3-1-1-111-13 · Riigikohus

RIIGIKOHU

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-111-13

Otsuse kuupäev

27. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

A.R-i (A.R) väärteoasi teeseaduse § 401 lg 1 ja liiklusseaduse

§ 238 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. mai 2013. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-13-

1032

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Politsei- ja Piirivalveamet, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Andi Tubin

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

6. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 23. mai 2013. a kohtuotsus A.R-i väärteoasjas teeseaduse § 401 lg 1 ja liiklusseaduse

§ 238 järgi ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

2. Kassatsioon rahuldada.

3. Mõista riigilt A.R-i kasuks välja 345 (kolmsada nelikümmend viis) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ida Prefektuuri 4. veebruari 2013. a otsusega karistati A.R teeseaduse (TeeS) § 401 lg 1 järgi rahatrahviga 130

trahviühikut (s.o 520 eurot). Otsuse kohaselt pani A.R väärteo toime 8. jaanuaril 2013 Põdruse-Kunda-Pada tee

15. kilomeetril, juhtides mootorsõidukit, millega oli ühendatud järelhaagis. Veoki mass oli lubatud 26 000 kg asemel 27 405

kg, lubatud 9500 kg asemel oli veduki teine telg 9814 kg ja kolmas telg 9950 kg ning autorongi mass lubatud 44 000 kg

asemel 52 893 kg. A.R ei olnud lubatust raskema veokiga sõitmiseks esitada TeeS § 35 lg 2 kohast eriluba. Seega rikkus

menetlusalune isik liiklusseaduse (LS) § 80 lg 1 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni 2011. a määruse nr 42

„Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodide 1109 (autorongi lubatud suurim

tegelik mass), 1111 (mootorsõiduki lubatud suurim registrimass) ja 1116 (kaheteljelise telikuga täis-, kesktelg- ja

poolhaagise teliku lubatud suurim registrikoormus) nõudeid. Samuti rikkus A.R LS § 80 lg-s 2 ja teede- ja sideministri

21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 7 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

Kirjeldatud rikkumistega realiseeris A.R kohtuvälise menetleja hinnangul TeeS § 401 lg 1 ja LS § 238 järgi

kvalifitseeritavad väärteod. LS § 238 järgi menetlusalusele isikule tulenevalt KarS § 63 lg-st 1 karistust ei määratud.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik, taotledes mõistetud karistuse vähendamist.

Kaebuse kohaselt ei olnud A.R kohtuvälisele menetlejale esitada kirjalikku eriluba, ent luba oli olemas digitaalselt ja selle

kohaselt võis A.R-i juhitud autorongi mass olla kuni 52 000 kg. Kõnealuse loa edastas A.R-i tööandja politseile

elektronposti teel, kuid selles märgitud marsruut ei olnud kooskõlas taotluses esitatuga. Hiljem väljastati veoluba ka õige

marsruudiga, mille kohta anti telefoni teel selgitusi ka politseile. Seda aga alles pärast väärteoprotokolli kättesaamist.

Telefonivestluses väitis politsei, et kuna eriloaga lubatud massi ületati, muutus luba automaatselt kehtetuks. A.R tunnistas

oma süüd, selgitades, et ei osanud visuaalselt koorma raskust hinnata. Samas leidis ta, et kohaldatud karistus on liiga range.

3. Viru Maakohtu 23. mai 2013. a otsusega rahuldati A.R-i kaebus, tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati

väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu.

3.1 Maakohus asus seisukohale, et A.R oli väärteo toimepanemise ajal olemas veoluba, mille kohaselt võis ta veoteel

Väike-Maarja-Assamalla-Tõrma-Näpi-Sõmeru-Põdruse-Kunda liigelda autorongiga tegeliku massiga kuni 52 000 kg.

Kohus möönis, et A.R-i kinnipidamisel ei hõlmanud veoluba teelõiku Sõmeru-Põdruse-Kunda, ehkki vastav taotlus oli

Maanteeametile esitatud. Maanteeameti poolt hiljem sama taotluse alusel väljastatud veoluba sisaldas aga ka nimetatud

teelõiku. Veel leidis kohus, et teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise

autoveo eeskiri“ § 5 p 1 kolmandast lausest ei tulene, et veoluba peaks olema esitatud paberkandjal ning politseil oli

võimalik kontrollida ka digitaalselt esitatud veoloa kehtivust. Samuti märkis kohus, et veoloaga lubatust suurema massiga

sõitmisel ei muutu veoluba kehtetuks ja veoloa saab kehtetuks tunnistada üksnes selle väljastaja. Seega oli A.R lubatud

sõita Kunda linnas kuni 52 000 kg kaaluva sõidukiga ja A.R ületas lubatud massi 893 kg võrra.

3.2 Kohtu hinnangul tegutses väärteomaterjalides tunnistajana kajastatud M. P. samuti kohtuvälise menetlejana, koostades

massimõõteseadme kasutamise protokolli. Viimast ei ole alust käsitada haldusmenetluse raames läbi viidud toiminguna,

kuivõrd väärteomenetlus tuleb lugeda alustatuks juba isiku peatamisega. Väärteoasja menetlenud isiku asumise tunnistaja

rolli luges maakohus väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis tõi kohtu hinnangul kaasa

otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveamet, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja

saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51 § 2 p-

st 1 tulenevalt peab eriluba olema kirjalikus vormis. Määrus ei näe ette digiallkirjastatud või digitaalset eriloa vormi. Kirjalik

luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada kontrollijale. Veel leiab kassaator, et tunnistaja M. P. ei ole teinud

väärteomenetluse, vaid haldusmenetluse toiminguid, s.o teostanud liiklusjärelevalvet LS 14. peatüki mõttes.

Liiklusjärelevalve käigus viidi läbi sõiduki kaalumine, mille tulemused fikseeriti massimõõteseadme kasutamise protokollis.

Haldustoimingu käigus väärteo toimepanemisele viitavate asjaolude tuvastamise järel alustas A. Karp väärteomenetlust ning

M. P. asus tunnistajarolli.

5. Kassatsioonivastuses palub A.R-i kaitsja jätta kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja nõustub

maakohtu arvamusega, mille kohaselt oli menetlusalusel isikul veoluba Kunda linnas 52-tonnise sõidukiga liikumiseks

olemas. Veoloa taotlus oli esitatud enne väärteoprotokolli koostamist, Maanteeameti poolt 6. veebruaril 2013 menetlusaluse

isiku tööandjale edastatud ja parandatud veoluba oli väljastatud sama taotluse alusel ja hõlmas ka väärteoprotokolli

koostamise kuupäeva. Väär on kassaatori seisukoht, et massimõõteseadme kasutamise protokolli koostamist saab käsitada

haldusmenetluse toiminguna. Enne protokolli koostamist kalkuleeris kohtuväline menetleja arvutis, kas sõiduk on

ülekaalus. Saades sellele kinnitust, alustas kohtuväline menetleja väärteomenetlust. Seega on kalkuleerimisele järgnenud

toimingud, sh massimõõteseadme kasutamise protokolli koostamine, käsitatavad väärteomenetluse toimingutena. Eelnevast

tulenevalt on kohtuvälise menetleja ametnik M. P. lisaks tunnistaja rolli täitmisele väärteoasja ka menetlenud, mis on otseses

vastuolus KrMS § 66 lg-s 2 sätestatud põhimõttega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb

kohtuotsuse põhistamiskohustuse eiramises.

7. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest,

kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse

tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma

nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 30. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-102-11, p 7). Eelmärgitu valguses oli maakohus A.R-i

kaebust läbi vaadates kohustatud andma hinnangu kõigile väärteomenetluses kogutud tõenditele, sh massimõõteseadme

kasutamise protokollile ja menetlusaluse isiku ütlustele. Need tõendid on maakohus jätnud alusetult tähelepanuta.

8. Kohus keskendus otsuses peaasjalikult politseinik M. P. ütlustele ning asus seisukohale, et „väärteoasja menetlenud isik

ei saa olla enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas“ ning „selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline

rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes“, mille tõttu kohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetas VTMS § 29 lg 1

p 1 alusel väärteomenetluse. Olukorras, kus kohtuvälise menetleja ametnikku M. Põtra ei ole väärteoasja materjalidest

nähtuvalt kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud ega tema ütlustele otsuse tegemisel tuginetud, jääb maakohtu

eeltoodud seisukoht ainetuks. Isegi kui maakohtu etteheide kohtuvälise menetleja otsusele oleks olnud põhjendatud, poleks

see saanud kaasa tuua väärteomenetluse lõpetamist teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Sellisel juhul oleks kohus

pidanud lugema kohtuvälise menetleja ametniku ütlused lubamatuteks, ent andma siiski hinnangu väärteoasjas kogutud

teistele tõenditele (massimõõteseadme kasutamise protokollile ja menetlusaluse isiku ütlustele). Iseäranis kummastav on

maakohtu järeldus A.R-i teos väärteo tunnuste puudumisest seetõttu, et menetlusalune isik on ennast nii kohtuvälises

menetluses kui ka maakohtus väärteo toimepanemises süüdi tunnistanud, vaidlustades üksnes määratud rahatrahvi suurust.

Maakohus pole sellele asjaolule aga tähelepanu pööranud. Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade

tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt

nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. märtsi 2013. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-29-13, p 6). Nimetatud rikkumine on

VTMS § 175 p 2 kohaselt otsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.

9. Ehkki massimõõteseadme kasutamise protokolli koostanud kohtuvälise menetleja ametnikku ei kuulatud kohtueelses

menetluses tunnistajana üle, ei nõustu kriminaalkolleegium maakohtu seisukohaga, nagu oleks see põhimõtteliselt

lubamatu. Kohtupraktikas on tõepoolest selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende

hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2010. a

otsus asjas nr 3-1-1-82-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine

näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2005. a otsus asjas

nr 3-1-1-29-05, p 7; 9. septembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Eeltoodust tulenevalt on asjas põhjendamatult

keskendutud sellele, mis hetkest tuli lugeda väärteomenetlus alanuks. Sõltumata sellest, kas massimõõteseadme kasutamise

protokolli koostamise hetkeks oli alustatud väärteomenetlust või toimus see alles järelevalvemenetluse raames, oleks M. P.

saanud anda ütlusi autorongi kaalumise asjaolude kohta ja selles osas oleksid tema ütlused olnud tõendina lubatavad.

Kohtuvälise menetleja ametniku ülekuulamise võimalust menetlustoimingu läbiviimise asjaolude osas on tegelikult jaatanud

ka maakohus, kutsudes kohtuistungile ütlusi andma nii M. P. kui ka väärteoprotokolli koostanud A. Karbi. Seega tulnuks

maakohtul otsuse tegemisel anda hinnang ka nende istungil antud ütlustele.

10. Käesoleva väärteoasja arutamisel tõusetus küsimus ka sellest, kas TeeS § 35 lg 2 kohane eriluba võib olla antud

tagantjärele, eeldusel, et vastav taotlus on Maanteeametile esitatud enne loa adressaadi poolt taotluses toodud tingimustel

veo teostamist. Kolleegiumi hinnangul on vastus sellele küsimusele eitav. Teeseadus sätestab selgesõnaliselt, et avalikult

kasutataval teel on erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja

tingimustel (§ 35 lg 2). Majandus- ja kommunikatsiooniministri 1. septembri 1999. a määrusega nr 50 kehtestatud „Tee

omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise kord“

punkti 4 kohaselt otsustab eriveole eriloa väljaandmise või sellest keeldumise tee omanik. Eeltoodud sätetest tuleneb, et

eriloa väljastamine ei ole taotluse esitanud isikule garanteeritud ja taotlejal puudub enne tee omaniku poolt taotluse

rahuldamist ja loa väljastamist õigus eriveose vedamiseks. Eriloa olemasolul tohib erivedu teostada üksnes loas toodud

tingimustel, millest tuleneb loogiliselt veo teostaja kohustus loaga tutvuda. Olukorras, kus luba on küll väljastatud, ent selle

tingimused erinevad taotluses esitatutest, tuleb isikul juhinduda eriloast. Seda ka juhul, kui lahknevus taotluse ja loa vahel

on tingitud loa väljastaja eksitusest. Eelnev tähendab seda, et teostades 8. jaanuaril 2013 eriveose vedu, tuli A.R järgida

Maanteeameti esialgse, mitte n-ö parandatud loaga kehtestatud tingimusi. Samuti ei saanud hiljem väljastatud ja parandatud

luba muuta menetlusaluse isiku tegu tagantjärgi lubatavaks.

11. Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et eriveose veo luba ei pea olema esitatud kontrollijale paberkandjal, vaid

aktsepteeritav on selle esitamine ka digitaalsel kujul. Nii sätestab teede- ja sideministri 21. mai 2001. a määruse nr 51

„Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg 1, et luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada

politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Selle kohustuse eesmärgiks on

tagada kontrollijale võimalus kohapeal veenduda eriloa olemasolus ning selle tingimustest kinnipidamises. See eesmärk on

saavutatav ka olukorras, kus isikule on väljastatud luba digitaalselt ja tal on võimalik see elektroonilisel andmekandjal

kontrolli teostavale isikule esitada. Seda enam, et veoload on varustatud ka kontrollkoodidega, mis võimaldavad kahtluse

korral kontrollida nende kehtivust veolubade infosüsteemis.

12. Tulenevalt eelnevast ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-le 2 ning § 150 lg 1 p-le 7 tühistab kriminaalkolleegium

Viru Maakohtu 23. mai 2013. a kohtuotsuse A.R-i väärteoasjas TeeS § 401 lg 1 ja LS § 238 järgi ja rahuldab kohtuvälise

menetleja kassatsiooni, saates väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

13. A.R-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A.R-ile seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu

summas 345 eurot (sh käibemaks 57,50 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kassatsioonkaebusele vastuse

koostamisele 2,5 tundi. Kolleegiumi arvates tuleb kaitsja taotlus rahuldada. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse

väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt

kuulub kriminaal menetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul oli

kassatsioonivastuse koostamine A.R-i kaitseõiguse teostamiseks vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on

taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule

uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt A.R-i kasuks välja mõista.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi