3-1-1-108-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-108-13

Otsuse kuupäev

6. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Maksim Kuznetsovi süüdistuses KarS § 118 lg 1

p 1 ja § 200 lg 2 p-de 4 ning 7 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

3. mai

2013.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-13487

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maksim

Kuznetsovi

kaitsja

vandeadvokaat

Jekaterina

Jevšina, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Viru

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 26. novembri 2012. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2013.

a otsus osaliselt, s.o Maksim Kuznetsovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1

järgi ning talle KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuste mõistmise osas.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

5. Jätta Maksim Kuznetsovi kaitsja taotlus kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 26. novembri 2012. a otsusega tunnistati Maksim Kuznetsov süüdi ja teda karistati

karistusseadustiku (KarS) § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi kolme aasta ja kolme kuu ning KarS § 118 lg 1

p 1 järgi nelja aasta vangistusega. Nende kahe kuriteo toimepanemise eest mõistis kohus M.

Kuznetsovile KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks viis aastat vangistust. Sellele karistusele liitis kohus

KarS § 65 lg 2 alusel Viru Maakohtu 19. novembri 2010. a otsusega mõistetud, kuid seni

ärakandmata karistuse, mõistes lõplikuks karistuseks kuus aastat kaheksa kuud ja kolmeteist päeva

vangistust.

1.1 Kohus tuvastas, et röövimise KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi pani M. Kuznetsov toime ööl vastu

24. detsembrit 2010 Narvas asuvas ühiselamus G. G. korteris. M. Kuznetsov nõudis koos kaasosalise

Nikolai Grigorjeviga G. G.-lt raha. Selle nõudmise käigus lõi N. Grigorjev M. Kuznetsovi

juuresolekul ohvrit näkku, misjärel võtsid M. Kuznetsov ja N. Grigorjev ära kannatanu arvuti,

võimendi ja monitori, mille nad hiljem maha müüsid. Ei ole usutav, et G. G. oli M. Kuznetsovile ja

N. Grigorjevile raha võlgu. KarS § 21 lg 2 teisest lausest tulenevalt ei ole oluline, et vägivalda

tarvitas vaid N. Grigorjev. Süüdistatavad tegutsesid ühise teoplaani järgi ja seetõttu tuleb ka M.

Kuznetsov röövimises süüdi tunnistada.

1.2 KarS § 118 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud raske tervisekahjustuse tekitamise pani süüdistatav toime

A. P.-K. suhtes ööl vastu 30. detsembrit 2010. Alkoholi tarvitanud M. Kuznetsov üritas siseneda koos

sõpradega baari Imbis. Baari sisenemisel põrkas ta uksel kokku baarist väljuva purjus A. P.-K.-ga.

Viimane väljendas selle kokkupõrke suhtes suusõnal oma rahulolematust. Seepeale üritas M.

Kuznetsov A. P.-K.-d lüüa, kuid viimane suutis hoopi vältida, lõi ise M. Kuznetsovi pikali ja hakkas

teda peksma, kuid kõrvalviibijad lahutasid kaklejad teineteisest. Pärast seda siirdus M. Kuznetsov

baari taha. Mõni minut hiljem järgnes talle ka A. P.-K.. M. Kuznetsov võttis seepeale noa ja lõi A. P.-

K.-d kõhtu, tekitades viimasele kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava. Kohus leidis, et hädakaitsest ei

saa süüdistatava käitumise puhul rääkida seetõttu, et A. P.-K. baari taha minekut ei saa vaadelda

õigusvastase ründena M. Kuznetsovi vastu. Ka ei olnud süüdistataval alust arvata, et A. P.-K. teda

ründab. M. Kuznetsov tegutses kättemaksuks baari ukse juures toimunu eest.

2. Maakohtu otsuse peale esitas M. Kuznetsov apellatsiooni järgmiste põhjendustega. Röövi asemel

tuleks ta süüdi tunnistada omastamises. Tema G. G. vastu vägivalda ei tarvitanud. Samuti ei olnud tal

N. Grigorjeviga ühist teoplaani G. G. röövimiseks. G. G. ähvardas süüdistatavat. Süüdistuses KarS §

118 lg 1 p 1 järgi tuleb ta õigeks mõista, sest ta tegutses hädakaitses. Kakluses baari ukse juures

kasutas A. P.-K. kasteeti. Siirdunud pärast kaklust baari nurga taha, märkas ta, et A. P.-K. tuleb uuesti

tema poole, hoides käsi ähvardavalt taskus. Tal tekkis hirm ja ta võttis noa, et A. P.-K.-d eemal hoida.

Viimane aga hüppas ise tema noa otsa ja vigastas end. Vääralt on jäetud arvesse võtmata tunnistajate

ütlused, et A. P.-K.-l oli kaasas kasteet. Kohus on jätnud välja selgitamata, mis põhjusel siirdus A. P.-

K. baari taga uuesti M. Kuznetsovi poole. Ebaõigesti on jäetud üle kuulamata tunnistaja Rafael P.-K.

ja mõistetud ka liitkaristus.

3. Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2013. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata järgmiste põhjendustega.

3.1 Ei ole usutav, et M. Kuznetsov ja N. Grigorjev läksid G. G. poole seetõttu, et viimane neil seda

teha käskis. Ei ole aru saada, miks oma väitel G. G.-d kartnud M. Kuznetsov sellist üleskutset järgis.

Kuivõrd röövimine on liitkoosseis, saab N. Grigorjeviga ühise teoplaani välja töötanud M.

Kuznetsovi KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi karistada ka hoolimata sellest, et tema G. G.-d ei löönud.

3.2 Ka KarS § 118 lg 1 p 1 järgi on M. Kuznetsov õigesti süüdi tunnistatud. Baari ukse juures

toimunud kakluses ei kasutanud A. P.-K. kasteeti. A. P.-K. sõnul läks ta pärast kaklust baari taha

sooviga pärida M. Kuznetsovilt selgitust tema eelneva käitumise kohta. M. Kuznetsovile lähenedes

aga märkas ta järsku viimase käes nuga, millega M. Kuznetsov teda lõi. Seega ei saa öelda, et A. P.-

K. oleks M. Kuznetsovi rünnanud. Asjaolu, et A. P.-K. käed olid taskus, ei viita A. P.-K. kavatsusele

uuesti M. Kuznetsovi peksma hakata, vaid näitab, et A. P.-K. ei kavatsenud M. Kuznetsovi rünnata.

Samale viitab ka asjaolu, et A. P.-K. lähenemisel M. Kuznetsovile lahkus seni süüdistatava juures

viibinud sõber M. Kuznetsovi juurest. Seega ei tajunud ka süüdistatava sõber A. P.-K.-s ohtu, sest

muidu poleks ta M. Kuznetsovi üksi jätnud. Ei ole usutav süüdistatava väide, et A. P.-K. hüppas ise

noa otsa. Varasem kaklus ei andnud M. Kuznetsovile alust arvata, et A. P.-K. teda uuesti ründab.

Kakluse n-ö võitjal A. P.-K.-l puudus igasugune motiiv süüdistatavat veel kord rünnata.

3.3 Välismaal viibinud R. P.-K. on maakohus jätnud õigustatult üle kuulamata, sest isik ei olnud

kohtule kättesaadav. Tunnistaja poleks saanud anda ütlusi otseselt noalöögi kohta. Viru Maakohtu

varasema otsusega M. Kuznetsovile mõistetud karistus on KarS § 65 lg 2 alusel õigesti liidetud

süüdistatavale käesolevas asjas mõistetud karistusele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat

Jekaterina Jevšina, kes leiab, et röövimise asemel saab kõneleda üksnes omastamisest, sest

süüdistatav ei kasutanud G. G. suhtes vägivalda. A. P.-K.-le tervisekahjustuse tekitamise osas leiab

kaitsja, et M. Kuznetsov tegutses noaga löömisel hädakaitseseisundis. A. P.-K. oli agressiivne ja

peksis M. Kuznetsovi baari ukse juures, kasutades kasteeti. Mõni minut hiljem tuli A. P.-K. uuesti

baari taga viibiva M. Kuznetsovi juurde. Süüdistataval oli alus arvata, et A. P.-K. soovib teda uuesti

peksta. Seega lõi M. Kuznetsov A. P.-K.-d enesekaitseks.

5. Kassatsioonivastuse esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev.

Prokurör leiab, et M. Kuznetsov on õigesti süüdi tunnistatud röövimises ja puudub alus kõneleda

omastamisest. Ka on süüdistatav õigesti süüdi tunnistatud KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Hetkeks, mil A.

P.-K. M. Kuznetsovile lähenes, oli esimene meeste vaheline kaklus lõppenud. Süüdistataval polnud

alust arvata, et A. P.-K. teda uuesti ründab.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on M. Kuznetsov G. G. röövimises KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7

järgi õigesti süüdi tunnistatud. Kohtud on tuvastanud faktilised asjaolud arusaadavalt ja jälgitavalt.

Loogiline on järeldus, et N. Grigorjev ja M. Kuznetsov ei läinud G. G. poole seetõttu, et nad viimast

kartsid või et G. G. saaks neile tasuda väidetava võla. Neil oli röövimise toimepanemiseks ühine

teoplaan ja nad tegutsesid kooskõlastatult KarS § 21 lg 2 tähenduses. Sellest tulenevalt ei ole oluline,

et G. G.-d lõi üksnes N. Grigorjev. KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise

eelduste täidetuse korral moodustab röövimise kaastäideviimise ka olukord, kus ainult üks

täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja. Otseselt

peab röövimise sarnaseid mitmeaktilisi delikte silmas KarS § 21 lg 2 teine lause. Selle sätte kohaselt

vastutavad mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas

üks isikutest vaid vägivalda ning teine üksnes hõivas kannatanule kuuluva vallasasja (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 9). Kuivõrd M.

Kuznetsovi on varem röövimise eest karistatud ja et ta pani teo toime kaastäideviijana koos N.

Grigorjeviga, on M. Kuznetsovi tegu kvalifitseeritud õigesti KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.

7. Õiguslikult korrektne ei ole aga M. Kuznetsovi süüditunnistamine KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

Kohtutele ei saa teha etteheiteid seonduvalt kuriteokoosseisu analüüsiga. Õigesti on leitud, et

peensoolt vigastava kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava põhjustamine kujutab endast eluohtliku, s.o

raske tervisekahjustuse tekitamist KarS § 118 lg 1 p 1 mõttes. Kohtud on asunud põhjendatult

seisukohale, et tahtlikult noaga löönud M. Kuznetsovil oli tahtlus ka löögiga kaasneva raske tagajärje

suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole aga kohtud piisavalt põhistanud teo õigusvastasusega

seonduvat.

8. Isiku karistamiseks ei piisa üksnes sellest, et ta on täitnud süüteokoosseisu. Koosseisupärase teo

tuvastanud menetleja peab järgnevalt hindama, kas tegu on õigusvastane (vt KarS § 2 lg 2).

Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-117-06, p 6; 9. aprilli

2008. a otsus asjas nr 3-1-1-9-08, p 15; 22. juuni 2009. a otsus asjas nr 3-1-1-49-09, p 12). Selline

eeldus tuleneb arusaamast, et seadusandja on süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldanud tegu, mida

tuleb üldjuhul pidada ebaõigeks; üksnes erandjuhtudel saab öelda, et koosseisupärases teos ebaõigust

ei sisaldu. Sellisteks erandjuhtudeks on olukorrad, kus esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu.

Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo

õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui

teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse

esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest

kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja

selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. mai 2011. a

otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 25.3).

9. Käesoleval juhul lõi M. Kuznetsov noaga isikut, kellele ta veidi aega varem kakluses alla jäi.

Süüdistatav tegi seda, kui märkas, et A. P.-K. liikus tema poole. Sellistel asjaoludel on kohtud õigesti

leidnud, et M. Kuznetsovi teo õigusvastasust ei saa eeldada, vaid tuleb kontrollida, kas

koosseisupärase teo ebaõiguse võib välistada hädakaitse KarS § 28 tähenduses.

10. Kohtud on kontrollinud hädakaitse võimalikkust ja vastanud sellele eitavalt. Maakohus märkis, et

A. P.-K. läks rahulikult ja üksi M. Kuznetsovi juurde ja seega ei olnud tõenäoline, et ta soovis

kahjustada süüdistatava mõnda õigushüve. Baari ümbruses viibis palju inimesi ja kuivõrd ükski neist

ei läinud baari taha siirduvale A. P.-K.-le järele, ei tajunud keegi neist ohtu. Ka juhtis kohus

tähelepanu sellele, et A. P.-K. hoidis baari taha minnes käsi taskus. Ringkonnakohus tõi lisaks välja,

et A. P.-K. lähenedes M. Kuznetsovile lahkus viimase sõber süüdistatava juurest. Baari ukse juures

toimunud kakluses peale jäänud A. P.-K.-l polnud vajadust süüdistatavat uuesti rünnata.

11. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtute seisukohad veenvad. Asjaolu, et A. P.-K. läks baari taha

üksi, ei tähenda seda, et tal ei olnud kavatsust M. Kuznetsovi rünnata. Ka ei saa sellise soovi

puudumist tuletada A. P.-K. rahulikkusest. On võimalik, et teist inimest soovib rünnata selline isik,

kes ärritust välja ei näita. Asjakohane pole viide paljude inimeste baari juures viibimisele, sest

kaklused leiavad tihti aset rahvarohketes kohtades, kus juuresviibijad kas soovimatusest või

tähelepanematusest füüsilisi konflikte ära ei hoia. Samuti ei välista A. P.-K. soovi M. Kuznetsovi

rünnata asjaolu, et A. P.-K. hoidis käsi taskus, sest teadupärast ei kulu käte taskust väljavõtmisele

tegelikult üldse aega. Veenev pole ka viide süüdistatava sõbra lahkumisele. Kohtud pole tuvastanud,

kes see lahkunud sõber oli. Ei ole võimalik välistada, et sõber ei läinud M. Kuznetsovi juurest eemale

mitte pahaaimamatult, vaid astus kõrvale, eeldades seda, et M. Kuznetsovi ja A. P.-K. vahel hakkab

toimuma midagi sellist, mille puhul on temal mõistlikum kaugemale minna. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu seisukohaga, et baari ees toimunud kakluse n-ö võitnud A. P.-K.-l ei olnud mingit

vajadust M. Kuznetsovile uuesti kallale minna. Tegemist on puhtteoreetilise väitega, mille vastu saab

püstitada vastupidise sisuga teoreetilise väite. Kohtud on tuvastanud, et baari ukse ees maas lamavat

M. Kuznetsovi peksnud A. P.-K. tõmbasid M. Kuznetsovi pealt ära teised isikud. Tulenevalt sellest ja

arvestades asjaolu, et A. P.-K. oli purjus, on võimalik väita, et A. P.-K. soovis baari taha siirdudes

jätkata seda, mida tal ei lubatud teha ukse ees, st peksta M. Kuznetsovi. Viimaks osutab kolleegium

ka sellele, et kohtud ei ole üheselt ära näidanud, miks A. P.-K. ikkagi baari taha siirdus. Kui

maakohus sellel küsimusel üldse ei peatu, siis ringkonnakohus on viidanud A. P.-K. sõnadele, et too

läks baari taga viibiva M. Kuznetsovi juurde selleks, et küsida viimaselt selgitust tema eelneva

käitumise kohta. Kui purjus inimene, kellel on äsja takistatud teist isikut peksta, läheb oma äsjasele

ohvrile järele, ei saa automaatselt välistada tema soovi uuesti kaklema hakata. Sellist soovi ei välista

iseenesest ka asjaolu, kui isik läheb eemalviibiva inimese juurde kavatsusega „küsida selgitust“.

12. Lisaks eeltoodud märkustele otsuses sisalduvate põhistuste veenvuse osas osutab kolleegium ka

veale, mis seondub kehtivast õigusest vääriti arusaamisega. Korrektne ei ole maakohtu seisukoht, et

vahetult eesseisva ründe puudumist saab järeldada sellest, et A. P.-K. soov kahjustada M. Kuznetsovi

mõnda õigushüve ei olnud tõenäoline. Kui kohus leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemine

ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe

esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb

süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse

piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tahtliku süüteo

toimepanemises õigeks mõista.

13. Isegi kui kohtud oleksid veenvalt välistanud kahtluse, kas A. P.-K. soovis M. Kuznetsovi rünnata

või mitte, ning oleksid vastanud sellele küsimusele üheselt eitavalt, ei tähendaks see, et süüdistatav

tuleb KarS § 118 lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada. Nimelt võib teo õigusvastasuse välistada KarS § 31

lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus.

14. KarS § 31 lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime

pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on KarS

§ 17 lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab

sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus. KarS § 17 lg 1 järgi on vastutus tahtliku

süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes.

Samamoodi määrab KarS § 31 lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul,

kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega

on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü

puhul asjakohasest KarS § 39 lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus

välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil

eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu.

15. Lähtudes KarS § 31 lg 1 esimesest lausest tuli käesolevas asjas hinnata, kas M. Kuznetsov kujutas

endale ekslikult ette, et A. P.-K. asub teda ründama. Maakohus leidis, et M. Kuznetsovi puhul

eksimusest KarS § 31 lg 1 esimese lause tähenduses kõneleda ei saa ja argumenteeris oma seisukohta

järgmiselt. Süüdistataval puudus alus arvata, et teda rünnatakse. Kohus toob välja, et M. Kuznetsov ja

A. P.-K. olid ühevanused ja sarnase kehaehitusega. Süüdistatav lõi A. P.-K.-d esimese konflikti

tagajärgede pärast. M. Kuznetsov eeldas väljaviskuva teraga nuga endaga kaasas kandes, et võib seda

teatud juhtudel kasutada.

16. Eksitav on maakohtu väide, et M. Kuznetsovil puudus alus arvata, et teda rünnatakse. Nagu

eelnevalt mainitud, tuleb KarS § 31 lg 1 esimese lause juures küsida üksnes, kas isik teatud asjaolu

osas eksis või mitte. Kas tema eksimus põhines juriidiliselt õigel või valel alusel, ei ole oluline.

Erinevalt nt KarS § 39 lg-st 1 ei saa kohus hakata analüüsima, kas eksimus oli eksija jaoks välditav

või mitte. Veenev pole ka argument, et M. Kuznetsov ja A. P.-K. olid sama vanad ja ühtmoodi

kehaehitusega. On mõistmatu, miks pidi süüdistatava silmis välistama teda äsja peksnud inimese

poolse ründe asjaolu, et A. P.-K. on temavanune ja temaga umbes sama kasvu. Väide, et süüdistatav

lõi A. P.-K.-d esimese konflikti tagajärgede pärast (kättemaksuks), võib KarS § 31 lg 1 esimese lause

mõttes tõepoolest tähendust omada. Seda aga üksnes siis, kui selle motiivi kõrval ei tuleks kõne alla

soov end eesseisva rünnaku eest kaitsta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. märtsi 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-17-04, p 12). Seega ei ütle M. Kuznetsovi võimalikule kättemaksusoovile viitamine

midagi selle kohta, kas süüdistatav uskus, et A. P.-K. tahab talle kallale tulla, või mitte. Eksitusse viib

ka kohtu hinnang, et M. Kuznetsov eeldas vedrunuga kaasas kandes, et võib seda teatud juhtudel

kasutada. Kui sellise noa kaasaskandmine võibki vastavalt relvaseaduse §-dele 892, 8910 ja 8911 olla

karistatav, ei tähenda see, et relva kandmist saab isikule ette heita raske tervisekahjustuse tekitamise

analüüsi õigusvastasuse tasandil.

17. Ringkonnakohus ei ole KarS § 31 lg-ga 1 seonduval üldse peatunud. Kohus on üksnes

konstateerinud, et M. Kuznetsovil puudus igasugune alus arvata, et A. P.-K. teda ründab.

18. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et maakohus on jätnud oma otsuse M. Kuznetsovi

süüdimõistmises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes

sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Põhistused ei vasta KrMS §

339 lg 1 p 7 nõuetele seoses KarS § 28 lg 1 ega KarS § 31 lg 1 esimese lause kontrolliga. Kui

kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339 lg 1

järgi, tühistab ringkonnakohus vastavalt KrMS § 341 lg-le 1 kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja

esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuivõrd ringkonnakohus leidis

ekslikult, et maakohtu otsus järgib kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõudeid, jättis ta

alusetult kohaldamata KrMS § 341 lg-s 1 sätestatu. See viga tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu

kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seepärast aluseks ringkonnakohtu otsuse osalisele

tühistamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.5

ja 24. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 14). Otsus tuleb tühistada M. Kuznetsovi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Tulenevalt sellest tühistatakse otsus ka

M. Kuznetsovile liitkaristuste mõistmises KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 järgi.

19. Asja uuel arutamisel tuleb silmas pidada ka järgmist. Kui isikut ei saa tulenevalt KarS § 31 lg 1

esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda,

et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt KarS § 31 lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust

välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest

toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada KarS § 119

lg 1 järgi. Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku

vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 20). Kui

isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest KarS § 31 lg 1 esimese lause tõttu, on ka

ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega

seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust

välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks

äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu

mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist

ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga

isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei

saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest,

nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu

isiku jaoks välditav.

20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 26. novembri 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2013. a

otsused M. Kuznetsovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Samuti tühistatakse

otsused süüdistatavale KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuste mõistmises. Ülejäänud osas

jäävad otsused muutmata. Kriminaalasi saadetakse Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

21. M. Kuznetsovi kaitsja on kassatsioonis esitanud taotluse „maksta välja advokaaditasu“ riigi

õigusabi osutamise eest. Kassaator on aga jätnud märkimata nii õigusabikulude suuruse kui ka

koosseisu, eksides seega riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-s 1 sätestatu vastu. RÕS § 22 lg 5

esimene lause sätestab, et taotluse vormi kasutamine ja selle esitamise korra järgimine on advokaadile

kohustuslik. Vastavalt sama lõike teisele lausele jäetakse taotlus läbi vaatamata, kui riigi õigusabi tasu

suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ei esitata vormikohast taotlust, taotluses ei

ole märgitud kõiki RÕS § 22 lõike 1 kohaselt nõutud andmeid või kui taotlust ei esitata kehtestatud

korras. Sellest tulenevalt jätab kolleegium J. Jevšina taotluse läbi vaatamata.

Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris