3-3-1-56-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-56-13

Otsuse kuupäev

16. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Iryna Lartseva kaebus Daniel Ojaperve Eestis elamise aja

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2013. a otsus haldusasjas

nr 3-12-562

Menetluse alus Riigikohtus

Iryna Lartseva kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Iryna Lartseva kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli

2013. a otsus haldusasjas nr 3-12-562 muutmata.

2. Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Iryna Lartseva esitas Eesti Vabariigi Suursaatkonnale Kiievis taotluse esmakordse Eesti kodaniku

passi saamiseks. Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna staatuse määratle-

mise büroo kodakondsustalitus võttis 14. juulil 2011 I. Lartseva taotluse menetlusse. Samal ajal võeti

menetlusse ka taotleja ema, Nataliia Ojaperve taotlus esmakordse passi saamiseks. I. Lartseva soovis

esmakordset Eesti kodaniku passi taotlemisel tõendada, et ta on omandanud Eesti kodakondsuse

sünniga oma ema N. Ojaperve kaudu. N. Ojaperv soovis tõendada, et ta on omandanud Eesti

kodakondsuse sünniga oma isa Eduard Ojaperve kaudu.

2. Politsei- ja Piirivalveamet selgitas 18. juuli 2011. a kirjaga N. Ojapervele, et tema esitatud Ajaloo-

arhiivi teatis ei tõenda N. Ojaperve isa ja isaisa kuulumist Eesti kodakondsusesse, ning palus esitada

dokumendi, millelt nähtub, millal N. Ojaperve isaisa Daniel Ojaperv lahkus Eestist. Lisaks eeltoodule

pidi N. Ojaperv esitama Politsei- ja Piirivalveametile oma isa vanemate Daniel ja Anna Ojaperve

abielutunnistuse või abieluteatise.

3. I. Lartseva esitas Tallinna Halduskohtule avalduse taotlusega tuvastada tunnistajate ütluste abil

D. Ojaperve Eestist lahkumise aeg. Tallinna Halduskohus tagastas 19. aprilli 2012. a määrusega

kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas I. Lartseva määruskaebuse lahendamisel 19. juunil 2012 haldus-

kohtu määruse ning saatis asja samale kohtule menetluse jätkamiseks.

4. I. Lartseva muutis halduskohtule esitatud nõuet ja palus varasema nõude asemel D. Ojaperve

Eestis elamise aja tuvastamist. Avalduses väideti järgmist:

1) D. Ojaperve Eestis elamise aja tuvastamine on määrava tähendusega. Kui avaldaja ei suuda esitada

Politsei- ja Piirivalveametile dokumenti, kust nimetatud aeg nähtub, jätab Politsei- ja Piirivalveamet

suure tõenäosusega taotluse Eesti kodaniku dokumentide saamiseks rahuldamata. Politsei- ja

Piirivalveamet keeldus tunnistajate ülekuulamisest, kuigi just tunnistajate ütlustega on võimalik

nimetatud asjaolu tuvastada. Olukorras, kus arhiiviandmed ei ole säilinud, kuid avaldajal on tegelikest

asjaoludest tulenevalt õigus Eesti kodakondsusele, oleks äärmiselt ebaõiglane, kui avaldaja jääb ilma

Eesti kodakondsusest, kuigi tunnistajate ütluste abil on D. Ojaperve Eestist lahkumise aja tuvastamine

võimalik. Kohus saab D. Ojaperve Eestis elamise aja tuvastamisel lähtuda D. Ojaperve õdede laste

ütlustest. Ka oleks kohtumäärus, millega on tuvastatud D. Ojaperve Eestis elamise aeg, dokument,

mille avaldaja saaks esitada Politsei- ja Piirivalveametile. Kuigi D. Ojaperv sündis väljaspool Eestit,

siis hiljemalt 1902. a olid nii tema, tema õed kui ka vanemad Eestis;

2) Eesti Ajalooarhiivi 5. aprilli 2011. a teatisest nähtub, et avaldaja ema isaisa D. Ojaperve vanemad

on Jaan Ojaperv, kes sündis 20. septembril 1862 Oraval, ja Emilie Marie, kes sündis 17. novembril

1873 samuti Oraval. D. Ojaperv sündis 1. septembril 1899. Sama arhiiviteatise kohaselt on Danielil

kaks õde – Rosalie (sünd 31. augustil 1902) ja Elsa (29. märtsil 1906). Andmed D. Ojaperve Eestist

lahkumise täpse aja kohta puuduvad, kuigi on tuvastatud, et 26. oktoobril 1923 sündis Ukrainas

Novomoskovski linnas D. Ojaperve laps Eduard Ojaperv. Kohtule esitatud dokumentide ja Arhiivi-

fondi "EELK Vastseliina kogudus" 1912–1920 aastail koostatud leerilaste nimistus on 12. novembril

1917 leeritatute nimekirjas Daniel Jaani p Ojaperv (sündinud 1. septembril 1899). Seega oli D.

Ojaperv kindlasti sel ajal Eestis, kuna leeritamine ei saanud toimuda ilma isiku kohalviibimiseta.

Avaldaja hinnangul on Eestis elamise aja alguseks 1902 ja lõpp-punktiks 1921. a. Kuna D. Ojaperv

elas 24. veebruaril 1918 Eestis, on ta Eesti kodanik.

5. Tallinna Halduskohus jättis avalduse rahuldamata ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda.

Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) ringkonnakohus leidis käesolevas asjas 19. juunil 2012 tehtud määruses, et kaebaja Eesti koda-

kondsuse tuvastamisel omab tähtsust, kas tema esivanem elas 24. veebruaril 1918 Eestis. Kui kaebaja

vana-vanaisa D. Ojaperv omandas Eesti kodakondsuse Maanõukogu 26. novembri 1918. a määruse

§ 1 järgi, elades Eesti territooriumil, on Eesti kodanikud ka tema järglased, sõltumata sellest, et nad

sündisid väljaspool Eestit (tl 59). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal põhjendatud huvi D. Ojaperve

mis tahes Eestis elamise aja tuvastamiseks. Põhjendatud huvi esineb vaid selles, et tuvastada D.

Ojaperve elamise aeg Eestis 24. veebruari 1918 seisuga;

2) Ajalooarhiivi 4. juuni 2012. a teatise nr 3239 kohaselt on arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“

1912–1920 koostatud leerilaste nimistus 12. novembril 1917 leeritatute nimekirjas Daniel Jaani

p Ojaperv, sündinud 1. septembril 1899 (tl 69). D. Ojaperve (sünd 1. septembril 1899) leeritamine 12.

novembril 1917 nähtub ka arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“ 20. saj. I v peetud

personaalraamatust (vt Ajalooarhiivi 5. aprilli 2011. a teatis nr 1912, tl 9). Eeltoodud tõendite alusel

on tõendatud, et 12. novembri 1917. a seisuga pidi D. Ojaperv elama veel Eestis;

3) Dnipropetrovski oblasti riikliku arhiivi 6. juuni 2011. a tõendi kohaselt on Katerõnoslavski piir-

konna (praegune Dnipropetrovska oblast) Novomoskovski rajooni Novomoskivski linna täitev-

komitee perekonnaseisu osakonna perekonnaseisu aktide raamatusse 27. oktoobril 1923 tehtud akti-

kanne nr 456 Eduard Ojaperve sünni kohta 26. oktoobril 1923. Eduard Ojaperve isaks on märgitud

Ojaperv Daniil, Ivani poeg, 24-aastane, ning emaks Ojaperv Anna, Makari tütar, 23-aastane (tl 116).

Riigiarhiivi 2. novembri 2011. a arhiiviteatisest nähtub, et Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivi-

fondis säilitatavatest aastatel 1919–1920 Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist ja 1921. a Eestist

väljasõitnud isikute kartoteegist ei leitud andmeid Daniel Jaani p Ojaperve Eestist aastatel 1919–1921

väljasõitmise kohta. Ka ei leitud andmeid D. Ojaperve Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemise või

Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise kohta ega Eesti-Vene rahulepingu artikli IV põhjal Eesti

Vabariigi kodanikuks tunnistamise kohta. Ühtlasi ei olnud võimalik kontrollida, kas D. Ojaperv teenis

Eesti kaitseväes või mitte (tl 12);

4) D. Ojaperve õepoja Leo Hirve 23. oktoobri 2012. a kohtuistungil antud ütluste (tl 133–135)

kohaselt abiellus D. Ojaperv pärast seda, kui ta oli leeris käinud. D. Ojaperve abikaasa oli Ukrainast

pärit ukrainlanna, kellega D. Ojaperv tutvus Ukrainas. Samas väitis tunnistaja, et Eestist lahkudes oli

D. Ojaperv abielus. Eestist lahkuti, kuna leiti, et mujal on parem ja Eestis ei ole võimalik ära elada.

Tunnistaja kinnitusel lahkus D. Ojaperv Eestist 1921. a. Selleks ajaks oli ta juba tutvunud oma

abikaasaga. Abikaasa kaudu sai D. Ojaperv töökoha veskis. Enne 1921. a elas D. Ojaperv tunnistaja

kinnitusel Eestis. Tunnistaja väitel oli D. Ojaperv Eestist lahkudes umbes 20. eluaasta ringis;

5) esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada D. Ojaperve Eestis elamist 24. veebruari 1918. a

seisuga. Kuigi kohus luges tõendatuks, et D. Ojaperv pidi elama veel leeritamise ajal, 12. novembril

1917 Eestis, ei kinnita kogutud tõendid seda, et pärast nimetatud kuupäeva elas isik Eestis veel kuni

väidetava Eestist lahkumiseni 1921. a ehk elas Eestis 24. veebruari 1918. a seisuga. Ka D. Ojaperve

lahkumine Eestist 1921. a ei ole kahtlusteta tõendatud, kuna tunnistaja L. Hirve ütlused D. Ojaperve

Eestist lahkumise aja kohta lähevad lahku Riigiarhiivi 2. novembri 2011. a arhiiviteatises näidatust,

mille kohaselt ei leitud D. Ojaperve kohta andmeid 1921. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist.

Riigiarhiiv ei sisalda andmeid D. Ojaperve väljasõitmise kohta Eestist ka aastatel 1919–1920. Seega

ei ole välistatud, et D. Ojaperv võis Eestist lahkuda juba enne 24. veebruari 1918;

6) vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed on ka tunnistaja muud ütlused. Nii kinnitas tunnistaja,

et D. Ojaperv elas kuni 1921. a Eestis ja oli 1921. a Eestist lahkudes jõudnud tutvuda oma tulevase

ukrainlannast abikaasaga ning temaga abielluda. Eeltoodud ütlused on vastuolus tunnistaja ütlusega,

mille kohaselt tutvus D. Ojaperv oma tulevase abikaasaga Ukrainas. Ühtlasi puuduvad tõendid D.

Ojaperve abielu sõlmimise kohta Eestis. Kohtuistungil vastas tunnistaja vastuseks kaebaja esindaja

küsimusele selle kohta, kas D. Ojaperv meenutas ka Eestis elatud aega, järgmist: „Jah. Ta käis ka

Vastseliina kiriku leeris, kus ta on ka leeritatud. Seda nõudsid tema vanemad, et ta leeris käiks, et siis

on ta juba täiskasvanud ja saab iseenda eest otsustada. Meenutas seda, et pärast ta abiellus ja selle

usukombe kohaselt ei tohtinudki abielluda, kui ei ole leeris käinud. Abikaasa on ukrainlane ja nad

abiellusid.“ Nimetatud tunnistaja ütlus koosmõjus teiste tõenditega võib viidata ka sellele, et D.

Ojaperv lahkus Ukrainasse peatselt pärast leeritamist ehk juba 1917. või 1918. a. Esimene

maailmasõda jõudis Mandri-Eestisse 1918. a veebruari keskpaigas. Maailmasõda lõppes Saksamaa

alistumisega 11. novembril 1918. 28. novembrist 1918 – 3. jaanuarini 1920 dateeritakse Eesti

Vabadussõja kestust. D. Ojaperv sai 1. septembril 1917 18-aastaseks. Ebatõenäoline on, et D. Ojaperv

Eestis elava täisealise mehena sõjategevusest kõrvale jäi, mistõttu tal õnnestus veel pärast

sõjategevuse Eestisse jõudmist ning 24. veebruari 1918 möödumist segamatult Eesti-Ukraina-Eesti

vahet reisida. Seetõttu on pigem tõenäoline D. Ojaperve lahkumine Eestist enne faktilise sõjategevuse

jõudmist Mandri-Eestisse ehk siis vahetult pärast leeritamist.

6. I. Lartseva palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada, kaebus rahuldada ja jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ning menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) sünniga omandab Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on

Eesti kodakondsuses (kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 p 1). Maanõukogu 26. novembri 1918. a

määruse „Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ §-ga 1 sätestati järgmist: „Eesti demo-

kraatilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmistele

kolmele tingimustele vastavad: 1) kes Eesti demokraatilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni 1918. a

veebruarikuu 24. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demokraatilise vabariigi

osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin

maal ehk selle maa jaoks peeti.“ Sama paragrahvi viimase lause järgi: „Ajutine äraolek Eesti

demokraatliku vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määrab, selle määruse

väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“;

2) apellatsioonimenetluses on kaebaja esile toonud, et D. Ojaperve määratlemine Eesti kodanikuna ei

pruugi olla seotud halduskohtu otsuses näidatud 24. veebruariga 1918. On võimalik käsitlus, et selleks

ajahetkeks võib olla Maanõukogu määruse jõustumise või Maanõukogu 15. novembri 1917. a otsuse

vastuvõtmise kuupäev. Kaebaja leiab, et tegelikult omab D. Ojaperve määratlemisel Eesti kodanikuna

tähtsust, et ta elas Eestis 15. novembril 1917 (uue kalendri järgi 28. novembril 1917), mil

Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust ja seeläbi loodi Eesti riik. Kaebaja tugineb

Riigikohtu kriminaalosakonna 27. aprilli 1920. a otsusele. Kaebaja leiab, et kuna D. Ojaperve

leeritamine Eestis 12. novembril 1917 on arhiiviteatisega tõendatud, on ilmne, et ta elas Eestis ka 15.

novembril 1917 ning oli määratletud Eesti kodanikuna;

3) kaebaja viidatud kohtulahendist nähtub, et eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel on avaldatud

praegu levinud ametlikust seisukohast erinevaid seisukohti Eesti Vabariigi sünnihetke ja seega ka

kodanikkonna tekke kohta. Asjaolule, et määravaks on Eestis elamine 24. veebruaril 1918, oli

viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määruses, millega kaebus tagastati halduskohtule

edasiseks menetlemiseks. Ringkonnakohus lähtus oma seisukoha kujundamisel Eesti Vabariigi

väljakuulutamisest 24. veebruaril 1918 ja Maanõukogu määruse punktist, mille kohaselt peeti Eesti

territooriumil elavaid isikuid kuni 24. veebruarini 1918 Vene riigi alamateks. Tallinna Ring-

konnakohtu 30. novembri 2012. a otsuses haldusasjas nr 3-12-577 on isiku Eesti kodanikuna

määratlemisel peetud oluliseks faktilist elamist Eestis Maanõukogu määruse jõustumise päeval

4. detsembril 1918. Sellele kuupäevale viitas ühe võimaliku kodanikkonda kuulumist määrava kuu-

päevana ka kaebaja. Ringkonnakohus muudab viimatinimetatud ringkonnakohtu otsuse mõjul

19. juuni 2012. a määruses avaldatud seisukohta määrava ajahetke osas ja leiab, et Maanõukogu

määrust tuleb tõlgendada selliselt, et isik pidi Eesti kodanikuna määratlemiseks 4. detsembril 1918,

s.o määruse jõustumise hetkel faktiliselt elama Eesti territooriumil. Maanõukogu kuulutas 24. veeb-

ruari 1918. a manifestiga Eestimaa kõigis tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides "tänasest peale

iseseisvaks demokraatiliseks vabariigiks", kuid esimeseks kodanikkonda määratlevaks aktiks oli ülal-

viidatud Maanõukogu määrus. Kuna Maanõukogu määruses ei ole Eesti Vabariigi territooriumil

elamise ajahetke täpsemalt määratletud ega seotud seda otsesõnu ka Eesti Vabariigi väljakuuluta-

misega, võib järeldada, et Eesti kodanikuna määratlemise üheks eelduseks oli faktiline viibimine Eesti

territooriumil määruse jõustumise hetkel. Need isikud, kes olid ajutiselt riigist eemal, ei kaotanud

õigust kodakondsusele, kuid kodanikuna määratlemine eeldas kodumaale tagasipöördumist;

4) halduskohus ei ole kaebuse piiridest väljunud. Kaebuse piiridest väljumisega oleks HKMS § 2

lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus oleks teinud otsuse nõude kohta, mida

kaebaja pole esitanud. Sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja nõudeks oli tuvastada D. Ojaperve

Eestis elamise aeg. Selle faktilise asjaolu tuvastamine on kaebajale vajalik esmakordse Eesti kodaniku

passi väljastamiseks. Halduskohus tuvastab HKMS § 37 lg 2 p-st 6 tulenevalt faktilisi asjaolusid

üksnes siis, kui nende kindlaksmääramine omab tähtsust avalik-õiguslikus suhtes. Avalik-õiguslikuks

suhteks on käesoleval juhul kaebaja kodakondsussuhe Eesti riigiga. Eelnevast tulenevalt kuulub

kaebus rahuldamisele juhul, kui leiab tuvastamist kaebaja vanavanaisa D. Ojaperve Eestis elamine

perioodil, mis Maanõukogu määruse kohaselt omas tähtsust kaebaja õiguseellase D. Ojaperve

määratlemisel Eesti kodanikuna. D. Ojaperve elamine Eestis muul perioodil ei oma avalik-õigusliku

suhte seisukohalt tähtsust ning halduskohtul puudub selles osas alus faktilise asjaolu

kindlakstegemiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Seega lähtub ringkonnakohus kaebuse rahuldamise

eelduste kontrollimisel samuti sellest, kas D. Ojaperv elas Eestis ajahetkel, mis oli määrav tema

määratlemisel Eesti kodanikuna, võttes selleks ajahetkeks kohtuotsuse eelmises punktis näidatud

seisukohtadest tulenevalt 4. detsembri 1918;

5) ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt dokumentaalsetele tõenditele ja tunnistaja ütlustele

antud hinnanguga ja leiab samuti, et D. Ojaperve Eestis viibimise kohta pärast 12. novembrit 1917

puuduvad usaldusväärsed tõendid. HKMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid

igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

väide on tõendatud; ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning tõendeid tuleb

hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. Halduskohus pole tunnistaja ütlusi kõrvale jätnud ja on neid

hinnanud koosmõjus teiste tõenditega, kõrvutades tunnistaja ütlusi ka vaidlusaluse perioodi olustikuga

(sõjategevuse jõudmine Mandri-Eestisse). Tunnistaja L. Hirv teadis D. Ojaperve Eestist lahkumise

asjaolusid kahel kohtumisel (1962 ja 1965) D. Ojapervelt kuuldud jutu põhjal. Kohtule edastatud

teave oli äärmiselt üldsõnaline ja kohati vastuoluline. Tunnistaja ütlused D. Ojaperve abiellumist

puudutavate asjaolude kohta ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuid

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel on viide sellele vastuolule märkimist vääriv. Tunnistaja

väitel lahkus D. Ojaperv Eestist 1921. a, kuid lahkumist sel ajal ei kinnita Riigiarhiivis asuv Eestist

lahkunud isikute kartoteek. Välistada ei saa, et D. Ojaperv lahkus Eestist ebaseaduslikult, kuid

arvestades tunnistaja ütluste ebakindlust (vastuseks küsimusele, kuidas tunnistaja teab nii täpselt D.

Ojaperve lahkumise aastat ja kas ta teab ka aastaaega või kuud, vastas tunnistaja, et nii D. Ojaperv

nagu ütles ning et aastaajast või kuust ei olnud juttu) ja seda, et täisealise D. Ojaperve elukoha ja

tegevuse kohta Eestis ei ole arhiividest andmeid leitud, on pigem alust asuda seisukohale, et D.

Ojaperv lahkus Eestist peatselt pärast leeritamist. Vastustaja viitab põhjendatult asjaolule, et arhiivides

puuduvad andmed D. Ojaperve poolt isikutunnistuse taotlemise kohta, kuigi alates 1918. a lõpust

pidid isikud hakkama neid Eesti kodanikuna määratlemiseks taotlema kohalikest maakonna- ja

linnavalitsustest. Kui isik vastavaid toiminguid ei teinud ja perioodil 1918–1922 Eestist lahkus, teda

Eesti kodanikuna ei määratletud (vt nt Riigikohtu 1923. a otsus A. Pilar von Pilchau kaebuses

Siseministeeriumi keeldumise peale tunnistada teda Eesti kodanikuna). Seega leiab ringkonnakohus

sarnaselt halduskohtuga, et esitatud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud kaebaja väide, et

D. Ojaperv elas Eestis ajal, mis omab tähtsust kodakondsuse määratlemisel;

6) kuna kaebuse eesmärki arvestades ei oma tähtsust asjaolu, millisel perioodil elas D. Ojaperv Eestis

enne 12. novembrit 1917, ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. I. Lartseva esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist:

1) D. Ojaperve määratlemine Eesti kodanikuna pole seotud Maanõukogu määruse jõustumisega

4. detsembril 1918. D. Ojaperv sai Eesti kodanikuks 15. novembril 1917;

2) seisukoht, et Eesti kodanikkond määratleti 15. novembril 1917, tuleneb Riigikohtu kriminaalosa-

konna 27. aprilli 1920. a otsusest, milles leiti järgmist: „Sel teel edasiminnes, millele kassaator on

asunud, tuleks arvata, et terve Maanõukogu ühes Valitsuse liikmetega kuni 4. detsembrini, mil

riikkondsuse seadus avaldati, väljamaalased olid. Meie riik hakkas iseseisvalt elama 15. novembril

1917. a.“;

3) käsitlust, mille kohaselt tuleb Eesti Vabariigi tekkekuupäevaks pidada 15. novembrit 1917

(Gregoriuse kalendri järgi 28. november 1917), toetavad 20. sajandi algusest mitme mõjuka Eesti

õigusteadlase, näiteks J. Uluotsa, A. Piibu ja A. T. Kliimanni seisukohad, mille järgi oli 24. veebruari

1918. a manifest mitte iseseisvuse saabumise, vaid Eesti riigikorra (vabariigi) loomise akt;

4) Eesti esimeste seaduste, sh Maanõukogu määruse ilmumine 27. novembri 1918. a Riigi Teatajas ei

tähenda, et enne nende avaldamist elas Eesti riik reguleerimata õigusruumis;

5) kui olla seisukohal, et Eesti kodanikkond määratleti alles 4. detsembril 1918, siis tekib küsimus,

millise riigi kodanikud olid isikud, kes võtsid vastu Eesti esimesed seadused ja iseseisvusmanifesti;

6) meelevaldne oleks seisukoht, et Eesti Vabariik kuulutati välja 24. veebruaril 1918, kuid kodanikeks

loeti Eesti elanikke alates Maanõukogu määruse jõustumistest 4. detsembril 1918. Juba 24. veebruaril

1918 jõustunud manifestis kasutati läbivalt mõisteid „kodanik“ ja „kodanikuvabadused“;

7) ringkonnakohus ei selgitanud, miks tuleb Eesti kodanikuna määratlemiseks elada Eestis just 4. det-

sembril 1918. Ringkonnakohtu seisukoht viib järelduseni, et Eesti riik eksisteeris kuni 4. detsembrini

1918 ilma kodaniketa. Selline käsitlus on riigiõiguslikult mõeldamatu, sest klassikalise riigiõpetuse

järgi koosneb riik vähemalt kolmest elemendist: territooriumist, rahvast ja riigivõimust;

8) Maanõukogu määruse §-s 1 märgitud isikud omandasid kodakondsuse automaatselt, nad ei pidanud

taotlema isikutunnistust;

9) ringkonnakohtu varasemat seisukohta muutev käsitlus ajahetkest, mille seisuga pidi isik koda-

kondsusse kuulumiseks elama Eesti territooriumil, selgus kaebajale üllatuslikult alles kaevatavast

otsusest. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud HKMS § 157 lg-t 3. Asjakohane pole ring-

konnakohtu viide, et ka kaebaja ise on osundanud Maanõukogu määruse jõustumise kuupäevale kui

ühele võimalikule kodanikkonda kuulumist määravale kuupäevale. Kaebaja pole kunagi olnud seisu-

kohal, et lähtuda tuleks 4. detsembrist 1918. Kaebajal puudus igasugune alus eeldada, et ring-

konnakohus lähtub kuupäevast, mis on hilisem kui 24. veebruar 1918;

10) kohtud on põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistaja L. Hirve poolt halduskohtu istungil antud

ütlused, et D. Ojaperv teatas talle, et lahkus Eestist 1921. a. Kohtud seadsid tunnistaja ütlused

kahtluse alla põhjendusega, et need lahknevad Riigiarhiivi teatisest, mille kohaselt D. Ojaperve kohta

ei leitud andmeid 1921. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist. Selline lähenemine on vastuolus

HKMS § 61 lg-ga 2 ja ringkonnakohtu enda 19. juuni 2012. a määrusega. Viimase punktis 12 leidis

ringkonnakohus, et kui dokumentaalsete tõendite hankimine ei õnnestu, on tunnistaja ütlus

tuvastamiskaebuse puhul lubatav tõend.

9. Politsei- ja Piirivalveamet kassatsioonkaebusega ei nõustu.

10. Politsei- ja Piirivalveamet teatas 5. novembril 2013. a kirjaga Riigikohtule, et I. Lartsevale on

erandina antud tähtajaline elamisluba viieks aastaks. Politsei- ja Piirivalveamet väitis, et I. Lartseva ei

ole ära oodanud käesoleva vaidluse lõpptulemust ning otsinud alternatiivseid viise Eestisse elama

tulemiseks ja oma elu paremaks muutmiseks.

11. I. Lartseva esitas 11. novembril 2013 seisukoha Politsei- ja Piirivalveameti 5. novembri 2013. a

kirja kohta, pidades seda asjasse mittepuutuvaks ja leides, et pole taunitav, et etniline eestlane soovib

kasutada põhiseaduse § 36 lg-ga 3 tagatud õigust. Ühtlasi esitas kassaator taotluse võtta asja

materjalide hulka Ajalooarhiivist 29. aprillil 2013 saadud vastus, mille kohaselt arhiivimaterjalidest ei

leitud Orava vallavalitsuse fondi, kus on kajastatud vallaliikmete nimekirjad, passiraamatud vms.

Kassaator soovib näidata, et ta ei suuda esitada D. Ojaperve Eestis elamise kohta dokumente, kuna

arhiividokumendid on halvasti säilinud. Riik ei saa isikule ette heita dokumentide esitamise

suutmatust olukorras, kus riik Rahvusarhiivi kaudu ei ole suutnud tagada dokumentide säilimist.

12. Politsei- ja Piirivalveamet teatas 18. novembril 2013 Riigikohtule, et teavitas 5. novembri 2013. a

kirjaga Riigikohut isikuga seotud toimingutest ja andis sellele oma hinnangu. Ühtlasi teatas Politsei-

ja Piirivalveamet, et avaldajal oli nende dokumentide esitamise võimalus juba haldusmenetluses.

Haldusorgan on avaldajale korduvalt teatanud, et avaldajal on võimalik teha Ukraina ametivõimudele

päring ning küsida Daniel ja Anna Ojaperve abielutunnistuse või abieluteatise esitamist. Nendest

dokumentidest võib nähtuda fakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber D. Ojaperve kuulumise Eesti

kodakondsusse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Vaidlus käib lõppkokkuvõttes selle üle, kas kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik, kellele tuleb

väljastada Eesti kodaniku pass. Kaebaja on seisukohal, et tema vanavanaisa D. Ojaperv oli Eesti

kodanik. Selleks soovib ta tuvastada vanavanaisa Eestis elamise aega.

Kaebaja on seisukohal, et D. Ojaperve Eestis elamise alguseks oli aasta 1902 ja lõpp-punktiks aasta

1921. Halduskohtus seostas kaebaja Eesti kodakondsuse omandamist D. Ojaperve poolt sellega, et D.

Ojaperv elas Eestis 24. veebruaril 1918, hiljem aga sellega, et D. Ojaperv elas Eestis

15. (28.) novembril 1917.

14. Kassatsioonkaebuses seostab avaldaja Eesti kodakondsuse kui õigusinstituudi tekkimise aja

15. (28.) novembriga 1917, mil Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust. Avaldaja toetub

erialakirjandusele ja Riigikohtu kriminaalosakonna 27. aprilli 1920. a otsuses väljendatud seisu-

kohtadele.

15. Kolleegium leiab, et on tõsi, et erialakirjanduses on põhjendatud seisukohta, et Eesti riigi teke

tuleb seostada 15. (28.) novembriga 1917, mil Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust.

Samuti on tõsi, et Riigikohtu kriminaalosakond asus 27. aprilli 1920. a otsuses järgmisele seisu-

kohale: „Ta (st kassaator) väidab, et Eesti riigivõimu ei olnud olemaski, ja eitab sellega Maanõukogu

otsust kõrgemast võimust, mille peale ta ise teisel kohal toetub. Ta arvab, et kuritegu kuskil Liivimaal

on sündinud, ja jätab tähelepanemata, et Viljandimaa, kus see juhus oli, juba 30. märtsil 1917 a.

Eestimaa külge on liidetud (Vene määrustiku nr 173). Ta arvab, et sel ajal, mil kuritegu sündis, ühtki

eesti kodanikku ei olnud, ja jätab tähele panemata, et Maanõukogu määrus 26. novembrist 1918. a.

mitte Eesti kodanikke ei loo, vaid isikuid nimetab, kellel Eesti riikkondsuse õigus juba olemas on. Sel

teel edasiminnes, millele kassaator on asunud, tuleks arvata, et terve maanõukogu ühes valitsuse

liikmetega kuni 4. detsembrini, mil riikkondsuse seadus avaldati, väljamaalased olid. Meie riik hakkas

iseseisvalt elama 15. novembril 1917. a. Sellele järgnev okupatsioon oli ebanormaalne faktiline

olukord, mis riigiõigusliselt mingisuguseid juriidilisi tagajärgi ei või saavutada.“

Kolleegium on seisukohal, et toonaste akadeemiliste diskussioonide ja Riigikohtu kriminaalosakonna

otsuse pinnalt ei saa Riigikohus võtta seisukohta küsimuses, millal Eesti riik on tekkinud ja millise

hetke seisuga on selle kodanikkond esmakordselt määratletud. Riigikohtule on õigusemõistmisel

õiguslikult siduv põhiseaduse preambulis antud määratlus Eesti riigi tekke kohta. Põhiseaduse

preambulis on Eesti riigi väljakuulutamine seostatud 24. veebruariga 1918. Kolleegiumil ei ole Eesti

kodakondsuse tekkeaega võimalik paigutada sellest varasemasse perioodi. Viimast kinnitab ka 26.

novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määruse Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse

kohta § 1 p 2 (vt käesoleva otsuse punktid 17 ja 18). Praeguses asjas on asjakohane Riigikohtu

administratiivosakonna 23. novembri/7. detsembri 1923. a otsus Adolf Pilar von Pillau kaebuses (vt

käesoleva otsuse punkt 20).

16. Samuti on tõsi, et 24. veebruaril 1918 välja kuulutatud manifestis kasutati mõisteid „kodanik“ ja

„kodanikuvabadused“. Kuid õigusemõistmisel, erinevalt akadeemilistest diskussioonidest, tuleb koda-

kondsusele läheneda kui normatiivselt määratletud õigusinstituudile. Nimelt määratakse kodanike

ring kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi

kodanikeks. 24. veebruari 1918. a manifestis ja teistes õigusaktides kasutatud mõisted „kodanik“ ja

„kodanikuvabadused“ ei anna mingit selgust küsimuses, keda lugeda Eesti kodanikeks.

Esimeseks õigusaktiks, millega määratleti Eesti kodanike ring, oli 26. novembril 1918 vastu võetud

Maanõukogu määrus Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta. Määrus avaldati

4. detsembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas ja jõustus samal päeval. Kuna kodakondsus on enda

olemuselt normatiivselt reguleeritud õiguslik nähtus, siis on enne kodakondsust määratleva õigusakti

jõustumist võimatu võtta seisukohta küsimuses, milline oli isikute ring, kes enne Maanõukogu

nimetatud määruse jõustumist kuulusid Eesti kodakondsusse. Arutelud selle üle, kas kuni

4. detsembrini 1918 kuulusid valitsusse ja esindasid Eestit isikud, omasid Eesti kodakondsust, ei oma

praeguse asja lahendamisel tähtsust.

17. Maanõukogu 26. novembri 1918. a määruse § 1 oli sõnastatud järgmiselt:

„Eesti demokraatlise wabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel, rahvuse ja usu peale waatamata,

kes järgmisele kolmele nõudmisele wastawad: 1) kes Eesti demokraatlise wabariigi piirides elavad,

2) kuni 1918. a. weebruarikuu 24. päewani endise Wene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demo-

kraatlise wabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas (акты состоянiя) seisid, mis

endise Wene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti (Wene Seaduste Kogu, IX köide,

seisuslised seadused (св. зак. сост.), 1889. a. wäljaanne, § 858).

Ajutine äraolek Eesti demokratl. wabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Walitsus kindlaks määrab,

selle määruse wäljakuulutamise ajast arvates, ei wõta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“

Sama määruse § 2 andis isikutele, kes §-s 1 sätestatud tingimustele ei vasta, võimaluse omandada

kodakondsus „ühe aasta jooksul selle seaduse wäljaandmise päewast arwates“.

18. Kolleegium on seisukohal, et Maanõukogu määruse § 1 p-s 2 on selgelt ja ühemõtteliselt

sätestatud, et Eesti kodakondsuse omandamise üheks tingimuseks on see, et isik kuulus 24. veebruari

1918. a seisuga endise Vene riigi alamate hulka. Seega ei võimalda see säte asuda seisukohale, et

Eesti kodakondsus võis tekkida enne 24. veebruari 1918. Eesti riik on Maanõukogu 26. novembri

1918. a määruse § 1 p-ga 1 normatiivselt ning selgelt ja ühemõtteliselt seostanud Eesti kodakondsuse

omandamise ka faktilise elamisega Eestis Maanõukogu määruse jõustumisel (4. detsembril 1918).

19. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti kodakondsuse tekkemomendi määratle-

misel tuleb lähtuda 4. detsembrist 1918, on üllatuslik ja et kaebajal puudus igasugune alus eeldada, et

ringkonnakohus lähtub kuupäevast, mis on hilisem kui 24. veebruar 1918.

On tõsi, et ringkonnakohus muutis praegu kasseeritud otsusega oma varasemat seisukohta.

Ringkonnakohus oli 19. juuni 2012. a määruses, millega kaebus saadeti halduskohtule edasiseks

menetlemiseks, seisukohal, et kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamisel omab tähtsust faktiline asja-

olu, et tema esivanem elas Eestis 24. veebruaril 1918. Kasseeritud otsuses on ringkonnakohus aga

leidnud, et õige on Eesti kodanikuna käsitada isikut, kes elas Eestis 4. detsembril 1918. Selline

ringkonnakohtu käsitus on kaebajale tõepoolest üllatuslik olukorras, kus kohus samas asjas varem

tehtud määrusega leidis, et kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamisel omab tähtsust faktiline asjaolu,

et tema esivanem elas Eestis 24. veebruaril 1918. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks

pärast 19. juuni 2012. a määrust kaebajale selgitanud, et ta muudab enda varasemat seisukohta.

Asjaolu, et vastustaja või kaebaja on käsitlenud kohtumenetluses ka 4. detsembrit 1918, ei kõrvalda

ringkonnakohtu seisukoha üllatuslikkust.

Selline kohtu seisukoha üllatuslik muutus võib olla aluseks kohtuotsuse tühistamiseks juhul, kui

kohtu varasema seisukoha muutmise tõttu oli kohus isiku viinud eksitusse tuvastamisele kuuluvate

faktiliste asjaolude osas ja see eksitus mõjutas asja otsustamist. Sellisel juhul oleks tegemist HKMS §

2 lg-te 5 ja 6 ning § 129 lg 1 p 6 rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kohtute

õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ega tohi tulla

neile üllatuslikult. Kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule

kvalifikatsioonile ning menetlusosalistele tuleks anda võimalus esitada oma seisukoht sellise

kvalifikatsiooni kohta. Nimetatud põhimõtete mittejärgimine võib tingida üllatusliku otsuse tegemise,

mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele.

Praegusel juhul ringkonnakohtupoolne õiguse tõlgenduse muutmine kaebaja õiguste rikkumist kaasa

tuua ei saanud. Nimelt oli kaebaja seisukohal, et D. Ojaperv elas Eestis nii 15. novembril 1917 kui ka

jätkuvalt veel aastal 1921. 4. detsember 1918 mahub sellesse ajavahemikku. Ringkonnakohtu

seisukoha muutus ei mõjutanud seega kaebaja võimalust esitada tõendeid.

20. Kolleegium märgib, et praeguses asjas pole kohtud tuvastanud, et kaebaja vanavanaisa D. Ojaperv

elas Eestis Maanõukogu määruse jõustumise ajal, s.o 4. detsembril 1918. Isegi kui D. Ojaperv

lahkunuks Eestist alles aastal 1921, ei saaks teda tuvastatud asjaolude pinnalt pidada Eesti

kodanikuks. Kolleegium lähtub A. Pilar von Pillau asjas tehtud otsuses võetud seisukohtadest.

Riigikohtu administratiivosakond leidis 23. novembri/7. detsembri 1923. a otsuses, et A. Pilar von

Pillau ei kuulu Eesti kodakondsusse, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. Kõigepealt administ-

ratiivosakond nentis, et kaebaja vastab Maanõukogu määruse §-s 1 sätestatud tingimustele. Kuid

kaebaja ei ole ennast Eesti kodanikuks Maanõukogu määruse alusel tunnistanud ega astunud samme

vastava isikutunnistuse saamiseks, vaid on detsembris 1918 Eestist lahkunud ja elanud välismaal kui

endise Vene riigi kodanik passi järgi, mis talle anti endise Vene riigi kindralkonsuli poolt 1919. a. Et

aga endist Vene riiki enam ei ole, siis on kaebaja jäänud riikkondsuseta isikuks. Maanõukogu määrus

kaotas kehtivuse 1922. a vastu võetud kodakondsuse seaduse jõustumisega. Selle kodakondsuse

seaduse järgi ei ole kaebaja Eesti kodanik, sest tal ei olnud, nagu nõuab seaduse § 1, Eestis alalist

elukohta selle seaduse jõustumisel.

Seega ei määratlenud D. Ojaperv end Maanõukogu määruse kehtivuse ajal Eesti kodanikuna,

taotledes isikutunnistust. Ka ei elanud ta isikutunnistust mitteomava isikuna 1922. a kodakondsuse

seaduse jõustumise ajal Eestis.

21. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtud on põhjendamatult kõrvale jätnud tunnistaja L.

Hirve poolt halduskohtu istungil antud ütlused, et D. Ojaperv teatas L. Hirvele, et lahkus Eestist 1921.

a, ja rikkunud tõendite hindamise reegleid. Halduskohus on põhjendanud, miks ta peab tunnistaja L.

Hirve ütlusi ebausaldusväärseteks (vt käesoleva otsuse p 5 alap 6). Ringkonnakohus on

apellatsioonkaebuse lahendamisel seda probleemi käsitlenud ja leidnud, et halduskohus pole

tunnistaja ütlusi kõrvale jätnud ning on neid hinnanud koosmõjus teiste tõenditega, kõrvutades

tunnistaja ütlusi ka vaidlusaluse perioodi olustikuga (sõjategevus Mandri-Eestis (vt käesoleva otsuse

p 7 alap 5)). Kohtud on leidnud, et D. Ojaperve Eestis viibimise kohta pärast 12. novembrit 1917

puuduvad usaldusväärsed tõendid.

22. Kassatsioonimenetluses kaebaja poolt esitatud arhiiviteatist (vt käesoleva otsuse punkt 11) ei pea

kolleegium Riigikohtule asja lahendamiseks esitatud tõendiks, vaid informatsiooniks, mis kinnitab

kaebaja raskusi asjaolude tuvastamisel. Seepärast ei tagasta kolleegium seda arhiiviteatist, vaid võtab

selle asja juurde.

Kolleegium möönab, et arhiiviandmete puudumine võib tõendamist raskendada, kuid arhiiviandmete

puudumist või mittesäilimist ei saa vähemalt praegusel juhul riigile ette heita. Kolleegium selgitab, et

arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel ei ole takistusi asjaolude

tõendamiseks tunnistaja ütlustega, välja arvatud, kui seadusega on ette nähtud kindel tõendi vorm.

Ringkonnakohtu 19. juuni 2012. a määruse punktis 12 on ringkonnakohus tõepoolest leidnud, et kui

dokumentaalsete tõendite hankimine ei õnnestu, on tunnistaja ütlus tuvastamiskaebuse puhul lubatav

tõend. Seda seisukohta ei saa aga mõista nii, et ringkonnakohus peab dokumentaalsete tõendite

puudumisel tunnistaja ütlusi otsustavaks tõendiks ka olukorras, kus kohtud on tunnistaja ütlusi

pidanud ebausaldusväärseteks ja olustikuga kokkusobimatuteks.

23. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et asjasse mittepuutuvad on Politsei- ja Piirivalveameti

5. novembri 2013. a kirjas esitatud seisukoht, et kaebajale on antud elamisluba ning et kaebaja ei ole

ära oodanud käesoleva vaidluse lõpptulemust ning otsinud alternatiivseid viise Eestisse elama

tulemiseks ja oma elu paremaks muutmiseks (vt käesoleva otsuse punktid 10 ja 11). Kolleegium jätab

vastustaja need seisukohad tähelepanuta. Kolleegium ei pea praeguses asjas vajalikuks võtta

seisukohta ka küsimuses, keda tuleb lugeda eestlaseks põhiseaduse § 36 lg 3 mõttes.

24. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.

25. Menetluskulud jäävad poolte kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Määruskaebuse esitamisel

tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 ls 3 alusel riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann