3-1-1-112-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-112-13

Otsuse kuupäev

27. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes

Kiris

Kohtuasi

Kriminaalasi Anton Antonenko süüdistuses KarS § 184 lg 21

p 1 ning § 392 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

7. mai

2013.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-10-8498

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anton Antonenko kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

6. november 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2013. a otsus osas, millega mõisteti Eesti Vabariigilt

Anton Antonenko kasuks välja 362 eurot ja 50 senti.

2. Määrata Advokaadibüroole Sven Sillar makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuseks Anton Antonenkole apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest kokku 727 (seitsesada kakskümmend seitse) eurot ja 20 (kakskümmend)

senti, sealhulgas käibemaks 121 (ükssada kakskümmend üks) eurot ja 20 (kakskümmend) senti.

3. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.

4. Muus osas jätta Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2013. a otsus muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Jätta Anton Antonenko kaitsja taotlus kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anton Antonenko tunnistati Viru Maakohtu 21. juuni 2012. a otsusega süüdi ja teda karistati

KarS § 184 lg 21 p 1 järgi vangistusega üheteistkümneks aastaks ning KarS § 392 lg 2 p 2 järgi

vangistusega viieks aastaks. Tuginedes KarS § 64 lg-le 1, mõisteti liitkaristuseks vangistus

üheteistkümneks aastaks ja KarS § 68 lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 16. august 2009. Sama

otsusega tunnistati süüdi ka Sergey Ivanko ja Grigory Shcherbakov, kuid nende suhtes

kassatsioonimenetlust ei toimu.

1.1. Maakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt leppis A. Antonenko ajavahemikul

2. kuni 10. jaanuarini 2008 A. K.-ga kokku 4 kg amfetamiini ostus-müügis. Seejärel omandas

A. Antonenko amfetamiini, lahjendas seda toiduglükoosiga ja hoidis kuni 10. jaanuarini tuvastamata

kohas. Vene Föderatsiooni viimise ja edasimüügi eesmärgil toimetas A. Antonenko narkootikumi

10. jaanuaril Narva linna ja pani koos A. K.-ga aadressil Puškini 32 garaažiühistus „Gorizont“

asuvasse garaažiboksi nr 199. Tasuks eelkirjeldatud tegude eest sai A. Antonenko A. K.-lt 120 000

krooni. A. K. müüs ca 1 kg amfetamiinist R. H.-le ning andis ülejäänud 3 kg amfetamiini üle

kulleritele V. ja D. K.-le.

1.2. Lisaks pani A. Antonenko maakohtu otsuse kohaselt O. J.-i üldjuhtimisel, rahastamisel ja

korraldamisel toime märtsist kuni maini 2009 erinevaid tegusid, mis seisnesid narkootilise aine

suures koguses ebaseaduslikus omandamises, valdamises, edasiandmises, vahendamises ja veos nii

Eesti Vabariigi kui ka Vene Föderatsiooni territooriumil, samuti toimetamises üle Eesti Vabariigi

riigipiiri. Seda suure varalise kasu saamise eesmärgil ja erinevates gruppides koos P. Š.,

G. Shcherbakovi, S. Ivanko, A. R.-i, J. K., A. G., D. G., V. S.-i, L. Š., V. K., V. B., S. K., D. G., I. G.,

E. Y., V. Y., I. T. ja teiste, tuvastamata isikutega.

2. A. Antonenko ja tema kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar esitasid Viru Maakohtu 21. juuni 2012. a

otsuse peale apellatsioonid, milles taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning A. Antonenko

õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotlesid apellandid kriminaalasja samale maakohtule uueks

arutamiseks saatmist ja kaitsja ka A. Antonenkole mõistetud karistuse kergendamist. Kokkuvõtlikult

olid apellatsioonides esitatud seisukohad järgmised.

2.1. Kuna A. Antonenko viibis maakohtu istungitel käeraudades, polnud tal võimalik kohtuistungi

kohta märkmeid teha. Sellega jäeti süüdistatav ilma võimalusest end esitatud süüdistuse vastu

aktiivselt kaitsta.

2.2. Tunnistaja J. K. ütlused pole usaldusväärne tõend. Tunnistaja andis kriminaalasja erinevatel

menetlusetappidel vastuolulisi ütlusi narkootiliste ainete koguste ja liikide ning narkootiliste ainete

käitlemisega seotud isikute kohta ega suutnud oma ütluste muutmist arusaadavalt põhjendada. Samuti

on J. K. varem valeütlustele andmisele kihutamises süüdi tunnistatud. Eeltoodud põhjustel tugineti

A. Antonenko süüditunnistamisel alusetult J. K. ütlustele.

2.3. KrMS § 113 lg 3 kohaselt kirjutab jälitusprotokollile alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või

tema määratud ametnik. Kuna praeguses asjas teostas jälitustoimingud Kaitsepolitseiamet, kuid

protokollid allkirjastas Maksu- ja Tolliameti töötaja, on jälitustoimingu protokollid koostatud

ebaseaduslikult ega ole seetõttu tulenevalt KrMS §-st 111 tõenditena lubatavad. Sõltumata eeltoodust,

ei kinnita jälitustoimingu protokollid ega muud usaldusväärsed tõendid A. Antonenkole esitatud

süüdistust. Maakohus otsis jälitustoimingu protokollidest kinnitust tunnistaja J. K. ütlustele ja tegi

nende pinnalt ebaõiged järeldused.

2.4. A. Antonenko tegude kvalifitseerimisel KarS § 184 lg 21 p 1 järgi kohaldati ebaõigesti

materiaalõigust. Jaatamaks eesmärki saada narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemisega suurt

varalist kasu, pidanuks maakohus tuvastama, millise hinnaga narkootilised ained soetati ja millise

hinnaga need edasi müüdi. Samuti nähtub jälitusprotokollist, et mõnikord laenasid süüdistatavad

narkootiliste ainete soetamiseks raha. Seega oleks tulnud välja selgitada ka laenuintress ja tasu, mida

tuli teistele isikutele narkootiliste ainete käitlemises osalemise eest maksta. Praeguses asjas pole seda

tehtud. Selle asemel tugineti suure varalise kasu saamise eesmärgi tuvastamisel narkootiliste ainete

maksumusele Eesti tänavamüügis. Kuna kohtuotsuse kohaselt soovisid süüdistatavad võõrandada

narkootilised ained Vene Föderatsioonis, ei tõenda need andmed aga loodetud kasu suurust.

2.5. Kuna A. Antonenko on viibinud vahi all alates 16. augustist 2009, tuleb temale mõistetud

karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel vähendada.

3. Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2013. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 21. juuni 2012. a otsus

A. Antonenko osas karistuste ja liitkaristuse mõistmises. Uue otsusega mõistis ringkonnakohus

A. Antonenkole KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi karistuseks

vangistuse üheteistkümneks aastaks. Samuti mõistis ringkonnakohus Eesti Vabariigilt A. Antonenko

kasuks välja 362,50 eurot tema poolt valitud kaitsjale vandeadvokaat S. Sillarile apellatsiooni

koostamise eest makstud tasu katteks. Kokkuvõtlikult olid ringkonnakohtu otsuse põhjendused

järgmised.

3.1. Süüdistatavate hoidmine käeraudades oli turvalisuse ja korra tagamiseks vajalik. Nimelt osales

maakohtu istungitel alguses 11 vahistatud süüdistatavat, kellest üks oli kohtueelses menetluses

üritanud põgeneda. Peale selle võimaldas esitatud süüdistus mõista karistuseks eluaegse vangistuse.

Kuna süüdistatavatel oli maakohtu istungitel võimalik vabalt suhelda nii omavahel kui ka kaitsjatega

ning vahetada ka dokumente, ei takistanud käeraudades viibimine kaitseõiguse teostamist. Samuti oli

kaitsjatel võimalik märkmeid teha.

3.2. Alates 1. jaanuarist 2012 kehtiva KrMS § 12610 kohaselt koostab jälitustoimingu protokolli

jälitustoimingu teinud või jälitustoimingut taotlenud asutuse ametnik. Kuna eeltoodust nähtuvalt on

jälitustoimingu protokolli koostajate ring avardunud, ei sea asjaolu, et praeguses asjas allkirjastas

jälitustoimingu protokollid Maksu- ja Tolliameti töötaja, kahtluse alla jälitustoimingu tegemise

seaduslikkust. Maakohus märkis õigesti, et praeguses asjas teostas kohtueelset uurimist ning kogus ja

analüüsis tõendeid Maksu- ja Tolliamet. Asjaolu, et jälitustegevust teostasid tehniliselt, s.o kõnesid

salvestasid, kaitsepolitsei ametnikud, ei muuda jälitusprotokolle Kaitsepolitsei jälitusprotokollideks.

Samuti andis maakohus jälitusprotokollidest nähtuvale teabele õige hinnangu. Pealtkuulatud

telefonivestlustes kasutatakse mõistukõnet ja räägitakse varjatult erinevatest asjaoludest, mida ei

selgitata detailselt, kuid samas saavad kõnelejad üksteise jutu sisust aru. Selline salatsemine annab

aluse arvata, et süüdistatavad olid seotud süüdistuses kirjeldatud ebaseadusliku tegevusega. Ka

kõrvutas maakohus jälitustoimingutega kogutud teavet kaassüüdistatavate ja tunnistajate ütlustega

ning tuvastas põhjendatult süüdistatavate aktiivse järjepideva rolli narkootilise aine käitlemisel.

3.3. Maakohus tunnistas A. Antonenko põhjendatult süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 järgi. Kriminaalasjas

kogutud tõenditest nähtuvalt polnud süüdistatavad narkokuritegevuse nn realiikmed ega teinud nn

tänavatööd, vaid organiseerisid suurtes kogustes narkootiliste ainete ostu-müüki ja hankisid selle

tarbeks rahalisi vahendeid. Narkootilise aine edasimüügi eesmärki kinnitas muu hulgas ka

A. Antonenko. Narkootikumide müügiga soovisid süüdistatavad saada suurt rahalist kasu. Nii

laekusid süüdistatavate pangakontodele 2009. aastal suured rahasummad ning nad omasid ja

kasutasid luksusautosid, kuigi ei töötanud süüdistuses märgitud ajavahemikel. Kuna süüdistatavad ei

käidelnud narkootikume oma tarbeks, vaid edasimüügi eesmärgil, kvalifitseeris maakohus nende teod

õigesti KarS § 184 lg 21 p 1 järgi. Praeguses asjas on tuvastatud, et süüdistatavad soovisid

realiseerida kilogrammidesse ulatuvaid narkokoguseid.

3.4. Maakohus tugines otsuse tegemisel õigustatult J. K. ütlustele. J. K. ütlused on usaldusväärsed; ta

kirjeldas kohtuistungil järjekindlalt ja detailselt nii narkootiliste ainete kuritegeliku käitlemisega

seotud protsessi, rahasummasid, koguseid, pakendamist, piiriületuste aega, kohta, osalejate ringi kui

ka peidikute asukohti. J. K. andis kohtueelses menetluses vahi all viibides ja kaassüüdistatavatega

kokkupuuteid omades küll teistsuguseid, s.o narkokuriteo kaasosalisi säästvaid ütlusi, kuid selgitas

kohtuistungil, et P. Š. andis jalutuskäigul näppu suule pannes žestiga mõista, et tuleb vaikida, ja et

J. K. kartis oma perekonna pärast. Samuti ei tahtnud ta endale vanglas nn pealekaebaja mainet. Ka

ringkonnakohtu arvates on J. K. põhjendused usutavad. Lisaks andis J. K. kohtueelses menetluses

ütlusi kahtlustatavana ega olnud seetõttu kohustatud tõtt rääkima. Maakohtu istungil kuulati ta üle

tunnistajana.

3.5. Mõistes süüdistatavatele KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude

eest eraldi karistused ja KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse, kohaldas maakohus ebaõigesti

materiaalõigust. Lähtudes teokirjeldusest, on tegemist loomuliku elukäsitluse järgi ajalis-ruumiliselt

lähedaste käitumisaktidega, mis on seotud ühtse tahtluse ja käitumisega ning mis realiseerub

karistusseadustiku eriosas sätestatud kahes erinevas kuriteokoosseisus. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu

otsus osaliselt tühistada ja mõista süüdistatavatele KarS § 63 lg-st 1 juhindudes karistus

KarS § 184 lg 21 p 1 järgi.

3.6. Taotlus vähendada A. Antonenkole mõistetavat karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel on alusetu,

sest arvestades praeguses asjas läbiviidud menetlust ja kuritegude toimepanemise aega, pole

mõistlikku menetlusaega ületatud. Ainuüksi vahi all viibimine ei anna alust mõistetud karistuse

vähendamiseks.

3.7. Valitud kaitsja vandeadvokaat S. Sillar esitas ringkonnakohtule taotluse hüvitada A. Antonenko

poolt apellatsiooni koostamise eest kaitsjale makstud tasu 725,20 eurot. Kuna ringkonnakohus ei

tühista maakohtu otsust apellatsioonides vaidlustatud osas, tuleb riigi kanda jätta pool kaitsjale

tasutud summast. Arvestades kriminaalasja mahtu ja keerukust ning maakohtu otsuse ja apellatsiooni

mahtusid, ei ole õigusabikulud ebaproportsionaalselt suured. Seetõttu pidas ringkonnakohus

põhjendatuks hüvitada A. Antonenkole pool õigusabikuludest, s.o 362,50 eurot.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. A. Antonenko kaitsja S. Sillar esitas Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2013. a otsuse peale

kassatsiooni, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatavale mõistetud

karistuse kergendamist. Kaitsja kordab juba apellatsioonis esitatud väiteid süüdistatava kaitseõiguse

rikkumisest seoses sellega, et süüdistatav viibis maakohtu istungil käeraudades, samuti selle kohta, et

tunnistaja J. K. ütlustele tugines maakohus alusetult, et tunnistades süüdistatava süüdi kuritegude

toimepanemises suure varalise kasu saamise eesmärgil kohaldasid kohtud ebaõigesti materiaalõigust.

Ka leiab kaitsja jätkuvalt, et süüdistatava karistust tuleb KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel vähendada.

Kaitsja hinnangul tuginesid kohtud alusetult ka tunnistaja V. B. ütlustele, sest tunnistaja sai andmeid

narkootilise aine koguse, liigi ja selle üle piiri viimisega seotud isikute kohta isikult, kes põeb

kroonilist vaimuhaigust. Kaitsja märgib sedagi, et ta osales apellatsioonimenetluses A. Antonenko

määratud kaitsjana ja esitas ringkonnakohtule ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramiseks. Kuna A. Antonenko pole kaitsjale õigusabi eest tasunud, mõistis

ringkonnakohus Eesti Vabariigilt A. Antonenko kasuks 362,50 eurot välja alusetult. Samas palub

kaitsja määrata riigi õigusabi tasu suuruseks A. Antonenkole apellatsioonimenetluses osutatud

õigusabi eest 744,96 eurot (sh käibemaks 124,16 eurot).

5. Kassatsioonile esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen, kelle

hinnangul kohaldasid kohtud õigesti nii kriminaalmenetluse kui ka materiaalõiguse norme. Prokurör

leiab, et ringkonnakohtu otsuses on analüüsitud kõiki kaitsja etteheiteid käeraudade kasutamise kohta

ja jõutud õigustatult järeldusele, et maakohtu menetluses pole süüdistatavate kaitseõigust rikutud.

Kohtuotsused on ka nõuetekohaselt motiveeritud ja kohtute siseveendumuse kujunemine on

kohtuotsuste lugejale jälgitav. Ringkonnakohtu istungil oli A. Antonenkol ka lepinguline kaitsja,

mistõttu tal puudus alus riigi õigusabi saamiseks. Seetõttu pole ka riigi õigusabi tasu suuruse

kindlaksmääramine A. Antonenkole apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Vaidlustades käeraudades viibimist, tunnistaja J. K. ütluste usaldusväärsust ja süüdistatava

tegevuse kvalifitseerimist KarS § 184 lg 21 p 1 järgi ning taotledes A. Antonenkole mõistetud

karistuse kergendamist, kordab kaitsja varasemas menetluses esitatud väiteid. Arvestades, et kohtud

on nendele juba vastanud ja kriminaalkolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjaliku

analüüsiga, samuti seda, et kassatsioon ei sisalda uusi argumente, puudub vajadus kaitsja nende

väidete veelkordseks käsitlemiseks Riigikohtu otsusega. Puutuvalt aga kaitsja väitesse tunnistaja

V. B. ütluste ebausaldusväärsuse kohta, märgib kriminaalkolleegium, et kaitsja taotleb selle väitega

sisuliselt uute faktiliste asjaolude tuvastamist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või aga Riigikohus

faktilisi asjaolusid tuvastada.

7. Kolleegiumi hinnangul väärivad kaitsja väited tähelepanu apellatsioonimenetluse kulude

hüvitamise osas. Kriminaalasja toimikust nähtuvalt esitas vandeadvokaat S. Sillar A. Antonenko

huvides apellatsiooni määratud kaitsjana, osales ringkonnakohtu istungil ning esitas sellel istungil ka

taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks.

Ringkonnakohus märkis aga ekslikult, et S. Sillar on A. Antonenko lepinguline kaitsja ja mõistis

Eesti Vabariigilt A. Antonenko kasuks vandeadvokaat S. Sillarile makstud tasu katteks välja 362,50

eurot. Pidades silmas, et riigi õigusabi seaduse (edaspidi RÕS) § 24 lg 2 kohaselt ei või advokaat

nõuda riigi õigusabi osutamise eest tasu isikult, kellele ta õigusteenust osutas, nõustub kolleegium

kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt A. Antonenko kasuks 362,50

eurot välja alusetult. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus nimetatud osas tühistada.

8. Kriminaalasja materjali kohaselt taotles vandeadvokaat S. Sillar ringkonnakohtult riigi õigusabi

tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist Advokaadibüroole Sven

Sillar kogusummas 725,20 eurot (sh käibemaks 119,20 eurot). Taotluses soovis kaitsja riigi õigusabi

tasu suuruse kindlaksmääramist Viru Maakohtu 21. juuni 2012. a otsusega tutvumise, süüdistatavaga

nõupidamise ja apellatsiooni koostamise eest kogusummas 460,80 eurot. Taotlusest nähtuvalt kulutas

kaitsja maakohtu otsusega tutvumiseks kaks pooltundi, A. Antonenkoga nõupidamiseks kaks

pooltundi ja apellatsiooni koostamiseks kaheksa pooltundi. Lisaks taotleti tasu kindlaksmääramist

Tartu Ringkonnakohtu 4. veebruari 2013. a istungil osalemise eest summas 153,60 eurot ja Tallinnast

õigusabi osutamise kohta, s.o Tartusse, jõudmiseks kulutatud aja eest summas 22 eurot. Viimaks

taotles kaitsja ka Tallinnast Tartusse ja tagasi jõudmiseks kantud sõidukulude hüvitamist summas

88,80 eurot.

9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et kõik taotluses nimetatud toimingud olid

A. Antonenko kaitseks apellatsioonimenetluses vajalikud, ja leiab, et nendeks kulunud aeg on

põhjendatud. Seetõttu tuleb kaitsja taotlus tulenevalt RÕS § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti

Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsuse (1. jaanuaril 2013 jõustunud redaktsioonis)

punktidest 2, 51, 16, 18, 471 ja 54 rahuldada. Kuna kaitsja on arvutanud õigusabi osutamise kohta

jõudmiseks kulutatud aja eest makstavalt tasult käibemaksu ekslikult kahe euro võrra väiksemana,

tuleb riigi õigusabi tasu suurus ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus määrata kindlaks

kogusummas 727,20 eurot (sh käibemaks 121,20 eurot). Ringkonnakohus tegi KrMS § 337 lg 1 p-s 4

nimetatud lahendi, mistõttu tuleb see menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2 ja § 339 lg-st 2, tühistab

Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2013. a otsuse osas, millega mõisteti

Eesti Vabariigilt A. Antonenko kasuks välja 362,50 eurot. Tühistatud osas teeb Riigikohus uue

otsuse, millega määrab Advokaadibüroole Sven Sillar makstava riigi õigusabi tasu suuruseks ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatuseks A. Antonenkole apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi

eest kokku 727,20 eurot (sh käibemaks 121,20 eurot) ning jätab selle menetluskulu Eesti Vabariigi

kanda. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab Riigikohus

osaliselt.

11. Kassatsioonis esitas kaitsja taotluse määrata Riigikohtus A. Antonenkole vandeadvokaat S. Sillari

poolt osutatud õigusabi tasuks 518,40 eurot, millest käibemaks on 86,40 eurot. RÕS § 22 lg 1

kohaselt peavad sellises taotluses olema märgitud tasu ja hüvitamisele kuuluvad kulud koos

arvutuskäiguga, kaitsja tehtud põhjendatud toimingud ja nende toimingute tegemise aeg, samuti

põhjendused riigi õigusabi osutamisel kulutatud aja, tehtud toimingute ja kantud kulude vajalikkuse

ja põhjendatuse kohta. Sama seaduse § 22 lg 5 sätestab, et riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks esitatud taotlus jäetakse läbi vaatamata, kui see ei ole

vormikohane, selles ei ole märgitud kõiki nõutud andmeid või kui taotlust ei esitata kehtestatud

korras. Taotledes riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramist, ei märkinud A. Antonenko kaitsja

RÕS § 22 lg-s 1 nõutud andmeid, mistõttu tema taotlus tuleb RÕS § 22 lg 5 alusel jätta läbi

vaatamata.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris