3-1-1-106-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-106-13

Otsuse kuupäev

13. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik

Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Harry Mäkkeri süüdistuses KarS § 291 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

23. aprilli

2013.

a

otsus

kriminaalasjas nr 1-11- 13127

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Harry Mäkkeri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne

Vissak, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Vahur Verte

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2013. a ja Harju Maakohtu 14. augusti

2012. a otsused, välja arvatud osas, millega jäeti rahuldamata B.M. W. menetluskulude

hüvitamise taotlus, ja osas, millega ringkonnakohus mõistis riigilt Harry Mäkkeri kasuks välja

hüvitise apellatsioonimenetluse kulude katteks.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Teha ringkonnakohtu otsuse resolutiivossa täpsustus, asendades selles sõnad "504 eurot

(viissada nelikümmend eurot)" sõnadega "504 eurot (viissada neli eurot)".

4. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kassatsioonimenetluses Harry Mäkkerile

osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 259 (kakssada viiskümmend üheksa) eurot

20 senti, sealhulgas käibemaks 43 eurot 20 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harry Mäkker anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 291 järgi järgmise kuriteo toimepanemises.

H. Mäkker töötas patrullpolitseinikuna, olles seega ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes. Täites

ametialaseid ülesandeid, kasutas H. Mäkker 15. juunil 2011. a kella 21.57 paiku Tallinnas Kolde

puiestee 65 asuvas Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna hoovis põhjendamatult ja

ebaseaduslikult vägivalda kinnipeetava B.M. W. suhtes. Lüües B. M. W. korduvalt rusikaga pähe,

tekitas H. Mäkker talle füüsilist valu ja kergeid tervisekahjustusi (marrastused näol, põsel ja otsmikul

ning ninaverejooks).

2. Harju Maakohtu 14. augusti 2012. a otsusega mõisteti H. Mäkker KarS § 291 järgi õigeks.

2.1 Maakohus tuvastas, et H. Mäkker oli süüdistuses märgitud ajal politseiametnikuna teenistuses.

15. juunil 2011. a kella 21.57 ajal lõi B.M. W. H. Mäkkerit rusikaga vastu alalõuga ja põhjustas talle

tervisekahjustusi. Samas luges kohus tõendatuks ka selle, et H. Mäkker lõi B.M. W. korduvalt

rusikatega kas pea või ülakeha piirkonda. Neid lööke tehes ei olnud H. Mäkker enam

hädakaitseseisundis. Oma sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu, kuid

uuritud tõendid ei kinnita vastuvaidlematult seda, kas ja kui, siis milliseid tervisekahjustusi

H. Mäkker B.M. W.-le tekitas. Ühtlasi tõdes kohus, et politseiametnikul ei ole õigust kasutada

vägivalda, mis on ründe iseloomu arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne või liiga intensiivne.

Politseiametniku vastu suunatud ründe korral tuleb jõu kasutamine lõpetada pärast ründe tõrjumist,

mis antud juhul lõppes pärast esimest lööki ja B.M. W. pikalipanekut.

2.2 Samas märkis maakohus, et kvalifitseerimaks süüdistatava tegu KarS § 291 järgi

võimuliialdusena, tuleb igal juhul süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes.

Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid

toimepanija rikkus. Praeguses asjas puuduvad süüdistusaktis viited politsei- ja piirivalve seaduse

sätetele, mille alusel H. Mäkkeri käitumine ebaseaduslikuks loetakse. Lähtuvalt Riigikohtu

seisukohtadest asjas nr 3-1-1-31-10 (p 10), on nõutav, et süüdistuses oleksid ära näidatud need

õigusnormid, mida H. Mäkker rikkus. Tulenevalt võistlevuse põhimõttest ei saa kohus omal algatusel

süüdistust muuta ega nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse

muutmist. KarS § 291 objektiivsete tunnuste sisustamisel pole kohtul võimalik lähtuda politsei- ja

piirivalveseaduse normidest, millele süüdistusaktis ei osutata. Süüdistuse piiridest väljumata puudub

kohtul aga käesolevas asjas võimalus teha kindlaks süüdistatava karistusõigusliku vastutuse aluseks

olevaid asjaolusid, eeskätt tuvastada koosseisupärase teo toimepanekut. Seetõttu tuleb H. Mäkker

õigeks mõista.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ja kannatanu esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja

H. Mäkkeri süüditunnistamist ning karistamist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2013. a otsusega tühistati Harju Maakohtu õigeksmõistev

otsus. Ringkonnakohus tunnistas H. Mäkkeri KarS § 291 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1

aastaks. KarS § 73 alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele

pööramata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Kumbki apellant ei vaidlusta maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Seda teevad üksnes

süüdistatav ja tema kaitsjad oma kirjalikes seisukohtades. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab

ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Sellest lähtuvalt jättis kohtukolleegium

tähelepanuta süüdistatava ja tema kaitsjate väited, milles ei nõustutud maakohtu tuvastatuga.

4.2 KarS §-s 291 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivi, milleks on 1)

relva või erivahendi kasutamine ja 2) vägivalla kasutamine. H. Mäkkerile on esitatud süüdistus KarS

§ 291 teise alternatiivi järgi füüsilise vägivalla kasutamises. Süüdistusest nähtuvalt seisnes jõu

kasutamise ebaseaduslikkus selles, et jõu kasutamiseks puudus seaduslik alus. Maakohus tugines

ekslikult Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-31-10. Erinevalt praegusest asjast, kus H. Mäkkerit

süüdistatakse vägivalla ebaseaduslikus kasutamises, käsitleb Riigikohtu viidatud otsus erivahendi

ebaseaduslikku kasutamist. Kuna H. Mäkkerit ei süüdistata erivahendi ebaseaduslikus kasutamises,

puudus ka alus viidata politsei- ja piirivalve seaduse sätetele, mis reguleerivad vahetu sunni raames

erivahendite või relva kasutamist. H. Mäkkeri rikkumine ei seisne mitte ülemäärase jõu kasutamises,

vaid selles, et ta kasutas jõudu ilma seadusliku aluseta. Ebaseaduslik vägivald KarS § 291 mõttes

seisnes käesoleval juhul KarS §-s 121 kirjeldatud käitumises, mille maakohus on vastuvaidlematult

tuvastanud. Ringkonnakohus ei nõustunud esimese astme kohtu seisukohaga, et lisaks tuleb tuvastada

ka politsei- ja piirivalveseaduse rikkumine. Kannatanu peksmine ei ole hõlmatud ühegi vahetut sundi

lubava politsei- ja piirivalveseaduse normiga. B.M. W. peksmine on käsitatav kehalise

väärkohtlemisena, kuid kuna see toimus politseiametniku poolt ametiülesannete täitmise ajal, siis ei

saa seda hinnata mitte KarS § 121 järgi, vaid KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteona. Seetõttu

tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus tühistada ja H. Mäkker talle esitatud süüdistuses süüdi

tunnistada.

4.3 Arvestades karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, H. Mäkkeri süü suurust,

sh kannatanu eelnevat käitumist, leidis ringkonnakohus, et prokuröri taotletud karistus - 1 aasta

vangistust - on põhjendatud. Kuna H. Mäkker ei ole varem seadust rikkunud, siis on põhjendatud ka

tema karistusest tingimisi vabastamine. Samas nõustus kohtukolleegium prokuröri taotletud

lisakaristuse mõistmisega. KarS § 49 alusel tuleb H. Mäkkerile lisakaristusena kohaldada

tegutsemiskeeldu ja võtta temalt ära õigus töötada politseiametnikuna.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. Mäkkeri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Anne Vissak, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Samuti

palub kaitsja täpsustada ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitud menetluskulude summat, mis

riigilt välja mõistetakse, ja lugeda selleks 504 eurot. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et maakohtu tuginemine Riigikohtu otsusele asjas

nr 3-1-1-31-10 ei ole asjakohane. Jääb arusaamatuks, millest lähtudes ringkonnakohus KarS § 291

koosseisualternatiive eristas. Ebaseaduslikkuse kui KarS § 291 koosseisutunnuse sisustamisel pole

vahet, kas tegemist on relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamisega. Kohtul olnuks

teoreetiline võimalus tuvastada vägivalla kasutamise ebaseaduslikkus üksnes juhul, kui süüdistuses

oleks viidatud eriseadusele.

5.2 H. Mäkker tunnistati süüdi ebakonkreetse süüdistuse alusel. Süüdistusest ei nähtu, mitut ja

millisel kellaajal tehtud H. Mäkkeri lööki saab pidada ebaseaduslikuks vägivallaks.

5.3 Ringkonnakohus pole tuvastanud, millal lõppes H. Mäkkeri hädakaitseseisund. Samuti pole kohus

kontrollinud, kas H. Mäkkeri teos ei sisaldu KarS §-des 28 ja 31 sätestatud õigusvastasust välistavaid

asjaolusid.

5.4 Karistuse mõistmisel jättis ringkonnakohus arvestamata KarS § 57 lg 1 p-des 6 ja 8 ette nähtud

karistust kergendavad asjaolud.

5.5 Ringkonnakohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis H. Mäkkerile lisakaristust mõistnud. Küll aga

ilmneb lisakaristuse kohaldamine kohtuotsuse põhjendavast osast. Seega on ringkonnakohtu otsuses

tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Ühtlasi

kohaldas ringkonnakohus vääralt ka materiaalõigust, kuna H. Mäkkerile on lisakaristus mõistetud

tähtaega määramata. KarS § 49 kohaselt võib kohus võtta süüdimõistetult teataval ametikohal

töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks.

5.6 Ringkonnakohus kajastas Eesti Vabariigilt H. Mäkkeri kasuks väljamõistetava summa

kohtuotsuse resolutsioonis ebatäpselt.

6. Kassatsioonivastuses palub prokuratuur tühistada ringkonnakohtu otsuse H. Mäkkerile mõistetud

karistuse osas ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokuratuuri väited on

järgmised.

6.1 H. Mäkkeri süüditunnistamine KarS § 291 järgi on seaduslik. Nõustuda ei saa kassaatori

arvamusega, nagu tuleks KarS § 291 sisustamisel igal juhul lähtuda politsei- ja piirivalveseadusest.

H. Mäkkerit ei süüdistata erivahendi ebaseaduslikus kasutamises, vaid vägivallas. Seetõttu ei saa

praeguses asjas tugineda seisukohtadele, mida Riigikohus väljendas KarS § 291 esimese

koosseisualternatiivi kohta asjas nr 3-1-1-31-10.

6.2 Ehkki ringkonnakohus kohaldas H. Mäkkeri suhtes õigustatult KarS §-s 49 ette nähtud

lisakaristust, on kohus jätnud ekslikult kindlaks määramata lisakaristuse tähtaja, samuti ei nähtu

lisakaristuse kohaldamine kohtuotsuse resolutsioonist. Seetõttu tuleks kohtuotsus karistuse mõistmist

puudutavas osas tühistada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. KarS § 291 näeb ette karistuse ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või

vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest.

8. Käesolevas kriminaalasjas on keskne õiguslik vaidlus selles, kas isiku süüditunnistamine KarS

§ 291 kolmanda koosseisualternatiivi "vägivalla ebaseaduslik kasutamine" järgi eeldab igal

üksikjuhul viidet vägivalla ebaseaduslikkust sisustavatele õigusnormidele.

9. Kolleegium selgitab, et tunnus "ebaseaduslik" esineb süüteokoosseisudes kahes erinevas

tähenduses. Esmalt võib tegemist olla sellise blanketse koosseisutunnusega, mis tuleb alati sisustada

väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, näidates ära, milles teo ebaseaduslikkus

konkreetsel juhul seisnes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-

1-31-10, p 9; 12. oktoobri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-41-07, p 8 ja 12. detsembri 2000. a otsus asjas

nr 3-1-1-107-00, p 4.1). Sellisel juhul peavad nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses olema viited

õigusnormidele, millega süüdistatava tegu vastuolus oli. Teisalt leidub aga ka süüteokoosseise, mille

dispositsioonis kirjeldatud käitumine on tulenevalt mingist konkreetsest normist eelduslikult alati

ebaseaduslik. Näiteks KarS §-s 201 nimetatud valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud

muu võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on eelduslikult alati ebaseaduslik

vastuolu tõttu asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-ga 1. KarS §-s 266 kirjeldatud valdaja tahte vastaselt

võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine rikub aga eelduslikult alati AÕS

§ 40 lg-t 1. Selliste süüteokoosseisude puhul ei ole süüdistuses ega kohtuotsuses vaja viidata teo

ebaseaduslikkust

sisustavale

õigusnormile.

(Vt

ka

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

12. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 11 ja 22. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06,

p 14).

10. Seoses KarS §-ga 291 on Riigikohus varem märkinud, et koosseisutüübilt on tegemist alternatiiv-

aktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase

käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid

vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul

tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab

süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 10.) Kolleegium

ei jaga ringkonnakohtu ja prokuratuuri arvamust, nagu oleks tunnusel "ebaseaduslik" KarS §-s 291

erinevate koosseisualternatiivide puhul erinev tähendus ja et asjas nr 3-1-1-31-10 väljendatud

seisukohad pole praeguses kohtuasjas asjassepuutuvad, sest H. Mäkkerit ei süüdistata mitte relva või

erivahendi, vaid vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Selliseks eristamiseks ei ole alust.

11. Vahetu sunni, sh vägivalla kasutamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud

eriregulatsioonile. Sellises olukorras ei saa vägivalla kasutamist ametialaseid ülesandeid täitva

ametiisiku poolt pidada juba eelduslikult alati ebaseaduslikuks. Selleks, et ametiisik vägivalla

kasutamises KarS § 291 järgi süüdi tunnistada, tuleb kontrollida, kas ja kui, siis milliseid vahetu

sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. Seega peab KarS § 291

järgi esitatavas süüdistuses, samuti kohtuotsuses lisaks ametiisiku vägivallale alati eraldi ära näitama

ka selle, et konkreetse juhtumi puhul ei olnud täidetud ühegi vägivalla kasutamist lubava normi

eeldusi või et kasutatud vägivald väljus normiga lubatud piiridest.

12. H. Mäkkerile KarS § 291 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatakse tema poolt politseiametnikuna

ametialaste ülesannete täitmise käigus B.M. W. suhtes kasutatud vägivalda ja väidetakse selle

põhjendamatust. Süüdistuses ei ole aga ära näidatud, et vägivalda kasutades toimis H. Mäkker KarS

§ 291 mõttes ebaseaduslikult, s.t puuduvad viited politseiametniku poolt vahetu sunni kasutamist

reguleerivatele normidele, mida H. Mäkker rikkus.

13. 5. aprilli 2012. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-12 leidis kolleegium, et olukorras, kus süüdistuses ei

ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut

süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas asus kolleegium seisukohale, et selline

menetlusõiguse rikkumine ei too kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või

tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning on võimalik kriminaalasja uuel

arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. (Vt

viidatud otsuse punkte 10-12.)

14. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on küll põhjendanud, miks tema arvates ei ole tuvastatav

H. Mäkkeri poolt KarS § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine. Samas, olles kindlaks

teinud, et H. Mäkker kasutas kannatanu suhtes vägivalda, jättis maakohus tuvastatud vägivallale

õigusliku hinnangu andmata.

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3,

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu 23. aprilli 2013. a kui ka Harju

Maakohtu 14. augusti 2012. a otsused, välja arvatud osas, millega B.M. W. menetluskulude

hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata, ja osas, millega ringkonnakohus mõistis riigilt H. Mäkkeri

kasuks välja hüvitise apellatsioonimenetluse kulude katteks. Apellatsioonimenetluse kulude summa

osas täpsustab kolleegium kassaatori taotlusel KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu otsust,

asendades selles sõnad "504 eurot (viissada nelikümmend eurot)" sõnadega "504 eurot (viissada neli

eurot)".

Kolleegium

saadab

kriminaalasja

uueks

arutamiseks

Harju

Maakohtule

teises

kohtukoosseisus.

16. H. Mäkkeri kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata H. Mäkkerile kassatsioonimenetluses

osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must tasu 259 eurot 20 senti (sh käibemaks

43 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks 7,5 tundi. Riigikohus

leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (7. mail 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest

2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb H. Mäkkeri

kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda.

Ott Järvesaar, Jüri Eerik Kergandberg