3-2-1-126-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-126-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 27. november 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Lonket (likvideerimisel) hagi

Veeru tn. 6 Korteriühistu vastu 52 994 euro 32 sendi

saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-25771

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Veeru tn. 6 Korteriühistu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

50 061 eurot 24 senti

Hageja osaühing Lonket (likvideerimisel) (registrikood

10029022), esindaja vandeadvokaat Kai Amos

Kostja Veeru tn. 6 Korteriühistu (registrikood 80133620),

esindaja vandeadvokaat Anatoli Jaroslavski

Asja läbivaatamise kuupäev

28. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-25771 ja Harju

Maakohtu 16. oktoobri 2012. a otsus samas tsiviilasjas. Saata asi Harju Maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Veeru tn. 6 Korteriühistule kassatsioonkaebuselt 24. juulil 2013 tasutud kautsjon

403 (nelisada kolm) eurot 72 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Lonket (likvideerimisel) (hageja) esitas 12. juulil 2007 Harju Maakohtule hagiavalduse

Veeru tn. 6 Korteriühistu (kostja) vastu 631 686 krooni 36 sendi ja viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15. juunil 2006 töövõtulepingu (leping) Maardus Veeru 6

asuva elamu (elamu) katuse remondiks. Lepingu sõlmimise aluseks olid hageja kui töövõtja esitatud

kalkulatsioonid. Remonttööd pidid algama 19. juunil 2006 ja tööd tuli üle anda 31. augustiks 2006.

Lepingu järgi oli remonttööde maksumuseks 681 686 krooni 36 senti koos käibemaksuga. Lepingu p-

s 15.2.1 leppisid pooled kokku viivises 0,05% tasumisega viivitamisel tasumisele kuuluvast summast.

Lepingu p 4.1.1 alusel esitas hageja kostjale 15. juunil 2006 arve 204 505 krooni 90 sendi saamiseks.

Kostja tasus sellest üksnes 50 000 krooni. Hageja ostis vajamineva ehitusmaterjali ning rentis tööde

tegemiseks vajaliku tehnika 334 832 krooni 40 sendi eest. Hageja esitas kostjale liftišahtides tehtud

tööde kohta 15. juulil 2006 arved 101 316 krooni 25 sendi saamiseks ning see summa tuli tasuda

lepingu p 1.5.2 järgi viie päeva jooksul arve saamisest. Need arved on senini tasumata. Katuse

remondi eest esitas hageja 15. juulil 2006 kostjale arve 344 670 krooni 97 sendi saamiseks ja

15. augustil 2006 arve 225 972 krooni 40 sendi saamiseks. Kokku on kostjal tasumata hagejale

631 686 krooni 36 senti. Hageja saatis 20. detsembril 2006 kostjale tähitud kirjaga teate, milles andis

täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks, kuid kostja sellele ei reageerinud.

Hageja palus kostjalt välja nõuda lepingu alusel tehtud tööde eest võla 631 686 krooni 36 senti ning

viivise 1. juuli 2007 seisuga 142 041 krooni 58 senti.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hagejaga sõlmis lepingu kostja juhatuse

liige N. Maršalova, kellel ei olnud õigust kostja nimel lepingut sõlmida, sest Harju Maakohtu

jõustunud otsusega tsiviilasjas nr 2-06-1013 tuvastati kostja 15. jaanuari 2006. a üldkoosoleku otsuse

tühisus, kus N. Maršalova oli valitud kostja juhatuse liikmeks. Kostja praegused juhatuse liikmed ei

ole näinud töövõtulepingut, akte ega arveid. Hagiavalduses kirjeldatud tööd ei olnud kvaliteetsed.

Kostja ei ole töid vastu võtnud, mistõttu ei pea ta esitatud arveid tasuma. Kostja taganes lepingust

võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2 ja 3 alusel ning tegi hagejale hinna alandamise

avalduse, millega alandas tööde hinda 681 686 krooni 36 sendi ehk 43 567 euro 70 sendi võrra ja

tasaarvestas oma nõude hageja põhinõudega 631 686 krooni 36 senti ehk 40 372 eurot 12 senti.

Sellest tulenevalt peab hageja hüvitama kostjale kahju 50 000 krooni ehk 3195 eurot 59 senti.

3. Harju Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2012. a otsusega hagi ca 94% ulatuses ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja põhivõla 39 593 eurot 3 senti ja viivise 10 468 eurot 21 senti, kokku 50 061 eurot

24 senti. Maakohus jättis menetluskuludest 94% kostja ja 6% hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kohustus hageja lepingu p 1.2.1 järgi tegema elamus erinevaid

ehitustöid. Hageja nimel kirjutas lepingule alla juhatuse liige N. Lapotko ja kostja nimel juhatuse

liige N. Maršalova. Viimane oli kostja registrikaardi väljatrükkide kohaselt kostja juhatuse liige

7. veebruarist 2006 kuni 23. augustini 2007. Tema esindusõigust ei olnud registri andmetel piiratud.

Asjaolu, et Harju Maakohtu otsusega tuvastati kostja 15. jaanuari 2006 üldkoosoleku otsuse tühisus,

ei mõjuta lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi, kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 34 lg-te 1 ja 3 ning äriseadustiku (ÄS) § 34 lg 1 ja § 181 lg 1 järgi tuleneb hageja suhtes

N. Maršalova esindusõigus äriregistri kannetest.

Tööde lõpetamise tähtaega lepingus kokku ei lepitud, kuid see nähtub tööde kalendrist, mille järgi

töid alustati 15. juunil 2006 ning lõpetamise ajaks oli ette nähtud 25. august 2006. Hageja alustas

tööde tegemist 19. juunil 2006. 25. augusti 2006 seisuga oli enamik töid tehtud – paigaldamata jäid

mõned liftišahtide seinaplekid põhjusel, et kostja sulges sellel päeval juurdepääsu objektile.

Kostja on jätnud hageja esitatud arved tasumata. Hageja andis 20. detsembri 2006. a kirjast nähtuvalt

kostjale arvete tasumiseks täiendava tähtaja 27. detsembrini 2006. Kostja esindajad akte ei

allkirjastanud, tehtud töid vastu ei võtnud ega kirjalikku motiveeritud otsust vastuvõtmisest

keeldumise kohta hagejale ei esitanud.

Tunnistaja S. Prokošini ütlustega on tõendatud aktide ja arvete saamine hageja esindajalt

N. Lapotkolt ning nende üleandmine N. Maršalovale, kuna juhatuse liikmete vahelise kokkuleppe

kohaselt pidi dokumendid allkirjastama ja arved tasuma N. Maršalova. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt

avaldas N. Maršalova talle, et katusetööd ei ole tehtud kvaliteetselt ja esinevad läbijooksud ning

arved tasutakse, kui kõik tööd on tehtud.

Tunnistajate N. Maršalova, O. Kofanova ja O. Volkovi ütlustega on tõendatud, et tehtud tööde

puudused ilmnesid 2006. aasta augustis, mil hageja paigaldatud katusekate laskis vihmaga kohati läbi

sademevett, mis rikkus peamiselt seitsmenda korruse, aga ka viienda ja kolmanda korruse kortereid,

ning tugev tuul tõmbas ära osa katuse plekist, mis kukkus sõidukile.

Kirjalike tõendite ja tunnistaja S. Prokošini ütlustega luges maakohus tõendatuks, et kostja on

hagejale küll VÕS § 644 lg 1 kohaselt katusel esinevatest sademevee läbijooksudest teatanud, kuid

kostja ei ole määranud hagejale VÕS § 646 lg-s 1 ja lepingu p-s 5.5 sätestatud tähtaega puuduste

kõrvaldamiseks.

Hageja tellimusel 2006. aasta novembris koostatud OÜ Ehitusekspertiisibüroo ehitusinsener-eksperdi

E. Eina arvamusest nähtub, et hageja tegi katuse ja liftišahtide seinte renoveerimisel järgmised

põhivead: asuti renoveerima projektita ja omamata vastavaid kogemusi; uut soojustuskatet ei

kinnitatud korralikult komplekspaneelidega; vana katusekatet läbivaid kinnitusavasid ei isoleeritud;

ehitamise ajal ei kaetud tööfronti vihmade eest; ei arvestatud komplekspaneelide omapära, pole

suletud külma õhu tungimine uue paigaldatud soojustuskihi alla, mistõttu soojustus ei täida oma

otstarvet; puuduvad põhilised ehituse dokumendid, nagu ehituspäevik ja tehtud tööde aktid;

kõrghoone seina plekk-katete paigaldamiseks paigaldati nõrgad plekkroovitised; plekkroovitiste

kinnitus liftišahtide seinte r/b paneelidega oli nõrk, roovitus oli liiga harv, seina plekk-katted olid

omavahel kinnitamata. Ekspert tuvastas sademevee läbijooksust tingitud kahjud korterites 43, 45, 49

ning 95. Korteri 95 laes oli vesi elektriühenduskarbis, kuna vesi jooksis elektriinstallatsiooni,

karpidesse ja lülititesse, siis olid korterid elektrita ja sinna viidi vool ajutiselt uute elektrijuhtmetega.

Hageja väitel ei teatanud kostja talle ekspertiisi tegemisest ega tutvustanud talle eksperdiarvamust.

Ekspertiisist sai ta teada alles 29. oktoobril 2007 kohtuvaidluse käigus. Kostja ei ole tõendanud

vastupidist.

Kostja tellimusel 2007. aasta juunikuus koostatud Ehitusekspertiisibüroo ehitusinsener-eksperdi

V. Krünbergi arvamusest nähtuvalt vastasid tööd töövõtulepingule, puudusena tõi ekspert esile, et

kivivilla tuulutussooni ühendav tuulutuse peakanal, millele on paigaldatud alarõhu tuulutid, on jäetud

sisse lõikamata ning tuulutuse peakanal tuleb sisse lõigata. Eksperdi hinnangust nähtuvalt oli

viilkatuse ehituse tõttu selleks ajaks liftišahtide vooderdatud profiilplekk maha võetud, alles oli vaid

osaliselt voodripleki metallkarkass, milles olid näha paigaldatud profiilpleki kinnitusaugud. Eksperdi

hinnangul oli viilkatuse ehituse tõttu kahjustatud ka hageja paigaldatud katusekatet.

2009. aasta aprillis kohtu tellitud ekspertiisi teinud OÜ Esten eksperdi E. Sepa hinnangust nähtub, et

hageja tegi tööd töövõtulepingus kokkulepitud mahus ja eelarve piires, kuid tehtud tööd ei vasta

ehitusnormidele ja heale ehitustavale ning tuleb täielikult ümber teha. Töö ei vastanud tavaliselt

nõutavale kvaliteedile. Töö tulemusena vohab korterites hallitus. Hilisemad ümberehitused ei vasta

nõuetele. Eksperdi kohtus antud ütlustest nähtuvalt oleks märgunud katusekate tulnud sõltumata

viilkatuse ehitamisest eemaldada.

Eeltoodud tõenditega on maakohtu arvates tõendatud, et hageja töö ei vastanud lepingule kvaliteedi

osas, katusekattes esinesid sademevee läbijooksud ja tehtud töö oleks tulnud parandada või teha

täielikult või osaliselt uuesti. Samuti on tõendatud, et kostja ei andnud hagejale tööde parandamiseks

või ümbertegemiseks tähtaega ega lubanud hagejat pärast 25. augustit 2006 enam katusele töid

jätkama minna.

Kostja esitas 30. septembril 2011 ja 31. märtsil 2012 hagejale hinna alandamise avaldused ja

2. aprillil 2012 lepingust taganemise ja tasaarvestamise avalduse. Hageja väitel sai ta avaldused kätte

maakohtu vahendusel 3. aprillil 2012. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks avaldused varem kätte

saanud.

Lepingust taganemise avalduses märgib kostja, et kuna töövõtulepingu alusel tehtud tööd olid

puudustega ja ta ei ole töid vastu võtnud, siis taganeb ta lepingust VÕS § 116 lg 1 ja lg 2 p-de 1, 2

ja 3 alusel. Kostja viitab töös esinevatele puudustele, mis on märgitud OÜ Esten koostatud

eksperdihinnangus. Nende tõendite põhjal tuvastas kohus, et 25. augustist 2006 takistas kostja hageja

juurdepääsu objektile sademevee läbijooksude tõttu, teatas hagejale üldsõnaliselt töö puudustest, kuid

tähtaega töö parandamiseks ei andnud. 2006. aasta novembris tellis kostja ehitustöödele ekspertiisi,

milles tuvastati ehitustöös esinevad puudused, kuid hagejale eksperdihinnangut ei antud. Pärast

eksperdihinnangu kättesaamist loobus kostja hagejale nõuete esitamisest ning taotles 13. aprillil 2007

ehitise rekonstrueerimiseks ehitusloa, nimetades ehitustööde tegijaks OÜ Vlastek Ehitus. Seega saab

kohus kogutud tõendite põhjal järeldada, et hiljemalt 2007. aasta aprilliks oli kostja loobunud hagejalt

ehitustööde parandamist nõudmast ja talle kahjunõude esitamisest ning valinud ehitise, sh katuse

rekonstrueerimiseks uue ehitaja, kes ehitas elamule viilkatuse. Järelikult oli kostjal võimalik hiljemalt

2007. aasta aprilliks kujundada oma seisukoht hagejaga lepingu jätkamiseks või lepingu

lõpetamiseks, sh lepingust taganemiseks lepingu rikkumise tõttu ning teiste tellija

õiguskaitsevahendite kohaldamiseks.

Kuna töövõtulepingu rikkumisest teadasaamisest ja ehitustööde parandamisest loobumisest on

töövõtulepingust taganemise avalduse esitamise ajaks möödunud rohkem kui viis aastat, siis ei ole

lepingust taganemise avaldus tehtud mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kostja sai teada lepingu

rikkumisest. Sellega on kostja kaotanud lepingust taganemise õiguse. Kostja tasaarvestamise avaldus

on esitatud olukorras, kus kostjal puudub hageja vastu selgelt väljendatud nõue. Kostja ei ole esitanud

tasaarvestatava nõude asjaolusid ega nõude suurust. Üksnes viidet eksperdihinnangule, mille kohaselt

tuleb tehtud töö täies ulatuses ümber teha, ei saa käsitada tasaarvestatava nõudena. Seega ei ole

tasaarvestamine võimalik ja kostja taotlus tuleb jätta rahuldamata.

Hinna alandamise avalduses märkis kostja, et ta ei ole töid vastu võtnud ning on lepingust taganenud.

Kostja tugines hinna alandamisel VÕS § 112 lg-le 1 ja asus seisukohale, et kuna tehtud tööd tuleb

uuesti teha, on mõistlik hinda alandada 100%. Hageja ei nõustunud kostja avaldusega.

Õiguskaitsevahendina hinna alandamise eelduseks on mittekohase kohustuse täitmise vastuvõtmine.

Kostja kinnitas avalduses oma varasemat seisukohta, et ta ei ole töövõtulepingu alusel tehtud töid

vastu võtnud. Kostja ei ole teinud kindlaks mittekohase täitmise väärtust. Üksnes tuginemine

eksperdi hinnangule, millest nähtuvalt tuleb tööd ümber teha, ei ole hinna alandamiseks piisav. Seega

ei ole kostja täitnud VÕS § 112 lg-s 1 sätestatud hinna alandamise eeldust ehk võtnud vastu

mittekohast täitmist. Seetõttu tuleb jätta hinna alandamise avaldus rahuldamata.

Maakohus leidis, et kostja hinna alandamise avaldust ei saa arvestada veel seetõttu, et kostja ei ole

teinud seda mõistliku aja jooksul. Kuna puudustest teadasaamisest oli hinna alandamise avalduse

esitamiseni möödunud rohkem kui viis aastat, siis oli hagejal avalduse kättesaamise ajaks tekkinud

õigustatud ootus, et kostja ei nõua hinna alandamist.

Maakohus leidis, et töövõtuleping lõppes kostja kaudse tahteavalduse alusel lepingu ülesütlemisega

aprillis 2007, kuna selleks ajaks oli kostja loobunud hagejalt ehitustööde parandamise nõudmisest ja

kahjunõude esitamisest ning valinud ehitise, sh katuse rekonstrueerimiseks uue ehitaja, kes ehitas

elamule viilkatuse.

Hageja esitas kasutatud materjalide ja tehtud tööde rahalise arvestuse, mille kohaselt kulus tal

kalkulatsioonis nr 0612 nimetatud tööde (katuse soojustamise töö kokku 580 370 krooni 5 senti

(37 092 eurot 41 senti)) tegemiseks koos käibemaksuga 570 643 krooni 30 senti (36 470 eurot

75 senti), seega 9726 krooni 75 sendi (621 euro 65 sendi) vähem, kui oli märgitud kalkulatsioonis.

Kalkulatsioonis 0613 nimetatud töödest paigaldas hageja täielikult liftišahtide metallkarkassi ja 95%

liftišahtide seinaprofiilist, seejuures jäid materjalid ehitusobjektile. Liftišahtide seinaprofiilide

paigaldamise tööde eest esitas hageja 15. augustil 2006 akti 0656 ja arve 0635/3, mille alusel tuli

tasuda 49 265 krooni (3148 eurot 61 senti). Kuna hageja ei teinud töid täies ulatuses, siis tuleb arvel

märgitud summat vähendada 5% ehk 2463 krooni 25 sendi (157 euro 43 sendi) võrra. Järelikult tuleb

arve 0635/3 alusel tasuda 46 801 krooni 75 senti (2991 eurot 18 senti). Seega tuleb hageja kasuks

kostjalt väljamõistetavat summat vähendada kokku 12 190 krooni (779 euro 8 sendi) võrra ja välja

mõista kostjalt hageja kasuks võlgnevus 619 496 krooni 36 senti (39 593 eurot 3 senti).

Lepingu p 1.5.2 järgi pidi tellija tasuma töövõtjale viie päeva jooksul pärast arve saamist. Hageja

29. jaanuari 2008 viivise arvestus ei ole õige, kuna selle kohaselt on viivis arvestatud tasumata

summalt 876 465 krooni 52 senti, mis ei vasta tehtud tööde ja materjalide maksumusele, ning arve

sissenõutavaks muutumise kuupäevaks on märgitud arve koostamise päev, mitte lepingu p-s 1.5.2

kokkulepitud aeg. Kohus ei ole tuvastanud täpset arvete üleandmise aega, kuid tunnistaja

S. Prokošini ütlustest nähtuvalt anti arved üle juulis ja augustis viieteistkümnenda kuupäeva paiku.

Sellest tulenevalt leiab kohus, et juuni ja juuli arved muutusid sissenõutavaks hiljemalt järgmise kuu

algusest ehk 1. augustist ja augusti arved 1. septembrist 2006. Arvestades hageja tasutud

50 000 krooni, on viivis arvetelt kokku 163 791 krooni 88 senti (10 468 eurot 21 senti).

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. mai 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu otsuse põhjendustega.

Vastuseks kostja apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et ta ei nõustu apellatsioonkaebuse

väitega, mille kohaselt ei olnud kohtul võimalik tuvastada, millises ulatuses oli hageja 25. augusti

2006 seisuga töid teinud. Ekslik on kostja väide, mille kohaselt ei ole tunnistajate ütlused

asjakohasteks tõenditeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et lepingujärgsed tööd olid

suuremas osas tehtud. Selline järeldus tugines kogutud tõenditele ja tunnistajate ütlustele antud

hinnangule. Maakohus arvestas, et kostja tegi ise tellijana omanikujärelevalvet, mistõttu ei saa

nõustuda kostjaga, et tunnistajate, st juhatuse liikmete seletused ei ole asjakohased, tõendamaks, et

enamik töid oli 25. augusti 2006 seisuga tehtud. Vaidluse all ei ole asjaolu, et vahetuks

omanikujärelevalve tegijaks oli kostja juhatuse liige S. Prokošin. Lisaks temale käisid tööde tegemise

ajal katusel töid vaatamas ka teised juhatuse liikmed N. Maršalova, O. Volkov ja O. Kofanova.

Tunnistajad O. Volkov ja S. Prokošin kinnitasid ütlustega, et enamik töid oli 25. augusti 2006 seisuga

tehtud. Kostja kaebuses esitatud väitega, mille kohaselt ei olnud tunnistajatel võimalik hinnata tehtud

tööde mahtu, ei saa arvestada, sest kostja ei nõudnud tööde tegemise ajal ega ka 25. augustil 2006,

kui ta enam hagejat objektile töid jätkama ei lubanud, tehtud tööde mahu kindlakstegemist. Seega

olid tunnistajate ütlused kohaseks tõendiks, tõendamaks, et kostjal oli hageja tehtud töödest ülevaade.

Ekslik on kostja väide, mille kohaselt ta ei saanud hagejalt tehtud tööde akte kätte. Tunnistajate

ütlused olid tõepoolest vastuolulised, kuid maakohus on tõendeid hinnanud, vastuolud ütlustes

kõrvaldanud ja jõudnud põhjendatult järeldusele, et kostja on tehtud tööde aktid ja arved kätte

saanud, sest on tõendatud, et need andis hageja üle kostja juhatuse liikmele ja omanikujärelevalvet

teinud S. Prokošinile. Seda väidet on tunnistaja kinnitanud ja samas selgitanud, et andis aktid edasi

N. Maršalovale (tunnistaja S. Prokošini ütlused 24. jaanuari 2011 istungil). Asjaolu, et viimane seda

menetluses eitas, ei ole tähtsust ja hageja on kirjalikus vastuses kaebusele õigesti märkinud, et

tegemist on kostja sisesuhtega, mis ei mõjuta vaidlust hagejaga. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei

ole tõendanud aktide vastuvõtmisest keeldumist või tööde vastuvõtmisest keeldumist nende aktide

alusel. Hageja jaoks ei ole tähtsust, milline juhatuse liige oleks pidanud aktidele alla kirjutama või

esitama kirjaliku vastuvõtmisest keeldumise.

Ekslik ja tõendamata on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt ei saanud kostja hagejaga ühendust

ning et hageja ei reageerinud kostja pretensioonile. Tõendatud on, et hagejat teavitati veekahjudest, ja

vaidluse all ei olnud asjaolu, et tööde tegemise ajal oli tugeva saju tõttu korterites veekahjustusi.

Hageja kinnitusel võeti korteriomanikega ühendust. Vastupidi kostja väidetele, mille kohaselt ei

saanud ta hagejaga ühendust, on kohtutoimikus tõend selle kohta, et 21. augustil ja 11. septembril

2006 on kostja esindaja N. Maršalova ja hageja esindaja V. Ždanov allkirjastanud aktid sademevee

läbijooksude kohta. Seega oli kostja juhatuse liikmel ühendus hagejaga ka pärast hagejal tööde

jätkamise keelamist ja võimalus esitada hagejale ka muud töövõtulepingust tulenevate töödega seotud

nõuded. Tõendatud on, et kostja juhatuse liige S. Prokošin arutas 2006 septembris ja oktoobris

hagejaga tekkinud probleeme, samuti asjaolu, et hagejat ei lubatud katusele minna töid kontrollima

ning et pooled kohtusid sama aasta novembris ja detsembris. Vaatamata hageja soovile teha

ekspertiis, tellis kostja ekspertiisi 2006 novembris hagejat sellest teavitamata ja ekspertiisi juurde

kutsumata. Ekspertiisiakti kostja hagejale ei väljastanud ja viimane sai selle kohtus 29. oktoobril

2007.

Eeltoodust tulenevalt on ekslikud ja tõendamata kostja väited, mille kohaselt ta ei saanud anda

hagejale töö parandamise või ümbertegemise tähtaega, kuna hagejaga ei olnud võimalik kontakti

saada, mistõttu kostja otsustas sellises olukorras kasutada teist ehitajat. Pooled ei vaidle selle üle, et

kostja takistas 25. augustist 2006 hagejal katusele juurdepääsu ja sellest ajast kuni detsembrini 2006

pidasid pooled läbirääkimisi ning hageja avaldas soovi parandada ja teha lõpuni see osa tööst, mis jäi

juurdepääsu takistamise hetkel tegemata. Maakohus luges tõendatuks, et kostja ei andnud hagejale

puuduste kõrvaldamiseks VÕS § 646 lg-st 1 ja töövõtulepingu p-st 5.5 tulenevat tähtaega. Hageja ei

saanud ise puuduste olemasolu kontrollida ega neid kõrvaldada, kuivõrd tal puudus

alates 25. augustist 2006 võimalus katusele pääseda ning kostja ei tõendanud, et ta oleks püüdnud

hagejaga kirjalikult ühendust saada.

Kostja on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagile esitatud vastuväiteid, mis puudutavad

erinevate õiguskaitsevahendite (lepingust taganemine, hinna alandamine ja tasaarveldamine) samal

ajal kohaldamise soovi, ja maakohus on neile vastuväidetele vastanud ning kohaldamata jätmist

piisava põhjalikkusega käsitlenud. Maakohus viitas otsuses õigesti, et VÕS § 118 lg 1 kohaselt

kaotab pool õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast

seda, kui ta sai väidetavast olulisest lepingurikkumisest teada. Kostja ei teinud lepingust taganemise

avaldust mõistliku aja jooksul ja on kaotanud õiguse lepingust taganeda. Maakohus põhjendas otsuses

piisavalt ka kostja tasaarvestamise ja hinna alandamise avalduste rahuldamata jätmist ja

ringkonnakohus nõustus nende põhjendustega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada täielikult alama astme kohtute otsused ja

saata asi uueks läbivaatamiseks kas ringkonnakohtule või maakohtule.

Kostja leiab, et kohtud ei ole tuvastanud menetluse jooksul, millises ulatuses olid tööd tehtud, ja

seega ei ole võimalik otsustada, kui palju peab selle eest tasuma. See, et enamik töid oli tehtud

25. augustiks 2006, on üksnes hageja väide ja tunnistajate ütlused ei ole selles osas asjakohane tõend,

sest isegi visuaalselt ei ole võimalik täpselt hinnata, millises osas on tööd tehtud.

Kuna hageja ei pakkunud, et tööde vastuvõtmine toimuks kirjalikult, siis ei saanudki hageja

kirjalikult motiveerida oma otsust vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kostja kordab, et aktid ja arved

esitati talle koos hagiavaldusega, varem ei ole ta neid näinud. Samuti ei kinnita arved seda, et tööd on

tehtud arvetes märgitud summa ulatuses.

Kohtute otsusest nähtub, et kostja teavitas hagejat tehtud tööde puudustest õigel ajal, kuna poolte

esindajad allkirjastasid 21. augustil 2006 ja 11. septembril 2006 aktid korterites esinenud sademevee

läbijooksude kohta. Tunnistajate N. Maršalova ja O. Kofanova ütlustega on tõendatud, et nad on

kostja seadusliku esindajana püüdnud võtta hagejaga ühendust, kuid see pole õnnestunud.

Kostja arvates näitavad toimikus olevad ekspertiisiaktid, et hageja tehtud töö ei vastanud lepingule

kvaliteedi osas. Isegi kui kostja kaotas lepingust taganemise õiguse, ei tähenda see automaatselt seda,

et hageja nõue esitatud summas on põhjendatud ja tõendatud.

7. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et maakohtu määratud ekspertiis tuvastas

2009. aasta aprillis, et hageja tegi tööd töövõtulepingus kokkulepitud ulatuses, mahus ja eelarve

piires, kuid töö ei vastanud lepingule kvaliteedi osas. Kostja ei nõudnud ega võimaldanud töö

parandamist. Kohtumenetluses ilmnes, et pärast seda, kui hageja lõpetas oma töö, tegid samal katusel

töid kokku veel neli ehitajat. Seega sai hageja katuse ehitusel tehtud töid kohtumenetluse ajal

tõendada ainult asjaga seotud isikute tunnistustega, st O. Volkovi ja S. Prokošini tunnistused on

asjakohased tõendid.

Hageja andis nii tööde vastuvõtmise aktid kui ka arved tehtud tööde kohta üle kostja seaduslikule

esindajale S. Prokošinile, kellel oli õigus võtta töö vastu või selle vastuvõtmisest keelduda või esitada

hagejale muid töövõtulepinguga seotud nõudeid.

Täielikult tõendamata on kostja väide, et ta üritas hagejaga ühendust saada, kuid see ebaõnnestus.

Kostjal oli võimalus esitada hagejale kirjalik nõue ning anda tööde ümbertegemiseks tähtaeg.

Kohtumenetluses tõendati, et kostja arutas hagejaga 2006. aasta septembris ja oktoobris katusel

esinenud läbijookse ning et pooled kohtusid veel ka 2006. aasta novembris ja detsembris.

Töövõtuleping ei lõppenud kostja 2. aprillil 2012 tehtud lepingust taganemise avaldusega, kuna

kostja ei taganenud lepingust mõistliku aja jooksul. Samuti on maakohus üksikasjalikult toonud välja,

millises ulatuses on hageja töövõtulepingut täitnud. Kostja ei ole kohtu arvutustele ja põhjendustele

esitanud selget ja motiveeritud vastuväidet ega põhjendanud oma seisukohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 4 ning § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 teise lause alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja

materiaalõiguse normi vale kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

9. Kohtud on õigesti leidnud, et kostja lepingust taganemine ei toonud kaasa lepingu lõppemist, sest

kostja kaotas VÕS § 118 lg 1 järgi õiguse lepingust taganeda, kuna ta ei teinud taganemise avaldust

mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi olema sellest

teada saanud. Kohtud on kolleegiumi arvates ebaõigesti leidnud, et kostja jäi hiljaks hinna alandamise

avalduse esitamisega.

VÕS § 112 lg 3 sätestab, et hinda alandama õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud

hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist

VÕS § 189 lg-s 1 ja § 191 lg-s 1 sätestatu kohaselt. Seega võis kostja iseenesest kasutada hinna

alandamisest tulenevat tagasinõuet hageja nõude tasaarvestamiseks. Seadus ei näe ette hinna

alandamise õiguse kasutamiseks tähtaega. Kuna seadusandja on seda niimoodi tahtnudki reguleerida,

ei ole tegemist seaduselüngaga. Kuna seaduselünka ei esine, siis ei ole alust kohaldada analoogia

korras VÕS § 118 lg-t 1.

10. Kohtud on tuginenud kostja hinna alandamise tagajärjetuks pidamisel sellele, et

õiguskaitsevahendina hinna alandamise üheks eelduseks on mittekohase kohustuse täitmise

vastuvõtmine, kuid kostja on kinnitanud, et ei ole töövõtulepingu alusel tehtud töid vastu võtnud.

Kolleegium leiab, et kostja vastuväitest tuleb mõistlikult võttes saada aru nii, et tema esmaseks

vastuväiteks oli lepingust taganemine ning kuna ta tugines alternatiivselt ka hinna alandamisele, siis

pidas ta silmas võimalust, et kohus võib lugeda töö siiski vastuvõetuks. Kuna kohtud lugesid töö

vastuvõetuks, pidid nad võtma põhjendatud seisukoha kostja alternatiivse vastuväite kohta, st selle

kohta, kas ja kuipalju on kostja hinda alandanud.

11. Kohtud on tuginenud kostja hinna alandamise tagajärjetuks pidamisel sellele, et kostja ei ole

teinud kindlaks mittekohase täitmise väärtust. Kolleegium selgitab, et selline kostja vastuväite puudus

ei anna iseenesest alust seda vastuväidet mitte arvestada. Maakohus oleks pidanud andma kostjale

TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja mittekohase täitmise väärtuse kohta tõendite esitamiseks.

12. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestamise avaldus on esitatud olukorras, kus kostjal puudub

hageja vastu selgelt väljendatud nõue, ning et kostja ei ole esitanud tasaarvestatava nõude asjaolusid

ega nõude suurust. Kolleegium märgib, et ka sellise ebaselguse oleks maakohus pidanud esmalt

proovima kõrvaldada, andes kostjale TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja tasaarvestusele tuginemise

vastuväite selgitamiseks.

Kolleegium on varem selgitanud, et tellija võib keelduda tasu maksmisest muu hulgas juhul, kui tal

on rahaline nõue töövõtja vastu kahju hüvitamiseks VÕS § 115 lg 1 järgi või kulutuste hüvitamiseks

VÕS § 646 lg 5 järgi ning ta tasaarvestab oma nõuded töövõtja tasunõudega

(vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 32).

Kolleegium selgitab, et tasaarvestuse esitamiseks ei pea kostja esitama vastuhagi ning kostja võib

esitada hagejale tasaarvestuse avalduse ka kohtumenetluse ajal (vt Riigikohtu 28. novembri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06, p 16; 27. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-11, p 11;

5. juuni 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-12, p 10).

13. Kolleegium märgib, et õiguslikult väär on maakohtu seisukoht, et leping on lõppenud

ülesütlemisega. Üles saab öelda üksnes kestvuslepinguid (vt VÕS § 116 lg 6 ja § 196). Töövõtuleping

ei ole kestvusleping. Juhul kui tellija ei tagane töövõtulepingust, võib ta töös puuduste esinemise

korral need ise parandada või lasta seda teha teisel isikul (vt VÕS § 646 lg 5). Selline tegevus ei

tähenda aga töövõtulepingu ülesütlemist.

Töövõtulepingutega seotud kohtuasjades on kolleegium varem selgitanud, et kuigi tellija võib,

tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (VÕS § 108 lg-d 2 ja 6), keelduda VÕS § 110 lg 1 järgi

töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata, kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt

või puudustega, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi

ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus töö tervikuna

vastuvõtmisest keeldumine, kui töö on osadeks jaotatav ning oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine

ei kahjustaks tellija õigusi (vt Riigikohtu 28. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22;

6. oktoobri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-10, p 28).

Kolleegium selgitab, et juhul, kui töö on puudusega, kuid tellijal ei ole õigust töövõtulepingust

taganeda, võib ta siiski nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg-te 2 ja 3 järgi. See tähendab,

et tellija võib juhul, kui ta on järginud VÕS § 115 lg-tes 2 ja 3 sätestatut, nõuda töövõtjalt

kahjuhüvitisena töö lepingutingimustele vastavusse viimiseks kantud või kanda tulevaid kulutusi ka

siis, kui ta on VÕS § 118 lg 1 järgi kaotanud õiguse lepingust taganeda.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus võtma seisukoha, kas kostja on hinda kehtivalt

alandanud ning kui jah, siis millises ulatuses. Kostja vastuväite ebaselguse korral peab kohus andma

talle TsMS § 3401 lg 1 järgi tähtaja vastuväites esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Muu hulgas peab

maakohus vajadusel andma kostjale tähtaja VÕS § 112 kohaldamiseks vajalike asjaolude esitamiseks

ja tõendamiseks. Juhul kui kostja on kahju hüvitamise nõuet nimetanud ekslikult hinna alandamise

nõudeks, peab kohus andma kostjale TsMS § 3401 lg 1 järgi võimaluse kohtu määratud tähtajaks

esitada ja tõendada kahju hüvitamiseks vajalikke asjaolusid.

15. Menetluskulude jaotus määratakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi kindlaks asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

16. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel kostjale tagastada.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu