3-2-1-133-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-133-13

Määruse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Veetee (pankrotis) pankrotimenetluses

jaotusettepaneku kinnitamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-38161

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank AS-i määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701), esindaja

juhatuse liige Rait Pallo

Osaühing Veetee (pankrotis, registrikood 10987912)

pankrotihaldur Jüri Truuts

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-38161 ja Tartu

Maakohtu 31. detsembri 2012. a määrus samas asjas.

2. Jätta osaühingu Veetee (pankrotis) vara jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see

pankrotihaldur Jüri Truutsile. Halduril esitada Tartu Maakohtule uus jaotusettepanek

20 päeva jooksul käesoleva määruse pankrotihaldurile kättetoimetamisest alates.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Tagastada Swedbank AS-ile (konto nr 227000000016, Swedbank AS) 21. juunil 2013 tasutud

kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

5. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta osaühingu Veetee (pankrotis) pankrotihalduri Jüri

Truutsi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohus kuulutas 16. oktoobril 2009 välja osaühingu Veetee (võlgnik) pankroti ja nimetas

pankrotihalduriks Jüri Truutsi (haldur).

2. Haldur esitas 16. novembril 2012 Tartu Maakohtule kinnitamiseks võlgniku vara jaotusettepaneku,

mille järgi on Swedbank AS-i (pank) 154 156 euro 55 sendi suurust nõuet tunnustatud

I rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena. Panga eesõigusnõude rahuldamiseks laekus kinnisasja

müügist, kinnisasjal asuva ehitise üürimisest ja kommertspandi esemeks olnud vallasvara müügist

kokku 98 283 eurot 91 senti. Ülejäänud osas (55 872 euro 64 sendi ulatuses) tuleb panga nõue

rahuldada II järgus.

Halduri arvates ei saanud ta jaotusettepanekus kajastada liiklusregistris registreeritud sõidukite

müügist laekunud raha, sest kommertspandiseadusest (KomPS) ja asjaõigusseaduse rakendamise

seadusest (AÕSRS) tulenevalt ei laiene kommertspant transpordivahenditele.

3. Pank esitas jaotusettepanekule vastuväite ning palus jätta see kinnitamata ja tagastada haldurile uue

jaotusettepaneku esitamiseks, mille järgi rahuldataks panga nõue I järgus 107 608 euro 58 sendi

ulatuses.

Panga arvates on tema eesõigusnõue näidatud võlgniku liiklusregistrisse kantud transpordivahendite

(sõidukite) müügist laekunud 9324 euro 67 sendi võrra väiksemana. Liiklusregistrisse kantud

sõidukid kuuluvad kommertspandi eseme hulka. Ebaõigesti on jaotise määraks märgitud 100%.

4. Tartu Maakohus kinnitas 31. detsembri 2012. a määrusega jaotusettepaneku ning märkis, et panga

154 156 euro 55 sendi suurust nõuet on tunnustatud I rahuldamisjärgus ja pandieseme müügist laekus

98 283 eurot 91 senti. 55 872 euro 64 sendi ulatuses rahuldatakse panga nõue kohtumääruse järgi II

rahuldamisjärgus.

Maakohus leidis, et jaotusettepanek vastab pankrotiseaduse (PankrS) § 143 lg-s 1 sätestatud nõuetele

ja võlgniku ega võlausaldajate huve ei ole kahjustatud. Asjas kohaldub pankroti väljakuulutamise ajal

(16. oktoober 2009) kehtinud seadus. Tulenevalt KomPS § 2 lg-st 3 ja AÕSRS § 132 lg 5 kolmandast

lausest ei laiene 3. novembril 2005 seatud kommertspant transpordivahenditele, kuna neile laieneb

registerpant. Seega ei kuulu transpordivahendite müügist laekunud raha pangale kui I järjekoha

võlausaldajale.

5. Pank palus määruskaebuses maakohtu määruse tühistada ning jätta jaotusettepanek kinnitamata ja

tagastada see haldurile, kohustades haldurit esitama maakohtule uue jaotusettepaneku 20 päeva

jooksul määruse haldurile kättetoimetamisest alates. Menetluskulud palus pank jätta võlgniku kanda.

Haldur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata, samuti kahtles ta

kaebuse tähtaegsuses.

6. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 6. juuni 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata,

määruskaebuse rahuldamata ja kaebuse menetlemisel kantud menetluskulud panga kanda.

Ringkonnakohtu arvates esitas pank määruskaebuse tähtaegselt. PankrS § 145 lg 5 alusel on halduril,

võlgnikul ja vastuväite esitanud võlausaldajal jaotusettepaneku kinnitamise või kinnitamata jätmise

määruse peale määruskaebuse esitamise õigus alates neile määruse kättetoimetamisest. Pank sai

määruse kätte 11. märtsil 2013 ja esitas määruskaebuse 26. märtsil 2013, seega tähtaegselt.

Maakohus leidis valesti, et asjas kohaldub pankroti väljakuulutamise ajal kehtinud seadus, kuid see ei

mõjutanud asja lahendust. Otsustamaks, millele on võimalik kommertspanti seada, tuleb kohaldada

kommertspandi seadmise ajal (3. november 2005) kehtinud seadust.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et kommertspant ei laiene võlgnikule kuulunud sõidukitele,

ega korranud neid. Kommertspant ei pidanud seaduse järgi juba algusest peale laienema auto- ja

liiklusregistrisse kantavatele mootorsõidukitele, mida saab koormata registerpandiga. 20. detsembril

1994 jõustunud AÕSRS § 132 lg 5 nägi ette, et pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud

õigusaktide muutmise seaduse jõustumist seatud kommertspant ei laiene mh transpordivahenditele.

Ka 1. jaanuaril 1997 jõustunud kommertspandiseadus välistas kommertspandi ulatuse varale, millele

sai seada teist liiki registerpandi. Alates 1. juulist 2003 on asjaõigusseaduses terviklik registerpandi

regulatsioon (AÕS § 297jj), mis hõlmab ka mootorsõidukite pantimist. Kuigi liiklusregister ei pruugi

vastata täies ulatuses AÕS § 297 tingimustele (mh ei ole register piisavalt avalik), ei anna see alust

asuda seisukohale, et mootorsõidukeid registerpandiga koormata ei saa. Sõidukite pandilepingute

alusel pandiõiguse kandmine olemasolevasse liiklusregistrisse oli praktikas võimalik.

Kommertspandi seadmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 21. juuli 2005. a määrusega nr 197

kinnitatud „Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse" (põhimäärus) § 14 lg 3 p 7 järgi oli

andmete registrisse kandmise aluseks olevaks dokumendiks mh sõiduki pandileping.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Määruskaebuses palub pank kohtute määrused tühistada ning jätta jaotusettepanek kinnitamata ja

tagastada see haldurile, kohustades haldurit esitama maakohtule uue jaotusettepaneku 20 päeva

jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates. Menetluskulud palub pank jätta võlgniku

kanda.

Panga väitel rikub kinnitatud jaotusettepanek tema õigusi. Kohtud kohaldasid valesti AÕS § 297 lg-

t 1 ja KomPS § 2 lg 3 p 2, kui leidsid, et mootorsõidukid on hõlmatud registerpandiga ka juhul, kui

mootorsõidukite register ei vasta AÕS § 297 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Praeguses asjas ei ole

viidatud sättes märgitud kriteeriumid täidetud – kommertspandi seadmise ajal ei olnud registerpanti

puudutav registri pidamine seadusega sätestatud ning registrikanded pandi kohta ei olnud avalikud.

9. Haldur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kohtute määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3

esimese lause alusel tühistada ning jätta võlgniku vara jaotusettepanek kinnitamata ja tagastada see

haldurile, kes peab esitama Tartu Maakohtule uue jaotusettepaneku 20 päeva jooksul käesoleva

määruse haldurile kättetoimetamisest arvates. Kohtud tõlgendasid ja kohaldasid vääralt

materiaalõiguse norme. Määruskaebus rahuldatakse.

11. Kolleegium käsitleb esmalt panga kaebeõigust, kaebetähtaega, menetlusosaliste ringi ja menetluse

eset (I). Seejärel analüüsib kolleegium sõidukite registreerimise regulatsiooni (II) ja pantimise

regulatsiooni (III). Edasi lahendab kolleegium määruskaebuse ja teeb menetluslikud otsustused (IV).

I

12. Kolleegium märgib esmalt, et pangal on PankrS § 145 lg 4 teise lause järgi õigus vaidlustada

ringkonnakohtu määrus. Pank esitas maakohtus jaotusettepanekule vastuväite ja esitas

määruskaebuse ka maakohtu määruse peale, millega jaotusettepanek kinnitati.

13. Kolleegiumi arvates on pangal kaebuse esitamiseks ka õiguskaitsevajadus.

Kinnitatud jaotusettepanekus on summaliselt ette nähtud, mis ulatuses saab pank menetluses raha

I järgu ja millises ulatuses II järgu võlausaldajana, st jaotised PankrS § 154 lg 1 mõttes. Selline

jaotusettepanek puudutab panga õigusi, kuna see seob nii haldurit kui ka võlausaldajaid, sest

pankrotimenetluse lõpparuande kinnitamisel kohus enam jaotise õigsust ei kontrolli (vt võlausaldaja

õiguste rikkumise kohta jaotusettepaneku kinnitamisel ka Riigikohtu 2. detsembri 2010. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-92-10, p-d 12–14; 13. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12,

p 14). Võlausaldaja ei saa lõpparuande kinnitamise määrust vaidlustada ainuüksi põhjusel, et jaotis

oli valesti määratud, samas ei mõjuta jaotusettepaneku vaidlustamine iseenesest võlausaldaja õigust

vaidlustada lõpparuanne (PankrS § 163 lg 2, § 164) (vt selle kohta ka Riigikohtu 20. veebruari

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-11, p 11).

14. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohus, otsustades panga maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebuse tähtaegsuse üle, tõlgendas õigesti PankrS § 145 lg-d 3–5.

Pankrotiseaduses ei ole sätestatud PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuste esitamise

tähtaega. Seega tuleb lähtuda TsMS § 661 lg-st 2, mille järgi on määruskaebuse esitamise tähtaeg

15 päeva määruse kättetoimetamisest alates või kui määrust kätte toimetama ei pea, siis ajast, millal

kohus määruse isikule edastas. PankrS § 145 lg 5 järgi avaldab kohus teate jaotusettepaneku

kinnitamise või kinnitamata jätmise määruse kohta küll väljaandes Ametlikud Teadaanded, kuid

saadab selle lisaks ka haldurile, võlgnikule ja vastuväite esitanud võlausaldajale. Seega ei kehti nende

isikute puhul ka PankrS § 6 lg 1 määruse avalikult kättetoimetatuks lugemise kohta.

Toimikust ei nähtu, et määrus oleks panga esindajale saadetud enne 11. märtsi 2013 kui panga

esindaja kinnitas ka selle kättesaamist (I kd, tl 225–226). Pank esitas määruskaebuse maakohtu

määruse peale 26. märtsil 2013 (II kd, tl 1), seega tähtaegselt.

15. Järgnevalt käsitleb kolleegium menetlusosaliste ringi jaotusettepaneku kinnitamisel ja selles

menetluses esitatud määruskaebuse lahendamisel (vt menetlusosaliste ringiga seotud probleemide

kohta hagita menetluses ka Riigikohtu 9. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-11, p-d 25, 26).

Jaotusettepaneku kinnitamine puudutab vähemalt eelduslikult nii võlgnikku kui ka kõiki

võlausaldajaid. Haldur osaleb maakohtu menetluses jaotusettepaneku kinnitamise taotluse esitajana

(avaldajana), võlgnik ja võlausaldajad aga PankrS § 143 lg 5 alusel võimalusega esitada

jaotusettepanekule vastuväide. Täiendavalt maakohtus võlgniku ja võlausaldaja seisukohti küsima ei

pea, vaid kohus otsustab PankrS § 145 lg 1 järgi jaotusettepaneku kinnitamise kümne päeva jooksul

pärast vastuväidete esitamise tähtaja möödumist.

Kolleegiumi arvates peavad haldur, võlgnik ja jaotusettepanekule vastuväite esitanud võlausaldaja kui

PankrS § 145 lg-tes 3 ja 4 nimetatud määruskaebuse esitamiseks õigustatud isikud saama TsMS § 198

lg 3 teisest lausest tulenevalt esitada puudutatud isikutena seisukoha ka määruskaebuse lahendamisel.

See kehtib nii jaotusettepaneku kinnitamise kui ka kinnitamata jätmise määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel ja seda nii ringkonna- kui ka Riigikohtus. Seega tuleb neile ka

määruskaebus nii TsMS § 663 lg 3 kui § 701 lg 1 järgi kätte toimetada ja neilt seisukohta küsida.

Kuigi menetlus puudutab ka teisi võlausaldajaid, tõlgendab kolleegium seadust selliselt, et neid

menetlusse kaasama ei pea. Seda põhjusel, et nende võlausaldajate seisukohti esindab vähemalt

eelduslikult haldur, kuna nad ei ole esitanud halduri koostatud jaotusettepanekule vastuväiteid.

16. Praeguses asjas on nii ringkonna- kui ka maakohtu menetluses jäänud ekslikult küsimata võlgniku

seisukoht. Kuna kohtute lahendid tühistatakse, saab võlgnik uue jaotusettepaneku esitamisel esitada

sellele vastuväiteid.

17. Vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle:

· panga 154 156 euro 55 sendi suurust nõuet tunnustati võlgniku pankrotimenetluses

I rahuldamisjärgus pandiga tagatud nõudena;

· jaotusettepanekus ei loetud võlgniku liiklusregistrisse kantud sõidukite müügist saadud 9324 eurot

67 senti kommertspandiga koormatud vara müügist laekunuks.

18. Ringkonnakohtu määruse järgi seati kommertspant panga kasuks võlgniku varale 3. novembril

2005. Kolleegium lähtub sellest kuupäevast, kui kommertspandi registrisse kandmise ajast.

19. Vaidluse põhisisuks Riigikohtus on materiaalõiguslik küsimus, kas panga kasuks seatud

kommertspant hõlmab ka võlgniku liiklusregistrisse kantud sõidukeid.

Kohtud ei ole tuvastanud, milliste sõidukitega oli tegu, millal need olid omandatud ja millised kanded

olid nende kohta liiklusregistrisse tehtud. Pank on vastuväites märkinud, et tegu oli 11. veebruaril

2005 omandatud haagise, 26. juunil 2008 omandatud kaubiku ja 2. aprillil 2009 omandatud

rataslaaduriga (vt I kd, tl 185). Haldur ei ole seda kahtluse alla seadnud nagu ka seda, et sõidukid olid

kantud liiklusregistrisse võlgniku nimele. Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel sellest, et tegu

on pärast 2003. a-t ja enne 2011. a-t soetatud sõidukitega, mis olid liiklusregistris registreeritud

võlgniku nimele.

II

20. Kolleegium käsitleb esmalt sõidukite käsutamise ja nende registreerimise kohta käivat

regulatsiooni üldiselt.

21. Sõiduk, sh haagis on vallasasi nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 2 mõttes kui ka

enne 1. juulit 2002 kehtinud AÕS § 8 lg 1 teise lause mõttes.

22. Vallasasja omandi üleandmine toimub AÕS §-de 92–94 järgi, eelkõige on selleks vajalik valduse

üleandmine omandajale ja kokkulepe omandi ülemineku kohta (käsutustehing). Vallasasja saab

heauskselt omandada AÕS § 95 alusel selle valdusse saamisega kokkuleppel üleandjaga, kui viimasel

ei olnud õigust asja käsutada.

23. Kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid algselt Eesti riiklikus autoregistris ja

hiljem liiklusregistris, ei ole selle registreerimisega seaduses seotud eraõiguslikke tagajärgi sõiduki

omandiõiguse ja selle üleandmise suhtes. Nii oli see enne 1. veebruari 2001 kehtinud liiklusseaduse

(LS1992) ja 1. veebruarist 2001 kuni 30. juunini 2011 kehtinud liiklusseaduse (LS2001) kui ka nende

alusel antud õigusaktide järgi. Nii on see ka alates 1. juulist 2011 kehtiva liiklusseaduse (LS) ja selle

alusel kehtestatud õigusaktide järgi.

Enne 1. juulit 2011 kehtinud põhimääruse § 13 järgi oli liiklusregistrisse kantud andmetel

informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei toonud endaga kaasa õiguslikke

tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama tuleneb 1. juulist 2011 kehtiva Vabariigi

Valitsuse 16. juuni 2011. a määruse nr 75 "Liiklusregistri pidamise põhimäärus" (määrus nr 75) §-

st 9. Riigikohus on ka varem leidnud, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta

omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga (vt Riigikohtu 9. märtsi 2010. a

otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 12; 1. juuni 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.1;

2. aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-12, p 9).

24. Kanne auto- või liiklusregistris ei ole ühegi õigusakti järgi sõiduki omandi ülemineku eelduseks,

samuti ei saa ainuüksi kandele tuginedes sõidukit heauskselt omandada, nagu see on võimalik

nt kinnistu puhul AÕS § 561 järgi. Seega on ka sõiduki nagu muudegi vallasasjade omandi

üleminekuks vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt ka

Riigikohtu 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 17; 9. märtsi 2010. a otsus

haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 14; 1. juuni 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-50-10, p 8.2).

Riigikohus on ka leidnud, et võimalik on sõiduki heauskne omandamine AÕS § 95 alusel, st valduse

saamisele tuginedes (vt ka Riigikohtu 5. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-04, p-

d 21, 23; 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, p 18).

Eelnevat ei muuda asjaolu, et ette oli nähtud avalikõiguslik kohustus esitada registripidajale andmed

sõiduki omandi ülemineku kohta ja registripidajale antud võimalus andmeid kontrollida.

25. Sõiduki omaniku andmed ei olnud ega ole liiklusseaduse ühegi redaktsiooni järgi ka avalikud. Ka

Riigikohus on varem kinnitanud, et liiklusregister ei ole avalik andmebaas, mille abil isikud saaksid

vabalt tutvuda teisi isikuid puudutavate registriandmetega (vt Riigikohtu 20. mai 2009. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-48-09, p 14; 9. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-94-09, p 13).

III

26. Sõidukit kui vallasasja sai ja saab AÕS § 276 lg 1 ja § 277 lg 1 järgi pantida, kuna tegemist on

üleantava varaga ja selle pantimine ei ole keelatud.

27. Esmane viis vallasasja pantimiseks on käsipant, millega sai ja saab vallasasja AÕS § 281 lg 1 ja

§ 282 lg 1 järgi koormata pantimiskokkuleppe alusel ja asja valduse üleandmisega pandipidajale.

28. AÕS esmases (enne 1. juulit 2003 kehtinud) redaktsioonis oli §-s 297 sätestatud, et vallasasja

võib pandiga koormata selliselt, et panditud asi jääb pantija valdusse ning pant registreeritakse

seaduses sätestatud korras (registerpant). AÕS-s oli ette nähtud ka omaette jaotis

„Transpordivahendite pantimine". Registerpandi võis AÕS § 307 lg 1 järgi seada mh autoregistrisse

kantud sõidukile.

Samas ei näinud LS1992 ega LS2001 ette, et auto- või liiklusregistrisse kantaks sõidukite kohta pante,

ette ei nähtud ka nende registreerimise korda ega kannete tähendust. Täpsemalt ei reguleerinud

registerpandiga seonduvat ka nende seaduste alusel antud õigusaktid. Riigikohus on AÕS § 307

tõlgendades siiski leidnud, et autoregistrisse kantud sõidukitele sai selle sätte kehtivuse ajal seada

registerpandi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 43).

29. Oluliselt muutus õiguslik regulatsioon 1. juulist 2003, kui asjaõigusseaduse registerpandi

sätetesse tehti mitmeid muudatusi. AÕS § 297 lg-s 1 nähti mh ette, et registerpandiga võib koormata

mootorsõidukit, mis on kantud registrisse, mille andmed on avalikud ja mille pidamine on

reguleeritud seadusega sätestatud korras. Transpordivahendite pantimise sätted asjaõigusseaduses,

mh AÕS § 307, tunnistati samal ajal kehtetuks. Sätteid muutnud asjaõigusseaduse,

kinnistusraamatuseaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (989 SE)

seletuskirja järgi oli muudatuse põhjuseks eelkõige see, et varasemas õiguses ei olnud sellekohaseid

registreid reguleeritud nõutaval tasemel. Seletuskirjas on mh märgitud: "Sätestatud on ka võimalus

mootorsõidukite koormamiseks registerpandiga, kuid selleks on vaja täita vastavad eeldused,

eelkõige kehtestada hädavajalik seadusandlik regulatsioon ning kujundada vastava registri pidamine

ümber."

Seega nähtub nii tehtud muudatuste tekstist kui ka seaduseelnõu seletuskirjast seadusandja tahe

tunnustada alates 1. juulist 2003 mootorsõidukite registerpanti alles siis, kui register, kuhu pant

kantakse, ja registreerimise kord on seaduses selgelt sätestatud. See on ka kooskõlas pandi kui

asjaõiguse olemusega, mille olemasolu ja sisu peavad olema kolmandatele isikutele piisavalt

äratuntavad.

30. Kolleegiumi arvates ei vastanud 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 kehtinud regulatsioon

liiklusregistri kohta AÕS § 297 lg 1 nõuetele, mistõttu ei olnud sel ajavahemikul võimalik kehtivalt

registerpanti sõidukile seada. Puudus nii avalik selge õigusliku tähendusega pandiregister kui ka kord

sinna kannete tegemiseks, samuti ei avalikustanud võimalik registrikanne pandiõiguse tekkimist, mis

on aga registerpandi kui asjaõiguse tekkimise eelduseks, asendamaks valdusel põhinevat käsipanti.

Kuigi LS2001 nägi ette liiklusregistri kui andmekogu, ei reguleeritud selles sõidukite kohta pantide

sissekandmist ega pandikannete tähendust. Ainsaks pandile kaudselt viitavaks sätteks tollal kehtinud

õiguses oli põhimääruse § 14 lg 3 p 7, mille järgi oli andmete registrisse kandmise aluseks olevateks

dokumentideks mh sõiduki pandileping. Veelgi kaudsemalt võis vähemalt enne 1. juulit 2003 pandile

viidata ka LS2001 § 63 lg 2 (samuti põhimääruse § 7 p 13 ja § 14 lg 1 p 4), mille järgi liiklusregistri

sõidukite andmebaasis peetakse arvestust mh sõidukite kasutamisele ja käsutamisele seatud

piirangute üle. Seda põhjusel, et pantija ei võinud AÕS § 305 järgi võõrandada asja, millele on seatud

registerpant, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Samas muudeti 1. juulist 2003 AÕS § 305 selliselt,

et registerpandiga koormatud eseme võõrandamiseks oli nõutav pandipidaja nõusolek. 1. oktoobrist

2009 tunnistati AÕS § 305 aga kehtetuks. Ka oli liiklusregistri andmetel põhimääruse § 13 järgi vaid

informatiivne tähendus ning andmete registrisse kandmine ei toonud endaga kaasa õiguslikke

tagajärgi, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Lisaks oli isikul LS2001 § 65 lg 1 (ka põhimääruse § 18 lg 1) järgi põhimõtteliselt õigus näha üksnes

temaga seotud registriandmeid, st liiklusregistri andmed ei olnud avalikud, nagu on juba varem

leidnud ka Riigikohus (vt viited käesoleva määruse p-s 25). Ebaselge on, kas pandile kohaldus ja

millist tähendust omas majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. augusti 2004. a määruse nr 175

„Mootorsõiduki ja selle haagise registreerimise eeskiri" § 3 lg 6 teine lause, mille järgi olid

registriandmed sõidukitele kehtestatud piirangute kohta avalikud. Sellest ei saanud siiski järeldada

AÕS § 297 lg 1 nõuetele vastavat seaduses sätestatud regulatsiooni.

31. Õiguslik olukord muutus kehtiva liiklusseaduse jõustumisel 1. juulist 2011. Selles sisaldusid ka

registerpandi seadmist ja kannete tähendust reguleerivad sätted (LS § 176jj).

Kuigi ka kehtivas regulatsioonis on mitmeid küsitavusi, vastab see kolleegiumi hinnangul vähemalt

põhiosas siiski AÕS § 297 lg 1 nõuetele ja selle alusel liiklusregistrisse kantud registerpante saab

lugeda vähemalt eelduslikult kehtivaks. LS § 176 sätestab mh registerpandi kohta registrisse kantavad

andmed, LS § 177 reguleerib registerpandi kohta kannete tegemise korda. Kuigi üldiselt ei ole

sõidukiomanike andmed LS § 184 lg-te 2 ja 3 järgi avalikud, on LS § 184 lg 8 esimese lause järgi

avalikud mootorsõiduki kohta liiklusregistrisse kantud registerpandi andmed.

LS § 178 lg 1 järgi eeldatakse liiklusregistrisse registerpandi kohta kantud andmete õigsust. Kui

liiklusregistrisse registerpandi kohta tehtud kanne kustutatakse, eeldatakse LS § 178 lg 2 järgi, et

pandiõigus on lõppenud. Keegi ei või end LS § 184 lg 8 kolmanda lause järgi vabandada

liiklusregistrisse registerpandi kohta kantud andmete mitteteadmisega. Küll ei ole ette nähtud

võimalust registerpandi heauskseks omandamiseks registriandmetele tuginedes ehk nn kande

positiivset publitsiteeti. Seda kinnitab ka liiklusseaduse eelnõu (475 SE) seletuskiri.

32. KomPS § 1 lg 1 järgi võib äriregistrisse kantud ettevõtja nõude tagatisena seada oma vallasvarale

kommertspandiregistrisse kantud kommertspandi, ilma et ta annaks üle panditava vara valdust.

Kommertspant ulatub KomPS § 2 lg 1 esimese lause ja lg 2 järgi põhimõtteliselt äriühingu kogu

vallasvarale või füüsilisest isikust ettevõtja majandustegevusega seotud vallasvarale, mis kuulub

ettevõtjale pandikande tegemise ajal, samuti varale, mille ettevõtja omandab pärast pandikande

tegemist. Kommertspant ei ulatu KomPS § 2 lg 3 p 2 järgi mh varale, millele saab seada teist liiki

registerpandi või millele ulatub kinnisasjale enne või pärast kommertspandi seadmist seatud hüpoteek

või millele on seatud käsipant.

Riigikohus on KomPS § 2 lg 3 p 2 ja AÕS § 307 varasemat redaktsiooni koostoimes tõlgendanud ja

leidnud, et kommertspant ei ulatunud ettevõtjale kuuluvatele registrisse kantud sõidukitele, kuna neile

sai seada registerpandi (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p-d 43, 45).

See tõlgendus oli aga antud enne 1. juulit 2003 kehtinud regulatsiooni kohta. Kolleegium asus

eespool seisukohale, et 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud liiklusregistris sõidukile

kehtivat registerpanti seada (vt käesoleva määruse p-d 29, 30). Seega ei olnud sel ajavahemikul

takistatud ka kommertspandi laienemine liiklusregistrisse kantud sõidukitele.

Kolleegiumi hinnangul ei lõppenud enne 1. juulit 2011 (s.o enne kehtiva liiklusseaduse jõustumist)

sõidukitele juba laienenud kommertspant seetõttu, et alates sellest ajast sai neid koormata

registerpandiga.

33. Kolleegiumi arvates ei oma asja lahendamisel tähendust AÕSRS § 132 lg 5 kolmas lause, mille

järgi ei laienenud pärast asjaõigusseaduse rakendamisega seotud õigusaktide muutmise seaduse

jõustumist (st alates 29. detsembrist 1994) seatud kommertspant ehitistele, transpordivahenditele ja

intellektuaalse omandi vormidele.

Nimetatud sättega täiendati AÕSRS-i 29. detsembrist 1994. AÕSRS § 132 lg 5 eesmärgiks oli

kolleegiumi arvates korrastada piire eri pandiliikide vahel, mis toonases praktikas olid „läbi

põimunud". Sätet tuleb mõista AÕS algse regulatsiooni kontekstis, kus kommertspant oli reguleeritud

eraldi jaotisena §-des 309–312. Kommertspandi võis AÕS § 309 järgi seada ettevõtte vallasvarale,

ilma et vara koosseisu oleks seaduses piiratud.

AÕSRS § 132 lg 5 kolmas lause kaotas kolleegiumi arvates tähenduse pärast kommertspandiseaduse

jõustumist 1. jaanuaril 1997, kui kaotas kehtivuse ka AÕS kommertspandi regulatsioon, mis asendus

kommertspandiseaduse omaga (mh kommertspandi ulatuse osas). Seda kinnitab ka KomPS § 30 lg 1,

mille järgi kohaldatakse ettevõtteregistrisse kantud kommertspantidele KomPS §-des 1–13 sätestatut.

Samuti kinnitab seda AÕSRS § 132 lg 5 kolmanda lause kehtetuks tunnistamine 1. juulist 2010

kinnistusraamatuseaduse, pärimisseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega.

Selle seaduse eelnõu (725 SE) seletuskirja järgi oli sätte kehtetukstunnistamine vajalik eelkõige

selguse huvides, kuna kommertspandi ese on reguleeritud kommertspandiseaduses.

34. Sõidukite pantimine on võimalik ka hüpoteegi koosseisus koos kinnisasjaga. Hüpoteek ulatub

AÕS § 343 lg 1 järgi nimelt mh kinnisasja päraldistele, v.a kui need ei ole kinnisasja omaniku

omandis. Hüpoteek ei ulatu AÕS § 343 lg 2 järgi päraldistele, mis on enne kinnisasja arestimist

korrapärase majandamise kohaselt võõrandatud või kinnisasjast alatiseks eemaldatud. Kinnisasja

päraldiseks saab lugeda ka sõiduki, kui see vastab TsÜS § 57 tunnustele. Nt põllumajanduslikuks

otstarbeks kasutatava kinnisasja päraldisteks on TsÜS § 60 järgi mh selle majandamiseks kasutatav

põllumajandusinventar ja masinad.

35. Sõiduk võib olla ka seadusjärgse pandiõiguse esemeks. Näiteks võib pandiõigus sõidukile tekkida

võlaõigusseaduse § 654 lg 1 alusel sõidukit remontival ettevõtjal töövõtulepingust tulenevate nõuete

tagamiseks, kui sõiduk on töövõtu eesmärgil tema valduses.

36. Sõiduk võib olla koormatud ka kohtu või muu pädeva ametiasutuse seatud pandiõigusega. See

saab tekkida TsMS § 389 lg 1 järgi sõiduki arestimisel koos selle käsutamise keelamisega eelkõige

hagi tagamisel TsMS § 378 lg 1 p 2 alusel, aga ka kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 142 lg 1

esimese lause alusel vähemalt tsiviilhagi tagamiseks ning täitemenetluse seadustiku (TMS) § 65 lg 1

alusel sõiduki arestimisel sellele sissenõude pööramiseks. TsMS § 389 lg 4 ja KrMS § 142 lg 9 järgi

tehakse arestimine registreeritud vallasasja puhul ka asjakohases registris keelumärkena nähtavaks.

Vara arestimisel võidakse sõiduk ka omaniku valdusest TsMS § 389 lg 6, KrMS § 142 lg 7 või

nt TMS § 72 alusel ära võtta.

Keelumärkel liiklusregistris ei ole aga iseenesest tsiviilõiguslikke tagajärgi ega ole see ka arestimise

kehtivuse eelduseks (erandi võib täitemenetluses arestimisel anda TMS § 64 lg 1 teine lause). Arest

kui kohtumäärus on kolleegiumi arvates TsMS § 466 lg 3 ja § 467 lg 5 järgi viivitamata täidetav

alates määruse kohustatud isikule kättetoimetamisest, st ajast, kui see isik saab teada arestimisest ja

seega ka eseme käsutuskeelust. Käsutuskeeldu rikkuv käsutustehing või muu käsutus on TsÜS § 88

lg 1 või TMS § 54 lg 2 järgi tühine sõltumata käsutuskeelu nähtavakstegemisest liiklusregistris.

Käsutuskeelu kanne takistab LS § 77 lg 9 järgi üksnes kitsenduse alusel õigustatud isiku nõusolekuta

kannete tegemist liiklusregistris. Riigikohus on ka varem leidnud, et sõiduki suhtes käsutuskeelu

kohaldamisel võib käsutustehing olla tühine, olenemata sellest, kas käsutuskeeld on registrisse kantud

või mitte (vt Riigikohtu 20. mai 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-09, p-d 12–14). TsÜS § 88 lg-

s 1 sätestatu ei laiene TsÜS § 88 lg 2 järgi enne käsutuskeelu andmist tekkinud asjaõiguste

teostamisele. Seega ei takista käsutuskeeld ka enne sõiduki arestimist seatud või tekkinud

pandiõiguse realiseerimist. Ka ei takista sõiduki arestimine iseenesest selle heauskset omandamist

valdusele tuginedes AÕS § 95 alusel ega ka sõidukit koormavate õiguste lõppemist omandaja suhtes

AÕS § 951 alusel.

37. Kohtulik pandiõigus saab sõidukile tekkida ka hagi tagamisel AÕS § 2972 lg 1 alusel kohtuliku

registerpandina, mis peab pandi kehtivuseks olema kantud liiklusregistrisse. Kohtulikule

registerpandile kohaldatakse AÕS § 2972 lg 1 teise lause järgi registerpandi kohta käivaid sätteid ja

see kantakse AÕS § 2972 lg 3 järgi registrisse üldises korras. Kohtulikule registerpandile

kohaldatakse AÕS § 2972 lg 4 järgi kohtuliku hüpoteegi kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene

teisiti.

38. Eelnevast järeldub, et sõidukit on võimalik koormata erinevate pandiõigustega. Mitme

pandiõiguse olemasolul määratakse nende järjekohad AÕS § 281 lg 3 järgi pandiõiguste tekkimise

ajaga.

IV

39. Eespool asus kolleegium seisukohale, et 1. juulist 2003 kuni 30. juunini 2011 ei saanud

sõidukitele kehtivat registerpanti seada (vt käesoleva määruse p-d 29, 30) ning et sel ajavahemikul

seatud kommertspant hõlmas ka liiklusregistrisse kantud sõidukeid ega lõppenud neile ka 1. juulist

2011 (vt käesoleva määruse p 32). Seega on praegusel juhul kinnitatud jaotusettepanekus jäetud

vääralt kommertspandieseme müügist saadud rahana kajastamata registrisse kantud sõidukite müügist

saadud raha. Kohtud tõlgendasid vääralt AÕS § 297 lg-t 1, KomPS § 2 lg 3 p 2 ning LS2001 ja selle

alusel kehtestatud õigusakte nende koostoimes. Kommertspant seati panga kasuks võlgniku varale

3. novembril 2005 ning esitatud asjaoludel omandas võlgnik vaidlusalused sõidukid ajavahemikus

2005–2009 (vt käesoleva määruse p 19). Kolleegium märgib lisaks, et AÕS § 297 lg 1 näeb ette

registerpandi mootorsõidukitele, esitatud asjaoludel oli üks müüdud sõidukitest aga haagis.

Eeltoodust tulenevalt tuleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tühistada.

40. Kuna kaebuse rahuldamise aluseks on materiaalõiguse väär tõlgendamine ja kohaldamine ning on

ilmselge, et jaotusettepanekut esitatud kujul kinnitada ei saa, tuleb see PankrS § 145 lg 2 järgi jätta

kinnitamata ja tagastada haldurile, kes peab uue jaotusettepaneku maakohtule esitama 20 päeva

jooksul kohtumääruse haldurile kättetoimetamisest arvates (vt sarnase olukorra kohta ka Riigikohtu

13. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-12, p 14).

41. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

pangale tagastada.

42. Kuna määruskaebus rahuldatakse ja kohtute määrused tühistatakse ning jaotusettepaneku

kinnitamata jätmise tõttu rahuldatakse sisuliselt ka panga vastuväide jaotusettepanekule, jätab

kolleegium menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel halduri kanda.

Menetluskulud kantakse PankrS § 541 lg 1 teise lause alusel võlgniku pankrotivara arvel (vt ka

Riigikohtu 29. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-13, p 32). Pank võib TsMS § 174 lg 1

esimese lause järgi nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse

kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu