3-4-1-32-13 · Riigikohus

Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

3. detsembri 2013. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-32-13, millega on ühinenud riigikohtunik

Eerik Kergandberg

1. Ma ei nõustu käesolevas asjas tehtud kohtulahendiga allesitatud põhjustel.

2. Ühinen põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse p-s toodud seisukohaga, et

soodustingimustel vanaduspensionide seaduse (SVPS) § 41 järgi võib käesolevas kohtuasjas eristada

PS §-ga 12 tagatud võrdsuspõhiõiguse kontekstis järgmisi isikute kategooriaid: ühelt poolt isikud, kes

esitasid soodustingimustel vanaduspensioni määramise avalduse enne soodusstaaži andval töökohal

töötamise lõpetamist, ning teiselt poolt need isikud, kes esitasid avalduse sama liiki pensioni

määramiseks pärast soodusstaaži andval töökohal töötamise lõpetamist. Samas leian erinevalt

kohtukoosseisu enamusest, et sellistesse kategooriatesse kuuluvate isikute erineval kohtlemisel

puudub igasugune mõistlik põhjus olukorras, kus esimesse gruppi kuuluvatel isikutel ei arvestata

pärast soodustingimustel vanaduspensioni määramist soodusstaaži andval töökohal töötamist hiljem

vanaduspensioni suurendamisel soodusstaažina.

3. SVPS § 41 eesmärki ei saa pidada muuks kui vastuoluliseks. Nii menetlusosalised kui ka

kohtukoosseisu enamus on kõnealuse normi eesmärki näinud esmajoones vajaduses kaitsta rasketes

töötingimustes töötanud inimeste terviseseisundit nende varasema pensionile minekuga. Nõustun, et

võimalus siirduda soodustingimustel vanaduspensionile võib olla üks stiimuleid, millega mõjutada

inimesi loobuma eelduslikult tervist kahjustavatel erialadel töötamisest. Samas ei tulene aga

nimetatud seadusest ega ka ühestki muust õigusaktist töötajale keeldu jätkata ka pärast

soodustingimustel vanaduspensioni määramist töötamist samal töökohal. Sel moel talitas ka

käesoleva kohtuasja kaebaja E-A. Dejev. Minu jaoks on arusaamatu, kuidas saab sel moel lugeda

selle regulatsiooni sihiks tervist kahjustaval tööl töötanute tervise kaitset, kui isikule antakse ühel ajal

nii õigus taotleda pensioni määramist kui ka õigus edasi töötada. SVPS §-s 41 sätestatud keeld

arvestada soodusstaaži andval töökohal töötamise jätkamist ka pärast pensioni määramist ei motiveeri

tõenäoliselt töötajat enda tervise kaitse huvides sellest loobuma olukorras, kus töötasu eelduslikult

ületab pensioni suurust. Eeltoodust järeldub, et kuigi ei saa välistada, et SVPS § 41 kehtestamisel

peeti ühe võimaliku eesmärgina silmas ka vajadust kaitsta tervist kahjustavat tööd tegevate isikute

tervist, siis praktikas ei soodusta vaadeldav regulatsioon selle sihi saavutamist. Seega on

asjassepuutuva normi ainsaks käegakatsutavaks tulemuseks riigi sotsiaalkindlustuse vahendite

kokkuhoid, millega minu arvates ei saa õigustada p-s 2 nimetatud gruppide erinevat kohtlemist.

4. Saab vaid nõustuda Riigikohtu praktikas omaksvõetud tõdemusega, et sotsiaalsete õiguste

tagamisel on seadusandjal avar diskretsiooniõigus ja kohtud ei tohi seadusandja asemel asuda

langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid (vt otsuse p 56). Olen siiski seda meelt, et vaatamata avarale

otsustusruumile nimetatud küsimuste lahendamisel ei tohi seadusandja otsused ka sotsiaalsete õiguste

tagamisel olla meelevaldsed. Ainult meelevaldseks saab aga pidada seadusandja SVPS §-s 41

väljendatud soovi kohelda soodustingimustel vanaduspensioni määramisel isikuid erinevalt,

juhindudes puhtformalistlikust kriteeriumist, nagu soodustingimustel vanaduspensioni määramise

avalduse esitamise aeg. Sellist järeldust ei väära ka kohtuotsuse p-des 61–62 kajastatud

arvutuskäigud, mille kohaselt erineb nende pensionäride pensioni suurus, kes tegid sama kaua

samasugust tööd, kuid ei esitanud soodustingimustel vanaduspensioni määramise avaldust enne

soodusstaaži andval töökohal töötamise lõpetamist, võrreldes käesoleva kohtuasja kaebaja pensioni

suurusega, vaid mõni protsent. Ka mõne euroni küündiv lahknevus pensioni suuruses on

võrdsuspõhiõiguse riive kontekstis oluline, kui arvestada vanaduspensionide üldist taset elukalliduse

kontekstis. Ma ei saa nõustuda ka enamuse seisukohaga, et esitades avalduse soodustingimustel

vanaduspensioni määramiseks, kaotab isik õiguse vanaduspensioni suurendamisele hiljem lisanduva

staaži alusel, kuid sellest tema jaoks johtuvat ebasoodsamat olukorda tasandab samas kätte võidetud

pensionäri staatus (kohtuotsuse p-d 64–66). Leian, et pensionäri seisundit ja sellega kaasnevaid

soodustusi ei saa praegusel juhul arvestada võrdsuspõhiõiguse riivet tasakaalustava argumendina,

kuivõrd selle staatuse omandab pärast vanaduspensioni määramise avalduse esitamist ka teise

võrdlusgruppi kuuluv töötaja – s.o isik, kes esitas avalduse soodustingimustel vanaduspensioni

saamiseks alles pärast soodusstaaži andval töökohal töötamise lõpetamist, – pärast talle

vanaduspensioni määramist. Seega ei ole pensionäri staatusega kaasnevad hüved midagi sellist, mis

oleksid omased kitsalt vaid esimesse võrdlusgruppi kuuluvatele isikule ning võiksid kompenseerida

seda, et tema puhul ei arvestada soodusstaaži andval töökohal töötamise jätkamist hiljem

vanaduspensioni suurendamisel soodusstaažina. Olukorras, kus mõlemasse võrdlusgruppi kuuluvad

isikud on omandanud pensionäri seisundi, säilib nende ebavõrdne kohtlemine neile määratud

võimalikus pensioni suuruses SVPS §-s 41 sätestatud keelu tõttu.

5. Ülaltoodud argumente silmas pidades olen seisukohal, et SVPS §-s 41 sisalduv norm on

põhiseaduse vastane ja oleks tulnud tunnistada kehtetuks.

Priit Pikamäe, Eerik Kergandberg