3-1-1-114-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-114-13

Otsuse kuupäev

5. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Ott

Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Roman Votjakovi (Votjakov) süüdistuses KarS

§ 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning Jevgeni Semjonovi (Semjonov)

süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-10398

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Roman Votjakovi kaitsja vandeadvokaadi abi Kristina

Suvalova ja Jevgeni Semjonovi kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Arina Liskmann-Getsu, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, esindaja Riigiprokuratuuri riigiprokurör Taavi

Pern

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

13. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

17. juuni 2013. a otsus Roman Votjakovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises ning Jevgeni Semjonovi süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

2. Mõista Roman Votjakov KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 23. mail 2012 toime pandud

kuriteos õigeks.

3. Tunnistada Roman Votjakov süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kolm

aastat vangistust.

4. KarS § 65 lg 2 alusel mõista Roman Votjakovile liitkaristuseks kolm aastat kaks kuud neli

päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja

lugeda karistuse kandmise algusajaks 23. mai 2012.

5. Tunnistada Jevgeni Semjonov süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks viis

aastat kuus kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud üks päev

karistusaja hulka ja lugeda Jevgeni Semjonovi lõplikuks karistuseks viis aastat viis kuud

kakskümmend üheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks lugeda Jevgeni

Semjonovi vahistamine 13. jaanuaril 2013.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.

8. Määrata Advokaadibüroole Kristina Suvalova makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

Roman Votjakovile seoses kassatsioonimenetlusega osutatud riigi õigusabi eest 151 (ükssada

viiskümmend üks) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 25 (kakskümmend

viis) eurot ja 20 (kakskümmend) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsusega tunnistati Roman Votjakov süüdi KarS § 184 lg 2

p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel

suurendati R. Votjakovile mõistetud karistust Harju Maakohtu 24. jaanuari 2012. a otsusega

mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 kuu 4 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti

talle 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. R. Votjakovi eelvangistuses viibitud aeg arvestati KarS § 68

lg 1 alusel karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 23. mai 2012. Sama otsusega

tunnistati Jevgeni Semjonov süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat

vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 1 päev eelvangistust (23. mai 2012), ning

kandmata karistuse, s.o 5 aasta 11 kuu 29 päeva vangistuse kandmise alguseks loeti 13. jaanuar 2013.

1.1 R. Votjakovi süüdistati selles, et ta omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata

kohas, isikult ja ajal enne 14. maid 2012 suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat

pulbrit kogumassiga 0,054 grammi (milles fentanüüli puhtal kujul oli 3,9 milligrammi), s.o rohkem

kui kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks vajalik. Omandatud narkootilist ainet kandis ta

endaga kaasas kuni 14. maini 2012, mil ta Tallinnas Xxxx XX maja juures kinni peeti ja kahte

fooliumvoldikusse pakitud narkootiline aine tema õlakotist ära võeti.

1.2 R. Votjakovi koos J. Semjonoviga süüdistati selles, et nad omandasid ebaseaduslikult eeluurimisel

täpselt tuvastamata kohas, isikult ja ajal pärast 14. maid 2012, kuid enne 23. maid 2012 grupis kokku

vähemalt 0,79 grammi narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit (milles fentanüüli puhtal kujul

oli 69 milligrammi), s.o suures koguses narkootilist ainet. Omandatud pulbri pakkisid R. Votjakov ja

J. Semjonov vastavalt eelnevale kokkuleppele Tallinnas aadressil Xxxx XX-XX asuvas korteris eraldi

doosidena fooliumvoldikutesse. Sel viisil pakitud narkootilise aine võttis J. Semjonov 23. mail 2012

omakorda plastmasstopsi pakituna kaasa ning hoidis seda enda juures, kuni ta samal päeval Tallinnas

Xxxx XX juures kahtlustatavana kinni peeti ning narkootiline aine temalt ära võeti.

1.3 Süüdistatavad tunnistasid end maakohtus süüdi osaliselt. R. Votjakov tunnistas kuriteo

toimepanemist 14. mail 2012 ning J. Semjonov 23. mail 2012, mil süüdistatavad vastavalt

narkootilise ainega kinni peeti, ent nad eitasid ühist ja kooskõlastatud tegutsemist. Maakohus aga

asus 9. augustil 2012 koostatud DNA-ekspertiisi akti nr 12E-GE0548 põhjal seisukohale, et

J. Semjonovi kinnipidamisel leitud ja ära võetud narkootilisi aineid sisaldavaid esemeid (topse,

fooliume, Minigripi pakendeid) olid käidelnud nii J. Semjonov kui ka R. Votjakov. Samuti tugines

kohus 23. oktoobri 2012. a ekspertiisiaktis nr 12E-GE1100 antud tõepära suhte arvutustele, millest

nähtus, et pakenditel oli J. Semjonovi ja R. Votjakovi bioloogilise materjali esinemine mitu korda

tõenäolisem kui mõne teise isiku oma. Nimetatud tõenditega oli maakohtu hinnangul

ümberlükkamatult tõendatud, et mõlemad süüdistatavad olid vahetus kokkupuutes J. Semjonovilt

kinnipidamisel leitud suure koguse narkootilise ainega. Samuti asus kohus seisukohale, et

süüdistatavad panid 23. mail 2012 kuriteo toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Seejuures

oli üheks R. Votjakovi teos osalemise viisiks narkootilise aine pakendamine.

1.4 Arvestades R. Votjakovi ja J. Semjonovi süüd ja karistust kergendavaid (süü osaline tunnistamine

ja kahetsus) ja raskendavaid (omakasu motiiv) asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest

ja võimalusest mõjutada süüdistatavaid edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, leidis kohus,

et neid tuleb karistada reaalse vangistusega. Võttes arvesse ka R. Votjakovi varasemat karistatust ja

käideldud narkootilise aine kogust, mis ületas suure koguse miinimummäära mitmekümnekordselt

(kahest kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks 364 inimesele), pidas kohus põhjendatuks

mõista talle karistuse sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Ka J. Semjonovit pidas kohus

põhjendatuks karistada sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, arvestades samuti käideldud

narkootilise aine suurt kogust (käideldud kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks 345

inimesele) ning süüdistatava varasemat korduvat karistatust.

2. Harju Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Votjakov, tema kaitsja

vandeadvokaadi abi Kristina Suvalova ja J. Semjonovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina

Liskmann-Getsu.

2.1 R. Votjakov ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist osas, milles R. Votjakov

tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, R. Votjakovi õigeksmõistmist 23. mai 2012

kuriteos, tema teo kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ning karistuse kergendamist. Apellatsiooni

põhjendused olid järgmised. Kohus on otsuse tegemisel jätnud alusetult arvestamata süüdistatavate

ütlused, mille kohaselt ei tegutsenud nad narkootilise aine käitlemisel ühiselt ega kooskõlastatult ja

R. Votjakovil puudus igasugune puutumus J. Semjonovilt 23. mail 2012 leitud ning ära võetud

narkootilise ainega. Kohus rikkus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, tunnistades

R. Votjakovi kõnealuses kuriteos süüdi vaid ühe kaudse tõendi, s.o DNA-ekspertiisi akti põhjal. Veel

leidis kaitsja, et kuna süüdistatavatele ei olnud inkrimineeritud narkootilise aine edasiandmist, puudus

alus arvestada karistuse mõistmisel omakasu motiivi.

2.2 Ka J. Semjonovi kaitsja taotles süüdistatavale etteheidetava teo ümberkvalifitseerimist

KarS § 184 lg 1 järgi ja karistuse kergendamist. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et J. Semjonov

tegutses grupis koos R. Votjakoviga. Asjaolu, et süüdistatavad elasid mõnda aega samas korteris, ei

anna alust väita, et tegemist on grupis sooritatud kuriteoga. Samas korteris elamisega on selgitatav ka

asjaolu, et narkootilise aine pakenditelt leiti mõlema süüdistatava DNA-d. Kohus ei arvestanud

karistuse mõistmisel J. Semjonovi poolt süü osalist tunnistamist. Süüdistatava ütluste kohaselt ostis ta

narkootikumid enda jaoks, mitte edasimüümiseks kolmandatele isikutele.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on lühidalt järgmised.

3.1 Maakohtu otsus ei tugine süüdistatavate 23. mai 2012 kuriteo kaastäideviimise tõendatuse

hindamisel ainult DNA-ekspertiisi aktile, vaid lisaks sellele on asjas veel mitmed kaudsed tõendid,

mis kogumis kinnitavad R. Votjakovi ja J. Semjonovi poolt teo toimepanemist ühiselt ja

kooskõlastatult. Esiteks oli nii R. Votjakovilt 14. mail 2012 kui ka J. Semjonovilt 23. mail 2012 leitud

ja ära võetud narkootilise aine puhul tegemist beeži värvi pulbriga. Kuna üldjuhul on fentanüül valge

pulber, viitab see sellele, et süüdistatavad käitlesid samast allikast pärinevat narkootilist ainet, mis

omakorda viitab narkootilise aine ühisele käitlemisele. Teiseks annab J. Semjonovilt leitud

narkootilise aine kogus (kokku 29 fooliumvoldikut) aluse arvata, et tegemist ei olnud vaid temale

mõeldud narkootilise ainega, mida käitles tema üksi, eriti kui arvestada, et narkootilise aine

pakenditelt leiti ka R. Votjakovi bioloogilist materjali.

3.2 Oluline on, et R. Votjakovi elukohast leiti hulgaliselt narkootilise aine pakendamiseks vajalikke

esemeid (fooliumitükke, Minigripi kilekotte, kaks mõõtelusikat). Valmis fooliumitükkide ja

kasutamata Minigripi kilekottide selline kogus viitab narkootilise aine suuremate koguste

käitlemisele, mis sobib kokku faktiga, et J. Semjonovi juurest leiti korraga 29 fooliumvoldikut

fentanüüli sisaldava pulbriga. Oluline on ka see, et osalt pakenditelt saadud DNA-profiil oli seostatav

küll R. Votjakoviga, kuid mitte J. Semjonoviga. Seega oli osa pakendeid puudutanud küll

R. Votjakov, aga mitte J. Semjonov, mistõttu saab rääkida ühisest narkootilise aine käitlemisest.

Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga eksperdiarvamuse ebamäärasusest. Riigikohtu praktika kohaselt

ei pea eksperdiarvamus olema kategooriline, vaid võib olla ka tõenäosuslik.

3.3 Maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste muutmiseks puudub alus. Kohus on oma

seisukohta põhjalikult motiveerinud, käsitledes nii süü kui ka eripreventiivsete kaalutlustega seotud

küsimusi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid süüdistatavate kaitsjad. Seejuures taotleb

R. Votjakovi kaitsja ringkonnakohtu otsuse tühistamist, R. Votjakovi õigeksmõistmist 23. mai 2012

kuriteos ning tema teo kvalifitseerimist 14. mai 2012 kuriteos KarS § 184 lg 1 järgi koos kergema

karistuse mõistmisega. J. Semjonovi kaitsja taotleb süüteo kvalifitseerimist KarS § 184 lg 1 järgi ja

karistuse kergendamist. Kaitsjate argumendid on kokkuvõtlikult järgmised.

4.1 R. Votjakovi kaitsja on seisukohal, et tema kaitsealuse süüditunnistamine 23. mai 2012 kuriteos

on põhjendamatu. Kohtud on alusetult jätnud otsuse tegemisel kõrvale J. Semjonovi ütlused. Nii on

J. Semjonov arusaadavalt ning usutavalt selgitanud, miks ta on erinevates menetlusetappides andnud

lahknevaid ütlusi. Kaitsja hinnangul on R. Votjakov süüdi tunnistatud vaid ühe kaudse tõendi, s.o

DNA-ekspertiisi akti alusel. Põhjendamatult on jäetud süüdistatavate ütlused arvesse võtmata. Veel

leiab kaitsja, et puudub alus käsitada J. Semjonovit ja R. Votjakovi kaastäideviijatena ning kohtute

vastupidine seisukoht on põhjendamata. Seega on kohtud rikkunud tõendite hindamise ja otsuse

põhistamise nõudeid ning süütuse presumptsiooni, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumisena. Samuti on kaitsja arvates karistuse mõistmisel alusetult arvesse võetud väidetavat

omakasu motiivi, sest süüdistatavale ei ole inkrimineeritud aine edasiandmist. Samuti ei ole kohtud

põhjendanud sanktsiooni miinimummäära rohkem kui kaks korda ületava karistuse mõistmist.

4.2 J. Semjonovi kaitsja leiab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 184 lg 1 järgi.

Seejuures ei ole kaitsja hinnangul tõendatud, et J. Semjonov tegutses narkootilise aine käitlemisel

grupis koos R. Votjakoviga. Asjaolu, et süüdistatavad elasid mõnda aega koos ühes korteris, ei anna

alust eeldada ega väita, et tegemist on grupis sooritatud kuriteoga. DNA-ekspertiisi akt ei kinnita

vastupidist. Kaitsja hinnangul on kohtute järeldused oletusliku iseloomuga, kohtud on rikkunud

tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning süütuse presumptsiooni. Samuti on

kaitsja arvates jäänud nõuetekohaselt põhjendamata J. Semjonovile mõistetud karistus. Kohus ei ole

arvestanud J. Semjonovi poolt süü osalist tunnistamist, samuti asjaolu, et tegemist on haige

inimesega, kel on raske narkosõltuvus.

5. Kassatsioonivastuses leiab Riigiprokuratuur, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult lugenud J. Semjonovi istungil antud ütlused

ebausaldusväärseteks ning jätnud need otsuse tegemisel arvesse võtmata. Väär on kassatsioonides

esitatud väide, nagu tugineksid kohtuotsused vaid ühele kaudsele tõendile. Kaitsjad on jätnud

tähelepanuta menetluse käigus kogutud asitõendid - R. Votjakovi elukohast leitud narkootilise aine

pakendid ja nende kokkulangemise J. Semjonovilt leitud pakenditega. Samuti ei nõustu

Riigiprokuratuur kaitsjate etteheidetega süüdistatavatele mõistetud karistuste osas, leides, et kohtud

on karistuse mõistmist piisavalt põhjendanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Kassatsioonides heidetakse maa- ja ringkonnakohtule ette tõendite hindamise reeglite ja

kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist. Kaitsjate hinnangul tugineb R. Votjakovi ja

J. Semjonovi süüditunnistamine grupis toime pandud kuriteos vaid ühele kaudsele tõendile, mis ei

kinnita R. Votjakovi osalust kuriteo toimepanemises. Seega seisneb kassatsioonide lahendamisel

keskne õiguslik küsimus selles, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustes esitatud põhjendused

R. Votjakovi süü tõendatuse osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav, kas kõik võimalikud R. Votjakovi

süüd puudutavad kahtlused on kõrvaldatud või nende püsimajäämisel tõlgendatud KrMS § 7 lg 3

kohaselt süüdistatava kasuks.

7. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub, et süüdistatavate süüditunnistamisel 23. mail 2012 grupis

toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises tuginesid kohtud

J. Semjonovi kahtlustatavana kinnipidamise protokollile, millest nähtuvalt leiti tema juurest

plastmasstopsid ja Minigripi kilekott fooliumvoldikutega. Narkootilise aine ekspertiisi aktiga nr 12E-

AN0549 tuvastati, et fooliumvoldikutes olnud beež pulber sisaldas fentanüüli ehk tegemist oli

narkootilise ainega. Veel võtsid kohtud otsuse tegemisel aluseks R. Votjakovi korteri läbiotsimise

protokolli, mille kohaselt leiti süüdistatava elukohast narkootilise aine pakendamisele viitavaid

esemeid - kasutamata ja pulbrilise aine jääkidega Minigripi kilekotte, fooliumitükke, kaks

mõõtelusikat, vatitikk ja SIM-kaart. Asjaolu, et J. Semjonovi kinnipidamisel äravõetud esemeid olid

käidelnud

mõlemad

süüdistatavad,

lugesid

kohtud

tõendatuks

DNA-ekspertiisi

aktiga

nr 12E-GE0548. Ekspertiisiks esitati J. Semjonovilt kahtlustatavana kinnipidamise käigus leitud

pakendid - plasttopsid ja Minigripi kilekott koos neis olnud fooliumvoldikutega. DNA-analüüsi

tulemuste alusel koostatud eksperdiarvamusest nähtuvalt oli fooliumvoldikult nr 8 võetud

segaprofiilis eristatav peamine DNA-profiil, mis oli kokkulangev R. Votjakovi profiiliga. Lisaks ei

saanud fooliumvoldikutelt nr 6, 7, 9, 11 ja 12 võetud proovides välistada R. Votjakovi bioloogilise

materjali sisaldumist. Maa- ja ringkonnakohus jätsid tõendikogumist välja süüdistatavate

ebausaldusväärsed ütlused.

8. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga, mille kohaselt on ainsaks kaudseks tõendiks,

mis seob R. Votjakovi J. Semjonovilt leitud narkootilise ainega, DNA-ekspertiisi akt. Maakohtu

otsuses pole viidatud ühelegi teisele tõendile, mis kinnitaks R. Votjakovi osalust 23. mai 2012

kuriteos. Ringkonnakohus on R. Votjakovi süüd kaudselt kinnitavate tõenditena viidanud ka

R. Votjakovilt ja J. Semjonovilt leitud narkootilise aine sarnasele värvusele, J. Semjonovilt leitud

narkootilise aine suurele kogusele ning R. Votjakovi elukohast leitud narkootilise aine pakendamiseks

kasutatavatele esemetele. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda need tõendid aga järeldada muud, kui et

R. Votjakov on tegelenud narkootilise aine käitlemisega (süüdistatav on samas kriminaalasjas

14. mail 2012 toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ka süüdi

tunnistatud) ning temalt ja J. Semjonovilt leitud narkootiline aine võis olla sama päritolu. Millistel

asjaoludel on ringkonnakohus lugenud need tõendid just R. Votjakovi süüd grupis toime pandud

narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises kinnitavateks, kohtuotsuse põhjendustest

ei selgu. Seega tugineb R. Votjakovi süüdimõistmine 23. mai 2012 kuriteos vaid DNA-ekspertiisi

aktile.

9. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile.

Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida

tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid

ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel

peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja

need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2;

nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele

tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult

otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku

süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte

nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo

toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või

välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei

kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude

asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele.

Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult

mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis

võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete

tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende

kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite

paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p-d 13-14).

10. Ehkki kohtud on R. Votjakovi 23. mail 2012 grupis toime pandud narkootilise aine suures

koguses ebaseaduslikus käitlemises DNA-ekspertiisi akti alusel süüdi tunnistanud, ei nähtu

kohtuotsustest, kuidas on maa- ja ringkonnakohus nimetatud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik

süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud, s.o et R. Votjakov omandas eeluurimisel täpselt

tuvastamata kohas ja isikult ajavahemikul 14. mai 2012 kuni 23. mai 2012 grupis J. Semjonoviga

suures koguses narkootilist ainet, mille nad pakkisid eelneval kokkuleppel Tallinnas Xxxx XX-XX

asuvas korteris eraldi doosidena fooliumvoldikutesse. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolusid

kinnitaksid, puuduvad, tuginevad kohtuotsused selles osas üksnes oletustele. Seejuures luges

maakohus süüdistuse versiooni R. Votjakovi kaitseversioonist eluliselt usutavamaks. Ehkki eluline

usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva

tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13,

p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on

tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale

süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda

siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26).

Seega on R. Votjakovi osalus 23. mai 2012 kuriteos jäänud kohtuotsustes vajalikul määral

põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata.

11. Samuti puuduvad kohtuotsustes põhjendused süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegutsemise

kohta, mis annaks aluse käsitada neid kaastäideviijatena KarS § 21 lg 2 mõttes. Tunnistamaks isikuid

süüdi KarS § 184 lg 2 p 1 järgi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupi

poolt tulnuks kohtul näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli oluline. Samuti

tulnuks tuvastada ühine teootsus, st et süüdistatavad tegutsesid süüteokoosseisu realiseerimisel

kooskõlastatult. Maakohus leidis, et 23. mai 2012 kuritegu oli süüdistatavate poolt toime pandud

teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Kusjuures maakohtu hinnangul osales R. Votjakov teos

intensiivselt. Sellise järelduse tegemisel tugines kohus taas DNA-ekspertiisi aktile (viimasega luges

kohus tuvastatuks, millised fooliumvoldikud pakendas R. Votjakov, millised J. Semjonov ning

millised süüdistatavad ühiselt). Otsuses puuduvad aga põhjendused selle kohta, kuidas võimaldab

R. Votjakovi bioloogilise materjali esinemine pakenditel teha järeldusi nende ühisest ja

kooskõlastatud tegevusest. Kõrvaldamata on jäänud kahtlus, et J. Semjonov tegutses narkootilise aine

käitlemisel iseseisvalt. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada aga

süüdistatavate kasuks.

12. Kuna kohtuotsustes puuduvad põhjendused, mille järgi maa- ja ringkonnakohus on lugenud

R. Votjakovi süü 23. mai 2012 kuriteos tõendatuks vaid ühe kaudse tõendi, s.o DNA-ekspertiisi akti

alusel, on kohtud süüdistatavate süüditunnistamisel grupis toime pandud narkootilise aine suures

koguses ebaseaduslikus käitlemises rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7

mõttes. Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1

sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium ei näe, mil viisil oleks võimalik kohtuotsuste täiendamine

põhjendustega selliselt, et vaid ühe kaudse tõendi põhjal oleks võimalik lugeda R. Votjakovi süü

grupis toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises tuvastatuks.

Seetõttu teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 lg 1 p 7 alusel ise uue otsuse ja mõistab

R. Votjakovi 23. mail 2012 toime pandud kuriteos õigeks. Sellest tulenevalt langevad mõlema

süüdistatava puhul ära KarS § 184 lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kvalifitseerivad tunnused - grupp ja

korduvus - ja nad tuleb uue otsusega tunnistada süüdi KarS § 184 lg 1 järgi.

II

13. Andes R. Votjakovi ja J. Semjonovi teole maa- ja ringkonnakohtust erineva karistusõigusliku

hinnangu, mõistab kriminaalkolleegium süüdistatavatele ka kergemad karistused. Enne aga peab

kolleegium vajalikuks vastata R. Votjakovi kaitsja seisukohale, mille kohaselt arvestas maakohus

karistuse mõistmisel alusetult raskendava asjaoluna omakasu motiivi, kuivõrd süüdistust narkootilise

aine edasiandmises R. Votjakovile esitatud ei olnud. Riigikohus selgitab, et omakasu motiivi

arvestamine oleks KarS §-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva

arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu

tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles süüdistatavad on süüdi tunnistatud, omakasu

motiivi ei hõlma ning seega puuduvad takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Omakasu

motiivi arvestamine ei oleks välistatud ka juhul, kui süüdistus oleks esitatud narkootilise aine

edasiandmises. Viimane ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil - narkootilise aine

edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu saamisega. Omakasu

motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu. Seega tuli maakohtul omakasu

motiivi kui karistust raskendava asjaolu arvestamiseks tuvastada, et süüdistatavate tegevuse ajendiks

(sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kohus luges selle

tõendatuks süüdistatavatelt leitud ja ära võetud narkootilise aine suure koguse ning legaalsete

sissetulekute vähesusega. Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja arvestab omakasu motiivi

karistust raskendava asjaoluna ka süüdistatavatele uue karistuse mõistmisel.

14. Karistuse mõistmisel võtab kriminaalkolleegium arvesse R. Votjakovi süü vähenemist märgataval

määral. Kui eelnevalt tunnistati R. Votjakov süüdi kahel korral narkootilise aine suures koguses

ebaseaduslikus käitlemises, millest viimane oli toime pandud grupis, ning käideldud narkootilise aine

kogustest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 364 inimesele, siis uue otsusega vähenes süüdistuse

maht ühe käitlemiskorrani ja narkootilisest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 19 inimesele.

Ehkki esineb karistust raskendav asjaolu - omakasu motiiv -, tuleb karistust kergendava asjaoluna

arvestada puhtsüdamlikku kahetsust. Võttes arvesse ka seda, et süüdistatavat ei ole varem

samaliigilise kuriteo eest karistatud, peab kriminaalkolleegium võimalikuks mõista talle karistuse

KarS § 184 lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras, s.o 3 aastat vangistust. KarS § 65

lg 2 alusel tuleb R. Votjakovile mõista liitkaristus, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust

Harju Maakohtu 24. jaanuari 2012. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 kuu 4

päeva vangistuse võrra. Seega on R. Votjakovi liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud 4 päeva vangistust.

J. Semjonovi süüd tuleb hinnata R. Votjakoviga võrreldes suuremaks, võttes arvesse, et tema poolt

käideldud narkootilisest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 345 inimesele. Arvestades ka tema

karistust raskendavaid (omakasu motiiv) ja kergendavaid (puhtsüdamlik kahetsus) asjaolusid, samuti

seda, et ka J. Semjonovit ei ole varem samaliigilise kuriteo eest karistatud, tuleb süüdistatavat

karistada KarS § 184 lg 1 sanktsiooni keskmises määras, s.o 5 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.

III

15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2

ning § 7 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kaitsjate kassatsioonid, tühistab Harju

Maakohtu 22. veebruari 2013. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2013. a otsuse

R. Votjakovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle liitkaristuse

mõistmises ning J. Semjonovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 1 järgi.

Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, millega mõistab R. Votjakovi 23. mai 2012 kuriteos õigeks,

tunnistab R. Votjakovi ja J. Semjonovi süüdi KarS § 184 lg 1 järgi ja mõistab süüdistatavatele

kergemad karistused.

16. R. Votjakovi kaitsja vandeadvokaadi abi K. Suvalova esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi

tasu suuruse kindlaksmääramiseks kassatsioonimenetluses summas 151 eurot 20 senti, sellest

18 eurot pool tundi süüdistatavaga vanglas kohtumise eest, 108 eurot kolm tundi kassatsiooni

koostamise eest ja 25 eurot ja 20 senti käibemaksu Advokaadibüroole Kristina Suvalova. Kolleegium

leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) p-dest 2 ja

23 juhindudes rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar