3-1-1-118-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-118-13

Otsuse kuupäev

2. detsember 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Eerik Kergandberg ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Sergei Kudrovi (Kudrov) ja Arkadi Netšeporuki

(Netšeporuk) süüdistuses KarS § 257 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2013. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-12-12302

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Sergei Kudrovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina

Liskmann-Getsu

ja

Arkadi

Netšeporuki

kaitsja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Natalia Miilvee

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 15. aprilli 2013. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2013. a

kohtuotsused Sergei Kudrovi ja Arkadi Netšeporuki süüditunnistamise ja neile karistuse

mõistmise osas.

2. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises

kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

4. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Kudrov ja Arkadi Netšeporuk anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 257 järgi selles, et nad

pärast N. T. poolt töövaidluskomisjonile avalduse esitamist Europe Recycling Systems OÜ vastu

töösuhte tuvastamise, töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel lõppenuks tunnistamise, saamata jäänud

töötasu ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise nõudes, olles arvamusel, et N. T. nõue on alusetu ning olles

Europe Recycling Systems OÜ juhatuse liikmed, s.o Europe Recycling Systems OÜ seaduslikud

esindajad, teostasid grupis ebaseaduslikult oma õigust nõudele vastu vaielda, piirates N. T. vabadust

ning kasutades tema pereliikmete suhtes psüühilist vägivalda.

1.1 28. aprillil 2011 päevasel ajal Tallinnas Xxxxxxxxx X juures nõudsid S. Kudrov ja A. Netšeporuk

N. T.-lt rahalisest nõudest loobumist, demonstreerides N. T.-le neil kaasas olnud tulirelvi, ähvardades

teda pähe tulistada ja hävitada tema perekond.

1.2 29. aprilli 2011. a hommikul Tallinnas Xxxxx XXX piirkonnas väänasid S. Kudrov ja

A. Netšeporuk N. T.-l käed selja taha ning toimetasid ta jõuga sõidukisse, kus jätkuvalt nõudsid N. T.-

lt Europe Recycling Systems OÜ vastu esitatud rahalisest nõudest loobumist, ähvardades vastasel

korral kasutada füüsilist vägivalda N. T. ja tema pereliikmete suhtes.

1.3 3. augustil 2011 kella 17-18 vahel Tallinnas Xxxxxxx X juures nõudsid S. Kudrov ja

A. Netšeporuk N. T.-lt Europe Recycling Systems OÜ vastu esitatud rahalisest nõudest loobumist,

ähvardades keeldumise korral teda maha lasta ja samuti „tegeleda“ tema naise ja tütrega.

2. Harju Maakohtu 15. aprilli 2013. a otsusega tunnistati A. Netšeporuk süüdi 28. ja 29. aprillil 2011

toime pandud ja KarS § 257 järgi kvalifitseeritud kuritegudes ja teda karistati rahalise karistusega 240

päevamäära, s.o 3096 eurot. KarS § 66 lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi 6 kuu

jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 516 eurot kuus. Samades kuritegudes mõistis maakohus

KarS § 257 järgi süüdi ka S. Kudrovi ja karistas teda rahalise karistusega 230 päevamäära. KarS § 65

lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati S. Kudrovile käesoleva otsuse ja Harju Maakohtu 4. mai 2012. a

otsusega mõistetud üksikkaristustest raskemat, mõistes liitkaristuseks rahalise karistuse 360

päevamäära. Mõistetud liitkaristusest arvati maha 4. mai 2012. a otsuse alusel kantud karistus 160

päevamäära ning S. Kudrovi kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi rahaline karistus 200 päevamäära,

s.o 880 eurot. KarS § 66 lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kahe kuu jooksul

osamaksetena 440 eurot kuus. 3. augustil 2011 aset leidnud kuriteos mõistis maakohus süüdistatavad

õigeks ja selle osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Maakohus põhjendas A. Netšeporuki ja

S. Kudrovi süüditunnistamist kokkuvõtvalt järgmiselt.

2.1 Maakohtu hinnangul on kohtus uuritud tõenditega, sh kannatanu ja süüdistatavate ütlustega

tuvastatud nii pooltevaheline töösuhe kui ka sellest välja kasvanud vaidlus. Seega oli kohtu hinnangul

õige süüdistuses esitatud väide, et S. Kudrovil ja A. Netšeporukil oli seadusest tulenev õigus

vaidlustada endise töötaja esitatud nõudeid, s.o tõeline õigus KarS § 257 mõttes. Samuti luges

maakohus tõendatuks, et ähvardades kannatanut vägivallaga, teostasid süüdistatavad oma õigust

28. aprillil 2011 ebaseaduslikus korras. Seejuures tugines maakohus kannatanu ütlustele, mille

usaldusväärsuses kohus ei kahelnud. Maakohtu hinnangul ei olnud eluliselt usutav, et töövaidlust

alustanud kannatanu kirjutab mõned nädalad hiljem sundimatult, et ei saa enda nimel esitatud

avaldusest aru ega ole seda allkirjastanud. Pigem oli kohtu arvates usutav, et kannatanut motiveeris

juurdekirjutust tegema süüdistatavate kõnepruugist ja käitumisest, sh S. Kudrovi poolt relva

kandmisest, tingitud hirm.

2.2 Maakohus jättis otsuse tegemisel tervikuna kõrvale tunnistaja A. S.-i ütlused. Tunnistaja selgitas

kohtuistungil, et tal ei ole S. Kudrovi vastu pretensioone, nad kohtusid 2. augustil 2011, S. Kudrov

andis talle 50 eurot ja tema rohkem midagi saada ei soovi. Ristküsitluse käigus selgus, et tunnistaja

ütlused on vastuolus tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega. Ütluste vastuolu A. S.

adekvaatselt selgitada ei osanud. Samuti ei osanud ta põhjendada, miks ta kirjutas 8. augustil 2011

politseile avalduse selle kohta, et S. Kudrov teda ähvardas, kui kõik probleemid olid väidetavalt

leidnud lahenduse kuus päeva varem, s.o 2. augustil 2011.

2.3 29. aprilli 2011. a kuriteo osas asus kohus seisukohale, et süüdistatavatele on etteheidetav üksnes

kannatanu käe selja taha väänamine ja vastu tema tahtmist S. Kudrovi autosse viimine. Kohus ei

välistanud, et süüdistatavad võisid N. T.-d ka ähvardada, kuid kohtu hinnangul puudus kannatanul

alus võtta ähvardusi tõesena. N. T. ütlustest nähtus, et ta oli esitanud avalduse politseile ja juristid olid

teda veennud, et midagi ei ole vaja karta. Samuti ei allunud N. T. sel korral süüdistatavate nõudmisele

allkirjastada dokument pretensioonide puudumise kohta.

3. Süüdistatavad vaidlustasid maakohtu otsuse, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Nad

leidsid apellatsioonides, et kannatanu on andnud menetluse kestel vastuolulisi ütlusi, et maakohus on

põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistajate A. S.-i, V. K. ja I. B. ütlused ning kannatanu ütlused on

vastuolus tunnistajate ütluste ja tegelike asjaoludega. Samuti eitas S. Kudrov 28. aprillil 2011

kannatanule püstoli demonstreerimist, väites, et kannatanu ähvardamiseks puudus tal igasugune

põhjus. Apellatsioonid esitasid ka prokurör ja kannatanu, vaidlustades maakohtu otsust süüdistatavate

õigeksmõistmise osas 3. augusti 2011 kuriteos.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2013. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1 Ringkonnakohus lükkas ümber süüdistatavate etteheited maakohtu poolt kannatanu ütluste

hindamise kohta, selgitades, et kohus võib kohtuotsuses tugineda vaid kohtuistungil vahetult uuritud

tõenditele. Seega sai maakohus otsuse tegemisel tugineda vaid kannatanu ristküsitlusel antud

ütlustele. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kohtuistungil saab KrMS § 289 lg 1

kohaselt teenida vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrolli eesmärki ning ütluste

avaldamine saab toimuda kohtumenetluse poole taotlusel. Kaitsja taotles ühel korral kannatanu

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja ütlustes ilmnenud vastuolu kõrvaldati ristküsitluse

käigus. Kuna rohkem kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotletud, oli

apellatsioonides esitatud kannatanu erinevates menetlusetappides antud ütluste analüüs asjakohatu.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud süüdistatavatega ka selles, et maakohus jättis põhjendamatult

tunnistaja A. S.-i ütlused otsuse tegemisel kõrvale. Ringkonnakohus märkis, et tunnistaja kohtueelses

menetluses ja kohtuistungil antud ütlustes ilmnesid diametraalsed lahknevused, mida tunnistaja ei

osanud adekvaatselt selgitada. Seetõttu tuli tema ütlused tervikuna kõrvale jätta. Apellatsioonides

viidatud tunnistajate V. K. ja I. B. ütluste osas selgitas ringkonnakohus, et kuna neid tunnistajaid ei

kuulatud maakohtus üle, ei ole ka alust tugineda nende ütlustele.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid süüdistatavate kaitsjad, kes taotlevad maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb

S. Kudrovi kaitsja kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsjate seisukohad

on kokkuvõtlikult järgmised.

5.1 S. Kudrovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu on seisukohal, et maa- ja

ringkonnakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS

§ 339 lg 1 p 7 mõttes ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtud on otsuse tegemisel

tuginenud vastuolulistele tõenditele. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et S. Kudrov kannatanut

ähvardas ja selles osas puuduvad otsuses põhjendused. Tõendatud ei ole süüdistatavate ühine ja

kooskõlastatud tegevus. Veel leiab kaitsja, et maakohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele -

ehkki kohus jõudis veendumusele, et 29. aprillil 2011 kannatanu reaalset ohtu ei tajunud, mõistis ta

S. Kudrovi sel päeval toime pandud teos süüdi. Kaitsja hinnangul on kohtud eelistanud

põhjendamatult kannatanu ütlusi, rikkudes sellega KrMS §-s 61 sätestatud tõendite hindamise

põhimõtteid. Põhjendamatult on kõrvale jäetud tunnistaja A. S.-i ütlused. Kaitsja hinnangul on

kohtud põhjendamatult jätnud arvesse võtmata kannatanu isiku - kannatanu on korduvalt kelmuste

eest kriminaalkorras karistatud, mis näitab, et ta on oma iseloomu poolest kelm ja talle on omane

saada kelmuse teel ebaseaduslikku kasu, mida süüdistatav on kogu menetluse kestel püüdnud

tõestada.

5.2 A. Netšeporuki kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa leiab samuti, et maa- ja ringkonnakohus

on süüdimõistva otsuse tegemisel rikkunud tõendite hindamise reegleid ja kohaldanud ebaõigesti

materiaalõigust. Kaitsja hinnangul ei ole kriminaalasjas peale kannatanu ütluste muid tõendeid selle

kohta, et A. Netšeporuk oleks kasutanud kannatanu suhtes vägivalda või teda või tema perekonda

sellega ähvardanud. Kaitsja on seisukohal, et isiku süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi peab olema

tõendatud, et kannatanul oli reaalne alus karta ähvarduste täideviimist ja et ta allus ähvarduste mõjul

süüdistatava ebaseaduslikus korras esitatud nõudmistele. Käesolevas asjas ei ole need asjaolud

tõendatud. Kannatanu ei ole loobunud oma nõudest väidetavalt saamatajäänud töötasu osas ja seega

ei ole süüdistatavad oma vähemalt osaliselt tõeliseks osutunud õigust ebaseaduslikus korras

teostanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatorite seisukohti kohtute poolt tõendite

hindamise reeglite eiramisest (I), seejärel käsitleb kassaatorite väiteid kohtute põhjendamiskohustuse

rikkumisest (II) ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III).

I

7. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda

hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus

sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-09, p 7). Kohtuotsuse

põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale

jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele

konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10, p 8). Käesolevas asjas on maa- ja

ringkonnakohus kooskõlas kriminaalmenetluse normide ning Riigikohtu asjakohase praktikaga

põhjendanud, milliste tõenditega on süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud tõendatud. Kohtud

on kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud,

miks nad on otsuse tegemisel tuginenud kannatanu, mitte süüdistatavate ütlustele. Samuti on

maakohtu otsuses esitatud põhjendused, miks kohus ei pidanud võimalikuks tugineda otsuse

tegemisel tunnistaja A. S.-i ütlustele. Kohus tuvastas, et tunnistaja andis menetluse kestel vastuolulisi

ütlusi ega suutnud ütluste lahknemise põhjuseid usutavalt ega arusaadavalt põhjendada. Maakohtu

hinnang A. S.-i ütlustele on kooskõlas Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohaga, mille kohaselt

tuleb isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral selline tõend

tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. aprilli 2007. a

otsus asjas nr 3-1-1-3-07, p 6, 12. novembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3 ja

9. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7). Seega on S. Kudrovi kaitsja vastupidine

arvamus alusetu ja vastuolus kohtupraktikaga.

8. Väär on ka S. Kudrovi kaitsja seisukoht, mille kohaselt on tema kaitsealuse kuriteod tõendamata.

Kannatanu ja tunnistajad on kirjeldanud nii A. Netšeporuki kui ka S. Kudrovi tegevust süüdistuses

toodud kuritegudes. Kirjeldustest nähtub, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning

mõlemad valitsesid sündmuste käiku, mistõttu kohtud on põhjendatult käsitanud neid

kaastäideviijatena. Asjaolu, et suulised ähvardused esitas A. Netšeporuk ja S. Kudrov enamjaolt

vaikis, ei välista kaastäideviimist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana

käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu,

kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate

sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo

toimepanemisse olema oluline (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2005. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04, p 21). Olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas

aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud

nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

6. märtsi 2001. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Seega ei ole oluline, et kriminaalasjas

puuduvad tõendid S. Kudrovi poolt kannatanu suulisest ähvardamisest. Kohtud on tuvastanud, et

S. Kudrov viibis süüdistuses kajastatud kuupäevadel koos A. Netšeporukiga sündmuskohal, oli

teadlik viimase poolt avaldatud ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitis need vaikides heaks ning

võimendas neid oma kohalolekuga. S. Kudrovi teopanuse hindamisel on maakohus võtnud arvesse ka

asjaolu, et süüdistatav kandis kohtumisel relva, ning leidnud, et just relva nägemine võis panna

kannatanut süüdistatavate ähvardusi tõsiselt võtma. Eeltoodust tulenevalt on S. Kudrovi teopanus

tõendatud.

II

9. Kohtud ei ole aga süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel järginud

põhjendamiskohustust, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339

lg 1 p 7 mõttes. Nimetatud rikkumine toob kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise ja kriminaalasja

tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks saatmise.

10. KarS §-s 257 sätestatud omavoli objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava

õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või

rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega

ähvardamisega. Omavoliga on seega tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis

eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate

õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 1998. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-3-98). Seega on omavoli subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või

kes oletab taolise õiguse endale kuulumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2002. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-02, p 7). Süüdistatava süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi tuleb

obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas.

11. Käesolevas asjas on kohtud süüdistatavate tõelise õigusena käsitanud nende kui tööandjate õigust

vaielda vastu töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele töölepingu lõppenuks

tunnistamise, saamata jäänud töötasu ja hüvitise nõudes. Ehkki selline õigus on süüdistatavatel kui

kannatanu endise tööandja Europe Recycling Systems OÜ juhatuse liikmetel ja seega seaduslikel

esindajatel tõepoolest olemas (ITVS § 20 lg 3 kohaselt isik, kelle vastu nõuded on esitatud, kas

tunnistab neid või vaidleb nendele vastu), on kohtud jätnud tähelepanuta, et süüdistuse kohaselt ei

seisnenud S. Kudrovile ja A. Netšeporukile etteheidetav tegevus kannatanu nõuetele vastuväidete

esitamises, vaid temalt nendest loobumise nõudmises. Eelnevast lähtuvalt tulnuks süüdistatavate

süüditunnistamiseks KarS § 257 järgi tuvastada, et süüdistatavatel oli sellise nõude esitamiseks

tegelik või oletatav õigus. Seejuures ei tule oletatava õiguse all mõista pelgalt isiku subjektiivset

arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad

ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

20. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-03, p 9). Seega on ka oletatava õiguse puhul

tegemist seadusega tagatud õigusega, mida isik peab ekslikult endale kuuluvaks (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. augusti 1996. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-96). Kohtuotsustes

puuduvad põhjendused, millistel kohtud leidsid, et süüdistatavatel oli kas tegelik või oletatav õigus

nõuda kannatanult töövaidluskomisjonile esitatud nõudest loobumist. Seega on maa- ja

ringkonnakohtu põhjendused süüdistatavate poolt KarS §-s 257 sätestatud kuriteokoosseisu

realiseerimisest puudulikud, mille kolleegium loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

12. Tähelepanu väärib ka S. Kudrovi kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimus maakohtu järelduste

mittevastavusest tuvastatud asjaoludele. Erinevalt kaitsjast leiab kriminaalkolleegium, et ka siin on

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o põhjenduste

puudumisega, mitte kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud

asjaoludele. Viimasega oleks tegemist olukorras, kus 29. aprillil 2011 toimepandud kuriteos

hõlmanuks süüdistus üksnes kannatanu ähvardamist, sundimaks teda oma nõudest loobuma. Sellisel

juhul pidanuks maakohus, leides, et kannatanu ei tajunud reaalset ohtu ning seega ei täitnud

süüdistatavate tegevus KarS §-s 120 sätestatud ähvardamise ning sellest tulenevalt ka omavoli

koosseisu, süüdistatavad selles kuriteos õigeks mõistma. Süüdistuse tekstist aga nähtub, et lisaks

ähvardamisele väänasid süüdistatavad kannatanu käed selja taha ja toimetasid ta jõuga autosse. Kuigi

maakohus luges kirjeldatud tegevuse kannatanu ja tunnistaja A. P. ütlustega tõendatuks, ei

analüüsinud kohus, kas kirjeldatud tegevus on käsitatav vägivallana või isiku vabaduse piiramisena

KarS § 257 mõttes. Ringkonnakohus nimetatud rikkumisele tähelepanu ei pööranud, märkides

üldsõnaliselt, et maakohus on põhjendatult süüdistatavad kahes kuriteos süüdi tunnistanud. Seega on

maa- ja ringkonnakohus jätnud süüdistatavate käitumisele 29. aprillil 2011 karistusõigusliku

hinnangu andmata.

13. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul esmalt võtta seisukoht küsimuses, kas S. Kudrovil

ja A. Netšeporukil oli tegelik või oletatav õigus nõuda N. T.-lt rahalisest nõudest loobumist. Kui

vastus sellele küsimusele on eitav ja süüdistatavate süüditunnistamine KarS § 257 järgi välistatud, ei

saa aga automaatselt järgneda õigeksmõistva otsuse tegemine. Kohtul tuleb omal algatusel

kontrollida, kas süüdistatavate tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks

võimalik see KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud korras ümber kvalifitseerida (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. november 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 22). Süüdistuse

kohaselt heidetakse S. Kudrovile ja A. Netšeporukile ette kannatanult rahalisest nõudest loobumise

nõudmist, millega kaasnes ähvardamine, tema käte selja taha väänamine ning jõuga sõidukisse

toimetamine. Kirjeldatud tehioludest lähtudes võib asja uuel arutamisel kõne alla tulla süüdistatavate

vastutus KarS § 214 (väljapressimine), § 120 (ähvardamine), § 121 (kehaline väärkohtlemine) ja/või

§ 136 (seadusliku aluseta vabaduse võtmine) järgi. Vajadusel tuleb maakohtul teha kohtumenetluse

pooltele ettepanek avaldada oma seisukoht süüdistusaktis käsitlemata kvalifikatsiooni kohta.

III

14. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 363 lg-st 6

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 15. aprilli 2013. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. juuni 2013. a kohtuotsused S. Kudrovi ja A. Netšeporuki süüditunnistamise ja

neile karistuse mõistmise osas ja saadab kriminaalasja tühistatud osas Harju Maakohtule uueks

arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab Riigikohus kohtuotsused muutmata. Kaitsjate

kassatsioonid tuleb osaliselt rahuldada.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris