3-2-1-141-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-141-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik

Kohtuasi

Tarmo Leieri hagi MTÜ Eesti Liikluskindlustuse Fond ja

AS-i SEB Pank vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-11-54640

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Leieri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2873 eurot 2 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tarmo Leier, esindaja vandeadvokaat Viktor Särgava

Kostjad mittetulundusühing Eesti Liikluskindlustuse Fond

(registrikood 80206477), esindaja juhatuse liige Mart Jesse ja

AS SEB Pank (registrikood 10004252)

Asja läbivaatamise kuupäev

25. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a otsust tsiviilasjas nr 2-11-54640 põhjenduste

osas. Muus osas jätta otsus muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Tarmo Leieri kanda.

4. Muuta asja hinda maakohtus ja määrata selleks haginõude osas mittetulundusühingu Eesti

Liikluskindlustuse Fond vastu 2873 eurot 2 senti ja haginõude osas AS-i SEB Pank vastu

1194 eurot 63 senti.

5. Arvata Tarmo Leieri kassatsioonkaebuselt 5. augustil 2013 tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

6. Välja mõista Tarmo Leierilt riigituludesse kokku 944 eurot 75 senti (sh Harju Maakohtu

otsusega väljamõistetud riigilõiv 479 eurot 33 senti). Raha tuleb maksta Riigikohtu otsuse

jõustumisest 15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamisel tuleb maksta kuni võlgnevuse täieliku

tasumiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Leier (hageja) esitas 9. novembril 2011 Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada

lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 002/2002/5670 ja 002/2002/5671. Hagi täpsustades nimetas

ta kostjatena mittetulundusühingut Eesti Liikluskindlustuse Fond (kostja I) ja AS-i SEB Pank

(kostja II).

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt algatati 12. septembril 1995 täitemenetlus. Hageja leiab, et

nõuded on aegunud, ja palub tunnistada sundtäitmine täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 alusel

lubamatuks.

2. Kostja I ei tunnistanud hagi ja palus jätta see teda puudutavas osas rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja I arvates on tegu jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõudega, mille aegumistähtaeg on

30 aastat, ja seega ei ole nõue aegunud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 157 lg-t 1 ei saa

kohaldada tagasiulatuvalt.

3. Kostja II võttis hagi õigeks osas, mis puudutas tema avalduse alusel algatatud täitemenetlust

täiteasjas nr 002/2002/5670.

Hageja menetluskulud palus kostja II jätta hageja enda kanda, kuna hageja ei pöördunud enne hagi

esitamist tema ega kohtutäituri poole ega kasutanud oma tsiviilprotsessiõigusi heauskselt. Kostja II

on esitanud täiturile menetluse lõpetamise avalduse.

4. Harju Maakohus rahuldas 14. mai 2012. a otsusega hagi osaliselt ning tunnistas täiteasjas

nr 002/2002/5670 hageja vastu algatatud sundtäitmise lubamatuks. Maakohus jättis rahuldamata

hageja nõude tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 002/2002/5671. Lisaks mõistis

maakohus hagejalt riigituludesse välja riigilõivu 479 eurot 33 senti ja jättis menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi kostja II suhtes rahuldada, kuna see võttis hagi

õigeks.

Kostja I nõue ei ole aga aegunud ja tal on õigus nõuda nõude maksmapanekut ka täitemenetluses ning

ei ole alust sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Hagejalt mõisteti kriminaalasjas nr 1-168/1995 tehtud

18. jaanuaril 1995 tehtud ja 15. augustil 1995 jõustunud Rapla Maakohtu otsuse (1995. a otsus) alusel

Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontori kasuks välja 18 691 krooni 85 senti ja Eesti

Liikluskindlustuse Fondi (ELKF) kasuks 44 953 krooni. 12. septembril 1995 on Tallinna ja Harju

Täitevbüroo teinud Murru Vanglale ettepaneku pidada hageja töötasust ELKF-i kasuks iga kuu kinni

50% kuni 22 476 krooni 50 sendi laekumiseni. 15. märtsil 2002 on kohtutäitur Katrin Vellet

koostanud täiteasjas nr 002/2002/5671 sissetuleku (töötasu) arestimise akti 1995. a otsuse ja kostja I

avalduse alusel 3005 euro sissenõudmiseks. Enne 5. aprilli 2011 kehtinud TsÜS § 157 järgi oli

kostjal I võimalus kohtuotsusega tunnustatud nõue täitemenetluses maksma panna 15. augustini 2025.

Kuna kehtiva TsÜS § 157 lg 1 järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne 5. aprilli 2011 kehtinud

seaduse järgi, tuleb analoogselt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg-ga 2 arvestada aegumistähtaega alates

5. aprillist 2011, mistõttu lõpeb täiteasjas täitedokumendiks oleva jõustunud kohtuotsusega

tunnustatud nõude aegumistähtaeg 5. aprillil 2021.

Maakohus vabastas hageja riigilõivu tasumisest 479 euro 33 sendi ulatuses, mis tuleb hagejalt

riigituludesse välja mõista. Kostja I vastu jäi hagi rahuldamata. Kuigi kostja II võttis hagi õigeks,

jäävad menetluskulud hageja kanda, sest kostja II ei andnud oma käitumisega põhjust hagi esitada.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus jättis

rahuldamata hageja nõude tunnistada lubamatuks sundtäitmine täiteasjas nr 002/2002/5671, ning

osas, millega hagejalt mõisteti riigituludesse välja riigilõiv. Menetluskulud palus hageja jätta kostja I

kanda.

Kostja I vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Kostja II apellatsioonkaebusele ei vastanud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 22. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled, et 1995. a otsusest tulenev nõue muutus

sissenõutavaks otsuse jõustumisest 15. augustil 1995. Sellest ajast hakkas kulgema ka

aegumistähtaeg, mis enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 123

lg 1 järgi oli kümme aastat. Alates 1. juulist 2002 kehtima hakanud VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt oli

nõude aegumistähtaeg alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 157 lg 1 järgi 30 aastat,

st aegumistähtaeg pikenes ja see oleks lõppenud 15. augustil 2025. VÕSRS § 9 lg 4 esimest lauset

tuleb tõlgendada sama lõike teise lausega koosmõjus selliselt, et kümneaastast aegumistähtaega tuleb

arvestada alates 5. aprillist 2011. VÕSRS § 9 lg 4 esimesest lausest ei tulene, et kümneaastast

aegumistähtaega tuleks arvestada varasemast ajast kui 5. aprill 2011.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistmise osas.

Maakohus on kohaldanud asjakohaseid menetlusõiguse norme ja otsust piisavalt põhjendanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsus tühistada ning hagi rahuldada ja

tunnistada täiteasjades nr 002/2002/5670 ja 002/2002/5671 sundtäitmine lubamatuks. Menetluskulud

palub hageja jätta kostja I kanda.

Hageja arvates tõlgendas ringkonnakohus vääralt TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2, kui leidis, et lühendatud

aegumistähtaeg hakkab kulgema 5. aprillist 2011. Sellest ajast TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatud

lühendatud tähtaega tuleb veel aegumata nõuetele hakata arvestama nõude sissenõutavaks

muutumisest ehk kohtuotsuse jõustumisest 15. augustil 1995. Samuti on võimalik tõlgendada

kõnealuseid õigusnorme nii, et analoogselt VÕSRS § 9 lg-ga 2 algab aegumistähtaeg kehtiva TsÜS-i

jõustumisest ehk 1. juulist 2002.

8. Kostja I palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja II ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel muuta, kuid otsuse resolutsioon on õige. Kassatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

10. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset ja menetlusega seotud probleeme (I), seejärel aga

kassatsioonkaebuse väiteid täitedokumendist tuleneva nõude aegumise kohta (II). Edasi käsitleb

kolleegium täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemist (III) ning lõpetuseks

menetluskulude jaotust, asja hinda ning tasumisele kuuluvat riigilõivu ja kautsjonit ja teeb

menetluslikud otsustused (IV).

I

11. Hageja on samas hagis esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude kahe erineva kostja

vastu. Esitatud asjaolude järgi algatati täitemenetlused raha sissenõudmiseks kummagi kostja

algatusel hageja vastu eraldi. Seega on ka hageja haginõuded kummagi kostja vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks üksteisest selgelt eristatavad ja põhinevad erinevatel (olgugi sarnastel)

asjaoludel. Seega osalevad kostjad ka menetluses üksteisest sõltumatult, st tegemist on TsMS § 207

lg-s 2 nimetatud kostjatega, kelle menetlustoimingud üksteist ei mõjuta. Tegemist on olukorraga, kus

ühes hagiavalduse dokumendis on sisuliselt esitatud üksteisest sõltumatud haginõuded (hagid)

erinevate kostjate vastu, mis on sarnane hagide liitmisele TsMS § 374 mõttes.

12. Hageja palub kassatsioonkaebuses tunnistada sundtäitmine lubamatuks nii täiteasjas

nr 002/2002/5670 kui ka täiteasjas nr 002/2002/5671.

Täitemenetluse nr 002/2002/5670 osas on kaebus esemetu, kuna kostja II õigeksvõtu tõttu on

maakohus sundtäitmise selles täiteasjas juba TsMS § 440 lg-st 1 lähtudes lubamatuks tunnistanud.

Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, st otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi selles

osas jõustunud.

13. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka temalt riigi kasuks riigilõivu

väljamõistmise osas. Sellest saab järeldada, et ta vaidlustas maakohtu otsuse ka osas, milles

maakohus jättis menetluskulud hageja kanda, sest kui tasumata lõivu ei mõistetaks riigi kasuks välja

hagejalt, tuleks see TsMS § 190 lg 3 esimese lause alusel vähemalt osaliselt mõista välja kostjalt II.

Ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebust ei rahuldanud ja hageja vaidlustas kassatsioonkaebuses

ringkonnakohtu otsuse tervikuna, st ka osas, milles menetluskulud jäeti hageja kanda.

Seega on ka kostja II nii apellatsiooni- kui ka kassatsiooniastmes menetlusosaline menetluskulude

jaotusse puutuvas osas.

14. Kohtud on tuvastanud, et Rapla Maakohus mõistis 18. jaanuari 1995. a otsusega (jõustus

15. augustil 1995) hagejalt Eesti Ühispanga Rapla Piirkonnakontori kasuks välja 18 691 krooni

85 senti (1194 eurot 63 senti) ja ELKF-i kasuks 44 953 krooni (2873 eurot 2 senti). Samuti on

tuvastatud, et hageja vastu on alustatud nende nõuete sissenõudmiseks täitemenetlus. Hageja ei ole

väitnud, et ta oleks nõuded rahuldanud või et need oleksid muul põhjusel lõppenud, ta tugineb üksnes

nõuete aegumisele.

15. Hageja ei ole vaidlustanud, et kostjal I on 1995. a otsuse järgi õigus sisse nõuda ELKF-i kui

sissenõudja nõue. Kuna ELKF oli seaduse alusel tegutsenud ning praeguseks lõpetatud avalik-

õiguslik juriidiline isik ja kostja I on eraõiguslik juriidiline isik, peab kolleegium siiski vajalikuks

lühidalt käsitleda kostja I seadusest tulenevaid võimalusi esitada ELKF-i nõudeid.

Kostjat I ei saa kolleegiumi arvates seaduse jõul lugeda ELKF-i üldõigusjärglaseks kõigi

tsiviilõiguste ja kohustuste osas. 25. märtsist 2004 jõustunud liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) §-

s 672 nähti ette avalik-õigusliku juriidilise isiku ELKF-i lõpetamine ja lõppenuks lugemine arvates

selle riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste riiklikust registrist kustutamisest. Mittetulundusühingute

ja sihtasutuste registri andmetel on kostja I kantud registrisse 29. juunil 2004 uue (tavalise)

mittetulundusühinguna, st eraõigusliku juriidilise isikuna ja seda vaatamata nimelisele sarnasusele

ELKF-iga. Kostja I õigusvõime tekkis mittetulundusühingute seaduse § 2 lg 1 ja TsÜS § 26 lg 2 järgi

alles registrisse kandmisest. Eelnevat ei muuda 25. märtsil 2004 jõustunud LKindlS muudatused,

mille järgi pidi ELKF-i ülesandeid hakkama täitma mittetulundusühinguna tegutsev Garantiifond

(LKindlS § 60 lg 1), mille senised ELKF-i liikmed pidid LKindlS § 671 lg 1 järgi asutama ühe aasta

jooksul arvates 1. maist 2004. Õigusjärgluse hindamisel ei ole tähendust ka LKindlS § 60 lg 1 teisel

ja kolmandal lausel, mille järgi tuli Garantiifondi põhikirjas viidata sellele, et tegemist on LKindlS-i

alusel tegutseva Garantiifondiga ning et registrisse kantakse vaid üks LKindlS alusel tegutsev

Garantiifond. Üldõigusjärglust ei saa mittetulundusühingu asutamisel tekitada seda põhikirjas

deklareerides. Seaduse alusel loodud avalik-õiguslikud juriidilised isikud on olemuselt unikaalsed,

eraõiguslike juriidiliste isikute näol on aga tegemist kõigile avatud võimalusega oma tegevust

korraldada (st tegemist on juriidilise isiku liigiga). Seega ei saa seadusega ka ette määrata mingile

konkreetsele eraõiguslikule juriidilisele isikule eristaatust. Avalik-õiguslike funktsioonide täitmise

saab riik eraõiguslikule juriidilisele isikule üle anda nt halduslepinguga.

Kuigi LKindlS § 671 lg 5 järgi loetakse Garantiifond ELKF-i õigusjärglaseks, saab see tähendada

vaid eriõigusjärglust talle üleantud vara osas, kuna selle sätte jõustumisel ei olnud kostjat I veel

olemaski, samuti ei tulene seadusest, et just kostja I peab tingimata olema seal silmas peetud

Garantiifond. Seega saab kostja I aga olla ELKF-i eriõigusjärglane TsÜS § 6 mõttes, kellele on

ELKF-i nõue tehinguga üle antud. ELKF-i vara Garantiifondile üleandmise nägi ette LKindlS § 671

lg 3. Kolleegium eeldab, et ka vaidlusalune nõue hageja vastu on üle antud. See ei muuda aga

kostjat I ELKF-i üldõigusjärglaseks.

16. Hagejal on olnud segadus kostjate kindlaksmääramisega. Algses ehk 9. novembril 2011 esitatud

hagis ei ole hageja kostjat üldse märkinud (tl 1). 24. novembril 2011 esitatud täpsustatud

hagiavalduses on kostjana märgitud kohtutäitur Katrin Vellet (tl 15). Alles 7. detsembril 2011 esitatud

hagiavalduse versioonis on kostjatena nimetatud need isikud, keda ka kohtud on kostjateks pidanud

(tl 22).

17. Kolleegium märgib lisaks, et vaatamata maakohtus kaks korda antud võimalusele täpsustada

hagieset ja hagi aluseks olevaid asjaolusid (tl 4, 16), ei ole hageja seda siiski piisavalt teinud.

Pärast haginõude täpsustamist saab küll piisavalt järeldada hagieset, milleks on kahes hageja vastu

alustatud täiteasjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamine, kuid hageja ei ole selgitanud isegi seda,

milline roll on täitemenetlustes kummalgi kostjal ja kumma vastu ta mingi nõude on esitanud. Hageja

on küll esitanud väite, et täitedokumendist tulenevad nõuded on aegunud, kuid ei ole hagi aluseks

oleva asjaoluna välja toonud, millise täitedokumendiga on tegu, millal muutusid sellest tulenevad

nõuded sissenõutavaks ja millal need tema arvates aegusid. Seega ei ole hageja toonud hagis välja

asjaolusid, mis annaksid aluse nende õigsuse korral hagi rahuldada.

Seda ei muuda asjaolu, et hageja on esitanud ka dokumentaalsed tõendid, millest saab erinevaid

asjaolusid järeldada. Pooled peavad esitama kohtule asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud

üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või

tugineda otsuses asjaolule, mida pool asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud

tõenditest asjaolusid otsima, vaid pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb, ja kui

vastaspool asjaolu vaidlustab, siis peab pool välja tooma, millistele tõenditele ta asjaolu tõendamiseks

tugineb (vt ka Riigikohtu 20. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-04, p 25). Esitatud

dokumentaalne tõend, millest tulenevatele asjaoludele ei ole pooled tuginenud, on asjakohatu ja tuleb

tagastada.

18. Maakohus võinuks eelnevat arvestades jätta hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse

võtmata, kuna hagi alusena esile toodud asjaolud ei oleks ka tõendatuse korral olnud piisavad hagi

rahuldamiseks. Maakohus andis hagejale piisava võimaluse hagi täpsustada, selgitades selle

probleeme. Kui hageja ei olnud võimeline ennast ise esindama, võinuks ta võtta endale menetluseks

esindaja või taotleda esindaja määramist riigi õigusabi korras. Kui kohtule on ilmne, et füüsiline isik

ei suuda ise oma õigusi kaitsta ja tema olulised huvid võivad jääda kaitseta, selgitab kohus isikule

TsMS § 217 lg 8 järgi võimalust saada riigi õigusabi.

Maakohus tuli hagejale aga vastu ja otsis hageja eest tema esitatud dokumentaalsetest tõenditest hagi

aluseks olevaid asjaolusid, millele ta otsuse tegemisel tugines. Kostjad ei ole kohtu tegevusele aga

vastuväiteid esitanud ja tegemist ei ole ka menetlusnormi rikkumisega, mis annaks aluse tühistada

kohtu otsus kaebuseta. Asja lahendades lähtub seetõttu ka kolleegium maakohtu poolt hagi aluseks

loetud asjaoludest.

II

19. Täitedokumendist tuleneva nõude aegumine on asjaolu, millele võlgnik saab tugineda TMS § 221

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitades, st täitedokumendist tuleneva nõude

aegunuks lugemise korral saab sundtäitmise tunnistada lubamatuks. Riigikohus on leidnud, et selle

hagi saab esitada ka enne 5. aprilli 2011 alanud täitemenetluses (vt nt Riigikohtu 29. mai 2012. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-12, p 13).

20. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et ringkonnakohus tõlgendas täitedokumendist tuleneva nõude

aegumistähtaega arvestades valesti materiaalõigust. Seega jääb hageja kassatsioonkaebus kostja I

vastu esitatud nõuet puudutavas osas rahuldamata.

21. Enne 1. juulit 2002 kehtinud TsÜS1994 § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude

aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtuga, et tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 kohaldus jõustunud kohtuotsusest tulenevale,

1. juuliks 2002 aegumata nõudele sellest ajast jõustunud TsÜS § 157 lg 1, mis pikendas

aegumistähtaega 30 aastale. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-s aegumise

kohta sätestatut ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Seda aegumistähtaega tuleb

TsÜS § 157 lg 2 järgi arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks

muutumist.

22. TsÜS § 157 lg 1 enne 5. aprilli 2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli jõustunud kohtuotsusega

tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama sätte alates 5. aprillist 2011 kehtiva redaktsiooni

järgi on selle nõude aegumistähtaeg kümme aastat. TsÜS § 157 lg 2 järgi algab selle nõude

aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist.

Riigikohus on TsÜS § 157 lg-d 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lg-ga 4 tõlgendades leidnud, et enne

1. märtsi 2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 1. märtsist 2011 kulgema kümne aasta pikkune ja

1. märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada

täitedokumendist tulenevaid õigusi (vt põhjenduste kohta lähemalt Riigikohtu 17. oktoobri 2013. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13, p-d 11–13). Kolleegium jagab seda seisukohta. Ringkonnakohus on

leidnud põhimõtteliselt sama, kuid nimetanud ekslikult aegumise ümberarvutamisel algusajaks

5. aprilli 2011, kuigi VÕSRS § 9 lg 4 seob selle 1. märtsiga 2011. Selles osas tuleb ringkonnakohtu

otsuse põhjendusi muuta.

23. Eelneva tõttu ei saanud kostja I 1995. a otsusest tulenev nõue olla aegunud ja hagi sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks jäeti õigesti rahuldamata.

Tuvastatud on, et 1995. a otsus jõustus ja muutus seega ka sissenõutavaks 15. augustil 1995. Seega

pikenes sellest otsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg ka arvestamata võimalikku aegumise

katkemist või peatumist 1. juulist 2002 ikkagi vähemalt 2025. a-ni (vt käesoleva otsuse p-d 21, 25).

Seega ei saanud 1995. a otsusest tulenev nõue olla 1. märtsiks 2011 aegunud. Sellest päevast hakkas

aga kulgema kümne aasta pikkune ja 1. märtsil 2021 lõppev aegumistähtaeg (vt käesoleva otsuse

p 22).

III

24. Kuigi asjas ei ole tuginetud täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemisele, peab

kolleegium kohtupraktika ühtlustamise huvides vajalikuks ka seda küsimust käsitleda.

25. Kolleegium märgib, et ekslik võib olla ringkonnakohtu seisukoht, et 1995. a otsusest tuleneva

nõude aegumistähtaeg oleks möödunud 2011. a seadusmuudatuseta just 15. augustil 2025.

Nimelt on tuvastatud, et 1995. a otsuse alusel tehti täitetoiminguid juba 1995. a-l, st vähemalt

eelduslikult oli alustatud tollal ka juba täitemenetlust. TsÜS1994 § 123 lg 2 järgi katkestas

täitemenetluse algatamine aegumise ja kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega ei arvata

aegumistähtaja hulka. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 tekkinud

aegumata nõuete aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust,

kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 1. juulit 2002. Seega võis tegelik eeldatav

aegumistähtaeg olla ka ringkonnakohtu viidatust pikem.

26. Ebaselgeks jääb, millal ja kelle avalduse alusel täitemenetlust hageja vara suhtes alustati ning kas

seda tehti korduvalt. Maakohus on otsuse p-s 9 osutanud täitetoimingutele juba 1995. a-st, aga ka

2002. a-st (viidates seejuures küll 15. märtsi 2011. a dateeringuga sissetuleku arestimise aktile, tl 2).

Seega ei ole ka praeguses asjas võimalik hinnata, millal võib 1995. a otsusest tulenev kostja I nõue

aeguda.

See ei takista siiski hagi rahuldamata jätmist, kuna nõue ei saa aeguda enne 1. märtsi 2021

(vt käesoleva otsuse p-d 21–23), mistõttu on praegusel ajal hageja suhtes täitemenetluse läbiviimine

täiteasjas nr 002/2002/5671 õiguspärane.

27. Sarnaselt TsÜS1994 § 123 lg 2 esimese lausega katkeb täitedokumendist tuleneva nõude aegumine

1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 159 lg 1 järgi ja algab uuesti täitedokumendi täitmiseks esitamisega.

Kolleegiumi arvates ei mõjutanud neid tagajärgi asjaolu, et eri aegadel on täitemenetlust korraldatud

erineval viisil.

TMS-i esmase, 31. juulil 1993 jõustunud redaktsiooni (TMS1993) järgi korraldas kohtulahendite

täitmist Kohtuotsuste Täitmise Amet (täitevamet) oma piirkondlike büroode kaudu, kusjuures

täitetoiminguid tegid täitevametnikud kui nende töötajad (vt nt TMS1993 §-d 2, 3 ja 14). 25. aprillist

1997 muudeti mh TMS1993 § 2, 9 ja 10 selliselt, et kohtulahendite täitmisega hakkasid tegelema maa-

ja linnakohtute täitevosakonnad, mille koosseisus töötasid kohtuametnikest kohtutäiturid. 1. märtsist

2001 jõustus kohtutäituri seadus (KTS2001), mille alusel anti täitedokumentide täitmine üle

vabakutselistele kohtutäituritele (vt KTS2001 § 2), kelle korraldada on täitemenetlus ka 1. jaanuarist

2010 kehtiva kohtutäituri seaduse järgi. Vastavalt muudeti ka TMS1993 sätteid, mh selle § 2.

Samadest põhimõtetest lähtub ka 1. jaanuarist 2006 kehtiv TMS.

Kui varasemad üleminekud täitemenetlust ei katkestanud ega mõjutanud ka täidetavate nõuete

aegumist, siis küsimusi tekitab KTS2001 § 51 lg 1, mille järgi antakse seaduse jõustumise ajal

(s.o 1. märtsil 2001) maakohtu täitevosakonna menetluses olev täitedokument kohtutäituri menetleda

sissenõudja avalduse alusel. Avalduseta antakse kohtutäituri menetleda KTS2001 § 51 lg 2 järgi

üksnes need täitedokumendid, mille järgi on sissenõudja riik või kohaliku omavalitsuse üksus.

Kolleegiumi arvates tuleks nimetatud sätteid mõista üksnes korralduslikus tähenduses ja eelnimetatud

muudatused ei olnud aluseks seadusjärgsele aegumistähtaja katkemisele ja uuesti kulgema

hakkamisele.

28 TsÜS § 159 lg 1 järgi katkes täitedokumendist tuleneva nõude aegumine täitedokumendi

täitmiseks esitamisega. Täitemenetlus algas enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TMS1993 § 23 lg 1 järgi

kohtu või sissenõudja avalduse alusel täitmisele kuuluva lahendi (täitedokumendi) esitamisega

vastavalt (sätte eri redaktsioonide järgi) täitevbüroole, täitevosakonnale või täiturile.

29. TsÜS § 159 lg 2 järgi ei loeta aegumist katkenuks, kui täitedokumenti ei võeta täitmiseks või kui

täitedokument võetakse enne täitetoimingut tagasi või kui tehtud täitetoiming tühistatakse.

See tähendab esmalt, et katkemise toime on täitedokumendi täitmiseks esitamisel üksnes juhul, kui

selle alusel ka täitemenetlust alustatakse, st kui täitedokument on nõuetekohane ja täitemenetluse

eeldused on täidetud.

„Täitedokumendi tagasivõtmiseks" viidatud sätte tähenduses tuleb lugeda eelkõige TMS § 48 lg 1 p 1

järgset täitemenetluse lõpetamist sissenõudja avalduse alusel. Sel juhul ei loeta aegumist samuti

katkenuks ja aegumist arvestatakse täitedokumendist tuleneva nõude sissenõutavaks muutumise ajast.

Nii välditakse korduva täitemenetluse algatamisega aegumise ebamõistlikult pikaks venitamist.

„Täitetoimingu tühistamiseks" saab viidatud sätte mõttes lugeda mh täitemenetluse lõpetamist

TMS § 48 lg 1 p 4 alusel nt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise kohtulahendile tuginedes või

TMS § 48 lg 1 p 7 alusel täitemenetluse põhjendamatul alustamisel täitemenetluse tingimuste

täitmata jätmise tõttu.

IV

30. Kuna hageja nõue kostja I vastu ning apellatsioonkaebus ja kassatsioonkaebus jäävad selles osas

rahuldamata, jäävad kostja I menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

hageja kanda.

31. Kolleegium ei rahulda hageja kassatsioonkaebust ka selles osas, mis puudutab menetluskulude

jaotust kostja II suhtes (vt käesoleva otsuse p 13).

Maakohus jättis nimelt, vaatamata kostja II õigeksvõtule, menetluskulud hageja kanda, tuginedes

TsMS § 168 lg-le 6, kuna kostja II ei andnud kohtu arvates põhjust hagi esitada. Kuigi hageja on

vaidlustanud maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse ka selles osas, ei ole ta esile toonud

asjaolusid, millest võiks järeldada, et maakohus kohaldas TsMS § 168 lg-t 6 vääralt.

32. Seega jäävad mõlema kostja kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes hageja kanda. Kostjad

võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult

menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul

alates käesoleva otsuse jõustumisest.

33. Kolleegium leiab, et asja hind on määratud vääralt ja seda tuleb TsMS § 137 lg 11 alusel muuta.

Maakohtu otsuse järgi on asja hind 4067 eurot 65 senti. Hageja esitas sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi kahe erineva kostja vastu erinevate täitemenetluste lubamatuks tunnistamiseks

(vt käesoleva otsuse p 11), seega tuleb eraldi arvutada ka kummagi haginõude hind. TsMS § 132 lg 5

järgi on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue hagihinna tähenduses mittevaraline. Selle sätte

(hagi ja ka selle täienduste esitamise ajal kehtinud redaktsiooni) järgi (vt TsMS § 123) ei või kohus

määrata sellise nõudega hagi hinnaks enam kui 3000 eurot.

Kostja I suhtes palus hageja tunnistada lubamatuks täitemenetlus, milles temalt nõuti 2873 eurot

2 senti, millele lisandusid täitekulud, ning kostja II suhtes täitemenetlus, milles temalt nõuti

1194 euro 63 sendi ja täitekulude maksmist (vt käesoleva otsuse p 14). TsMS § 133 (hagi esitamisel

kehtinud redaktsioonis) kohaldades jätab kolleegium hinna määramisel arvestamata täitekulunõuded

ning määrab kostja I suhtes asja hinnaks 2873 eurot 2 senti ja kostja II suhtes 1194 eurot 63 senti.

Neid hindasid ei tule kostjate ja nõuete erinevuse tõttu liita.

34. Apellatsioonimenetluses vaidlustas hageja kostja I suhtes hagi rahuldamata jätmise. Selles osas

on tema apellatsioonkaebuse hind TsMS § 137 lg-st 1 tulenevalt 2873 eurot 2 senti, nagu märkis

otsuse sissejuhatuses õigesti ka ringkonnakohus. Kassatsioonimenetluses vaidlustab hageja

ringkonnakohtu otsust tervikuna, mistõttu on siin hind sama, st 2873 eurot 2 senti.

Kostja II osas vaidlustas hageja maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas

(vt käesoleva otsuse p 13). Seda kaebuse taotlust, nagu ka hagejalt riigilõivu riigi kasuks

väljamõistmise vaidlustamist, kolleegium asja hinna määramisel ei arvesta.

35. Maakohtus pidi hageja tasuma kostja I vastu esitatud nõudelt hinnaga 2873 eurot 2 senti riigilõivu

riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg 1 ja lisa 1 (enne 1. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi 479 eurot

33 senti ning kostja II vastu esitatud nõudelt hinnaga 1194 eurot 63 senti riigilõivu 255 eurot 64 senti,

kokku seega 734 eurot 97 senti.

8. juunil 2012 esitatud apellatsioonkaebuselt pidi hageja asja hinnast 2873 eurot 2 senti lähtudes

tasuma RLS § 57 lg-te 1 ja 22 ning lisa 1 (enne 1. juulit 2012 kehtinud redaktsioonis) järgi riigilõivu

479 eurot 33 senti.

Kassatsioonkaebuselt pidi hageja asja hinda 2873 eurot 2 senti arvestades tasuma TsMS § 149 lg 2

esimese lause järgi kassatsioonikautsjonit 100 eurot. Kostja II osas menetluskulude jaotuse

vaidlustamise jätab kolleegium kautsjoni arvutamisest välja.

Kokku on hageja pidanud lõivu ja kautsjonina tasuma riigile 1314 eurot 30 senti.

36. Tegelikult on hageja tasunud maakohtus riigilõivuna 63 eurot 91 senti (tl 9) ja

kassatsioonimenetluses kautsjonina 50 eurot (tl 191), st kokku 113 eurot 91 senti. Ülejäänud osas on

hageja saanud menetlusabi korras riigilõivu ja kautsjoni tasumisest vabastuse (vt tl 38–39, 146–

148, 179–180).

Lähtudes TsMS § 179 lg-st 1 ning § 190 lg-st 2 ja lg 4 esimesest lausest, tuleks tasumata riigilõiv ja

kautsjon (kokku 1200 eurot 39 senti) hagejalt riigituludesse välja mõista. Erinevalt maakohtust ei ole

ringkonnakohus tasumata lõivu hagejalt riigi kasuks välja mõistnud. Tulenevalt kostja II õigeksvõtust

näeb kolleegium võimalust jätta hagejalt TsMS § 190 lg 7 alusel välja mõistmata maakohtus tasumata

jäänud riigilõiv 255 eurot 64 senti ja piirduda maakohtu menetluses juba maakohtu otsusega

väljamõistetud riigilõivu 479 euro 33 sendi väljamõistmisega. Kokku tuleb hagejalt riigituludesse

välja mõista 944 eurot 75 senti. Hageja peab TsMS § 179 lg 5 järgi lahendi täitma jõustumisest alates

15 päeva jooksul. Tasumisega viivitamise korral tuleb TsMS § 179 lg 9 esimese lause järgi tasuda

menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

37. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause

alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik