3-2-1-145-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-145-13

Määruse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Swedbank AS-i avaldus Kaido Saveljevi pankroti

väljakuulutamiseks (menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-11-63719

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kaido Saveljevi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Võlausaldaja Swedbank AS (registrikood 10060701),

seaduslik esindaja juhatuse liige Rait Pallo

Võlgnik Kaido Saveljev, esindaja vandeadvokaat Rainer

Kuulme

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-11-63719 ja

Harju Maakohtu 30. jaanuari 2013. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles jäeti Swedbank AS-

ilt Kaido Saveljevi kasuks välja mõistmata menetluskulu 285 eurot 45 senti ületavas summas.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada Kaido Saveljevi avaldus ja mõista

Swedbank AS-ilt Kaido Saveljevi kasuks välja täiendavalt 1397 (üks tuhat kolmsada

üheksakümmend seitse) eurot 55 senti.

3. Ülejäänud osas jätta kohtute määrused muutmata.

4. Määruse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine:

„4.1. Rahuldada Kaido Saveljevi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus ning mõista

Swedbank AS-ilt Kaido Saveljevi kasuks välja võlgniku menetluskulud 1683 (üks tuhat

kuussada kaheksakümmend kolm) eurot.

4.2. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada Swedbank AS-i tasuma Kaido

Saveljevile hüvitatavatelt menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 ettenähtud

ulatuses."

5. Määruskaebus rahuldada.

6. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Partnerid (arvelduskonto nr 221045633635,

Swedbank AS) 13. juunil 2013 Kaido Saveljevi määruskaebuse eest tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank AS (võlausaldaja) esitas 28. detsembril 2011 Harju Maakohtule pankrotiavalduse Kaido

Saveljevi (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Harju Maakohus jättis 9. aprilli 2012. a määrusega ajutise pankrotihalduri nimetamata ja lõpetas

menetluse. Menetluskulud jättis maakohus täies ulatuses võlausaldaja kanda. Tallinna

Ringkonnakohus jättis 31. mai 2012. a määrusega maakohtu määruse resolutsiooni muutmata, muutis

osaliselt määruse põhjendusi ning jättis määruskaebuse rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu

menetluskulud jättis ringkonnakohus võlausaldaja kanda. Ringkonnakohtu määrus jõustus 19. juunil

2012.

2. Võlgnik esitas 12. juulil 2012 menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse ja

menetluskulude nimekirja, paludes võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista menetluskulud

1683 eurot ning määrata viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Võlausaldaja ei esitanud võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avaldusele vastust ega

vastuväiteid.

4. Harju Maakohus rahuldas 30. jaanuari 2013. a määrusega võlgniku menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja võlgniku

menetluskulud 285 eurot 45 senti ning viivise VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud ulatuses.

Maakohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1, § 175 lg-le 1

(alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale redaktsioonile). TsMS § 475 lg 1 p 122 kohaselt on

pankrotimenetluse algatamine hagita asi. TsMS § 172 lg-s 8 sätestatakse, et vajalikud kohtuvälised

kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava

hüvitisega. Kohtuväliste kulude hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne

menetlusosalise kanda. TsMS § 152 lg 3 sätestab, et kohus määrab tunnistajatasu tunnimäära

Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse

22. detsembri 2005. a määrusega nr 322 kehtestatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade

menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse

tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi

Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Võlausaldaja pankrotiavalduse kohtusse esitamise

ajal (28. detsembril 2011) määras palga alammäära Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määrus nr 90

(„Töötasu alammäära kehtestamine"), millega oli kehtestatud tunnipalga alammääraks 27 krooni

(s.o 1 euro 73 senti). Seega said menetlusosalised ette näha võimalikke menetluskulusid lepingulise

esindaja kuluna maksimaalselt tunnitasu määra 17 eurot 30 senti arvestuses (s.o 10-kordne tunnitasu

alammäär). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-17-11 tehtud lahendis põhjendanud hagita menetluses

õigusabikulude piiratumat hüvitamist sellega, et enamasti ei lahendata hagita menetluses keerulisi

õigusküsimusi. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses

professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud

ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Kuna võlgniku

menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on hüvitatava kulu suuruse osas selgelt põhjendamatu,

tuleb TsMS § 175 lg 1 teises lauses sätestatu kohaselt kontrollida lepingulise esindaja kulude

põhjendatust ja vajalikkust.

Võlgniku esindaja on osutanud kohtuasjas võlgnikule õigusteenust kokku 16,5 töötundi. Kõik

toimingud on olnud põhjendatud ja vajalikud, kajastuvad kohtuasja toimikus, toiminguteks kulunud

aeg on olnud mõistlik. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtuasjas on olnud õigustatud ning

viinud positiivse lahendini. Seega on põhjendatud, et võlausaldaja hüvitab õigusabikulud. Arvestades

võlgniku tegelikke kulutusi õigusabile, on põhjendatud hüvitada lepingulise esindaja kulud

maksimaalses lubatud määras, s.o 10-kordsest tunnipalga alammäärast lähtuvalt. Eelnevast tulenevalt

peab võlausaldaja võlgnikule hüvitama menetluskulu 285 eurot 45 senti (16,5x17,3).

5. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada maakohtu määrus osas,

millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, ning

teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud kokku

1683 eurot.

6. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. mai 2013. a määrusega ringkonnakohtu määruse muutmata

ning võlgniku määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei saa asjas menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel lähtuda

hagimenetluse sätetest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse

ajutise halduri nimetamise asi hagita menetluses. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel

lähtuda TsMS § 172 lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt vajalikud kohtuvälised kulud (seega siis ka

kulud menetlusosaliste esindajatele TsMS § 144 p 1 järgi) hüvitatakse hagita menetluses

menetlusosalistele samadel alustel tunnistajatele makstava hüvitisega. Viidatud sätte rakendamist on

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis analüüsinud asjades nr 3-2-1-17-11 ja nr 3-2-1-18-11

tehtud määrustes. Maakohus on põhjendatult lähtunud TsMS § 172 lg-st 8.

TsMS § 152 lg 3 kohaselt määrab kohus tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega

kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2005. a määruse

nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja

kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam-

ja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär.

Töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse 11. juuni 2009. a määruse nr 90

kohaselt oli kehtestatud töötasu alammääraks tunnis 27 krooni ja alates 2011. aasta 1. jaanuarist

1 euro 73 senti. Pankrotiavalduse esitamise ajal 28. novembril 2012 said menetlusosalised ette näha

maksimaalse tunnitasu määrana 17 eurot 30 senti. Maakohtul oli seetõttu võimalik

kaalutlusotsustusega määrata võlgniku põhjendatud õigusabikulude tunnitasu vahemikus 1 euro

73 senti kuni 17 eurot 30 senti ning arvestuse aluseks ei saa võtta käsunduslepingust tulenevat

tunnihinda 85 eurot. Kohus on võtnud arvestuse aluseks maksimummäära 17 eurot 30 senti ja

korrutanud selle 16,5, s.o võlgniku esindamiseks kulunud tundide arvuga. Eeltoodud põhjendustel

jääb määruskaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus

tühistada täielikult ja maakohtu määrus osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, ning teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt

võlgniku kasuks välja menetluskulud kokku 1683 eurot.

Määruskaebuse kohaselt on kohus jätnud ebaõigesti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata

menetluskulud 1397 eurot 55 senti, leides ekslikult, et võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise

avalduses on kulu suurus selgelt põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse

nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2

kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast,

lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt

12 800 eurot. Seaduses sätestatud piirmäära (12 800 eurot) ei ületatud ja kohus on ka ise õigesti

lugenud võlgniku esindaja töö mahu (16,5 tundi) mõistlikuks, mistõttu ei saa võlgniku hinnangul

lugeda menetluskulude kindlaksmääramise avaldust selgelt põhjendamatuks. Juhul kui

menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ei saa lugeda selgelt põhjendamatuks ja lepingulise

esindaja kulude kohta vastuväidet ei esitata, siis ei saa kohus võlgniku hinnangul TsMS § 175 lg 1

kohaselt lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollida, vaid selline

menetluskulude avaldus tuleks TsMS § 175 lg 1 mõtte kohaselt täies ulatuses rahuldada.

Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13 nähtuvalt on kohtupraktika kohaselt kohtud hagita

menetluses vastuväite esitamata jätmise korral õigusabikulud välja mõistnud suuremas ulatuses kui

tunnistaja tasu alusel, st lähtutud on TsMS § 175 lg-st 1 tulenevast põhimõttest, et menetluskulude

avaldusele vastuväite mitteesitamisel peab kohus järgima vaid TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestatud

lepingulise esindaja tasu piirmäära (mitte arvestama tunnistaja tasu piirmääraga). Kuna võlausaldaja

ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud, siis tuleks menetluskulud võlausaldajalt täies

ulatuses (s.o 1683 eurot) välja mõista.

9. Võlausaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause

alusel tühistada osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulu

285 eurot 45 senti ületavas summas. Asjas on võimalik tühistatud osas teha uus määrus, millega

mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks täiendavalt välja 1397 eurot 55 senti. Määruskaebus

rahuldatakse.

11. Kolleegium vastab kõigepealt küsimusele, kas praegusel juhul tuli menetluskulude

kindlaksmääramisel lähtuda TsMS § 175 alates 1. jaanuarist 2013 kehtivast redaktsioonist või

pankrotiavalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioonist. Võlgnik tugineb oma kaebuses sellele, et

kuna võlausaldaja ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud, tuleks menetluskulud

võlausaldajalt täies ulatuses (s.o 1683 eurot) välja mõista.

12. Praeguses tsiviilasjas esitati pankrotiavaldus 28. detsembril 2011, mil TsMS § 175 lg 1 esimene

lause kehtis järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud,

mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses." Seega oli kohtul selle redaktsiooni

kohaselt kohustus kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ka omal algatusel ja

menetlusosalised said seda ette näha (vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-107-13, p 14).

Seega on maakohus praegusel juhul ekslikult viidanud alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale TsMS § 175

lg 1 redaktsioonile, sest kohaldada tuli pankrotiavalduse esitamise ajal (28. detsembril 2011) kehtinud

redaktsiooni. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust parandanud. Samas ei ole see kohtumääruste

tühistamise aluseks, kuna sisuliselt on kohtud siiski võlgniku menetluskulude vajalikkust ja

põhjendatust hinnanud.

13. Praegusel juhul ei olnud põhjendatud lähtuda õigusabikulu väljamõistmisel tunnistajatasu

määradest. Kohtud on jätnud võlgniku esindajakulude kindlaksmääramise taotluse olulises osas

rahuldamata, tuginedes eelkõige Riigikohtu varasemale praktikale, mille järgi tuli hagita menetluses

esindajakulude kindlaksmääramisel juhinduda TsMS § 172 lg 8 esimese lause järgi tunnistajatele

makstavast hüvitisest, kuni muid piirmäärasid kehtestatud ei ole (vt nt Riigikohtu 31. mai 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p-d 19−22; 1. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, p-

d 10−13). Riigikohtu 19. juuni 2013. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on varasemat praktikat

muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude

väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada TsMS § 175 lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on

TsMS § 175 lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud

lahendit, samuti Riigikohtu 2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11).

14. Võlgnik on määruskaebuses tuginenud ekslikult sellele, et tegemist on mittevaralise nõudega

tsiviilasjaga ning et Vabariigi Valitsuse 4. septembri 2008. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja

kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega

tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude

teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot.

PankrS § 3 lg-st 2 tulenevalt oli praegusel juhul tegemist hagita menetluses lahendatava asjaga.

Hagita menetluses ei ole Vabariigi Valitsus TsMS § 175 lg 4 alusel kehtestanud teistelt

menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäära (vt Riigikohtu 2. oktoobri

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 12). Seetõttu tuleb asjas õigusabikulud määrata üksnes

kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud" alusel. Kohtud on avaldaja menetluskulude nimekirja ja selles

näidatud kulude koosseisu põhjalikult analüüsinud ja leidnud, et 16,5 tundi on põhjendatud ja vajalik

ajakulu. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud diskretsiooniõigust võlgniku esindamiseks kulutatud

töötundide määramisel ületanud. Asja materjalidest ei järeldu, et ka võlgniku arvestatud õigusabi

tunnihind 85 eurot + käibemaks oleks praegustel asjaoludel ülemäärane. Riigikohtu senises praktikas

on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-115-13, p 25). Võlgnik on TsMS § 174 lg 6 kohaselt kinnitanud (I kd, tl 237), et ta ei ole

käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb

võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista kokku 1683 eurot (16,5 * (85 eurot + käibemaks 20%)).

15. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa