3-2-1-124-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. november 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ TEEARU GRUPP hagi Grünestar OÜ (pankrotis)

pankrotihalduri vastu nõude tunnustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-

11-60739

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

36 742 eurot 55 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ TEEARU GRUPP (registrikood 10694251),

esindaja vandeadvokaat Raul Ainla

Kostja Grünestar OÜ (pankrotis) (registrikood 11074119)

pankrotihaldur Sirje Tael, esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Asja läbivaatamise kuupäev

21. oktoober 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-11-60739 muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Arvata Grünestar OÜ (pankrotis) kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 367 (kolmsada

kuuskümmend seitse) eurot 43 senti riigituludesse.

4. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ TEEARU GRUPP (hageja) esitas 9. detsembril 2011 Grünestar OÜ (pankrotis) pankrotihalduri

Sirje Taela (kostja) vastu hagi, milles palus tunnustada oma 36 742 euro 55 sendi suurust nõuet vara

tagasivõitmise tagajärgedest tuleneva nõudena, mis tuleb pankrotiseaduse (PankrS) § 146 lg 1 p 1

järgi välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras.

Hagiavalduse kohaselt tellis pankrotivõlgnik hagejalt 2006. a novembris Otepää

reoveepuhastusjaama alal asfalteerimistööd. Hageja täitis tellimuse, andis töö pankrotivõlgnikule üle

ja esitas 30. novembril 2011 arve nr 60343. Võlgnik tasus 21. detsembril 2006 esitatud arve alusel

hagejale 36 742 eurot 55 senti (574 896 krooni). 2. märtsil 2007 kuulutas Tartu Maakohus välja

võlgniku pankroti. Kuna hagejale tehti makse vahetult enne võlgniku pankroti väljakuulutamist

olukorras, kus võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate vastu ja võlgnik oli majandustegevuse

juba lõpetanud, tunnistas Tartu Maakohus 11. oktoobri 2010. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-47968

rahalise kohustuse täitmise PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks ja mõistis selle summa

pankrotivarasse. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. märtsi 2011. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

Riigikohus jättis 29. augusti 2011. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.

Kuna hageja on töö teinud ja võlgnik on selle vastu võtnud, on hagejal nõue kostja vastu, mis tekkis

ülalnimetatud kohtulahendi jõustumisel, s.o 29. augustil 2011. Hagejal on PankrS § 119 lg 4 järgi

võlgniku vastu nõue, mis tuleb PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi maksta pankrotivarast välja enne jaotise

alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras. Kuna hagejal ja võlgnikul on teineteise vastu

vastastikused nõuded 36 742 eurot 55 senti, esitas hageja 16. septembril 2011 pankrotihaldurile

nõuete tasaarvestamise avalduse. Hageja ei teadnud, et kostja võib tehingu tegemisega kahjustada

teiste võlausaldajate huve.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Hagiga ei ole võimalik saavutada hageja soovitud eesmärki, sest PankrS § 113 alusel rahalise

kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärjeks on see, et võlausaldaja peab võlgnikule raha tagastama.

Muid tagajärgi see endaga kaasa ei too. Kui võlausaldajal oleks õigus saada pankrotivarasse

tagastatud raha eelisjärjekorras tagasi, oleks rahalise kohustuse tagasivõitmine mõttetu. PankrS § 119

lg-t 4 ei saa kohaldada rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmisele, sest see säte käib tehingu

tagasivõitmise kohta. Seega peab hageja raha võlgnikule tagastama ning tema tehingust tulenev nõue

jääb püsima. Seega on hagejal võimalik osaleda pankrotimenetluses tavavõlausaldajana ning rahalise

kohustuse tagasivõitmise menetluse ajal on soovitatav tal esitada pankrotihaldurile tingimuslik

nõudeavaldus.

3. Tartu Maakohus rahuldas 26. oktoobri 2012 otsusega hagi ja tunnustas hageja nõuet tagasivõitmise

tagajärgedest tuleneva nõudena, mis tuleb PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi välja maksta esimeses

järjekorras. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täitis hageja kostjale rahalise kohustuse, mis on PankrS § 113

lg 1 p 2 alusel tagasi võidetud. PankrS § 119 lg 1 järgi tuleb tehingu tagasivõitmise korral tehingu

alusel saadu koos viljade ja muu kasuga pankrotivarasse tagastada. 1. jaanuaril 2010 jõustunud

PankrS § 119 lg 1¹ järgi kohaldatakse tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut ka

kohustuse täitmise tagasivõitmise korral. Pankrotiseadust täiendati kohtutäituri seadusega ja selle

seaduse seletuskirja kohaselt tuleb PankrS § 119 lg 1¹ kohaldamisel arvestada kohustuse täitmise

tagasivõitmise eripäraga võrreldes tehingu tagasivõitmisega.

Tehingu tagasivõitmisel tunnistatakse tehing kehtetuks, teisel poolel on kohustus tagastada tehingu

alusel saadu ning tal on PankrS § 119 lg 4 alusel õigus nõuda võlgnikult üle antu tagastamist.

Riigikohtu lahendi järgi tuleneb PankrS § 119 lg-test 4–6 erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete

maksmapanekuks, mis välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7

kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema

üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses

vastuhagiga, eelkõige PankrS § 119 lg-s 4 ettenähtud juhul. Selle nõude maksmapanekul peaks olema

analoogiline olukord PankrS § 149 lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib

võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu

pankrotivara suhtes (Riigikohtu 22. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11).

Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääb tehing iseenesest kehtima, kohus tunnistab kehtetuks rahalise

kohustuse täitmise ja võlausaldajal on kohustus tagastada saadud raha pankrotivarasse. Õige ei ole

kostja arusaam, et viimasel juhul PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu ning hageja peaks

pankrotimenetlusse astuma tavavõlausaldajana. Tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib võlausaldajal

õigus nõuda üleantu tagastamist või väärtuse hüvitamist, rahalise kohustuse täitmise kehtetuks

tunnistamisel on võlausaldajal õigus nõuda lepingu järgi tasumisele kuuluva üleandmist. Ei ole

põhjust eelistada seda võlausaldajat, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing.

Tehingu tagasivõitmisel on võlausaldajal tulenevalt PankrS § 119 lg-st 4 õigus nõuda raha

väljamaksmist PankrS § 146 lg 1 p 1 alusel enne jaotise alusel tehtud väljamakseid. Kui asuda

seisukohale, et kohustuse täitmise tagasivõitmisele PankrS § 119 lg 4 ei kohaldu, on võlausaldajal

õigus esitada nõue PankrS § 93 alusel, st astuda menetlusse tavavõlausaldajana. Seejuures tuleb

arvestada PankrS § 102 piiranguga, mille kohaselt ei saa nõuet esitada pärast seda, kui

jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Antud menetluses on jaotusettepanek kinnitatud

Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2009. a määrusega, kuid hagejal tekkis nõue alles Riigikohtu 29. augusti

2011. a määruse jõustumisega. Seega ei ole hagejal enam võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada.

Hagiavaldus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks esitati Tartu Maakohtu otsusest

nähtuvalt 21. septembril 2009, st kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ei olnud hagejal võimalik

teada, et tal võib tekkida õigus esitada võlgniku pankrotimenetluses nõue. Seega ei olnud tal võimalik

esitada ka tingimuslikku nõudeavaldust. Kohus pidas võlausaldajat ebamõistlikult koormavaks panna

talle kohustus jälgida teise tehingupoole majanduslikku seisu pärast tehingut, et pankroti

väljakuulutamisel esitada tingimuslik nõudeavaldus pankrotimenetluses.

Tehingu tagasivõitmisel loetakse PankrS § 119 lg 5 kohaselt võlausaldaja, kes teiste võlausaldajate

huvide kahjustamisest teadis, nõue tunnustatuks. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse

tagasivõitmisel PankrS § 119 lg-d 4 ja 5 ei kohaldu, jääb heauskne võlausaldaja eeltoodust

halvemasse olukorda, kuna peab asuma oma nõuet kaitsma.

Tehingu tagasivõitmisele ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole eeltoodud põhjustel põhjust

kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta,

kui tema suhtes PankrS § 119 lg 4 ei kohalduks. Võlgnikul on mõlemal juhul võimalik esitada

PankrS § 119 lg-s 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude

rahuldamisel. Kuna kostja ei ole hoolimata kohtu ettepanekust soovinud PankrS § 119 lg-s 5

nimetatud vastuväiteid esitada, tuleb hagi PankrS § 119 lg 4 alusel rahuldada.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. mai 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Ringkonnakohus

nõustus TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas otsust tehes õigesti materiaalõiguse normi ega

rikkunud menetlusõiguse normi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et õige on hageja seisukoht, et kuigi

võlgnikule rahalise kohustuse täitmine tunnistati PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks, oli kohustuse

täitmine vastusooritus tehtud töö eest. Seetõttu on hagejal õigus nõuda PankrS § 119 lg 1¹ ja lg 4

alusel üleantu väärtuse hüvitamist PankrS § 146 lg 1 kohaselt.

Kostja väitel tuli hagejat pidada pankrotimenetluses tavavõlausaldajaks. Maakohus selgitas, et kuna

jaotusettepanek kinnitati 29. jaanuaril 2009 ja tagasivõitmise hagi esitas haldur alles 21. septembril

2009, ei olnud hagejal võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Eelnevast ei saa järeldada, et

maakohus oleks kohelnud hagejat kui kostja võlausaldajat.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendasid ja kohaldasid kohtud vääralt PankrS § 119 lg-

t 1¹ koosmõjus lg-ga 4. Kuna PankrS § 119 lg 1¹ kohaldamisel tuleb seletuskirja järgi arvestada

kohustuse täitmise tagasivõitmise eripära, ei saa kohustuse täitmise tagasivõitmisele kohaldada

PankrS § 119 lg-id 4 ja 5, mis on asjakohased üksnes tehingut tagasivõtmise korral. Rahalise

kohustuste täitmise tagasivõitmise ainuke tagajärg on sätestatud PankrS § 119 lg-s 1, mille järgi tuleb

tehingu alusel saadu pankrotivarasse tagastada. Kohustuste täitmise tagasivõitmise korral jääb tehing

kehtima ja tagasi võidetakse üksnes täitmine, millega võlausaldaja kaotab oma eelise teiste võlgniku

võlausaldajate ees.

Kui anda kohustuse täitmise tagasivõitmisele kohtute märgitud tagajärg, kaotaks kohustuse täitmise

tagasivõitmine oma mõtte. Seadusandja tahe ei saanud olla selline.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud.

Õige on kohtute käsitus, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise tagajärjed ei saa olla erinevad

tehingu tagasivõitmise tagajärgedest. Kui PankrS § 119 lg-id 4–6 ei saaks kohaldada, peaks

võlausaldajal olema õigus esitada oma nõue võlgniku pankrotimenetluses ning astuda

pankrotimenetlusse tavavõlausaldajana. Pärast jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks esitamist ei

saa aga võlausaldaja enam PankrS § 102 järgi oma nõudeid esitada ning seetõttu ei oleks hagejal

üldse võimalik oma nõuet enam pankrotimenetluses esitada.

Hageja on täitnud töölepingust tuleneva kohustuse, kuid temalt on töö eest saadud raha tagasi nõutud

ning nüüd on hageja sattunud pankrotihalduri käitumise, sh hagi hilise esitamise tõttu äärmiselt

ebaõiglasesse olukorda, kui kaotab vastastikuse tehingu alusel tehtud makse tagasivõitmise korral

oma nõudeõiguse ka tavavõlausaldajana.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust

tühistada. Riigikohus nõustub TsMS § 689 lg 5 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea

vajalikuks neid korrata.

10. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud ei kohaldanud asjas vääralt

PankrS § 119 lg-t 1¹ koosmõjus PankrS § 119 lg-ga 4. Maa- ja ringkonnakohus asusid kolleegiumi

arvates õigesti seisukohale, et hagejal on PankrS § 119 lg 1¹ ja 4 alusel õigus nõuda võlgnikule

üleantu väärtuse hüvitamist PankrS § 146 lg 1 järgi.

Iseenesest on õige pankrotihalduri käsitus, et PankrS § 113 alusel rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise korral jääb kohustuse aluseks olnud tehing kehtima ja tagasi võidetakse üksnes

tehingu alusel toimunud täitmine. Sellest tulenevalt säilib võlausaldajal iseenesest ka õigus nõuda

võlgnikult uuesti lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Sellise nõude saaks võlausaldaja

maksma panna eelkõige võlgniku pankrotimenetluses, esitades oma nõude pankrotimenetluses

sätestatud korras.

Ülalmärgitu ei tähenda aga kolleegiumi hinnangul seda, et täitmise tagasivõitmise korral ei saaks

heauskne võlausaldaja nõuda PankrS § 119 lg 4 järgi tehingu alusel võlgnikule üleantu tagastamist

või selle võimatuse korral üleantu väärtuse hüvitamist enne jaotise alusel raha väljamaksmist

PankrS § 146 lg 1 p 1 järgi.

PankrS § 119 lg 1¹ järgi kohaldatakse tehingu tagasivõtmise tagajärgede kohta sätestatut vastavalt ka

täitmise tagasivõitmise tagajärgedele. Kuigi rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise korral jääb

tehing kehtima, mistõttu ei ole sellisel juhul tavapärast tagasitäitmise olukorda, tuleb kolleegiumi

hinnangul tõlgendada PankrS § 119 lg-t 1¹ selliselt, et see võimaldab ka täitmise tagasivõtmisele

kohaldada PankrS § 119 lg-id 3–5, et tagada heauskse võlausaldaja kaitse ka siis, kui tagasi

võidetakse üksnes täitmine, mitte tehing tervikuna. Võlausaldajate võrdse kohtlemise kaalutlustel

tuleb seega ka rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral võlausaldajale PankrS § 119 lg 4

alusel tagastada tehingu alusel üleantu või hüvitada selle väärtus rahas, kui võlausaldaja ei teadnud

ega pidanud kohustuse täitmist vastu võttes teadma, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste

võlausaldajate huve. Üksnes siis, kui võlausaldaja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab

täitmisega teiste võlausaldajate huve, on õigustatud seada võlausaldaja võlgniku pankrotimenetluses

n.ö tavavõlausaldaja positsiooni, mil ta saab nõuda üleantu eest hüvitist pankrotivõlausaldajana

PankrS § 119 lg 5 järgi.

Kolleegiumi hinnangul ei muuda selline tõlgendus rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist

ainetuks. Kohustuse täitmise tagasivõitmise korral on pankrotivõlgniku huvid kaitstud olukorras, kus

võlausaldaja teab või peab teadma teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest ning kaitstud ka

võlausaldaja, kes täitmise ajal sellest ei teadnud ega pidanudki teadma. Mh võimaldab selline

tõlgendus nõuda heausksel võlausaldajal tagasi võlausaldajate huve kahjustava tehingu alusel üleantu

või selle tegelik väärtus, mis tagab selle, et ennistatakse võlausaldajate huvide kahjustamisele

eelnenud olukord. Juhul, kui töö väärtus vastab täidetud rahalise kohustuse suurusele, kaotab täitmise

tagasivõitmine kolleegiumi hinnangul oma mõtte.

Ülalmärgitud põhjendustel rahuldasid kohtud õigesti hagi.

11. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel

arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171

lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda.

Menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva

määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1

sätestatud korras.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik