ja dokumentide võltsimisega seonduvatel argumentidel (I), võtab

seisukoha J. Pavlihhini poolt B-le auto kadumist puudutavast infost kõnelemise osas (II), vaeb

süüdistatava vastutust riigisaladuse avalikustamises seoses A-le B-st rääkimisega (III) ja teeb viimaks

otsuse kassatsioonide rahuldamise kohta (IV).

I

12. Kolleegium leiab, et ühestki olulisest menetlusõiguse rikkumisest kõneleda ei saa. Nõustuda tuleb

ringkonnakohtuga, et mitmed menetlusõigust puudutavad kaitseväited on paljasõnalised ega vaja

seetõttu põhjalikumat analüüsi. Kolleegium osutab oma varasemale seisukohale, et kaebust läbi

vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on

oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18 ja 19. detsembri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11, p 15.1).

13. Kaitsjad ei ole nõus kohtute seisukohaga, et J. Pavlihhin pööras tema valduses olnud PPA

sularaha enda kasuks. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid.

Kolleegium leiab, et kohtute poolt esitatud sündmuste käik ja sellega seoses välja toodud põhistused

on loogilised ja jälgitavad. See, et A on korduvalt karistatud isik, ei tee tema ütlusi iseendast

ebausaldusväärseiks. Kohtud on õigesti näidanud, et A-l oli piisavalt huvi teha J. Pavlihhiniga

koostööd ka ilma viimaselt raha saamata. A ütluste kõrval on tuginetud ka mitmele teisele tõendile,

mille põhjal on kohtud teinud arusaadavalt järelduse, et ametiisik J. Pavlihhin jättis raha A-le

andmata ja pööras selle enda kasuks KarS § 201 lg 2 p 3 tähenduses. Ka on veenvalt ära näidatud see,

et J. Pavlihhin võltsis allkirjalehti koostades dokumente KarS § 344 lg 1 tähenduses. Neid dokumente

politseiprefektuuri töötajatele esitades pani süüdistatav toime KarS § 345 lg-le 1 vastava kuriteo, sest

tegutses eesmärgiga vabaneda asjaõigusseaduse § 80 lg-s 1 sätestatud kohustusest anda õigusliku

aluseta tema valduses olev asi e sularaha asja omanikule e PPA-le välja.

II

14. Auto kadumisega seonduva info avaldamist A-le ei saa süüdistatavale KarS § 241 lg 1 järgi ette

heita mitmel põhjusel.

15. Maakohus on leidnud, et J. Pavlihhin avaldas A-le informatsiooni, mida tuleb pidada

riigisaladuseks riigisaladuse korra § 6 lg 1 p 3 tähenduses. Sellest sättest nähtub, et riigisaladus on

jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teave. Kuivõrd B-d

ei saa pidada jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks (vt käesoleva otsuse III osa), ei

ole võimalik öelda, et tema poolt H. J.-ile avaldatud informatsioon kujutab endast jälitusasutuse poolt

jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teavet.

16. Kolleegium märgib, et J. Pavlihhini karistamine KarS § 241 lg 1 järgi poleks võimalik isegi siis,

kui B oleks olnud jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik, sest pole tõendatud, et

J. Pavlihhin avaldas A-le teavet, mille jälitusasutus e PPA sai jälitustegevuses salajasele koostööle

kaasatud isikult. Nimelt ei tule selle küsimuse lahendamisel uurida, kas J. Pavlihhin avaldas A-le

infot, millest ta sai teadlikuks KAIRI-s olevat ettekannet lugedes. Analüüsida tuleb, kas J. Pavlihhini

poolt A-le avaldatud info oli jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult

saadud teave. Mitte igasugust teavet, mida jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik

jälitusasutuse ametnikule avaldab, ei saa lugeda jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele

koostööle kaasatud isikult saadud teabeks. Kui jälitusasutus valdas teavet juba varem, ei ole võimalik

öelda, et ta sai selle salajasele koostööle kaasatud isikult. Nii näiteks saab öelda, et üldtuntud asjaolu

KrMS § 60 lg 3 tähenduses ei saa olla jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle

kaasatud isikult saadud teave, sest jälitusasutus - nagu ka terve hulk asjasse mittepuutuvaid isikuid -

valdas seda teavet juba varem ega saanud seda jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult.

Kui jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult jälitusasutusele edastatud teave ei ole

üldtuntud, võib ikkagi olla võimalik, et jälitusasutus valdas teavet juba varem, mistõttu ei saa öelda,

et jälitusasutus sai selle teabe jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult.

17. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et J. Pavlihhin ise oli auto kadumist ühes tema poolt

KAIRI-sse sisestatud ettekandes käsitlenud. Menetluses ei ole analüüsitud, milliseid asjaolusid

süüdistatava ettekandes auto kadumise kohta esitati. Maakohus on märkinud üksnes seda, et

J. Pavlihhini ettekanne oli vähem informatiivne kui H. J.-i oma. Kui J. Pavlihhin avaldas A-le üksnes

seda infot, mis sisaldus tema enda ettekandes, ei saa süüdistatavale ette heita, et ta avaldas teavet,

mille PPA sai B-lt. Selline etteheide tuleks kõne alla üksnes juhul, kui J. Pavlihhin edastas A-le sellist

infot, mida süüdistatava ettekandes ei sisaldunud. Senises menetluses pole eeltoodud küsimusi

käsitletud ja seetõttu ei saa selles osas seisukohta võtta ka Riigikohus. Ka ei ole võimalik saata asja

sellest lähtuvalt maakohtule uueks arutamiseks, sest püstitatud küsimusele vastamine nõuaks taoliste

faktiliste asjaolude tuvastamist, mida süüdistuses kirjeldatud ei ole. Kolleegium viitab oma

varasemale seisukohale, et puuduliku süüdistuse korral ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata

vastutuse eeldusi süüdistatavale omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. novembri

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 10).

18. Sõltumata sellest, kas B on jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik või mitte, võiks

J. Pavlihhini vastutus KarS § 241 lg 1 järgi siiski kõne alla tulla. Seda juhul, kui süüdistatav sai oma

ettekande aluseks olnud teabe jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult. Sellisel juhul

oleks see riigisaladuse korra § 6 lg 1 p 3 mõttes jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele

koostööle kaasatud isikult saadud teave. Sellise teabe avaldamine kolmandale isikule täidaks

KarS § 241 lg 1 koosseisu ka juhul, kui teavet avaldab see ametnik, kellele jälitustegevuses salajasele

koostööle kaasatud isik teabe kõigepealt avaldas. Käesolevas kriminaalasjas pole aga tuvastatud, kas

J. Pavlihhin koostas oma ettekande jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud

isikult saadud informatsiooni põhjal. Kuivõrd ettekannet nimetatakse ka kaastööteateks, võib eeldada,

et selles kajastuv info pärineb mõnelt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult või

selliselt isikult, keda J. Pavlihhin pidas jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks. Selline

kahtlus pole aga menetluslikult relevantne, sest samadel kaalutlustel, mis tuuakse välja eelmises

punktis, ei saa kriminaalkolleegium asja ka selles osas maakohtule uueks arutamiseks saata.

19. Eeltoodust ilmneb ka see, et paika ei saa pidada prokuratuuri väide, et süüdistatav ei tohtinud auto

kadumist puudutavat infot avaldada A-le seetõttu, et ta oli teadlik selle info sisaldumisest H. J.-i poolt

andmebaasi salvestatud ettekandes. Kui tegemist ei ole jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele

koostööle kaasatud isikult saadud teabega, ei ole tegemist riigisaladusega riigisaladuse korra § 6 lg 1

p 3 tähenduses. Teave ei muutu viidatud sätte mõttes riigisaladuseks pelgalt seetõttu, et ta kantakse

mõnda andmebaasi.

III

20. KarS § 241 lg 1 järgi on J. Pavlihhinile süüks arvatud ka B isiku avaldamine A-le, kuivõrd

prokuratuur ja maakohus on pidanud B-d jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle

kaasatud isikuks. Nimelt sätestab RSSVS § 8 p 2, et andmed jälitustegevuses salajasele koostööle

kaasatud isiku kohta on riigisaladus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et B ei olnud

jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik.

21. Kriminaalasja senises menetluses on jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistet

sisustatud eeskätt teo toimepanemise ajal kehtinud JTS § 14 lg 1 ja Politsei- ja Piirivalveameti

peadirektori poolt kehtestatud jälitustegevuse korra alusel. Samuti ei saa seda terminit avades kuidagi

mööda määratlusest endast: jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistes sisalduvad

mitmed viited selle mõiste sisule.

22. PPA peadirektori korra kohaselt on ajutine salajane kaastöötaja täisealine isik, kes omab teavet

jälitushuvi pakkuvatest faktidest, isikutest ja objektidest ning on nõus seda politseile edastama.

Sarnaselt ringkonnakohtule leiab ka kriminaalkolleegium, et see määratlus on äärmiselt lai ja selgelt

vastuolus mitmes seaduses sisalduva jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistega.

Pelgalt teabe omamise ja politseiga jagamise valmisoleku faktist lähtuvalt pole võimalik kõneleda

sellest, et inimene on kaasatud koostööle. Kuivõrd PPA peadirektori käskkiri on seadustest

madalamal asuv õigustloov akt, tuleb see jätta praegusel juhul tähelepanuta.

23. Eeltoodust nähtuvalt tuleb küsida, kas jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõiste

on võimalik avada selle termini enda ja JTS § 14 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et neil kahel alusel saab

öelda, et prokuratuur on sisustanud jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistet liiga

laialt, leides, et salajaseks kaastöötajaks tuleb pidada nii sellist inimest, kes ei saa aru, et ta on

salajane kaastöötaja, kui ka isikut, kes uurimisasutust mõnest süüteost informeerib.

23.1 JTS § 14 lg 1 kohaselt on jälitusasutustel õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle

jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Olukorras, kus jälitusasutus kasutab mõnda

inimest jälitustegevuses ilma, et isik seda mõistab, pole võimalik kõneleda vabatahtlikkusest ja

nõusolekust. Sellises olukorras ei saa kõneleda ka koostööst, kuivõrd koostöö eeldab teatud ühist

tegutsemist. Kui isik ei tea, et ta jälitusasutuse jaoks midagi tarvilikku teeb, ei ole tegu ühise

tegutsemisega. Üldjuhul ei saa koostööks pidada ka seda, kui keegi esitab uurimisasutusele teate ühe

või mõne üksiku süüteo kohta. Süüteoteate esitaja panus kujutab endast üldjuhul pelka ühekordset

teabe edastamist, millele järgnevalt muutub teate esitaja süüteoga seonduva osas passiivseks. Kõik

edasised sammud võtab vajadusel ette uurimisasutus. Ka sellises situatsioonis pole võimalik kõneleda

teavitaja ja ametiasutuse ühisest tegutsemisest. Kolleegiumi hinnangul võib ühe või mõne üksiku

konkreetse süüteo kohta info jagamist pidada koostööks vaid erandlikel juhtudel: nt olukorras, kus

edastatav teave on väga ulatuslik ja vajab pidevat täpsustamist ning sellest lähtuvalt pikemaajalist

suhtlemist teabe andja ja ametiisikute vahel.

23.2 Prokuratuuri seisukoht, et kaitset vajavad ka enda teadmata jälitusasutusi aitavad inimesed ja

kuriteoteadete esitajad, ei ole seoses KarS § 241 lg-ga 1 asjakohane. Seda seetõttu, et see seisukoht

lähtub väärast eeldusest, et KarS § 241 lg-ga 1 kaitstav õigushüve on mõni individuaalõigushüve,

nagu elu või tervis. Kolleegiumi hinnangul kaitseb aga kõnealune karistusnorm primaarsena

üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla

tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn

koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh

salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset

riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele

ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või

kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest

riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi

olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat.

24. Eelnevast tulenevalt on prokuratuuri poolt välja pakutud tõlgendus jälitustegevuses salajasele

koostööle kaasatud isiku mõiste kohta liiga lai, kuivõrd see hõlmaks ka selliseid isikuid, kes ei ole

vabatahtlikule koostööle kaasatud. Kolleegiumi hinnangul on aga mõistet vaja veelgi enam

kitsendada. Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele

koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil

moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka

kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist

kitsendamist nimetada KarS § 241 lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.

24.1 Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et koostöö tegija registreerimiskohustuse näeb ette juba

PPA kord. Kolleegium osutab lisaks politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 751 lg-le 8, mille kohaselt

kehtestab siseminister määrusega isiku salajasele koostööle kaasamise dokumenteerimise korra. Selle

korra § 3 lg 1 kohaselt vormistatakse kirjalikult isiku salajasele koostööle kaasamine ning talle

salajasele koostööle kaasamisega tekkivate õiguste ja kohustuste tutvustamine. Ehkki see

regulatsioon hakkas kehtima alles sel aastal, ei välista see asjaolu KarS § 241 lg 1 teleoloogilist

redutseerimist PPVS § 751 lg 8 alusel e karistusnormi kitsendamist süüdistatava kasuks.

24.2 KarS § 241 lg 1 näeb ette kriminaalkaristuse, mistõttu laieneb sellele sättele põhiseaduse § 23

lg-s 1 ja KarS § 2 lg-s 1 sisalduv määratletuspõhimõte (nullum crimen nulla poena sine lege certa).

Määratletuspõhimõttest tulenevalt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus

olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja

karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt

ka Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 8.2). Kolleegiumi hinnangul

võiks määratletuspõhimõttega vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub

suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele

kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja

isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või

suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral

on KarS § 241 lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei

saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid.

25. Eeltoodust tulenevalt ei saa B-d pidada jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks.

Isegi kui B tegutses H. J.-i kui PPA esindajaga ühiselt, ei ole tema koostööd jälitusasutusega

registreeritud. Seega ei saa kõneleda sellest, et J. Pavlihhin avaldas A-le andmeid jälitusasutuste poolt

jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku kohta e riigisaladust. Kuivõrd süüdistatav ei

täitnud KarS § 241 lg 1 objektiivset koosseisu, mõistis ringkonnakohus J. Pavlihhini põhjendatult

õigeks.

IV

26. Kaitsjad on esitanud Riigikohtule taotlused menetluskulude hüvitamiseks seoses J. Pavlihhini

kaitsmisega käesolevas kriminaalasjas. Kui kassatsioonimenetluses jäetakse vaidlustatud kohtulahend

tühistamata ja kassatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on

tekkinud (KrMS § 186 lg 2), mistõttu Riigikohus ei hinda tekkinud menetluskulude mõistlikkust ja

jätab taotlused rahuldamata.

27. Juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 23. mai 2013. a otsuse J. Pavlihhini karistamises KarS § 201 lg 2 p 3, § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi muutmata. Kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata.

Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi