3-1-1-105-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-105-13

Otsuse kuupäev

29. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Ruve Veski, Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini

ja Jaanus Lauri süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr

1-11-3933

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marek

Vahing ja Roland Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi Sirle

Kalma ning vandeadvokaat Maksim Greinoman, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

30. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsus osaliselt, s.o osas, millega:

1.1 jäeti Tartu Maakohtu 26. novembri 2012. a otsus muutmata Ruve Veski süüditunnistamises

KarS § 212 lg 1 ja Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüditunnistamises

KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning süüdistatavatelt kriminaalmenetluse kulude

väljamõistmises;

1.2 täiendati maakohtu otsuse põhjendusi KarS § 212 subjektiivsete tunnuste tuvastamist

puudutavas osas;

1.3 karistati Ruve Veskit KarS § 212 lg 1 ja Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ning Jaanus

Lauri KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi.

2. Saata kriminaalasi Ruve Veski, Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri

süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks

samas kohtukoosseisus.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ruve Veski, Roland Feodorov, Tõnu Schasmin ja Jaanus Laur anti kohtu alla süüdistatuna KarS §

212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. R. Veskit, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J.

Lauri süüdistati KarS § 212 lg 1 järgi selles, et If P&C Insurance AS-lt kindlustushüvitise

väljapetmise eesmärgil lavastasid nad grupis koos S. U.-ga 3. veebruaril 2010 kella 21.10 ajal

Viljandimaal Suure-Jaani vallas Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristis liiklusõnnetuse järgmiselt. R.

Veski, kes oli MPE Baltic OÜ ja Swedbank Liising AS-i (endise nimega AS Hansa Liising Eesti)

vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevalt mootorsõiduki Mercedes-Benz ML320 kasutaja, värbas

koos T. Schasminiga liiklusõnnetuse lavastamiseks S. U. Süüdistatavad andsid talle ülesande sõita

tema kasutuses oleva sõidukiga Chrysler Voyager lumevalli, et jätta mulje, nagu oleks Chrysleri juht

sõitnud Mercedes-Benzi juhile ootamatult ette. Veel selgitasid T. Schasmin ja R. Veski, kuidas S. U.

sõitma peab ning millisest suunast teine auto tuleb. Seejärel kirjutasid R. Veski ja S. U. valmis

kindlustusele esitatavad liiklusõnnetust puudutavad andmed. Kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks

sõitis R. Feodorov mootorsõidukiga Mercedes-Benz tahtlikult teelt välja vastu puud ja S. U.

mootorsõidukiga Chrysler üle sama ristmiku lumevalli. J. Laur, T. Schasmin ja R. Veski jälgisid

eemalt, et ristmikule kedagi ei läheneks ning pidid sellest vajadusel teatama. 4. veebruaril 2010 teatas

R. Veski kindlustushüvitise saamise eesmärgil liiklusõnnetuse toimumisest If P&C Insurance AS-le,

kus oli kindlustatud S. U. sõiduk, nimetades õnnetuse põhjustajana viimast. S. U. ja R. Veski andsid

vastavalt 5. veebruaril 2010, 24. märtsil 2010 ning 12. märtsil 2010 If P&C Insurance AS-le teadvalt

valed seletused, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustajaks S. U. Mercedes-Benz ML320

kindlustusjuhtumi eelseks maksumuseks fikseeriti 610 000 krooni (38 986,10 eurot), kuid

kindlustuskelmuse kahtluse tõttu jäeti see summa sõiduki omanikule välja maksmata.

2. Tartu Maakohtu 26. novembri 2012. a otsusega tunnistati R. Veski süüdi KarS 212 lg 1 ja § 203

järgi ning vastavalt KarS § 63 lg-le 1 karistati teda vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks. KarS § 73 lg 1

alusel jäeti mõistetud karistus 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

3. Sama otsusega tunnistati:

3.1 R. Feodorov süüdi KarS § 203 ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning vastavalt KarS § 63 lg-le 1

karistati teda vangistusega 1 aastaks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 4-aastase

katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.

3.2 T. Schasmin süüdi KarS § 203 ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning vastavalt KarS § 63 lg-le 1

karistati teda vangistusega 9 kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 3-aastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata.

3.3 J. Laur süüdi KarS § 203 ja § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning vastavalt KarS § 63 lg-le 1 karistati

teda vangistusega 7 kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 3-aastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata.

4. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

4.1 Lähtuvalt süüdistuse sisust on tõendamisesemeks süüdistatavate poolt kindlustusjuhtumi

esilekutsumises osalemine. Samaaegselt sisaldab teokirjeldus ka võõra asja, s.o mootorsõiduki

Mercedes-Benz rikkumist. Liisingulepingu kohaselt kuulus sõiduk Swedbank Liising AS-le. Kõigi

süüdistatavate osalemine kindlustusjuhtumi esilekutsumises ja võõra vara rikkumises on

usaldusväärselt tõendatud.

4.2 S. U. andis usutavaid ja üksikasjalikke ütlusi liiklusõnnetuse planeerimise, korraldamise ning

toimumise kohta. Süüdistatavate omavaheline suhtlus vahetult enne ja pärast liiklusõnnetust nähtub

jälitusprotokollist. Tunnistaja ütlused ja jälitusprotokoll on omavahel kooskõlas. R. Feodorovi ütlused

seevastu erinevad jälitusprotokollist. Süüdistatavate varasemast suhtlusest, S. U. ütlustest ja

jälitusprotokollist järeldub, et süüdistatavad kavandasid liiklusõnnetuse lavastamise. Kuna S. U.

süüdistatavate tutvusringkonda ei kuulunud, pidi toimunust jääma mulje kui juhuslikel asjaoludel aset

leidnud liiklusõnnetusest. S. U. ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda ja nendega on

kummutatud ka süüdistatavate väited. Paljasõnaline on R. Feodorovi kaitsjate seisukoht, mille

kohaselt on kriminaalmenetlus põhjustatud kindlustusandja esindaja ähvardusest süüdistatava suhtes.

Samas ei ole tõendina käsitatav If P&C Insurance AS-i kuriteoavaldus. Kriminaalasja lahendamise

seisukohalt on siiski olulised avalduse lisad, milles kindlustusjuhtumit kirjeldatakse. Ka ei esitanud

kaitsjad usaldusväärseid tõendeid, mille kohaselt ei viibinud süüdistatavad süüdistuses märgitud ajal

kuriteo toimepanemise kohas.

4.3 Mootorsõiduk Mercedes-Benz kuulus Swedbank Liising AS-le. Selle avariieelne hind oli

38 986,10 eurot ja taastamisremondi maksumus 24 501,85 eurot. Sõiduki rikkumisega tekitati oluline

kahju, mille tõttu vastab süüdistatavate tegevus KarS § 203 tunnustele. Mõlemad kuriteod panid

süüdistatavad toime kavatsetult.

4.4 Kindlustuspettuse subjektiks on üksnes erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja. Muu isik

saab selles kuriteos olla vaid osavõtja. Süüdistuse kohaselt panid süüdistatavad kindlustuskelmuse

toime kaastäideviijatena. Kaastäideviimine on võimalik üksnes selliste isikute vahel, kes on ka

eraldivõetuna

faktiliselt

võimelised

süüteokoosseisu

objektiivsed

tunnused

realiseerima.

Erisubjektiga süüteokoosseisude puhul saab kaastäideviimisest rääkida niivõrd, kuivõrd kõik

täideviijad vastavad koosseisus nõutavatele erilistele isikutunnustele. Kindlustusvõtjaks oli R. Veski,

kelle tegevus on asjakohaselt kvalifitseeritud täideviimisena. Tulenevalt rollide jaotusest seisnes

ülejäänud süüdistatavate tegevus kindlustuskelmusele kaasaaitamises, s.o KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3

järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises. Sõiduauto rikkumine on kõigi süüdistatavate puhul

käsitatav kaastäideviimisena, mis seisnes teo kavandamises. Lisaks sõitis R. Feodorov autoga vastu

puud ja ülejäänud isikud tagasid, et kõrvalised isikud ei näeks kindlustusjuhtumi lavastamist pealt.

Lähtuvalt eeltoodust tuleb R. Veski süüdi tunnistada KarS § 212 lg 1 ja § 203 ning R. Feodorov, T.

Schasmin ja J. Laur KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 ja § 203 järgi.

5. Tartu

Maakohtu

otsuse

peale

esitasid

apellatsioonid

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Külli Saks, R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi Sirle Kalma ja

vandeadvokaat Maksim Greinoman ning J. Lauri, T. Schasmini ja R. Veski kaitsja Toomas Alp.

Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur

tunnistati süüdi KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning uue otsusega nende süüditunnistamist KarS §

212 lg 1 alusel, jättes maakohtu otsusega mõistetud karistused muutmata. Ühtlasi taotles prokurör

otsuse tühistamist osas, milles ei arvestatud tõendina kannatanu kuriteoavaldust. R. Feodorovi

kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

maakohtule teises kohtukoosseisus või alternatiivselt süüdistatava õigeksmõistmist. Lisaks taotleti

menetluskulude hüvitamist. J. Lauri, T. Schasmini ja R. Veski kaitsja taotles kaitsealuste

õigeksmõistmist.

6. Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega R. Veski, R.

Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tunnistati süüdi KarS § 203 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel

karistuse mõistmises. Uue otsusega mõisteti kõik süüdistatavad KarS § 203 järgi õigeks. R. Veskit

karistati KarS § 212 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks ning mõistetud karistus jäeti KarS §

73 lg 1 kohaselt 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. R. Feodorovi karistati KarS §

212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 1 aastaks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt 3-

aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. T. Schasmini karistati KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3

järgi vangistusega 9 kuuks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt 3-aastase katseajaga

tingimisi täitmisele pööramata. J. Lauri karistati KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi vangistusega 7

kuuks ja mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele

pööramata. Maakohtu otsuse põhjendusi täiendati süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamist

puudutavas osas ja muudeti neid seoses kannatanu kuriteoavaldusele antud hinnanguga. Muus osas

jäeti otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt ning Eesti Vabariigilt

mõisteti R. Feodorovi kasuks välja 600 eurot valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu

hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist.

6.1 Maakohus märkis õigesti, et liiklusõnnetuse lavastamine süüdistuses näidatud viisil on tõendatud.

Nõustuda saab S. U. ütlustele ja jälitusprotokollile antud hinnangu ning nende tõendite pinnalt tehtud

järeldustega. Põhjendatult loeti ebausaldusväärseks süüdistatavate ütlused. Kaitsjate väited maakohtu

järeldusi ei kummuta. Asjaolu, et R. Feodorov maakohtu istungil enda elukoha andmetes eksis, ei

muuda samuti tema ütlusi usaldusväärseks ega lükka ümber teiste tõenditega tuvastatut.

6.2 S. U. ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks puudub alus, kuna need on üksikasjalikud, loogilised

ja haakuvad teiste tõenditega. Tema oletused ja hinnangud asjaoludele, mida ta vahetult ei kogenud,

ütlusi ebausaldusväärseks ei muuda.

6.3 Jälitusprotokoll on käsitatav lubatud tõendina. Protokolli lisas on mobiilsideoperaatorite

levipiirkondi illustreeriva kaardi juurde tõepoolest Elisa maste tähistaval lehel ekslikult märgitud

mobiilsideoperaatoriks Elion. Ebatäpsus pole aga sedavõrd eksitav ja oluline, et raskendaks

protokollist arusaamist ja muudaks selle lubamatuks tõendiks. Asjaolu, et protokollist ei nähtu

päringute tegemise aega, protokolli tõeväärtust ei kahanda. Jälitusprotokollist nähtub jälitustoimingu

seaduslik alus. Asjaolul, et protokolli vormistas A. Mumm ja lisaks temale allkirjastas protokolli V.

Koppel, pole samuti käsitatav protokolli koostamise nõuete rikkumisena. KrMS §-de 110 ja 112

nõuete rikkumine ei ole samuti tuvastatav. Jälitusteabe kogumine oli vajalik, kuna see aitas välja

selgitada süüdistatavate omavahelist seost ja nende suhtlemise tihedust enne ning pärast

liiklusõnnetuse toimumist.

6.4 Maakohus kvalifitseeris R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevuse põhjendatult

kindlustuskelmusele kaasaaitamisena. Kindlustuskelmuse toimepanijaks saab olla kindlustusvõtja kui

erisubjekt. Teised liiklusõnnetuse lavastamises osalenud süüdistatavad tuleb lugeda kaasaaitajateks.

6.5 R. Veski pani kuriteo toime kavatsetult, sest tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk.

Kindlustuskelmuse

subjektiivne

koosseis

nõuab

toimepanijalt

spetsiifilist

eesmärki,

s.t

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise soovi. Sellise eesmärgi olemasolu eeldab toimepanijal

KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kuigi liisingulepingu ja kindlustuslepingu

tingimustest ning liiklusõnnetuse tagajärgedest võib järeldada, et R. Veski lõppeesmärk oli

liisingumaksete tasumisest vabanemine, oli kindlustuspettuse toimepanek selleks, et kindlustusandja

maksaks sõiduki omanikule välja kindlustushüvitise, liisingumaksete tasumisest vabanemise

vältimatu eeldus. Kindlustusjuhtumi esilekutsumisega seadis R. Veski eesmärgiks kindlustushüvitise

väljapetmise ja tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk. Kindlustuskelmuse koosseis hõlmab

muuhulgas juhtumeid, mil kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustusvõtja

eesmärk on kindlustushüvitise väljapetmine, mis kantakse üle kolmandale isikule. R. Feodorovi, T.

Schasmini ja J. Lauri tahe oli suunatud R. Veski aktiivsele abistamisele kindlustuskelmuse

toimepanemisel ning nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse eesmärk oli kindlustusjuhtumi

lavastamine, mille tulemusena maksaks R. Veski kindlustusandja süüdistatava kasutuses olnud

sõiduki omanikule, s.o liisingufirmale, välja kindlustushüvitise. Seetõttu panid ülejäänud

süüdistatavad kindlustuskelmusele kaasaaitamise samuti toime kavatsetult.

6.6 Õige on prokuröri seisukoht, et põhjendamatult jäeti tõendina arvesse võtmata If P&C Insurance

AS-i kuriteoavaldus. Avaldus on tõendiks osas, milles see annab teavet kindlustusfirmas toimunud

menetluse käigu ja selle üksikasjade kohta ning kinnitab koos lisadega kindlustusvõtja poolt

kahjuteate esitamise asjaolusid. Samuti annavad need dokumendid ülevaate kindlustusandja juures

toimunud menetlusest. Kuriteoavalduse tõendina arvestamine süüdistatavate tegudele antavat

hinnangut ei mõjuta. R. Feodorovi kaitsjate väide, mis puudutab kannatanu esindajate negatiivset

suhtumist süüdistatavasse, kuriteoavalduses välja toodud kahjumenetlust puudutavate asjaolude

õigsuses kahtlemiseks alust ei anna.

6.7 Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamisel toimis kohus kooskõlas KrMS § 158

lg 3 nõuetega ega rikkunud menetlusõigust. Samuti pole õige R. Feodorovi kaitsja etteheide, et tema

seisukohad jäid kohtuistungi protokollis kajastamata, millest johtuvalt rikkus maakohus

põhjendamiskohustust, jättes kaitsja argumentidele vastamata. Maakohtu otsusest peab nähtuma

süüdistatavate süüküsimuse lahendamiseks oluliste asjaolude analüüs. Kohtu ülesanne pole otsusega

igale kaitsja mõtteavaldusele või väitele vastata. Kohtuistungi protokolli näol ei ole tegemist sõna-

sõnalise stenogrammiga. Kui kaitsja pidas kohtuistungi protokolli ebapiisavaks, tulnuks see

vaidlustada protokolli parandamise taotlusega.

6.8 Õige on kaitsjate seisukoht, et R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamisel

KarS § 203 järgi väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kuna sellega seonduvat süüdistatavatele ette ei

heidetud, puudus neil võimalus kõnealuses osas kaitseõigust teostada ja maakohtu otsus tuleb

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Samuti tuleb otsus tühistada KarS

§ 63 lg 1 alusel mõistetud karistuste osas.

6.9 Sõltumata otsuse osalisest tühistamisest vastavad süüdistatavatele mõistetud karistused nende süü

suurusele. Apellantidega ei saa nõustuda selles, et S. U. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine

tähendab, et ka teiste süüdistatavate süü ei ole suur. Iga isiku puhul tuleb tema teopanust ja

toimepandu karistamisväärsust hinnata individuaalselt. S. U. kaasasid liiklusõnnetuse lavastamisse R.

Veski ja T. Schasmin ning tema roll seisnes vaid talle kuuluva autoga lumevalli sõitmises. Avaliku

menetlushuvi puudumise tingis tõe tuvastamisele kaasaaitamine. Tunnistaja seisund pole teiste

süüdistatavatega võrreldav.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

7. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Marek Vahing ja R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi S. Kalma ning

vandeadvokaat M. Greinoman.

7.1 Prokurör taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning R. Veski, R. Feodorovi, T.

Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 järgi, raskendamata süüdistatavate olukorda.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

7.1.1 KarS § 212 lg 1 kohaldamine eeldab, et kindlustusjuhtumi esilekutsumine peab toimuma

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kindlustushüvitise saamise eesmärk on

subjektiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte.

Erilise isikutunnuse mõiste on avatud KarS § 24 lg-s 1. Eriline isikutunnus on karistusseadustiku

eriosas või muus seaduses ette nähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija

isikuomadusi, eesmärke või motiive. Eriline isikutunnus on kuriteokoosseisu realiseerimiseks vajalik

vaid siis, kui see on seaduses sätestatud.

7.1.2 KarS § 212 lg 1 sõnastusest nähtuvalt nõuab see kuriteokoosseis küll toimepanijalt konkreetset

eesmärki, kuid vastutuse eelduseks ei ole eriline isikutunnus (s.t süüdlane ei pea olema

kindlustusvõtja). Erilise isikutunnuse nõuet seadusest ja kohtupraktikast ei tulene. Kriminaalasjas nr

3-1-1-32-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, missugustel juhtudel võib

tegemist olla kindlustuskelmusega, märkides seejuures, et kindlustuskelmuse subjektiivsed tunnused

nõuavad toimepanijalt spetsiifilist eesmärki saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Selles ega

üheski teises lahendis ei ole välja toodud, et toimepanija peaks olema kindlustusvõtja.

7.1.3 Arutatavas asjas tuvastati, et If P&C Insurance AS-ga oli lepingulistes suhetes sõiduki vastutav

kasutaja S. U., kes oli sõlminud tema isale kuuluva sõiduki suhtes kohustusliku liikluskindlustuse

lepingu. Seega oli S. U. kindlustusvõtjaks. Kuivõrd kindlustusjuhtumi esilekutsumisel lavastati

liiklusõnnetuses süüdlaseks S. U., pidanuks tema kindlustusandja hüvitama R. Veski kasutuses olnud

sõiduki omanikule sõiduki maksumuse. Selleks esitaski R. Veski S. U. kindlustusandjale kahjuteate.

Kui lähtuda kohtute materiaalõiguslikust hinnangust, mõisteti R. Veski kindlustuskelmuse

täideviijana vääralt süüdi, sest tema ei olnud kindlustusvõtja. Eelöeldu tähendab omakorda, et vääralt

mõisteti süüdi ka kuriteole kaasaaitajad. Seega on kohtute tõlgendus liialt kitsas, välistades

kuriteoplaani väljatöötajate ja kuriteost tegelikult kasu saavate isikute vastutuse täideviijatena.

7.1.4 Eeldades, et KarS § 212 ei nõua teo toimepanijalt erilise isikutunnuse olemasolu, peaksid R.

Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur vastutama kaastäideviijatena. Kuigi tegemist ei ole parima

paralleeliga,

on

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

kaastäideviimise

probleemi

käsitlenud

kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 tehtud otsuses. Selles lahendis sisalduv argumentatsioon on praegusele

kaasusele ülekantav, kuna kriminaalkolleegium märkis, et maksukelmuse eest võib (kaas)täideviijana

vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas

teopanus valeandmete esitamisse väljendub muus teos.

7.1.5 Arvestades, et kõikide süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi lavastamises oli vajalik ja

oluline, on nad käsitatavad täideviijatena. Kuritegu viidi lõpule tahtlikku liiklusõnnetust lavastades,

eesmärgiga saada selle eest kindlustusandjalt hüvitist. Kindlustuskelmuse lõpuleviiduks lugemine ei

eelda tagajärje saabumist, s.t kindlustushüvitise väljamaksmist. Kohtud on sellega seotud faktilised

asjaolud tuvastanud, kuid andnud neile väära materiaalõigusliku hinnangu. Lähtudes tõlgendusest, et

kindlustuskelmuse saab toime panna mis tahes isik, kelle teopanus kuriteo toimepanemisel vastab

kohtupraktikas välja kujunenud arusaamade alusel täideviija tunnustele, ei ole ka oluline, et

kindlustusvõtjaks loeti ekslikult R. Veski.

7.2 R. Feodorovi kaitsjad vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti nende

apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldati prokuröri apellatsioon. Selles osas taotletakse

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises

kohtukoosseisus. Samuti taotletakse menetluskulude hüvitamist. Kaitsjate põhiseisukohad on

järgmised.

7.2.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et 4. septembri 2012. a kohtuistungi protokolli leheküljelt 3

nähtub, et maakohus avaldas kuriteoavalduse ja võttis selle tõendina vastu. Kassaator pidas silmas, et

sellel kohtuistungil võttis kohus kannatanu poolt enne istungit esitatud kirjaliku taotluse asja materjali

juurde, kuid ei avaldanud seda. Pole tõendatud, et If P&C Insurance AS on kannatanu ja kõnealusele

tõendile kohtud tugineda ei saanud.

7.2.2 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et jälitusprotokoll on lubatav tõend. Jälitusprotokollist ei

nähtu, millal päring teabe valdajale (elektroonilise side võrgu operaatorile) tehti. Samuti jääb

arusaamatuks, kuidas jõuti järelduseni, et mobiilside operaatorite nimedes eksiti ja tegemist ei ole ka

tegelikult Elioni levialaga. Jälitusprotokollis kajastuv info on puudulik ja eksitav ning toimiku

materjali pinnalt pole arusaadav, kus süüdistatav R. Feodorov väidetava kuriteo toimepanemise ajal ja

pärast seda asus. Vastavalt KrMS §-le 111 ei saa praeguses asjas jälitustoiminguga kogutud teavet

tõendina arvestada. Ka pole jälitusprotokolli koostanud pädev ametnik. Lisaks ei põhistanud

prokurör, miks oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt

raskendatud. Kirjeldatud põhistusi ei nähtu ka kohtuotsusest ja järelikult on jälitusprotokolli näol

tegemist lubamatu tõendiga.

7.2.3 Arvestades menetlusõiguse rikkumisi teiste tõendite kogumisel on ainukeseks R. Feodorovi

süüstavaks tõendiks S. U. kohtuistungil antud ütlused. Tegemist on isikuga, kes oli samas kuriteos

süüdistatav, kuid kelle suhtes ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetas.

Kuna sellist tunnistajat vastavalt KrMS § 2781 lg-le 5 kriminaalkaristuse eest ei hoiatata ja talle

selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda, ei saa S. U. valeütluste andmise eest vastutada, mis

seab kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse. Ka ei selgitanud kohtud põhistamiskohustust

rikkudes, miks jäeti tähelepanuta tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud. Nõustuda ei saa

ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt pole kaitsjate apellatsioonide väited sellise tõeväärtusega,

et nendega saaks kummutada maakohtu järeldusi. Puuduvad tõendid, mis viitaksid R. Feodorovi

seotusele kuriteo toimepanemisega. Vaidlustatud otsuses puudub viide tõenditele ja motiividele, miks

loetakse sõna-sõna vastu olukorras S. U. ütlused sedavõrd kaalukaks tõendiks, et neid tuleb eelistada

süüdistatavate ütlustele.

7.2.4 Veenvad pole ringkonnakohtu seisukohad, et kannatanu suhtumine R. Feodorovisse ei anna

alust kannatanu väidetes kahelda. Isiklik viha on reeglina aluseks isiku faktiväidete eriti põhjalikuks

kontrollimiseks - seda enam, et S. U. varasema versiooni muutmise saavutas just kannatanu.

Tõenditest võib järeldada kannatanu igapäevase taktikana soovi mitte maksta kindlustushüvitist ja

süüdistada oma õigusi teostavaid kliente kuritegudes.

7.2.5 Maakohus ei järginud kaitsjate põhiväidetele vastamise kohustust. Arvestades, et kaitsja taotlusi

kohtuistungite protokollide parandamiseks ei rahuldatud, jäi osa põhiväidetest protokollimata.

Ringkonnakohtu seisukohta, et kohtuistungi protokoll pole stenogramm ja taotlused protokolli

parandamiseks pidanuks olema konkreetsemad, ei toeta KrMS §-s 155 sätestatu. KrMS § 15 kohaselt

on kriminaalasja arutamine maakohtus suuline, mille tõttu pole kaitsjal kohustust esitada oma

seisukohti kirjalikult ja üldjuhul pole see ka võimalik. Sellepärast peab kohtuistungi protokoll olema

täpne, mille tagamiseks on ette nähtud ka helisalvestamise nõue. Kuivõrd ringkonnakohus keeldus

kontrollimast protokolli vastavust helisalvestisele, ei saanud ta võtta ka seisukohta, kas kaitsja

taotlused protokollide parandamiseks olid põhjendatud. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsuses asjas nr 3-1-1-38-12 antud juhistest tuli seda aga teha. Kirjeldatud minetus toob kaasa

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise alama astme kohtule.

7.2.6 Ringkonnakohus eksis KarS § 12 lg-te 2 ja 3 ning § 212 kohaldamisel, millega kaasnes väära

kohtulahendi tegemine. Vastavalt Riigikohtu selgitustele täidab kindlustuskelmuse objektiivsed

tunnused üksnes selline pettuslik tegu, mis on subjektiivsest küljest kantud eesmärgist saada

kindlustushüvitist. Teisisõnu peab täideviijal olema subjektiivne õigus kahju hüvitamisele. R. Veski

väidetav soov, mille kohaselt vabaneks temaga seotud isik liisingumaksete tasumise kohustusest,

kindlustuskelmusena karistatav ei ole. Liisinguvõtjaks oli MPE Baltic OÜ, liisinguandjaks ja

kindlustushüvitise potentsiaalseks saajaks aga AS Swedbank Liising. Viimasele süüdistust esitatud ei

ole. Kuna süüdistatavad kindlustushüvitist endale saada ei soovinud ja polnud selle saamiseks ka

objektiivselt õigustatud, puudub põhitegu, s.t kuriteo objektiivsed tunnused pole täidetud. KarS § 2

lg-st 4, EIÕK artiklist 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-st 1 tuleneb, et tegu ei või

süüteoks tunnistada seaduse analoogia põhjal. Sellepärast on lubamatu ka kuriteokoosseisu laiendav

tõlgendamine.

7.2.7 Kuriteole kaasaaitamine või kihutamine eeldab tahtliku põhiteo olemasolu, millest johtuvalt ei

saa R. Feodorovi kindlustuskelmusele kaasaaitamise eest tahtliku põhiteo puudumise tõttu süüdi

tunnistada. Alama astme kohtuotsuste põhjendustest jääb ebaselgeks, mis tõendab R. Feodorovil

kindlustushüvitise

väljapetmise

eesmärgi

olemasolu.

Kõrvaldamata

kahtlus

tõlgendatakse

süüdistatava kasuks ja seega ei saa rääkida süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tõendatusest.

7.2.8 Nõustuda ei saa järeldusega, mille kohaselt on põhjendatud R. Feodorovi karistamine tingimisi

vangistusega. Kohus ei saanud arvestada grupilise kuriteo ja kahju suurusega. Samuti puudub

süüdistataval kehtiv karistatus.

7.2.9 Väär on seisukoht, et S. U. puhul tingis avaliku menetlushuvi puudumise tema poolt

kriminaalmenetluses tõe tuvastamisele kaasaaitamine, mille tõttu ei ole tunnistaja menetluslik seisund

teiste süüdistatavatega sarnane. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ei ole väljaloetav, et

menetlus lõpetati KrMS § 205 alusel. Ka tuleb arvestada, et S. U. puhul, kellele inkrimineeriti R.

Feodoroviga

sama

teo

toimepanemist,

ei

nähtud

avaliku

menetlushuvi

olemasolu

ja

kriminaalmenetlus lõpetati tema suhtes juba enne süüdistuskokkuvõtte koostamist. Sel põhjusel oleks

R. Feodorovi süüditunnistamise korral põhjendatud rahalise karistuse mõistmine.

8. Kassatsioonivastuses prokurör kaitsjate kassatsiooniga ei nõustu, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

8.1 Vasturääkivad on väited, mis puudutavad avaldamata tõenditele tuginemist. Senises menetluses

pole väljendatud seisukohta, et If P&C Insurance AS ei ole kannatanu. Apellatsioonis vaidlustasid

kaitsjad asjaolu, et tõendatud ei ole sõiduki kindlustamine ja see, et kindlustusandjaks oli kannatanu.

On vaieldav, kas tegemist on sama mõtte erineva sõnastamisega, kuid on kummastav, et kaitsjad

rõhutavad ise If P&C Insurance AS-i kui kannatanu rolli seoses viimase isikliku vihaga R. Feodorovi

vastu. Kohtuistungi protokollist ilmneb, kuidas vaidlusalune tõend toimikusse võeti. Kohus avaldas,

et kannatanu esitas kohtule kirjaliku taotluse, andis pooltele aega sellega tutvumiseks ja pärast

vaheaega nõustusid prokurör ning kaitsjad selle tõendi vastuvõtmisega, mille kohta tehti määrus.

Kohtulikul uurimisel kaitsjad tõendi vastuvõtmise kohta vastuväiteid ei esitanud. Istungi protokolli

kohta esitas kaitsja protokolli parandamise taotluse 20. septembril 2012, kuid ei esitanud taotlust

kõnealuses osas paranduste tegemiseks. Tõendite esitamisel tuleb juhinduda KrMS §-s 2861 ja §-s

296 sätestatud põhimõtetest, mida maakohus järgis.

8.2 Kohas, kus mobiilside operaatori Elisa asemel märgiti jälitusprotokolli Elion, on tehtud trükiviga.

Trükiveale vaatamata on menetlusdokument arusaadav. Mastide asukoha osas jagavad leviala

määramiseta informatsiooni ka kohanimed. Samuti on 22. novembri 2010. a jälitusprotokollis kirjas

kõik sel ajal kehtinud KrMS §-s 113 loetletud andmed, sh jälitustoimingu aeg ja koht. Riigikohtu

otsuses, millele kaitsja osutab, asuti seisukohale, et protokollist peab nähtuma ka aeg, millal teabe

valdajale päring tehti. Kui seda kirjas pole, kuid samas ei ole kriminaalasjas kahtluse alla seatud, et

jälitustegevust teostati pärast loa saamist, ei too see minetus jälitustoimingu protokolli vormistamisel

endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ja tõendi lubamatuks tunnistamist. Kaitsjad

jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud.

8.3 Kassatsioonis tehakse etteheiteid põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, kuid sisuliselt

taotletakse tõendite ümberhindamist. Tõendite hindamisel kohtud menetlusõigust ei rikkunud. Samuti

leidis kaitsja juba apellatsioonimenetluses, et kohtud jätsid kaitse põhiväidetele vastamata. Kaitsja

taotles kohtuvaidluse sõna-sõnalise väljavõtte lisamist protokolli. Seda aga protokoll seaduse järgi

sisaldama ei pea. Samal põhjusel jättis ringkonnakohus õigustatult rahuldamata ka taotluse salvestiste

kuulamiseks.

8.4 Seonduvalt materiaalõiguse kohaldamisega tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuse punktis 14

märgituga. Kindlustusvõtja eesmärgiks ei pea olema temale endale kindlustushüvitise väljamaksmise

saavutamine, sest kitsama tõlgenduse korral dekriminaliseeritakse liisinguautodega toimepandud

kindlustuskelmused üldse.

9. Vastuses prokuröri kassatsioonile leiavad R. Feodorovi kaitsjad, et see tuleb jätta läbi vaatamata,

kuna kaebusest ei selgu, millise otsuse tegemist prokurör taotleb. Kaitsjate põhiseisukohad on

järgmised.

9.1 Prokuröri kassatsioonis esitatud taotlus on arusaamatu. Kohus tunnistas süüdistatavad süüdi KarS

§ 212 lg 1 alusel, nagu seda taotles prokurör. Apellatsioonikohtu otsuse põhiosa vaidlustamine võib

olla õigustatud, kui kohtu põhistustel on mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele. Prokurör

pole aga selgitanud, miks ta on õigustatud otsuse põhiosa vaidlustama.

9.2 Kassatsioonist võib järeldada, et kõigi süüdistatavate tegevust tuleb käsitada kuriteo

täideviimisena, kuid kaebuse resolutsioonis seda välja toodud ei ole. Prokurör jättis

konkretiseerimata, millist täideviimise vormi ta mõtles. Kaebusest on väljaloetav, et prokurör soovib

süüdistatavatele omistada üksiktäideviimist. R. Feodorovile süüdistuses etteheidetava teo puhul ei saa

nõustuda käsitlusega, et tegemist oli täideviijaga materiaal-objektiivse teooria mõttes. Süüdistuse ja

kohtuotsuse kohaselt ei organiseerinud ega lavastanud ta liiklusõnnetust, ei leppinud kellegagi selles

kokku ega esitanud kindlustusandjale kahjuteadet. Talle pandi süüks vaid seda, et ta sõitis autoga

vastu puud. Süüdistataval ei olnud võimalik kuriteo kulgu enda kontrolli all hoida. Kohtuotsusega

pole tuvastatud, et tal oli oletatavast kuriteost ülevaade. Ka ei osalenud R. Feodorov dokumentide

vormistamisel ja kindlustusandjale esitamisel. Täideviimist ei saa süüdistatavale omistada ka

subjektiivse teooria alusel. Taotlus muuta teo toimepanemise vormi kaasaaitamisest täideviimiseks

poleks isegi R. Feodorovi teo tõendatuse korral võimalik.

10. Vastuses prokuröri kassatsioonivastusele märgivad R. Feodorovi kaitsjad kokkuvõtlikult järgmist.

10.1 Kaitsjad on menetluse kestel tuginenud väidetele, mille kohaselt pole tõendatud, et kannatanuks

on materiaalõiguslikus tähenduses (kahju saamise mõttes) If P&C Insurance AS ja tõendatud pole

sõiduki Crhysler Voyager kindlustamine selle kindlustusandja juures. Selline seisukoht tuleneb juba

12. novembril 2012 toimunud maakohtu istungil esitatud kohtukõne teesidest. Tõele ei vasta

prokuröri märkus, et kõnealune väide esitati esmakordselt alles kassatsioonis.

10.2 Kassaatorid kannatanu kuriteoavalduse tõendina vastuvõtmist ei vaidlustanud, kuid leiavad, et

kohtus seda ei avaldatud ja vahetult ei uuritud. Seetõttu ei saanud kohus kõnealusele tõendile

tugineda. Pooltevaheline kokkulepe tõendi avaldamata jätmise kohta puudus.

10.3 Prokuröriga ei saa nõustuda selles, nagu oleks jälitustoimingu protokolli sattunud trükiviga.

Tegemist on kahe täiesti erineva mõtte ja tähendusega nimega. Seega pole toimiku materjalist

võimalik välja lugeda ega tuvastada, kus R. Feodorov väidetava kuriteo toimepanemise eel ja pärast

seda asus. Ka juhul, kui tegemist on trükiveaga, on jälitusprotokoll tõendina ebausaldusväärne.

10.4 Kaitsjad esitasid maa- ja ringkonnakohtule taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks,

kuid need jäeti rahuldamata. Nõustuda ei saa väitega, et kohtuistungi protokoll kohtuistungit sõna-

sõnalt kajastama ei pea. Tulenevalt KrMS § 155 lg-st 22 pidanuks kohus protokolli parandamise

taotluse lahendamisel kuulama helisalvestisi ja lähtuma helisalvestistest, mida ei tehtud. Kohtud ei

põhjendanud, miks nad helisalvestise kuulamisest ja protokolli parandamise taotluste rahuldamisest

keeldusid.

10.5 Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt R. Feodorovi kasuks välja 600 eurot. Selles küsimuses

prokurör kohtuotsust ei vaidlustanud, mille tõttu on otsus kõnealuses osas jõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium vastab esmalt kaitsjate kassatsiooni väidetele, mis puudutavad

menetlusõiguse nõuete järgimist kriminaalasja menetlemisel maa- ja ringkonnakohtus (I), käsitleb

seejärel KarS § 212 lg 1 koosseisutunnuste tuvastamisega seotud kassatsioonimenetluse poolte

argumente (II) ning võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III).

I

12. Kaitsjad leiavad, et kohtud tuginesid otsuse tegemisel kohtulikul uurimisel avaldamata tõenditele,

rikkudes KrMS § 15 lg 2 ja § 296 nõudeid. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu.

12.1 KrMS § 15 lg 1 sätestab, et maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on

kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama paragrahvi 2. lõike

punktide 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ning vahetult uuritud ja mis on protokollitud ning

tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

Teabesalvestise, asitõendi või dokumendi tõendina esitamise kord on sätestatud KrMS §-s 296. Selle

paragrahvi 3. lõike kohaselt, kui kohus võtab teabesalvestise, asitõendi või dokumendi vastu, loeb

tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna ette või avaldab muul viisil, arvestades

konkreetse tõendi olemust ja selle kasutamise eesmärki. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta

avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega.

12.2 Ringkonnakohus märkis esmalt õigesti, et apellatsioonikohtu istungil avaldatud maakohtu 4.

septembri 2012. a istungi protokolli 3. leheküljelt nähtub kannatanu kuriteoavalduse ja selle lisade

tõendina vastuvõtmine ning avaldamine. Kohtuistungi protokolli kohaselt esitas prokurör maakohtule

tõendina If P&C Insurance AS-i kuriteoavalduse koos lisadega, kohus võttis need vastu ja seejärel

ongi prokurör kõnealused dokumendid neid refereerides avaldanud. Enne 4. septembril 2012

toimunud kohtuistungit esitas aga kannatanu kohtule täiendavad kirjalikud seisukohad ja taotluse

koos lisadega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt võeti needki dokumendid kohtutoimikusse ja

avaldati, kuigi avaldamine toimus enne tõendite vastuvõtmist (I kd, lk 164 pöördel). Kassaatorid ei

väida, et protokoll oleks vaadeldavas osas ebaõige ja ka prokurör tõdeb kassatsioonivastuses

põhjendatult, et protokolli parandamise taotlust kaitsjad selles küsimuses ei esitanud. Tulenevalt

eeltoodust on vaidlusaluste dokumentaalsete tõendite esitamisel, avaldamisel ja vahetul uurimisel

järgitud KrMS § 15 lg-te 1 ning 2 ja § 296 lg 3 nõudeid ning otsuse tegemisel oli nendele

dokumentidele tuginemine lubatav. Ühtlasi on nende ja teiste kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega

kummutatud R. Feodorovi kaitsjate väide, nagu oleks jäetud kindlaks tegemata, et praeguses

kriminaalasjas on kannatanuks just If P&C Insurance AS. Kolleegium nõustub prokuröriga selleski,

et kaitsjate positsioon on kannatanut puudutavas osas vastuoluline. Olukorras, kus kassaatorite

arvates on ühest küljest tõendamata, et If P&C Insurance AS-i näol on tegemist kannatanuga, põhineb

kaitseversioon teisalt väidetel, et R. Feodorovi süüdimõistmine on ajendatud just If P&C Insurance

AS-i tavapärasest praktikast vältida kindlustushüvitiste maksmist, esitades selleks põhjendamatuid

kuriteoavaldusi, kui ka tema isiklikust vaenust süüdistatava vastu.

13. Järgnevalt seavad kaitsjad kahtluse alla jälitusprotokolli lubatavuse tõendina ja seda põhjusel, et

protokollis jäeti märkimata mobiilsidevõrgu operaatorile päringu tegemise aeg, eksiti operaatori

nimega, protokolli ei allkirjastanud selleks pädevust omav menetleja ametnik ning põhistamata jäeti

jälitustoimingu vajalikkus.

13.1 Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et KrMS §-s 117 sätestatud jälitustoimingut

kajastavas protokollis pole märgitud, millal menetleja mobiilsidevõrgu operaatorile andmete

kogumiseks päringu tegi. Prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud arvamus, nagu kajastuks

päringu tegemise aeg protokolli 4. punktis, on eksitav. Selles protokolli punktis kirjeldatu puudutab

ajavahemikku, millal süüdistatavate, S. U. ning A. O. vahelised telefonikõned aset leidsid ja kohta,

missuguse masti levialas jälitatavad abonendid kõnede ajal asusid. Ka ringkonnakohus asus

seisukohale, et jälitusprotokollist jälitustoimingu tegemise aega ei nähtu.

13.2 Jälitustoimingu tegemise ja jälitustoimingu protokolli koostamise ajal kehtinud KrMS § 117 lg 2

kohaselt tuli sama paragrahvi 1. lõikes sätestatud korras kogutud andmed vormistada

jälitusprotokollis. Nõuded jälitustoimingu protokolli sisule ja vormile nähti ette KrMS §-s 113. KrMS

§ 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt oli vajalik jälitusprotokolli kanda muuhulgas jälitustoimingu aeg ja koht.

Seda nõuet on praeguse kriminaalasja menetlemisel eiratud. Sarnaselt ringkonnakohtuga on

kriminaalkolleegium siiski arvamusel, et eelkirjeldatud minetus ei too kaasa jälitusprotokolli tõendina

lubamatust KrMS § 111 ega ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiva KrMS § 1261 lg 4 mõttes.

13.3 KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu

protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis

ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll

koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja

põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu

edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda

menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul

teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu

protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti

jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks

isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-15-10, p-d 9.1-9.3).

13.4 Praeguses asjas koostati jälitusprotokoll 22. novembril 2010 ja sellest nähtuvalt tehti

jälitustoiming Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör K. Saksa 27. mai 2010. a loa nr 432

alusel. KrMS § 117 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu ebaseaduslikkuse jaatamiseks peaks olema

tuvastatud, et päring mobiilsidevõrgu operaatorile tehti enne prokurörilt jälitustoiminguks loa

saamist. Sellist rikkumist kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud ei ole ja seda ei heida menetlejale

otsesõnu ette ka kassaatorid. 5. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-63-08 leidis

kriminaalkolleegium, et KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik

kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud

eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa

kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja

298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust.

Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse

eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on

saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu

seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt

osutatud otsuse p 13.3). Prokurör leiab õigesti, et olukorras, kus R. Feodorovi kaitsjad maa- ja

ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka

põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist,

ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa

jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist.

13.5 Kriminaalkolleegiumi hinnangul sedastas ringkonnakohus põhjendatult, et jälitusprotokolli

tõendina lubamatust ei too kaasa seegi, et protokollis on mobiilsidevõrgu operaatorite levipiirkondi

illustreeriva kaardi juures Elisa maste tähistavas osas ekslikult märgitud mobiilsidevõrgu operaatoriks

Elion. Tegemist pole sisulise minetusega, millega oleks kaasnenud protokollist arusaamise

raskendatus. Seda esiteks põhjusel, et jälitusprotokolli punktist 3 nähtuvalt teostati jälitustoimingut

lisaks Tele2 abonentnumbritele just Elisa abonentnumbrite suhtes ja teiseks seetõttu, et

abonentnumbrite asukohta puudutav info kajastub ka mastide kohanimedes, mitte pelgalt

illustreerival eesmärgil protokollile lisatud kaartidel. Ühtlasi põhistas apellatsioonikohus jälgitavalt

KrMS §-de 110, 112 ja 113 lg 3 nõuete järgimisega seonduvat, leides põhjendatult, et jälitustoimingu

teostamisel järgiti ultima ratio põhimõtet ning et jälitusprotokoll allkirjastati seaduses sätestatud

korda järgides.

14. Kritiseerides S. U. ütluste usaldusväärsust ja tõendina lubatavust ning väites, et

kriminaalmenetlus on ajendatud kannatanu suhtumisest R. Feodorovisse, vaidlustavad kaitsjad

sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastatust.

14.1 Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu

pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas

kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest, millest johtuvalt saab

Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas

otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele

tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus

asjas nr 3-1-1-38-11, p 16). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt loeti S. U. ütlused usaldusväärseks

peamiselt seetõttu, et tunnistaja räägitu on üksikasjalik, loogiline ja haakub teiste tõendite - eeskätt

jälitusprotokolliga. Kohtud on ka jälgitavalt selgitanud, miks ei anna tunnistaja ütlustes ilmnevad

vastuolud ja oletused ning hinnangud nendele asjaoludele, mida ta ise vahetult ei kogenud, alust

lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti vaagis apellatsioonikohus tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse küsimust lähtuvalt tema menetluslikust seisundist ja põhistas jälgitavalt, miks ei saa

tugineda süüdistatavate ütlustele. Ka anti hinnang väitele, mis puudutab kannatanu isiklikku

vastumeelsust R. Feodorovi suhtes. Asjaolu, et kaitsjad eelpool kirjeldatud põhistustega ei nõustu, ei

tähenda otsustes põhjenduste puudumist. Tulenevalt KrMS § 363 lg 1 p-st 4 ei pea

kriminaalkolleegium seetõttu vajalikuks kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata.

14.2 Ekslik on siinjuures kassaatorite arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja

ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt

asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus

otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette

kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks kassaatorite arusaama jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5

tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.

15. Kassaatorid heidavad maakohtule ette kaitsja põhiväidetele vastamata jätmist ja leiavad, et

ringkonnakohus keeldus alusetult protokolli vastavust helisalvestisele kontrollimast.

15.1 KrMS § 155 lg 1 kohaselt on esimese või teise astme kohtu kohtuistungi protokoll masina- või

arvutikirjas koostatud menetlusdokument, milles kohtuistungi sekretär iseseisvalt või kohtuniku

kokkuvõtliku sõnastusena talletab kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu. KrMS § 155 lg 2 p-

des 1-13 nähakse ette need andmed, mis kohtuistungi protokollis talletada tuleb. Protokolli sisul on

oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata

menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude

alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt

võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdi-

või õigeksmõistev kohtuotsus põhineb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. aprilli 2004. a otsus

asjas nr 3-1-1-27-04, p 13 ja 12. detsembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-124-05, p 11).

15.2 Praeguses asjas seisneb vaidlus selles, kas maakohtu istungi protokollis pidanuks kajastuma R.

Feodorovi kaitsja M. Greinomani kohtukõne sõna-sõnaline tekst. Sellele küsimusele annab vastuse

KrMS § 155 lg 2 p 10, mille kohaselt tuleb kohtuistungi protokolli kanda kohtuvaidluses poolte

esitatud taotlused. Tekst, mille kohtuistungi protokolli lisamist kaitsja soovis, ei sisaldanud aga ühtegi

taotlust, vaid kujutas endast kriitikat tõendite lubatavuse ja süüdistuse tõendatuse kohta.

15.3 Alates 1. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 155 lg 22 näeb ette, et kui kohtuistung heli- või

videosalvestati, on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui

protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, tuginetakse salvestisele. Kõnealuse muudatuse üheks

eesmärgiks oli kohtuistungi protokolli lihtsustamine, mis väljendub muuhulgas ka KrMS § 155 lg 2

p-s 10 toodud nõudes protokollida üksnes kohtuvaidluses esitatud poolte taotlused, mitte aga

sõnavõtte tervikuna. Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli

lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud

seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Kirjeldatud olukorras ei saa aga rääkida protokolli ja

salvestise omavahelisest vastuolust. Seetõttu jäeti taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks ja

protokolli ning helisalvestise omavahelise kooskõla kontrollimiseks õigustatult rahuldamata. Neil

põhjustel ei ole asjassepuutuv ka osutamine Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-1-

38-12.

II

16. Prokurör on kohtuotsused apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses vaidlustanud eeskätt põhjusel,

et tema hinnangul ei pea kuriteo täideviija KarS § 212 tunnuste realiseerimiseks olema

kindlustusvõtja. Nõustudes kassaatori materiaalõigusliku käsitlusega, märgib kriminaalkolleegium

järgmist.

16.1 KarS §-s 212 nähakse ette vastutus kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi

toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise

eesmärgil. Kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o

kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS

§ 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt

kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist

kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest

alternatiivist

ühe

realiseerimisest:

kas

kindlustusjuhtumi

esilekutsumisest

või

toimunud

kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on

täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus

ettenähtud tunnused - eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine - pole siinkohal nõutavad.

Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste

väiksemas arvus.

16.2 KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi

esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab

kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne

koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki - saada kindlustusandjalt

kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse

tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige

ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole

kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu,

mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p-d 7-9).

17. Seadusest ega ka refereeritud otsuses väljendatud seisukohast, mille järgi on kindlustuskelmuse

toimepanemine võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte

olemasolul, ei saa siiski teha järeldust, nagu tuleks kindlustuskelmuse täideviijana vaadelda vaid

kindlustusvõtjat ja et teised isikud saavad seetõttu KarS § 212 järgi vastutada üksnes kuriteost

osavõtu eest. Sellise lähenemisega jäetaks karistusõigusliku vastutusega hõlmamata olukorrad, mil

kindlustuskelmuse tunnustele vastava pettusliku teo paneb toime isik, kes kindlustusandjaga

lepingulistes suhetes ei ole, kuid tegutseb kindlustushüvitise saamise eesmärgil ja kellel

kindlustusjuhtumi

toimumise

korral

tekib

õigus

kindlustushüvitisele.

Näiteks

peab

vastutuskindlustuse korral kindlustusandja vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 510 täitma

kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale

isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma

õigusabile tehtud kulud. Kohtute materiaalõiguslikust käsitlusest lähtuvalt vastutaks kahjustatud isik

kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse

loomise korral kindlustushüvitise saamise eesmärgil tegutsedes KarS § 212 järgi kuriteost osavõtjana.

Kuid pidades silmas kuriteost osavõtu aktsessoorsuse põhimõtet, saaks osavõtja karistusõiguslikust

vastutusest rääkida vaid siis, kui seejuures on tuvastatud ka kindlustusvõtja kui kuriteo täideviija

käitumise vastavus sama kuriteokoosseisu tunnustele. Vastasel juhul oleks kahjustatud isiku vastutus

kuriteost osavõtu eest KarS § 212 alusel välistatud. Sellise arusaamaga ei saa aga nõustuda. Seetõttu

leiab prokurör põhjendatult, et kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija

olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja.

18. Asudes seisukohale, et kuriteo täideviija saab olla vaid kindlustusvõtja ja et praeguses kohtuasjas

on selliseks isikuks R. Veski, jätsid kohtud tähelepanuta sellegi, et kohtulikul arutamisel uuritud

tõendid kõnealust järeldust ei kinnita. Maakohus sedastas, et kindlustuslepingu kohaselt oli

kindlustusvõtjaks R. Veski ja kindlustusandjaks If P&C Insurance AS. Samas nähtub kindlustusandja

esitatud dokumentidest R. U. ja If P&C Insurance AS-i vahelise liikluskindlustuse tavalepingu

sõlmimise fakt sõiduki Chrysler Voyager kindlustamiseks. Seega ei ole tõend, millele maakohus

süüdimõistva otsuse järeldused rajas, seostatav järeldusega, et kindlustusvõtjaks oli R. Veski.

Ringkonnakohus on maakohtu materiaalõigusliku käsitlusega nõustunud ega ole selles küsimuses

omapoolseid põhistusi lisanud, jättes samuti tähelepanuta, et süüdimõistev otsus rajaneb tõendil, mis

esimese astme kohtu seisukohtade õigsust ei kinnita. Nagu eelpool märgitud, on kuriteost osavõtt

täideviimise suhtes aktsessoorne, mis tähendab, et osavõtt ei ole põhiteota (täideviimiseta) võimalik.

Prokurör leiab põhjendatult, et kuivõrd uuritud tõenditest nähtuvalt R. Veskit kuriteo täideviijana

käsitada ei saa, tähendaks see kohtutega nõustumise korral ka R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri

kui kindlustuskelmusele kaasaaitajate karistusõigusliku vastutuse välistamist. Kuna kohtud rajasid

kuriteo täideviimist ja osavõttu puudutavad järeldused väärale materiaalõiguslikule hinnangule ja

tõendile, mis sellise käsitluse kohast täideviimise ning osavõtu võimalikkust ei kinnita, on need

minetused KrMS § 362 p 1 kohaselt maa- ja ringkonnakohtu otsuste kassatsiooni korras tühistamise

aluseks.

19. Kaitsjad peavad arusaamatuks prokuröri kassatsioonis esitatud taotlust, mille kohaselt tuleks maa-

ja ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja uue otsusega kõik

süüdistatavad KarS § 212 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Kaitsjate arvates ongi R. Veski, R. Feodorov, T.

Schasmin ja J. Laur sellise kvalifikatsiooni alusel juba süüdi tunnistatud. See vastuväide eirab aga

maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhiosades kajastuvaid põhjendusi ning ka mõlema otsuse

resolutiivosas süüdistatavate käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. Nagu eelpool märgitud,

käsitasid alama astme kohtud R. Veskit kindlustuskelmuse täideviijana ja ülejäänud süüdistatavaid

kuriteole kaasaaitajatena. Sellele käsitlusele vastav karistusõiguslik hinnang kajastub ka

kohtuotsustega süüdlaste käitumisele antud kuritegude kvalifikatsioonis KarS § 212 lg 1 ja § 212 lg 1

- § 22 lg 3 näol. Arvestades, et lähtuvalt süüdistuses toodud teokirjeldusest vaatleb prokurör erinevalt

alama astme kohtutest kõigi süüdistatavate käitumist kindlustuskelmuse kaastäideviimisena, ongi

kassatsioonis taotletud R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamist ning

karistamist kuriteo täideviimist ettenägeva kvalifikatsiooni, s.o KarS § 212 lg 1 alusel.

20. Ebaõige on ka kaitsjate väide, nagu jääks prokuröri kassatsioonis sisalduva taotluse pinnalt

selgusetuks, millises täideviimise vormis süüdistatavad kindlustuskelmuse tunnused realiseerisid.

KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis

tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi

süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta. Samas nähtub juba R. Veskile, R.

Feodorovile, T. Schasminile ja J. Laurile esitatud süüdistusest, et nad panid kuriteo toime grupis, s.t

kaastäideviijatena. Süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest tuleneb, missugune oli iga süüdistatava

teopanus kuriteokoosseisu tunnuste realiseerimisel. Kõnealuses osas pole süüdistust muudetud ja ka

kassatsioonist järeldub ühemõtteliselt, et kassaator käsitab kõiki süüdistatavaid jätkuvalt

kaastäideviijatena. Sellele osutavad muuhulgas selgelt prokuröri need seisukohad, milles

analüüsitakse süüdistatavate teopanust kindlustusjuhtumi lavastamisel. Väidet, et kaitsjatele või

süüdistatavatele oleks teokirjeldus kuriteo grupilist toimepanemist puudutavas osas jäänud

arusaamatuks, senises menetluses esitatud ei ole.

21. Süüdistuse kohaselt lavastasid R. Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur kindlustusjuhtumi

esilekutsumiseks liiklusõnnetuse eesmärgiga petta If P&C Insurance AS-lt välja sõiduki

kindlustushüvitis.

Maakohus

leidis,

et

kindlustuskelmuse

toimepanija

peab

tegutsema

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, s.o kavatsetult ja tõenditest nähtuvalt

tegutsesidki süüdistatavad kavatsetult, kuna nad teadsid ning pidasid võimalikuks liiklusõnnetuse

lavastamist ja võõra asja rikkumist, seades selle endale eesmärgiks. Kolleegiumi arvates ei saa nende

põhistuste alusel teha mingeid sisulisi järeldusi süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemise

eesmärgi kohta. Sisuliselt on kohus küll kindlustushüvitise saamise eesmärgi tuvastamise vajadust

konstateerinud, kuid jätnud seejärel selle nõuetekohaselt kindlaks tegemata ja tõenditega seostamata.

22. Ringkonnakohtu otsusega on kõnealuses osas maakohtu otsuse põhistusi täiendatud ja sedastatud,

et R. Veski eesmärgiks oli R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri kaasabil liiklusõnnetuse

lavastamine, mille käigus kindlustatud auto hävineks ning et kindlustusjuhtumi esilekutsumisest

tulenevalt maksaks kindlustusandja välja kindlustushüvitise. Apellatsioonikohtu hinnangul võib R.

Veski kasutuses olnud sõidukit puudutava liisingulepingu ja kindlustuslepingu tingimustest

tulenevatest tagajärgedest järeldada, et süüdistatavat motiveerinud lõppeesmärk oli liisingumaksetest

vabanemine, kuid kindlustuspettuse toimepanek selleks, et kindlustusandja maksaks Swedbank

Liising AS-le kindlustushüvitise välja, oli selle vältimatu eeltingimus ja vajalik eeldus.

Ringkonnakohtu arvates hõlmab kindlustuskelmuse koosseis ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu

kohaselt on soodustatud isikuks kolmas isik ja kindlustusvõtja eesmärgiks on kindlustushüvitise

väljapetmine kolmanda isiku kasuks.

22.1 Seoses eelnevate seisukohtadega märgivad kaitsjad iseenesest õigesti, et Swedbank Liising AS-

ga sõlmitud liisingulepingust nähtuvalt ei olnud selle lepingu pooleks R. Veski, vaid MPE Baltic OÜ,

keda süüdistatav esindas. Sellest tulenevalt saanuks kindlustusjuhtumi toimumisel teatud eelduste

täidetuse korral liisingumaksete tasumise kohustusest vabaneda üksnes süüdistatava esindatud

juriidiline isik. Viimasele pole aga praeguses kohtuasjas süüdistust esitatud ja teda pole ka muul viisil

menetlusse kaasatud. Teisalt ei ole ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaadav seegi, missuguse

kindlustuslepingu tingimuste pinnalt tehti järeldus, et süüdistatavat motiveerinud lõppeesmärgiks oli

liisingumaksete tasumisest vabanemine. Kuigi liisingulepingu tingimustest nähtuvalt kohustus

liisinguvõtja sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, pole kõnealused

lepingud vahetu kohtuliku uurimise esemeks olnud.

22.2 Eelöeldule vaatamata nõustub kriminaalkolleegium apellatsioonikohtu seisukohaga, et

olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid

nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on

süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo

toimepanemisest. Samuti on õige seisukoht, et KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis

hõlmab juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse

toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks. Tulenevalt KarS

§-ga 212 kaitstavast õigushüvest ei oleks selliste isikute karistusõiguslikult erinev kohtlemine

võrreldes isikutega, kes soovivad kindlustushüvitist endale, millegagi põhjendatav. Vastupidist

järeldust ei saa teha ka vaadeldava kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste pinnalt.

III

23. Otsuse eelnevates põhjendustes leidis kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus

kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, kui sedastasid, et kindlustuskelmuse täideviijaks KarS § 212

järgi saab olla üksnes kindlustusvõtja ning et sellest tulenevalt vastutavad R. Feodorov, T. Schasmin

ja J. Laur kuriteole kaasaaitajatena KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 alusel. Kassatsioonis taotleb prokurör

maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kõigi süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 212 lg

1 järgi. Sellise taotluse rahuldamine kassatsioonimenetluses ei ole KrMS § 361 lg 1 p 7 kohaselt

võimalik, kuna sellega raskendataks R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri olukorda. Võttes arvesse,

et süüdistuse kohaselt panid süüdistatavad kindlustuskelmuse toime kaastäideviijatena, võib sellest

tulenevalt nende käitumisele teistsuguse materiaalõigusliku hinnangu andmisel vajalikuks osutuda ka

uute faktiliste asjaolude tuvastamine, mis pole vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohtu pädevuses.

Sellest johtuvalt tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt tühistada ning saata kriminaalasi

uueks arutamiseks alama astme kohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb lähtuvalt süüdistuses

toodud teokirjeldusest lahendada küsimus iga süüdistatava käitumise vastavusest KarS § 212 lg 1

tunnustele, arvestades seejuures KarS § 21 lg-s 2 sätestatud kaastäideviimise määratlust.

24. Kuigi materiaalõiguse ebaõige kohaldamine sai alguse maakohtust, peab kolleegium võimalikuks

kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Tulenevalt KrMS §-ga 340

apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks

saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut

muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga

teistsugusele seisukohale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2013. a määrus asjas nr 3-1-

1-35-13, p 17). Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma

tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu. Olles tuvastanud, et R. Veski, R.

Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamisel kohaldati ebaõigesti materiaalõigust, mis

tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks

samale ringkonnakohtule, puudub kolleegiumil edasiselt alus kaitsjate nende väidete analüüsimiseks,

mis puudutavad R. Feodorovil kindlustushüvitise saamise eesmärgi tõendatust ja talle mõistetud

karistuse raskust.

25. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega jäeti

maakohtu otsus muutmata R. Veski süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 ja R. Feodorovi, T. Schasmini

ning J. Lauri süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ning süüdistatavatelt

kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises, osas, millega täiendati maakohtu otsuse põhjendusi

süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas ja karistati R. Veskit KarS § 212

lg 1 ning R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri KarS § 212 lg 1 - § 22 lg 3 alusel. Kriminaalasi tuleb

tühistatud osas saata uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule. Muus osas

jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid tuleb

rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi