3-4-1-20-13 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-20-13

Otsuse kuupäev

10. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Tõnu Anton, Lea Kivi, Jaak Luik

ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Riigilõivuseaduse § 57 lõigete 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist

2012 kehtivas redaktsioonis) põhiseaduslikkuse kontroll seoses

avalduse esitamise viisiga

Menetluse alus

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. aasta määrus asjas nr 2-

12-17360

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada riigilõivuseaduse § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, mis sätestab tsiviilkohtumenetluses

avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse

elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohus rahuldas 7. jaanuari 2013. aasta otsusega Eesti Vabariigi hagi T. Omanni, Ü. Omanni,

I. Õuna, E. Õuna, M. Troosti, A. Troosti, M. Parve, K. Piirimäe ja A. Stokmanni vastu õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamiseks ning mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja kahjuhüvitise 354 773

eurot 91 senti ja viivise protsendina põhinõudest alates 30. aprillist 2012 kuni põhinõude täitmiseni.

2. Üheksast kostjast kaheksa esitasid maakohtu otsuse peale kokku kolm apellatsioonkaebust. M. Troost ja

A. Troost esitasid 5. veebruaril 2013 maakohtu otsuse peale elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee (e-

toimiku süsteemi avalik liides, edaspidi ka avalik e-toimik) kaudu apellatsioonkaebuse, milles taotlevad

maakohtu otsuse täies ulatuses tühistamist ja hagi rahuldamata jätmist. Koos apellatsioonkaebusega esitasid

apellandid menetlusabi taotlused apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. T. Omann, I. Õun, M. Parv, K. Piirimäe ja A. Stokmann esitasid elektrooniliselt avaliku e-toimiku kaudu

apellatsioonkaebuse maakohtu otsuse peale 7. veebruaril 2013, taotledes maakohtu otsuse täielikku

tühistamist.

Koos

apellatsioonkaebusega

esitasid

ka

need

apellandid

menetlusabi

taotlused

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4. Ü. Omann esitas 8. veebruaril 2013 maakohtu otsuse peale posti teel apellatsioonkaebuse, kus samuti

taotles maakohtu otsuse täielikku tühistamist. Koos apellatsioonkaebusega esitas ka tema menetlusabi

taotluse apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

5. Kuna kõigis apellatsioonkaebustes vaidlustati maakohtu otsus täies ulatuses, oli iga apellatsioonkaebuse

hinnaks maakohtus apellantidelt solidaarselt välja mõistetud rahasumma 354 773 eurot 91 senti, millelt tuli

riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lõigete 1 ja 15 ning lisas 1 toodud tabeli 1. juulil 2012 jõustunud redaktsiooni

kohaselt tasuda riigilõivu kaebuse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel 3200 eurot.

Kaebuse muul viisil esitamisel oli riigilõivu määr 3400 eurot.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14. mai 2013. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-17360 I. Õuna,

M. Parve ja A. Stokmanni menetlusabi taotlused täielikult ning M. Troosti, A. Troosti, T. Omanni,

K. Piirimäe ja Ü. Omanni taotlused osaliselt. Ringkonnakohus jättis M. Troosti, A. Troosti, T. Omanni,

K. Piirimäe ja Ü. Omanni apellatsioonkaebused käiguta.

7. Ringkonnakohus tunnistas sama määrusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata RLS

§ 57 lõike 15 ja lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) osas, milles apellatsioonkaebuse hinnaga

kuni 500 000 eurot esitamisel muul viisil kui elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu on ette

nähtud tasuda riigilõivu 3400 eurot.

8. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse 15. mail 2013.

RINGKONNAKOHTU MÄÄRUSE PÕHJENDUSED

9. Kuigi riigilõivuseaduses ei ole avatud mõiste "riigilõivu täismäär" sisu, võib RLS § 57 lõigete 1 ja 15 ning

lisa 1 põhjal mõista, et riigilõivu täismäära tuleb tasuda juhul, kui kaebus esitatakse muul viisil kui

elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

10. Apellantidel tuleb riigilõivuseaduse kohaselt tasuda ühesuuruse nõudega apellatsioonkaebustelt

riigilõivu erinevas määras olenevalt kaebuse esitamise viisist. Ringkonnakohtu hinnangul riivab kõrvuti

mainitud veebilehe kaudu kaebuste esitamise puhuks kehtestatud riigilõivumääradega nn täislõivumäärade

kehtestamine ebaproportsionaalselt põhiseaduse (PS) § 15 lõikes 1 ja § 24 lõikes 5 sätestatud kohtusse

pöördumise ja edasikaebe põhiõigusi ning rikub §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Riive eesmärgiks on

tagada menetlusökonoomia ja menetlusosaliste õigusemõistmise kulude kandmisest osavõtt.

11. Erinevad riigilõivumäärad ühesuguse nõudega apellatsioonkaebustelt olenevalt kaebuse kohtule

esitamise viisist on kehtestatud eesmärgil vähendada kohtute koormust tehnilise töö vähenemise tõttu ja

soodustada avaliku e-toimiku kasutamist. Riigilõivuseaduse muudatuste seletuskiri ei sisalda analüüse, mis

kinnitaksid eesmärkide saavutamise võimalikkust ja võimaldaksid järeldada, et elektrooniliste

menetlusdokumentide töötlemine on odavam. Puudub arvestus selle kohta, kui suur on erinevate

dokumentide töötlemise kulude tegelik erinevus ja millega on täpselt põhjendatud kehtiv, avalduse esitamise

viisist sõltuv lõivumäärade vahe. On selgusetu, millised on kulutused, mida kahe erineva määra vahesumma

peaks eelduslikult katma. Kõrgemat lõivu tuleb maksta ka juhul, kui dokument esitatakse elektrooniliselt,

kuid mitte avaliku e-toimiku vahendusel.

12. Olenemata menetlusdokumendi esitamise viisist, kaasnevad selle töötlemise ja edastamisega kulud ja

pole selge, millisel juhul on need suuremad. Ametnike töökoormus dokumentide elektroonilisel esitamisel ei

vähene, vaid teiseneb. Arvestamata on jäetud, et riigilõivumäärade topeltsüsteem muudab kogu riigilõivude

võtmise keerulisemaks ja suurendab tegelikkuses kohtumenetluse kulukust ja kestust suuremal määral kui

tehnilised toimingud. Võimalus taotleda soodsama lõivumäära rakendamist (tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 139 lõige 21) ei ole ebavõrdsuse leevendamiseks piisav, kuna õigusteadmisteta või

majanduslike võimalusteta isik ei pruugi osata selle sätte alusel edukat taotlust esitada. Samuti on

TsMS § 139 lõige 21 ebamäärase kaalutlusõigusega norm, mis loob ebaselgust ja võib lubada kohtu omavoli.

Seaduses ei ole ka sätestatud võimalust kaevata kohtumääruse peale, millega kohus lahendab selle sätte

alusel esitatud taotluse.

13. Tuleb eeldada, et kui apellatsioonkaebuselt hinnaga kuni 500 000 eurot on loetud piisavaks riigilõivu

3200 eurot, on see piisav olenemata kaebuse esitamise viisist. Riigilõivude süsteem ei ole kujundatud

selliselt, et lõivu suurus sõltuks kohtumenetluse staadiumist, kohtumenetluse tegelikust kestusest, esitatud

menetlusdokumentide või tehtud lahendite arvust vms: kohtumenetluses ei ole tegelike kuludega

arvestamine kõikehõlmavaks reegliks.

14. Ringkonnakohus kohaldas Ü. Omanni kirjalikult esitatud apellatsioonkaebusele sama lõivumäära, mis

tuleb tasuda avalduse avaliku e-toimiku kaudu esitamisel (3200 eurot), leides, et sellegi tasumine ei ole talle

täies ulatuses jõukohane.

MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED

15. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et vaidlustatud sätted ei ole vastuolus PS § 15 lõikega 1, § 24

lõikega 5 ega § 12 lõikega 1.

16. Avalduse esitamise viisist sõltuvate riigilõivumäärade kehtestamise eesmärk on menetlusökonoomia.

Erinevate riigilõivumäärade kehtestamine on õigustatud eesmärgiga soodustada avaliku e-toimiku

kasutamist ja seeläbi vähendada kohtute töökoormust. Samuti on komisjoni arvates oluline, et riigilõivude

normaalmääraks on RLS lisa 1 riigilõivumäärade tabelis toodud riigilõivude täismäärad. Avalduse avaliku e-

toimiku kaudu esitamisele rakendub seletuskirjas toodud põhjustel soodusmäär.

17. Kuivõrd maksimaalne – 200-eurone – riigilõivude vahe algab tsiviilasjade puhul hinnaga alates 75 000

eurost, siis nii kõrgete hindadega tsiviilasjade puhul saab eeldada, et isikul on kohtumenetluses esindaja, kes

saab esitada avalduse avaliku e-toimiku kaudu ka juhul, kui isikul endal ei ole internetiühendust või oskusi

avaliku e-toimiku kaudu avaldust esitada.

18. Haridus- ja Teadusministeerium on seisukohal, et vaidlustatud regulatsioon on põhiseaduspärane.

19. Tsiviilasjades on avaliku e-toimiku kaudu kohtusse pöördumine soodustatud. Selleks, et saavutada

olukord, kus esimese võimalusena esitatakse avaldus avaliku e-toimiku kaudu, on oluline, et riigilõivud

oleksid kohtusse pöördujate jaoks motiveerivad. Erinevad riigilõivumäärad loovad vajalikud eeldused

mitmete tööprotsesside automatiseerimiseks ning süsteemisiseselt digitoimikule ja paberivabale menetlusele

üleminekuks.

20. Isikute võrdne kohtlemine ja kohtusse pöördumise põhiõigus on tagatud TsMS § 139 lõikes 21 sätestatud

võimaluse kaudu taotleda soodsama lõivumäära kohaldamist.

21. Kostjad Riigikohtule arvamust ei esitanud.

22. Õiguskantsler leiab, et PS § 24 lõikes 5 ettenähtud edasikaebeõiguse, § 12 lõikes 1 ettenähtud võrdse

kohtlemise põhimõtte ning §-s 11 sisalduva proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas RLS § 57

lõigete 1 ja 15 ning lisa 1 sätted, mis näevad ette kohustuse tasuda apellatsioonkaebuse esitamiseks

tsiviilasjas hinnaga kuni 500 000 eurot erineva suurusega riigilõivu sõltuvalt kohtusse pöördumise viisist.

23. RLS § 57 lõigete 1 ja 15 ning lisa 1 regulatsiooniga kaasneva kohtusse pöördujate ebavõrdse kohtlemise

peamiseks eesmärgiks on kohtute töökoormuse vähendamine ning selle saavutamist toetavaks eesmärgiks

avaliku e-toimiku kasuks otsustama motiveerimine, samuti menetlusosalistele parema avaliku teenuse

tagamine. Kohtu ning seeläbi riigi ressursside säästliku ja otstarbekohase kasutamise eesmärki võib pidada

legitiimseks. Lisaks tuleb silmas pidada ka riigilõivu üldiseid eesmärke, millest Riigikohus on pidanud

põhiseaduse valguses lubatavaks menetlusökonoomiat ja menetlusosalise õigusemõistmise kulutuste

kandmisest osavõtu põhimõtet.

24. Samas esitas Tallinna Ringkonnakohus avaliku e-toimiku praktikas rakendumise analüüsi oma 14. mai

2013. aasta määruses ja selle kohaselt ei ole avaliku e-toimiku kasutuselevõtt vaatamata riigilõivude erineva

määra kehtestamisele toonud kaasa soovitud kohtu ja riigieelarve ressursside suuremat kokkuhoidu.

Ametnike töökoormus dokumentide elektroonilise esitamise korral ei vähene, vaid teiseneb. Pealegi tuleb

maksta kõrgemat riigilõivu ka juhul, kui dokument on esitatud elektrooniliselt, kuid mitte avaliku e-toimiku

vahendusel. Ebaselgeks jääb see, millised on sel juhul väidetavad kulutused, mida kahe erineva määra

vahesumma peaks eelduslikult katma.

25. Lisaks sellele on jäetud täiesti arvestamata, et riigilõivumäärade topeltsüsteem ja sellega seotud

võimalused või eriolukordi reguleerivad sätted (näiteks võimalus taotleda soodsama lõivumäära kohaldamist

– TsMS § 139 lõige 21, ka § 147 lõige 4, § 190 lõige 71) muudavad kogu riigilõivude võtmise keerulisemaks

ja toovad kaasa täiendavaid taotlusi ja olukordi, millega kohtutel tuleb tegelda. Samuti suurendavad asja

sisuga seotud keerukused kohtumenetluse kulukust suuremal määral kui mistahes tehnilised toimingud, sest

toovad kaasa sisuliste lahendite tegemise vajaduse ja lõppkokkuvõttes pikendavad kohtumenetluse kestust.

Erinevad riigilõivumäärad tekitavad uued vaidluste liigid ja suurendavad bürokraatiat.

26. Õiguskantsleri hinnangul ei peaks elektroonilise asjaajamise soodustamine seisnema kohtusse

pöördumise õiguse erineva ulatusega riive kehtestamises. Praegusel juhul erineb PS § 24 lõikes 5 sisalduva

edasikaebe põhiõiguse piirang üksnes kohtusse pöördumise viisist lähtudes 200 euro võrra. Õiguskantsleri

arvates on tegemist niivõrd suure summaga, mille puhul ei ole kohane rääkida mitte kohtusse pöördumisel

elektroonilist vormi valima soodustamisest, vaid kohtusse pöördujate meelevaldsest erinevast kohtlemisest.

Nii nagu iga riigilõivumäär kui kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõiguste piirang peab olema

minimaalselt õigust riivav ja majanduslikult põhjendatud, nii peab seda ka olema olukordade erineva

kohtlemise määr. Seejuures ei tohiks riigilõivumäära erinevus olla märkimisväärne. Õiguskantsler pidas aga

2012. aastal ka 25–50 euro suurust erinevust probleemseks.

27. Õiguskantsleri jaoks on problemaatiline, et puudub riigilõivumäärade arvutuskäik, et oleks võimalik

hinnata kohtusse pöördumise põhiõiguse riive proportsionaalsust ning aimata, milline on riigilõivus sisalduv

kohtumõistmise kulu ning hinnanguline menetlusökonoomia saavutamise osa. Riigilõivu summa peab olema

majanduslikult mõõdetav ja põhjendatav (nt suhe keskmise palgaga, äriühingu osa- või aktsiakapitaliga vms)

ka siis, kui riigilõivu menetlusökonoomia osa on mingis ulatuses vaid hinnanguline; vähemalt summa

suurusjärgu ulatuses peaks olema võimalik põhjendatus teada. Samuti peab olema läbipaistev riigilõivude

erineva määra kehtestamine tulenevalt avaliku e-toimiku kasutamisest või mittekasutamisest. Kui

2010. aastal oli tsiviilasja keskmine arvestuslik kulu ringkonnakohtus 700 eurot, siis see summa on juba

iseenesest kaetud nii riigilõivu soodus- kui ka täismääraga (3200 ja 3400 eurot), mistõttu ei saa erinevat

kohtlemist õigustada menetlusosalise õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu põhimõttega.

28. Kuigi avaliku e-toimiku kasutamist võib soodsam riigilõivumäär motiveerida, võivad selle kasutamist

soodustada ka muud põhjused, nt kasutusmugavus, lihtsus, arusaadavus, kättesaadavus, võimalus ise jälgida

kohtuasja lahendamist ja tutvuda kõigi dokumentidega. Seadusandja kaalutlusi võiks pidada määravateks

olukorras, kus elektroonilised võimalused ja nende kasutamine on valdavale osale ühiskonnast muutunud

tavapäraseks, lihtsalt kättesaadavaks ja ka igapäevaselt kasutatavaks. Sellisest olukorrast õiguskantsleri

hinnangul praegu veel rääkida ei saa.

29. Justiitsministri hinnangul on RLS § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas

redaktsioonis), mis koostoimes näevad ette kohustuse tasuda tsiviilkohtumenetluses apellatsioonkaebuselt

hinnaga kuni 500 000 eurot avalduse avaliku e-toimiku väliselt esitamisel suuremat lõivu, kooskõlas PS §-s

12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega.

30. Erinevas määras riigilõivu tasumise kohustus riivab PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigust ja PS

§ 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigust. Erinevalt koheldakse isikuid, kelle apellatsioonkaebusel on sama

hind, kuid kes kasutavad apellatsioonkaebuste esitamisel erinevaid saatmisviise.

31. Seadusandjal on ulatuslik otsustusruum ebavõrdse kohtlemise eesmärgi ja riive intensiivsuse

määramisel. Kohtute kontrollipädevus ulatub vaid meelevaldse, st ilmselgelt asjakohatu ebavõrdse

kohtlemiseni.

32. Avaliku e-toimiku kaudu kohtule apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu soodusmäära kehtestamise

legitiimseks eesmärgiks on ühelt poolt kohtute töökoormuse vähendamine, mille tulemusena kasutatakse

riigi raha tõhusamalt ja otstarbekamalt, ning teiselt poolt isikutele tõhusama kohtule juurdepääsu

võimaldamine ja edendamine. Avaliku e-toimiku kui paberivaba menetluskeskkonna väljatöötamine ja

juurutamine on kantud ideest tagada isikutele tõhusam juurdepääs kohtule, mis aitab kaasa PS §-s 15

väljendatud kohtutee tagatise realiseerimisele. Tõhusa juurdepääsu tagamine kohtule tähendab

justiitsministri hinnangul võimalikult lihtsa ja bürokraatiavaba võimaluse loomist kaebuse kohtule

esitamiseks.

33. Avaliku e-toimiku kaudu kaebuse esitamine võimaldab lihtsamat kohtusse pöördumist võrreldes teiste

kohtusse pöördumise viisidega, kuna süsteemi kaudu võimaldatakse ühes kohas ja ühekorraga esitada

kaebus või muu menetlusdokument, tasuda selle esitamiselt riigilõivu ning ka vaadata oma kohtuasjaga

seotud teisi dokumente. Menetlusosaline saab avaliku e-toimiku kaudu kõige lihtsamini teada, mis temaga

seotud kohtuasjas toimub, kuna menetlusseadustikud sätestavad kohtule kohustuse teha kõik

menetlusdokumendid avaliku e-toimiku kaudu menetlusosalisele kättesaadavaks.

34. Riigilõivumäära erinevus on praeguses asjas 200 eurot, mis on eraldi võttes võrdlemisi suur summa.

Teisalt moodustab see kõnealusest madalamast riigilõivumäärast üksnes 6,25%. Riigilõivumäärade erinevus

ei ole kõnealusel juhul märkimisväärne, vaid pigem väike.

35. Lisaks vähendab riive intensiivsust TsMS § 139 lõige 21, mis sätestab kohtule võimaluse otsustada

asjaomase põhistatud taotluse alusel menetlustoimingu tegemise ka madalama riigilõivumääraga. Kuigi

riigilõivumäärade topeltsüsteem ja kaasnevad erandid võivad kohtule kaasa tuua täiendavate taotluste

lahendamise vajaduse, tagab topeltsüsteem samas nõrgemas majanduslikus seisundis olevatele või

põhjendatud juhtudel ka teistele isikutele suuremas määras PS §-st 15 tuleneva kohtusse pöördumise õiguse,

kuna neile on antud võimalus esitada avaldus väiksema riigilõivumääraga. Seega ei ole kokkuvõttes tegemist

intensiivse ebavõrdse kohtlemisega.

36. Tänapäevast IT-tehnoloogia arengut ja võimalusi silmas pidades on justiitsministri arvates igati mõistlik

ja põhjendatud, et riik soosib (muuhulgas ka rahaliste motivaatorite abil) isikuid riigiga suhtlema selleks

välja arendatud elektroonsete kanalite kaudu, mis muudab isiku ja riigi vahelise suhtluse kiiremaks,

tõhusamaks, läbipaistvamaks ja seeläbi paremini kättesaadavaks.

KOHALDAMATA JÄETUD SÄTTED

37. Riigilõivuseaduse (RT I 2010, 21, 107; RT I, 29.06.2012, 3; RT I, 20.11.2013, 3) § 57

"Tsiviilkohtumenetluse toimingud" lõiked 1 ja 15:

"(1) Hagiavalduse esitamisel tasutakse riigilõivu lähtuvalt hagihinnast käesoleva seaduse lisa 1 järgi või

kindla summana."

"(15) Apellatsioonkaebuse esitamisel, samuti hagita asja lahendava määruse peale määruskaebuse esitamisel

tasutakse riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule,

arvestades kaebuse ulatust ja seda, kas kaebus esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu."

38. Lisa 1 riigilõivuseaduse juurde RIIGILÕIVUMÄÄRAD AVALDUSE ESITAMISE EEST

KOHTUMENETLUSES (EURODES) [RT I, 29.06.2012, 3 – jõust. 01.07.2012]

Tsiviilasja

hind

kuni

(kaasa

arvatud)

Riigilõiv

tsiviilkohtumenetluses

avalduse elektroonilisel esitamisel

veebilehe www.e-toimik.ee kaudu

Riigilõivu täismäär

1 000

1 500

2 000

2 500

3 000

3 500

4 000

4 500

5 000

6 000

7 000

8 000

9 000

10 000

12 500

15 000

17 500

20 000

25 000

50 000

1 000

75 000

1 100

100 000

1 000

1 200

150 000

1 300

1 500

200 000

1 600

1 800

250 000

1 900

2 100

350 000

2 500

2 700

500 000

3 200

3 400

Tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3400 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast,

kuid mitte üle 10 500 euro. Kui eelnimetatud tsiviilasja hinnaga avaldus esitatakse elektrooniliselt veebilehe

www.e-toimik.ee kaudu, tasutakse riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle

10 000 euro.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

39. Esmalt käsitleb kolleegium asjas põhiseaduslikkuse järelevalve lubatavust ja ulatust (I), võtab seejärel

seisukoha asjassepuutuvate põhiõiguste, nende riive ja riive eesmärgi kohta (II) ning hindab viimaks

asjassepuutuvate sätete põhiseaduspärasust (III).

I

40. Säte, mille põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, peab olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv

(põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõige 2). Riigikohtu praktika kohaselt

on asjassepuutuv säte, mille põhiseadusele mittevastavuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui

põhiseadusele vastavuse korral (alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsusest asjas nr 3-4-1-5-

02, punkt 15).

41. Tallinna Ringkonnakohus otsustas 14. mai 2013. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-12-17360 Ü. Omanni

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise ja sellelt riigilõivu tasumisest vabastamiseks menetlusabi andmise

üle. Apellatsioonkaebuse hind oli 354 773 eurot 91 senti. Sellelt tuli alates 1. juulist 2012 kehtiva

riigilõivuseaduse § 57 lõigete 1 ja 15 ning lisa 1 järgi tasuda lõivu apellatsioonkaebuse esitamise viisist

lähtudes kas 3200 eurot (avaliku e-toimiku ehk veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel) või 3400 eurot

(muul viisil esitamisel). Kuna riigilõivu ja menetlusabi regulatsioon on olemuslikult lahutamatult seotud, sai

ringkonnakohus menetlusabi andmist otsustades hinnata, kas riigilõiv, mille tasumiseks menetlusabi

taotletakse, on põhiseaduspärane (vt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10,

punkt 30). Seetõttu sai kohus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve asja ka apellatsioonkaebuse käiguta

jätmise määrusega (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 7. mai 2012. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-7-12, punktid 36–38).

42. Kehtiva riigilõivuseaduse lisa 1 seab riigilõivu suuruse lisaks avalduse esitamise viisile sõltuvusse ka

tsiviilasja nõudesummast: nõudelt suurusega kuni 350 eurot (k.a) on riigilõiv avalduse muul viisil kui

avaliku e-toimiku kaudu esitades 15 eurot kõrgem, nõude puhul üle 350 euro kuni 750 eurot on vahe

25 eurot ja nõude puhul üle 750 euro kuni 4500 eurot on kõrgem määr 50 eurot suurem. Riigilõivumäärade

vahe suureneb RLS lisa 1 tabeli kolmandas veerus võrreldes teise veeruga edasi 75, 100 ja 150 euro kaupa.

200 euro võrra kõrgem määr, mida pidanuks tsiviilasjas nr 2-12-17360 rakendama Ü. Omanni posti teel

esitatud apellatsioonkaebusele, algab nõudesummast üle 75 000 euro ja see lõivumäärade vahe kehtib kuni

nõudesummani 500 000 eurot. Tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro tasutakse riigilõivu 3400 eurot +

0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 500 euro. Kui eelnimetatud tsiviilasja hinnaga avaldus

esitatakse elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, tasutakse riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti

tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro. See teeb tsiviilasja hinna puhul üle 500 000 euro kohtule

avalduse muul viisil kui avaliku e-toimiku kaudu esitamise 200–500 eurot kallimaks.

43. Normitehniliselt on RLS lisa 1 teise ja kolmanda veeru eri lahtrites ja lisa 1 viimases lauses esitatud

põhimõte, et riigilõivu määr sama hinnaga avalduste eest erineb sõltuvalt avalduse esitamise viisist 15 kuni

500 eurot. Just seda, mitte RLS lisa 1 üksikuid lahtreid, käsitab kolleegium ringkonnakohtus läbi vaadatud

tsiviilasja lahendamist mõjutava õigusnormina. Nagu kolleegium allpool selgitab, ei ole lõivumäärade

avalduse esitamise viisi järgi eristamise põhiseaduspärasuse hindamisel määravat õiguslikku tähendust

sellel, kas lõivumäärade vahe on 15 või 500 eurot. Avalduse esitamise viisist lähtuva vaheteo õigustatuse

järele küsimine on põhjendatud nii madalama kui ka kõrgema hagihinnaga asjade puhul. Seetõttu ei ole

põhjendatud hinnata erineva kohtlemise põhiseadusele vastavust üksnes juhtudel, mil tabeli veergude vahe

on 200 eurot.

44. Kolleegium leiab seega, et asjassepuutuvaks tuleb lugeda RLS § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 osas, mis

näeb ette kohustuse tasuda tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel riigilõivu suuremas määras

kui avalduse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu esitamisel.

45. Asjassepuutuvat normi ei ole põhjust piiritleda RLS lisa 1 tabeli kolmanda veeru viimase lahtriga.

Riigikohtu praktikast ei tulene, et terviklikust sättest tuleks asjassepuutuvaks lugeda minimaalne võimalik

osa, mille põhiseaduse vastaseks tunnistamine võimaldab asja teisiti lahendada (vt ka Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-12, punkt 32). See

oleks vastuolus põhiseaduslikkuse järelevalve efektiivsuse põhimõttega ja tooks kaasa õigusselgusetuse

ülejäänud RLS lisa 1 tabeli kolmanda veeru lahtrite ja lisa 1 eelviimase lause põhiseaduspärasuse suhtes

(vrd Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 33).

46. Kohtu põhiseaduslik ülesanne on pakkuda isikutele tõhusat õiguskaitset ja tasakaalustada teisi

võimuharusid. Praegu asjasse puutuva RLS lisa 1 terviklik põhiseaduspärasuse kontroll võimaldab vältida

uusi vaidlusi RLS lisa 1 üle ja tagada isikute mõjusama põhiõiguste kaitse ning hoida kokku kohtumenetluse

ressursse ja menetlusosaliste aega ning vähendada nende kulusid.

Kolleegium möönab, et erinev kohtlemine riigilõivu tasumisel sõltuvalt avalduse esitamise viisist on ette

nähtud ka RLS § 57 teistes osades peale lõigete 1 ja 15. Nende põhiseaduslikkuse kontroll võib tuua kaasa

vajaduse käsitleda täiendavaid asjaolusid. Seetõttu ei pea kolleegium praeguses asjas nende kontrollimist

põhjendatuks. Riigikohus ei hinda siinkohal ka RLS lisa 1 tabeli teises veerus ja viimases lauses sätestatud

riigilõivumäärade põhiseaduspärasust.

II

47. Põhiõiguse riive on selle kaitseala iga ebasoodus mõjutamine (vt alates Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 12).

48. Hagilt riigilõivu tasumise kohustus ja riigilõivu määr riivavad esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses

lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda (Riigikohtu üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas

nr 3-2-1-67-11, punkt 22.1) ehk põhiõigust, mis peab tagama õiguste lünkadeta kohtuliku kaitse (Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. aasta määrus asjas nr 3-3-1-38-00, punkt 15). Praegusel juhul riivab

apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise kohustus ja määr PS § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebe põhiõigust

(vt nt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 39). Viimane tagab

omakorda kohtulahendi kontrolli ja aitab vältida vigu kohtulahendites (vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 9. aprilli 2008. aasta otsus asjas nr 3-4-1-20-07, punkt 18; 25. märtsi 2004. aasta

otsus asjas nr 3-4-1-1-04, punkt 21). Seejuures riivavad RLS § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 intensiivsemalt

nende isikute kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõigusi, kes esitavad avalduse kohtule muul viisil kui

avaliku e-toimiku kaudu.

49. Riigilõiv riivab ka omandipõhiõigust (PS § 32), kuna isik peab kohtusse pöördumiseks ja

edasikaebamiseks loobuma osast oma varast. Seejuures peavad need isikud, kes esitavad oma avaldused

kohtule muul viisil, loobuma suuremas ulatuses oma omandist kui need, kes esitavad avalduse kohtusse e-

toimiku kaudu. Lisaks puudutavad riigilõivud kaudselt paljusid muid põhiõigusi, mille kaitseks kohtusse

pöördutakse.

50. Põhiseaduse § 12 lõige 1 nõuab mh õigusloome võrdsust. See ei tähenda absoluutset võrdsust, vaid lubab

erinevat kohtlemist juhul, kui selleks on legitiimne eesmärk ning erinev kohtlemine ise on proportsionaalne

(vt Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus asjas nr 3-4-1-12-10, punkt 35). PS § 12 lõike 1 riivega

saab tegu olla siis, kui erinevalt koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid (Riigikohtu üldkogu 27. juuni

2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 40). Oluline on konkreetses kaasuses määrata võrdluse

lähtekoht.

51. RLS lisas 1 koheldakse erinevalt isikuid, kes esitavad avalduse veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, ja

isikuid, kes esitavad sama hinnaga avalduse muul viisil. PS § 12 lõikest 1 on mh tuletatav õigus võrdsusele

kohtusse pöördumise ja edasikaebeõiguse kasutamisel (vrd Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-12-10, punktid 31–32). Seega on tegemist PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse

riivega.

52. Riigikohus kontrollib järgnevalt PS § 12 lõike 1, § 15 lõike 1 esimese lause, § 24 lõike 5 ja § 32 riivet

koos.

53. PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud põhiõiguse piiramise õigustusena saab arvestada üksnes teisi

põhiõigusi või põhiseaduslikke väärtusi (Riigikohtu üldkogu 16. mai 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-88-07,

punkt 43). PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõigus, § 24 lõikes 5 sätestatud edasikaebeõigus ja §-s 32

sätestatud omandipõhiõigus on lihtsa seadusereservatsiooniga õigused, mida võib piirata igal põhiseadusega

kooskõlas oleval põhjusel (PS § 32 lõige 2 teine lause, Riigikohtu üldkogu 7. juuni 2011. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-12-10, punkt 31; 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10, punkt 38).

54. Riigilõivuseaduse lisa 1 vaidlustatud regulatsioon kehtib alates 1. juulist 2012. Regulatsiooni eesmärgi

ning sisu põhjenduste kohta leiab teavet XII Riigikogu seaduseelnõu 206 SE seletuskirjast (edaspidi eelnõu

seletuskiri). Selle kohaselt on riigilõivumäärade kohtusse pöördumise viisist sõltuvusse seadmisel sihiks riigi

ressursside säästlik ja otstarbekohane kasutamine, täpsemalt soov vähendada kohtute koormust tehnilise töö

vähenemise kaudu ja sel eesmärgil ka avaliku e-toimiku kasuks otsustamise motiveerimine.

55. Õiguskantsler on sellega seoses välja toonud ka avaliku e-toimiku üldise eesmärgi tagada

menetlusosalistele parem avalik teenus. Samuti rõhutasid ringkonnakohus ja õiguskantsler riigilõivude üldist

eesmärki tagada menetlusosalise osavõtt õigusemõistmise kulutuste kandmisest.

56. Kolleegiumi hinnangul on RLS lisas 1 avalduse esitamise viisist sõltuvate lõivumäärade eristamise

eesmärgid selle põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamisel otstarbekas taandada menetlusökonoomiale.

See tähendab tõhusat menetlust samal ajal riigi ressursside säästmisega. Kohtute tehnilise töö väidetav

vähendamine ja elektrooniline asjaajamine ning väljaspool avalikku e-toimikut esitatud avaldustega

kaasnevate võimalike lisakulude panemine menetlusosalistele saavad praeguses asjas olla üksnes vahendid

menetlusökonoomia

saavutamiseks,

mitte

iseseisvad

eesmärgid

põhiõiguste

piiramiseks.

Menetlusökonoomia on Riigikohtu praktika kohaselt põhiseaduslik õigusväärtus (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. detsembri 2009. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 23) ja

sellena PS § 12 lõike 1, § 15 lõike 1 esimese lause, § 24 lõike 5 ja § 32 riive eesmärgina legitiimne.

Menetlusosaliste osalemist õigusemõistmise kulutuste kandmises on Riigikohus küll pidanud põhimõtteliselt

riigilõivu tasumisel legitiimseks (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2011. aasta otsus asjas nr 3-2-1-62-10,

punkt 45), kuid see ei saa alati õigustada isikute erinevat kohtlemist riigilõivu tasumisel. Sarnases olukorras

olevate menetlusosaliste erinev kohtlemine lõivu tasumisel peab ülekaalukalt aitama kaasa tõhusamale

menetluse toimumisele.

III

57. Sobiv on abinõu, mis soodustab piirangu eesmärgi saavutamist, ja sobivuse seisukohalt on vaieldamatult

ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta piirangu eesmärgi saavutamist (Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

58. Eelnõu seletuskirja kohaselt loob riigilõivumäärade avalduse esitamise viisist sõltuv eristamine vajalikud

eeldused

mitmete

tööprotsesside

automatiseerimiseks

(riigilõivu

ja

allkirja

automaatkontroll,

menetlusdokumentide elektrooniline saatmine, elektroonilise faili kasutamine kohtulahendis) ning

süsteemisiseselt digitoimikule ja paberivabale menetlusele üleminekuks.

59. Kolleegium nõustub, et riigilõivu suuruse kohtusse pöördumise viisist sõltuvusse seadmine võib

soodustada elektroonilist suhtlust. See võib suunata kohtuid senisest enam digitaalse toimiku kasutamisele

(TsMS § 57).

60. Seejuures ei saa aga eeldada, et avaliku e-toimiku võimalikult ulatuslik kasutamine soodustab

menetlusökonoomiat seni, kuni tsiviilasjades peetakse toimikut paralleelselt paberil. Selle võimaluse näeb

ette kehtiv õigus (TsMS § 56). Pabertoimiku pidamise tõttu on vältimatu, et kohtud trükivad elektrooniliselt

saabunud dokumente massiliselt välja. Seetõttu on usutav ringkonnakohtu põhjendus, et kui avaliku e-

toimiku kaudu dokumentide esitamine aitabki mõningaid tehnilisi tööoperatsioone vähendada, suurendab ta

samal ajal teiste sarnase iseloomuga tööprotsesside hulka.

61. Eelnõu seletuskirjast ega menetlusosaliste seisukohtadest ei nähtu usutavalt, et kohtute üleminekut

elektroonilisele toimikule ja e-toimiku menetlemise infosüsteemi (edaspidi e-toimiku süsteem)

edasiarendamist takistab või raskendab olulisel määral see, et menetlusosalised eelistavad avalikule e-

toimikule põhjendamatult muid menetlusdokumentide esitamise viise.

62. Avalduse esitamise viisist sõltuvad riigilõivumäärad muudavad samas riigilõivude tasumise

kontrollimise keerulisemaks. Nimelt võivad tekkida uut liiki vaidlused, nt selle üle, kas paberil või

elektronpostiga esitatud avalduselt tasutud täiendav riigilõiv on põhjendatud menetluskuluna kohtuvaidluse

kaotanud poolelt välja mõistetav.

63. Suure hulga menetlusosaliste suhtes ei ole erinev kohtlemine sobiv vahend menetlusökonoomia

tagamiseks ka teisel põhjusel. Kui isikul puudub võimalus või oskus arvutit ja Internetti kasutada või

võimalus anda digitaalallkirja (nt välismaalasel, sh teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikul), ei motiveeri

ka rahaline surve teda esitama kohtule dokumente avaliku e-toimiku kaudu. TsMS § 139 lõige 21 näeb ette,

et kui menetlusosalisel ei ole mõjuval põhjusel võimalik avaldust või kaebust elektrooniliselt avaliku e-

toimiku kaudu esitada, võimaldab kohus põhistatud taotluse alusel teha menetlustoimingu madalama

riigilõivumääraga. Kui isik kõrgema riigilõivu tasumisest vabastatakse, ei täida kõrgem riigilõivu määr tema

puhul oma eesmärki. Lisaks toob selline võimalus kaasa täiendavaid taotlusi ja vaidlusi, millega kohtutel

tuleb tegeleda.

64. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et menetlusökonoomiat ei soodusta see, kui kohtu kantselei

tehniliste tööoperatsioonide mõningane vähenemine saavutatakse täiendavate õiguslike ja tõenduslike

vaidluste hulga suurenemise, st kohtunike ja kohtu õigusteenistuse ametnike töökoormuse kasvuga.

65. Eelnõu seletuskirjast ei nähtu, millises osas loodeti menetlusökonoomia kasvu pelgalt andmete

sisestamise üleandmisest riigilt menetlusosalistele ning millises osas muutub õigusemõistmine avaliku e-

toimiku kaudu esitatud avalduste tõttu tervikuna säästlikumaks. Kohtute tehnilise töökoormuse vähendamine

ei suurenda menetlusökonoomiat, kui sellega ei vähene õigusemõistmisega kaasnev ressursikulu ühiskonnas

tervikuna. Kulu kantakse niisugusel juhul kohtusüsteemist lihtsalt üle menetlusosalistele. Mitte üksnes

ebasobiv, vaid lausa kontraproduktiivne on selline meede menetlusökonoomia suhtes siis, kui

menetlusdokumendi esitamiseks vajalike toimingute tegemine on menetlusosalise jaoks praktilistel põhjustel

keerukam kui väljaõppinud kohtupersonalile. Usutav on, et efektiivsemalt ja kvaliteetsemalt suudavad

kohtute infosüsteemidesse andmeid sisestada professionaalse väljaõppega kohtuametnikud, mitte sellega

harva või aeg-ajalt kokku puutuvad menetlusosalised. Ka menetlusosaliste tehniline töö, mida nad peavad

avalduse esitamisel tegema kohtu asemel, on teisendatav rahaliseks kuluks. Eriti ilmekalt väljendub see

juhtudel, kui menetlusosaline on sunnitud selleks pöörduma advokaadibüroo poole.

66. Kohtu ja isikute vahelisel suhtlemisel osa suhtluskanalite täiendav lõivustamine ei saa parandada

juurdepääsu kohtutele ega seda edendada, nagu väidab justiitsminister. Võrdne lõiv ei piiraks avaliku e-

toimiku kasutamist isikutel, kelle jaoks see on lihtsam kui muud suhtlusviisid. Juurdepääsu soodustatakse

seda enam, mida rohkem on isiku käsutuses suhtluskanaleid ja mida vähem seatakse nende kasutamisele

rahalisi ja muid tõkkeid.

67. Eeltoodust tulenevalt kahtleb kolleegium abinõu sobivuses. Kolleegium ei pea aga siinkohal tarvilikuks

kontrollida erineva kohtlemise sobimatust kohtukantseleide töökorralduse üksikasjaliku analüüsi ja täpse

kuluarvestuse põhjal, sest erinev kohtlemine on igal juhul põhiseaduse vastane proportsionaalsuse kontrolli

muude elementide tõttu.

68. Abinõu on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise sama efektiivse, kuid isikut vähem

koormava abinõuga (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-1-02, punkt 15).

69. Enamiku RLS lisa 1 ridade puhul on ilmselge, et kõrgema ja madalama riigilõivumäära vahe on oluliselt

suurem, kui seda saab olla avaliku e-toimiku väliselt esitatud avaldusega riigile põhjustatav lisakulu

tsiviilkohtumenetluses. Isegi RLS lisa 1 esimesest reast nähtuva minimaalse vahe (15 eurot) puhul ei saa

eeldada, et see kataks nimetatud lisakulu. Enamgi veel, avalduste puhul hinnaga 25 000 eurot ja enam

ületavad nii kõrgem kui ka madalam lõivumäär tsiviilasja lahendamise keskmise kulu (vt Riigikohtu

üldkogu 6. märtsi 2012. aasta otsus asjas nr 3-2-1-67-11, punkt 26.2). Avalduse esitamine muul viisil kui

elektrooniliselt avaliku e-toimiku kaudu ei põhjusta kohtusüsteemile sedavõrd tõsiseid tagajärgi, mida on

tarvis ära hoida RLS lisas 1 ette nähtud menetlusosaliste erineva kohtlemisega. Seetõttu ei ole erinev

kohtlemine vaidlusalusel määral kohtusüsteemi lisatöö kompenseerimiseks vajalik. Puudub ka vajadus

kallutada kohtuid senisest intensiivsemalt e-toimiku süsteemi kasutama just menetlusosaliste erineva

kohtlemise kaudu. Selleks on tõhusamaid ja menetlusosalisi säästvamaid vahendeid, iseäranis võimalus

asetada seadusega kohtutele e-toimiku süsteemi laialdasema kasutamise kohustus.

70. Kolleegium näeb sarnaselt õiguskantsleriga isikuid vähem koormava ja samas efektiivsema abinõuna e-

toimiku laialdasema kasutuselevõtu ja selle kaudu menetlusökonoomia soodustamisel seda, et e-toimiku

süsteem muudetakse nii menetlusosalistele kui ka kohtutele piisavalt kasutajasõbralikuks. Olukorras, kus

avalik e-toimik soovitakse muuta menetlusosaliste ja kohtu peamiseks suhtluskanaliks, peab riik selleks

tarvilikud investeeringud niikuinii tegema. Mugava ja kasutajasõbraliku avaliku e-toimiku korral ei näe

kolleegium põhjust, miks peaks keskmine Interneti kasutamise kogemusega Eesti elanik vajama rahalist

erikohtlemist selleks, et kallutada teda esitama avaldus kohtule avaliku e-toimiku kaudu. Järelikult ei ole

kohtusse pöördumise viisist sõltuv lõivumäärade eristamine menetlusökonoomia huvides vajalik.

71. Kolleegium lisab täiendavalt, et seni, kuni avalik e-toimik ei ole võimalikult mugav ja kasutajasõbralik

või menetlusosalised ei ole seda veel harjunud kasutama, ei ole rahaline survestamine selle kasutamiseks ka

mõõdukas abinõu. Praegusel juhul on kaalukausil õigusriigi ühed kõige olulisemad põhiõigused. Niisuguse

kaaluga põhiõiguste riivet ei saa õigustada alles juurutamisjärgus oleva infosüsteemi võimalikult kiireks

propageerimiseks. Ebavõrdsust kohtusse pöördumise ja edasikaebe põhiõiguste kasutamisel ning kohtusse

pöördumise ja edasikaebe põhiõiguste riive olulisust suurendab kohtusse pöördumise viisist sõltuvate

riigilõivumääradega tekitatud omandipõhiõiguse riive ulatus (praeguses põhikohtuasjas 200 eurot).

72. Asjakohane ei ole justiitsministri iseenesest õige väide, et seadusandjal on ulatuslik otsustusruum

ebavõrdse kohtlemise eemärgi ja riive intensiivsuse määramisel. Riigilõivumäärade diferentseerimisel ei ole

isikuid mitte üksnes erinevalt koheldud, vaid sellega riivatakse olulisi menetluspõhiõigusi ja

omandipõhiõigust. Nende õiguste riive põhjendatuse kontrollimisel tuleb kohtul olla seadusandja suhtes

range.

73. Erinevat kohtlemist ega omandi- ja menetluspõhiõiguste riivet ei välista ega mahenda see, et madalamat

määra nimetatakse seaduses soodusmääraks ja kõrgemat määra täismääraks. Niisuguste tähenduste

omistamine on eksitav eriti juhtudel, mil nii RLS lisa 1 teises kui ka kolmandas veerus sätestatud

riigilõivumäärad ületavad keskmise tsiviilasja lahendamisega kaasnevad kulud.

74. Eelnevat kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et avalduse esitamise viisist sõltuvad riigilõivumäärad

ei ole praegusel juhul proportsionaalsed.

75. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistab PSJKS § 15 lõike 1 punkti 2 alusel RLS

§ 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 (alates 1. juulist 2012 kehtivas redaktsioonis) vastuolus olevaks PS §-ga 11,

§ 12 lõikega 1, § 15 lõike 1 esimese lause, § 24 lõikega 5 ja §-ga 32 ning kehtetuks osas, mis sätestab

tsiviilkohtumenetluses avalduse muul viisil esitamisel kohustuse tasuda riigilõivu suuremas määras kui

avalduse elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu.

76. Kolleegium selgitab järgnevalt õiguslikku olukorda pärast praeguse Riigikohtu otsuse jõustumist. Kuna

kolleegium tunnistas põhiseadusvastaseks ja kehtetuks RLS § 57 lõiked 1 ja 15 ning lisa 1 vaid osas, milles

tsiviilkohtumenetluses tuleb avalduse muul viisil esitamisel tasuda riigilõivu suuremas määras kui avalduse

elektroonilisel esitamisel veebilehe www.e-toimik.ee kaudu, jääb praeguse otsuse jõustumisel RLS lisa 1

kolmas veerg kehtima osas, milles selles sätestatud lõivumäärad ei ületa teise veeru vastavaid määrasid.

Seega võrdsustuvad kolmanda veeru osalise kehtetuse tõttu selle lõivumäärad teise veeru lõivumääradega,

mistõttu kohaldatakse teise veeru lõivumäärasid sõltumata avalduse esitamise viisist. RLS lisas 1 tabelile

järgnevatest lausetest tuleneb käesoleva otsuse jõustumisest alates, et tsiviilasja hinna puhul üle 500 000

euro tasutakse riigilõivu 3200 eurot + 0,25 protsenti tsiviilasja hinnast, kuid mitte üle 10 000 euro. RLS § 57

lõikes 15 kaotavad käesoleva otsuse jõustumisel kehtivuse sõnad "ja seda, kas kaebus esitatakse

elektrooniliselt veebilehe www.e-toimik.ee kaudu".

77. TsMS § 150 lõike 1 punkti 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus taotleda tagasi enam tasutud riigilõiv.

Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt lõppeb riigilõivu tagastamise nõue kahe aasta möödumisel selle aasta

lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Riigikohtu üldkogu

otsusest tuleneb, et juhul, kui menetlus on jõustunud lahendiga lõppenud, ei saa isik enam tasutud riigilõivu

tagastamist nõudes lõivu põhiseadusvastasusele tugineda, kui tal oli võimalus esitada selline taotlus

menetluse ajal (vt Riigikohtu üldkogu 2. aprilli 2013. aasta määrus asjas nr 3-2-1-140-12, punkt 20).

Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Lea Kivi, Jaak Luik, Ivo Pilving