3-2-1-147-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-147-13

Määruse kuupäev

Tartu, 4. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

Maido Jüriperi kaebus kohtutäitur Marek Laanemetsa

30. novembri 2012. a otsuse peale täiteasjas

nr 014/2012/2501

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 2-12-53035

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maido Jüriperi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Maido Jüriper, esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Puudutatud isik Tallinna linn

Kohtutäitur Marek Laanemets

Asja läbivaatamise kuupäev

18. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. augusti 2013. a määruse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-12-

53035 muutmata, kuid muuta osaliselt ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta Maido Jüriperi kanda.

4. Arvata määruskaebuselt tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maido Jüriper (avaldaja) esitas 13. detsembril 2012 Harju Maakohtule kaebuse kohtutäitur Marek

Laanemetsa (kohtutäitur) 30. novembri 2012. a otsuse peale, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

avaldaja kaebuse. Avaldaja palus tühistada kohtutäituri otsuse, millega avaldajale anti kohtulahendi

vabatahtliku täitmise tähtaeg 10 päeva, ja kohustada kohtutäiturit tegema uue otsuse, millega antaks

vabatahtliku täitmise tähtajaks kolm kuud. Samuti palus avaldaja peatada täitemenetlus esialgse

õiguskaitse korras kuni vaidluse lõppemiseni.

Harju Maakohus võttis kaebuse menetlusse 25. märtsi 2013. a määrusega ning 2. aprilli 2013. a

määrusega rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 014/2012

(määruses ekslikult 1012)/2501.

2. Kaebuse kohaselt on kohtutäitur alustanud Tallinna linna (puudutatud isik) 8. oktoobril 2012

esitatud täitmisavalduse alusel täitemenetlust avaldaja vastu. Täitedokumendiks on Harju Maakohtu

13. detsembri 2011. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-11-35523, millega kohus kohustas avaldajat andma

puudutatud isikule üle eluruumi Wismari tänaval ning üleandmisest keeldumise korral määras tõsta

avaldaja eluruumist välja.

Kohtutäitur esitas avaldajale täitmisteate ja kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse, millega andis

avaldajale 10-päevase vabatahtliku täitmise tähtaja ning mõistis välja kohtutäituri tasuna 187 eurot

16 senti. Kuivõrd täitedokumendis sisalduva kohustuse täitmine seisneb eluruumi vabastamises ja

puudutatud isikule andmises, on avaldaja arvates selleks antud 10-päevane tähtaeg sedavõrd lühike,

et tal on sisuliselt võimatu oma kohustust vabatahtlikult täita. Kuna avaldajal ei olnud võimalik

täitedokumenti kohtutäituri antud tähtaja jooksul täita, on kohtutäitur mõistnud avaldajalt ebaõiglaselt

välja täitekulu 84 eurot. Seetõttu esitas avaldaja 12. novembril 2012 kaebuse kohtutäituri tegevuse

peale, mille kohtutäitur jättis kaevatava, 30. novembri 2012. a otsusega rahuldamata.

Avaldaja viitas täitemenetluse seadustiku (TMS) § 25 lg-le 1 ja § 180 lg-le 1, leides, et kinnisasja

väljaandmise korral sekkutakse eriti tugevasti võlgniku eraellu ja põhiseaduslikesse õigustesse ning

seetõttu on tegemist erimenetlusega, mille puhul seadusandja on ette näinud kahekordse teavitamise

kavandatavast toimingust ning erandi nõude vabatahtliku täitmise tavapärasest tähtajast. Seega

sisaldub seaduses eeldus, et tavapärane 10-päevane tähtaeg ei ole kinnisasja väljaandmise puhul

piisav aeg, et võlgnik jõuaks leida endale uue elamispinna ja sinna ümber kolida. Kolmekuulise

tähtaja andmiseks ei pea kohtutäitur enne isegi sissenõudjalt nõusolekut saama. Praegu määratud

tähtaeg on põhjendamatult ja ebamõistlikult lühike aeg eluruumi vabastamiseks. Avaldajal oli

praktiliselt võimatu 10 päevaga vabastada kõnealuse korteri valdus ja leida endale uus elamispind,

st avaldajal polnud tegelikku võimalust täita kohustust vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul ning

seetõttu on tal tekkinud lisakulu (kahju) – kohustus tasuda kogu kohtutäituri põhitasu 168 eurot.

Sissenõudjal puudub eluruumi üleandmiseks kiirendatud korras ka otsene vajadus, sest lähtuvalt

13. detsembri 2011. a Harju Maakohtu otsusest on eluruum elamiskõlbmatuks muutunud. Seega ei

ole sissenõudjal võimalik anda elamispinda kasutamiseks ka mõnele kolmandale isikule. Samuti ei

ole võimalik Wismari tänaval asuvat maja lammutada, sest seal elavad sees mitmed kolmandad

isikud.

3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Vastuse kohaselt on täitemenetlust kinnisasja väljaandmiseks

alustatud 12. oktoobril 2012. Täitmisteade on 1. novembril 2012 avaldajale kätte toimetatud.

Täitmisteatega andis kohtutäitur avaldajale vabatahtlikuks kinnisasja vabastamiseks 10 päeva alates

täitmisteate kättesaamisest. Kinnisasja vabatahtliku väljaandmise tähtaja pikkuse sätestab TMS § 180

lg 1, mille alusel võib vabatahtliku täitmise tähtaeg olla kuni kolm kuud. Sama paragrahvi lg 2 alusel

tuleb täitmisteade võlgnikule kätte toimetada vähemalt 14 päeva enne kavandatavat sundtäitmist.

Kinnisasja väljaandmise täitmisteate alusel määras kohtutäitur sundkorras väljatõstmise tähtajaks

15. jaanuari 2013 kell 15.00. TMS § 180 lg-s 1 sätestatud kuni kolmekuuline tähtaeg näitab ära

tähtaja maksimumpikkuse. Väljatõstmise puhul on seadusandja teinud erandi väljatõstmise tähtaja

maksimumpikkuse osas, miinimumtähtaeg kehtib üldsätte TMS § 25 lg 1 järgi. Vabatahtliku täitmise

tähtaja määramine on kohtutäituri otsustada. 30. novembri 2012. a otsusega jättis kohtutäitur avaldaja

kaebuse rahuldamata, kuid pikendas sissenõudja avalduse alusel esialgset vabatahtliku täitmise

tähtaega kuni 14. jaanuarini 2013. Kokku sai avaldaja seega ca 2,5 kuu pikkuse tähtaja, mis vastab

seaduses sätestatule ning seda ei saa pidada ebamõistlikult lühikeseks ajaks eluruumi vabastamiseks.

4. Puudutatud isik palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuse kohaselt on kohtutäitur täitedokumendi

vabatahtliku täitmise tähtaja määranud kehtivate õigusaktide kohaselt. Avaldajal on olnud piisavalt

aega leida endale teine eluruum, kuna kohtuotsus jõustus juba 3. septembril 2012. Seega on vastuse

koostamise ajaks möödunud ligikaudu 7 kuud.

5. Harju Maakohus jättis 12. aprilli 2013. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud avaldaja kanda. Maakohus tühistas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 386

lg 4 alusel avalduse tagamise, milleks kohus peatas 2. aprilli 2013. a määrusega täitemenetluse

vaidlusaluses täiteasjas.

Tõendite kohaselt andis kohtutäitur avaldajale vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva, kuid pikendas

seda 30. novembri 2012. a otsusega kuni 14. jaanuarini 2013. Avaldaja arvates pidanuks kohtutäitur

määrama talle vabatahtliku täitmise tähtajaks 3 kuud. TMS-st ei tulene avaldaja õigust nõuda

vabatahtlikuks täitmiseks 3-kuulist tähtaega. TMS § 25 lg 1 järgi määrab vabatahtliku täitmise tähtaja

kohtutäitur, kui seda ei ole määratud seaduses ega kohtulahendis. Seega oli kohtutäituril õigus

määrata avaldajale kohtuotsuse vabatahtliku täitmise tähtaeg. Sama sätte järgi ei või nimetatud

tähtaeg olla lühem kui 10 päeva ega pikem kui 30 päeva. Kohtutäitur määras 10-päevase tähtaja, mis

ei ole vastuolus TMS § 25 lg-ga 1. Nimetatud sättega ja TMS § 180 lg-ga 1 on kooskõlas ka

kohtutäituri 30. novembri 2012. a otsusega määratud tähtaja pikendamine kuni 14. jaanuarini 2013

(kokku sai avaldaja vabatahtlikuks täitmiseks 2,5-kuulise tähtaja).

Õige on puudutatud isiku vastuses märgitu, et arvestades täitedokumendiks oleva kohtuotsuse

avaldajale kättetoimetamisest ja jõustumisest möödunud aega, oli avaldajal võimalus juba enne seda,

kui puudutatud isik esitas kohtutäiturile täimise avalduse, mitme kuu jooksul kohtuotsust

vabatahtlikult täita. Möödunud on ka 3-kuuline tähtaeg, mille määramist avaldaja nõuab.

Riigikohtu 2. veebruaril 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-157-04 tehtud määruses esitatud seisukohtadest

tulenevalt leidis kohus, et avaldajal oli reaalne võimalus vabatahtlikult ja täitekuludeta nõuet täita

ning vältida sellega täitemenetlusega kaasnevate kulude kandmist.

6. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist ja uue määruse

tegemist, millega rahuldatakse avaldus ja määratakse avaldajale täitedokumendi vabatahtliku täitmise

tähtajaks 3 kuud.

7. Kohtutäitur ei esitanud määruskaebuse kohta seisukohta. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele

vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.

8. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tallinna

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. augusti 2013. a määrusega maakohtu määruse muutmata.

Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda.

Määruse kohaselt on maakohtu määrus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

määruse põhjendustega ega korranud neid.

Avaldaja väitis määruskaebuses õigesti, et vabatahtliku täitmise tähtaja määramisel on tegemist

kohtutäituri diskretsiooniotsusega. Avaldaja ei ole kohtule esitanud asjaolusid, millest saaks

järeldada, et kohtutäitur oleks tähtaja määramisel diskretsiooni piire ületanud. Selliseid asjaolusid ei

nähtu ka muudest tsiviilasja materjalidest. Kümme päeva ei ole iseenesest selline ajavahemik, mille

jooksul ei ole võimalik eluruumist välja kolida. Selle tähtaja hulka ei saa aga arvestada aega, mis võib

isikul kuluda uue eluruumi leidmiseks. Praegusel juhul täideti jõustunud ja võlgnikule kätte

toimetatud kohtuotsust. Sissenõudjal on seadusest tulenev õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.

Ei ole alust eelistada võlgniku õigusi sissenõudja õigustele. Seega tuleb vabatahtliku täitmise tähtaja

määramisel arvestada ka sissenõudja õigustega. Sissenõudja õigustega tuleb arvestada alati, mitte

ainult siis, kui sissenõudja toob esile erilise huvi, mis õigustaks kuidagi eriliselt eluruumi kiiret enda

valdusesse saamist.

Alust ei ole muuta menetluskulude jaotust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ning

uue määrusega tühistada kohtutäituri otsus.

Määruskaebuse järgi on TMS §-s 180 sätestatud eeldus, mille kohaselt ei ole tavapärane 10-päevane

täitmise tähtaeg kinnisasja väljaandmise korral piisav aeg. Ringkonnakohus ei ole selle erinormiga

arvestanud.

Kohtud on kaebuse sisust kõrvale kaldunud, leides, et kokku sai avaldaja üle 2,5 kuu pikkuse

vabatahtliku täitmise tähtaja. See ei muuda olematuks kohtutäituri algset otsust 10-päevase tähtaja

andmise kohta. Tähtaega pikendati sissenõudja avalduse alusel, kuid avaldaja kaebuse jättis

kohtutäitur siiski rahuldamata. Kohtud ei ole kontrollinud kohtutäituri diskretsiooniotsuse sisu,

piirdudes vaid selle formaalse kontrollimisega ja leidmisega, et see vastas TMS § 25 lg-s 1 ja § 180

lg-s 1 sätestatule.

11. Puudutatud isik leidis vastuses, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebus tuleb

jätta rahuldamata.

Kohtutäitur leidis vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebus

tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada.

Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 ja TsMS § 695 alusel jätta muutmata,

kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus jääb

rahuldamata.

13. Praeguses asjas tuleb leida vastus õiguslikule küsimusele, kas TMS § 180 kehtestab kinnisasja

väljaandmise (vabastamise) menetluses erandi TMS § 25 lg 1 teise lause järgsest reeglist, mille

kohaselt ei või kohtutäituri määratav täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaeg olla lühem kui

10 päeva.

14. TMS § 25 lg 1 esimese lause järgi määrab täitedokumendi vabatahtliku täitmise tähtaja

kohtutäitur, kui see ei tulene seadusest ega kohtulahendist. Teise lause järgi ei või tähtaeg olla lühem

kui 10 päeva ega pikem kui 30 päeva, kui TMS-s ei ole ette nähtud teisiti.

Kolleegium on seisukohal, et TMS § 180 lg 2 sätestab erandi, millele viitab TMS § 25 lg 1 teine

lause. Kõigepealt tuleneb TMS § 180 lg-st 1 see, et kinnisasja vabastamisel on ette nähtud kuni

kolmekuuline tähtaeg täitedokumendi vabatahtlikuks täitmiseks. Selliselt sätestab TMS § 180 lg 1

erandi TMS § 25 lg 1 teise lause maksimaalsest vabatahtliku täitmise tähtajast (30 päeva), kuid ei

reguleeri minimaalset tähtaega (10 päeva). TMS § 180 lg 2 esimese lause kohaselt toimetab

kohtutäitur võlgnikule kätte täitmisteate kinnisasja väljaandmise kohta vähemalt 14 päeva enne

kavandatavat sundtäitmist. Teise lause kohaselt märgitakse täitmisteates mh täitedokumendi

vabatahtliku täitmise tähtaeg (kuni kolm kuud TMS § 180 lg 1 järgi) ja kinnisasja sundkorras

vabastamise päev.

15. TMS § 180 lg 2 regulatsiooni lugemist erandiks TMS § 25 lg 1 teise lause regulatsioonist

10 päeva pikkuse tähtaja kohta õigustavad järgmised kaalutlused.

Kolleegium on seisukohal, et kulu- ja menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei ole kinnisasja

vabastamise menetluses vaja võlgnikule kätte toimetada kahte täitmisteadet. Rahalise nõude

sundtäitmise menetluses on esimese täitmisteate eesmärk teavitada võlgnikku alustatud

täitemenetlusest ja anda talle võla vabatahtliku tasumise tähtaeg. Üldjuhul järgnevad aga võla

tasumata jätmise korral uued teated, millega võlgnikku teavitatakse nt toimuvast või toimunud vara

arestimisest, toimuvast vara müümisest enampakkumisel või muul viisil (vt nt TMS § 75 lg 4, § 84

lg 3, § 101 lg 2, § 114 lg 3). Kinnisasja väljaandmise menetluses pole aga üldjuhul lisateateid vaja,

sest täitedokumendi sundkorras täitmine saab seisneda eelkõige kinnisasja vabastamises. Sellest ei

ole aga võlgnikku vaja väga lühikese ajavahemiku vältel kaks korda teavitada. Kahekordne

teavitamine tähendab mh kahekordseid teate kättetoimetamise kulusid.

Väga oluline on ka asjaolu, et kinnisasja väljaandmise menetlus võib võlgnikule tähendada kodu

kaotust. Kuigi TMS § 180 lg-tes 1 ja 2 nimetatud tähtajad ei pruugi alati tagada võlgnikule võimalust

leida uus eluruum (võimalik oleks kehtestada pikemad tähtajad või anda kohtutäiturile suurem

diskretsiooniõigus määrata vajaduse korral pikem tähtaeg), on siiski selge, et kinnisasja väljaandmise

menetluses peab vabatahtliku täitmise tähtaeg olema pikem kui muudel juhtudel. Isegi kui 14 päeva

pikkune tähtaeg ei ole oluliselt pikem kui 10 päeva pikkune tähtaeg, võib see anda võlgnikule lisaaja

elukorralduse muutmiseks. Samuti tähendab see TMS § 25 lg 2 järgi, et võlgnikul on kauem võimalus

tasuda kohtutäituri tasu 50% ulatuses.

Lisaks tuleb kolleegiumi arvates kinnisasja väljaandmise menetluses arvestada sissenõudja õigustatud

huvi kõrval ka Eesti kliimatingimustega. Seetõttu võib mõnikord, näiteks eriti talvel osutuda

vajalikuks määrata vabatahtliku täitmise tähtajaks mitte minimaalne 14 päeva pikkune tähtaeg, vaid

pigem TMS § 180 lg 1 järgne maksimumilähedane tähtaeg. Siiski tuleb arvestada iga juhtumi

asjaolusid, sh nt võlgnikul ka teise elukoha olemasolu, ruumide suurust jms.

16. Seega tuleb TMS § 180 lg-t 2 kokkuvõttes tõlgendada nii, et kinnisasja väljaandmise menetluses

on vabatahtliku täitmise tähtaeg minimaalselt 14 päeva ning selle kohta toimetatakse võlgnikule kätte

vaid üks täitmisteade. Kuna TMS § 180 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse täitmisteates ka kinnisasja

sundkorras vabastamise päev, peab kohtutäitur määrama selle päeva arvestusega, et täitmisteade

toimetatakse kätte nii, et vabatahtliku täitmise tähtajaks jääb vähemalt 14 päeva. Seega on mh vaja

arvestada teate kättetoimetamisega kaasneda võiva viivitusega. Ka praeguses asjas on kohtutäitur nii

toiminud, määrates 30. novembril 2012 sundkorras vabastamise päevaks 15. jaanuari 2013 ja andes

vabatahtliku täitmise tähtaja kuni 14. jaanuarini 2013.

Võlgniku õiguste kaitse huvides tuleb TMS § 180 lg 2 järgses täitmisteates märkida ka need andmed,

mis on loetletud TMS § 24 lg-s 3 ega kattu § 180 lg 2 loeteluga.

Lisaks juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on 4. juunil 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-85-

12 tehtud määruse p-s 13 jõudnud järeldusele, et sundenampakkumise akti kui täitedokumendi

(TMS § 2 lg 1 p 15) alusel toimuv kinnisasja valduse väljanõudmise menetlus tuleb korraldada

TMS § 180 reeglite järgi. Järelikult tuleb ka selles menetluses järgida praeguses määruses esitatud

seisukohti seaduse kohaldamise kohta.

17. Kohtud ja kohtutäitur on seega TMS § 25 lg 1 ja TMS § 180 lg 2 tõlgendamisel eksinud ja selles

osas tuleb muuta ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

Eksimine ei too aga kaasa kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse rahuldamist ega kohtulahendite

tühistamist. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

Esiteks ei nõustu kolleegium avaldaja kohtumenetluses esitatud väitega, et vabatahtliku täitmise

tähtajaks tulnuks määrata kolm kuud. TMS § 180 lg 1 ei sätesta kolmekuulist tähtaega igas kinnisasja

vabastamise menetluses, vaid näeb selle ette maksimumtähtajana. Praeguses asjas ei ole kohtud

tuvastanud asjaolusid, mis õigustaksid kolmekuulise tähtaja kohaldamist. Maakohtus (tl 95) on

sissenõudja esindaja mh märkinud, et avaldaja saab posti kätte teiselt aadressilt.

Teiseks ei ole kohtutäituri esialgne otsus määrata avaldajale kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks

10 päeva pikkune tähtaeg toonud avaldajale kaasa kahjulikke tagajärgi. Määratud tähtaja tagajärjetu

möödumine tähendanuks võimaliku esimese kahjuliku tagajärjena seda, et avaldajal tekkinuks

kohustus tasuda kogu kohtutäituri tasu. Praeguses asjas ei tekkinud aga avaldajal pärast 10 päeva

möödumist sellist kohustust, sest 30. novembri 2012. a otsusega pikendas kohtutäitur vabatahtliku

täitmise tähtaega kuni 14. jaanuarini 2013. Alles pärast selle tähtaja möödumist tekkis avaldajal

kohustus tasuda kogu kohtutäituri tasu, kui ta ei olnud eluruumi selleks ajaks vabastanud.

Kahjulik tagajärg avaldajale võib seisneda ka kohustuses kanda kohtus tekkinud menetluskulud, mille

võib kaasa tuua kohtutäituri eksliku otsuse (määrata tähtajaks 10 päeva) vaidlustamine. Siiski ei ole

kohtutäituri eksimus TMS § 25 tõlgendamises ja esimeses täitmisteates 10 päeva pikkuse tähtaja

määramine toonud kaasa vajadust esitada kohtule kaebust, sest 30. novembril 2012 pikendas

kohtutäitur tähtaega 14. jaanuarini 2013. Kaebuse kohaselt (tl 2) sai avaldaja 30. novembri 2012. a

otsuse kätte 4. detsembril 2012. Ka alates sellest hetkest jäi talle kohtuotsuse vabatahtliku täitmise

tähtajaks seega rohkem aega kui 10 päeva (ja rohkem kui 14 päeva). Kohtud on märkinud, et kokku

sai avaldaja kohtuotsuse vabatahtlikuks täitmiseks 2,5 kuu pikkuse tähtaja. Avaldajal ei olnud vaja

vaidlustada kohtutäituri esialgset otsust määrata vabatahtliku täitmise tähtajaks 10 päeva. Tema

õiguste kaitse kinnisasja vabastamise menetluses oli tagatud kohtutäituri 30. novembri 2012. a

otsusega, millega sissenõudja avalduse alusel pikendati kohtuotsuse vabatahtliku täitmise tähtaega.

18. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes jäävad TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel avaldaja kanda.

Menetlusosalisel on õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest

maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras.

19. Kuna kolleegium jätab avaldaja määruskaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik