3-1-1-92-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-92-13

Otsuse kuupäev

11. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Jaan Möldri süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2

ja 3 ning § 2172 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-4361

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jaan Möldri kaitsjate vandeadvokaatide Raul Palmaru ja Leon

Glikmani kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Põhja

Ringkonnaprokuratuur,

ringkonnaprokurör

Kristi

Rande

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

9. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 3. detsembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli

2013. a kohtuotsused osas, millega:

1.1 tunnistati Jaan Mölder süüdi ja karistati KarS § 2172 lg 1 järgi;

1.2 mõisteti Jaan Möldrile KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristus;

1.3 rahuldati Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi ja mõisteti Jaan Möldrilt Paldiski

Linnavalitsuse kasuks välja 80 314 eurot.

2. Mõista Jaan Mölder KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks.

3. Jätta Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13

alusel läbi vaatamata.

4. Mõista Eesti Vabariigilt Jaan Möldri kasuks välja 12 688 (kaksteist tuhat kuussada

kaheksakümmend kaheksa) eurot, sealhulgas 8902 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses,

2346 eurot ringkonnakohtu menetluses ja 1440 eurot maakohtu menetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

5. Muus osas, s.h karistuse tingimisi kohaldamata jätmises, jätta kohtuotsused muutmata.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 3. detsembri 2012. a otsusega mõisteti Jaan Mölder süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 ning § 2172 lg 1 järgi. Süüdistatavat karistati omastamise eest

pooleteiseaastase ja usalduse kuritarvitamise eest üheaastase vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti

talle KarS § 64 lg 1 alusel kaks aastat vangistust, mis jäeti kolmeaastase katseajaga tingimisi

täitmisele pööramata.

1.1 KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati J. Mölder süüdi järgmistel põhjustel. 2009. a oktoobrist

kuni novembrini koondas süüdistatav Paldiski linnapeana Paldiski linnavalitsuses töötanud

ametnikud K. M., E. K., J. V.-i, J. G, I. M.-i ja J. M.-i ning määras neist esimesele viiele

koondamishüvitisena kümne ja viimasele viie kuupalga suuruse hüvitise. Kokku määras J. Mölder

hüvitisi 814 095 krooni e 52 030 euro 15 sendi eest. Ametnike koondamise õigus oli Paldiski

linnavolikogul, mistõttu J. Mölder ei tohtinud neid inimesi koondada. Seega tegutses J. Mölder

ebaseaduslikult KarS § 201 tähenduses. Ebaseaduslikkus väljendus ka koondamise sisulises

õigustamatuses, sest selleks ei olnud ratsionaalset põhjust. Paika ei pea J. Möldri väide, et ta koondas

inimesed linna raske rahalise seisu tõttu. Tegelikult tasustas süüdistatav koondatavaid pikaaegse

ustava kaastöö eest. Nimelt uskus J. Mölder, et kui ta peaks 2009. a oktoobris toimunud valimiste

tulemusel linnapea ametikoha kaotama, leiavad uued võimule tulijad viisi tema seniste usaldusaluste

ametist vabastamiseks. Hüvitist välja makstes pööras J. Mölder temale usaldatud Paldiski linna vara

kolmandate isikute kasuks KarS § 201 mõttes. J. Mölder vastutab KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, sest

koondamishüvistena väljamaksmisele määratud summa ületas teo toimepanemise ajal kehtinud

kuupalga alammäära enam kui sajakordselt. Ka on J. Möldri tegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 3

järgi, sest süüdistatav oli kõnealuse paragrahvi tähenduses ametiisik. Koondatutele hüvitise täies

ulatuses välja maksmata jätmine ei tähenda, et J. Möldri tegu jäi katse staadiumisse. Omastamise

puhul piisab, kui süüdlane peab asja endale kuuluvaks ehk muudab selle endale kuuluvaks ja jätab

senise omaniku talle kuulunud asjast kestvalt ilma. Seega viis J. Mölder teo lõpule hüvitise maksmise

käskkirju allkirjastades.

1.2 Süüdistuses KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi abilinnapeadele A. L.-ile ja H. S.-ile kahe kuu

ametipalga suuruse hüvitise väljamaksmises nende teenistusest vabastamise tõttu mõisteti J. Mölder

õigeks. Kohus märkis, et süüdistusakti kohaselt rikkus J. Mölder A. L.-i ja H. S.-i ametist vabastades

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 17, mis annab valitsuse liikmete

vabastamise ainupädevuse volikogule. J. Mölder ei vabastanud A. L.-i ja H. S.-i valitsuse liikme

ametitest, vaid üksnes teenistusest abilinnapea ametikohalt. Seega oli süüdistatava käitumine

seaduspärane.

1.3 KarS § 2172 lg 1 järgi usalduse kuritarvitamisena kvalifitseeritud teo pani J. Mölder toime

preemiaid välja makstes. Nimelt määras süüdistatav 13. novembril 2009 käskkirju välja andes ametist

vabastatavatele linnavalitsuse ametnikele A. L.-ile, H. S.-ile, V. V.-ile, J. S.-ile, J. K.-le ja J. M.-ile

Paldiski linna arvelt makstava ühekordse preemia kogusummas 471 600 krooni e 30 140 eurot 73

senti. Selliselt käsutas J. Mölder Paldiski linna vara kohusetundetult ja ebaotstarbekalt.

Lahkumishüvitise maksmist ei saa pidada iseenesest vääraks, sest seda makstakse ka teistes asutustes.

Siiski võimaldab avaliku teenistuse seadus (ATS) peale rahalise preemia maksmise rakendada ka teisi

ergutuse liike. J. Mölder ei põhjendanud, miks ta ei piirdunud ametnikele tänu avaldamisega. Seega

on J. Möldri käskkiri teenistujatele hüvitise määramise kohta sisuliselt põhjendamata. Tegelik

preemia maksmise põhjus ei olnud ametnike pikaajaline teenistus või nende hea töö, vaid J. Möldri

soov näidata ametisse jäävatele teenistujatele, et ametiasutus ei jäta töötajat hätta ka raskes olukorras.

Sellisel ajendil preemia maksmine ei ole seaduspärane. Arvestades Paldiski linna majanduslikult

rasket olukorda, ei olnud see ka otstarbekas. J. Möldri tegevus ei täida KarS § 201 koosseisu, sest

preemia määramisega ei ületanud ta linnapea ametist tulenevat pädevust.

1.4 Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldati 80 314 euro (1 256 642 krooni) suuruses summas.

Kohus ei nõustunud kaitseväitega, nagu ei oleks tohtinud tsiviilhagi läbi vaadata, sest J. Möldri ja

Paldiski Linnavalitsuse vaidlus on haldus-, mitte tsiviilõiguslik. Tsiviilhagi seisukohalt ei ole oluline,

et J. Mölder oli Paldiski linna teenistuja avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Paldiski

Linnavalitsuse nõue on käsitatav kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise nõudena võlaõigusseaduse

§ 1043, § 1045 lg 1 p-de 5 ja 7 ning § 1050 mõttes ja on seega tsiviilhagi korras lahendatav.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Möldri kaitsja vandeadvokaat Raul Palmaru, kes

taotles süüdistatava õigeksmõistmist. Kaitsja põhiseisukohad olid järgmised. J. Möldri telefoni

pealtkuulamine oli ebaseaduslik. Alusetult jäeti kõrvale linnasekretärist tunnistaja K. S.-i ütlused.

K. S. selgitas temalt nõu küsinud J. Möldrile, et teenistujate koondamine oleks õiguspärane.

Süüdistatav ei likvideerinud koondamisega ametikohti, vaid üksnes kujundas teenistuse ümber -

selliseks ümberkujundamiseks on linnapeal õigus. J. Mölder ei teadnud enne valimisi, et teda ei valita

tagasi. Koondamiste põhjus oli töökoormuse objektiivne vähenemine. Kriminaalasjal on poliitiline

alatoon, sest menetluse eesmärk on kõrvaldada J. Mölder poliitikast. Vara omastamisest ei saa

karistusõiguslikus mõttes kõneleda, sest süüdistatav ei manifesteerinud omastamistahet. J. Mölder

maksis koondamishüvitisi seaduslikult, sest hüvitise maksmise kohustus ja hüvitise suurus tulenevad

seadusest. Preemiate maksmine oli otstarbekas, sest tasustati linnavalitsuses pikka aega töötanud

ametnikke. Tsiviilhagi tuli jätta rahuldamata, sest tegemist on haldusõigusliku vaidlusega.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Kohus märkis

kokkuvõtlikult järgmist.

3.1 Jälitustoimingud tehti seaduslikult. Viited J. Möldri võimalikele kuritegudele saadi juhuleiuna

teise kriminaalasja menetlustoimingute raames. Riigikohus on juhuleiu lubatavust jaatanud.

3.2 K. S.-i ütluste arvestamata jätmine ei olnud õige. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb seetõttu

arvestada K. S.-i ütlustega selle kohta, et koondamist ja ametikohtade arvu muutmist ei saa pidada

asutuse sisemise töö ümberkorraldamiseks.

3.3 Seoses omastamissüüdistusega märkis kohus, et teenistujaid oleks võinud koondada üksnes

volikogu, mistõttu J. Mölder tegutses ebaseaduslikult. Süüdistatava ütlused selle kohta, et

koondamisega soovis ta hoida kokku linna raha, ei ole usutavad. Koondamisvajaduse puudumist

tõendab asjaolu, et mõned koondatud jätkasid ka pärast koondamist sisuliste tööülesannete täitmist ja

mõnega sõlmis J. Mölder eraõiguslikud lepingud Paldiski linna kasuks töötamiseks. Omastamistahte

manifesteeris J. Mölder koondamiskäskkirjade allkirjastamisega.

3.4 Maakohus leidis õigesti, et kuna J. Mölder võis iseenesest preemiat määrata, ei tule kõne alla

tema süüditunnistamine mitte KarS § 201, vaid § 2172 järgi. Preemiate määramine ei olnud

otstarbekas, sest Paldiski linn oli majanduslikult raskes seisus. Ka ei määratud preemiaid eesmärgiga

ergutada ja motiveerida ametnikke edaspidi tulemuslikult töötama.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsiooni J. Möldri kaitsjad vandeadvokaadid R. Palmaru

ja Leon Glikman. Kassaatorite hinnangul tuleb süüdistatav õigeks mõista. Kaebuses esitatud

põhiseisukohad on järgmised.

4.1 J. Möldri telefoni pealtkuulamine oli ebaseaduslik. Vihjed selle kohta, et J. Mölder pani

väidetavalt toime varavastased kuriteod, saadi seeläbi, et jälitusloa alusel kuulati pealt J. Möldri

telefoni hiljem õigeksmõistmisega lõppenud kriminaalasjas, milles kahtlustati süüdistatavat KarS

§ 164 järgi hääle ostmises. Et jälitustoiming tehti J. Möldri suhtes, ei ole millegi juhuslik avastamine

võimalik, mistõttu ei saa ka kõneleda juhuleiust. J. Mölder ei saanud ette näha, et tema suhtes toimub

jälitustegevus,

mistõttu

jälitustoimingu

ajal

kehtinud

jälitustegevuse

regulatsioon

oli

põhiseadusvastane.

4.2 Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et maakohus jättis tunnistaja K. S.-i ütlused vääralt

tõendikogumist välja. Samas ei pidanud ringkonnakohus seda minetust ekslikult oluliseks

menetlusõiguse rikkumiseks. Lisaks leiavad kassaatorid, et ringkonnakohus omistas K. S.-ile sellised

ütlused, mida tunnistaja tegelikult ei andnud. Nii ei väitnud K. S., et koondamist ja ametikohtade arvu

muutmist ei saa pidada asutuse sisemise töö ümberkorraldamiseks.

4.3 Seoses KarS §-ga 201 märgivad kassaatorid kokkuvõtvalt järgmist. Ametnikud vabastati

teenistusest töökoormuse vähenemise tõttu. J. Möldril oli õigus sellise kaalutlusotsustuse tegemiseks.

Kõnealusest otsustusest tulenev majanduslik kokkuhoid oleks ilmnenud pikas perspektiivis - alguses

tuli küll maksta koondamishüvitisi, ent edaspidi ei oleks pidanud koondatud ametnikele enam tasu

maksma. J. Möldri koondamisotsusega nõustus ka uus linnapea, kes vabaks jäänud ametikohti ei

täitnud. J. Möldril ei olnud ka vara omastamise tahtlust, süüdistatav üksnes korraldas töö ümber. Kui

isegi leida, et J. Mölder pani toime õigusvastase omastamisteo, ei ole ta keelueksimuses tegutsemise

tõttu süüdi. Nimelt võis süüdistatav tugineda jurist K. S.-i arvamusele, mille kohaselt oli koondamine

lubatav.

4.4 J. Mölder võis ametnikele preemiat maksta, mistõttu ei saa rääkida KarS § 2172 objektiivse

koosseisu täitmisest. Kohtud ei ole tuvastanud, millised normid keelavad praegusel juhul preemiate

maksmise. Kohane pole viide ATS § 59 lg-le 1, sest esiteks on see ülimalt lai üldnorm ja teiseks

praeguseks kehtetu. Tulenevalt KarS § 5 lg-st 2 oleks seda pidanud arvesse võtma. Praegu ei pea

linnapea käituma majanduslikult otstarbekalt, mistõttu ei saa J. Möldrile ette heita ebaotstarbekat

käitumist linna varadega. Süüdistuses KarS § 2172 järgi ei ole asjassepuutuv preemiate maksmise

käskkirjas motiivide väidetav puudumine. Sedavõrd lai tõlgendus kriminaliseeriks peaaegu igasuguse

preemiate maksmise. Preemiate määramine oli õigustatud, sest premeeritud ametnikud olid üles

näidanud erilist hoolsust teenistuskohustuste täitmisel. Ka maksti preemiat palgafondi piires. Nendel

põhjustel tuleb J. Mölder usalduse kuritarvitamises õigeks mõista.

4.5 Tsiviilhagi tuli jätta läbi vaatamata. Väidetava kahjuga seonduvad küsimused on lahendatavad

halduskohtumenetluses, sest J. Möldri ja Paldiski linna vahel oli avalik-õiguslik suhe. Vääralt on

talitatud ka seeläbi, et J. Möldrilt mõisteti välja kahjuhüvitis, mis on kohtute poolt tuvastatud kahjust

suurem.

5. Vastuses kassatsioonkaebusele märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristi

Rande, et kassatsioonis esitatakse mitmeid absurdsusse kalduvaid mõistetamatuid väiteid, millele on

nende sisutühjuse tõttu raske vastata. Jälitustegevus toimus korrektselt. Ei saa nõustuda, et

jälitustoimingu seaduslikkust tuleb hinnata pärast toimingu tegemist kehtima hakanud regulatsiooni

järgi. Telefoni pealtkuulamise käigus ilmnev üllatav asjaolu on juhuleiuna aktsepteeritav ka siis, kui

pealtkuulamine toimus muu kriminaalasja raames selle isiku suhtes, keda juhuleid süüstab.

Ringkonnakohus ei lugenud põhjendatult oluliseks menetlusõiguse rikkumiseks asjaolu, et maakohus

ei arvestanud K. S.-i ütlusi. Ka järeldas ringkonnakohus õigesti, et K. S.-i hinnangul ei saanud

koondamist ja ametikohtade arvu muutmist pidada asutuse sisemise töö ümberkorraldamiseks.

J. Möldrile süüksarvatud omastamises ja usalduse kuritarvitamises on õigesti tuvastatud nii J. Möldri

tegevuse ebaseaduslikkus kui ka tema tahtlus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium käsitleb esmalt menetlusõigusega seonduvaid kassaatorite väiteid (I),

analüüsib seejärel J. Möldri vastutust seoses ametnike koondamisega (II), võtab pärast seda seisukoha

süüdistatava makstud preemiate kohta (III), lahendab tsiviilhagiga seonduva (IV), teeb otsustuse

menetluskulude kohta (V) ja otsustab kassatsiooni rahuldamise üle (VI).

I

7. Kassaatorid leiavad, et J. Möldri jälgimisega rikuti menetlusõigust - esiteks ei tehtud tema suhtes

jälitustoiminguid õiguspäraselt, teiseks ei saa J. Möldri kui jälitustoimingutele allutatud isiku puhul

kõneleda juhuleiust ja kolmandaks on rikutud ettenähtavuse printsiipi. Kolleegium nende

seisukohtadega ei nõustu.

8. Kriminaalasja menetlust, milles J. Möldri telefoni pealt kuulati (kriminaalasi nr 09230116399,

kohtuasja nr 1-10-17400 ja Riigikohtus asja nr 3-1-1-31-12), alustati KarS § 162 (valimis- ja

hääletamisvabaduse rikkumine) ja § 349 (tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamine) tunnustel.

J. Möldri suhtes tehtud jälitustoimingute seaduslikkuse seisukohast ei ole oluline, et viidatud

kriminaalasjas esitati süüdistus vaid KarS § 162 järgi A. P.-le ja viimane mõisteti selles süüdistuses

õigeks. Kriminaalkolleegium leidis, et jälitustoimingute tegemine KarS § 349 järgi alustatud

kriminaalasjas oli õiguspärane (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. mai 2012. a otsus asjas nr 3-

1-1-31-12, p-d 8.1 ja 8.3). Samas kriminaalasjas kordas kolleegium varasemat seisukohta, et kui

õiguspäraselt tehtava jälitustoimingu käigus avastatakse mõnele muule kuriteole viitav teave, saab

selle uue kuriteo menetlemisel tugineda seniste jälitustoimingutega kogutud tõenditele juhul, kui ka

uue kuriteo puhul oleks jälitustoimingute tegemine lubatud (vt otsus asjas nr 3-1-1-31-12, p 8.3 ja

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. juuli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19). Saab vaid

nõustuda kohtutega, et kuna nii KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 kui ka § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude kohta tõendite kogumine jälitustoimingutega oli nende toimingute tegemise ajal kehtinud

KrMS § 110 lg 1 kohaselt lubatav, võib käesolevas kriminaalasjas tugineda jälitustegevuses kogutud

tõenditele.

9. Kriminaalkolleegium on juhuleiuna määratlenud jälitustoimingu käigus ilmnenud uuele kuriteole

viitava teabe (vt otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19 ja nr 3-1-1-31-12, p 8.3). Seega on juhuleiu puhul

mõõtuandev eeldatava kuriteo aset leidmise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult

võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on

tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise

kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames

jälitustoiminguid.

10. Kassaatorid viitavad Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kasutatavale ettenähtavuse (ingl k

foreseeability, sks k Vorhersehbarkeit) printsiibile.

10.1 Euroopa Inimõiguste Kohus on kõnealuse printsiibi tuletanud Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) art 8 lg-st 2, mille järgi ei sekku võimud eraellu

muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku,

ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks,

tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIK on märkinud, et formuleering

„kooskõlas seadusega" art 8 lg 2 mõttes eeldab kõigepealt, et vaidlusalune meede baseerub

riigisisesel õigusel, ja nõuab lisaks, et riigisisene regulatsioon järgiks teatud kvaliteedistandardeid,

mistõttu peab see reeglistik olema asjaga seotud isiku jaoks ligipääsetav, isikul peab olema võimalik

näha ette tema jaoks kaasneda võivaid tagajärgi ja normistik peab vastama õigusriigi (ingl k rule of

law) põhimõtetele (vt EIK 24. aprilli 1990 a. otsus asjas Huvig vs. Prantsusmaa, p 26). Eeltoodust

tuleneb, et ettenähtavus ei tähenda EIK praktikas seda, et isik peab konkreetse juhtumi puhul suutma

ette näha, et tema kommunikatsioonivahendeid hakatakse jälgima (vt nt EIK 29. juuni 2006 a. otsus

asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 93). Niisuguse nõude esitamine oleks vastuolus salajase

jälgimise olemusega, kuivõrd sellisel jälgimisel saab olla mõte vaid juhul, kui jälgitav ei ole

jälgimisest teadlik ehk kui jälgimine on tõepoolest salajane. Ettenähtavus tähendab EIK jaoks seda, et

salajast jälgimist reguleeriv normistik peab vastama teatud konkreetsusnõuetele, et seda lugedes oleks

võimalik põhimõtteliselt aru saada, millal riik isikuid jälgida tohib ja millal mitte.

10.2 Salajase jälitustegevuse regulatsiooni konkreetsuse tagamiseks on EIK töötanud välja teatud

miinimumstandardid, millele riigisisene õigus peab vastama. Need on loetletud nt EIK ülalviidatud

otsuse Weber ja Saravia vs. Saksamaa p-s 95. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib

jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab

olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid

analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse

tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste

kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik.

11. Kolleegium on seisukohal, et J. Möldri suhtes jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud Eesti

seadused vastasid konventsiooni art 8 lg-st 2 tulenevale ettenähtavuse põhimõttele, ja põhjendab seda

järgmiselt.

11.1 Jälitustoimingute tegemise ajal, s.o 2009. a oktoobris kehtinud KrMS § 110 lg 1 sätestas, milliste

kuritegude puhul võib jälitustoimingutega tõendeid koguda. Lisaks tulenes sellest normist, et

jälitustoimingutega võis koguda tõendeid üksnes juhul, kui tõendite kogumine muude

menetlustoimingutega oli välistatud või oluliselt raskendatud. Seega määras seadus, milliste

rikkumiste puhul (vähemalt tahtlikud teise astme kuriteod) ja milliste eelduste täidetuse korral

(jälitustegevus kui viimane tõendite kogumise vahend) tuli salajane jälgimine kõne alla.

11.2 Tuleb tõdeda, et jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud seadus ei sätestanud nii selgelt nagu

praegu kehtiv KrMS § 1262 lg 3, milliste isikute suhtes tohib jälitustoiminguid teha. Küll aga võis

seadust süsteemselt ja teleoloogiliselt tõlgendades üheselt aru saada, et jälitustegevust võis toimetada

vähemalt kahtlustatavate suhtes. KrMS § 110 lg-st 1 tulenes, et jälitustegevust tehti

kriminaalmenetluses ja menetluse esemeks pidi olema esimese astme kuritegu või tahtlikult

toimepandud teise astme kuritegu, mille eest nähti karistusena ette vähemalt kuni kolm aastat

vangistust. Viidatud sätet ei olnud võimalik mõista selliselt, et jälitustoimingute tegemine oleks olnud

välistatud isikute suhtes, keda võis kuriteo toimepanemises põhjendatult kahtlustada. Kuna

jälitustoimingute tegemiseks loa andmise ajal oli piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises

lisaks A. P.-le ka J. Möldrit, oli jälitustoimingute tegemine nende mõlema suhtes konventsiooni art 8

lg 2 mõttes ettenähtav.

11.3 KrMS § 110 lg 2 sätestas, et jälitustoimingu luba antakse kuni kaheks kuuks ja seda tähtaega

võis menetlust juhtiva prokuröri taotlusel pikendada korraga kahe kuu võrra. Seega ei ole

jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud jälitustegevuse regulatsioonile võimalik ette heita, et seadus

ei kohustanud luba andvat kohtunikku seadma telefoni pealtkuulamisele ajalist piirangut (seda heitis

EIK ette Prantsusmaale asjas Huvig vs. Prantsusmaa, p 34).

11.4

Tõdeda

saab,

et

jälitusandmete

edastamist

puudutavas

regulatsioonis

sisalduvad

turvalisusnõuded vastasid konventsiooni art 8 lg-s 2 kirjeldatud miinimumstandarditele. Riigisaladuse

ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 p-de 1-3 kohaselt on jälitustegevuse korraldamisega

kaasnev teave reeglina riigisaladus. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus sisaldab norme,

kuidas vältida riigisaladuse teatavaks saamist kolmandatele isikutele. Muu hulgas on RSVS §-s 35

kindlaks määratud, kuidas peab toimuma riigisaladuse edastamine ühelt isikult teisele. Nii see säte

kui ka mitmed muud normid seavad riigisaladuse edastamisele kõrged turvalisusnõuded. Kui

jälitustegevuse käigus kogutud teave lisatakse kriminaaltoimikusse, siis selle teabe salastatus

riigisaladuse tähenduses kustub (RSVS § 8 p 1 ls 3). Samas tagasid Eesti seadused, et ka

kriminaaltoimikus olev jälitustegevusega kogutud teave ei satuks puudulike turvalisusnõuete tõttu

kolmandate isikute valdusesse. KrMS § 9 lg-st 4 tulenevalt on kriminaalmenetluses isiku perekonna-

või eraellu lubatud sekkuda vaid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud piiratud juhtudel ja

korras, mistõttu kriminaaltoimikut valdav menetleja ei tohi toimikumaterjale edastada ühelegi isikule

ühelgi muul juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Nii on kriminaalmenetluse seadustikus mitmeid

sätteid kriminaaltoimiku edastamise ja sellega tutvumise õiguse kohta (nt KrMS § 137 lg 3, § 206

lg 3, § 208 lg 1 p 4, § 222 lg 1, § 224, § 235 lg 1, § 285 lg 2 jt). Seega vastas ettenähtavuse nõuetele

ka regulatsioon, mille alusel oli kogutud kriminaaltoimikus olev jälitusteave.

11.5 Eesti seadused nägid ette ka jälitustegevusega kogutud andmete analüüsimise, kasutamise ja

säilitamise, samuti jälitusteabe hävitamise korra. Jälitusteabe säilitamise regulatsioon sisaldus KrMS

§-s 122 ja jälitustegevuse seaduse (JTS) §-s 161, kusjuures JTS § 161 lg 4 järgi pidi jälitusteabe

säilitamisel ja hävitamisel lähtuma ka riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest. Jälitusteabe

hävitamisega seonduv oli otsesõnu reguleeritud JTS §-s 162.

12. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatorite käsitlusega, et ringkonnakohus oleks pidanud lugema

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks maakohtu poolt K. S.-i ütlustele tuginemata jätmise,

ja väitega, et ringkonnakohus omistas K. S.-ile sellised ütlused, mida ta ei andnud.

12.1 Ringkonnakohus leidis, et K. S.-i ütlustele saab tugineda, ja luges maakohtu poolt nende ütluste

väljajätmise tõendite kogumist menetlusõiguse rikkumiseks. Kaitsjad väidavad, et see maakohtu

rikkumine oli oluline. Samas ei näita kassaatorid, millist konkreetset menetlusõiguse rikkumist tõendi

väljajätmine endast kujutas - nii viitavad kaitsjad kõnealust väidet avamata eksimisele nii KrMS

§ 339 lg 1 p-de 7, 8, 12 kui ka lg 2 nõuete vastu. Kriminaalkolleegiumi hinnangul pidas

ringkonnakohus seda rikkumist õigesti ebaoluliseks ja hinnates K. S.-i ütlusi kogumis teiste

tõenditega, kõrvaldas maakohtu menetlusõiguse rikkumise.

12.2 Kassatsioonis tuuakse esile väljavõte kohtuistungi protokollist, kus K. S. vastab koondamist,

teenistuse ümberkorraldamist ja struktuurimuudatuste tegemist puudutavatele küsimustele, öeldes

järgmist: „[Linnapeale] on antud õigus teha ümberkorraldusi. Struktuurimuudatuste õigus on

volikogu pädevuses. Ümberkorraldamise all pean silmas sisemise töö korraldamist, tööülesannete

jagamist, ametijuhendite kinnitamist.". Ringkonnakohus on teinud nende ütluste alusel põhjendatult

järelduse, et K. S.-i öeldu kohaselt ei ole koondamised ja ametikohtade arvu muutmised vaadeldavad

sisemise töö ümberkorraldamisena. Sisemise töö ümberkorraldamine kujutab endast koondamistest ja

muudest kaadrimuutustest vähemoluliste asjade üle otsustamist. Samas märgib kolleegium, et sellel,

mida K. S. kohtuistungil silmas pidas, ja kas tema esitatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse

tõlgendus on õige või mitte, ei ole tähendust J. Möldri süüküsimuse üle otsustamisel (vt ka käesoleva

otsuse p 17).

II

13. Vara omastamise koosseis KarS § 201 lg 1 järgi eeldab, et isik pöörab talle usaldatud võõra vara

ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et vara, mille eest

J. Mölder koondamishüvitisi maksis, oli süüdistatava jaoks võõras, sest see oli Paldiski linna oma.

Kõnealune vara oli usaldatud J. Möldrile, sest talle oli antud selle vara käsutamise õigus.

14. KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine".

Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 1997. a otsus asjas nr 3-1-1-117-97, 12. detsembri

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 21 ja 23. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9).

Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija

soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha

kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte

manifesteerima. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et J. Möldri poolt koondamiskäskkirjade

allkirjastamist saab vaadelda KarS § 201 lg 1 koosseisupärase teona, sest määrates neis käskkirjades

koondatute kasuks rahalised maksed, tegi süüdistatav ühemõtteliselt ilmseks oma soovi anda osa

Paldiski linna varast koondatavatele, s.o KarS § 201 lg 1 tähenduses kolmandatele isikutele.

15. Viimaks eeldab KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis seda, et võõra vara enda või kolmanda isiku

kasuks pööramine on ebaseaduslik.

15.1 Kolleegiumi hinnangul tuleb seda koosseisuelementi analüüsides pöörata tähelepanu avaliku

teenistuse seadusele ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele, mida kohtud ongi teinud. Teo

toimepanemise ajal kehtinud ATS § 11 lg 1 järgi kinnitas kohaliku omavalitsuse ametiasutuste

struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärad kohaliku omavalitsuse volikogu. Ka 2009. a

sügisel kehtinud KOKS § 22 lg 1 p 36 sätestas, et valla või linna ametiasutuste struktuuri ja

teenistujate koosseisu ning palgamäärade ja palgatingimuste kinnitamine on volikogu ainupädevuses.

Ametnike koondamisega kaasnes möödapääsmatult linnavalitsuse struktuuri muutmine, mistõttu sai

tulenevalt ATS § 11 lg-st 1 ja KOKS § 22 lg 1 p-st 36 ka koondamise otsustada üksnes volikogu.

Kolleegium nõustub täielikult kohtutega, et koondamisõigust ei andnud linnapeale KOKS § 50 lg 1

p 3, mis sätestas, et linnapea annab linnavalitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks

käskkirju. Sisemise töö korraldamise all sai silmas pidada üksnes selliseid kohaliku omavalitsuse

töökorraldust puudutavaid - üldjuhul vähemolulisi - küsimusi, mille otsustamine ei olnud KOKS § 22

lg 1 kohaselt volikogu ainupädevuses.

15.2 J. Mölder ei tohtinud ametnikke koondada ja koondamine oli ebaseaduslik. Kuna

koondamishüvitise määramine ametnikele oli võimalik üksnes ebaseadusliku koondamise tõttu (ATS

§ 131 järgi kaasnes koondamisega obligatoorselt koondamishüvitise maksmine), oli ka

koondamishüvitise maksmine KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslik.

16. Kassaatorite väide, et pikas perspektiivis ei oleks koondamine olnud Paldiski linnale kahjulik

(sest linn oleks ametnike hulga vähenemise tõttu pidanud tulevikus kulutama vähem raha teenistujate

tasustamiseks), ei ole asjakohane. Kõnealune argument lähtub eeldusest, et isikut saab omastamise

eest karistada üksnes siis, kui teo toimepanija tekitab varalist kahju. Selline arusaam on aga väär, sest

kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis

täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua

kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei

pruugi seda teha (nt praegusel juhul). See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust

asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.

17. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väidetega, et J. Mölder tegutses vältimatus keelueksimuses

KarS § 39 lg 1 mõttes. Keelueksimusest kõneledes viitavad kaitsjad J. Möldri telefonivestlusele

K. S.-iga.

17.1 Esiteks tuleb märkida, et süüdistatava võimalikku keelueksimust analüüsides ei ole tähtis, kuidas

tõlgendas K. S. oma 7. oktoobril 2009 öeldud sõnu. Oluline on, kuidas mõistis öeldut J. Mölder. K. S.

ütles selgesõnaliselt, et ametnike koondamiseks peab volikogu tegema struktuurimuudatused;

linnapea ise saaks aga inimesi „lahti lasta" poolte kokkuleppel (kd 1, tl 188). Kohtud ei ole kindlaks

teinud, kas J. Mölder sai sellest aru nii, et linnapeal ei ole õigust koondada. Tulenevalt KrMS § 363

lg-st 5, mis keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise, ei saa kriminaalkolleegium selle kohta

seisukohta võtta.

17.2 Süü seisukohalt on oluline üksnes selline keelueksimus, mis on isikule vältimatu. Riigikohus on

keelueksimuse vältimatust analüüsides viidanud võimalusele pidada teatud teo seaduslikkust

puudutavate

kahtluste

korral

eelnevalt

nõu

professionaalse

juristiga

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 1. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.1). Selliseks juristiks

linnasekretär kahtlemata oli. Keelueksimuse vältimatust ei saa aga tuletada pelgalt asjaolust, et isik

on asjatundjaga nõu pidanud. Kui asjatundja annab isikule õige juriidilise hinnangu, et teatud tegevus

on seadusvastane, ja isik saab sellest hinnangust ka niimoodi aru, ei ole üldse põhjust kõneleda

keelueksimusest. Kui asjatundja selgitustest ilmneb õige juriidiline hinnang teatud tegevuse

seadusvastasuse kohta, isik aga saab sellest hinnangust mingil põhjusel valesti aru, ei tähenda ka see

automaatselt, et isik tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 ei vastuta. Väärarusaam välistab süü vaid juhul, kui

see ei ole isikule etteheidetav. Etteheidetav on see näiteks isikule, kes on juba varem teinud otsuse

tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele

viidates vabandada, ning väär ettekujutus teo lubatavuse kohta tekib asjatundja mingi üksiku

lausekatke või kontekstivälise väite põhjal. K. S.-i öeldust sai linnapea õiguse koondada tuletada vaid

isik, kes sellise õiguse olemasolu eelnevalt soovis. Sellist väärettekujutust ei saa pidada vältimatuks

KarS § 39 lg 1 tähenduses.

III

18. KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle

normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele

isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga

teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25). Seega tuleb

esmalt leida vastus küsimusele, kumma koosseisuga on praeguses kriminaalasjas tegemist.

19. J. Möldri vastutuse võimalikkust KarS § 2172 lg 1 järgi tuleb analüüsida esimese alternatiivi järgi.

Kohtud on leidnud õigesti, et süüdistataval kui Paldiski linnapeal oli tulenevalt KOKS § 50 lg 1 p-

st 3, Paldiski linna põhimääruse § 27 lg 3 p-st 3 ja Paldiski Linnavolikogu 27. veebruari 1997. a

otsuse nr 40 p-st 4 õigus Paldiski linna vara preemiate maksmiseks käsutada. Vaidlust ei ole, et

süüdistatav kasutas preemiate maksmisel just premeerimiseks ettenähtud vara ega kulutanud rohkem

raha kui linnaeelarves ette nähtud, st ta ei maksnud preemiaid linnavalitsuse mõne muu varaühiku

arvel. Seetõttu tuleb küsida, kas J. Mölder kasutas preemiate maksmise õigust ära ebaseaduslikult

KarS § 2172 lg 1 tähenduses.

20. Premeerimisõiguse ärakasutamise seaduslikkust hinnates tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal

kehtinud preemiate maksmist reguleerivast ATS § 79 lg-st 1. See sätestas, et kauaaegse teenistuse,

samuti teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmise eest võib kohaldada

ergutusi. Ergutuse liikidena tulid kõne alla tänu avaldamine, rahalise preemia andmine, hinnalise

kingituse andmine ja kõrgemale palgaastmele viimine mitte kauemaks kui üheks aastaks. Kui

preemiate maksmist ei saa J. Möldrile ette heita ATS § 79 lg 1 järgi, ei saa talle süüks arvata ka KarS

§ 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist.

22. KarS § 2172 lg 1 alusel ei saa J. Möldrile ette heita preemiate määramise käskkirjade puudulikku

põhistamist. Haldusakti põhistamise kohustuse näeb ette haldusmenetluse seaduse § 55, selle

haldusõigusliku kohustuse täitmata jätmine ei ole aga isikule etteheidetav usalduse kuritarvitamisena

kriminaalmenetluses. Seega on praeguses kriminaalasjas vaja tuvastada preemiate maksmise

õiguspärasus või -vastasus sõltumata asjaolust, kas süüdistatav on preemiate määramist

nõuetekohaselt põhjendanud või mitte.

21. ATS § 79 lg 1 andis ergutuse määramiseks õigustatud ametnikule laia diskretsiooniõiguse. Esiteks

ei sätestanud seadusandja, millest lähtuvalt peab ergutust kohaldada sooviv ametnik valima

kohaldatava ergutuse liigi. Kuna seaduses seda ette ei kirjutatud, võis ametnik lähtuda ergutusliigi

valikul omaenda paremast arusaamast. Seetõttu ei saa nõustuda maakohtu etteheitega, et J. Mölder

oleks võinud piirduda ametnike ergutamisel ka tänuavaldusega. Üldsõnaliselt sätestas ATS § 79 lg 1

ka ergutuse määramise alused. Juba termin „kauaaegne teenistus" oli väga avara tähendusega ja

„teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmine" pakkus veelgi enam

tõlgendusruumi.

22. Süüdistuses ei ole kauaaegsel või silmapaistavalt heal teenistusel kui preemiate määramise

põhjustel peatutud. Ka kohtud pole analüüsinud, kas need asjaolud võisid olla premeerimise

põhjuseks. Maakohus märkis üksnes, et kuivõrd premeeritute teenistusstaaž oli väga erinev, nt A. L.-

il üks aasta ja J. M.-il üheksa aastat, ei saa ergutuse põhjusena kõne alla tulla kauaaegne teenistus.

Premeeritute teenistuse kvaliteedi kohta jättis kohus seisukoha võtmata - otsuses tuuakse vaid välja,

et premeerimise põhjus oli see, et J. Mölder püüdis asutuse juhina näidata tööle jäävatele

teenistujatele, et ametiasutus ei jäta töötajat hätta ka siis, kui tal on raske, ja seega ei kiidetud

premeeritavaid hea töö eest.

23. Kolleegium märgib, et ka J. Möldri eesmärgist - näidata linnavalitsuse teenistujatele, et tööandja

ei jäta kedagi hätta ka raskes olukorras - ei saa iseenesest tuletada premeerimise ebaseaduslikkust. Ka

sellise eesmärgiga tegutsev premeerija võis määrata preemia kooskõlas avaliku teenistuse seaduse

ergutusi puudutava regulatsiooniga. Kui premeerimisalus ATS § 79 lg 1 mõttes oli olemas, ei ole

võimalik usalduse murdmise objektiivsest koosseisust kõneleda ka juhul, kui see alus ei olnud

preemiat määravat ametnikku tegutsema ajendanud motiiviks.

24. Seda, kui pikka teenistusstaaži tuli ATS § 79 lg 1 tähenduses lugeda kauaaegseks, ei ole võimalik

üheselt määratleda. Avaliku teenistuse seadus sisaldas mitut alust, mis sidusid ametnikule osutatavad

hüved ametniku teenistusstaaži pikkusega. Nii näiteks maksti ATS § 37 lg 2 järgi ametnikule lisatasu

alates viieaastasest teenistusstaažist. ATS § 45 lg 2 kohaselt anti ametnikule vähemalt kolmeaastase

teenistusstaaži korral lisapuhkust. Nende sätete valguses ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik väita,

et näiteks J. M., kellel oli maakohtu tuvastatu kohaselt teenistusstaaži üheksa aastat, ei olnud kaua

teenistuses olnud ametnik. Kui kaua oli kestnud H. S.-i, V. V.-i, J. S.-i ja L. K. teenistus, ei ole kohtud

tuvastanud. Seetõttu ei saa välistada, et ka nende teenistus oli kauaaegne ja neid võis tulenevalt ATS

§ 79 lg-st 1 premeerida.

25. Isegi kui H. S.-i, V. V.-i, J. S.-i ja L. K. teenistus ei olnud kauaaegne, ei saa väita, et J. Mölder

talitas neile preemiat makstes ATS § 79 lg 1 vastaselt. Pole välistatud, et need isikud täitsid oma

teenistuskohustusi silmapaistvalt hästi. Sama tuleb öelda ka A. L.-i kohta, kelle üheaastane

teenistusstaaž ei olnud ilmselt kauaaegne ATS § 79 lg 1 tähenduses. Teenistuskohustuste täitmise

silmapaistvalt hea kvaliteet on suuresti hinnanguline otsus. Silmapaistvalt hea teenistuskohustuste

täitmine ei eelda näiteks seda, et teiste teenistujate hulgast tõstetakse esile vaid vähesed kõige

tublimad. On võimalik, et silmapaistvalt hästi teevad oma tööd paljud või suisa kõik teenistujad.

Seejuures võivad töö kvaliteedi kohta anda tunnistust väga erinevad näitajad, sest erinevate ametnike

tööülesanded on erinevad. Ka ei eelda teenistuskohustuse silmapaistvalt hea täitmine tingimata seda,

et ametnik saab hakkama millegi väga erakordsega - ei saa välistada, et silmapaistvalt heaks saab

pidada ka sellise inimese tööd, kes täidab talle antud ülesanded õigeks ajaks, hoolsalt ja

professionaalselt. Oluline on, et praeguse kriminaalasja menetluses ei ole näidatud, et premeeritud

ametnikud ei täitnud oma teenistuskohustusi silmapaistvalt hästi.

26. Lähtudes eeltoodust on kolleegium seisukohal, et preemiate maksmisega seonduvat ei saa

praeguses kriminaalasjas süüdistatavale karistusõiguse järgi ette heita, ja J. Mölder tuleb usalduse

kuritarvitamise süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks mõista.

IV

27. Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi

vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-105-10, p 8.1, milles viidatakse ka muudele asjassepuutuvatele lahenditele). Teo

toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduses nähti ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt

teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Sama näeb ette ka praegu

kehtiv avaliku teenistuse seadus (vt kuni 31. märtsini 2013 kehtinud ATS § 892 lg 4 ja alates

1. aprillist 2013 kehtiv ATS § 81 lg 4). Seega pole kohus pädev lahendama selliseid nõudeid

tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalasja arutav kohus ei saanud praeguses asjas tsiviilhagi läbi

vaadata. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsused Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldamist

puudutavas osas tühistada ja jätta tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel

läbi vaatamata.

V

28. Kaitsja esitas taotluse mõista Eesti Vabariigilt J. Möldri kasuks välja 17 803 eurot ja 99 senti

kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtus, 2346 eurot ringkonnakohtus ja 1440 eurot

kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest (summad sisaldavad käibemaksu).

29. Taotluse hüvitada kaitsealusele kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest

tasutud 17 803 eurot ja 99 senti esitas vandeadvokaat R. Palmaru esimest korda maakohtu

7. novembri 2012. a istungil (kd 2, tl 41 ja tl 78). Sama taotluse esitas kaitsja ka apellatsioonis (kd 2,

tl 127). Kohtud nende taotluste kohta seisukohta ei võtnud. KrMS § 191 lg 3 järgi saab Riigikohus

teha otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ka siis, kui vaidlustatud kohtuotsuses

pole seda analüüsitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-

89-11, p 33 ja 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 13). Seetõttu lahendab kolleegium

kaitsja kõnealuse taotluse.

29.1 KrMS § 173 lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse menetluskuluna valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Vastates küsimusele, kas 17 803 euro ja 99 sendi suurust kaitsjatasu saab

kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses osutatud õigusabi eest pidada praeguses

asjas mõistlikuks, märgib kolleegium esiteks, et J. Möldrile esitati süüdistus majanduskuritegude

toimepanemises ja seda liiki kuritegude menetlus on reeglina n-ö keskmisest kriminaalmenetlusest

keerukam. Seetõttu võib sellises asjas kuluda kaitsjal kaitsetegevuseks ka keskmisest enam aega.

Teiseks toimus käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses palju kohtuistungeid, millel J. Möldri

kaitsjad osalesid ja milleks nad pidid ettevalmistusi tegema. Seega saab u 131 tundi, mis kaitsjatel

kokku kulus kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses õigusabi osutamiseks, lugeda

põhjendatuks. KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõistlikuks pidada ka kaitsjate osutatud

õigusteenuse tunnihinda, milleks on keskmiselt 135 eurot (s.h käibemaks) (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 36 ja 25. novembri 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-

107-13, p 15). Kuivõrd kaitsja taotluses märgitud tasu on mõistliku suurusega, tuleb see arvata

menetluskulude hulka.

29.2 KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a

tsiviilhagiga seonduvad erandid). KrMS § 180 lg 1 esimese lause järgi hüvitab süüdimõistva

kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Neid norme tuleb kohaldada ka isiku osalisel

õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Seega jäävad süüdistatava osalisel

õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud,

mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema

suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. novembri 2013. a otsus

asjas nr 3-1-1-107-13, p 16). Praegusel juhul mõistab J. Möldri osaliselt õigeks Riigikohus.

Kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et olukorras, kus Riigikohus tühistab osaliselt maakohtu

süüdimõistva kohtuotsuse ja mõistab süüdistatava teatud kuriteos õigeks, tuleb vähendada ka

summat, mille maakohus määratud kaitsja tasu katteks süüdistatavalt riigi kasuks välja mõistis (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-4-12, p 16). Samamoodi

tuleb käituda ka juhul, kui isikul on valitud kaitsja e sellises olukorras tuleb isikule hüvitada osa tema

poolt kaitsjale makstud tasust.

29.3 Kuna kriminaalkolleegium mõistab J. Möldri KarS 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks,

tuleb talle KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitada tasu, mille ta maksis kaitsjale usalduse kuritarvitamises

esitatud süüdistuses saadud õigusabi eest. Kaitsja ei ole eraldi välja toonud, kui suur osa 131 tunnist

kaitsetööst kulus KarS § 2172 lg 1 ja kui suur osa KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgse süüdistusega

tegelemisele, mistõttu kolleegium hindab seda ise. Praeguses asjas olid usalduse kuritarvitamise

süüdistus ja omastamise süüdistus oma mahult ja keerukuselt sarnased. Mõlema puhul oli kõne all

varakäsunduste tegemine kolmandate isikute kasuks ja mõlemal juhul tuli karistusõiguse ja

kriminaalmenetlusega seonduvate küsimuste kõrval pöörata olulist tähelepanu haldusõiguslikule

regulatsioonile. Seega loeb kolleegium, et J. Möldri kaitsmisele süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi

kulus pool kaitsetegevuseks kulutatud ajast, s.o 65,5 tundi, mistõttu pool õigusabi eest tasutud

summast, s.o 8 902 eurot tuleb jätta riigi kanda.

30. Apellatsioonimenetluses J. Möldri poolt kaitsjatele tasutud 2 346 eurot tuleb jätta riigi kanda.

Taotluse nende kulude hüvitamiseks J. Möldrile esitas vandeadvokaat R. Palmaru ringkonnakohtule

4. märtsil 2013 (kd 2, tl 158 ja tl 163). Kolleegium märgib, et tegemist on mõistliku suurusega

kaitsjatasuga KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Riigikohus on mitmeid kordi selgitanud, et süüdistataval

on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme

kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 49 ja

30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-34-12, p 14). Nii sätestab KrMS § 185 lg 1, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2

nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus oleks pidanud esimese astme

kohtu otsuse osaliselt tühistama ja tegema KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, oleks

ringkonnakohus pidanud jätma menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse

kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust kanda apellatsioonimenetluse kulud (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. märtsi 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).

31. Ka 1440 eurot kassatsioonimenetluses J. Möldrile osutatud õigusabi eest on kolleegiumi

hinnangul mõistliku suurusega KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses. Tulenevalt KrMS § 186 lg-st 1

kannab sellegi menetluskulu riik.

32. Ülalmärgitut kokku võttes tuleb Eesti Vabariigil hüvitada J. Möldrile 12 688 eurot süüdistatava

makstud kaitsjatasu katteks.

VI

33. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 3. detsembri 2012. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 3. aprilli

2013. a otsused J. Möldri süüditunnistamises KarS § 2172 lg 1 järgi, talle KarS § 64 lg 1 järgi

liitkaristuse mõistmises ja temalt Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldamise tõttu Paldiski

Linnavalitsuse kasuks 80 314 euro väljamõistmises. Kolleegium mõistab täiendavaid tõendeid

kogumata J. Möldri KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ja jätab Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi läbi

vaatamata. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja rahuldab

kassatsiooni osaliselt.

Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi