3-1-1-109-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-109-13

Otsuse kuupäev

9. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Menetluskulude väljamõistmise vaidlustamine kriminaalasjas

Sergei Alhimenkovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

31. mai

2013.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-13-3525

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Alhimenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi

Merike Allikmäe, määruskaebus

Teised määruskaebemenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja prokuröri abi Vahur Verte

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. november 2013

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2013. a määruse põhiosa, asendades selles

sisalduvad õiguslikud põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva

otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega.

2. Muus osas jätta kohtumäärus muutmata.

3. Määruskaebus jätta rahuldamata.

4. Määrata Advokaadibüroole Uno Feldschmidt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sergei

Alhimenkovile seoses määruskaebemenetlusega osutatud riigi õigusabi eest 21 (kakskümmend

üks) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 3 (kolm) eurot ja 60

(kuuskümmend) senti. Jätta see menetluskulu süüdistatava kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22. aprilli 2013. a otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati Sergei Alhimenkov

süüdi KarS § 184 lg 1 järgi. Teda karistati ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2

alusel mõisteti liitkaristusena üks aasta kümme kuud ja seitse päeva vangistust. Kohus mõistis

süüdistatavalt välja menetluskulud, sh sundraha, määratud kaitsja tasu ja ekspertiisikulud kokku

summas 1848 eurot, märkides, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et isiku varaline

seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda ega esine ka muid erakordseid asjaolusid, mis

välistaksid vastava summa väljamõistmise. Arvestades summade suurust, pidas kohus siiski

võimalikuks pikendada vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega ja määrata, et menetluskulud

tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

2. Süüdistatav esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse temalt väljamõistetud menetluskulude

osas, leides, et maakohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et tal puudub vallas- või kinnisvara, mille

arvelt menetluskulusid tasuda ja alates 2009. aastast puudub tal ka sissetulek. Vangla ei garanteeri

talle tööd. Seetõttu palus S. Alhimenkov jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja pikendada

vabatahtliku tasumise tähtaega tema vanglast vabanemiseni, s.o 24. oktoobrini 2014.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2013. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja

määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et juba kokkuleppes on isikut teavitatud

kohustusest tasuda sundraha ja muud menetluskulud ning süüdistatav on sellega nõustunud.

Maakohtu kohtuistungil ei ole süüdistatav taotlenud menetluskuludest vabastamist ega ole ka

ringkonnakohtule esitanud dokumente, mis tõendaksid tema varatust. Samuti viitas kohus sellele, et

isik on süüdi tunnistatud suures koguses narkootilise aine omandamises, milline tegu eeldab varaliste

vahendite olemasolu. Süüdistatavale on võimaldatud tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul.

Tulenevalt KrMS §-dest 423 ja 424 on tegemist maksimaalse võimaliku tähtajaga menetluskulude

tasumise pikendamiseks ja ajatamiseks, mistõttu selle muutmiseks või pikendamiseks seaduslikud

võimalused puuduvad.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Merike Allikmäe, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist

ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Selle kohaselt ei ole ringkonnakohus piisavalt arvestanud

süüdistatava varalise olukorraga. S. Alhimenkov ei tööta juba pikemat aega, tal ei ole ka muud

sissetulekut.

5. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte,

et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud

süüdistataval, välja arvatud KrMS §-s 182 sätestatud juhul. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2

antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates

kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud,

saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse

kulude sissenõudmist sätestava KrMS 18. peatüki 3. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus

saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat

tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu

pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Samas leiab kolleegium, et regulatsiooni, mil kohus

saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud

üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise eesmärki (süüdimõistetu

varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks.

7. Püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, asus Riigikohus varasemas praktikas

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-12, p 7)

seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev

kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks

hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib aga

kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt Riigikohtu 18. juuni 2013. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-

67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, oleks kolleegiumi arvates

põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte

kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi

tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul

selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks

teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.

8. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb

tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku

täitmise üldist tähtaega. Kooskõlas eelnevalt märgituga on aga ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et

süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg (1 aasta) tuleneb

KrMS §-st 424. Käesoleva kohtumääruse eelmises punktis viidatud lahendis toonitas Riigikohus, et

süüdimõistva otsuse korral KrMS § 417 lg-st 2 erineva menetluskulude täitmise tähtaja andmisel saab

kohus lähtuda vaid KrMS § 313 lg 1 p-st 7. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes

kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist.

Seda põhjusel, et KrMS § 424 paikneb seadustiku 18. ptk 4. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi

täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, mitte kohtuotsuse koostamise nõudeid. Seega ei ole

kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada. Samuti ei ole

juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates

kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, õige jätta taotlust rahuldamata põhjendusega,

et juba kohtuotsuse tegemisel määrati KrMS §-st 424 lähtuvalt maksimaalne üheaastane kohtukulude

vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.

9. Kuigi ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on kolleegiumi arvates eksitud sätte osas, millest

lähtuvalt saab kohus otsuse tegemisel pikendada kohtukulude vabatahtliku hüvitamise üldist tähtaega,

on maakohtu otsus ka selles osas siiski igati seaduslik ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga.

Määruskaebuses ei ole välja toodud erilisi asjaolusid, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta. Selliseks asjaoluks

ei ole iseenesest ka vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a

priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7).

10. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohtu

kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud

põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate

põhistustega. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2013. a määruse

muutmata. Määruskaebuse jätab kolleegium rahuldamata.

11. S. Alhimenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Allikmäe esitas Riigikohtule taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebuse koostamise eest summas 21 eurot 60

senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21

lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse p-st 28 juhindudes rahuldada.

KrMS § 187 lg 2 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu süüdistatava kanda.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi