3-3-1-51-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-51-13

Määruse kuupäev

28. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri

Põld

Kohtuasi

Victor Kalyachkini kaebus Eesti Töötukassa 30. märtsi 2012.

a ettekirjutuse nr 6-7.2/4 ja 3. mai 2012. a vaideotsuse nr 73

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. mai 2013. a otsus haldusasjas nr

3-12-1093

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Töötukassa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Töötukassa (töötukassa) võttis Victor Kalyachkini 21. oktoobril 2010 töötuna arvele.

14. novembrist 2011 kuni 27. detsembrini 2011 suunati ta Gelmett Consult OÜ-s toimunud tööturu-

koolitusele.

14. novembrist kuni 30. novembrini 2011 maksis töötukassa V. Kalyachkinile tööturutoetust 57 eurot

72 senti, mis koosnes sõidutoetusest (7 eurot 80 senti) ja stipendiumist (49 eurot 92 senti). Koolituse

läbiviimise eest maksis töötukassa Gelmett Consult OÜ-le 1209 eurot 60 senti.

V. Kalyachkin töötas 9.–15. oktoobrini 2011 töövõtulepingu alusel Kohtla-Järve Kesklinna Gümnaa-

siumis administraatorina puhkusel viibiva töötaja asendajana ja talle maksti tunnitasu 1 euro 73 senti.

Töötukassa lõpetas 13. detsembri 2011. a otsusega nr TA11-0185299 V. Kalyachkini töötuna arvel-

oleku tagasiulatuvalt 8. oktoobrist 2011. Otsus tehti tööturuteenuste ja -toetuste seaduse (TTTS) § 7

lg 1 p 3 ja § 6 lg 5 p 3 alusel põhjusel, et töötuskindlustuse andmekogu järgi sai V. Kalyachkin

9. oktoobrist 2011 töötuskindlustusmaksega maksustatud tasu.

Töötukassa esitas 9. jaanuaril 2012 V. Kalyachkinile TTTS § 41 lg 1 alusel nõude maksta tagasi 1267

eurot 32 senti (sõidutoetus, stipendium ja tasu koolitusteenuse eest) hiljemalt 8. veebruaril 2012 või

30 päeva jooksul nõude kättesaamisest. Nõue esitati põhjusel, et V. Kalyachkini töötuna arvelolek

lõpetati tagasiulatuvalt 8. oktoobrist 2011 ning ta suunati koolitusele ja ta sai tööturuteenust ning -

toetust ajal, mil tal polnud selleks õigust.

2. Kuna V. Kalyachkin ei täitnud nõuet töötukassa poolt määratud tähtaja jooksul, kohustas töötu-

kassa teda 30. märtsi 2012. a ettekirjutusega nr 6-7.2/4 TTTS § 41 lg-tele 1 ja 2 tuginedes tasuma

nõutava summa hiljemalt 14. mail 2012. Ettekirjutuses märgiti, et töötukassa nõuab TTTS § 41 lg 1

alusel tööturuteenuse saaja poolt teadliku valeandmete esitamise või tööturutoetuse või -teenuse

saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral tööturutoetuseks alusetult makstud või töö-

turuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi.

3. Eesti Töötukassa jättis 3. mai 2012. a vaideotsusega nr 73 V. Kalyachkini vaide rahuldamata

järgmiste põhjendustega:

1) TTTS § 5 lg-st 1 tulenevalt peab töötu, kellele osutatakse tööturuteenuseid ja makstakse tööturu-

toetusi, viivitamatult teatama töötukassale asjaoludest, mis toovad kaasa töötuna arveloleku

lõpetamise või tööturuteenuste ja -toetuste saamise õiguse lõppemise. Vaide esitaja ei ole seda

kohustust täitnud. Käies 17. oktoobril ja 14. novembril 2011 töötukassa konsultandi vastuvõtul, ei

teatanud ta vastustajale oma töötamisest ega küsinud, kuidas selline lühiajaline töötamine mõjutab

tema töötuna arvelolekut või tööturukoolitusel osalemist;

2) TTTS § 7 lg 1 p 3 ja § 6 lg 5 p 3 ei võimalda kaaluda, kas lühiajalise töötamise korral töötuna

arvelolek lõpetada või mitte;

3) nii tööturuteenuste ja -toetuste seaduse kui ka sotsiaalministri 10. detsembri 2007. a käskkirjaga nr

225 kinnitatud programmi „Kvalifitseeritud tööjõu pakkumise suurendamine 2007–2013“ (prog-

ramm) p 4.2 järgi on tööturuteenuste ja -toetuste saamise eelduseks töötuna arvelolek. Erandina on

TTTS § 131 ja programmi p 3.2.4.2 kohaselt õigus tööturukoolitusel osaleda isikul, kes on koolitusele

suunatud töötuna arveloleku ajal ja kelle töötuna arvelolek lõpeb seoses tööle asumisega. Vaide

esitaja suunati koolitusele ajal, mil tal ei olnud enam võimalik töötuna arvel olla. Töötukassal puudus

võimalus arvelolek õigeaegselt lõpetada, kuna vaide esitaja ei teatanud oma töötamisest;

4) TTTS § 41 lg-s 1 on sätestatud imperatiivne kohustus tööturuteenuse või -toetuse saamist mõjuta-

vatest asjaoludest teatamata jätmisel alusetult makstud või kulutatud summad tagasi nõuda ning

töötukassal pole võimalik summat vähendada ega jätta seda tagasi nõudmata põhjusel, et isik

koolitusel osalemise ajal enam ei töötanud.

4. V. Kalyachkin esitas halduskohtule kaebuse ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja

väitis, et tema suhtes oli põhjendamatu TTTS § 41 lg-te 1 ja 2 kohaldamine, kuna koolitusel

osalemise ajal ta enam ei töötanud. Tema koolitusel osalemine oli kooskõlas TTTS § 13 lg-ga 1 ning

stipendiumi ja sõidutoetuse maksmine kooskõlas TTTS §-dega 34 ja 36. Kaebaja töötuna arvelolekut

tagasiulatuvalt lõpetades teadis vastustaja, et kaebaja töötas 9.–15. oktoobril 2011 vaid lühiajaliselt.

5. Tallinna Halduskohus jättis 26. septembri 2012. a otsusega haldusasjas nr 3-12-1093 kaebuse

rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kohus esitas järgmised põhjendused:

1) vaide rahuldamata jätmine oli õiguspärane ning kohus ei korda HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes

vaideotsuse põhjendusi;

2) ekslik on kaebaja seisukoht, et koolitusel osalemise ajal oli ta töötuna arvel ning tema koolitusel

osalemine toimus kooskõlas TTTS § 13 lg-ga 1. Töötukassa oli töötuna arveloleku tagasiulatuvalt

8. oktoobrist 2011 lõpetanud ning töötu staatus ja töötuna arvelolek ei taastunud töötamise

lõpetamisel automaatselt. Kuna kaebaja töötuna arvelolek oli koolitusele suunamise ajaks lõppenud,

ei laienenud talle ka TTTS 13 lg-s 11 ja programmi p-s 3.2.4.2 sätestatud erandid;

3) vastavalt TTTS § 41 lg-le 1 nõuab töötukassa tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatud töö-

turutoetuse või TTTS § 9 lg 1 p-des 3, 5 ja 7–13 nimetatud tööturuteenuse saaja poolt teadliku

valeandmete esitamise või tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata

jätmise korral või TTTS § 18 lg-s 7, § 19 lg-s 8 ja § 20 lg-s 5 nimetatud juhtudel tööturutoetusteks

aluselt makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. Kaebaja ei teatanud

töötukassale tööturuteenuse ja -toetuste saamist mõjutavatest asjaoludest. Kuna kaebaja ei ole töötu-

kassa nõutud summasid tagasi maksnud, oli ettekirjutuse tegemine koos sundtäitmise hoiatusega

kooskõlas TTTS § 41 lg-ga 2.

6. Apellatsioonkaebuses taotles kaebaja halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist,

millega tema kaebus rahuldataks.

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. mai 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas haldus-

kohtu otsuse ja rahuldas kaebuse, tühistades vaidlustatud ettekirjutuse ja vaideotsuse. Ring-

konnakohus esitas järgmised põhjendused:

1) TTTS § 41 lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab tööturutoetuste ja tööturuteenuste osutamiseks kulunud

summade tagasinõudmiseks olema tegemist alusetult makstud või kulutatud summadega. Nii prog-

rammist kui ka tööturuteenuste ja -toetuste seadusest tulenevalt on isikul õigus tööturukoolitusele ja

sellel osalemisega seoses stipendiumile ja sõidutoetusele, kui ta on tööturuteenuste ja -toetuste

saamise ajal töötuna arvele võetud;

2) TTTS § 41 lg 1 alusel ei teki makstud või kulutatud summade tagasinõudmise õigus automaatselt.

Töötukassa on jätnud arvesse võtmata olulised asjaolud – koolitusteenuse ja toetuse saamise ajaks oli

töötamine lõppenud ning koolitusel osalemise ja toetuse saamise ajal ei olnud takistust töötuna

arvelolekuks. Asjas ei ole välja toodud muid asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebaja töötuna arvele

võtmist ajal, mil ta suunati tööturukoolitusele ja seal osales;

3) kui kaebaja oleks täitnud TTTS § 5 lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust enne tööle asumist või

hiljemalt viimasel kohtumisel töötukassa ametnikuga (17. oktoobril 2011), oleks talle selgitatud

TTTS § 1 lg-st 3 ja §-st 11 ning haldusmenetluse (HMS) seaduse § 36 lg 1 p-st 3 tulenevalt uuesti

töötuna arvele võtmise vajadust ja võimalust. Seega ei mõjutanud teavitamiskohustuse täitmata

jätmine ringkonnakohtu arvates lõppkokkuvõttes koolituse ja toetuse saamist;

4) vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud TTTS § 41. Samal

põhjusel on õigusvastane ka vaidlustatud vaideotsus, mille tühistamist kaebajal on õigus nõuda HMS

§ 87 lg 2 p 1 alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Töötukassa on esitanud kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja

jõusse jätta halduskohtu otsus.

Kassaator leiab, et ringkonnakohtu seisukoht TTTS § 41 tõlgendamisel on vastuolus seadusandja

tahtega ja Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-92-10 ja nr 3-3-1-16-13. Viidatud

lahendites leidis Riigikohus TTTS § 6 lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 tõlgendades, et tegemist on

selgete ja üheselt mõistetavate normidega, mille keeleline tõlgendamine ei anna töötukassale

kaalumisruumi. Tööle asumisega on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ja töötukassal

puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas

teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Ringkonnakohtu tõlgendus praeguses asjas

võimaldab isikul endal valida, kas ta täidab TTTS § 5 lg-s 1 nimetatud teatamiskohustust. TTTS § 41

lg 1 on töötukassa arvates imperatiivne säte, millest tulenevalt on töötukassal kohustus tööturutoetuse

või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral nõuda tagasi alusetult makstud

summad ning seejuures puudub diskretsiooniruum. Kuigi lahendis haldusasjas nr 3-3-1-16-13 on

Riigikohus pidanud võimalikuks arvestada isiku tahtluse puudumist valeandmete esitamisel, pole

praeguses asjas kujunenud olukord sellega sarnane. Isikul ei saanud tekkida ka kaitstavat usaldust,

kui ta ise on jätnud teatamiskohustuse täitmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja teenis ajutiselt, 9.–15. oktoobrini 2011, töövõtulepingu alusel

töötuskindlustusmaksega maksustatavat tulu ning see asjaolu tingis tema töötuna arveloleku

lõpetamise 8. oktoobrist 2011, st 9. oktoobril 2011 ei olnud kaebaja enam töötu staatuses. Samuti pole

vaidlust selles, et tööturukoolitusele suunamise ning koolitusel osalemise ja stipendiumi ning

sõidutoetuse maksmise ajaks oli töötamine lõppenud. Vaidlus on selle üle, kas eelnimetatud lühi-

ajalisest töötamisest töötukassa teavitamata jätmine saab olla aluseks tööturukoolituse maksumuse,

stipendiumi ja sõidutoetuse tagasinõudmiseks TTTS § 41 lg 1 alusel.

10. TTTS § 41 lg 1 sätestab: „Eesti Töötukassa nõuab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud

tööhõiveprogrammis sätestatud tööturutoetuse või käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktides 3, 5 ja 7–

14 ning käesoleva seaduse alusel kehtestatud tööhõiveprogrammis nimetatud tööturuteenuse saaja

poolt teadliku valeandmete esitamise või tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest

teatamata jätmise korral või käesoleva seaduse § 18 lõikes 7, § 19 lõikes 8 ning § 20 lõikes 5

nimetatud juhtudel tööturutoetuseks alusetult makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud

summad tagasi.“

11. TTTS § 5 lg 1 kohaselt on töötu, kellele osutatakse tööturuteenuseid ja makstakse tööturutoetusi,

kohustatud viivitamatult teatama töötukassale asjaoludest, mis toovad kaasa töötuna arveloleku

lõpetamise või tööturuteenuste ja -toetuste saamise õiguse lõppemise.

Kaebajalt tööturukoolituse maksumuse, stipendiumi ja sõidutoetuse tagasinõudmise tingis asjaolu, et

tööturutoetust maksti sellisele isikule ja tööturukoolituseks tehti kulutusi sellise isiku koolitamiseks,

kes ei vastanud tööturuteenuste ja -toetuste seaduses ette nähtud tingimustele ning kes ei ole töötu-

kassale teatanud tööturuteenuse ja -toetuse saamist mõjutavast asjaolust (töötuna arvelolekut välistav

lühiajaline töötamine).

12. Töötukassa on seisukohal, et TTTS § 41 lg 1 on imperatiivne norm. Ringkonnakohus on aga

töötukassale ette heitnud ettekirjutuse tegemisel oluliste asjaolude arvestamata jätmist. Ringkonna-

kohus on TTTS § 41 lg 1 kohaldamisel praeguses asjas pidanud oluliseks, et tööturukoolituse ja

-toetuse saamise ajaks oli kaebaja töösuhe lõppenud. Ringkonnakohus selgitas, et kui kaebaja oleks

õiguspäraselt oma töötamisest teatanud, ja eeldusel, et töötukassa oleks selgitanud uuesti

arvelevõtmise vajadust ja võimalust, oleks isikul olnud õigus koolitusele ja toetusele. Teatamis-

kohustuse täitmine ei oleks lõppkokkuvõttes mõjutanud tööturukoolituse, stipendiumi ja toetuse

saamist. Seega on ringkonnakohus pidanud oluliseks arvestada teatamiskohustuse eiramise mõju.

Kolleegium ei nõustu TTTS § 41 lg 1 sellise tõlgendusega. Kehtiv õigus nõuab, et täidetud oleks

formaalne eeldus – tööturukoolituse ja -toetuse saamise õigus on isikul, kes on töötuna arvele võetud.

Kuigi kaebajal võinuks teavitamiskohustuse õiguspärase täitmise korral pärast lühiajalist töötamist

tekkida õigus töötuna uuesti arvele võtmiseks ja töötustaatuse ning sellest tulenevate õiguste

taastamiseks, ei saa eeldada, et isik oleks töötustaatuse taastamiseks vajalikke samme astunud ja seda

isegi töötukassa poolt vastava selgitamiskohustuse täitmise korral. Töötuna arvelolek ei jätku ega

taastu automaatselt, vaid isiku avalduse alusel (TTTS § 6 lg 1) ning selle esitamine sõltub isiku

tahtest ja tegevusest.

13. TTTS § 41 lg-s 1 kasutatakse formuleeringut „nõuab [---] tööturutoetuseks alusetult makstud või

tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi“. Sama paragrahvi teise lõike esimeses lauses

aga kõneldakse üksnes alusetult makstud summade tagasinõudmisest. Nende sätete grammatilise

tõlgendamise korral tuleks teha järeldus, et TTTS § 41 lg-s 2 nimetatud ettekirjutusega nõuab

töötukassa tagasi üksnes tööturutoetuseks alusetult makstud summad ning tööturuteenuse

osutamiseks kulunud summad nõutakse tagasi teistsugusel õiguslikul alusel ja mingis muus korras,

näiteks tsiviilkohtumenetluse korras. Sellist tõlgendust kolleegium siiski ei poolda. Kolleegium on

seisukohal, et TTTS § 41 lg-t 2 tuleb mõista viisil, et selles sättes nimetatud ettekirjutusega nõutakse

tagasi nii tööturutoetuseks makstud kui ka tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad. Vastasel

korral annaks TTTS § 41 lg 2 grammatiline tõlgendus ilmselgelt ebamõistliku tulemuse – ühest ja

samast faktilisest asjaolust tekkinud sisuliselt ühesugust küsimust võidakse lahendada erinevate

materiaalõiguse sätete ja põhimõtete alusel ning isegi erinevat liiki kohtumenetluses.

14. TTTS § 41 lg 1 ei ole sõnastuslikult õnnestunud säte, sest selles kasutatakse sõna „teadlikult“ ja

esmapilgul ei ole kerge mõista, mida selle sõnaga tähistatakse ehk kas sõna „teadlikult“ laieneb ainult

valeandmete esitamisele või ka vajalike andmete esitamata jätmisele.

Kolleegium on TTTS § 41 lg-t 1 käsitlenud 27. mai 2013. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-13 ja

asunud selle otsuse p-s 30 seisukohale, et see säte, nimetades teadlikult valeandmete esitamist, peab

silmas valeandmete tahtlikku esitamist ning ei võimalda kaebajalt töötutoetust tagasi nõuda, kui

kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Praeguses asjas ei ole aga tegemist valeandmete esitamise,

vaid asjas tähtsust omavate tõeste andmete esitamata jätmisega. Kolleegium on seisukohal, et enne

sõnu „valeandmete esitamist“ paiknev tahtluse tähistamiseks kasutatud sõna „teadlikult“ ei ole

laiendatav lauseosale, milles kõneldakse „tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest

asjaoludest teatamata jätmisest“.

Andmete teatamata jätmine võib olla nii tahtlik kui ka hooletusest tingitud tegu. Seaduse rakendaja

jaoks piirav ning praktikas suuri tõendamisraskusi tekitav oleks seisukoht, mille järgi TTTS § 41 lg 1

alusel saaks toetussummat tagasi nõuda vaid tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest

asjaoludest tahtliku teatamata jätmise juhtudel. Ka jätaks selline lähenemine avatuks võimaluse

tõlgenduseks, et hooletusest andmete teatamata jätmise tõttu saadud tööturutoetust või tööturu-

teenuste osutamiseks kulunud summat saab tagasi nõuda teistsuguses korras kui tahtluse puhul, st

alusetu rikastumise sätete järgi, tuginedes HMS § 69 lg-le 1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22

lg-le 3.

Eeltoodud TTTS § 41 lg 1 tõlgendus ei vii kolleegiumi arvates järeldusele, et tööturutoetuse või

-teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral ei ole isiku teadlikkus õigusnormi

koosseisuline element. Andmete teatamata jätmisel on isiku teadlikkus normi koosseisu element ka

siis, kui seda eriliste sõnadega pole välja toodud. Andmete teatamata jätmine saab isikule etteheidetav

olla vaid kahe tingimuse üheaegsel esinemisel. Esiteks siis, kui isik on teadlik või peab olema teadlik

andmete esitamise kohustusest ja selle rikkumisest. Teiseks siis, kui isik teab vajalikke andmeid, kuid

jätab need esitamata.

15. Selliselt mõistetuna ei jäta TTTS § 41 lg 1 töötukassale andmete teatamata jätmise korral aga

kaalumisvõimalust tagasinõudmise otsustamisel ega võimalda arvestada asjaolusid, mis võiksid

tingida summa vähendamise või osalise tagasinõudmise.

16. Alusetult makstud või kulutatud summade tagasinõudmine TTTS § 41 lg 1 alusel sarnaneb

olemuselt eraõigusliku alusetu rikastumise nõudega. TTTS § 41 lg 1 näol on tegemist avalik-

õigusliku eriregulatsiooniga, mida kohaldatakse selgelt määratletud õigussuhtes. TTTS § 41 lg-s 2

nähakse ette tagasinõudmine ettekirjutuse vormis ning ettekirjutuse täitmata jätmisel sundtäitmise

võimalus täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Nimetatud ettekirjutus on vaidlustatav vaide-

menetluse (HMS § 71) või halduskohtumenetluse korras. Taolise regulatsiooni tõttu ei saa praeguses

asjas kohaldada HMS § 69 lg-t 1 ja RVastS § 22 lg-t 3, st kohaldada ei saa alusetu rikastumise kohta

eraõiguses sätestatud aluseid ja korda.

17. Töötukassal ei ole TTTS § 41 lg 1 alusel nõude esitamisel kaalutlusõigust – alusetult saadu tuleb

selle sätte alusel täies mahus tagastada.

Samas ei tulene eraõiguse sätetest TTTS § 41 lg-ga 1 võrreldavat automaatset tagajärge alusetult

saadu täies mahus tagastamiseks. Võlaõigusseaduse § 1033 lg 1 kohaselt ei pea saaja saadut

tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või

kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.

TTTS § 41 lg 1 kohaldamisel puudub haldusorganil võimalus arvestada asjaolusid, mis välistaksid

summade sissenõudmise või piiraksid sissenõutud summade ulatust. Asutuse kaalumisruumi olemas-

olul võiks olla asjakohane arvestada asjaolusid, mis mõjutavad summade väljamõistmist õiglases ja

põhjendatud ulatuses, nt töötamise kestust, isiku käitumist töötu kohustuste täitmisel, asutuse

käitumist, sh selgituskohustuse täitmist jms.

18. Kolleegium märgib, et tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel hüvesid andes täidab riik

põhiseaduse § 28 lg-ga 2 ja § 29 lg-ga 3 talle pandud kohustusi. Need sätted koosmõjus annavad

töötule ka õiguse saada kutseõpet, mis on üks abinõu töö leidmise hõlbustamiseks. Tööturuteenuse

osutamisel ei „rikastu“ mitte ainult teenuse saaja, vaid tööturg üldisemalt ja kasu saab ka ühiskond

tervikuna. Riik võinuks TTTS § 41 lg 1 kehtestamisel käituda suuremeelselt ja näha selle sätte

kohaldamiseks ette üksikjuhtumi asjaolusid arvesse võtva kaalumisruumi. Täiendavalt märgib

kolleegium, et nähes karistusseadustiku § 83 lg-ga 1 ette nii koormava abinõu nagu tahtliku süüteo

toimepanemise vahendi konfiskeerimine, on seadus andnud asja lahendavale kohtule selle abinõu

kohaldamisel kaalumisruumi (vrd Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07,

p 23).

19. Kolleegium ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks eraõiguslikes suhetes alusetult saadu

tagasinõudmisel saab arvesse võtta vastutust välistavaid või piiravaid asjaolusid, kuid seda ei saa teha

TTTS § 41 lg 1 kohaldamisel. Kolleegium märgib, et seadusandja on niisugust kaalumist võimalikuks

pidanud avalik-õiguslikes suhetes, millele kohalduvad HMS § 69 lg 1 ja RVastS § 22 lg 3. Seega on

isikud, kellele laieneb TTTS § 41 lg 1, halvemas olukorras ka võrreldes isikutega, kelle suhtes

eelnimetatud sätted on kohaldatavad. Ka selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei näe kolleegium

mõistlikke põhjendusi.

20. TTTS § 41 lg 1 kohaldamine on sekkumine ka omandipõhiõigusesse, riivates omandi

puutumatust. Töötuna arvele võetud isikult toetuseks makstud või tööturuteenuse eest tasutud

summade tagasinõudmisel tuleks lähtuda eeldusest, et isik võib olla sunnitud loobuma omandist

ülemääraselt suures ulatuses. Niisugust tagajärge ei tekiks, kui töötukassal oleks selle sätte

kohaldamisel õigus arvesse võtta juhtumi asjaolusid.

21. Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumil kahtlus, et kaalumist mittevõimaldav eelkirjeldatud

regulatsioon võib rikkuda põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigust ja §-s 32 sätestatud igaühe

omandi puutumatust, riivates omandiõigust ebaproportsionaalses ulatuses.

22. Kuna kohtuasja lahendamine eeldab kolleegiumi hinnangul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu-

menetluse seaduse alusel läbivaadatava küsimuse lahendamist, annab asja läbivaatav kohtukoosseis

HKMS § 228 lg 1 p 3 alusel asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld