3-2-1-142-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-142-13

Määruse kuupäev

Tartu, 4. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Mäksa valla avaldus lapse vanemalt hooldusõiguse

äravõtmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-13081

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mäksa valla määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja Mäksa vald, esindaja vallavanem Elina Madal

Puudutatud isik A. L, riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Li Uiga

Puudutatud isik A. L

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 1. juuli 2013. a määrus ja jätta jõusse Tartu Maakohtu

3. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-13081.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Mäksa Vallavalitsusele määruskaebuselt 15. juulil 2013 tasutud kautsjon

50 (viiskümmend) eurot.

4. Määrata Osaühingule advokaadibüroo Valge & Uiga A. L-le Riigikohtus osutatud riigi

õigusabi eest riigieelarvest makstavaks tasuks 144 (ükssada nelikümmend neli) eurot. Saata

määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks Osaühingule

advokaadibüroo Valge & Uiga.

5. Jätta menetluskulud riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mäksa vald (avaldaja) esitas 20. märtsil 2013 avalduse, milles palus A. L (isa) täielikult ära võtta

A. L (laps) hooldusõiguse.

Avalduse põhjenduste kohaselt sündis laps 1. mail 2011. Tema emalt võeti samal aastal kohtulahendi

alusel hooldusõigus täielikult ära ja isa hooldusõigus peatati, kuna isa viibis kinnipidamisasutuses.

Hooldusõigusliku vanema puudumise tõttu määrati lapse eestkostjaks Mäksa Vallavalitsus, kes

paigutas lapse asenduskodusse. Isa vastu alustati 25. mail 2011 kriminaalasi, kuna isa oli ähvardanud

ema ja lapse une pealt surnuks kägistada. Isale määrati sundravi psühhiaatriakliinikus, kust ta vabanes

2012. a jaanuaris. 2012. a mais võeti isa taas vahi alla, kuna teda kahtlustati röövimises. Vabaduses

viibides ei külastanud isa kordagi oma last. Ta ei ole lapse vastu huvi tundnud ega andnud lapsele

ülalpidamist. Avalduse esitajale ei ole teada, millal isa vanglast vabaneb. Isa on avaldanud, et ta

soovib last edaspidi ise kasvatada. Avaldaja oli seisukohal, et lapse huvides ei ole jääda isa

määramata ajaks ootama. Lapse huvides on elada turvalises, toetavas ja arendavas perekonnas.

2. Isa avaldas ärakuulamisel kohtule, et ta ei ole nõus hooldusõiguse täieliku äravõtmisega, kui last ei

anta tema emale kasvatada. Samas ei pidanud ta võimatuks pärast vanglast vabanemist ise last

kasvatama hakata. Isa ütluse kohaselt on temale mõistetud vangistus kestusega kolm aastat ja kümme

kuud alates 8. maist 2012. Pärast psühhiaatriliselt sundravilt vabanemist käis ta korra last vaatamas.

Kuna asenduskodus oli karantiin, ta sai lapsega kokku väga lühiajaliselt. Hiljem oli ta sunnitud ennast

juba uue kuriteo toimepanemise tõttu varjama ega saanud seetõttu last enam vaatamas käia. Ta ei

teadnud, et hooldusõiguse tagasisaamiseks tuleb esitada kohtule avaldus. Isa on seisukohal, et vanglas

viibimise tõttu ei ole alust temalt hooldusõigust täielikult ära võtta.

3. Lapse isapoolne vanaema avaldas kohtuistungil, et ta ei ole nõus, et tema pojalt võetakse

hooldusõigus täielikult ära. Poja vanglas viibimise ajal soovis ta ise olla lapse eestkostja. Ta on

lapselast asenduskodus regulaarselt külastanud. Alates 2012. a sügisest ei tööta ta enam Soomes ja

asub tööle Maximasse. Tema sotsiaaleluruumi üürileping on pikendatud kuni 2014. a jaanuarini.

4. Lapse esindaja leidis, et senise kohtupraktika järgi ei saa vanemalt hooldusõigust ära võtta, kui

vanem ei saa täita lapse eest hoolitsemise kohustust põhjusel, et ta viibib vanglas. Alus vanema

hooldusõiguse peatamiseks on olemas. Hooldusõiguse peatamise määrus kehtib.

5. Tartu Maakohus rahuldas 3. mai 2013. a määrusega avalduse ja võttis isalt hooldusõiguse ära.

Maakohus jättis avaldaja menetluskulud avaldaja kanda ja lapsele osutatud riigi õigusabi tasu riigi

kanda.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ähvardas isa 25. mail 2011, olles vaimselt ebastabiilses

seisundis, oma toona 24-päevase lapse ja lapse ema ära tappa, peksis korteri segi ja lubas selle

põlema panna ning põletas ära lapse mängujänese. Kuna isa ei olnud nimetatud tegude

toimepanemise ajal süüdiv, kohaldati tema suhtes psühhiaatrilist sundravi, mis lõpetati Tartu

Maakohtu 19. detsembri 2011. a määrusega. Pärast vabanemist käis isa ühel korral last asenduskodus

vaatamas, kuid see ei ole piisav, et asuda seisukohale, et isa tegi pärast takistuse äralangemist kõik

võimaliku hooldusõiguse taastamiseks. Isa oleks pidanud leidma endale ja lapsele elukoha, esitama

kohtule hooldusõiguse taastamise avalduse, andma lapsele ülalpidamist ja näitama üles tahet tagada

oma lapsele kehaline, vaimne ja hingeline heaolu. Selle asemel pani isa toime järgmise kuriteo, mille

tagajärjel asus ta end varjama, kuni ta tabati ja võeti vahi alla. Seega ei teinud isa vabaduses viibides

ühtki toimingut, mida pidanuks lapsest hooliv hooldusõigust tagasi taotlev vanem tegema. Isa ei

suuda täita hooldusõigusliku vanema kohustusi, mistõttu ei ole võimalik kohaldada abinõusid,

aitamaks isal vanemakohustusi täita. Samuti ei saa kohus panna sellisele vanemale lapse kasvatamise

ja tema eest hoolitsemise kohustust.

Kuna isa viibib kinnipidamisasutuses, ei saa ta praegu hooldusõigust teostada. Samas ei ole isa

astunud pärast sundravi lõppemist mingeid samme hooldusõiguse taastamiseks ega hakanud lapse

eest hoolitsema. Pannes toime uue kuriteo, pani isa end ise olukorda, kus ta ei saa järgneva ligi nelja

aasta jooksul hooldusõigust teostada. Isa hooldusõiguse peatamise kohtulahendi kohaselt võib

asjaolude muutumisel taotleda hooldusõiguse taastamist, piiramist või täielikku äravõtmist. Kuna isa

ei teinud pärast sundravilt vabanemist midagi hooldusõiguse taastamiseks ja pani kohe toime uue

kuriteo, on asjaolud muutunud ja annavad alust võtta isalt hooldusõigus perekonnaseaduse (PKS)

§ 134 lg 1, § 135 lg 2 ja § 136 lg 1 alusel ära.

Oht lapsele ei pea olema ainuüksi otseselt füüsiline, vaid see võib seisneda ka lapse vaimse ja

hingelise heaolu ohustamises. Isa kinnitas ärakuulamisel, et tema praegune elukorraldus on tema enda

vaba otsustuse tulemus. Lapsevanem, kes valib kuritegude toimepanemise tee, mille tõttu tema laps

peab kasvama asenduskodus, ohustab sellega oma lapse vaimset ja hingelist heaolu. Lapse huvides ei

ole see, et laps peab ootama asenduskodus oma isa, kellega ta on kokku puutunud mõned korrad elus.

Kohtule pole esitatud ühtegi tõendit või seisukohta, mis kinnitaksid, et isa suudab asuda täitma

hooldusõigusliku lapsevanema kohustusi pärast järjekordse karistuse kandmiselt vabanemist.

Lapse vanaema on lapselast regulaarselt külastanud, kuid see asjaolu ei anna alust jätta isalt

hooldusõigus ära võtmata. Hooldusõiguslikeks isikuteks on ainult lapse vanemad (PKS § 116 lg 2).

Hooldusõigust ei ole võimalik üle anda lapse vanavanemale või muule isikule.

6. Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

määrata isa hooldusõiguse peatumise ajaks lapse eestkostjaks lapse isapoolse vanaema.

7. Lapse esindaja ja avaldaja palusid jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 1. juuli 2013. a määrusega maakohtu määruse ja tegi asjas uue

määruse, millega jättis avalduse rahuldamata, lugedes isa hooldusõiguse jätkuvalt peatatuks.

Ringkonnakohus jättis avaldaja maakohtus kantud menetluskulud avaldaja kanda, lapsele osutatud

õigusabi tasu ja menetlusosaliste ringkonnakohtus kantud menetluskulud riigi kanda. Isa esitatud

taotluse määrata uus eestkostja jättis ringkonnakohus tähelepanuta, kuna see väljus selle tsiviilasja

piiridest.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt nähtub asja materjalidest, et isa hooldusõigus on

Tartu Maakohtu 15. novembri 2011. a määrusega peatatud, sest ta ei olnud kinnises asutuses

viibimise tõttu võimeline hooldusõigust teostama. PKS § 140 lg 1 kohaselt peatab kohus vanema

hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama. Sama paragrahvi lg 2

kohaselt taastab kohus vanema hooldusõiguse, kui on tuvastatud peatamise aluse äralangemine, ja

PKS § 140 lg 3 järgi ei või vanem hooldusõiguse peatumise ajal hooldusõigust teostada.

Isa vabanes kinnisest asutusest 2012. a jaanuaris ning kohus ei ole tema hooldusõigust taastanud.

PKS § 140 lg 1 järgi ei võinud isa hooldusõiguse peatumise ajal hooldusõigust teostada ning ta ei ole

seda teinudki. Isa vahistati kuriteo toimepanemise tõttu 8. mail 2012 ning Tartu Maakohus mõistis

21. novembri 2012. a otsusega talle karistuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust.

Avaldaja palub isalt lapse hooldusõiguse täielikult ära võtta seetõttu, et isa ei külastanud sundravilt

vabanemise järel enne vahi alla võtmist kordagi oma last, ei ole lapse vastu huvi tundnud ega lapsele

ülalpidamist andnud.

PKS § 135 lg 1 järgi võib kohus lapse vanematest eraldada ainult juhul, kui lapse huvide kahjustamist

ei ole võimalik ära hoida vanemate ja lapse suhtes kasutusele võetud muude toetavate abinõudega.

PKS § 135 lg 2 kohaselt võib kohus isikuhooldusõiguse vanemalt täielikult ära võtta üksnes juhul,

kui teised abinõud ei ole tulemusi andnud või kui on põhjust eeldada, et nende rakendamisest ei piisa

ohu ärahoidmiseks.

Õige ei ole maakohtu seisukoht, et isa ei ole suuteline täitma hooldusõigusliku vanema kohustusi,

sest pärast psühhiaatriliselt sundravilt vabanemist ei astunud ta samme selleks, et taastada

hooldusõigus ja hoolitseda lapse eest, ning pani toime uue kuriteo. Isa ei ole hooldusõigust teostanud

põhjusel, et tema hooldusõigus on kohtulahendi alusel peatatud. Kuna isa ei ole saanud hooldusõigust

teostada, ei ole võimalik tuvastada, milline oht ähvardaks last juhul, kui isa teostaks hooldusõigust,

st selge ei ole lapse heaolu ohustamine PKS § 134 lg 1 mõttes. Asjaolu, et vanem ei tule iseseisvalt

toime pere igapäevaelu korraldamise ja lapse arendamisega ning tal napib vahendeid lapse

ülalpidamiseks, ei anna iseenesest veel alust vanemalt lapse suhtes isikuhooldusõigust täielikult ära

võtta. Sellises olukorras on üldjuhul põhjendatud osutada vanemale abi ja juhendada teda lapse

kasvatamisel. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et perekonnaautonoomiast tulenevalt

on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada ja vanemalt lapse suhtes isikuhoolduse täielik

äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb kohaldada vanema õigusi kõige

vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades eesmärgipärased ja

proportsionaalsed.

Asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks PKS § 135 lg 2 rakendamise eelduste esinemine.

Seetõttu ei ole alust isalt hooldusõigust täielikult ära võtta. Ainuüksi asjaoludest, et isa ei ole pärast

psühhiaatriliselt sundravilt vabanemist astunud samme hooldusõiguse taastamiseks ega lapse eest

hoolitsemiseks ning pani toime uue kuriteo, ei saa järeldada, et ta ohustaks lapse tervist ja heaolu

ning muude abinõude rakendamine ei oleks küllaldane.

Kuna isa hooldusõigus on peatatud ja hooldusõigust ei ole taastatud, ning isa on kuriteo

toimepanemise tõttu vahistatud ja kannab kinnipidamisasutuses karistust, tuleb lugeda tema

hooldusõiguse peatamine jätkuvaks. PKS § 140 lg 1 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui

vanem on kestvalt võimetu hooldusõigust teostama. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12 tehtud

lahendi p-s 14 asunud järgmisele seisukohale: „Kolleegiumi hinnangul tähendab vanema kestev

võimetus hooldusõigust teostada viidatud sätte mõttes seda, et vanema hooldusõiguse teostamine on

pikema aja jooksul faktiliselt takistatud. Selles tulenevalt saab vanema hooldusõiguse peatada

eelkõige juhul, kui vanem ei saa hooldusõigust pikema aja vältel oma eemaloleku või muu kõrvalise

takistuse tõttu teostada, sh vanema vangistuse, raske haiguse või teadmata kadumise korral. Viidatud

sätte mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras, kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem

õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta

ega lapse heaolu tagada. Lapse huvides tuleb sellisel juhul vanema hooldusõigus peatada."

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue

määruse.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus asjas tõendid hindamata ja kohtumääruse

põhjendamata ning kohaldas vääralt materiaalõiguse normi.

Ringkonnakohus asus vääralt seisukohale, et asjas ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitavad isalt

hooldusõiguse äravõtmise aluseid, ja et hooldusõiguse äravõtmiseks ei piisa esitatud asjaoludest. Isa

on valinud kuritegeliku tee ja jätnud sellega vanema kohustused täitmata, kuna on jätnud lapse ilma

võimalusest kasvada loomulikus kasvukeskkonnas – perekonnas. Politseil on registreeritud

106 kokkupuudet isaga ajavahemikul 2002–2012 ning teda on peamiselt kahtlustatud varavastastes

kuritegudes, kuid 2011. a-l oli tegemist ema ja lapse vastase ründega ning 2012 röövimisega,

s.o samuti isikuvastase kuriteoga. Olles vanglas, ei saa isa lapse heaolu küll ohustada, kuid kuna isa

ei ole taganud vanglas viibimise ajaks lapse heaolu ja seda on pidanud tegema eestkostja, on isa

jätnud lapse heaolu tagamata. Isa soov säilitada hooldusõigus on isekas ega vasta lapse huvidele.

Ringkonnakohus ei ole asja lahendades lapse huve kaalunud (PKS § 123) ega põhjendanud, miks

tuleb vanema huve eelistada lapse huvidele.

10. Isa vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu määruse

muutmata. Vastuse kohaselt ei ole isa lapse heaolu kuidagi ohustanud. Kuigi isa ei ole lapsega saanud

kohtuda, kohtub lapsega regulaarselt isapoolne vanaema, kellega lapsel on tekkinud emotsionaalne

side. Seetõttu tuleks lapse eestkostjaks määrata lapse isapoolne vanaema ja mitte katkestada vanaema

ja lapse suhet ega paigutada last asendusperre.

11. Lapse esindaja arvates peaks ühe kuu vanusena perekonnast eraldatud laps kasvama stabiilses

turvalises keskkonnas. Laps ei tunne oma vanemaid ning isa ei ole lapse vastu hoolitsust üles

näidanud ega toetanud kuidagi lapse arengut. Kuna isa ei ole lapse lühikese eluea jooksul lapsest

hoolinud, ta ei tunne oma last ja laps ei tunne teda, ei saa isalt hooldusõiguse äravõtmine lapse huve

kahjustada. Teisalt ei ole alust isalt praegu hooldusõigust ära võtta, kuna isa hooldusõigus on peatatud

ning lapse heaolu tagab eestkostjaks määratud avaldaja. Siiski on oluline Riigikohtu seisukoht

küsimuses, kui kaua saab olla vanema hooldusõigus peatatud ning millal saab vanemalt

hooldusõiguse ära võtta ning anda lapse lapsendada. Lapse huvides ei ole oodata määramata aeg

vanema hooldusõiguse taastamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada ja ringkonnakohtu

määrus tühistada. Asjas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel koosmõjus TsMS §-ga 695 jätta jõusse

maakohtu määrus, sest ringkonnakohus andis asjas tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu.

13. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas lapse isalt sai hooldusõiguse peatumise ajal

hooldusõiguse ära võtta või oli hooldusõiguse peatamine küllaldane meede lapse heaolu tagamiseks.

14. Asja lahendades on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud:

- laps sündis 1. mail 2011;

- lapse isa ähvardas 25. mail 2011 lapse ema ja last tappa, lapse isa vastu alustati kriminaalmenetlust,

kuid kuna isa oli tegude toimepanemise ajal süüdimatus seisundis, kohaldati isale psühhiaatrilist

sundravi;

- Tartu Maakohus võttis 15. novembri 2011. a määrusega lapse emalt hooldusõiguse täielikult ära,

peatas lapse isa hooldusõiguse ja määras lapse eestkostjaks avaldaja; Tartu Ringkonnakohus jättis

23. aprilli 2012. a määrusega maakohtu määruse muutmata;

- Tartu Maakohus lõpetas 19. detsembri 2011. a määrusega isale psühhiaatrilise sundravi kohaldamise

ning isa vabanes kinnisest asutusest 2012. a jaanuaris;

- isa külastas last asenduskodus üks kord;

- isa vahistati 8. mail 2012 kuriteo toimepanemise tõttu; Tartu Maakohus mõistis 21. novembri

2012. a otsusega isale karistuseks kolm aastat ja kümme kuud vangistust; isa viibib praegu karistust

kandes kinnipidamisasutuses.

15. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitusega, et isalt ei saa lapse hooldusõigust ära võtta,

kuna isa hooldusõigus on kohtulahendiga PKS § 140 alusel peatatud.

Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus rakendab PKS § 134 lg 1 järgi ohu ärahoidmiseks vajalikke

abinõusid, sh võib kohus võtta PKS § 135 lg 2 järgi vanemalt ära isikuhooldusõiguse ja

PKS § 134 lg 3 viimase lause järgi varahooldusõiguse, kui lapse kehalist, vaimset või hingelist heaolu

või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletussejätmine, vanemate

suutmatus täita oma kohustusi või kolmanda isiku käitumine ja kui vanemad ei soovi või ei ole

võimelised ohtu ära hoidma.

Ringkonnakohus juhtis viidatud sätete kontekstis õigesti tähelepanu sellele, et

perekonnaautonoomiast tulenevalt on eelkõige vanemal õigus oma last ise kasvatada, vanemalt lapse

suhtes isikuhoolduse täielik äravõtmine on äärmuslik meede ning lapse heaolu tagamiseks tuleb

kohaldada vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid, s.o abinõusid, mis on ohtu arvestades

eesmärgipärased ja proportsionaalsed, eelistades abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad

vanema ning lapse sidet tugevdada ja taastada (vt Riigikohtu 14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-121-12, p 15; 4. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-11, p 14).

16. Ekslik on aga ringkonnakohtu arusaam, et praeguses asjas ei saanud kohus hooldusõigust ära

võtta, kuna vanem ei saanud hooldusõiguse peatamise tõttu vanema õigusi ja kohustusi teostada.

PKS § 140 lg-te 1 ja 2 järgi peatab kohus vanema hooldusõiguse, kui vanem on kestvalt võimetu

hooldusõigust teostama, ning taastab selle, kui peatamise alus on ära langenud. Vanema kestev

võimetus hooldusõigust teostada tähendab seda, et vanem ei saa pikema aja jooksul hooldusõigust

teostada oma eemaloleku või muu kõrvalise takistuse tõttu, sh vanema vangistuse, raske haiguse või

teadmata kadumise korral. Hooldusõiguse peatamise mõtteks on tagada lapse huvide kaitse olukorras,

kus lapsel on küll hooldusõiguslik vanem õiguslikus mõttes olemas, kuid tegelikult ei saa

hooldusõiguslik vanem lapse õigusi ja huve kaitsta ega lapse heaolu tagada (vt Riigikohtu

14. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-12, p 14).

Asjaolu, et vanem ei saa hooldusõiguse peatamise ajal PKS § 140 lg 3 järgi hooldusõigust teostada, ei

tähenda kolleegiumi hinnangul seda, et hooldusõiguse peatamise ajal või peatamise aluse olemasolu

korral ei saaks vanema suhtes kohaldada PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid.

Kolleegium juhib tähelepanu, et vanema hooldusõigus peatatakse siis, kui vanem ei saa lapse suhtes

tegelikult hooldusõigust teostada. Hooldusõiguse peatamine on PKS § 140 mõtte kohaselt ajutine

meede selleks, et lapse õigused ja huvid ei jääks kaitseta ajal, mil tema hooldusõiguslik vanem ei saa

oma eemaloleku tõttu hooldusõigust teostada, s.o viia õiguslik olukord vastavusse tegeliku

olukorraga. Samas ei ole välistatud, et vanemale, kelle puhul on alust hooldusõigus peatada või kelle

hooldusõigus on peatatud, on alust kohaldada ka PKS §-des 134 ja 135 nimetatud abinõusid.

17. Eeltoodut arvestades asus maakohus õigesti asjas kontrollima, kas isa hooldusõiguse peatamisest

hoolimata on alust kohaldada PKS §-des 134–135 sätestatud abinõusid.

Seda tehes lähtus maakohus põhjendatult Tartu Maakohtu 15. novembri 2011. a kohtumäärusest

tsiviilasjas nr 2-11-28741, millega isa hooldusõigus oli peatatud isa sundravile paigutamise tõttu.

Juba nimetatud kohtuasjas taotleti isalt hooldusõiguse äravõtmist, kuid tema sundravi tõttu otsustati

kuni tema kinnisest asutusest vabanemiseni hooldusõigus peatada, et isal oleks võimalus asuda lapse

eest pärast vabanemist hoolitsema. Samas märkis kohus, et lapse huvides ei oleks see, kui laps jääks

määramata ajaks vanemliku hoolitsuse ja pereta, mistõttu tuleb isa olukorda jälgida ning olukorra

muutumisel taotleda kohtult hooldusõiguse taastamist, piiramist või täielikku äravõtmist.

Tartu Maakohtu 15. novembri 2011. a kohtulahendit arvestades esitas avaldaja põhjendatult kohtule

20. märtsil 2013 avalduse isa hooldusõiguse äravõtmiseks, kuna asjaolud olid selleks ajaks

muutunud, st isa ei olnud asunud pärast vabanemist lapse eest hoolitsema ning pani toime järjekordse

kuriteo, mille eest karistati teda vangistusega.

18. Kolleegiumi arvates hindas maakohus õigesti eelmises kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid

koosmõjus olukorra muutumisega ja asus õigesti seisukohale, et lapse heaolu tagamiseks tuleb isalt

hooldusõigus täielikult ära võtta.

Kolleegium märgib, et ainuüksi asjaolu, et vanem paneb toime kuriteo, mille eest teda karistatakse

vangistusega, ei anna veel alust vanemalt hooldusõigust ära võtta. Sellisel juhul on eelkõige alust

vanema hooldusõigus PKS § 140 lg 1 alusel peatada ning vangist vabanemise järel jälle taastada.

Küll aga võib vanema kuritegelik eluviis koosmõjus muude asjaoludega ohustada mõnel juhul lapse

heaolu viisil, mis annab alust vanemalt hooldusõiguse PKS §-de 134–135 alusel ära võtta.

Kolleegiumi arvates võib vanema hooldusõiguse äravõtmiseks anda mh alust see, kui vanem ei suuda

kuritegeliku käitumise ja/või selle tagajärgede (vangistuse) tõttu hooldusõigust teostada või jätab

lapse seetõttu hooletusse ega täida muid vanema kohustusi (sh lapsega suhtlemise kohustust

PKS § 143 lg 1 mõttes ja vanema ülalpidamiskohustust PKS §-de 96–97 mõttes) ning ta ei soovi seda

olukorda muuta.

Ülalmärgitut arvestades leidis maakohus asjas tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult, et isa

kuritegelik eluviis, mis on tinginud lapse lühikese eluaja jooksul juba kahel korral temalt vabaduse

võtmise ja seeläbi võtnud temalt ka võimaluse lapse eest hoolitseda ja hooldusõigust teostada,

koosmõjus soovimatuse olukorda lapse hüvanguks muuta ning asjaoluga, et isa ei asunud ka vahepeal

vabaduses olles lapse eest hoolitsema, ei taotlenud hooldusõiguse taastamist ega asunud täitma

vanema muid kohustusi, kujutab ohtu lapse heaolule PKS § 134 lg 1 mõttes ja annab alust isalt

hooldusõigus ära võtta. Ringkonnakohtu vastupidine järeldus ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus on

alusetult väitnud, et asjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks hooldusõiguse äravõtmise eeldused.

19. Kolleegium juhib tähelepanu, et asjaolude muutmise korral võib isa PKS § 123 lg 2 alusel

taotleda, et tema hooldusõigust piiravate abinõude rakendamine lõpetataks. Selleks peavad aga

esinema lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud, mis annavad alust järeldada, et lapse

huvid ei ole vanema hoole all enam ohus, s.o vanem soovib ja suudab hoida ära ohu lapse heaolule ja

varale ning täita vanema kohustusi.

20. Ülalmärgitud põhjendustel tuleb määruskaebus rahuldada ja ringkonnakohtu määrus tühistada,

jättes jõusse maakohtu määruse.

21. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel avaldaja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas tasus kautsjoni avaldaja.

22. Lapsele määratud esindaja palus määruskaebusele vastuse koostamise eest määrata osutatud riigi

õigusabi tasu suuruseks 144 eurot (kolm tundi). Kolleegium leiab, et lapse esindaja avaldus määrata

riigi õigusabi tasu suuruseks 144 eurot tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi

õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi

Osaühingule advokaadibüroo Valge & Uiga välja Eesti Advokatuur.

23. Kuigi TsMS § 172 lg-te 1 ja 2 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud üldjuhul isik, kelle

huvides lahend tehakse, või avaldaja, sh ka siis, kui avaldus rahuldatakse, võib hagita perekonnaasja

menetluse kulud jätta kohus TsMS § 172 lg 3 järgi täielikult või osaliselt riigi kanda. Kolleegium

leiab, et praeguse asja menetluskulud tuleb jätta riigi kanda.

Jaak Luik, Henn Jõks, Lea Laarmaa