3-1-1-115-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-115-13

Otsuse kuupäev

11. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Väärteoasi K. K. karistamises liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 3. mai 2013. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-13-1276

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna prefektuur

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 3. mai 2013. a otsus K. K.-le liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi

karistuse mõistmise osas.

2. Mõista K. K.-le karistuseks rahatrahv 15 trahviühikut, s.o 60 eurot.

3. Määrata Advokaadibüroo Sirje Must Valga filiaalile menetluskuluna makstava riigi õigusabi

tasu suuruseks K. K.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 86 eurot ja 40 senti

(kaheksakümmend kuus eurot ja nelikümmend senti), sealhulgas käibemaks 14 eurot ja 40

senti (neliteist eurot ja nelikümmend senti).

4. Jätta menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. K.-le koostati 29. jaanuaril 2013 väärteoprotokoll, mille kohaselt juhtis ta 19. jaanuaril 2013

kella 11.20 paiku Tartus Aardla tänaval mootorsõidukit Opel Astra registreerimisnumbriga XXX

XXX, kuigi tema juhtimisõigus oli peatunud seoses juhiloa nr YYYYYYYY kehtivusaja

lõppemisega 24. detsembril 2008. Sellega rikkus K. K. liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-de 1 ja 2 ja §

124 lg 3 p 1 nõudeid ning pani toime väärteo LS § 201 lg 2 järgi.

2. Kohtuvälise menetleja 21. veebruari 2013. a otsusega karistati K. K. LS § 201 lg 2 järgi

rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei

tuvastatud.

3. K. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse, milles palus kergendada

karistust, sest ta on invaliid ja saab pensioni vaid 102 eurot kuus.

4. Tartu Maakohtu 3. mai 2013. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus

ja tehti uus otsus, millega karistati K. K. LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120

eurot. Karistusseadustiku (KarS) § 66 lg-te 2 ja 3 alusel võimaldati K. K.-l tasuda rahatrahv ositi.

Muus osas jäi kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus leidis, et K. K. väärtegu on õigesti

kvalifitseeritud ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtuistungil kinnitas K. K., et teadis, millal tema

juhiluba kaotas kehtivuse. Ta püüdis autoregistrikeskuses juhiluba ka pikendada, ent see ei

õnnestunud, sest perearst ei väljastanud talle tervisetõendit. Kohus märkis, et kuigi K. K. põeb

orgaanilist luululist psühhoosi, on ta teadlik, et kehtivat juhiluba tal ei ole ja selle saamise eelduseks

on vastav tervisetõend. Kokkuvõtvalt oli K. K. teo toimepanemise ajal süüdiv ja tema tegu on õigesti

kvalifitseeritud. Arvestades K. K. süü suurust, samuti tema majanduslikku olukorda (vaid 102 eurot

töövõimetuspensioni, mida ta pärast 28. veebruari 2013 enam ei saa), leidiski kohus, et K. K. tuleb

karistada rahatrahviga.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles märgib, et karistuse

mõistmisel ei ole küllaldaselt arvestatud isiku majanduslikku olukorda. Alates 28. veebruarist 2013

puudub K. K.-l igasugune sissetulek ja tema tervislikku seisundit arvestades on sissetuleku

suurendamise võimalused raskendatud. Kuigi ta on KarS § 34 tähenduses süüdiv, viitab tema

käitumine kohtus KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivusele, mille korral on kohtul õigus

kergendada isiku karistust KarS § 60 alusel. Kaitsja toonitab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-22-09 tehtud otsuse kohaselt tuleb kohtul juhtudel, mil isik on

tunnistatud küll süüdivaks, kuid mingi KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiiniline tunnus on

siiski tuvastatud, anda eraldi hinnang ka sellele, kas kõnealuse tunnusega seonduv isiku psüühiline

seisund võis tema arusaamisvõimet oma teo keelatusest, samuti oma käitumise juhtimise võimet

oluliselt piirata. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole järginud Riigikohtu käsitletud lahendist lähtuvat

juhist, ja taotleb seetõttu KarS § 60 alusel veelgi K. K.-le mõistetud karistuse kergendamist.

6. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustub kassatsioonivastuses, et maakohus pole KarS §-s 35

sätestatud piiratud süüdivust käsitlenud. Samas märgib kohtuvälise menetleja esindaja, et kohus on

karistuse määramisel arvestanud K. K. majanduslikku olukorda ja sellest lähtuvalt K. K. karistust ka

kergendanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kohtuotsuse tegemisel on maakohus kontrollinud KarS §-s 34 kirjeldatud süüdimatuse

meditsiinilisi ja juriidilisi tunnuseid ning leidnud põhjendatult, et K. K. oli talle etteheidetava väärteo

toimepanemise osas süüdiv. Maakohus on tuvastanud, et haiguslikule seisundile vaatamata oli K. K.

teadlik asjaoludest, et sõiduauto juhtimiseks on talle vaja uut kehtivat juhiluba ja selle saamiseks on

omakorda vaja uut kehtivat tervisetõendit, mida talle aga ei väljastatud. Maakohtu põhjendatud otsuse

kohaselt ei saa käsitletaval juhul rääkida süüdimatuse juriidiliste tunnuste olemasolust. Sellest

tulenevalt on maakohus kokkuvõtvalt teinud õige järelduse, et menetlusalune isik pani toime LS §

201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

8. Samas puudub vaidlus selles, et kuna K. K. põeb orgaanilist luululist psühhoosi, siis on tema puhul

tuvastatud süüdimatuse meditsiiniline tunnus KarS § 34 p 1 järgi. Olles tuvastanud, et vaatamata

süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolule ei pannud K. K. talle süüks arvatud tegu toime

süüdimatusseisundis, oleks kohus pidanud järgnevalt eraldi kontrollima, kas vaimuhaigus ei võinud

siiski tingida K. K. piiratud süüdivust KarS § 35 mõttes. Teisisõnu oleks tulnud kontrollida, kas

vaimuhaigus ei võinud mitte oluliselt piirata K. K. võimet mõista, milline oleks antud juhul olnud

normikohane käitumine. Määrav oleks seejuures olnud asjaolu, kas K. K. võime normipäraselt

käituda oli oluliselt piiratud võrreldes isikutega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud

süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

22-09, p 6.2.).

9. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks

eraldi kontrollinud K. K. piiratud süüdivust. Selle asjaolu kontrollimine ei saa kolleegiumi arvates

aset leida vastavat tehet n-ö mõttes tehes. Sellest, et maakohus tegeles piiratud süüdivuse küsimuse

lahendamisega, oleks saanud rääkida siis, kui kohtuotsus oleks sisaldanud otsest viidet KarS §-le 35

ja kui otsuses oleks tõenditele tuginevalt esitatud vastavalt kas poolt- või vastuargumente selle kohta,

kas K. K. orgaaniline luululine psühhoos võis oluliselt piirata tema arusaamist enda teo keelatusest

või tema võimet enda käitumist juhtida. Sellist argumentatsiooni ega viidet KarS §-le 35 kõnealuses

kohtuotsuses aga ei sisaldu. Maakohtu eelkirjeldatud minetused on käsitatavad materiaalõiguse

ebaõige kohaldamisena väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 149 p 1 mõttes.

10. Kui kohus oleks nõuetekohaselt tegelenud KarS § 35 problemaatikaga, oleks kohus võinud jõuda

K. K. piiratud süüdivuse tuvastamiseni, mis omakorda, nagu õigesti märgib kassaator, oleks KarS §

60 lg 3 kohaselt võinud kaasa tuua K. K.-le karistusena mõistetud rahatrahvi vähendamise kuni 12

euroni. Samas tuleb arvestada, et piiratult süüdivaks tunnistatud isiku karistuse vähendamise otsustus

on kohtu õigus, mitte kohustus. Riigikohtul puudub pädevus uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks ja

seega ka K. K. piiratud süüdivuse tuvastamiseks. Võimatu on ka oletada, kas maakohus oleks K. K.-

le mõistetud karistust vähendanud, kui oleks tema piiratud süüdivuse tuvastanud. Samas leiab

kolleegium, et eelkirjeldatud karistuse kergendamise võimalikkust olukorras, mil maakohus oleks

õigesti kohaldanud materiaalõigust, tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks ja tema karistust

tuleb kergendada. Kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et K. K. süü väärteo toimepanemisel ei

olnud väike, siis ei ole miinimumkaristuse mõistmine K. K.-le põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul

tuleb K. K.-le mõista karistuseks rahatrahv 15 trahviühikut, s.o 60 eurot.

11. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 86,40 euro suuruses summas,

sealhulgas käibemaks 14,40 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks kulutatud kokku 4

pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja

Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega kinnitatud ning õigusabi toimingu

tegemise ajal kehtinud redaktsiooni "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja

kord" punktidest 2 ja 34 on taotlus põhjendatud. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 kannab need

menetluskulud riik.

12. Eeltoodu alusel ja tuginedes VTMS § 174 p-le 8, tühistab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu

3. mai 2013. a kohtuotsuse K. K. karistamise osas LS § 201 lg 2 järgi ja mõistab talle karistuseks

rahatrahvi 15 trahviühikut, s.o 60 eurot.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg