3-2-4-1-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-4-1-13

Määruse kuupäev

18. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ants Kull, Tambet Tampuu,

Tõnu Anton ja Ivo Pilving

Kohtuasi

Pädeva kohtu määramine S. I hagis kohustada Sihtasutust

Viljandi Haigla väljastama isiklik ventilaator ja tegema

õhuaknad

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Maakohtu 26. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-13-23450

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 26. septembri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-23450.

2. Saata asi Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. S. I esitas 29. aprillil 2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Sihtasutust

Viljandi Haigla (SA Viljandi Haigla) väljastama talle isiklik ventilaator ja tegema akendele õhuaknad,

sest psühhiaatriakliinikus on puudulik ventilatsioon.

2. Tartu Halduskohus tagastas 7. mai 2013. a määrusega haldusasjas nr 3-13-926 S. I kaebuse.

Halduskohus leidis, et kaebus tuleb tagastada halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1

p 1 alusel, kuna vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. Riigikohtu halduskolleegium on

17. aprilli 2009. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-09 leidnud, et tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalik-õiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või

ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet.

Analoogselt piirdub avalik-õiguslik suhe ka praeguses asjas vaid kriminaalasjas nr 1-12-7405

karistusseadustiku (KarS) § 86 lg 1 alusel isikule tahtest olenematu ravi kohaldamise otsustuse

tegemisega. Tervishoiuteenuse osutamine ja sellega seotud suhted S. I ja SA Viljandi Haigla vahel on

eraõiguslikud. Tervishoiuteenuse osutaja tegevust puudutavad vaidlused lahendatakse

tsiviilkohtumenetluses ning kaebajal on võimalik vaidlustada SA Viljandi Haigla tegevust Tartu

Maakohtus.

3. S. I esitas 14. mail 2013 samasisulise hagi Tartu Maakohtule.

4. Tartu Maakohus taotles 26. septembri 2013. a määrusega Riigikohtult asja lahendamiseks pädeva

kohtu määramist.

Maakohus leidis, et tegemist ei ole tervishoiuteenuse osutamise ja sellega seotud suhtega, millest

tulenev vaidlus tuleks lahendada tsiviilkohtus. Riigikohtu halduskolleegium on 20. detsembril 2005

haldusasjas nr 3-3-1-68-05 tehtud otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et isiku tahtevastane hoidmine

raviasutuse kinnises osakonnas on käsitatav avalik-õiguslikus suhtes asetleidva vabadusevõtmisena,

mis võib õigusvastasuse korral kaasa tuua riigi vastutuse. Eelkõige puudutab S. I kaebus raviasutuse

kinnises osakonnas viibimisel väidetavalt õigusvastaseid olmetingimusi, mis on seotud

psühhiaatrilise sundravi tõttu isiku vabaduse võtmisega. Avalduse lahendamine kuulub halduskohtu

pädevusse. Kuna halduskohus on 7. mai 2013. a määruses leidnud, et see kuulub maakohtu

pädevusse, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 372 lg 8 järgi esitada taotlus Riigikohtu

tsiviil- ja halduskolleegiumi vahelisele erikogule pädeva kohtu määramiseks.

ERIKOGU SEISUKOHT

5. Erikogu nõustub Tartu Halduskohtu seisukohaga, et asi tuleb lahendada tsiviilkohtumenetluses. Asi

saadetakse lahendamiseks Tartu Maakohtule.

6. S. I on Tartu Maakohtu 30. augusti 2012. a määrusega kriminaalasjas nr 1-12-7405 kohaldatud

KarS § 86 lg 1 alusel psühhiaatrilist sundravi SA Viljandi Haigla Jämejala Psühhiaatriakliinikus. S. I

palus kohustada SA Viljandi Haigla väljastama talle isiklik ventilaator ja tegema akendele õhuaknad.

Asja lahendamiseks pädeva kohtu määramiseks tuleb TsMS § 1 ja HKMS § 4 lg 1 järgi hinnata, kas

vaidlus on tekkinud eraõigussuhtest või avalik-õiguslikust suhtest.

7. Erikogu leiab, et isiku KarS § 86 lg 1 alusel sundravile paigutamisel tekib nii avalik-õiguslik suhe

kui ka eraõigussuhe.

Isiku psühhiaatrilisele sundravile paigutamine ning ta seal hoidmine toimub avalik-õiguslikus suhtes.

Selles suhtes rakendab riik oma sunnijõudu, piirates isiku vabadust ja isikupuutumatust tema tahte

vastaselt.

Samas on psühhiaatrilise sundravi eesmärgiks psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 17 lg 1 kohaselt

psüühikahäire ravi, psüühikahäirest tuleneva ohtlikkuse vähendamine ning isiku toimetuleku

taastamine iseseisvaks toimetulekuks ühiskonnas. Sundravil viibivale isikule osutatakse

tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel eraõiguslikus suhtes. Võlaõigusseaduse

(VÕS) § 759 kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmituks mh tervishoiuteenuse

osutamise alustamisega. VÕS § 766 lg 6 kohaselt võib seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses

osutada tervishoiuteenust ka patsiendi nõusolekuta. Viimase juhuna on muu hulgas vaadeldav ka

KarS § 86 lg-s 1 sätestatud psühhiaatriline sundravi. Seega on psühhiaatrilisele sundravile allutatud

isik ja tervishoiuteenuse osutaja lepingulises suhtes. Riigikohus on sarnaselt eristanud avalik-

õiguslikku suhet ja eraõiguslikku suhet ka PsAS § 11 lg 1 alusel tahtest olenematu ravi kohaldamisele

õigusliku hinnangu andmisel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 17. aprilli 2009. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-16-09).

8. Kuivõrd praeguses asjas on olemas nii avalik-õiguslik suhe kui ka eraõigussuhe, tuleb lahendada

küsimus, kummast õigussuhtest S. I nõuded tulenevad. Õigussuhe on eraõiguslik, kui avaliku võimu

kandja seisund suhtes teise isikuga on olemuslikult, mitte ainult väliselt või vormiliselt samaväärne

seisundiga, milles võivad olla eraisikud (vt nt Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-

3-4-1-11, p 9).

Statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivale isikule keelatud asjade loetelu on sätestatud PsAS §-

s 91. Tegemist on üldsättega, mis kehtib statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibivatele isikutele

sõltumata sellest, kas nad viibivad seal vabatahtlikult (PsAS § 3) või enda tahtest olenematult

(PsAS § 11 ja § 17 alusel).

Kuivõrd isiku vaba tahte alusel statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibimise puhul on tegemist

üksnes eraõigusliku suhtega, siis viitab sama regulatsiooni kohaldumine ka tahtevastase ravi korral

sellele, et statsionaarsel psühhiaatrilisel ravil viibiva isiku asjade valdamise piiramine kui

omandiõiguse piirang tuleneb eelkõige tervishoiuteenuse osutamise olemusest ning seega

eraõigussuhtest. Seda järeldust toetab ka asjaolu, et PsAS § 91 lg 2 kohaselt võib konkreetsete

esemete valdamise keeld tuleneda ka tervishoiuteenuse osutaja sellekohasest otsusest, mis põhineb

omakorda isiku terviseseisundil ehk osa esemete valdamise piirangud on ajendatud otseselt ravil

viibiva isiku tervislikust seisundist. Ka seadusandja on näinud psühhiaatrilise abi osutamisel isiku

omandiõiguse kitsendamist ühe osana tervishoiuteenuse osutamisest (vt psühhiaatrilise abi seaduse

muutmise seaduse eelnõu (86 SE) seletuskiri, lk 3). Erikogu hinnangul tuleneb S. I nõue väljastada

talle ventilaator seetõttu eraõigussuhtest.

9. Samuti tuleneb õhuaknaid tegema kohustamise nõue tervishoiuteenuse lepingu alusel tekkinud

eraõigussuhtest. VÕS § 758 lg 1 teise lause kohaselt hõlmab tervishoiuteenuse osutamine ka

patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse

osutamisega otseselt seotud tegevust. Erikogu on seisukohal, et statsionaarsel ravil viibiva isiku

elamis- ja olmetingimuste tagamine on selle sättega hõlmatud.

10. Kuna erikogu lahendab praeguses asjas ainult küsimuse, milline kohus on pädev vaidlust

lahendama, ei kontrolli ta S. I kohtumenetlusteovõimet. Kuivõrd asja lahendama on pädev maakohus,

tuleb maakohtul kontrollida, kas S. I-l on tsiviilkohtumenetlusteovõime.

11. Eeltoodust tulenevalt on Tartu Maakohus 26. septembri 2013. a määruses tsiviilasjas nr 2-13-

23450 ebaõigesti leidnud, et asi ei kuulu maakohtu pädevusse. Nimetatud määrus tuleb TsMS § 711

lg 3 alusel tühistada ja asi saata menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Maakohtule.

Priit Pikamäe, Ants Kull, Tambet Tampuu, Tõnu Anton, Ivo Pilving