3-4-1-27-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-27-13

Otsuse kuupäev

16. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar, Jaak Luik, Ivo

Pilving ja Jüri Põld

Kohtuasi

Õiguskantsleri taotlus tunnistada osaliselt põhiseaduse vastaseks

ja kehtetuks Vabariigi Valitsuse 12. novembri 2009. aasta

määruse nr 171 "Vee erikasutusõiguse tasumäärad veevõtu eest

veekogust või põhjaveekihist" § 1 ning Vabariigi Valitsuse

12. novembri 2009. aasta määruse nr 172 "Riigile kuuluva

maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad" § 1

Menetluse alus

Õiguskantsleri 6. juuni 2013. aasta taotlus nr 11

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tunnistada põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks Vabariigi Valitsuse 12. novembri 2009. aasta

määruse nr 171 "Vee erikasutusõiguse tasumäärad veevõtu eest veekogust või põhjaveekihist" § 1

osas, milles see kehtestab vee erikasutusõiguse eest suuremad tasumäärad kui enne 12. oktoobrit

2012 sama määruse kohaselt kehtinud vastavad tasumäärad.

2. Tunnistada põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks Vabariigi Valitsuse 12. novembri 2009. aasta

määruse nr 172 "Riigile kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad" § 1 osas, milles

see kehtestab kaevandamisõiguse eest suuremad tasumäärad kui enne 12. oktoobrit 2012 sama

määruse kohaselt kehtinud vastavad tasumäärad.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnatasude seaduse (KeTS) § 9 lõige 1 sätestab, et riigile kuuluva maavaravaru kaevandamise,

kasutamise või kasutuskõlbmatuks muutmise eest makstakse maavara kaevandamisõiguse tasu. KeTS

§ 10 lõige 1 näeb ette, et üldjuhul makstakse õiguse eest võtta veekogust või põhjaveekihist vett

erikasutuse korras vee erikasutusõiguse tasu. KeTS § 9 lõige 3 ja § 10 lõige 4 sätestavad nende tasude

ülem- ja alammäärad. Konkreetsete tasumäärade kehtestamine on delegeeritud KeTS § 9 lõike 2 ja § 10

lõike 3 alusel Vabariigi Valitsusele. Nende sätete alusel võttis Vabariigi Valitsus (VV) 12. novembril

2009 vastu määruse nr 171 "Vee erikasutusõiguse tasumäärad veevõtu eest veekogust või

põhjaveekihist" (vee-erikasutustasu määrus) ja määruse nr 172 "Riigile kuuluva maavaravaru

kaevandamisõiguse tasumäärad" (kaevandamistasude määrus), mis jõustusid 1. jaanuaril 2010. Nende

määrustega sätestati 2010. kuni 2015. aastaks aastate kaupa erinevad vee erikasutusõiguse ja

kaevandamisõiguse tasumäärad. Määrusi muudeti esimest korda euro käibele võtu tõttu nii, et tasud

arvutati kroonidest ümber eurodeks ilma määra muutmata.

2. Vaidlusaluseid määruseid muudeti VV 4. oktoobri 2012. aasta määrusega nr 83 "Vabariigi Valitsuse

määruste muutmine seoses loodusvara kasutusõiguse tasumäärade muutmisega" (muutmise määrus),

mis jõustus 12. oktoobril 2012. Sellega muudeti vee erikasutusõiguse tasumäärasid alates 1. aprillist

2013, 1. jaanuarist 2014 ja 1. jaanuarist 2015 karjääridest väljapumbatavale veele, kaevandustest

väljapumbatavale veele ja jahutusvee võtmise eest muust kui Tallinna veevarustussüsteemi kuuluvast

veekogust, samuti kaevandamisõiguse tasumäärasid alates 1. aprillist 2013, 1. jaanuarist 2014 ja

1. jaanuarist 2015 kõikidele kaevandamistasude määruse §-s 1 nimetatud maavaradele.

3. Enne muudatusi pidid kaevandamistasude määruse järgi alates 2013. aastast kõigi määruses nimetatud

maavarade kaevandamisõiguse tasumäärad tõusma kõige enam umbes 5% võrreldes eelmise aastaga,

viie maavaraliigi puhul tõusnuks tasu üldse alles 2015. aastast. Muudatuse järel tõusevad alates

1. aprillist 2013 kõigi maavarade kaevandamisõiguse tasumäärad aastas 20%, v.a tehnoloogilisel

dolokivil ja ehituskruusal, kui tasumäärad tõusevad 1. jaanuarist 2015 võrreldes eelmise aastaga

vastavalt umbes 17% ja 13%.

4. Enne muudatusi oli vee-erikasutustasu määruse alusel kehtestatud tasumäärade kasv alates

2013. aastast umbes 5% aastas. Tasu suurus jahutusvee võtmise eest muust kui Tallinna

veevarustussüsteemi kuuluvast veekogust pidi jääma kuni 2015. aastani muutumatuks. Muudatuste järel

tõusevad tasumäärad jahutusvee võtmise eest muust kui Tallinna veevarustussüsteemi kuuluvast

veekogust ning karjääridest ja kaevandustest väljapumbatava vee eest umbes 20% aastas alates

1. aprillist 2013, v.a karjääridest väljapumbatava vee tasumäär alates 1. aprillist 2013, mis tõusis

võrreldes eelneva perioodiga 15%, ning kaevandustest väljapumbatava vee tasumäär, mis tõusis

1. aprillist 2013 14% ja tõuseb 1. jaanuarist 2015 18% võrreldes eelmise perioodiga.

5. Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit, Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liit, Eesti Turbaliit ja Eesti

Keemiatööstuse Liit pöördusid õiguskantsleri poole, kontrollimaks maavara kaevandamisõiguse ja vee

erikasutusõiguse tasumäärade põhiseaduspärasust alates 1. aprillist 2013. Õiguskantsler pöördus teabe

saamiseks keskkonna- ja rahandusministrite poole ja sai mõlema ministri nimel vastuse

keskkonnaministrilt.

6. Õiguskantsler esitas 23. aprillil 2013 VV-le ettepaneku nr 22 vee-erikasutustasu määruse ja

kaevandamistasude määruse põhiseadusega (PS) kooskõlla viimiseks. VV otsustas 9. mail 2013

vaidlusalused määrused jätta muutmata, millest keskkonnaminister teavitas õiguskantslerit 14. mail

2013.

7. Õiguskantsler pöördus taotlusega Riigikohtusse 6. juunil 2013.

ÕIGUSKANTSLERI TAOTLUS

8. Õiguskantsler leiab, et vee-erikasutustasu määruse § 1 osas, milles see kehtestab vee erikasutusõiguse

tasumäärad alates 1. aprillist 2013, 1. jaanuarist 2014 ja 1. jaanuarist 2015 karjääridest väljapumbatavale

veele, kaevandustest väljapumbatavale veele ning jahutusvee võtmise eest muust kui Tallinna

veevarustussüsteemi kuuluvast veekogust, ning kaevandamistasude määruse § 1 osas, milles see

kehtestab kaevandamisõiguse tasumäärad alates 1. aprillist 2013, 1. jaanuarist 2014 ja 1. jaanuarist 2015

kõikidele sättes nimetatud maavaradele, on vastuolus PS §-st 10 tuleneva õiguspärase ootuse

põhimõttega.

9. Normide adressaatideks on kaevandamisloa ja vee erikasutusloa omajad, kellel on kaevandamisõiguse

tasu ja vee erikasutusõiguse tasu maksmise kohustus. Neil oli tekkinud õiguspärane ootus, et

tasumäärade tõusu graafikut ei muudeta.

10. Õiguspärase ootuse põhimõte ei ole samastatav nõudega, et uute regulatsioonide jõustumise eel peab

olema isikutel mõistlik aeg nendega tutvumiseks ning oma tegevuse ümberkorraldamiseks (vacatio

legis'e põhimõte). Õiguspärase ootuse põhimõttest tulenevalt võib mõne õigusnormi muutmine olla

üldse lubamatu, sõltumata ajavahemiku pikkusest vastuvõtmise ja jõustumise vahel.

11. Õiguspärase ootuse rakendumiseks peavad olema täidetud kolm kriteeriumi:

1) õiguspärane ootus tekib olukorras, kus hoolikal ja mõistlikul isikul on alust loota kehtiva õiguse

püsimajäämisse;

2) muudetav õigusnorm peab vähemalt potentsiaalselt mõjutama isiku käitumist;

3) kaitstud on vaid õiguspäraselt omandatud õiguspositsioonid.

12. Õiguspärase ootuse põhimõte kehtib ühtmoodi nii Riigikogu seaduste kui ka VV määruste puhul.

Keskkonnatasude seadus ei näe ette ega piira VV võimalust kehtestada loodusvarade kasutusõiguse

tasumääri etteulatuvalt viieks aastaks. Hüve, mida õiguspärase ootuse põhimõttega kaitstakse, on

õigusnormide adressaatide võimalus tugineda kehtivatest õigusnormidest tulenevate õiguspositsioonide

püsimisele ning võimalus kujundada vastavalt oma käitumine. Tegemist ei ole üksnes riigivõimu

teostamist raskendava põhimõttega, vaid selle abil saab riik enese sidumise kaudu mõjutada isikute

käitumist, näiteks ajendada ettevõtteid investeerima. Üldiselt ei saa isikud tugineda kehtiva õiguse

pikaajalisele püsimisele. Õigustloov akt võib aga olla sätestatud kujul, millest mõistlik isik saab

järeldada, et normi looja on andnud lubaduse, millele saab tugineda. Üheks normitehniliseks võtteks,

millega riigivõim saab ennast siduda, on sätestada tähtaeg, kui kaua isikul on mingi subjektiivne õigus.

13. Vaidlusalused määrused ei anna küll isikutele õigust, kuid õiguspärase ootuse põhimõtte aspektist on

olukord sama õiguste kitsendamise puhul – mõlemal juhul halveneb isiku olukord sätestatud tähtpäeva

saabudes. Õiguspärase ootuse põhimõtte kaitsealas on ka mõistlik ootus isikule pandud kohustuste

stabiilsuse suhtes.

14. VV kehtestas 2009. aastal õigusselgena vaidlusaluste tasumäärade tõusu tabelina aastate kaupa kuni

2015. aastani. Kehtestatud tasumäärad olid seadusega kooskõlas. Vähemalt kuni mõistliku ajavahemiku

möödumiseni viimasest tasumäärade tõusust 1. jaanuaril 2015 võisid hoolikad ja mõistlikud

kaevandamisloa ja vee erikasutusloa omajad eeldada, et tasud ei tõuse varem ega suuremal määral, kui

on määrustes sätestatud.

15. Asjaolul, et Säästva Eesti Instituut soovitas 2007. aastal tõsta kaevandamisõiguse tasusid 2010.–

2015. aastal keskmiselt 20–30% aastas, ei ole suurt kaalu, kuna õigusaktide tõlgendamise aluseks on

õigusakti tekst. Eesmärk sätestada tasumäärad etteulatuvalt viieks aastaks kajastub ka määruste eelnõude

seletuskirjades.

16. Samuti tuleneb osalusveebi 2008. aastal Keskkonnaministeeriumi esitatud "Keskkonnatasude

arendamise kontseptsiooni aastateks 2010–2020" eelnõust, et peamiseks kaevandamisõiguse

tasumäärade kasvuks kavandati 5% aastas järgnevaks 10 aastaks, mis pidi elimineerima inflatsiooni

mõju ja näitama maavarade väärtustamist. Kontseptsioonis rõhutati, et keskkonnatasude kasv peab

olema piisavalt pikalt ette teada. Seda, et VV arvestas määruste kehtestamisel kontseptsiooniga, kinnitab

keskkonnaministri kiri 2009. aastal Eesti Ehitusmaterjalide Tootjate Liidule, kus selgitati, et kehtestatud

keskkonnatasude määrade tõusud vastavad suures osas keskkonnatasude kontseptsiooni koostamisel

arutatule.

17. Õiguspärase ootuse põhimõtet ei tule rakendada üksnes isikute suhtes, kes on asunud oma õigusi

kasutama. Tähtsus on sellel, kas isikud on teinud otsuseid, arvestades õigusaktis sätestatud tagajärje

saabumisega, või on ootusel õigusnormide püsimajäämisesse vähemalt potentsiaali isikute otsuseid

mõjutada.

Õiguskantsleri

poole

avaldusega

pöördunute

sõnul

on

maavara

kaevandamine

investeerimismahukas,

nii

et

investeerimisotsused

ja

laenulepingud

tehakse

10–20-aastase

perspektiiviga. Üheks faktoriks investeerimisotsuste langetamisel on tasumäärade suurus. Avaldajate

sõnutsi on kaevandamisõiguse ja vee erikasutusõiguse tasusid maksma kohustatud ettevõtjad sõlminud

ka 1–3-aastaseid lepinguid, mille tingimused tuginevad vanadele tasumääradele.

18. Uued tasumäärad seavad kaevandamislubade ja vee erikasutuslubade omajad halvemasse olukorda

võrreldes vanade tasumääradega. Tasumäärad on ulatuslikult tõusnud. Alates 1. aprillist 2013 on

tasumäärad tõusnud võrreldes varem 2013. aastaks ettenähtuga umbes 20%. 2014. aastaks on

kaevandamistasude määrad juba umbes 40% suuremad. 2015. aastaks on tasumäärad alguses

kavandatust koguni kuni 60% suuremad. Kuigi väidetavalt suurendab hinnatõus keskkonnatasude

osakaalu ehitusmaavarade müügihindades keskmiselt 2%, ei saa nõustuda sellega, et seetõttu ei ole

tegemist ulatusliku hinnatõusuga. Kui alguses pidid hinnad tõusma kolme aasta jooksul kahel korral

umbes 5%, siis nüüd tõusevad hinnad samal perioodil kolmel korral umbes 20%. Lubade omajad ei saa

tasumäärade tõusu katta täiel määral hindade tõstmisega. Tõenäoliselt väheneb seetõttu nõudlus,

seejuures ka välisturgudel. Samuti on ettevõtjad seotud enne tasumäärade muutmist sõlmitud

lepingutega, mida täidetakse pärast 1. aprilli 2013. Arvestades kohtupraktikat, ei ole neil võimalik ka

tugineda võlaõigusseaduse § 97 lõikele 1 ja nõuda lepingu muutmist. Isegi kui nad saavad sellele

tugineda, võib tagajärjeks olla see, et teine lepingupool ütleb lepingu üles või taganeb sellest. Samuti

ollakse riigihankelepingute puhul seisukohal, et maksuseaduste muudatused on pakkuja äririsk.

19. Olukorda, kus tasumäärad sätestatakse seonduvalt konkreetsete kuupäevadega, ja olukorda, kus

tulevikus rakendatavate tasumäärade suurust ja kuupäevi ei sätestata, tuleb käsitleda isiku õiguspärase

ootuse ja avaliku huvi kaalumisel erinevalt. Juhul kui ei esine erakordseid asjaolusid, mille tekkimisega

valitsus ei saanud varem arvestada, ei ole valitsusel õigust vaidlusaluste määruste algseid tasumäärasid

muuta. Tegemist on range tõlgendusega, kuid see on põhjendatud lähtuvalt sellest, et normi loojal oli

sätete kehtestamisel võimalik kaaluda kõiki hüvesid ja asjaolusid, seejuures otsustada, kas valida normi

luues viis, mis on käsitatav lubaduse andmisena mingiks perioodiks.

20. Erakordseid asjaolusid, mis õigustaksid õiguspärase ootuse põhimõtte riivet, ei ole. Erakordseks

asjaoluks võiks olla PS §-st 5 tulenev kohustus kasutada Eesti loodusvarasid ja -ressursse säästlikult.

Eesti majanduses ega kaevandamismahtudes ei ole vahepealsel ajal toimunud ootamatuid ega

prognoosimatuid muudatusi, millest võiks tuleneda, et vanad tasumäärad ei täida eesmärki avaldada

survet kasutada loodusvarasid säästlikult.

21. Muudetud määruste vaidlustamine muutmise määruse asemel on põhjendatud sellega, et

vaidlustatud osas sätete põhiseadusvastaseks ja kehtetuks tunnistamise järel jääksid kehtima tasumäärad,

mis rakendusid 1. jaanuarist 2013. St et taotluse rahuldamisel ei lõpeks kohustus tasuda vee

erikasutusõiguse ega kavandamisõiguse tasusid.

TEISTE MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

Vabariigi Valitsus

22. VV nimel esitas keskkonnaminister arvamuse, mis on koostatud koostöös Rahandus- ja

Justiitsministeeriumiga. VV palub jätta õiguskantsleri taotluse rahuldamata, kuna õiguspärast ootust

isikutel ei tekkinud. Alternatiivselt – kui õiguspärase ootuse põhimõtet riivati, esinesid riivet õigustavad

asjaolud.

23. Lähtuvalt Riigikohtu praktikast tekib õiguspärane ootus isikutel, kes on asunud oma õigusi

realiseerima. Praegusel juhul tähendab see loodusvara kasutamist kehtestatud tasu kehtivuse perioodil.

Muudatused võeti vastu 2012. aastal 2013.–2015. aasta kohta. Selle perioodi regulatsiooni ei olnud veel

kohaldama hakatud. Isikutel oli õiguspärane ootus üksnes samaks aastaks kehtestatud määra jätkuvaks

kohaldamiseks sellel aastal, st kuni 2012. aasta lõpuni. Sarnaselt ei ole isikul õigust taotleda enda suhtes

muu kui parasjagu kohalduva kasutusõiguse tasumäära rakendamist.

24. Õiguskindluse põhimõte tähendab muuhulgas seda, et õigusakti vastuvõtmise ja jõustumise vahele

peab jääma piisav ajavahemik. Vaidlusaluste määruste muutmisel nähti ette piisav vacatio legis.

Muudatus jõustus 12. oktoobril 2012 ja hakkas keskkonnatasude kvartaalse arvestuse tõttu ettevõtjatele

mõju avaldama alles 2013. aasta juulis, s.o 9 kuud hiljem. Seadusandjal on eelarve- ja maksukoormust

puudutavates küsimustes ulatuslik otsustusõigus. Volitusõiguse alusel peab praegusel juhul olema ka

täitevvõimul võimalik kujundada kehtiv õigus ümber mõistliku etteteatamisajaga ka nende isikute osas,

kes omi õigusi realiseerivad. Isegi kui muudatusi pidada mastaapseteks, oli tegemist piisavalt pika

hõljumisajaga. Muudatused olid piisavalt ettenähtavad. Oluline on ka see, et normiadressaadid

tegutsevad kutse-majandustegevuses ja on seetõttu eelduslikult valdkonna probleemidega kursis.

25. Isegi kui õiguspärast ootust on riivatud, ei kaalu ettevõtete kasumit, sõlmitud lepinguid ja

finantseerimis- ning investeerimisotsuseid puudutav huvi üles avalikku huvi loodusvarasid säästlikult

kasutada ja riigi varadelt õiglast tulu teenida. Tasumäärade tõus ei ole tingitud õiguskantsleri nimetatud

normilooja meelemuutusest ega mõne olulise aspekti unustamisest 2009. aastal, vaid majandusliku ja

sotsiaalse olukorra muutmisest.

26. Lähtuvalt PS §-st 5 on VV kohustatud pidevalt hindama loodusvarade kasutamist ja vajadusel

tegema muudatusi. Keskkonnatasude seadusest lähtuvalt peab loodusvarade tasustamisel arvestama riigi

majandusliku ja sotsiaalse olukorraga ning konkreetset loodusvara iseloomustavate näitajatega.

Keskkonnatasude seadus delegeerib tasumäärade kehtestamise VV-le, kes saab määruse kehtestamisel

reageerida muutustele majandusolukorras ja arvestada seatud keskkonnaeesmärke.

27. Õiguskantsleri viidatud asjaolu, et Eesti üldine maavaravaru olukord pole järsult halvenenud, on küll

õige, kuid see tagatakse kaevandamismahtude reguleerimisega kaevandamislubade andmise teel.

Maavara kaevandamisõiguse tasuga reguleeritakse maavara kasutamise säästlikkust, st et seda

kasutatakse suurima lisandväärtuse tootmiseks. Samuti selleks, et suunata isikuid kasutama maavarade

asemel vähem väärtuslikke materjale (nt ehitusjäätmeid ja aherainet teedeehituses). 2012. aastal hindas

valitsus riigi sotsiaalsed, majanduslikud, loodusvarade kasutamise suurenemise ja ressursitõhususe

aspektide omavahelised suhted ümber. Keskkonnakaitses on oluline ressursitõhusus, mis tuleneb PS §-st

5 ja on seotud nii ettevaatusprintsiibi kui ka säästva arengu põhimõttega. Ressursitõhusus tähendab

suurema lisandväärtuse saavutamist sama või väiksema ressursikoguse abil, saaste ja jäätmetekke

vähendamist tootmisel ning tarbijate teadlikke valikuid ressursitõhususest lähtudes. Kaevandamisõiguse

tasudega suunatakse maavarasid kasutama ressursitõhusalt ja säästlikult. Ettevaatusprintsiipi peab

rakendama vee erikasutuse puhul, vee seisundi hoidmine ja parandamine on Euroopa Liidu prioriteet.

28. Ressursitõhususe olulisuse kasvuga tõusis kasutusõiguse tasude olulisus. 2011. aastal valmis

juhtalgatus "Ressursitõhus Euroopa 2020". Eesti on Euroopa Liidus üks väiksema ressursitõhususega

riikidest. Eesti ressursitootlikkus oli 2000. aastal 0,42 eurot/kg, 2009. aastal 0,36 eurot/kg, kui Euroopa

Liidus oli see keskmiselt 1,57 eurot/kg. 2011. aastal oli Eesti ressursitootlikkus 0,42 eurot/kg, Euroopa

Liidus keskmiselt 1,6 eurot/kg. Vaatamata senisele tasude tõusule Eestis on suurenenud ka

ressursikasutus. Jätkusuutliku majanduskasvu eesmärk on lahti siduda majanduskasv ressursside

kasutamisest. Ka VV kabinetiistungil 2005. aastal heaks kiidetud "Ökoloogilise maksureformi

lähtealuste" koostamisel viidati maavarade kasutamise tõhustamise vajadusele ning seejuures

tasumäärade tõstmisele. Selles nähti muuhulgas ette, et kaevandustest ja karjääridest väljapumbatava

vee erikasutuse tasumäär ei tohiks olla eriliselt soodustatud võrreldes muude ettevõtete jaoks kehtestatud

erikasutuse tasumääradega. Ilma muutmise määruseta oleksid vee erikasutusõiguse tasumäärades palju

suuremad erinevused ja väiksem motivatsioon suurimaid vee erikasutusliike tõhustada. 2011. aastal

moodustas 90% vee erikasutusest karjääridest ja kaevandustest pumbatud vesi ning jahutusvesi. Ka

koalitsioonileppes ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis aastateks 2011–2015 nähti ette

keskkonnatasude analüüsivajadus tasumäärade kujundamiseks. Säästva Eesti Instituudi ja Tartu Ülikooli

sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE koostatud "Keskkonnatasude mõjuanalüüsis"

viidatakse samuti vajadusele edaspidi tõsta paljusid kaevandamisõiguse tasumäärasid kiiremini kui 5%

aastas. Soovitused põhinevad põhjalikul keskkonnakasutuse analüüsil aastate 2000–2010 kohta.

29. Lisaks ressursitõhususele tuleb ergutada ka taaskasutust, nt ehituses kaevandamisel tekkiva aheraine

ja lammutusjäätmete kasutamist. Tasumäärade tõstmise järel muutub taaskasutus ettevõtetele

majanduslikult soodsamaks. Oluline on ka see, et põlev-, dolo- ja lubjakivi kaevandamine mõjutab

enamasti ka põhjaveerežiimi.

30. Tasumäärade muutmise mõju ettevõtjatele ei ole ulatuslik ega rabav. Kaevandamistasude osakaal

ärikuludes on madal ja mõju seega müügituludele väike. Mäetööstuse sektori pikaajalised kohustused on

võrreldes 2006. aastaga vähenenud 14%, müügitulu ärirentaablus oli 2006 8% ja puhasrentaablus 7%,

2011. aastal vastavalt 9% ja 8%. Kogutootlikkus on lisandväärtuse alusel vähenenud aga võrreldes

2006. aastaga 4%.

31. Välja on antud 490 kaevandamisluba ja nende järele on suur nõudlus. Tegemist on toimiva

konkurentsiga sektoriga, kus tasumäärade tõus ei kahjusta oluliselt ettevõtjate majandushuve ega sektori

olukorda. Tasude tõus on osa ettevõtte äririskist. 25 turbaettevõtja näitel saab öelda, et kuigi tasu tõuseb

2015. aastal võrreldes varem kehtestatuga 73%, kasvab tasude osakaal ärikuludes natuke üle 1% võrra,

ehitusmaterjalide tootjate jaoks üle 2% võrra. Viimaste aastate inflatsioon ja muude kulude kasv ilmselt

vähendab mõju veelgi. Tähelepanu väärib, et alates 2013. aastast põlevkivi hinda enam erinevalt

varasemast ei reguleerita. Killustiku erinevatel fraktsioonidel on erinevad hinnad ja sellest sõltub ka

kaevandamistasu osatähtsus hinnas. Kolme lubakivikarjääri andmetest lähtuvalt kasvab osakaal

müügihinnast 2013. aastal 2,5% võrra võrreldes eelmise aastaga. Tegemist on tootmisahela kõige

madalama tasemega, edasi kahaneb tasude osakaal veelgi.

32. Tasumäärad kehtestati 2009. aastal olukorras, kus majanduskasvu prognoosid olid ebakindlad

tollaste keeruliste majandusolude tõttu ja majanduskasvu taastumist oli raske ennustada. Oluline on, et

muutmise määruse kehtestamisel jäädi keskkonnatasu seaduse piirmäärade piiresse. Seaduses sätestatud

piirmäärad annavad ettevõtjatele teavet võimalike muutuste prognoosimiseks. Kehtinud määrustest said

ettevõtjad järeldada, et tasumäärad aja jooksul suurenevad. Ka Eesti Panga 2009. aasta

majandusprognoosid kinnitavad, et tolle aasta lõpus ei olnud piisavat selgust tuleviku osas, et ette näha

kõiki võimalikke muutusi majandusolukorras. Näiteks 25. augusti 2008. aasta prognoosid SKP kasvuks

aastateks 2009–2012 olid 7,9%, 9,4%, 9,3% ja 9,1%, samas kui tegelik kasv oli hiljem -14%, 3,4%,

8,3% ja 3,2%. 2. septembril 2009 prognoositi 2011. aasta kasvuks 3,2%, kuid tegelikult oli see 8,3%.

Prognoosiperioodiks on SKP ja THI puhul pigem kolm aastat ja pikema perioodi kohta hinnangute

andmisel peaks olema konservatiivne. Nii valitigi 2009. aastal tasumäärade kehtestamisel alates

2013. aastast inflatsiooni kattev konservatiivne lähenemine ning hiljem, s.o 2012. aastal

majandusolukorra täpsema teabe selgumisel hinnati vajalikud tasumäärad ümber.

33. Ettevõtjad said lähtuda ka Säästva Eesti Instituudi 2007. aasta uurimusest "Maavara

kaevandamisõiguse tasu rakendamise analüüs, uued suunad ja ettepanek uute tasumäärade

rakendamiseks aastatel 2010–2015", kus soovitati aastatel 2010–2015 tõsta tasumäärasid 20%–35%

aastas. Neid soovitusi ei saanud kriisitingimustes rakendada, kuid 2012 oli majanduskasv taastunud ja

finantskindlus suurenenud. See võimaldas 2009. aasta otsustuse tasumäärade kohta ümber hinnata.

Seejuures sai lähtuda ka 2005. aastal VV kabinetis heaks kiidetud "Ökoloogiliste maksureformi

lähtealustes" tehtud ettepanekust viia vee erikasutusõiguse tasumäärad karjääridest ja kaevandustest

väljapumbatava vee ning jahutusvee puhul samale tasemele ülejäänud vee erikasutusõiguse tasudega.

2008. aastal AS-i Maves koostatud "Ülevaade olulistest veemajandusprobleemidest" viitab samuti

majanduskasvuga kaasnevate veekeskkonda ohustavate survetegurite tekkele. 2009. aastal osalusveebis

avalikustatud ja VV kabinetiistungil teadmiseks võetud "Keskkonnatasude kontseptsiooni aastateks

2010–2020" arutelude põhjal võisid isikud järeldada, et tasumäärade tõus kujundatakse teadaolevast

infost lähtuvalt ja võidakse tulevikus ümber hinnata. 2012. aastal valmis Rahandus-, Majandus- ja

Kommunikatsiooni- ning Keskkonnaministeeriumi koostöös analüüs "Põlevkiviõli tootmisel põlevkivi

riigitulu põhimõtte rakendamine ja selle alternatiivid", mille koostamisel kaasati arutellu ka

põlevkivitööstuse ettevõtted. 2009. aasta erakorralisest olukorrast lähtuvalt pidid ettevõtjad arvestama

sellega, et majandusolukorra muutudes võidakse tasumäärasid muuta.

Justiitsminister

34. Justiitsminister on seisukohal, et vaidlustatud normid ei riku õiguspärast ootust, kuna õiguspärase

ootuse põhimõte ei laiene olukordadele, kus säte ei ole veel ajaliselt kohaldatav. Alternatiivselt leiab

justiitsminister, et kui tegemist on õiguspärase ootuse põhimõtte riivega, siis see on õigustatud

keskkonnaõiguse tagamise kohustusega. Normikontroll on lubatav, kuna täidetud on põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluse algatamise menetluslikud eeldused.

35. Õiguspärase ootuse põhimõtte kaitseala laieneb lisaks seadustele ka delegeeritud normiloomele.

Õiguspärase ootuse põhimõttega kaitstakse isikute autonoomiat, mis tähendab võimalust planeerida ja

vähemalt mõistlikul määral ette näha oma tegude tagajärgi. Põhiseadusest tulenevalt on isikul

õiguspärane ootus, kui täidetud on neli tingimust: 1) õigusakt annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik

on hakanud seda õigust realiseerima või on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev

tähtaeg; 3) muudatusega kaasneb isikule halvemus; 4) isiku mõistlik ootus kaalub üles avaliku huvi

ümberkorralduse vastu. Arvestada tuleb muudatuse ettenähtavust, õigusliku korra selgust, muutunud

olusid, muudatusega kaasnevaid tagajärgi jm. Õiguspärase ootuse põhimõtte riiveks peavad olema

täidetud kõik eelnimetatud neli tingimust.

36. Mitterealiseeritavad õigused ega kohustused ei ole õiguspärase ootuse põhimõtte kaitse esemeks.

Õiguspärase ootuse riive on võimalik ainult juhul, kui mingit õigust või kohustust on realiseerima

asutud. Selline õiguse kasutus võib olla ajalise piiranguga. Õiguspärase ootuse põhimõte kaitseb

õigusliku olukorra püsimist, mitte selle võimalikku soodsal või ebasoodsal viisil muutmist. Õiguse

suhtes, mille realiseerimise aeg saabub tulevikus, ei teki õiguspärast ootust. Vaidlusaluste määruste

muudatused tehti enne vaidlusaluste määruste vanadest redaktsioonidest tulenevate tasumääraliste

kohustuste tekkimist ning sellest tulenevalt ei ole vastavate kohustuste suhtes tekkinud õiguspärast

ootust.

37. Kui Riigikohus peaks leidma, et vaidlustatud normid riivavad õiguspärase ootuse põhimõtet, on

justiitsminister seisukohal, et riive on õigustatud. Riive on formaalselt põhiseaduspärane. Õiguspärase

ootuse põhimõte ei ole absoluutne ja selle riive on lubatud.

38. Vaidlustatud normidega kehtestati kõrgemad tasumäärad eesmärgil tagada loodusvarade säästlik

kasutamine kahju hüvitamise kaudu PS § 53 mõttes. PS §-del 5 ja 53 on nende koostoimes ka

keskkonnaõiguse tagamise funktsioon – riik on kohustatud keskkonnakaitset reguleerima. PS §-st 5

tulenevalt peab Eesti loodusvarade ja -ressursside majanduslik kasutamine teenima Eesti riigi ja rahva

majanduslikke ja sotsiaalseid huve. PS §-st 53 tuleneb, et kõik keskkonnahäiringutega põhjustatud

kulutused tuleb kanda keskkonnakasutajal ning et keskkonna kasutamisega seotud kulud peavad

kajastuma toodete ja teenuste hinnas, mis koormavad keskkonda tootmise, tarbimise või elutsükli muus

staadiumis. Hüvitada tuleb ka keskkonnale õiguspäraselt tekitatud kahju ja selle aluseks on

keskkonnatasude seadus. Vaidlusaluste normide muutmise legitiimseks eesmärgiks on keskkonnaõiguse

tagamise funktsioon, täpsemalt eesmärk tagada loodusvarade säästlik kasutamine õiguspärase kahju

hüvitamise mehhanismi kaudu.

39. Normiadressaatidel oli enne uute normide rakendamist aega nendega tutvuda ligi kuus kuud. Seda

tuleb lugeda piisavaks vacatio legis'eks. Tehtud muudatused ei olnud ootamatud ega mastaapsed.

Vabariigi Valitsusel on kohustus regulaarselt hinnata loodusvarade kasutamisega seotud aspekte ja teha

muudatusi. Tõstetud tasumäärad on põhjendatud eelkõige sellega, et majanduskasv tuleb lahti siduda

ressursside ebasäästlikust kasutamisest. Senise regulatsiooni võimetust näitlikustab mh loodusvarade

kasutuse kasvu ning majanduskasvu ja ehitusmaterjalide kasutamise vaheline tugev korrelatsioon.

Kasutuslubadega saab piirata loodusvarade kasutuse mahtu, aga mitte tagada säästlikkust suurima

lisandväärtuse tootmise ja ebamõistliku kasutamise ärahoidmise kaudu.

VAIDLUSTATUD SÄTTED

40. Vabariigi Valitsuse 12. novembri 2009. aasta määruse nr 171 "Vee erikasutusõiguse tasumäärad

veevõtu eest veekogust või põhjaveekihist" (RT I 2009, 54, 365; RT I, 09.10.2012, 12) § 1 vaidlustatud

osa:

Vee erikasutusõiguse tasumäärad veevõtu eest veekogust või põhjaveekihist on järgmised:

Vee erikasutusõiguse tasumäärad (eurot/1000 m³) alates

Veevõtt

veekogust

või põhjaveekihist

1.01.2011

1.01.2012

1.01.2013

1.04.2013

1.01.2014

1.01.2015

Veekogud:

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

Jahutusvee võtmine

Tallinna

veevarustussüsteemi

kuuluvatest

veekogudest

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

Jahutusvee võtmine

muudest

veekogudest

[---]

[---]

[---]

1,91

2,29

2,75

Põhjaveekihid:

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

[---]

Karjääridest

väljapumbatav vesi

[---]

[---]

[---]

19,39

23,27

27,92

Kaevandustest

väljapumbatav vesi

[---]

[---]

[---]

54,06

64,87

76,69

41. Vabariigi Valitsuse 12. novembri 2009. aasta määruse nr 172 "Riigile kuuluva maavaravaru

kaevandamisõiguse tasumäärad" (RT I 2009, 54, 366; RT I, 09.10.2012, 11) § 1 vaidlustatud osa:

Riigile kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasumäärad on järgmised:

Kaevandamisõiguse tasumäär eurodes alates

Jrk Maavaraliik

Mõõt-

nr

ühik

01.01.

01.01.

01.01.

01.04.

01.01.

01.01

2011

2012

2013

2013

2014

2015

1. Dolokivi

Täitepinnas

m³

[---]

[---]

[---]

0,91

1,09

1,31

2. Madalamargiline

m³

[---]

[---]

[---]

1,2

1,44

1,73

3. Kõrgemargiline

m³

[---]

[---]

[---]

2,2

2,64

3,17

4. Tehnoloogiline

m³

[---]

[---]

[---]

3,64

4,37

5,11

5. Viimistlusdolokivi

m³

[---]

[---]

[---]

2,7

3,24

3,89

6. Fosforiit

t

[---]

[---]

[---]

2,12

2,54

3,05

7. Kristalliinne ehituskivi

m³

[---]

[---]

[---]

1,78

2,14

2,55

8. Kruus

Täitepinnas

m³

[---]

[---]

[---]

0,68

0,82

0,98

9. Ehituskruus

m³

[---]

[---]

[---]

2,35

2,82

3,19

10. Liiv

Täitepinnas

m³

[---]

[---]

[---]

0,36

0,43

0,52

11. Ehitusliiv

m³

[---]

[---]

[---]

1,5

1,8

2,16

12. Tehnoloogiline liiv

m³

[---]

[---]

[---]

1,87

2,24

2,69

13. Lubjakivi

Täitepinnas

m³

[---]

[---]

[---]

1,2

1,44

14. Madalamargiline

m³

[---]

[---]

[---]

1,36

1,63

1,96

15. Kõrgemargiline

m³

[---]

[---]

[---]

2,2

2,64

3,17

16. Tehnoloogiline

m³

[---]

[---]

[---]

2,24

2,69

3,23

17. Viimistluslubjakivi

m³

[---]

[---]

[---]

2,96

3,55

4,26

18. Põlevkivi

t

[---]

[---]

[---]

1,67

2,4

19. Savi

Keraamika-

ja

keramsiidisavi

m³

[---]

[---]

[---]

0,71

0,85

1,02

20. Raskelt sulav savi

m³

[---]

[---]

[---]

1,3

1,56

1,87

21. Tsemendisavi

m³

[---]

[---]

[---]

0,71

0,85

1,02

22. Turvas

Vähelagunenud

t

[---]

[---]

[---]

1,68

2,02

2,42

23. Hästilagunenud

t

[---]

[---]

[---]

1,38

1,66

1,99

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

42. Praeguses asjas tuleb esiteks käsitleda küsimust, kas vee-erikasutustasu määruse ja

kaevandamistasude määruse muutmisega riivati mõnd isikute põhiõigust (I). Teiseks tuleb leida riive

legitiimne eesmärk (II). Seejärel hindab kolleegium riive proportsionaalsust legitiimse eesmärgi suhtes

(III). Lõpuks käsitleb kolleegium otsuse jõustumist ja selle järgset olukorda (IV).

I

43. Vee-erikasutustasu määrusega ja kaevandamistasude määrusega kehtestatud regulatsiooni järgi

jõustunuks alates 2010. aastast kuni 2015. aastani iga aasta 1. jaanuaril iga maavaravaru või veevõtu

liigi kohta tulenevalt tabeli vastavast lahtrist uued tasumäärad (mis osal juhtudest olid küll sama suured

kui eelneva aasta tasumäärad).

44. PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige

iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist. Riik ei tohi selleks teha põhjendamatuid takistusi ja

peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks (vt Riigikohtu üldkogu 9. detsembri

2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-13, punkt 105). Seadus võib sätestada ettevõtlusega tegelemise

tingimused ja korra (PS § 31 teine lause). Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku

rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Sellele vaatamata riivab ettevõtlusvabadust

olukord, kus avalik võim muudab ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks seni kehtinud

õigusliku raamistikuga võrreldes.

45. Lisaks ettevõtlusvabadusele tuleb praeguses asjas arvestada aga ka õiguspärase ootuse põhimõttega.

46. Riigikohus kujundas tulenevalt PS §-st 10 õiguspärase ootuse põhimõtte sisu 30. septembri

1994. aasta otsuses asjas nr III-4/A-5/94. Selle järgi on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et

rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada

vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide

suhtes sõnamurdlik. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 17. septembri

1999. aasta otsuses asjas nr 3-4-1-2-99, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttest tuleneb

igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma

õigust realiseerima (II osa).

47. Riigikohus on käsitlenud õiguspärase ootuse põhimõtet ka hiljem mitmes lahendis. Kohus on

leidnud, et õiguspärase ootuse põhimõtte tekkimiseks on oluline, et isik oleks asunud oma õigusi

realiseerima (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 30. septembri 1998. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-6-98, II osa; 17. märtsi 1999. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-99, II osa). Riigikohus on ka asunud

seisukohale, et isikul ei teki õiguspärast ootust ajutise regulatsiooni püsivusse (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-9-00, punkt 14;

2. detsembri 2004. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-04, punktid 15–21). Asjas, kus tagantjärele piirati

munitsipaalomandisse antud sotsiaalmaa kasutamise otstarbe määramist ning munitsipaalomandi

valdamist, kasutamist ja käsutamist, leidis kohus, et õiguspärase ootuse põhimõtet küll riivati, aga riive

oli mõõdukas (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19. jaanuari 2010. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-13-09, punkt 38). Riigikohus on tuvastanud, et õiguspärase ootuse põhimõtet rikuti

majandustegevuse registris vastava tegevusala registreeringu tingimuste olulise muutmisega enne

registreeringu tähtaja lõppu (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31. jaanuari

2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-24-11, punkt 64).

48. Kolleegium jääb senises praktikas väljendatud seisukohtade juurde, kuid peab vajalikuks täpsustada

järgmist. Riigikohtu praktikas on seni käsitletud õiguspärase ootuse põhimõtet seadustes sätestatud

normide puhul. Praeguses asjas on vaidluse all olevad sätted kehtestatud määrusega. Kolleegiumi

hinnangul ei välista normi kehtestamine määrusega õiguspärase ootuse teket. Seega on praeguses asjas

õiguspärase ootuse teke põhimõtteliselt võimalik.

49. Riigikohtu senises õiguspärase ootuse põhimõtet käsitlevas praktikas on küsimus olnud enamikul

juhtudel õigustes ja vabadustes, ühel juhul kohustuses (vt eespool punktis 47 viidatud otsus asjas nr 3-4-

1-24-11). Vee-erikasutustasu määrusega ja kaevandamistasude määrusega kehtestatud tasumäärad igaks

aastaks on tähtajalised regulatsioonid, milles on sätestatud kohustused. Kolleegium leiab, et kohustused

tähendavad õiguspärase ootuse põhimõtte kontekstis seda, et isikul tekib õiguspärane ootus, et tema

kohustusi ei suurendata. Õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohalt on määrav, kas isik saab tugineda

regulatsioonile selliselt, et seda ei või tema suhtes ebasoodsamaks muuta. On selge, et tasumäärade

suurenemisega isikute olukord halveneb. Järelikult ei ole õiguspärase ootuse teke välistatud ka seetõttu,

et praeguses asjas on tegemist kohustusega.

50. Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11

teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et

riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk

isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle

kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega

täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni

kohaldamisele. Iga pettumus, mis on tingitud isikule soodsa regulatsiooni muutmisest, ei kätke

õiguspärase ootuse riivet.

51. Vabariigi Valitsus käsitleb õiguspärase ootuse põhimõtte kontekstis ka vacatio legis'e põhimõtet.

Vacatio legis'e põhimõte ei ole õiguspärase ootuse põhimõtte osa, kuigi mõlemad on õiguskindluse

põhimõtte osaks. Vacatio legis'e põhimõttest tuleneb nõue, et enne muudatuste jõustumist peab

puudutatud isikutel jääma piisavalt aega tutvuda uue regulatsiooniga ja sellega oma tegevuses arvestada.

Piisav vacatio legis ei välista iseenesest õiguspärase ootuse riivet ega rikkumist. Praeguses asjas ei

vaielda selle üle, et vacatio legis ei olnud piisav. Seetõttu kolleegiumi vacatio legis't täiendavalt ei

käsitle.

52. Selleks, et tuvastada, kas praegusel juhul oli ettevõtjatel tekkinud õiguspärane ootus, tuleb esiteks

vastata küsimusele, kas isikud said loota kehtestatud tasumäärade kehtima jäämisele.

53. Kolleegium ei nõustu Vabariigi Valitsuse argumentidega, et erinevatest dokumentidest ja uuringutest

lähtuvalt pidid ettevõtjad mõistma, et määrustega kehtestatud tasumäärad näitavad üksnes tasumäärade

tõusu ja vajadusel hinnatakse määrad ümber. Õiguspärase ootuse tekkimist ei välista praegusel juhul

(eraõiguslike isikute koostatud) uuringud ja muud mittesiduvad dokumendid. Isikutelt ei saa eeldada

neist lähtumist olukorras, kus õigusaktiga on kehtestatud kindlaks ajavahemikuks konkreetsed

tasumäärad. Lisaks tuleb tähelepanu pöörata sellele, et Vabariigi Valitsuse viidatud dokumentidest neli

on koostatud juba enne vaidlusaluste määruste algse redaktsiooni vastuvõtmist 2009. aastal

("Ökoloogilise maksureformi lähtealused", "Maavara kaevandmisõiguse tasu rakendamise analüüs, uued

suunad ja ettepanek uute tasumäärade rakendamiseks aastatel 2010–2015", "Ülevaade olulistest

veemajandusprobleemidest" ja "Keskkonnatasude kontseptsioon aastateks 2010–2020"). Sellest saab

järeldada hoopis seda, et riik arvestas tehtud uuringutega ning otsustas neile vaatamata tähtajaliselt

fikseeritud tasumäärade kasuks. Vaidlustatud määrustes ei ole ette nähtud ka tasumäärade muutmise

reservatsiooni. Haldusakti puhul näeb muutmise reservatsiooni sõnaselgelt ette haldusmenetluse seaduse

§ 53 lõike 1 punkt 4. Kuigi see säte ei kohaldu määrustele, võib sarnase muutmise reservatsiooni ka

määrustes ette näha. Lähtuvalt eeltoodust leiab kolleegium, et isikud said loota kehtestatud tasumäärade

kehtima jäämisele.

54. Järgmiseks käsitleb kolleegium õiguste kasutama asumise kriteeriumit. Vabariigi Valitsus ja

justiitsminister väidavad selle kohta, et kuna regulatsioonid uute aastate kohta ei olnud veel jõustunud,

ei saanud nendest sätetest tuleneda ka õiguspärast ootust. Kolleegium ei nõustu Vabariigi Valitsuse ega

justiitsministri väitega.

55. Õiguspärase ootuse põhimõte laieneb ka vastuvõetud ja avaldatud, reservatsioonideta, kuid veel

mitte kohalduvale regulatsioonile. Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda riigivõimule üksnes

piirangut, vaid võimaldab sel ennast siduda nii, et isikutele antakse tulevikus kehtima hakkavate

normide suhtes lubadus ja kindlus ning isikuid suunatakse sellega oma tegevust pikaajaliselt plaanima,

sh julgustatakse investeerima. Sellist reguleerimisvõimalust ei tohi välistada ning ootust, et riik

niisuguse lubaduse täidab, ei ole põhjust pidada ebamõistlikuks.

56. Vabariigi Valitsus toob välja, et praegusel juhul on tegemist investeerimismahuka valdkonnaga, mis

tähendab, et ettevõtted planeerivad oma tegevust, sh kulusid pikalt ette. Veeseaduse § 9 lõike 7 teise

lause järgi antakse vee erikasutusluba kuni viieks aastaks. Maapõueseaduse (MaaPS) § 37 lubab anda

kaevandamisloa enamike vaidlusega seotud maavaraliikide puhul kuni 30 aastaks ja osa maavaraliikide

puhul kuni 15 aastaks. Kui selle tähtaja jooksul maavaravaru ei ammendu ja ülejäänu kaevandamine ei

ole teise kaevandamisloa alusel majanduslikult otstarbekas, võib loa anda ka 5 aasta võrra pikemaks

perioodiks. MaaPS § 38 lõige 1 võimaldab väljastatud luba kuni 10 aasta võrra pikendada. Vee

erikasutuse ja kaevandamisload tuleb avaldada Ametlikes Teadaannetes. Sealt nähtub, et praktikas ei ole

tavatu, et kaevandamisluba on antud 10 või 15 aastaks (määratud tähtaeg) või 2020-ndate ja 2030-ndate

aastateni (määrates tähtpäeva). Vee erikasutuslubade puhul on märgata mh väljaandmist kuni

2018. aastani või 5 aastaks. Seega on olemas ettevõtjaid, kellele on väljastatud vee erikasutus- ja

kaevandamise lube, mis ulatusid vaidlusaluste normide kehtivusaega.

57. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis 31. jaanuari 2012. aasta otsuses asjas

nr 3-4-1-24-11, et isikutel oli õiguspärane ootus regulatsiooni püsimise suhtes kuni nende registreeringu

lõpuni (punktid 51–52). Kaevandamis- või vee erikasutusloa adressaadil tekkis õiguspärane ootus

määruse algsest regulatsioonist tulenevate tasumäärade kehtima jäämise suhtes siis, kui ta asus algset

määrust usaldades korraldama oma majandustegevust, iseäranis tegema investeeringuid tasumääradest

lähtuvate kalkulatsioonide alusel. Kolleegium eeldab abstraktse normikontrolli kontekstis, et isikute

seas, kellele oli enne soodsamate tasumäärade suurendamist nende määrade kehtivusajaks antud

kaevandamis- ja vee erikasutuslube, oli määrade kehtima jäämist usaldanud ettevõtjaid. Seevastu alates

9. oktoobrist 2012, mil avaldati määruste muudatused, pidi isikutele olema teada uute tasumäärade

jõustumine. Pärast seda tähtpäeva tehtud investeeringud ei tekitanud enam õiguspärast ootust seniste

tasumäärade kehtima jäämise suhtes.

58. Lähtuvalt

eeltoodust

leiab

kolleegium,

et

vaidlustatud

tasumäärade

tõstmine

riivas

ettevõtlusvabadust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega.

II

59. Järgnevalt kontrollib kolleegium riive õigustatust. Selleks tuleb leida riive legitiimne eesmärk ja

hinnata riive proportsionaalsust eesmärgi suhtes.

60. PS § 31 teise lause alusel võib ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimused ja korra sätestada

seadusega. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega, mida võib piirata igal põhjusel,

mis ei ole põhiseadusega vastuolus.

61. Seejuures tuleb aga arvestada, et ettevõtlusvabadust riivatakse koosmõjus õiguspärase ootuse

põhimõttega. Üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis

tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on

ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust,

täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Praegusel

juhul suurendati tasumäärasid üksnes edasiulatuvalt. Samas on sellel ebaehtne tagasiulatuv jõud, kuna

see puudutab ettevõtjate varem kavandatud ja juba alustatud tegevust ning tehtud investeeringuid.

Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute

õiguspärase ootuse.

62. Vabariigi Valitsuse väitel oli tasumäärade tõstmine tingitud avalikust huvist loodusvarasid säästlikult

kasutada ja riigi varadelt õiglast tulu teenida. Justiitsminister toob välja, et suuremate tasumääradega

tagatakse loodusvarade säästlik kasutamine kahju hüvitamise kaudu PS § 53 mõttes.

63. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada

säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju,

mis ta on keskkonnale tekitanud. Kuna keskkonnakaitselised põhimõtted tulenevad põhiseadusest, leiab

kolleegium, et ettevõtlusvabadust koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega saab seetõttu

põhiseaduspäraselt riivata. Ka keskkonnatasudega riigile tulu saamise eesmärk on põhiseadusega

kooskõlas.

64. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on legitiimseks eesmärgiks suunata ettevõtjaid loodusressursse

säästvalt kasutama ja suurendada riigieelarve tulusid. Need eesmärgid hõlmavad ka riigi eesmärgi saada

tasu loodusressursi kasutamise eest. Kui ettevõtjal lubatakse rahvuslikku rikkust oma ettevõtluses

kasutada, omandab ettevõtja rahvusliku rikkuse arvel majandusliku hüve. Riik on PS §-dest 5 ja 53

tulenevalt õigustatud ja kohustatud tasandama sellise hüve riigile makstava õiglase tasu nõudmisega.

III

65. Edasi hindab kolleegium riive proportsionaalsust legitiimse eesmärgi suhtes. See tähendab riive

sobivuse, vajalikkuse ja mõõdukuse hindamist.

66. Kolleegium leiab, et vaidlusaluste tasumäärade tõstmine on sobiv ja vajalik abinõu, suunamaks

ettevõtjaid loodusressursse säästvalt kasutama ja suurendamaks riigieelarve tulusid.

67. Suuremad vee erikasutuse ja kaevandamise tasu määrad motiveerivad ettevõtjaid vett ja maavarasid

tõhusamalt kasutama. Isegi kui vee ja maavara kasutamine ei vähene, laekub suuremate tasumäärade

tõttu senisest rohkem raha. Kolleegium ei näe nende eesmärkide saavutamiseks sama tõhusaid, kuid

ettevõtlusvabadust ja õiguspärast ootust vähem riivavaid abinõusid.

68. Riive mõõdukuse hindamisel tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja

intensiivsust, teiselt poolt aga eesmärgi tähtsust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15). Praeguses asjas tuleb riive

õigustamiseks analüüsida, kas eesmärk suunata ettevõtjaid loodusressursse säästvalt kasutama ja

suurendada riigieelarve tulusid kaalub üles ettevõtlusvabaduse riive koosmõjus õiguspärase ootuse

põhimõttega.

69. Õiguspärase ootuse põhimõtet piirab demokraatia põhimõte. Otseselt või kaudselt rahva mandaadile

tuginevad poliitilised organid on põhimõtteliselt õigustatud oma varasemaid valikuid ajakohastama, kui

sellega ei kahjustata ülemäära kehtivat regulatsiooni usaldanud isikuid. Seejuures saab õiguspärane

ootus tekkida nii tähtajalise kui ka tähtajatu regulatsiooni puhul. Tähtajalist ja tähtajatut regulatsiooni

tuleb õiguspärase ootuse riive mõõdukuse hindamisel siiski käsitada erinevalt. Tähtajaliselt antud

õiguste ja piiratud kohustuste puhul on isikute õiguspärane ootus enam kaitstud kui tähtajatu

regulatsiooni puhul. Tähtajalise regulatsiooni muutmiseks isikule ebasoodsas suunas peavad olema

kaalukamad eesmärgid kui tähtajatu regulatsiooni muutmiseks.

70. Praeguses asjas on tegemist tähtajaliste regulatsioonidega. Kolleegium leiab, et ka 1. jaanuaril 2015

rakenduma pidanud regulatsiooni puhul tuli mõista seda nii, et seda kohaldatakse vähemalt 2015. aasta

lõpuni. Arvestades seda, et tasumäärad nähti ette aastate kaupa ja iga tabeli tulp vastas ühele aastale,

võis mõistlik ja hoolikas isik aru saada, et 2015. aasta tasumäär on tabelis sätestatud terveks aastaks. Ka

kaevandamistasude määruse eelnõu seletuskirjas on märgitud: "Eelnõu eesmärk on kehtestada riigi

omandisse kuuluva maavaravaru kaevandamisõiguse tasu määrad aastateks 2010–2015 [---]." Vee-

erikasutustasu määruse eelnõu seletuskirjas öeldi: "Määruse eelnõus sätestatakse nimetatud vee

erikasutusõiguse tasumäärad aastateks 2010–2015 (kaasa arvatud). [---] tasumäärad veevõtu eest

pinnaveest või põhjaveekihtidest ajavahemikus 1. jaanuar 2010 kuni 31. detsember 2015."

71. Riive intensiivsust iseloomustab see, kuivõrd palju muudatus isikuid mõjutab. Tasumäärasid tõsteti

nii vee erikasutustasude kui ka maavaratasude puhul alates 1. aprillist 2013 keskmiselt u 20%, alates

1. jaanuarist 2014 keskmiselt u 40%, alates 1. jaanuarist 2015 keskmiselt ligi 60% võrreldes varem

samaks ajaks kehtestatud tasumääradega. Samas kaevandamistasude osakaal ärikuludes on madal ja

mõju müügituludele ei ole seega suur.

72. Kolleegium leidis punktis 64, et riive legitiimseks eesmärgiks on ka riigieelarve tulude

suurendamine. Riigieelarve tulude laekumine on kahtlemata oluline, kuna sellest sõltub riigi võimelisus

täita oma kohustusi. Kohtu pädevus hinnata põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses fiskaalpoliitilisi

otsustusi on üldjuhul piiratud. Arvestades seda, et riigil on palju erinevaid võimalusi eelarvetulude

tagamiseks ja et praegu on küsimuse all tähtajalisest regulatsioonist tulenev õiguspärane ootus ning et

tegemist ei ole erakorraliste asjaoludega (ootamatult saabunud ulatuslik majanduskriis vms), tuleb

praeguses asjas asuda seisukohale, et üksnes riigi fiskaalhuvi ei kaalu õiguspärase ootuse põhimõtte

riivet üles.

73. Eesmärk suunata ettevõtjaid loodusressursse säästvalt kasutama tuleneb põhiseaduses sätestatud

keskkonnakaitselistest eesmärkidest. Keskkonnakaitse on kindlasti kaalukas eesmärk. Sellele, et

põlevkivisektori keskkonnatasud ei kata kõiki tekitatud keskkonnakahjusid ja et see on olnud riigi

poliitika pikemat aega, viitab Riigikontroll (aruanne Riigikogule "Ülevaade riigi vara kasutamisest ja

säilimisest 2012.–2013. aastal", Tallinn 2013, lk 46). Teisalt on tähtsad ka ettevõtlusvabadus ja

õiguspärase ootuse põhimõte. Õiguspärase ootuse põhimõte on õigusriigi põhimõtte üheks oluliseks

osiseks. Seetõttu ei saa asuda seisukohale, et keskkonnakaitsest lähtuv eesmärk oleks juba iseenesest

sedavõrd kaalukas, et õiguspärase ootuse põhimõte peaks selle ees alati taganema.

74. Keskkonnakaitse vajadusele ja riigi fiskaalhuvile vastandub seega ettevõtjate õiguspärane ootus.

Maavarade kaevandamine on investeerimismahukas valdkond, mis on ka üheks põhjuseks, miks

kaevandamisload ja vee erikasutuse load antakse välja pikaks ajaks. Pikaajalise loa kehtivusajal sõltuvad

ettevõtjate lõplikud kulud väga paljudest muutujatest. Võimalik ulatuslik asjaolude muutumine

kaugemas tulevikus on seejuures paratamatuks riskiks. Algusaastatel tasuda tulevad keskkonnatasud või

nende muudatus võib moodustada sellest väikese osa. Oluline on aga see, et lähitulevik on paremini

prognoositav. Kui selleks ajaks on kehtestatud tähtajalised regulatsioonid, siis nende püsimine on

ettevõtjate jaoks oluliseks kriteeriumiks tegevuse planeerimisel. Muutmise määrusega suurendatud

tasumääradega mõjutati ettevõtjate kulusid ligi kolmel lähemal aastal. Arvestades valdkonna

investeerimismahukust ja investeeringute pikaajalisust, on 2–3 aastat lühikeseks tähtajaks. Mida lühem

on tähtajalise regulatsiooni tähtaeg, seda kaalukamad peavad olema õigustused õiguspärase ootuse

põhimõtte riiveks.

75. Vabariigi Valitsus õigustab tasumäärade tõstmist üldjoontes nelja argumendiga: 1) Vabariigi

Valitsusel on vältav kohustus lähtuda KeTS-s sätestatud põhimõtetest; 2) maavaravaru olukorra

halvenemist tuleb vältida – kaevandamismahtu piiratakse kaevandamislubadega, kaevandamistasudega

suunatakse kasutamise säästlikkust; 3) tasumäärade kehtestamisel 2009. aastal vältas majanduskriis ja

tuleviku prognoosimine oli keerukas; 4) 2012. aastal hindas Vabariigi Valitsus sotsiaalse ja majandusliku

olukorra, loodusvarade kasutamise suurenemise ning ressursitõhususe olulised aspektid ümber,

ressursitõhusus sai olulise kaalu.

76. Vabariigi Valitsuse vältav kohustus lähtuda KeTS-st ja vältida maavaravaru seisundi halvenemist on

kolleegiumi hinnangul sellised asjaolud, mida Vabariigi Valitsus teadis ja pidi arvestama tasude

kehtestamisel 2009. aastal. Kohustus arvestada KeTS-s sätestatud põhimõtetega oli samasugune ka vee

erikasutustasu määruse ja kaevandmistasude määruse kehtestamise ajal. Maavaravaru olukord ei ole

vahepeal järsult halvenenud, seda kinnitab mh Vabariigi Valitsus (vt eespool punktis 27). Kuna senised

tasumäärad jäid seadusega kehtestatud vahemikku, ei esinenud tasude tõstmiseks ka tungivat vajadust, et

saada õiglast tasu loodusressursi kasutamise eest.

77. Majanduslangus 2009. aasta teises pooles on üldteada asjaolu. Seejuures on samuti üldteada, et

majanduse arengu tsüklilisuse tõttu järgneb majanduslangusele eelduslikult tõus, mille intensiivsust ega

saabumise aega ei ole võimalik täpselt ennustada. Majandusarengu prognoosimine on alati keeruline ja

harva täpne keskmises ja pikas perspektiivis. Kuigi paljud arengud võivad olla üldjoontes ettenähtavad,

on õiguspärase ootuse seisukohalt oluline, kas majanduses on toimunud vähetõenäolisi arenguid,

millega regulatsiooni kehtestamisel ei pidanud arvestama ja millest tulenevalt on tarvilik seniseid

valikuid korrigeerida. Menetlusosalised ei ole välja toonud, et pärast 2009. aastat oleks toimunud

mingeid vähetõenäolisi arenguid.

78. Ka Vabariigi Valitsuse viidatud "Keskkonnatasude mõjuanalüüs" (vt eespool punkt 28), mis põhines

2000.–2010. aasta keskkonnakasutuse käsitlusel, ei viita oluliselt muutunud asjaoludele, vaid käsitleb

suuresti andmeid, mida sai kasutada juba 2009. aastal. Menetlusosalised ei ole välja toonud ja kohtule ei

ole teada asjaolusid, millest lähtuvalt oleks sarnast analüüsi 2009. aastal tehes, lähtudes 2000.–

2008. aasta andmetest, jõutud oluliselt teistsugustele seisukohtadele, kui jõuti ka kaht järgnenud aastat

arvesse võttes. Vabariigi Valitsus saanuks seesuguse analüüsi tellida ka enne tasumäärade kehtestamist

2009. aastal. Analüüsi valmimine iseenesest ei ole käsitatav olulise keskkonna- ega majandusolukorra

muudatusena.

79. Vabariigi Valitsus viitab asjaolude ümberhindamisel muuhulgas Euroopa Liidu juhtalgatusele

"Ressursitõhus Euroopa 2020". Tegemist on strateegiadokumendiga, mitte määruse ega direktiiviga,

millest tuleneks riigile vahetu kohustus mingis suuruses keskkonnatasusid kehtestada või teatud

keskkonnatasude poliitikat rakendada ja mis võiks eraldivõetuna või koosmõjus muude eespool

käsitletud asjaoludega õigustada isikute õiguspärase ootuse riivet.

80. Ainus muutus võrreldes 2009. aastaga oli järelikult see, et Vabariigi Valitsus otsustas 2012. aastal

anda keskkonnakaitse erinevatele aspektidele teistsuguse kaalu. Arvestades seda, et tasumäärad olid

kehtestatud reguleerimisvaldkonna mõttes lühikeseks perioodiks ja kooskõlas seadusega ning et

vahepeal ei ole asjaolud ootamatult ega ulatuslikult muutunud, leiab kolleegium, et eesmärk suunata

ettevõtjaid loodusressursse säästvalt kasutama ja suurendada riigieelarve tulusid ei kaalu üles

ettevõtlusvabaduse riivet koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega.

81. Õiguskantsler taotles tasumäärade põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamist selliselt, et

jääksid kehtima 2013. aasta 1. jaanuarist kehtestatud tasumäärad. Need on aga väiksemad kui määruste

varem kehtinud redaktsioonide alusel 1. jaanuaril 2014 ja 1. jaanuaril 2015 rakenduma pidanud

tasumäärad (v.a jahutusvee võtmise tasu muudest veekogudest kui Tallinna veevarustussüsteemi

kuuluvatest veekogudest, kus tasumäär jäänuks samaks, ning dolokivi ja lubjakivi täitepinnase ning

turba tasumäärad, kus tasumäärad jäänuks 2014. aastal 2013. aasta tasemele). Ettevõtlusvabadust

koosmõjus õiguspärase ootuse põhimõttega ei riku mitte uute regulatsioonide kehtestamine iseenesest,

vaid see, et kehtestati suuremad tasumäärad. Seetõttu tuleb tasumäärad põhiseaduse vastaseks ja

kehtetuks tunnistada üksnes seniseid tasumäärasid ületavas osas.

82. Lähtuvalt eeltoodust tunnistab kohus PS §-dega 10 ja 31 vastuolus olevaks ja kehtetuks vee-

erikasutustasu määruse § 1 osas, milles see kehtestab vee erikasutusõigsuse eest suuremad tasumäärad

kui enne 12. oktoobrit 2012 sama määruse kohaselt kehtinud vastavad tasumäärad, tuginedes

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 2. Samuti tuleb põhiseaduse

vastaseks ja kehtetuks tunnistada kaevandmistasude määruse § 1 osas, milles see kehtestab

kaevandamisõiguse eest suuremad tasumäärad kui enne 12. oktoobrit 2012 sama määruse kohaselt

kehtinud vastavad tasumäärad. Seega jäävad kehtima 2013. aastaks tasumäärad, mida rakendati

1. jaanuarist 2013. 1. jaanuarist 2014 ja 1. jaanuarist 2015 rakenduvad tasumäärad ulatuses, milles need

olid kehtestatud määruste eelmiste redaktsioonidega.

IV

83. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve otsustel on tagasiulatuv jõud (vt Riigikohtu üldkogu

10. märtsi 2008. aasta otsus kohtuasjas nr 3-3-2-1-07, punktid 19–20). See tähendab, et vahetult

määruste alusel deklareeritud ja makstud tasusid on põhiseaduse vastaseks tunnistatud osa ulatuses

tasutud ettenähtust suuremas summas KeTS § 44 punkti 1 mõttes. Need tuleb tagastada KeTS

6. peatükis sätestatud korras. Kehtiva haldusakti alusel makstud tasude tagastamist ei ole sõltumata

käesolevast otsusest võimalik nõuda ilma haldusakti kehtetuks tunnistamise või muutmiseta

(haldusmenetluse seaduse § 60).

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Jaak Luik, Ivo Pilving, Jüri Põld