3-2-1-79-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-79-13

Määruse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Larissa Urbaniku hagi korteriühistu LÄÄNE 7 TARTU

vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-4873

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Larissa Urbaniku kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Larissa Urbanik, esindaja vandeadvokaat Karl Saavo

Kostja korteriühistu LÄÄNE 7 TARTU (registrikood

80124526), esindaja vandeadvokaat Urmas Kõrgesaar

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda tsiviilasi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Larissa Urbanik (hageja) esitas 2. veebruaril 2012 Tartu Maakohtule korteriühistu LÄÄNE 7

TARTU (kostja) vastu hagi, milles palus tunnistada kostja esitatud töölepingu ülesütlemise avaldus

tühiseks, tunnistada ja lugeda, et tööleping ei ole ülesütlemisega lõppenud, kohustada kostjat

võimaldama hagejal koristajana töötada ja lubada tal koristada õue ja trepikodade koridore. Hageja

palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 1. veebruaril 2002 töölepingu, mille alusel asus hageja kostja

juures tööle koristajana. Tartu Maakohtu 16. detsembri 2009. a määrusega tsiviilasjas nr 2-09-30658

kinnitati poolte kompromiss, millega kostja kohustus maksma hagejale töötasu 34 000 krooni. Hageja

loobus kompromissis märgitud töötasust tingimusel, et kostja jätkab temaga töölepingut. Kostja

soovis hagejaga sõlmitud töölepingut muuta. Hageja ei nõustunud töölepingu muudatustega ning

esitas kohtutäiturile avalduse tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruse täitmiseks. Kostja täitis

hageja nõude ja kohtutäitur lõpetas 26. mail 2011 täitemenetluse. 6. jaanuaril 2012 esitas kostja

hagejale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatas, et ütleb töölepingu alates 9. jaanuarist 2012

üles usalduse kaotuse tõttu töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel. Selgituseks märkis kostja,

et hageja on rikkunud poolte kokkulepet, et töösuhte jätkumise korral ei nõua hageja kostjalt

tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruses märgitud töötasu. Kuna hageja rikkus poolte

kokkulepet, kaotas kostja tema vastu usalduse.

Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda ja ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega.

Töötasu nõudmine ei saa põhjustada tööandja usalduse kaotust. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-30658

tehtud kohtumäärus jõustus enam kui kaks aastat enne töölepingu ülesütlemist, ei öelnud kostja

töölepingut üles mõistliku aja jooksul.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja kaotas hageja vastu usalduse, sest hageja rikkus kokkulepet, et ta ei nõua kostjalt töösuhte

jätkumisel kompromissis kokkulepitud töötasu. Tööleping oleks tulnud lõpetada juba 2011. a

veebruaris, kuid kostja sai alles majandusaasta aruande valmimisel teada, millise kohtumääruse alusel

kohtutäitur kostjalt raha välja mõistis. Ülesütlemisavalduse esitamine viibis seetõttu, et hageja

asemele ei leitud töötajat. Juhuks kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, palus kostja

lõpetada töölepingu ülesütlemisavalduses märgitud ajast.

3. Tartu Maakohus rahuldas 13. juuni 2012. a otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus leidis, et töölepingu ülesütlemine on tühine, lõpetas töölepingu kostja avalduse alusel

9. jaanuarist 2012 ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hageja kolme kuu keskmise töötasu

suuruse hüvitise 533 eurot 52 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt kinnitas maakohus 16. detsembril 2009 tsiviilasjas nr 2-09-30658 poolte

kompromissi, mille kohaselt maksab kostja hagejale tema töötasu nõude vaidluse lõpetamiseks

34 000 krooni. Maakohtu määrus jõustus edasikaebamise õiguseta. 11. jaanuaril 2010 allkirjastas

hageja kostja teate, mille järgi hageja ei nõua kostjalt kompromissimääruses märgitud töötasu, kui

tööleping lõppeb hageja algatusel. Hageja nõuab kostjalt töötasu väljamaksmist, kui kostja ütleb

hagejaga sõlmitud töölepingu üles.

Kohtumääruse täitmise nõudest loobumine ei ole kooskõlas hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega ning

on seega võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 lg 2 järgi tühine. Kostja käitus pahauskselt, sest sõlmis

hagejaga töötasu maksmise kohta kompromissi, kuid võttis hiljem temalt allkirja selle kohta, et

hageja ei nõua töötasu ja seega kohtumääruse täitmist. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda.

Kostja täitis tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud maakohtu määrusest tuleneva nõude kohtutäituri otsuse

alusel jaanuaris 2011. Isegi kui kostjal oleks olnud alust tööleping üles öelda, ei ole see kehtiv, sest ta

ei öelnud töölepingut üles TLS § 88 lg-s 4 sätestatud mõistliku aja jooksul. Seega on kostja

6. jaanuari 2012. a ülesütlemisavaldus TLS § 104 lg 1 järgi tühine.

Kostja on võtnud tööle uue koristaja ja esitas maakohtule taotluse lugeda tööleping igal juhul

lõppenuks ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast, s.o 9. jaanuarist 2012. Kostja taotlus tuleb

TLS § 107 lg 2 alusel rahuldada.

Pooled avaldasid kohtuistungil, et hageja keskmine töötasu oli 177 eurot 84 senti kuus. Arvestades

töölepingu ülesütlemise asjaolusid tuleb kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista

hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Asjaolu, et kostja on mittetulundusühing, kelle

kasutuses olev raha koguneb korteriomanike maksetest, ei anna alust vähendada hüvitist alla seaduses

sätestatud määra. Kostja on tööandja, kes peab TLS § 28 lg 1 kohaselt täitma oma kohustusi töötaja

vastu lojaalselt. Töötasu maksmisest kõrvale hoidmine ei ole töötaja suhtes lojaalne käitumine.

Töölepingu ülesütlemine põhjusel, et töötaja nõudis saamata jäänud töötasu, on selline asjaolu, mille

tõttu kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Asjaolu, et

kostja sissetulekud koosnevad ühistu liikmete tehtavatest maksetest, annab aluse jätta kostjalt

väljamõistetav hüvitis suurendamata.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus

lõpetas töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel 9. jaanuarist 2012, ning teha selles osas uue otsuse, millega

lugeda, et tööleping ei ole lõppenud. Samuti palus hageja teha täiendava otsuse, millega tuvastada

kostja juhatuse liikme tegevuse seadusvastasus ja anda tema süütegude uurimine üle prokuratuurile.

Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

5. Kostja ei vastanud hageja apellatsioonkaebusele.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 25. veebruari 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt hindas maakohus kõiki tõendeid, kohaldas õigesti materiaal- ja

menetlusõiguse norme ning luges põhjendatult töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel lõppenuks.

Põhjendamata on hageja seisukoht, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral pidi

maakohus rahuldama tema taotluse ja tuvastama töölepingu kehtivuse.

TLS § 107 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, on

töötajal õigus taotleda ülesöeldud töösuhte lõpetamist, mitte aga töösuhte jätkumist. Tööle

ennistamine on võimalik vaid juhul, kui sellega on nõus mõlemad töösuhte pooled. Kuivõrd kostja ei

olnud nõus töölepingu ülesütlemise tühisuse korral hagejat tööle ennistama, ei olnud maakohtul alust

rahuldada hageja taotlust ja töösuhte jätkuvust tuvastada. Seadusandja on TLS § 107 lg-s 2 ettenähtu

kehtestamisel lähtunud eeldusest, et poolte sundimine töösuhte jätkamiseks ei sobitu lepinguvabaduse

põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui

kestvussuhet. Töötaja õigused on kaitstud sellega, et töölepingu lõpetamisel TLS § 107 lg-s 2

nimetatud juhul maksab tööandja töötajale TLS § 109 lg 1 alusel hüvitist tema kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka hageja ringkonnakohtu istungil esitatud

väide, et TLS § 107 lg 2 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 11. Hageja ei esitanud maakohtu

apellatsioonkaebust maakohtu otsuse selle osa peale, millega mõisteti kostjalt TLS § 109 lg 1 alusel

välja hüvitis.

Hageja esitatud täiendava otsuse tegemise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna ta ei esitanud

maakohtus nõuet tuvastada kostja juhatuse liikme tegevuse seadusvastasus ja anda tema süütegude

uurimine üle prokuratuurile. Kui hageja arvates on kostja juhatuse liige pannud toime süüteo, on

hagejal õigus esitada prokuratuurile avaldus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha töölepingu

jätkumise kohta uue otsuse.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti TLS § 107 lg-t 2. Nimetatud säte oleks

tulnud jätta VÕS § 6 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 2 alusel kohaldamata, kuna see

kahjustab hagejat ebamõistlikult, võimaldades kostjal vabaneda hagejast mistahes põhjusel.

TLS § 107 lg 2 on vastuolus põhiseadusega, sest sellest tulenev töölepingu lõpetamise nõue, mis

piirab töötaja õigusi, ei ole piisavalt põhjendatud.

8. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et tööleping on lõppenud, ei saa pooled

kassatsiooniastmes vaielda töölepingu lõppemise üle. Vaidluse sisuks saab olla üksnes töölepingu

lõppemise alus. Seega ei saa hageja nõuda töölepingu kehtivuse tuvastamist.

Ringkonnakohus kohaldas TLS § 107 lg-t 2 õigesti. Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et see säte

ei ole põhiseadusega vastuolus. Tööandja õigust töötajaga sõlmitud tööleping TLS § 107 lg 2 alusel

kohtu kaudu lõpetada, on tasakaalustatud töötaja õigusega saada rahalist hüvitist, samuti

tööandjapoolsete ülesütlemispiirangutega. Tööle ennistamise instituudi kaotamise eesmärgiks on

vältida olukorda, et töösuhe jääb kehtima seetõttu, et ülesütlemisavalduses või -protsessis on tehtud

vigu.

9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel kohtukoosseisul tekkisid 2. septembril 2013 asja

läbivaatamisel põhimõttelist laadi eriarvamused TLS § 107 lg 2 kohaldamise ja tõlgendamise kohta.

Kolleegium andis 9. septembri 2013. a määrusega asja TsMS § 18 lg 2 alusel lahendamiseks

kolleegiumi kogu koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 19 lg 4

p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3

teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.

Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et TLS § 107 lg-s 2 sätestatud kohtu kohustus

lõpetada tööleping ühe poole taotlusel ilma töölepingu mõlema poole huve kaalumata, võib olla

vastuolus põhiseadusega.

11. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval

põhjusel, eelkõige juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi

arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Käsunduslepingu, mille alaliigiks on ka tööleping

(vt TLS § 1 lg 3), võib kumbki lepingupool samuti üles öelda erakorraliselt juhul, kui ilmneb, et kõiki

asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles

öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja

möödumiseni või käsundi täitmiseni (vt VÕS § 631). VÕS § 1 lg 1 järgi kohalduvad töölepingule

võlaõigusseaduse üldosa sätted. Võlaõigusseaduse üldise põhimõtte järgi kehtib kestvusleping edasi

juhul, kui seda on küll proovitud üles öelda, kuid ülesütlemine on tühine. Ka lepingust taganemise

tühisuse korral kehtib leping edasi. Kuid TLS § 107 lg 2 sätestab töölepingu lõpetamise aluse, mis

võimaldab erandina lõpetada töölepingu üksnes tingimusel, et enne seda oli üks lepingupooltest

proovinud töölepingut seadusevastaselt üles öelda.

TLS § 107 lg 1 kohaselt, kui töövaidlusorgan tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest

tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu

põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kuigi sellisel juhul peaks

tööleping edasi kehtima, võib kohus või töövaidluskomisjon TLS § 107 lg 2 järgi töölepingu tööandja

või töötaja taotlusel siiski lõpetada. TLS § 107 lg 2 järgi lõpetab kohus või töövaidluskomisjon

töölepingu poole taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse

korral. Erinevalt TLS § 107 lg-s 2 sätestatust ei rahulda kohus või töövaidluskomisjon tööandja

taotlust, kui töötaja on ülesütlemise ajal rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust

või töötaja on valitud töötajate esindajaks, v.a juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see

mõistlikult võimalik (TLS § 107 lg 3).

Kolleegium näeb probleemi eelkõige selles, et TLS § 107 lg 2 annab muu hulgas tööandjale, kes

proovis töölepingut seadusvastaselt lõpetada, siiski õiguse kohtult või töövaidluskomisjonilt

tingimusteta taotleda sama töölepingu lõpetamist. Selline regulatsioon võimaldab tööandjal

seadusvastase tegevuse kaudu iga töölepingu lõppkokkuvõttes seaduslikult lõpetada. Samuti muudab

TLS § 107 lg 2 sisutuks TLS § 85 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt ei või tööandja töölepingut

korraliselt üles öelda.

Samuti näeb kolleegium probleemi selles, et töötaja hüvitise saamise nõue TLS § 109 lg-te 1–3 järgi

ei pruugi olla proportsionaalne õiguskaitsevahend. Seda eelkõige põhjusel, et juhul, kui töötajal oleks

õigus suuremale hüvitisele kui TLS § 109 lg 1 esimese lause järgi ette nähtud hüvitis kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses, peab ta TLS § 109 lg 1 teise lause järgi suurema hüvitise saamiseks

algatama töövaidluse. Samas lõppeks töölepingu edasikehtimisega (töösuhte jätkumisega) töötajale

kahju tekitamine ning vaidlust selle kahju hüvitamise osas ei tekiks. Kuna TLS § 109 lg 3 järgi

hõlmab TLS § 109 lg-s 1 nimetatud hüvitis ka töötaja kaotatud töötasu alates töölepingu

ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni TLS § 107 lg 2 järgi, siis on TLS § 109 lg 1 esimeses

lauses nimetatud hüvitise suurus ilmselgelt ebapiisav ning ei kata enamikel juhtudel, kus pooled

vaidlevad töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse üle, töötaja kaotatud töötasu. Seega toob

praegune regulatsioon enamikel juhtudel kaasa selle, et töötaja, kellega on tööleping TLS § 107 lg 2

järgi lõpetatud, peab oma õiguste kaitseks esitama tööandja vastu kahju hüvitamise nõude ning

tõendama, et talle on tekkinud seoses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega suurem kahju, kui

kuuluks hüvitamisele TLS § 107 lg 1 esimese lause järgi. Kahjuhüvitisnõude esitamiseks ning

töövaidluses edukaks osalemiseks peaks töötaja tegema kulutusi õigusabile, mida talle eduka

kohtuvaidluse korral hüvitatakse (lepingulise esindaja kuludena) üksnes TsMS §-s 175 sätestatud

ulatuses (st osaliselt).

12. Kolleegiumi enamuse arvates võib TLS § 107 lg 2 olla vastuolus põhiseadusega. On kahtlus, et

TLS § 107 lg 2 riivab ebaproportsionaalselt omandipõhiõigust (PS § 32), võrdsuspõhiõigust (PS § 12)

ja kutsevabaduse põhiõigust (PS § 19). Samuti võib see säte olla vastuolus õiguskindluse ja

sotsiaalriigi põhimõtetega (PS §-d 10 ja 14) ning põhimõttega, et töötingimused on riigi kontrolli all

(PS § 29 lg 4).

Eelnimetatud põhjustel peab kolleegium vajalikuks, et üldkogu otsustaks, kas TLS § 107 lg 2 on

põhiseadusega kooskõlas.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu