3-2-1-132-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-132-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi hagi Madis Metsa vastu

6710 euro 23 sendi ja lisanduva viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-4980

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising Aktsiaseltsi kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2350 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (registrikood

10434248), esindaja vandeadvokaat Piret Blankin

Kostja Madis Metsa, esindaja vandeadvokaat Armand

Reinmaa

Asja läbivaatamise kuupäev

11. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-4980 osas,

milles ringkonnakohus jättis Madis Metsalt Swedbank Liising Aktsiaseltsi kasuks välja

mõistmata 2350 eurot ja viivise sellelt summalt ning jaotas menetluskulud. Saata asi tühistatud

osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta ülejäänud osas ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

4. Tagastada Swedbank Liising Aktsiaseltsile 9. juulil 2013 kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon 100 (ükssada) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (hageja) esitas 3. veebruaril 2012 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse, milles palus Madis Metsalt (kostja) välja mõista 6390 eurot. Maakohus tegi

16. veebruaril 2012 kostjale makseettepaneku. Kostja esitas 12. märtsil 2012 makseettepanekule

vastuväite. Pärnu Maakohus lõpetas 17. aprilli 2012. a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis

asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Hageja esitas 16. mail 2012

maakohtule hagi, milles palus kostjalt välja mõista 6710 eurot 23 senti ja alates hagi esitamisest kuni

põhinõude täitmiseni viivise, mille määraks on 0,25% põhivõlast 6237 eurot 88 senti päevas.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Eesti Teede Grupp OÜ (liisinguvõtja) 17. augustil 2007

liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Mercedes-Benz C180 (sõiduk). Samal kuupäeval

sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu, mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada

liisinguvõtja kohustuse kohane täitmine. Liisinguvõtja jättis hagejale maksed nõuetekohaselt

tasumata. Hageja ütles 25. augustil 2009 liisingulepingu üles. Hageja sai sõiduki oma valdusesse

11. detsembril 2009. Sõiduk müüdi hinnaga 9127 eurot 65 senti. Sõiduki müügist saadu ei katnud

hageja liisingulepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu (15 837 eurot 88 senti), mis koosneb vara

jääkmaksumusest 13 011 eurot 8 senti (käibemaksuta), debitoorsest võlast 2140 eurot 19 senti,

sõiduki tagastamise ja müügi kulust 214 eurot 26 senti (käibemaksuta) ja viivisevõlast 472 eurot

35 senti. Hageja palus enda kasuks välja mõista liisingulepingujärgse võla ja sõiduki võõrandamisest

saadud summa (käibemaksuta) vahe 6710 eurot 23 senti, samuti viivise.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et hageja võõrandas

sõiduki turuhinnast tunduvalt odavamalt. Tühised on liisingulepingus sisalduvad tüüptingimused,

mille kohaselt võetakse liisinguandja hüvitisnõude arvestamisel arvesse liisingueseme müügihind,

mitte väärtus liisingueseme liisinguandjale tagastamisel.

3. Harju Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2012. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 5262 eurot 87 senti ja alates hagi esitamisest viivise, mille määraks päevas oli 0,25%

põhivõlast 5262 eurot 87 senti, kuni põhivõla tasumiseni, kuid selliselt, et põhivõlg 5262 eurot

87 senti ja viivis kokku ei ületaks 27 166 eurot 67 senti.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral

hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige

liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud

juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu

ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise

nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

Lepingu p 3.7, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama kahju, omandamisega seotud kulude

hüvitamata vahe ning muud kulud, on kooskõlas VÕS § 367 lg-ga 1. Lepingu p 7.4.1 järgi võetakse

hüvitamisele kuuluvate summade arvestamisel aluseks võõrandamisest saadav rahasumma.

VÕS § 367 lg 3 viitab kulude suuruse määramisel liisingueseme turuväärtusele selle tagastamise ajal.

Seega erineb lepingu p 7.4.1 arvestuse aluseks olev põhimõte küll seaduses sätestatust, ent ei välistata

liisinguvõtja õigust tugineda kulude suuruse arvestamisel liisingueseme turuväärtusele. Seega ei ole

lepingu p-s 7.4.1 sätestatud kulude arvestamise metoodika teist poolt oluliselt koormav. Samuti ei ole

poolte õigused ja kohustused tasakaalust väljas ning ei muuda lepingu saavutamise eesmärki

küsitavaks VÕS § 42 lg-te 1 ja 2 järgi.

Kuna pooled ei vaidle selle üle, et leping on üles öeldud, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 76 lg 1,

§ 101 lg 1 p-de 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 367, § 142 lg 1, § 145 lg-te 1, 2 ja § 65 lg 1 alusel

liisingulepingu p-dest 3.7 ja 7.4.1 ning käenduslepingu p-st 1 tulenevate kohustuste täitmist

käendajalt ehk kostjalt.

VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi on tähtis, milline oli liisingueseme turuväärtus liisinguandjale

tagastamise hetkel ja kas sõiduki müügihind vastas turuväärtusele. Kuna kumbki pool ei esitanud

tõendeid selle kohta, milline oli sõiduki turuväärtus sõiduki tagastamise ajal detsembris 2009, saab

lähtuda sellest, milline võis olla sõiduki väärtus tagastamise ajale kõige lähedasemal ajal ehk aprilli

alguses 2010. Kostja esitatud spetsialisti hinnangu kohaselt oli sõiduki turuhind 2010. aasta aprillis

14 100 kuni 14 300 eurot. Ei ole alust kahelda esitatud arvamuses, sest selles on kirjeldatud järelduste

saamiseks kasutatud metoodikat ning esitatud andmed, millel järeldus põhineb. Kohtupraktikas on

asutud seisukohale, et kui liisinguese müüakse turuhinnast 10% madalama hinnaga, siis tuleb lugeda,

et müük on toimunud turuhinnaga. Sellist käsitlust arvestades oleks sõiduk müüdud turuhinnaga ka

siis, kui see oleks müüdud 10 575 euro eest (11 750 eurost 10% on 1175 eurot, 11 750 eurot -

1175 eurot = 10 575 eurot). Seega oli sõiduki turuväärtus 2010. aasta aprillis ilma käibemaksuta

10 575 eurot.

Kuna pooled ei vaidle liisinguvõtja võla üle, siis on kostja kohustuste suurus liisingulepingu p 3.7 ja

p 7.4.1, käenduslepingu p 1 ning VÕS § 367 lg-te 1 ja 3 järgi 5262 eurot 87 senti (jääkmaksumus

13 011 eurot 8 senti + debitoorne võlg 2140 eurot 19 senti + viivis 472 eurot 35 senti + võõrandamise

ja tagastamise kulud 214 eurot 25 senti - turuväärtus 10 575 eurot).

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus vähendada kostjalt hageja

kasuks välja mõistetud põhivõlga 3525 euro võrra ja vähendada sellevõrra ka väljamõistetud viivist.

5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi

jäi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. juuni 2013. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, jättis

hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega

rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1737 eurot 88 senti ning alates hagi

esitamisest viivise, mille määraks päevas oli 0,25% põhivõlast 1265 eurot 53 senti, kuni põhivõla

tasumiseni, kuid mitte rohkem kui kokku 27 166 eurot 67 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus

hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised tüüptingimused.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et üldtingimuste p 7.4.1 on vastuolus VÕS § 42 lg 3 p-ga 5. Kuna

tüüptingimused on tühised, tuleb kohaldada VÕS § 367, mille lg 3 kohaselt tuleb lg-test 1 ja 2

tulenevatest nõuetest arvata maha sõiduki väärtus tagastamise ajal. Hageja ei ole tõendanud sõiduki

turuhinda tagastamise ajal. Kostja esitatud arvamus on sõiduki väärtuse kohta asjakohane tõend.

Tegemist on dokumentaalse tõendiga.

Õige ei ole maakohtu käsitlus 10%-lise hinnakõikumise lubatavuse kohta. Hageja on müünud sõiduki

hinnaga 9127 eurot 65 senti ja maakohus on ise otsuses õigesti tuvastanud sõiduki turuväärtuseks

14 100 (käibemaksuta 11 280) eurot, st hinnaerinevus ületab 10%, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluv

summa leida tegeliku turuhinna ja jääkväärtuse vahe põhjal. VÕS § 367 lg 1 järgi on hageja nõude

põhjendatud suuruseks 1737 eurot 88 senti (15 837 eurot 88 senti – 14 100 eurot).

Kuna hageja ei nõustunud kostja pakutud kompromissiga, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 163 lg 2 kohaselt jätta menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas,

milles ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2350 eurot, ja teha uus otsus,

millega mõista kostjalt hageja kasuks kokku välja 4087 eurot 88 senti ja alates hagi esitamisest

viivise, mille määraks päevas on 0,25% põhinõudest 3615 eurot 53 senti.

Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning ringkonnakohus ei ole lähtunud nõude

suuruse arvutamisel ühtsetest alustest. Ringkonnakohus nõustus küll maakohtuga, et käibemaksuta

jääkväärtusest tuleb maha arvata käibemaksuta turuväärtus, kuid on ekslikult lahutanud hageja

käibemaksuta esitatud nõudest sõiduki väärtuse koos käibemaksuga. Riigikohus on korduvalt olnud

seisukohal, et arvutused peavad põhinema sarnastel alustel. Tulenevalt sellest ringkonnakohtu

eksimusest on ringkonnakohus ka menetluskulude jaotamisel valesti kohaldanud TsMS § 163 lg-t 2.

9. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja arvates on tema

esitatud arvamuses kajastatud sõiduki hind ilma käibemaksuta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, milles ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2350 eurot ja viivise sellelt

summalt ning jaotas menetluskulud, ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.

11. Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis kostjalt hageja

kasuks 2350 eurot välja mõistmata. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles

ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1737 eurot 88 senti ja

viivise alates hagi esitamisest. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud osas, milles

ringkonnakohus jättis hagi 4087 eurost 88 sendist (1737 eurot 88 senti + 2350 eurot) suuremas

ulatuses rahuldamata. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.

12. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega, et üldjuhul tuleb liisinguandja nõude suuruse

arvutamisel VÕS § 367 lg 3 järgi võtta aluseks nii liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme

omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) sarnastel alustel, st need summad peavad olema

mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta (vt nt Riigikohtu 17. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-31-13, p 11).

13. Praeguses asjas on hageja esitanud enda nõude, lähtudes sõiduki jääkmaksumusest ilma

käibemaksuta. Seega tulnuks VÕS § 367 lg 3 kohaldamisel lahutada sellest sõiduki väärtus samuti

ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus on lahutanud hageja käibemaksuta nõudest sõiduki väärtuse

14 100 eurot. Samas ei ole ringkonnakohus selle tehte juures selgelt märkinud, kas see väärtus on

ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus on varem märkinud, et maakohus on tuvastanud sõiduki

väärtuseks 14 100 eurot (käibemaksuta 11 280 eurot). Sellest lausest võiks järeldada, et

ringkonnakohus lahutas sõiduki ilma käibemaksuta jääkmaksumusest väärtuse, mis sisaldas

käibemaksu, ning kohaldas seega valesti VÕS § 367 lg-t 3. Samas ei ole maakohtu otsusest siiski

võimalik selgelt välja lugeda, et maakohus oleks tuvastanud sõiduki väärtuse ringkonnakohtu

viidatud viisil. Ka kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et 14 100 eurot oli sõiduki väärtus

käibemaksuta.

Kuna kohtud ei ole selgelt tuvastanud, kas sõiduki väärtus 14 100 eurot sisaldab käibemaksu või ei,

ning pooled vaidlevad selle asjaolu tuvastamise üle, ei pea kolleegium võimalikuks asja ise

lahendada, kuna see eeldab hageja esitatud asjatundja arvamuse, st tõendi hindamist, mida Riigikohus

TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt teha ei saa.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada sõiduki väärtus ilma käibemaksuta ning

sellest väärtusest lähtudes lahendada küsimus, kui suures osas tuleb hageja nõue VÕS § 367 lg 3 järgi

rahuldada.

14. Menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause alusel tagastada.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks