3-1-1-117-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-117-13

Otsuse kuupäev

13. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Martin Suchaževski süüdistuses KarS § 199 lg 2

p 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-6515

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Martin Suchaževski kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Ülle Jaanhold

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. november 2013

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2013. a kohtuotsus kriminaalasjas Martin

Suchaževski süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 8 järgi ja saata kriminaalasi Tallinna

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Martin Suchaževski kasuks välja 759 (seitsesada viiskümmend

üheksa) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 7. veebruari 2013. a otsusega mõisteti Martin Suchaževski KarS § 199 lg 2 p 8

järgi õigeks. M. Suchaževskit süüdistati selles, et ajavahemikus septembrist 2008 kuni 8. märtsini

2010 tungis ta ust võtmega avades omavoliliselt sisse Meeskond OÜ kontorisse Tallinnas Narva

mnt 95 ja varastas lauasahtlis olevast lukustatavast sularahakassast sularaha kogusummas 380 000

krooni, s.o 24 286 eurot 43 senti. Maakohus leidis, et kuriteo toimepanemine ei ole tõendatud.

Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

1.1 Meeskond OÜ raamatupidamisdokumendid, sh kassa inventeerimisaktid- ja protokollid,

pearaamatu väljavõte ning saldoaruanded, ei ole usaldusväärsed tõendid varguse kohta, kuna nende

pinnalt ei ole võimalik üheselt tuvastada tekitatud kahju suurust. Pealegi koostas ja allkirjastas kõik

dokumendid Meeskond OÜ juhatuse ainuliige E. S. Kohtuistungil ülekuulatud tunnistajate ütlustest

nähtub, et juurdepääs rahale oli peaaegu kõigil Meeskond OÜ töötajatel, mistõttu ei saa järeldada, et

raha võttis ära süüdistatav.

1.2 M. Suchaževski kirjalik ülestunnistus ei ole käsitatav lubatava tõendina, kuna olukorras, kus isik

avaldab soovi tegu puhtsüdamlikult üles tunnistada, tuleb ta seaduses ettenähtud korras üle kuulata ja

ütlused jäädvustada ülekuulamise protokollis. Seega ei ole tegemist dokumendiga, mis vastaks KrMS

§ 63 lg 1 nõuetele.

1.3 Lubamatu tõend on ka signalisatsiooni tööd puudutav väljavõte perioodi 1. september 2009 - 30.

november 2009 (klient Tallinna Lauluväljak SA) kohta, kuna kriminaalasjast ei nähtu selle

dokumendi päritolu. Tõendina ei saa kasutada ka politseiametniku poolt koostatud M. Suchaževski

pangakontode analüüsi, kuna tegemist on politseiametniku arvamusega isiku finantsilise olukorra

kohta, mitte ekspertiisiaktiga. T. S.-i konto väljavõttest ei selgu, kas süüdistatav on tema kontole raha

üle kandnud. Kohtuistungil vaadeldi 20. ja 26 veebruari 2010. a videosalvestisi sissepääsuväravast

territooriumile, kus asub Meeskond OÜ kontor. Kohus leidis, et salvestiste pinnalt ei saa

usaldusväärselt järeldada, et 20. veebruaril 2010 kella 21.55 ja 26. veebruaril 2010 kella 21.47 sisenes

kontoriruumi, kus asus sularaha kassa, just süüdistatav, sest salvestistelt ei ole näha kontori uks, isiku

nägu ega sõiduki number.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja kannatanu esindaja, kes taotlesid

maakohtu otsuse tühistamist, M. Suchaževski KarS § 199 lg 2 p 8 järgi süüdi tunnistamist ja

karistamist.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 3. juuni 2013. a otsusega maakohtu otsus tühistati. M. Suchaževski

tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 73

lg-te 1 ja 3 alusel jäeti karistus tingimuslikult täitmisele pööramata ja katseajaks määrati kolm aastat.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2

mõttes, kuna hindas tõendeid ühekülgselt, valikuliselt ja puudulikult. Ringkonnakohtu põhjendused

olid kokkuvõtvalt järgmised.

3.1

Raamatupidamisdokumentide

koostamine

E. S.-i

poolt

ei

muuda

neid

iseenesest

ebausaldusväärseteks. Tunnistaja oli äriühingu juhatuse liige ja tal oli õigus koostada ja allkirjastada

äriühingu dokumente. Seejuures ei ole samastatavad kuriteoga tekitatud kahju suurus ja tsiviilhagis

nõutud summa. Teo kvalifitseerimine KarS § 218 järgi eeldab vaid seda, et teo objektiks oleva

vallasasja rahaline väärtus ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära ehk 1000 krooni süüdistuses

nimetatud ajal (KarS § 44 lg 2). Tunnistajate ütlustest ja inventeerimisaktidest nähtub, et äriühingus

hoiti sularaha kontori lauasahtlis. Tunnistajate I. P., J. P., M. M.-i ja E. S.-i ütlustega on tõendatud, et

vähemalt 2009. aasta detsembriks olid nad kindlad, et kassast on raha varastatud. Jaanuarist märtsini

2010 avastati kassa kontrollimisel igakordselt puudujääk umbes 2000 krooni ulatuses.

3.2 M. Suchaževski poolt 8. märtsil 2010 omakäeliselt kirjutatud süü ülestunnistus on lubatav tõend.

Tegemist on muu dokumendiga KrMS § 63 lg 1 tähenduses, kuna avaldus on koostatud äriühingu

juhataja nimele enne kriminaalmenetluse alustamist ehk tegemist ei ole menetlejale antud teabega.

Avaldusest nähtub, et süüdistatav on tunnistanud oma süüd sularaha varguses. Kohtuistungil kinnitas

süüdistatav, et kirjutas avalduse käsu peale ja hirmu tõttu. Maakohus ei ole tema ütlustele ühest

hinnangut andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed, kuna need

on vastuolus kõigi maakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega selle kohta, et jutuajamine M.

Suchaževskiga oli rahulik ja ta ise arvutas välja varastatu summa ning pakkus välja lahendusi, kuidas

tekitatud kahju hüvitada. KrMS § 66 lg 21 p 3 kohaselt on tõendina lubatavad ka nn vahendliku

tunnistaja ütlused, kui tunnistaja ütluste sisuks on teise isiku käest kuuldu, milles sisaldub kuriteo

toimepanemise omaksvõtt. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust kinnitab Pärnu Maakohtu

21. septembri 2009. a otsus, mille kohaselt M. Suchaževski kinnitas tsiviilasja arutamisel, et 26.

veebruari 2010. a salvestisel nähtav isik on tema ja ta käis Meeskond OÜ kontoris palgalehti

vaatamas. Videosalvestiselt süüdistatava äratundmise kohta on andnud ütlusi kohtuistungil

tunnistajatena üle kuulatud isikud. Ringkonnakohus leidis, et 26. veebruari 2010. a salvestiselt on

kontoriruumi siseneja nägu nähtav ja tunnistajate ütlused on selles osas veenvad ja kooskõlas

teabetalletuselt nähtuga.

3.3 Eeltoodule tuginedes on tõendatud M. Suchaževski süü enam kui 1000 krooni sularaha varguses

Meeskond OÜ kontorist. Samuti on tuvastatud, et vargus pandi toime sissetungimisega, sest

süüdistatav pani vargust toime ka ajal, mil temalt oli ära võetud kontoriruumi pääsemise õigus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtu

otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ja see viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kassatsiooni

põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Kohtuotsus on rajatud kaudsetele tõenditele. Kirjalikest tõenditest järeldub, et Meeskond OÜ

juhatuse liige E. S. pidi puudujäägist aru saama hiljemalt märtsis 2009, kuna juba sel ajal nähtus tema

allkirjastatud inventuuriaktidest suur puudujääk. Samas andis ta tunnistajana ütlusi selle kohta, et ei

märganud puudujääki enne 2009. a jõulupühi. Seega on kirjalikud tõendid ja tunnistaja ütlused

omavahel vastuolus.

4.2 Ei ole tõendatud, et raha on üldse varastatud. Lugedes tõendatuks, et süüdistatav varastas

vähemalt üle 1000 krooni, ei viita ringkonnakohus ühelegi konkreetsele tõendile, vaid üksnes

abstraktselt tõendite kogumile.

4.3 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et isiku omakäeline avaldus kuriteo toimepanemise kohta on

käsitatav muu dokumendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Tegemist ei olnud isiku vaba tahte

väljendusega ja seda ei saa tõendina arvestada. Samuti on kohtulahend valdavalt rajatud

Meeskond OÜ töötajate kui vahendlike tunnistajate ütlustele, kes väidavad, et süüdistatav tunnistas

teo toimepanemist.

4.4 Lisaks on kohtuotsus rajatud 26. veebruari 2010. a videosalvestisele Meeskond OÜ

kontoriruumist, mida ringkonnakohus kohtuistungil vahetult ei uurinud. Sisuliselt tugines kohus

tunnistajate ütlustele videosalvestise sisu kohta.

5. Kassatsiooni vastuses leiab prokurör, et kassatsioon on põhjendamatu ega tingi ringkonnakohtu

otsuse tühistamist. Kassatsiooni väited ei anna alust jaatada olulist menetlusõiguse rikkumist või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, miks ta peab

usaldusväärseks tunnistajate ütlusi raha kadumise asjaolude kohta, nagu ka selle kohta, et hiljemalt

2009. aasta detsembriks olid nad kindlad, et kassast on raha varastatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole

kaitsja toonud kassatsioonis välja sellist vastuolu raamatupidamisdokumentide ja tunnistaja E. S.-i

ütluste vahel, mis viiks järelduseni, et ringkonnakohus eksis tõendite hindamisel määral, mida saaks

lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.

7. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistatava omakäeline avaldus

Meeskond OÜ juhatusele on käsitatav muu dokumentidena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja seega on

see lubatav tõend tema süü tuvastamiseks. Riigikohtu praktika kohaselt on menetlejale antav teave

tõendamisel kasutatav juhul, kui see on mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul

(vt Riigikohtu 7. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-127-06, p 10). Praegusel juhul ei ole aga tegemist

kriminaalasja menetlejale tehtud avaldusega, mida peab menetlusdokumendina vormistama isiku

ülekuulamise protokolli vormis, vaid tööandjale esitatud seletusega või võlatunnistusega. Süüdistatav

ei ole väitnud, et avalduse kirjutamine oli tingitud näiteks vägivallast või sellega ähvardamisest.

Samuti ei ole välistatud nn vahendlike tunnistajate ütluste kasutamine otsuse tegemisel, kui nendel

ütlustel ei ole isiku süüditunnistamisel määravat rolli (vt KrMS § 15 lg 3). Praegusel juhul on

tunnistajate ütlused dokumendi kui tõendi saamise asjaolude kohta selgitava iseloomuga. Nendest

ütlustest nähtuvad avalduse kirjutamise asjaolud ja ka see, et M. Suchaževski tunnistas tunnistajate

juuresolekul oma süüd raha varguses.

8. Riigikohus jääb varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et varguse puhul ei ole alati vaja

kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu

rahaline väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 9. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05, p 5; 24. septembri 2009. a

otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 24 ja 16. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 26.) Praeguses

kriminaalasjas on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et varastatu maksumus ületas 20

miinimumpäevamäära, seega on täidetud varguse koosseisu objektiivsed tunnused.

9. Seoses kaitsja väidetega videosalvestise kui tõendi kasutamise kohta, märgib kolleegium järgmist.

9.1 KrMS § 15 lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida

on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on

protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on

maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

9.2 KrMS § 15 lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine

toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Esimese

astme kohtu menetluses peab dokumendi avaldamine võimaldama kohtul mõista selle põhisisu,

aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele

millise asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama

kohtuistungi avalikkuse. KrMS § 296 lg 3 esimese lause kohaselt võib teabesalvestise, asitõendi või

dokumendi avaldamine seisneda selle 1) tervikuna ettelugemises; 2) osalises ettelugemises või 3)

avaldamises muul viisil. Avaldamise muu viisina saab dokumendi puhul kõne alla tulla näiteks selle

sisu refereerimine (osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval), aga ka näiteks dokumendi

visuaalne esitlemine (nt grafoprojektori abil). Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse

tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse

pool, kes tõendi esitab. Dokumendi avaldamisel peab esitatav teave olema sedavõrd üksikasjalik, et

avaldamine ei kujuneks sisutühjaks menetluslikuks formaalsuseks. Peaaegu kunagi ei piisa

dokumendi avaldamiseks aga pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede

äramärkimisest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-11, p-d 21.2-

21.3).

9.3 Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis

maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades

kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust. KrMS § 296 lg 3 lause 2 kohaselt võib

tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse

põhimõttega.

9.4 Maakohus uuris kohtuistungil 20. ja 26. veebruari 2010. a videosalvestisi ning asus seisukohale,

et nende pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kes oli kontoriruumi siseneja. Ringkonnakohtu istungi

protokollist nähtub, et asja arutamisel avaldati maakohtu istungite protokollid, millest tulenevalt luges

kohus avaldatuks ka maakohtus uuritud tõendid. Apellatsioonikohtu istungi protokolli kohaselt

kohtuistungil kõnealuseid videosalvestisi ei vaadatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis aga

ringkonnakohus tõenditega tutvudes, et 26. veebruari 2010. a salvestiselt on kontoriruumi siseneja

nägu nähtav ning tunnistajate ütlused selle kohta, et sisenejas oli võimalik ära tunda süüdistatav, on

veenvad ja kooskõlas teabetalletuselt nähtuga. Kolleegium leiab, et videosalvestist avaldamata ja

uurimata ei ole selge, kuidas ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudis. Kuna tegemist on tõendiga,

mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest

tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, peab kolleegium kõnealuse

videosalvestise

kohtuistungil

avaldamata

ja

uurimata

jätmist

käesoleval

juhul

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

10. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes KrMS § 362 p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6 tühistab Riigikohus

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2013. a kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. KrMS § 361 lg 2 alusel ja § 341 lg 4 alusel määrab

Riigikohus, et asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus täitma seadusest tulenevaid nõudeid

videosalvestise kui tõendi avaldamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel. Kaitsja kassatsioon tuleb

rahuldada.

11. Süüdistatava kaitsja Liis Tedder esitas Riigikohtule ka taotluse hüvitada M. Suchaževskile

kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 759 eurot. See tasu tuleb lugeda mõistlikuks

KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Kuivõrd Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi,

kannab selle kulu vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 riik.

Hannes Kiris Jüri Ilvest, Ott Järvesaar