3-2-1-154-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-154-13

Määruse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Lapsendamisavaldus

13. Asja materjalidest nähtuvalt soovib avaldaja lapsendada lapse, kuid lapse bioloogiline vanem ei

ole lapse lapsendamisega nõus.

Lapse võib PKS § 152 lg 1 järgi lapsendada üldjuhul üksnes tema vanemate nõusolekul. Siiski ei ole

PKS § 152 lg 5 järgi vanema nõusolekut vaja mh juhul, kui vanemalt on lapse isikuhooldusõigus

PKS § 135 alusel täielikult ära võetud.

14. PKS § 135 lg 2 järgi võib kohus vanemalt isikuhooldusõiguse täielikult ära võtta üksnes juhul, kui

teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa ohu

ärahoidmiseks. Ringkonnakohus juhtis õigesti tähelepanu, et isikuhooldusõiguse äravõtmine on

äärmuslik abinõu, mistõttu tuleb kohtul lapse heaolu või tema vara ohustamise korral rakendada

eelkõige muid PKS § 134 lg-tes 1 ja 3 loetletud abinõusid, sh piirata hooldusõigust mõnede

toimingute või mõnda liiki toimingute tegemise keelamisega, teha ettekirjutusi või hoiatusi, teha

vanema asemel lapse kohta hooldusõigusest tulenevaid otsuseid vms. Kolleegium jääb varem

väljendatud seisukoha juurde, et perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma

last ise kasvatada ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja proportsionaalsed. Seejuures

tuleb eelistada abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ning lapse sidet tugevdada ja

taastada (vt Riigikohtu 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).

Seda, milline abinõu on ohu ärahoidmiseks eesmärgipärane ja proportsionaalne, kaalub kohus

vanema hooldusõiguse piiramise/äravõtmise menetluses. Kui kohus otsustab vanemalt

isikuhooldusõiguse täielikult ära võtta, tähendab see ühtlasi seda, et vanema nõusolekut lapse

lapsendamiseks ei ole enam vaja, st vanem ei saa enam lapse lapsendamist takistada. Nimetatut

arvestades on isikuhooldusõiguse äravõtmisel ulatuslikud õiguslikud tagajärjed ning see on äärmuslik

sekkumine perekonnaellu, nagu leidis õigesti ka ringkonnakohus.

15. Praeguses asjas võttis Tartu Maakohus 8. juuni 2011. a määrusega lapse emalt juba enne lapse

sündi ära ning 12. septembri 2011. a määrusega võttis Tartu Maakohus emalt isikuhooldusõiguse ära

ja määras lapsele eestkostja.

Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et Tartu Maakohtu 12. septembri 2011. a määrusest ei

nähtu isikuhooldusõiguse äravõtmise täpne ulatus.

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu määruse resolutsioonis selgelt märgitud, et vanemalt tuleb

isikuhooldusõigus ära võtta. Asjaolu, et maakohus ei ole kasutanud sõnaühendit „isikuhooldusõigus

täielikult ära võtta", ei muuda kolleegiumi arvates maakohtu määruse resolutsiooni sisu ega tähenda,

et vanemale on mingis osas isikuhooldusõigus alles jäetud.

Õige ei ole ka ringkonnakohtu käsitus, et vanema hooldusõigus võib olla piiratud selliselt, et

vanemale ei kuulu muid õigusi kui üksnes õigus rääkida kaasa lapsendamise otsustamisel.

Kolleegiumi hinnangul tähendab vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmine selle täielikku äravõtmist

PKS § 135 lg 2 mõttes ning isikuhooldusõiguse äravõtmise korral ei saa kohtulahendit tõlgendada

selliselt, et mingis osas võib vanema isikuhooldusõigus olla siiski säilinud.

Kui maakohus oleks vanema hooldusõiguse üle otsustades soovinud piirata vanema

isikuhooldusõigust nii, et vanemal säilib see mingis osas, siis pidanuks kohtulahendist ka selgelt

nähtuma, millises osas on isikuhooldusõigus piiratud, sh milliseid meetmeid on kohus ohu

ärahoidmiseks kohaldanud.

Eeltoodut arvestades asusid kohtud vääralt seisukohale, et asjas oli lapse lapsendamiseks vajalik

PKS § 152 lg 1 järgi lapse vanema nõusolek ning kuna vanem nõusolekut ei andnud, ei saanud kohus

last lapsendada. Kuna vanemalt oli kohtulahendiga isikuhooldusõigus ära võetud, ei olnud lapse

lapsendamiseks PKS § 152 lg 5 järgi vanema nõusolekut vaja ning vanema lapsendamisest

keeldumine ei takistanud avaldajal last lapsendada.

16. Ülalmärgitu ei tähenda kolleegiumi arvates aga seda, et juhul, kui vanemalt on isikuhooldusõigus

ära võetud, saab lapse lapsendada vanema õigusi ja huve arvestamata.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lapsendamisel on ulatuslikud õiguslikud tagajärjed nii lapsele kui ka

tema vanemale, aga ka kõigile nende sugulastele laiemalt. PKS § 162 järgi lõpeb lapsendamisega

üldjuhul lapse ja tema alanejate sugulaste sugulussuhe endiste sugulastega (sh vanemaga) ning

lõpevad ka sugulusest tulenevad õigused ja kohustused ning PKS § 161 lg 2 järgi omandab laps

lapsendaja lapse õigusliku staatuse. Seega kaotab vanem õiguslikus mõttes lapse ning lõplikult

võimaluse last ise kasvatada ja tema eest hoolitseda.

Kuigi ka isikuhooldusõiguse äravõtmise korral ei ole vanemal õigust last kasvatada ja tema eest

hoolitseda, tuleb siiski arvestada, et vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmine võib olla ajutine meede.

Kolleegium märgib, et kohus võib PKS § 123 lg 2 järgi muuta varem tehtud lahendi, kui seda

nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, sh lõpetab kohus vanema avalduse

alusel vanema hooldusõigust piiravate abinõude (sh isikuhooldusõiguse täieliku äravõtmise)

rakendamise, kui lapse huvid ei ole enam ohus. Kuna perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige

vanemal õigus oma last ise kasvatada, tuleks vanema isikuhooldusõigus taastada, kui asjaolude

muutumise tõttu ei ole lapse heaolu vanema juures kasvades enam ohus.

Ülalmärgitut tuleb arvestada ka lapse lapsendamise üle otsustades. Kuigi vanema nõusolekut ei ole

PKS § 152 lg 6 järgi lapsendamiseks vaja, kui vanemalt on isikuhooldusõigus ära võetud, tuleb

kohtul lapsendamise üle otsustades selgitada, kas vanemalt isikuhooldusõiguse äravõtmiseks alust

andnud oht lapse heaolule on möödas ning kas võiks olla alust vanema isikuhooldusõigust taastada.

Kolleegiumi arvates saab kohus teha seda PKS § 123 lg 2 esimese lause alusel omal algatusel.

Seejuures tuleb vanemale teada anda, et kohus otsustab tema lapse lapsendamise üle, anda vanemale

võimalus esitada kohtule oma seisukoht isikuhooldusõiguse taastamise ja lapsendamise kohta ning

selgitada vanemale nii isikuhooldusõiguse taastamise tingimusi kui ka lapsendamise õiguslikke

tagajärgi.

Kolleegium juhib tähelepanu, et lapsendamise üle otsustades peab kohus lapse huvide tagamiseks

kontrollima TsMS § 477 lg 7 järgi avalduse vastavust seadusele ka juhul, kui avalduse kohta ei ole

esitatud vastuväiteid, ning vajadusel koguma tõendeid omal algatusel.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu