3-1-1-110-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-110-13

Otsuse kuupäev

9. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasjas U.I süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 202

lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a määrus kriminaalasjas nr

1-13-1878

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U.I kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja prokuröri abi Marika Kreutzberg

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

6. november 2013

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud

põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega.

2. Muus osas jätta kohtumäärus muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. U.I tunnistati Harju Maakohtu 3. aprilli 2013. a otsusega lühimenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 ja KarS § 202 järgi

ning teda karistati vangistusega vastavalt kuus ja neli kuud. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kuus kuud

vangistust, mida vähendati kolmandiku võrra. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristusena vangistus 11 kuud ja 7

päeva. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 4 päeva. Karistusaja algust arvestati tema

kinnipidamisest. U.I-lt mõisteti välja menetluskulud, sh sundraha ja määratud kaitsja tasu kokku summas 621 eurot 60 senti.

Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes leidis, et kantud karistuse hulka ei ole arvestatud eelvangistuses viibitud

päevi. Samuti vaidlustas ta mõistetud karistust, soovides vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Lisaks kinnitas

süüdistatav, et tal ei ole võimalik tasuda menetluskulusid ühe aasta jooksul, kuna tal puudub töökoht. Seetõttu taotles ta

enese osalist vabastamist menetluskulude hüvitamisest.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai 2013. a määrusega jäeti süüdistatava apellatsioon läbi vaatamata kui ilmselgelt

põhjendamatu. Esmalt selgitas ringkonnakohus, et eelvangistuses viibitud päevi on karistuse mõistmisel nõuetekohaselt

arvestatud. Arusaamatused selles osas tulenevad kohtuotsuse venekeelse tõlke ebatäpsusest. Seoses mõistetud karistuse ja

menetluskuludega märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsustus ja selle põhjendused karistuse ning menetluskulude osas

on seadusega kooskõlas. Vastuseks süüdistatava väitele, mille kohaselt tal ei ole võimalik tasuda menetluskulusid 12 kuu

jooksul, märkis ringkonnakohus, et tulenevalt KrMS §-dest 423 ja 424 saab menetluskulude tasumise tähtaega pikendada

maksimaalselt 12 kuuni.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule

ringkonnakohtu määruse tühistamist. Ta leiab, et karistuse mõistmisel tuleks enam arvestada süüdistatava isikut ja tema

edaspidise mõjutamise võimalust. Määruskaebuses kinnitatakse, et süüdistatav soovib tulevikus oma käitumist muuta.

5. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Marika Kreutzberg, et

ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud süüdistataval, välja arvatud

KrMS §-s 182 sätestatud juhul. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude

vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle

tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile.

Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS 18. peatüki 3. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus

saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist

võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid

ositi. Samas leiab kolleegium, et regulatsiooni, mil kohus saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude

vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise

eesmärki (süüdimõistetu varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks.

7. Püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, asus Riigikohus varasemas praktikas (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-12, p 7) seisukohale, et lähtudes KrMS § 313

lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus

määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Süüdistatava huvidest lähtuv pikem

tähtaeg võib aga kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt Riigikohtu 18. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-13,

p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, kui ühest kuust

pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende

ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb

hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes

kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.

8. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul

alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist tähtaega. Kooskõlas eelnevalt

märgituga on aga ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise

maksimaalne tähtaeg (1 aasta) tuleneb KrMS §-st 424. Käesoleva kohtumääruse eelmises punktis viidatud lahendis toonitas

Riigikohus, et süüdimõistva otsuse korral KrMS § 417 lg-st 2 erineva menetluskulude täitmise tähtaja andmisel saab kohus

lähtuda vaid KrMS § 313 lg 1 p-st 7. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o

pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seda põhjusel, et KrMS § 424 paikneb seadustiku 18. ptk 4.

jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, mitte kohtuotsuse koostamise nõudeid.

Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada. Samuti ei ole juhtudel,

mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist

või ajatamist, õige jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati KrMS §-st 424 lähtuvalt

maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.

9. Kuigi ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on kolleegiumi arvates eksitud sätte osas, millest lähtuvalt saab kohus

otsuse tegemisel pikendada kohtukulude vabatahtliku hüvitamise üldist tähtaega, on maakohtu otsus ka selles osas siiski

igati seaduslik ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Määruskaebuses ei ole välja toodud erilisi asjaolusid, mis

annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe

aasta. Selliseks asjaoluks ei ole iseenesest ka vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a

priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7).

10. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium

ringkonnakohtu määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise

tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 30. mai

2013. a määruse muutmata. Määruskaebuse jätab kolleegium rahuldamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi