3-2-1-136-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-136-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. detsember 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

E. A hagi M. R vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-12-973

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E. A kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1305 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. A, seaduslik esindaja G. A, lepinguline esindaja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Kostja M. R, esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Li

Uiga

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-973 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada G. A-le E. A kassatsioonkaebuselt 23. mail 2013 tasutud kautsjon

100 (ükssada) eurot.

4. Määrata osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga riigieelarvest makstavaks tasuks M. R-

le Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 264 (kakssada kuuskümmend neli) eurot. Saata

määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile ning teadmiseks osaühingule

Advokaadibüroo Valge & Uiga.

5. Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.

6. Määrata tsiviilasja hinnaks 1305 (üks tuhat kolmsada viis) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. A (isa) esitas E. A (laps, hageja) seadusliku esindajana 6. jaanuaril 2012 M. R (ema, kostja)

vastu hagi, milles palus kostjalt kuni hageja täisealiseks saamiseni mõista välja hageja ülalpidamiseks

elatise 145 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast. Samuti palus hageja hüvitada aasta eest enne hagi esitamist elatise maksmata jätmisega

tekitatud kahju 1740 eurot. 11. oktoobri 2012. a kohtuistungil palus hageja mõista kostjalt hagi

esitamisele eelnenud aasta eest välja elatise 1668 eurot (12 * 139 eurot).

Hageja sündis 5. jaanuaril 2009 ja elab ema nõusolekul alates 2010. aastast Norra Kuningriigis koos

isaga, kes teda ülal peab. Ema ei osale hageja kasvatamises. Ema saab riiklikku peretoetust ja

lastetoetust 57 eurot 53 senti kuus, samuti sai ema Sauga vallalt 2-aastase lapse toetust 128 eurot.

Ema ei ole last ülal pidanud ega osalenud muul viisil lapse hooldamise ja kasvatamise kulude

kandmisel.

Ema suudab maksta lapse ülalpidamiseks elatist 145 eurot kuus ning juhul kui ta maksab

miinimumelatist, ei jää tema teine laps vähem kindlustatuks. Ta sai enne raseduspuhkust 1. novembril

2011 viimase töötasu 197 eurot 59 senti, kuid pole märkinud, et Eesti Haigekassa maksis talle

21. detsembril 2011 töövõimetushüvitist 1179 eurot 5 senti, samuti maksti talle 17. veebruaril 2012

peretoetust 339 eurot 18 senti ning Maksu- ja Tolliamet on 23. veebruaril 2012 tagastanud talle

tulumaksu 279 eurot 74 senti. Seega oli veebruaris 2012 ema kasutuses 618 eurot 92 senti, mis

jagatuna kolme inimese vahel (ema, temaga koos elav ja temast lahus elav laps) teeb 206 eurot

31 senti inimese kohta. Ema 2011. aasta keskmine sissetulek oli 407 eurot 36 senti kuus. Seega oli tal

2011. aastal piisavalt raha, et maksta lapse ülalpidamiseks miinimumelatist. Tema teist last peab ülal

pidama ka lapse isa. 19. aprillil 2012 hakkas ta saama vanemahüvitist, tal oli õigus saada sünnitoetust

320 eurot ning ülalpidamist oma teise lapse isalt kuni selle lapse kolmeaastaseks saamiseni. Emal ei

ole alates 2012. aasta augustist kohustust tasuda hooldekodu kohatasu oma isa eest, sest tema isa ei

viibi enam hooldekodus.

Isa keskmine töötasu on 35 000 Norra krooni kuus. Lisaks saab ta riiklikku lastetoetust 1900 Norra

krooni kuus.

Lapse vajalikud kulud on ca 17 590 Norra krooni kuus.

2. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu. Ta suudab maksta elatist 90 eurot kuus, kuid ülejäänud osas

tuleb hagi jätta rahuldamata. Kostjal sündis 1. veebruaril 2012 teine laps, kellega ta on kodune,

mistõttu ei ole tal sissetulekut. Alates 2012. a juunist saab ta vanemahüvitist 318 eurot 28 senti kuus

ja peretoetust, millest peab ülal pidama nii ennast kui ka oma teist last. Lisaks aitavad teda sugulased

ja elukaaslane. Kostjal on laenu tasumise kohustus ning kuna ta on hageja isa laenu käendaja,

peetakse sageli ka viimase laenumaksed kostja kontolt kinni. Alates 15. maist 2012 peab kostja

tasuma oma isa hoolduskulud 97 eurot kuus. Kuni 1. maini 2015 peab kostja maksma

Sotsiaalkindlustusametile tagasi enamsaadud vanemahüvitise 27 eurot kuus.

Vanemad ei pea last võrdsetes osades ülal pidama, sest lapse isal on märkimisväärselt suurem

sissetulek kui kostjal. Kostjalt tuleb lapse ülalpidamiseks välja mõista miinimumist väiksem elatis, et

kostja teine laps ei jääks vähem kindlustatuks.

Kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hagejal ei ole kahju tekkinud.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 30. novembri 2012. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

ülalpidamiseks välja elatise 110 eurot kuus alates hagi esitamisest ja tagasiulatuvalt aasta eest enne

hagi esitamist 1668 eurot, mis tuli tasuda 139 euro suuruste osamaksetena 12 kuu jooksul otsuse

jõustumisest arvates. Maakohus tunnistas otsuse 110-eurose igakuise elatise väljamõistmise osas

viivitamata täidetavaks. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et laps elab isaga Norra

Kuningriigis ja on tema kasvatada.

Perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

PKS § 99 lg-te 1 ja 2 järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada,

kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste

rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb

arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab,

st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse

ulatust PKS § 105 lg 3 järgi. Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas

hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal

ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda

pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma

vajadusi piirama ning kasutama PKS § 102 lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid

enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

Vanem peab oma halvast varalisest seisundist hoolimata andma lapsele üldjuhul ülalpidamist

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras ning üksnes PKS § 102 lg 2 teises ja kolmandas lauses

sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäärast

väiksema elatise.

Hageja nõuab kostjalt miinimumelatist, s.o 145 eurot kuus. Kostja nõustus tasuma 90 eurot kuus ja

palus jätta suurema osa lapse ülalpidamise kuludest lapse isa kanda, kuna vanemate varaline seis

erineb märgatavalt ning suurema elatise väljamõistmisel jääks tema teine laps vähem kindlustatuks.

Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjale maksti viimati 1. novembril 2011 töötasu 197 eurot

59 senti ning 21. detsembril 2011 maksti kostjale rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämise tõttu

töövõimetushüvitist 1179 eurot 5 senti. Alates 17. veebruarist 2012 on kostja saanud peretoetust

339 eurot 18 senti. Maksu- ja Tolliamet tagastas 23. veebruaril 2012 kostjale tulumaksu 279 eurot

74 senti. Seega oli 2012. aasta veebruaris kostjal kasutada 618 eurot 92 senti. Alates 19. aprillist 2012

kuni 27. juunini 2013 oli kostjale määratud vanemahüvitis 318 eurot 28 senti kuus.

Sotsiaalkindlustusameti 2. aprilli 2012. a kirjast nähtub, et hageja sünni tõttu maksti kostjale kuni

31. detsembrini 2011 lapsetoetust ja lapsehooldustasu. Kuna samal ajal maksis hagejale ka Norra

Kuningriigi pädev asutus täismääras lapsetoetust, nõudis Sotsiaalkindlustusamet kostjalt 1. oktoobrist

2010 kuni 31. detsembrini 2011 makstud peretoetused, kokku 862 eurot 92 senti tagasi. Kostja

maksab riigile tagasi 27 eurot kuus kuni 1. maini 2015. Kostja tasus 23. maist 2012 kuni 13. augustini

2012 oma isa eest hooldekodu kohatasu 25 eurot 47 senti kuus. Hageja vanemad võtsid

kaaslaenajatena elamu kaasomandisse ostmiseks eluasemelaenu. Lapse isa kinnitusel maksab tema

laenu tagasi. Kostja ei ole kohtule vastupidist tõendanud. Hanila Vallavalitsuse tõendist nähtuvalt

toetab kostjat tema elukaaslane ning pere elab elukaaslase emale kuuluvas eramajas ja tuleb toime.

Eelnevast nähtub, et kui kostja peaks maksma hagejale miinimumelatist, jääks tema enda ja teise

alaealise lapse ülalpidamiseks 173 eurot 28 senti (318 eurot 28 senti – 145 eurot). Seega, hinnates

kostja varalist seisu, ei ole ta võimeline täitma oma ülalpidamiskohustust miinimummääras,

kahjustamata enese ja teise alaealise lapse tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus

vähendada elatist alla miinimummäära. Kostja suudab maksta hagejale elatist 110 eurot kuus alates

elatisehagi esitamisest. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole

võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit.

Hageja palus mõista kostjalt PKS § 108 alusel välja ka elatise 1668 eurot ühe aasta eest enne hagi

esitamist. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse

täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi

kohtule esitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et aasta jooksul enne hagi esitamist ei täitnud kostja

hageja ülalpidamise kohustust. Kostja kasutuses oli 2011. aastal kokku 4888 eurot 42 senti

(töötukassalt saadud 208 eurot 82 senti, palk 2398 eurot 95 senti, tagastatud tulumaks 237 eurot

11 senti, rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämise tõttu makstud töövõimetushüvitis 1225 eurot 18 senti,

peretoetus 690 eurot 36 senti, Sauga vallalt saadud 128 eurot), s.o kuus keskmiselt 407 eurot 36 senti.

Seega oli kostjal 2011. aastal piisavalt raha, et maksta hagejale miinimumelatist, s.o 139 eurot kuus ja

temalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka elatis 1668 eurot tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne

elatishagi kohtule esitamist.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue

otsuse, millega mõista kostjalt hagi esitamisest kuni 30. novembrini 2012 välja elatise 1102 eurot

26 senti ja alates 1. detsembrist 2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni elatise 110 eurot kuus.

Hageja kahju hüvitamise nõude enne hagi esitamist puudutava ajavahemiku eest palus kostja jätta

rahuldamata, märkides, et maakohus ei saanud mõista tagasiulatuvalt välja elatist, kuna sellist nõuet

ei olnud hageja esitanud.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. aprilli 2013. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise ühe aasta eest enne hagi kohtule esitamist, ja

jättis tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata, kuid täiendas otsust ja lisas, et elatise maksmisel tuleb arvestada, et kostja tasus 30. mail

2012 hagejale elatist 90 eurot. Menetluskulud jättis ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes poolte

endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt mõistis maakohus alates hagi esitamisest välja õige

suurusega elatise, kuid otsuse täitmisel tuleb arvestada, et kostja tasus kohtumenetluse ajal hagejale

90 eurot.

Tagasiulatuva ajavahemiku eest elatist välja mõistes on maakohus tõendeid hinnates rikkunud

menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada.

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule

esitamist. Hagi esitamisel on hageja PKS §-le 108 tuginedes palunud kostjalt välja mõista elatise

145 eurot kuus tagasiulatuvalt alates 6. jaanuarist 2011. Selle nõude juurde on hageja ka jäänud,

täpsustades üksnes nõuet. Tegemist ei ole hagi muutmisega. Õige on kostja väide, et hagejal tulnuks

nõue selgelt sõnastada juba hagi esitamisel, kuid see puudus on menetluses kõrvaldatud. Hageja

nõudeks oli saada elatist tagasiulatuvalt alates 6. jaanuarist 2011 ning kohus on selle nõude ka

lahendanud.

Maakohus leidis, et kostja varaline seisund võimaldanuks tal maksta tagasiulatuval ajavahemikul

elatist 139 eurot kuus ja eeltoodust tulenevalt mõistis kostjalt välja elatise 1668 eurot. Seejuures jättis

maakohus tähelepanuta kostja vastuväited, et tal on sündinud teine laps, mistõttu ta ei tööta ega saa

sissetulekut ega ole suuteline maksma hagiavalduses nõutud suuruses elatist ka hagiavalduse

esitamises ajast alates. Kostja nõustus maksma alates hagi esitamisest elatist 90 eurot kuus. Seega oli

ka hagiavalduse esitamise ajast alates elatise maksmine kostja jaoks raskendatud.

PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid

kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata

enese tavalist ülalpidamist. Arvestades asjaolu, et kostjal sündis 1. veebruaril 2012 teine laps, kes

vajab hooldamist ja järelevalvet, mille tõttu ei saa kostja tööle asuda ega teenida sissetulekut, mille

arvel maksta tagasiulatuvalt elatist, ning asjaolu, et alates 6. jaanuarist 2012 on kostjalt välja

mõistetud elatis 110 eurot kuus, mille maksmisega on kostja jäänud kohtumenetluse ajal võlgu, on

tekkinud olukord, kus tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine seab ohtu kostja enda ja ka tema teise

lapse ülalpidamise. Seetõttu tuleb PKS § 102 lg 1 alusel jätta kostjalt tagasiulatuva ajavahemiku eest

elatis välja mõistmata.

Kuna hagi ja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb kõik menetluskulud jätta poolte endi

kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus jättis rahuldamata tagasiulatuva elatisenõude ja jättis menetluskulud poolte endi

kanda. Hageja palus jätta tühistatud osas jõusse maakohtu otsuse.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui

kohaldas asjas PKS § 102 lg-t 1, sest kostja ei olnud sellele menetluses tuginenud.

Isegi kui ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, kohaldas ta asjas vääralt PKS § 102

lg-t 1, sest nimetatud sätet ei saa kohaldada vanemalt alaealisele lapsele elatist välja mõistes. Vanema

ja lapse puhul tuleb kohaldada PKS § 102 lg-t 2, mille järgi ei vabane vanem alaealise lapse

ülalpidamise kohustusest. Lisaks on asjas tõendatud, et kostjal oli tagasiulatuval ajavahemikul piisav

sissetulek, et maksta lapsele miinimummääras elatist.

Kuna elatise saamiseks kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja vajalik, ei ole õige jätta kummagi

poole menetluskulu poole enda kanda.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohus jättis õigesti asjas tuvastatud asjaolusid arvestades tagasiulatuva ajavahemiku eest

elatise välja mõistmata.

Ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, sest kostja on kogu menetluse vältel palunud

jätta tagasiulatuva nõude rahuldamata, sh on kostja veendumusel, et hageja esitas tagasiulatuva

ajavahemiku kohta kahju hüvitamise nõude, kuid ei ole kahju tekkimist tõendanud.

Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt PKS § 102. Lisaks saanuks asjas kohaldada võlaõigusseaduse

§ 6 lg-t 2, sest tagasiulatuva ajavahemiku eest elatise väljamõistmine oleks kummagi vanema varalist

seisundit ja kostjal sündinud last arvestades vastuolus hea usu põhimõttega. Tagasiulatuva

ajavahemiku eest elatise väljamõistmise korral ähvardaks kostja perekonda pankrot samal ajal kui

hageja isal on piisavad vahendid last ülal pidada, st tagasiulatuva ajavahemiku eest elatise välja

mõistmata jätmine ei sea ohtu hageja heaolu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1

p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas,

mille peale on kaevatud.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjalt tuleb lapse ülapidamiseks välja mõista

elatis hagi esitamisele eelnenud aasta eest.

11. Kolleegium juhib tähelepanu, et PKS § 96 ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama.

Viidatud sätete alusel tekib vanema ja alaealise lapse vahel võlasuhe, millest tuleneb vanema

kohustus last ülal pidada ning lapse õigus nõuda igal ajal kuni täisealiseks saamiseni vanemalt selle

kohustuse täitmist.

Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate

vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem

elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale

lapse kasvatamises, täidab ta PKS § 100 lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Seejuures tuleb elatist maksta PKS § 100 lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette.

Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku, sh lapse igapäevaste vajaduste järjepidevaks

rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku

toimetulekuks vajalikud vahendid eelkõige õigustatud isiku olemasolevate ja tulevaste vajaduste

rahuldamiseks. Sellest tulenevalt peab õigustatud isik (sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda

kasvatav hooldusõiguslik vanem) järjepidevalt nõudma kohustatud isikult (sh lapse teiselt vanemalt)

ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust,

saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse

täitmiseks TsMS § 369 mõttes. Üksnes sel moel on võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine

täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende

rahuldamiseks.

12. Kuigi tavapärase võlasuhte puhul saab võlausaldaja nõuda võlgnikult eelkõige kõigi

sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist, on ülalpidamiskohustuse täitmise nõudeõigus

ülalpidamisnõude eripära ja eesmärgi tõttu sissenõutavaks muutunud kohustuste osas oluliselt

piiratud.

PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata

jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule

esitamist. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätte mõtteks kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut

tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud

isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse

majanduslikku olukorda. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe

aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse

olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud

ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab

nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates.

13. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist

välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata

ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi PKS § 99 mõttes, arvestades

mh ka kohustatud isiku varalist seisundit PKS § 102 ja § 105 lg 3 mõttes.

14. PKS § 102 lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema

muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist,

kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Viidatud sätte alusel võib täisealine esimese või teise astme

üleneja või alaneja sugulane üldjuhul vabaneda ülalpidamiskohustusest, kui tal puudub piisav

ülalpidamisvõime, ja sellisel juhul peab õigustatud isikule andma PKS § 106 lg 1 järgi ülalpidamist

sugulane, kes on kohustatud tegema seda PKS § 105 järgi järgmisena.

Ülalmärgitu ei kehti aga vanema kohta, kes on kohustatud ülal pidama oma alaealist last. PKS § 102

lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise

kohustusest. Kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma

alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema

käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks PKS § 102 lg 2 teise lause järgi ühetaoliselt.

Seega ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse

ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul võib aga kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval

põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kusjuures mõjuvaks

põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes

miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav

laps. Seega, viidatud sätete järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma

alaealisi laps ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse

ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Nimetatut tuleb kohtul arvestada ka siis, kui kohus mõistab õigustatud isiku kasuks välja elatise hagi

esitamisele eelnenud ajavahemiku eest, s.o tagasiulatuvalt PKS § 108 mõttes. Kolleegiumi arvates

tuleb aga elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi

tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et

vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku

olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on

teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (vt ülal p 12).

Kolleegium märgib, et õigustatud isik saab kohustatud isiku vastu õigel ajal hagi esitades vältida

olukorda, kus kohustatud isiku muutunud varalise seisundi tõttu saab viimaselt haginõude esitamisele

eelnenud ajavahemiku eest välja mõista väiksema elatise.

Kuna kolleegiumi hinnangul saab tagasiulatuva elatise väljamõistmisel arvestada mh ka kohustatud

isiku varalist seisundit kohtulahendi tegemise ajal, ei tule asjas PKS § 108 jätta kohaldamata vastuolu

tõttu hea usu põhimõttega.

15. Eeltoodut arvestades tõlgendas ringkonnakohus vääralt PKS § 102 ning lahendas asja

põhjendamatult PKS § 102 lg 1 alusel, kuigi asjas tuli kohaldada PKS § 102 lg-t 2.

Samuti on kolleegiumi arvates ekslik maakohtu käsitus, et tagasiulatuva elatise suurus tuleb määrata

kindlaks üksnes vanema toonast ülalpidamisvõimet arvestades, jättes kõrvale kohustatud vanema

ülalpidamisvõime kohtulahendi tegemise ajal. Seega jättis ka maakohus asjas põhjendamatult

kohaldamata PKS § 102 lg 2 koosmõjus PKS §-ga 108. Mh on maakohtu otsuse põhjendused

vastuolulised, kuna ühest küljest lähtus maakohus kostja ülalpidamisvõimest lahendi tegemise ajal ja

asus seisukohale, et PKS § 102 lg 2 alusel tuleb kostjalt tema varalist seisundit ja sündinud last

arvestades mõista välja miinimummäärast väiksem elatis, teisalt aga kohustas kostjat tema

puudulikust ülalpidamisvõimest hoolimata tasuma hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest lisaks

aasta jooksul iga kuu osamaksetena miinimummääras elatist, arvestamata asjaolu, et kostja varaline

seisund seda ei võimalda ning kui kostja seda siiski teeks, satuks tema teine laps oluliselt halvemasse

olukorda kui elatist saav laps.

Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul ülalmärgitud põhjendustega

arvestades lahendada hageja nõue saada tagasiulatuva ajavahemiku eest elatist.

16. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et maakohus ei ole kohtulahendis märkinud tsiviilasja hinda

ja ringkonnakohus on tsiviilasja hinna valesti määranud.

Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on TsMS § 129 lg 2

järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva

üheksa kuu eest saadav summa.

Kolleegium on varem leidnud, et korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud

osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule

lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel. Algselt

nõutavate osamaksete suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu 16. juuni

2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36).

Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde ja leiab, et samade põhimõtete järgi tuleb

määrata tsiviilasja hind ka siis, kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud

aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt.

Lähtudes ülalmärgitust, on praeguse asja hind 1305 eurot (9 * 145 eurot). Kuna ringkonnakohus on

määranud tsiviilasja hinna vääralt, määrab kolleegium TsMS § 137 lg 1¹ alusel asjas õige hinna.

17. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hageja seaduslikule esindajale, kes

hageja eest kautsjoni tasus.

18. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks, otsustab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus

sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jagas vääralt poolte vahel menetluskulud,

märgib kolleegium järgmist. Kuigi üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool,

kelle kahjuks otsus tehti, võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 järgi erandina menetluskulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti,

oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad

pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Lisaks võib ülalpidamisasjas jätta kohus menetluskulud menetluse tulemusest sõltumata

TsMS § 164 lg 3 järgi täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse

seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Ülalmärgitu kohaselt on

menetluskulude jaotus kohtu kaalutlusotsustus. Kolleegiumi hinnangul asus ringkonnakohus

põhjendatult seisukohale, et kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb poolte

menetluskulud jätta nende endi kanda.

19. Kostja esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus esindajal kostjale õigusabi osutamiseks

5 tundi 30 minutit ja esindaja palus määrata tasu suuruseks 264 eurot (koos käibemaksuga).

Kolleegium leiab, et kostja esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 264 eurot tuleb

rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja 23. Riigi

õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga välja

Eesti Advokatuur.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull