3-2-1-129-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-129-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Seesam Insurance AS-i hagi Kehtna valla vastu 2206 euro

44 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-41487

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Seesam Insurance AS-i ja Kehtna valla kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Seesam Insurance AS-i kassatsioonkaebuse hind 699 eurot

64 senti

Kehtna valla kassatsioonkaebuse hind 1691 eurot 58 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Seesam Insurance AS (registrikood 10055752),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostja Kehtna vald, esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-41487 osas,

milles ringkonnakohus mõistis lisaks Harju Maakohtule Kehtna vallalt Seesam Insurance AS-i

kasuks välja põhivõla 15 (viisteist) eurot 10 senti, samuti osas, milles hageja põhinõue jäeti

rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, kuid täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Saata asi tühistatud osas Tallinna Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Asjas on kohtuotsus jõustunud osas, milles Kehtna vallalt mõisteti Seesam Insurance AS-i

kasuks välja põhivõlg 1491 (üks tuhat nelisada üheksakümmend üks) eurot 70 senti ning viivis

15. oktoobri 2012. a seisuga 65 (kuuskümmend viis) eurot 44 senti ja põhivõla tasumata osalt

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 16. oktoobrist 2012 kuni

põhivõla tasumiseni.

4. Kassatsioonkaebused rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le (konto nr 221001145400,

Swedbank AS) Seesam Insurance AS-i eest 17. juunil 2013 tasutud kassatsioonikautsjon

100 (ükssada) eurot ja Kehtna vallale (konto nr 10802000064001, AS SEB Pank) 10. juunil 2013

tasutud kassatsioonikautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Seesam Insurance AS (hageja) esitas 15. oktoobril 2012 Kehtna valla (kostja) vastu hagi, milles

palus mõista kostjalt välja põhivõla 2206 eurot 44 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks

muutunud viivise 367 eurot 54 senti ja alates 16. oktoobrist 2012 viivise võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja Kehtnas Kooli 13–57 asuva korteriomandi (kindlustatud korter)

omaniku Ivar Rummiga (kindlustusvõtja) korteri kindlustamiseks kodukindlustuse lepingu

(kindlustusleping). Kindlustusperioodil, täpsemalt 16. oktoobril 2009, 24.–25. märtsil 2011 ja

22. oktoobril 2011 sai korter veekahjustusi, mis tulenesid korteri kohal Kooli 13–60 asuvast kostjale

kuuluvast korteriomandist, mida kasutatakse valla sotsiaalkorterina (kostja korter). 16. oktoobril 2009

toimunud juhtumi (I kahjujuhtum) põhjuseks oli kanalisatsioonišahtis asunud katkine

kanalisatsioonitoru. Lekke tagajärjel sai kahjustusi kindlustatud korteri köögi lagi, põrand ja osaliselt

ka välissein. 24.–25. märtsil 2011 toimunud juhtumi (II kahjujuhtum) põhjuseks oli asjaolu, et kostja

korteri köögis oli valamu kanalisatsioonitoru ummistunud ja see põhjustas lekke, mille tagajärjel sai

kahjustusi kindlustatud korteri köögi lagi ja põrand. 22. oktoobril 2011 toimunud juhtumi

(III kahjujuhtum) põhjuseks oli kostja korteri elanike hooletus, kuna köögi kraanikauss oli nõudest ja

toidujäätmetest ummistunud ning vesi oli kraanis jooksma jäetud, mille tagajärjel sai kahjustusi

kindlustatud korteri köögi lagi, seinad ja põrand. Hageja hüvitas kindlustusvõtjale korteri

taastamiskulud I kahjujuhtumi puhul 714 euro 74 sendi ulatuses, II kahjujuhtumi puhul 648 euro

31 sendi ulatuses ja III kahjujuhtumi puhul 843 euro 39 sendi ulatuses, kokku 2206 euro 44 sendi

ulatuses.

Kuna hageja on kindlustusvõtjale korteri taastamiskulud 2206 eurot 44 senti hüvitanud, on hagejale

VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusvõtja kahju hüvitamise nõue kostja vastu selles ulatuses üle läinud.

Kuna kostja rikkus korteriomandi koosseisu kuuluva ehitise reaalosa (korteriomandi reaalosa)

korrashoidmise kohustust korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 1 p 1 mõttes, tuleb tal tekitatud kahju

hüvitada. Kostja ei ole tõendanud oma kohustuste rikkumise vabandatavust. Kui peaks selguma, et

I ja II kahjujuhtum said alguse korteriomanike kaasomandi osast, vastutab kostja KOS § 11 lg 1 p 1 ja

§ 15 lg 1 ning asjaõigusseaduse (AÕS) § 72 ja § 75 lg 1 järgi teiste korteriomanikega solidaarselt

ning võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, s.o kahju hüvitamist kostjalt. Kuna kostja

on viivitanud kahju hüvitamisega, peab ta alates kahjujuhtumitest teadasaamisest maksma ka

seaduses sätestatud määras viivist. I kahjujuhtumist sai kostja teada hiljemalt 11. augustil 2010,

II kahjujuhtumist hiljemalt 16. veebruaril 2012 ja III kahjujuhtumist hiljemalt 30. aprillil 2012, mil

kostja vastas hageja nõuetele.

7. jaanuari 2013. a kohtuistungil leidis hageja, et kui kohus asub seisukohale, et I kahjujuhtumi puhul

ei vastuta korteriomanikud hageja ees solidaarselt, tuleb sellest tekkinud kahju hüvitamiseks kostjalt

välja mõista 15 eurot 10 senti, s.o elamust kostja korteriomandi suurusele vastav kahjuhüvitise osa.

Sel juhul ei nõua hageja kostjalt I kahjujuhtumist tulenenud kahju hüvitamisega viivitamise eest

viivist.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates ei vastuta ta korteri omanikuna üürniku tekitatud kahju eest ja on täitnud kohustust

hoida korteriomandi reaalosa korras. Kostja ei vastuta tekkinud kahju eest ainuüksi seetõttu, et

veeleke algas tema korterist. Hageja ei ole näidanud, milles seisnes kostja rikkumine, st mida tegi või

jättis kostja üürniku põhjustatud kahju ärahoidmiseks tegemata. Üürnikul on kohustus kasutada asja

hoolikalt ja sihtotstarbeliselt. Omanik ei saa mõjutada üürniku tegevust asja kasutamisel.

I kahjujuhtumist ei tekkinud kahju kostja õigusvastase teo tagajärjel ja kahju tekkimisel puudub seos

kostja korteriga. Kostjal ei olnud kohustust hoida korras kaasomandis olevat kanalisatsioonitoru.

II ja III kahjujuhtumi puhul ei vastuta kostja kahju eest, sest kostja tagas korteri korrashoiu ega

saanud ette näha, et üürnik kasutab korterit hooletult, mistõttu tekib köögivalamu kanalisatsioonitoru

ummistus. Mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt ei pea korteriomanik vastutama üürniku hooletu

kasutamise tagajärjel tekkinud kahju eest. Korteriomanikud on andnud korterelamu haldamise üle

Osaühingule KEHTNA ELAMU, kelle ülesandeks on tagada kaasomandi korrashoid. Kaasomanikud

ei ole automaatselt solidaarvõlgnikud.

3. Harju Maakohus rahuldas 24. jaanuari 2013. a otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja põhivõla 1491 eurot 70 senti ja viivise 15. oktoobri 2012. a seisuga 65 eurot 44 senti.

Lisaks mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõla tasumata osalt viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras 16. oktoobrist 2012 kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskuludest jättis

maakohus 40% hageja ja 60% kostja kanda.

Maakohtu otsuse järgi ei vaidle pooled selle üle, et kostja korterit kasutas kahjujuhtumite ajal üürnik

ja kahjustatud korter oli kindlustatud hagejaga sõlmitud kindlustuslepingu alusel. Vaidlust ei ole ka

kahjujuhtumite toimumise, kahju tekkimise põhjuste ega kahju tekkimise üle.

I kahjujuhtumi põhjustanud kanalisatsioonišahtis asuv kanalisatsioonitoru on KOS § 2 järgi

korteriomanike kaasomandis ja selles osas ei ole hageja nõue põhjendatud. Ainuüksi asjaolu, et katki

oli kanalisatsioonitoru, mille tagajärjel toimus veeleke, ei anna alust järeldada, et kostja on oma

kohustusi rikkunud. Hageja ei ole esile toonud, milles seisnes kostja kohustuste rikkumine, ega

selgitanud, mis põhjustas lekke. Torustiku lekke põhjust tõendamata ei ole võimalik hinnata, kas

kostja rikkus oma kohustusi.

II kahjujuhtumi põhjuseks oli asjaolu, et kostja korteri köögis oli valamu äravoolutorustik

ummistunud ja see põhjustas lekke. See äravoolutorustik on kostja ainuomandis. Kuna ummistuse

tagajärjel tekkis leke, mis kahjustas teist korterit, ei taganud kostja, et korteriomandi reaalosa

kasutades hoidutaks tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest

tekkivad mõjud. III kahjujuhtum tekkis seetõttu, et kostja korteris oli köögi valamu nõudest ja

toidujäätmetest ummistunud ja kraanivesi jooksma jäetud. Seetõttu ei olnud tagatud kostja

korteriomandi reaalosa korrasolek. Seega on kostja rikkunud KOS § 11 lg 1 p 1 ja lg-t 2. Kuna

rikkumise tagajärjel sai kindlustatud korter veekahjustusi, on kostja rikkumise ja kahjustuste

tekkimise vahel põhjuslik seos. Õige ei ole kostja arusaam, et korterit üürile andes ja korteri

sihipärast kasutamist võimaldades on kostja KOS § 11 lg 2 järgi taganud, et üürnik täidaks KOS § 11

lg 1 p-s 1 sätestatud kohustusi. Kuna II ja III kahjujuhtum toimusid, ei saa väita, et kostja oleks

taganud, et üürnik ei riku KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud nõudeid. KOS § 11 lg-s 3 sätestatud

vastutusest vabastamise aluseid II ja III kahjujuhtumi puhul ei esine. Kuna kindlustatud

korteriomaniku kahju hüvitamise nõue on VÕS § 492 lg 1 alusel hagejale üle läinud ja pooled ei

vaidle kahju suuruse üle, tuleb kostjal hüvitada hagejale II ja III kahjujuhtumi tagajärjel tekkinud

kahju 1491 eurot 70 senti ning tasuda kohustuse täitmisega viivitamise tõttu seaduses sätestatud

määras viivist kuni põhivõla tasumiseni.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Hageja palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jäetud osas (714 eurot 74 senti) ja

rahuldada hagi põhinõude osas täielikult või I kahjujuhtumi osas 15 euro 10 sendi ulatuses.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja palus tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldavas osas ja teha tühistatud osas uus otsus.

5. Pooled vaidlesid üksteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. mai 2013. a otsusega osaliselt hageja apellatsioonkaebuse ja

jättis rahuldamata kostja apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt

hagi rahuldamata jätmise osas ja mõistis kostjalt välja põhivõla 1506 eurot 80 senti.

Menetluskuludest jättis ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes 40% hageja ja 60% kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohaldas maakohus I kahjujuhtumit lahendades vääralt

materiaalõiguse normi. KOS § 1 lg-test 1 ja 2 ning § 2 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et elamusisese

kanalisatsioonisüsteemi torud on korteriomanike kaasomandis, ning KOS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevalt

ei vastuta kostja korteriomanikuna reaalosa hulka mittekuuluva kanalisatsioonisüsteemi rikke eest

ainuisikuliselt. Korteriomanikud valdavad ja kasutavad kaasomanikena AÕS § 72 järgi

kanalisatsioonisüsteemi ühiselt ning vastutavad ühiselt selle korrasoleku eest. Iga kaasomaniku

kohustuste hulka kuulub kohustus tagada, et kaasomandis olev hooneosa oleks sellises korras, et

hoone seisukord ei põhjustaks kahju kolmandatele isikutele, sh teistele kaasomanikele. Kohustus

tagada kaasomandi säilimine seisundis, mis hoiab ära kahju tekkimise, lasub elamu korteriomanikel

tulenevalt käibekohustusest, st kohustusest tegutseda omi õigusi kasutades viisil, mis ei kahjusta teisi

isikuid, sh teisi korteriomanikke. Käibekohustus on tuletatav tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 138 lg-st 2 ja tähendab, et korteriomanikud peavad hea usu põhimõttest tulenevalt tegema

kõik mõistliku selleks, et elamu omamine, valdamine ja kasutamine ei tekitaks kahju teistele

isikutele, sh teistele kaasomanikele. Kui korteriomanikud seda kohustust rikuvad ja see põhjustab

kahju, saab neile ette heita õigusvastast käitumist, sh VÕS § 1045 lg 1 p 5 järgi.

Pooled ei vaidle, et kahju tekkimise põhjuseks I kahjujuhtumi puhul oli kanalisatsioonišahtis asunud

katkine kanalisatsioonitoru. Kuna kanalisatsioonitoru oli katki, ei olnud elamu kaasomanikud taganud

piisava intervalliga kontrolli kanalisatsioonitorustiku seisundi üle, et võimalikke rikkeohukoldeid

tuvastada ja kahju ära hoida (käibekohustus). Elamu kaasomanik peab tagama elamu

tehnosüsteemide, sh kanalisatsioonitorustiku korrasoleku ja teostama järelevalvet, et avastada õigel

ajal süsteemis lekke või purunemise oht ning vältida heitvee valgumist hoone konstruktsioonidesse

või eluruumidesse. Kuna puuduvad tõendid selle kohta, et korteriomanikud, teiste hulgas kostja,

oleks kandnud hoolt selle eest, et kanalisatsioonitorustiku korrasolekut oleks regulaarselt kontrollitud,

saab pidada kõigi korteriomanike tegevusetust õigusvastaseks (VÕS § 1045 lg 1 p 5) ja süüliseks

(VÕS § 1050). Kaasomandiosa ehitusliku korrasoleku tagamise kohustuse eesmärgiks on mh hoida

ära seda liiki kahju, nagu hagejale kindlustushüvitise väljamaksmise tagajärjel tekkis (VÕS § 127

lg 2). Kostja hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda AÕS § 75 lg-st 1. Selle

kohaselt on hagejale läinud VÕS § 492 lg 1 alusel üle õigus nõuda kostjalt vastavalt tema omandiosa

suurusele kahju hüvitamist hageja enda arvestust aluseks võttes 15 eurot 10 senti. Hageja arvestuse

matemaatilist õigsust ei ole kostja kahtluse alla seadnud ning viivise väljamõistmist nimetatud

suurusega nõudelt ei ole hageja taotlenud.

II ja III kahjujuhtumi kohta leidis maakohus õigesti, et kostja vastutab nimetatud juhtumite eest

KOS § 11 lg 1 p 1 ja lg 2 alusel. Maakohus hindas tõendeid selles osas õigesti. Maakohus käsitles

kostja vastuväiteid ja selgitas piisava põhjalikkusega, miks tuleb hagi nende kahjujuhtumite osas

rahuldada. Korteriomanike vastutust ei välista see, kui kaasomandi ühise osa hooldamine on antud

üle hooldusettevõttele.

Kuna hageja ei ole 15 euro 10 senti saamise nõuet esitanud alternatiivse nõudena, vaid kohtuistungil

suulise taotlusena tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 376 lg 6 mõttes, ei saa lugeda hagi

täielikult rahuldatuks. Kuna hagi rahuldatakse osaliselt ja üksnes 15 eurot 10 senti võrra suuremas

summas, ei ole põhjust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotuse proportsioone ning sellest

tuleb lähtuda ka apellatsiooniastme menetluskulusid jagades.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Hageja palus tühistada ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse

osas ning hagi tervikuna rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja palus ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses tühistada ja saata asja samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

8. Hageja arvates asus ringkonnakohus vääralt seisukohale, et korteriomaniku kohustus tagada

kaasomandi osa korrashoid on suhetes teiste kaasomanikega käibekohustus, ja lahendas asja vääralt

võlaõigusseaduse sätete alusel. KOS § 11 on erisäte ja sellele ei kohaldata deliktiõiguse sätteid.

Olukorras, kus korteriomanikud tekitavad ühele korteriomanikule kahju, on korteriomanike vastutus

välistatud üksnes vääramatu jõu korral (KOS § 11 lg 3).

Kuna I kahjujuhtumi põhjustas kanalisatsioonitoru leke ning toru asus kostja korteriomandi reaalosas,

oli kostjal ainuisikuliselt võimalus tagada toru korrashoid. Seega vastutab kostja kogu tekkinud kahju

eest. Kostja ei vabane vastutusest põhjusel, et korterit kasutas või kahju tekitas üürnik. Kindlustatud

korterisse tunginud vesi pärines kostja korterist ning kostja ega üürnik ei võtnud midagi ette lekke

peatamiseks ega teatanud lekkest kindlustatud korteri omanikule. Kui kostja ei vastuta I kahjujuhtumi

eest ainuisikuliselt, vastutab ta kahju eest solidaarvõlgnikuna KOS § 15 lg 1, VÕS § 65 lg 1 ja

AÕS § 72 lg 1 alusel. Kuna kaasomanikud vastutavad torustiku korrasoleku eest ühiselt, vastutavad

nad ka selle kohustuse rikkumise korral kahju tekitamise eest ühiselt, sh solidaarselt. Seega on

hagejal õigus nõuda kostjalt kogu kahju hüvitamist.

9. Kostja arvates tõlgendas maakohus vääralt KOS § 11 lg-t 1 koosmõjus lg-ga 2 ning asus seetõttu

väärale seisukohale, et korteriomandi omanik vastutab igal juhul üürniku tekitatud kahju eest. Maa-

ega ringkonnakohus ei ole tuvastanud, millist kohustust kostja rikkus, ega seda, kuidas oli rikkumine

kahju tekkimisega põhjuslikus seoses. Kostja ei saanud midagi ette võtta, et II ja III kahjujuhtumit ära

hoida. Hageja vabastati põhjendamatult tõendamiskoormusest, millega rikuti poolte võrdse

kohtlemise põhimõtet.

Asudes esimest korda alles kohtulahendis seisukohale, et I kahjujuhtumi puhul rikkus kostja

käibekohustust, kui ei kontrollinud regulaarselt kanalisatsioonitorustiku korrasolekut, jättis

ringkonnakohus kostja ilma võimalusest esitada sellisele käsitlusele vastuväiteid ja olla õiguslikult

ära kuulatud. Ringkonnakohus ei vastanud ka kõigile kostja apellatsioonkaebuse väidetele, millega

rikkus vastamis- ja põhjendamiskohustust.

10. Kumbki pool vaidles teise poole kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta vastaspoole kaebuse

rahuldamata. Kostja avaldas ka kahtlust, et hageja kassatsioonkaebus ei pruugi olla esitatud

tähtaegselt ja tuleks seetõttu jätta läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusnormi olulise

rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja põhivõla

15 eurot 10 senti, samuti osas, milles hageja põhinõue jäeti rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse

osas. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta TsMS § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel

muutmata, kuid hagi rahuldamise osas tuleb täiendada otsuse õiguslikke põhjendusi. Tühistatud osas

saadetakse asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebused rahuldatakse

osaliselt.

12. Kolleegium käsitleb esmalt vaidluse eset kassatsioonimenetluses ja hageja kassatsioonkaebuse

esitamise tähtaega (I) ning korteriomanikevahelist õigussuhet ja sellest tulenevaid nõudeid (II). Edasi

käsitleb kolleegium kostja vastutust II ja III kahjujuhtumi eest (III) ning I kahjujuhtumi eest (IV).

Lõpetuseks teeb kolleegium menetluslikud otsustused (V).

I

13. Hageja palus hagis mõista kostjalt välja kahjuhüvitise 2206 eurot 44 senti, hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud viivise 367 eurot 54 senti ja alates 16. oktoobrist 2012 kuni põhivõla

tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Hagi alusena tugines hageja eelkõige kolmele kahjujuhtumile, mille käigus sai kindlustusvõtja korter

kostja korterist lähtuva vee tõttu kahjustada. Hageja on tasunud kindlustusvõtjale kindlustatud korteri

taastamiseks tehtud kulude katteks 2206 eurot 44 senti. Selles ulatuses on kindlustatud korteri

omaniku kahju hüvitamise nõue kostja vastu hagejale tema arvates üle läinud.

14. Maakohtu 7. jaanuari 2013. a istungil leidis hageja, et kui kohus asub seisukohale, et

I kahjujuhtumi puhul ei vastuta korteriomanikud hageja ees solidaarselt, tuleb sellest tekkinud kahju

hüvitamiseks kostjalt välja mõista 15 eurot 10 senti, s.o korterelamust kostja korteriomandi suurusele

vastav kahjuhüvitise osa ning sel juhul ei nõua hageja kostjalt I kahjujuhtumist tulenenud kahju

hüvitamisega viivitamise eest viivist (I kd, tl 119).

Kolleegiumi arvates võib sellist nõuet lugeda hageja põhinõude ja viivisenõude alternatiivseks

kitsendamiseks, mille puhul ei ole TsMS § 376 lg 4 p-st 2 tulenevalt tegu hagi muutmisega. Kuigi

sellise avalduse võib TsMS § 376 lg 6 järgi esitada ka suuliselt kohtuistungil, tuleb selle taotluse

esitamisel juhinduda mh TsMS §-des 329–331 avalduste esitamise aja kohta sätestatust. Maakohus on

sellise alternatiivse nõudega hagi täiendamise vastu võtnud ja kohtud on selle lahendanud. Kostja ei

ole alternatiivse nõude lisamisele TsMS § 333 järgi vastuväidet esitanud ega seda

kassatsioonimenetluses ka vaidlustanud. Kuna kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist olulise

menetlusõiguse normi rikkumisega, mida Riigikohus peaks arvestama omal algatusel, lähtub

kolleegium sellisest haginõude täiendusest.

Alternatiivsete nõuete esitamisel TsMS § 370 lg 2 mõttes on kohus seotud hageja soovitud nõuete

lahendamise järjekorraga. Selliselt esitatud esimese alternatiivnõude rahuldamata jätmine peab

nähtuma ka kohtuotsuse resolutsioonist ja seda peab kohus ka otsuses põhjendama, samuti saab

hageja esimese alternatiivnõude rahuldamata jätmist apellatsioon- või kassatsioonkaebuses

vaidlustada (vt ka Riigikohtu 19. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-12, p 24).

15. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

· hageja oli kindlustanud kindlustusvõtjale kuuluva korteri;

· kindlustatud korter sai kostja korterist lähtunud veeavariide tõttu kolmel korral kahjustada;

· kostja korterit kasutas kahjujuhtumite toimumise ajal üürnik;

· hageja hüvitas kindlustusvõtjale korteri taastamiskuludena kokku 2206 eurot 44 senti.

Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas ja millisel alusel vastutab kostja kindlustatud

korteri kahjustamise eest, mille tingis tema korterist alguse saanud veeavarii.

16. Kolleegium märgib, et hageja ei saa TsMS § 668 lg 5 järgi vaidlustada ringkonnakohtu otsust

viivisenõude rahuldamata jätmise osas. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse apellatsioonimenetluses

üksnes osas, milles jäeti rahuldamata tema põhinõue, s.o 714 euro 74 sendi ulatuses (vt I kd, tl 142).

Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles jäeti rahuldamata tema viivisenõue. Selles osas

on kohtute otsused jõustunud.

Küll saab kostja vaidlustada temalt väljamõistetud viivist.

17. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et hageja esitas kassatsioonkaebuse hilinenult.

Ringkonnakohtu otsus toimetati hagejale toimiku andmetel kätte 17. mail 2013 (I kd, tl 197). Hageja

esitas kassatsioonkaebuse 17. juunil 2013 (II kd, tl 13). Kassatsioonitähtaeg on TsMS § 670 lg 1 järgi

30 päeva alates ringkonnakohtu otsuse kassaatorile kättetoimetamisest.

Tähtaja arvutamisele kohalduvad TsMS § 62 lg 1 järgi üldjuhul tsiviilseadustiku üldosa seaduse

sätted tähtaja kohta. Seega algab tähtaja kulgemine TsÜS § 135 lg 1 järgi järgmisel päeval pärast

kohtuotsuse kättetoimetamist, st 18. mail 2013. 30 päeva möödus 16. juunil 2013, mis oli pühapäev.

TsÜS § 136 lg 8 kohaselt on esmaspäeval, 17. juunil 2013 esitatud kassatsioonkaebus tähtaegne. Selle

sätte kohaldamata jätmiseks ei ole TsMS § 62 lg-st 1 tulenevalt alust.

II

18. Korteriomand on KOS § 1 lg 1 esimese lause järgi omand ehitise reaalosa üle, millega on

ühendatud mõtteline osa kaasomandist, mille juurde reaalosa kuulub. Korteriomandiseaduses

reguleerimata küsimustes kohaldatakse korteriomandile KOS § 1 lg 2 järgi asjaõigusseaduse

kinnisomandi sätteid, korteriomandi eripärast tulenevalt seega ka kaasomandi sätteid.

19. Korteriomanike ühisusest tuleneb (olenemata korteriühistu olemasolust) eriline seadusjärgne

võlasuhe korteriomanike kui kaasomanike vahel VÕS § 3 p 6 mõttes, millele kohaldub VÕS § 1 lg 1

järgi erisätetega reguleerimata ulatuses ka võlaõigusseaduses võlasuhte, mh võlasuhtest tulenevate

kohustuste täitmise ja rikkumise kohta sätestatu (vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-116-11, p 23). Sarnane seadusjärgne võlasuhe on ka kinnisasja kaasomanike vahel

(vt Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 15).

20. Korteriomanikul on teiste korteriomanike ees mitmeid kohustusi.

Korteriomanik võib KOS § 10 lg 1 järgi korteriomandi reaalosa kasutada omal äranägemisel, välja

arvatud siis, kui kasutus läheb vastuollu seaduse või kolmanda isiku õigustatud huvidega. KOS § 12

lg-st 3 ja § 15 lg-st 5 (samuti AÕS § 72 lg 5 esimesest lausest) järeldub, et nii reaalosa kui

kaasomandi eset tuleb kasutada seaduse ning korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt, nende

puudumisel aga korteriomanike huvidest lähtudes (vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). Korteriomanik on KOS § 11 lg 1 p 1 järgi kohustatud hoidma

korteriomandi reaalosa korras ning nii reaalosa kui ka kaasomandi eset kasutades hoiduma

tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud

(vt korteriomaniku kohustuste kohta Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-

13, p 10). Korteriomanik on KOS § 11 lg 2 järgi kohustatud tagama, et seda järgiks ka tema

perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud.

Lisaks peavad korteriomanikud kaasomanikena AÕS § 72 lg 5 teise lause järgi käituma üksteise

suhtes lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õigusi kahjustamast.

Korteriomanikule võib hea usu põhimõttest tuleneda mh kohustus mitte kahjustada ühisust ja

panustada selle juhtimisse, mille väljendusena võib ta mh olla kohustatud hääletama maja

valitsemiseks vajalike otsuste poolt või nõustuma valitsemiseks vajalike kokkulepetega

(vt Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23). VÕS §-st 102 järeldub

korteriomanikule kohustus teatada teistele korteriomanikele (või valitsejale) oma kohustuse täitmist

takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast

asjaolust teada.

21. Kohustuse rikkumise korral saab kannatanud korteriomanik (kaasomanik) kasutada VÕS § 101

lg-s 1 nimetatud õiguskaitsevahendeid, kuivõrd need ei lähe vastuollu ühisuse olemusega, mh nõuda

kohustuse täitmist VÕS § 108 alusel ja kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel.

Kui korteriomanik tekitab teisele korteriomanikule korteriomandi eseme kasutamisega kahju, ei saa

teiselt korteriomanikult vähemalt üldjuhul nõuda kahju hüvitamist deliktiõiguse alusel. Nii

kaasomanike- kui ka korteriomanikevahelistele kahju hüvitamise nõuetele kohaldub analoogia alusel

VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise (vt Riigikohtu 15. juuni

2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-11, p 19; 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-

12, p 10; 16. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-13, p 10). Üksnes juhul, kui rikutud

kohustuse kaitse-eesmärk ei hõlma tekkinud kahju, saab kannatanud korteriomanik, olgugi et poolte

vahel on seadusest tulenev võlasuhe, esitada VÕS § 1044 lg 1 järgi teise korteriomaniku vastu

deliktilise nõude (vt Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 17). Lisaks

saab deliktilise nõude esitada VÕS § 1044 lg 3 järgi juhul, kui kohustuse rikkumise tagajärjena

põhjustatakse isiku surm või tekitatakse talle kehavigastus või tervisekahjustus.

22. Kannatanud korteriomanik võib VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel nõuda teiselt

korteriomanikult kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused (vt ka Riigikohtu

8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 15):

· teine korteriomanik on kohustust rikkunud (VÕS § 115 lg 1);

· teine korteriomanik vastutab kohustuse rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1, KOS § 11 lg 3);

· kannatanud korteriomanikule on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

· kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

· rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Korteriomanik ei vastuta KOS § 11 lg 3 esimese lause järgi oma kohustuste rikkumise eest, kui ta

tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast asjaolust või selle

tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Sisuliselt on tegemist rikkumise vabandatavuse

eelduseks oleva vääramatu jõuga VÕS § 103 lg 2 mõttes, st korteriomanik vastutab kohustuste

rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et rikkumine on vabandatav (vt ka Riigikohtu 6. septembri 2006. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 15; 13. veebruari 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-12, p 11;

16. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-13, p 10).

23. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest, mille järgi

ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks

ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada asendamismeetodit, mille

abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas kahju oleks siis jäänud olemata

(vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 18).

24. Kahju hüvitamise nõude ulatuse kindlakstegemisel kohaldatakse võlaõigusseaduse 7. peatüki

sätteid. Omandi kahjustamise korral saab kannatanu esitada varalise kahju hüvitamise nõudeid

VÕS §-s 132 sätestatud ulatuses (vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05,

p 10). Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis VÕS § 132 lg 3 esimese lause järgi eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise (vt Riigikohtu 25. veebruari

2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-08, p 15).

25. Üldjuhul peab TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid

asjaolusid tõendama hageja. Kostja peab kahju hüvitamise kohustusest vabanemiseks tõendama, et

rikkumine oli vabandatav (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16).

Hea usu põhimõttest tulenevalt on aga võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste

esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb

asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada

ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on sellise asjaolu esinemise

tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt Riigikohtu 8. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 17).

26. Kui korteriomanikule tekitatud kahju eest vastutavad mitu korteriomanikku samal või erineval

alusel, vastutavad nad VÕS § 137 lg 1 järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt.

27. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest

kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need

asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi ka juhul, kui

kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule

või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju

vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Põhimõtteliselt sarnane tagajärg

tuleneb ka VÕS § 101 lg-st 3, mille järgi ei või võlausaldaja tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele

ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema

enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

VÕS § 127 lg 5 alusel tuleb kahjuhüvitisest maha arvata kasu, mida kahjustatud isik sai kahju

tekitamise tagajärjel, v.a kui see oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kohus võib lisaks

kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud

isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu, arvestades seejuures

kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku

olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.

Asjaolud kahjuhüvitise vähendamiseks peab menetluses esile tooma kahju tekitaja.

28. Korteriomanike vastutust oma kohustuste rikkumise eest ei mõjuta iseenesest maja haldava

korteriühistu või valitseja võimalik vastutus oma kohustuste rikkumise eest või muu isiku vastutus.

Need isikud võivad vastutada kahju hüvitamise eest solidaarselt.

III

29. Kolleegiumi arvates lahendasid kohtud asja põhimõtteliselt õigesti osas, milles rahuldati hageja

nõue hüvitada II ja III kahjujuhtumist tulenev kahju.

Kolleegium täiendab järgnevalt selles osas siiski hagi rahuldamise õiguslikku põhjendust.

30. Kohtud on tuvastanud järgmised asjaolud:

· hageja oli kindlustanud kindlustusvõtjale kuuluva korteri;

· kindlustatud korter sai kostja korterist lähtunud veeavariide tõttu kahjustada;

· II ja III kahjujuhtumi põhjuseks oli vastavalt valamu kanalisatsioonitoru ja valamu ummistus

kostja korteris;

· hageja hüvitas kindlustusvõtjale II kahjujuhtumi puhul korteri taastamiskulud 648 eurot 31 senti

ja III kahjujuhtumi puhul 843 eurot 39 senti, seega kokku 1491 eurot 70 senti.

Nende asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud kolleegiumi arvates menetlusõiguse norme rikkunud.

31. Kohtud on tuvastanud VÕS § 115 lg 1 ning §-de 127 ja 128 alusel hageja kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks vajalikud asjaolud (vt otsuse p 22). Olgugi et kohtuotsustes ei ole nimetatud normidele

selgelt viidatud ja on piirdutud üksnes viidetega korteriomandiseaduse sätetele, on kahju hüvitamise

nõude rahuldamise eeldused nõuetekohaselt kindlaks tehtud. Kolleegium saab õiguslikku põhjendust

vastavalt täiendada.

32. Kohtud on tuvastanud, et kostja ei taganud oma korteriomandi reaalosa kasutamist selliselt, et

sellega ei kahjustataks teisi korteriomanikke. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja korteris asuv valamu

ja selle ummistunud kanalisatsioonitoru, mis põhjustasid veeavarii, kuuluvad kostja korteriomandi

reaalosa koosseisu.

Sellega rikkus kostja KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud kohustust hoida korteriomandi reaalosa korras

ning hoiduda seda kasutades tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi

tavakasutusest tekkivad mõjud. Samuti rikkus kostja KOS § 10 lg-st 1, § 12 lg-st 3 ja § 15 lg-st 5 (aga

ka AÕS § 72 lg 5 esimesest ja teisest lausest) tulenevat kohustust kasutada korteriomandi reaalosa

teiste korteriomanike huvisid ja õigusi kahjustamata (vt lähemalt korteriomaniku kohustuste kohta

otsuse p 20).

33. Kostja ei ole väitnud, et ta rikkus kohustusi vääramatu jõu tõttu (st ei toonud esile asjaolusid, et

ummistus ega veeavarii ei olnud välditav) ja võiks sel põhjusel vabaneda vastutusest KOS § 11 lg 3

esimese lause alusel (vt ka otsuse p 22).

Kostjat ei vabasta vastutusest ka asjaolu, et hooletult käitus üürnik, kes kasutas korterit.

Korteriomanik on KOS § 11 lg 2 järgi kohustatud tagama, et KOS § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 sätestatut

järgiks ka tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud. Seega

vastutab kostja ka tema tahte kohaselt korteriomandi reaalosa kasutanud üürnike käitumise eest. Ka

TsÜS § 132 lg-st 2 tuleneb, et isik vastutab teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest,

kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad

asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega. Korteriomanikuna peab kostja üürilepingut sõlmides

arvestama riskidega, mis võivad tuleneda ka üürnike rikkumistest, ega saa korterit üürile andes

vabaneda korteriomaniku kohustuste täitmisest.

Üürilepingul on tähendus üksnes kostja ja üürniku vahelises suhtes. Kui üürnik rikkus VÕS § 276 lg-

test 2 ja 3 tulenevat kohustust kasutada asja hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele ning arvestada

majaelanike ja naabrite huvidega, võib kostjal üürileandjana olla üürniku vastu üürilepingu

rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kui üürnik ise vastutab VÕS § 1043 jj alusel teisele

korteriomanikule tekitatud kahju eest ja üürileandja vastutab sama kahju eest VÕS § 115 lg 1 alusel,

on üürnik ja üürileandja kahju hüvitamise kohustuse osas solidaarvõlgnikud VÕS § 137 lg-st 1

tulenevalt. Sellisel juhul võib üürileandjal olla üürniku vastu hüvitisnõue VÕS § 137 lg 2 järgi.

34. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja hüvitas kindlustatud korteri omanikule selle remondi tõttu

tekkinud kulud (kahju) ning et need kulud kuuluvad VÕS § 132 lg 3 alusel korteriomanikule

hüvitatava kahju hulka (vt ka otsuse p 24). Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kindlustatud korteri omanikule korteri taastamisest tekkinud kulud ei oleks hõlmatud

rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga VÕS § 127 lg 2 mõttes. Kolleegiumi arvates on korteriomaniku

kohustuste üheks eesmärgiks tagada, et korteriomanikule kuuluva korteri kasutamine ei kahjustaks

naaberkortereid.

Hageja on kindlustusvõtjale tekkinud kahju kindlustuslepingu alusel hüvitanud. Hüvitatud ulatuses

läheb kindlustusvõtja võimalik kahju hüvitamise nõue kolmanda isiku (kahju põhjustaja) vastu

(sõltumata nõude õiguslikust alusest) VÕS § 492 lg 1 alusel kindlustusandjale üle. Kuna hageja on

kindlustusvõtjale hüvitanud kahjujuhtumitest põhjustatud kahju 2206 eurot 44 senti, läks selles

ulatuses hagejale kahju hüvitamise nõue võimaliku kahju tekitaja vastu üle. Pooled ei vaidle nõude

suuruse üle.

35. Kohtud on tuvastanud ka põhjusliku seose kostja käitumise ja kindlustatud korteri omanikul

tekkinud kahju vahel. Kui kostja korteris ei oleks vee äravool ummistunud, ei oleks II ja

III kahjujuhtumit toimunud (vt ka otsuse p 23).

36. Kostja ei ole tuginenud ühelegi kindlustatud korteri omanikule etteheidetavale asjaolule kahju

kaaspõhjustamises või kahju tõrjumata jätmises ega muule kahju hüvitise vähendamise aluseks

olevale asjaolule (vt ka otsuse p 27).

37. Tulenevalt VÕS § 167 lg-st 3 ja § 173 lg-st 2 läks koos põhinõudega hagejale üle ka võimalik

viivisenõue. Viivist on hageja palunud välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud,

s.o seadusjärgses määras. Kostja ei ole esitanud viivise arvestamise algusajale vastuväiteid.

TsMS § 367 alusel saab hageja nõuda ka tulevase viivise väljamõistmist. Kolleegium märgib, et

alates 15. aprillist 2013 on seadusjärgseks viivisemääraks VÕS § 113 lg 1 esimese lause järgi VÕS §-

s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seda tuleb arvestada ka enne

viidatud kuupäeva sissenõutavaks muutunud rahaliste nõuete puhul.

Kuigi kostja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse tervikuna, ei ole ta kassatsioonkaebuses

kohtuotsustes sisalduvale viivisearvestusele vastuväiteid esitanud.

38. Kolleegium ei ole TsMS § 688 lg 2 järgi seotud kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega ega

pea seetõttu vajalikuks kostja kaebuses esitatud õiguskäsitlusel pikemalt peatuda. Lisaks märgib

kolleegium, et ei ole KOS § 11 lg 2 tõlgendamisel seotud ka Riigikogu majanduskomisjoni

arvamusega ega Saksa seaduse sarnase sätte rakenduspraktikaga. Siiski osutab kolleegium, et

võlaõigusseaduses sätestatud võlgniku vastutus kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise

eest (eelkõige VÕS § 103) on rangem Saksa tsiviilõiguses kohustuse rikkumise puhuks sätestatud

süülisest vastutusest (Saksa eraseadustiku (BGB) § 276). Ühtlasi on vähemalt eluruumide puhul

Saksa üürilepingu regulatsioon mõneti erinev.

39. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et ringkonnakohus ei ole kostja vastutuse eelduseks olevaid

asjaolusid tuvastanud. Kostja ei ole vastutust välistavaid asjaolusid esitanud. Kohtud ei pea vastama

kõigile kostja materiaalõiguse tõlgendamise ja kohaldamise väidetele, sest kohtud ei ole TsMS § 436

lg 7 ja TsMS § 652 lg 8 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning kohaldavad TsMS § 438

lg 1 esimese lause järgi õigust, sõltumata esitatud õiguslikust põhjendusest. Ühtlasi juhib kolleegium

tähelepanu, et kohtuvaidluses ei saa TsMS § 402 lg 2 teise lause järgi enam uusi asjaolusid esitada.

Kolleegiumi hinnangul vastas ringkonnakohus piisavalt kostja apellatsioonkaebuse põhjendustele.

40. Eelneva põhjal jääb kostja kassatsioonkaebus rahuldamata osas, milles kostja palus tühistada

ringkonnakohtu otsuse II ja III kahjujuhtumi puhul hagi rahuldamise osas.

IV

41. Kolleegium peab nii hageja kui ka kostja kassatsioonkaebust põhjendatuks osas, mis puudutab

I kahjujuhtumi lahendamist. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks alljärgnevate seisukohtade ja juhiste järgi.

Ringkonnakohus kohaldas I kahjujuhtumi lahendamisel vääralt materiaalõigust. Kuna pooltele ei ole

asjaolude tõendamise koormust ja õiguslikku olukorda I kahjujuhtumi osas õigesti selgitatud, ei saa

kolleegium asja ise lahendada.

42. Ringkonnakohus lahendas hageja I kahjujuhtumit puudutava nõude erinevalt

II ja III kahjujuhtumist ekslikult VÕS § 1043 jj, s.o õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete

alusel.

Kolleegium leidis eespool, et korteriomanike vahel on seadusjärgne võlasuhe, millest tulenevate

kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist saab nõuda VÕS § 115 lg 1 alusel. Deliktilise

nõude saab korteriomanik esitada teise korteriomaniku vastu vaid juhul, kui korteriomanikule

põhjustatud kahju ei ole hõlmatud ühisusest tulenevate kohustuste rikkumisega või ei ole muul

põhjusel välistatud VÕS § 1044 lg 3 järgi (vt otsuse p 21).

43. Kolleegiumi arvates ei ole iseenesest tähtsust, kas korteriomanikule põhjustatud kahju lähtus teise

korteriomandi reaalosast või kaasomandiosast. Kahju hüvitamise nõude esitamiseks VÕS § 115 lg 1

alusel peab korteriomanik olema rikkunud oma kohustusi, ilma et rikkumine oleks vabandatav

(vt otsuse p 22).

44. Kohtute otsuste järgi oli I kahjujuhtumi põhjuseks kanalisatsioonišahtis asunud katkine

kanalisatsioonitoru. Pooled ei ole seda järeldust kassatsioonimenetluses vaidlustanud. Samuti ei

vaielda selle üle, et hageja hüvitas kindlustusvõtjale I kahjujuhtumi puhul korteri taastamise kulud

714 eurot 74 senti.

Maakohus jättis I kahjujuhtumi puhul hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjendusega, et

hageja ei ole esile toonud, miks oli toru katki, ja ilma selleta ei ole võimalik hinnata, kas kostja rikkus

mõnda kohustust. Ringkonnakohus leidis aga, et ainuüksi asjaolust, et toru oli katki, järeldub, et

kaasomanikud ei olnud piisava intervalliga kontrollinud torustiku seisundit ja rikkusid sellega neil

lasuvat käibekohustust (vt ringkonnakohtu otsuse p 53). Paraku ei nähtu ei poolte

apellatsioonkaebustest ega vastuväidetest neile ega ka ringkonnakohtu istungi protokollist, et pooled

ise oleksid sellisele asjaolule tuginenud. Samuti ei nähtu toimikust, et ringkonnakohus oleks pooltega

hageja nõude kvalifitseerimist deliktiõiguslikuks ja käibekohustuste rikkumisele tuginemist enne

arutanud. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohtu otsus oli selles osas pooltele üllatuslik.

Seega rikkus ringkonnakohus TsMS § 436 lg-d 3 ja 4 (vt ka Riigikohtu 27. novembri 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-128-13, p 11).

45. Pooled ei vaidle kohtute järelduse üle, et I kahjujuhtumi põhjuseks olnud kostja korteriomandi

reaalosa läbinud kanalisatsioonitorustik ei kuulu kostja korteriomandi reaalosa koosseisu, st see

kuulub kõigi korteriomanike (sh kindlustatud korteri omaniku) kaasomandisse KOS § 1 lg 2 kohaselt.

Kolleegium on ka varem leidnud, et elamu ühiseks kasutamiseks vajalikud ühiskommunikatsioonid,

nagu ühiskasutuses olevad torustikud kuuluvad korteriomanike kaasomandisse, isegi kui need läbivad

mõne korteriomandi reaalosa (vt nt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 13;

13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 27). Kanalisatsioonitorustik on vähemalt

üldjuhul ehitise oluline osa TsÜS § 55 lg 1 mõttes, mis on ehitisega püsivalt ühendatud ja mida ei saa

eraldada ehitist või torustikku oluliselt kahjustamata.

46. Korteriomanik on KOS § 11 lg 1 p 1 järgi kohustatud ka kaasomandi eset kasutades hoiduma

tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest tekkivad mõjud.

Korteriomanik on KOS § 11 lg 2 järgi kohustatud tagama, et seda järgiks ka tema perekonnaliikmed,

ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud. KOS § 10 lg-st 1 ning § 12 lg-st 3 ja § 15 lg-st 5

(aga ka AÕS § 72 lg 5 esimesest lausest) järeldub, et kaasomandi eset tuleb kasutada seaduse ning

korteriomanike kokkulepete ja otsuste kohaselt, nende puudumisel aga korteriomanike huvidest

lähtudes.

Seega on põhimõtteliselt kõigil kaasomanikel kohustus kasutada kaasomandi eset selliselt, et üksteise

huvid ja õigused ei saaks sellest kahjustatud. Sama tuleneb ka AÕS § 72 lg 5 teisest lausest.

47. Kaasomanikel on kolleegiumi arvates eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt ka ühine üldine

kohustus tagada, et kaasomandiese oleks sellises korras, millest ei tekiks kellelegi kahju (vt ka otsuse

p 20). See ei ole aga üksnes passiivne kohustus hoiduda kaasomandieseme kahjustamisest. See

kohustus hõlmab ka ringkonnakohtu otsuses väljendatud hoolsuskohustust kontrollida perioodiliselt

elamu tehnosüsteemide korrasolekut, vältimaks mh lekkeid. Korteriomanikul, kelle korteriomandi

reaalosa torustik läbib, on lisaks kohustus teavitada teisi korteriomanikke (olgu ka valitseja või

korteriühistu vahendusel) torustikust lähtuvatest ohtudest, sh torustiku amortiseerumisest ja

lekkimisest. Korteriomanike ühine kohustus on tagada, et elamu tehnosüsteemid oleksid korras.

Sellest tulenevalt on korteriomanikud kohustatud kontrollima tehnosüsteemide korrasolekut ning

rakendama puuduste ilmnemisel vajalikke abinõusid ohu või puuduse kõrvaldamiseks, sh andma

nõusoleku selleks vajalike otsuste vastuvõtmiseks või kokkulepete sõlmimiseks ja kulude kandmiseks

(vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-11, p 23).

48. Riigikohus on leidnud, et korteriomanikud valdavad ja kasutavad keskküttesüsteemi püstikuid

kaasomanikena AÕS § 72 järgi ühiselt ning vastutavad ühiselt ka nende korrasoleku eest

(vt Riigikohtu 11. mai 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-05, p 13). Kolleegiumi arvates puudub

põhjus asuda teistsugusele seisukohale kanalisatsiooni- või tarbeveetorustiku puhul. Ehitise

amortiseerunud veetorustiku remontimine või remondi korraldamine on kolleegiumi arvates vajalik

toiming KOS § 15 lg 2 ja AÕS § 72 lg 4 mõttes, mida võib teha iga kaasomanik (vt ka Riigikohtu

16. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-06, p 18).

Kui korteriomanikud jätavad oma kohustused kaasomandieseme korrashoiu tagamiseks täitmata ja

seetõttu tekib mõnele korteriomanikule kahju, võivad kahju hüvitamise eest vastutada kõik oma

kohustusi rikkunud korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav. Vastutuse aluseks saab olla

VÕS § 115 lg 1 ja lisaks kohustuste rikkumisele tuleb tuvastada ka muud praeguse otsuse p-s 22

märgitud vastutuse eeldused. Korteriomaniku vastutust ei välista asjaolu, et korteriomanik on andnud

korteri üürniku kasutusse (vt otsuse p 33).

49. Seejuures tuleb kolleegiumi arvates jagada kahjustatud ja kahju tekitanud korteriomaniku

tõendamiskoormust juhul, kui kahju tekitanud asjaolu on lähtunud teise korteriomandi reaalosa

piirest, sest kahjustatud korteriomandieseme omanikul ei pruugi olla võimalik kahju täpset põhjust

kindlaks teha (vt ka otsuse p 25). Kui kahjustatud korteriomandieseme omanik tõendab, et kahjustav

asjaolu (sh veeleke) lähtus teise korteriomandi reaalosa piirest, saab eeldada, et viimase

korteriomandi omanik rikkus oma korrashoiukohustust. Vastutusest vabanemiseks peab

viimatinimetatud korteriomandi omanik tõendama, et kahjustav asjaolu tulenes korteriomanike

kaasomandiesemest (nt veetorustikust) ja ta ei ole oma kohustusi rikkunud või on tema rikkumine

vabandatav.

50. Kui kohustusi on rikkunud mitu korteriomanikku või kõik korteriomanikud (mh tegevusetusega,

jättes tehnosüsteemi kontrollimata ja tagamata selle korrasoleku), vastutavad kahjustatud

korteriomandieseme omanikule tekitatud kahju hüvitamise eest VÕS § 137 lg 1 järgi solidaarselt kõik

korteriomanikud, kelle rikkumine ei ole vabandatav.

Kui tekkinud kahju eest vastutab kaasomanikuna ka kahjustatud korteri omanik, kuna ka tema rikkus

kaasomandi korrashoiu kohustust, kohaldub korteriomanike solidaarse vastutuse asemel kolleegiumi

arvates VÕS § 137 lg 2. Nimetatud sätte järgi jaguneb kahju tekitajate solidaarvastutus omavahelises

suhtes kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi

ja riisiko astet, mille eest iga isik vastutab, arvesse võttes. Muude aluste (nt leping) puudumisel saab

AÕS § 75 lg-s 1 ning KOS § 13 lg-tes 1 ja 2 sätestatud arvestades juhinduda hüvitise jaotamisel

korteriomanike kaasomandi mõtteliste osade suurusest.

51. Maja haldava korteriühistu või valitseja tegevusetus, sh tehnosüsteemide korrasoleku

kontrollimise või parandustööde korraldamata jätmine, samuti selleks vajalike otsuste tegemata

jätmine ja/või korteriomanikelt raha kogumata jätmine, võib olla omakorda tema solidaarse vastutuse

aluseks.

V

52. Hageja palus 15. oktoobril 2012 esitatud hagis mõista kostjalt välja põhivõla 2206 eurot 44 senti,

hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 367 eurot 54 senti ja alates 16. oktoobrist 2012

kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

Sellise hagi hind oli TsMS § 123, § 124 lg 1 esimese lause ja § 133 lg 1 järgi hagi esitamise ajaks

sissenõutavaks muutunud nõude osas 2573 eurot 98 senti, millele lisandus TsMS § 133 lg 2 järgi

tulevane viivis aasta eest. Hagi esitamise ajal oli VÕS § 113 lg 1 järgne viivisemäär 8% aastas,

st tulevase viivsenõude hind oli 205 eurot 92 senti. Kokku oli asja hind maakohtus seega 2779 eurot

90 senti, mitte 2573 eurot 98 senti. Asja hinda ei mõjuta TsMS § 134 lg 1 teise lause järgi

summaliselt väiksema alternatiivnõude esitamine. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus asja

hinda täpsustama.

53. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata tema põhinõue 714 euro

74 sendi ulatuses. Nimetatud summa on TsMS § 137 lg 1 järgi ka tema apellatsioonkaebuse hind,

nagu märkis õigesti ringkonnakohus otsuse sissejuhatuses. Hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust

osas, milles jäeti rahuldamata tema viivisenõue.

Kolleegiumi arvates ei ole täpne ringkonnakohtu otsuses märgitud kostja apellatsioonkaebuse hind

1491 eurot 70 senti. Kuna kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas,

vaidlustas ta otsuse lisaks temalt põhivõla väljamõistmisele ka viivise väljamõistmise osas. Seega

lisandub 1491 eurole 70 sendile TsMS § 137 lg 1 alusel ka hagi esitamise seisuga väljamõistetud

viivis 65 eurot 44 senti ning alates hagi esitamise päevast välja mõistetud viivis, mille määraks on 8%

väljamõistetud põhivõlast aastas ehk 119 eurot 34 senti. Seega on kostja apellatsioonkaebuse hind

kokku 1676 eurot 48 senti.

54. Hageja vaidlustab kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas.

Kuna ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 15 eurot 10 senti enam kui

maakohus ja hageja ei saa vaidlustada viivisenõude rahuldamata jätmist, on tema kassatsioonkaebuse

hind 699 eurot 64 senti.

Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust vormiliselt küll täies ulatuses, kuid hinna määramisel

arvestab kolleegium osa, milles hagi rahuldati, st põhinõuet 1506 eurot 80 senti, millele lisandub

1491 eurolt 70 sendi suuruselt põhinõudelt väljamõistetud viivis hagi esitamise seisuga 65 eurot

44 senti ja alates hagi esitamisest samalt summalt välja mõistetud viivis, mille määraks on 8% aastas

ehk 119 eurot 34 senti. Kokku on kostja kassatsioonkaebuse hind 1691 eurot 58 senti.

55. Kassatsioonkaebuste osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjonid TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

56. Menetluskulud jaotab asja uuel läbivaatamisel TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus

sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu