3-1-1-98-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-98-13

Otsuse kuupäev

18. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea

Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi

Lauri

Lingineni

(Linginen)

süüdistuses

KarS § 294 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu

Ringkonnakohtu

8. mai

2013.

a

kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-11-14375

Kassatsiooni esitaja

Lauri Lingineni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres

Veski

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

16. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2013. a kohtuotsus Lauri Lingineni osas ja saata

kriminaalasi selles osas ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

2. Lauri Lingineni kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2012. a määrusega tühistati Tartu Maakohtu 7. septembri

2012. a otsus Lauri Lingineni kriminaalasjas KarS § 294 lg 1 järgi ja kriminaalasi saadeti samale

maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Tartu Maakohtu 20. veebruari 2013. a otsusega tunnistati L.

Linginen lühimenetluses süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja teda karistati KarS § 68 lg 1 ja KrMS § 238 lg

2 alusel vangistusega 11 kuud ja 29 päeva. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti L. Linginenile mõistetud

karistus täitmisele pööramata katseajaga kolm aastat. Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka Kalev

Aas KarS § 298 lg 1 järgi, Meriliis Aas KarS § 298 lg 1 - § 22 lg 2 järgi ning Kaido Pukk KarS § 296

lg 1 järgi, kuid nende osas ei ole kassatsiooni esitatud. Janek Nurme süüdistuses KarS § 296 lg 1 järgi

lõpetas maakohus KrMS § 202 lg 2 alusel kriminaalmenetluse.

2. L. Linginen tunnistati KarS § 294 lg 1 järgi süüdi selles, et ta võttis 26. aprillil 2011 a. J. Nurme ja

K. Puki vahendusel K. ja M. Aasalt 20 eurot altkäemaksu selle eest, et ta OÜ E-Tehno

mootorsõidukite tehnilise ülevaatajana, kellele olid pandud riikliku järelevalve ülesanded ja kes oli

seetõttu ametiisik KarS § 288 lg 1 mõttes, jättis M. Aasale kuuluva sõiduauto VW Bora ohtlikud

puudused teadlikult fikseerimata, tunnistas sõiduki tehniliselt korras olevaks ja ülevaatuse läbinuks.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni L. Lingineni kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres

Veski. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist põhjendusega, et maakohus rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ja L. Lingineni süü on tõendamata. Maakohtu otsuse vaidlustas

ringkonnakohtus ka K. ja M. Aasa kaitsja vandeadvokaat Rene Varul.

4. Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2013. a otsusega jäeti kaitsja apellatsioon rahuldamata ja maakohtu

otsus L. Lingineni osas muutmata. Ringkonnakohus täpsustas M. Aasa kuriteo kvalifikatsiooni,

tunnistades ta süüdi KarS § 298 lg 1 järgi kaastäideviijana. Samuti muutis kohus kohtuotsuse põhiosa

süüdistatavate L. Lingineni ja K. Puki ütluste usaldusväärsuse hindamise osas. Ringkonnakohtu

otsuse põhistused olid kokkuvõtvalt järgmised.

4.1. KrMS § 237 lg 4 kohaselt tuginetakse kohtulikul arutamisel lühimenetluses üksnes

kriminaaltoimiku materjalidele. Kuigi süüdistatav võib KrMS § 237 lg 5 kohaselt taotleda enda

ülekuulamist, ei saa lühimenetluses, kus kriminaalasi lahendatakse valdavalt kriminaaltoimiku

materjalide põhjal, jätta kõrvale kriminaaltoimiku materjalide hulka kuuluvaid süüdistatava ütlusi,

mille ta on andnud kohtueelses menetluses. Süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlused

haakuvad eluliselt usutavalt ja loogiliselt muude kriminaalasjas tähtsust omavate tehiolude ja neid

kinnitavate tõenditega (näiteks J. Nurme ütlustega). Süüdistatava kaitsetaktika muutumine kohtulikul

arutamisel ei saa tingida lühimenetluses kriminaaltoimiku mistahes materjalide tõendikogumist välja

jätmist. Seega jättis maakohus põhjendamatult kõrvale süüdistatava K. Puki kohtueelses menetluses

antud ütlused, mis olid vastuolus ristküsitlusel antud ütlustega. K. Puki ristküsitlusel antud ütlused

tuleb tunnistada ebausaldusväärseks, kuna ta muutis enda ütlusi tulenevalt tihedatest suhetest

L. Lingineniga ja viimase mõjutusel.

4.2. Maakohus on ebaõigesti hinnanud L. Lingineni kohtus antud ütlused usaldusväärseks.

Kohtueelses menetluses keeldus L. Linginen ütluste andmisest, kuid kohtulikul arutamisel

lühimenetluses taotles ta enda ülekuulamist. Nendes ütlustes eitas ta altkäemaksu võtmist ja kirjeldas

äärmiselt detailselt poolteist aastat varem toimunud sündmusi ja VW Bora ülevaatuse täpset käiku.

See haakub ka K. Puki ütluste muutmisega kohtus, mille osas on süüdistatavate kaitseversioonide

ühtlustamine läbinähtav ja ebausutav. Auto tehnilise puuduse väidetaval kõrvaldamisel puudub

õiguslik tähendus, kuna KarS § 294 lg 1 ja § 298 lg 1 osas on oluline vaid süüdistatavate kokkulepe

vara üleandmiseks tehnilise rikkega sõiduki ülevaatuse läbinuks tunnistamise eest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Kaitsja kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust,

tunnistades L. Lingineni kohtus antud ütlused ebausaldusväärseks ja tuginedes samas K. Puki

kohtueelses menetluses antud ebausaldusväärsetele ütlustele. Lühimenetluses tuleb ütluste

usaldusväärsuse hindamisel lähtuda samadest kriteeriumitest, millest üldmenetluseski, kui süüdistatav

otsustab kohtulikul arutamisel ütlusi anda. Ilma K. Puki ebausaldusväärsete ütlusteta on L. Lingineni

süü tõendamata ja ta tuleb KarS § 294 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

6. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Kaire Hänilene, et

ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kassatsioonides toodud väited ei anna alust

selle tühistamiseks. Ringkonnakohus on põhjendatult muutnud maakohtu otsuse põhiosa motiive

süüdistatavate K. Puki ja L. Lingineni ütluste usaldusväärsuse hindamise osas ning on põhjendatult

arvestanud kohtuotsuse tegemisel tõendina K. Puki kahtlustatavana ülekuulamisel antud ütlusi. Isegi

juhul, kui ringkonnakohus ei oleks süüdistatavate ütlustele maakohtust erinevat hinnangut andnud, ei

ole alust L. Lingineni suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks, kuna lisaks vaidlustatud

tõenditele on olemas teised kohtuotsustes kajastatud tõendid, millest nähtub L. Lingineni poolt KarS

§ 294 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesoleva kriminaalasja keskne õiguslik küsimus puudutab tõendamise eripära lühimenetluses

(KrMS 9. peatüki 1. jagu). KrMS § 233 lg-s 1 sisalduva lühimenetluse kohaldamise üldreegli

kohaselt võivad nii prokuratuur kui süüdistatav taotleda, et kohus lahendaks kriminaalasja vaid

kriminaaltoimiku materjalide pinnalt ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata.

Üldreegli kohaselt on lühimenetluse alustamiseks vaja prokuratuuri ja süüdistatava nõusolekut.

Lühimenetluse lõpetamise osas on kohtumenetluse poolte õigused aga erinevad. Süüdistatav võib

KrMS § 234 lg-s 5 sätestatu kohaselt igal ajal kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni loobuda

lühimenetlusest. Prokuröril KrMS 9. peatüki 1. jaos sätestatu kohaselt aga selline õigus puudub.

8. Teisisõnu puudub lühimenetluse regulatsioonis KrMS § 247 lg-s 3 sätestatuga analoogne säte. See

säte võimaldab kohtus kokkuleppemenetlusest loobuda nii süüdistataval kui prokuratuuril. Prokuröri

kõnealust õigust kokkuleppemenetluses ei väära ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt

kriminaalasjas nr 3-1-1-8-12 tehtud kohtuotsuse p-s 8 esitatud seisukoht, et prokuröri õigus

kokkuleppemenetluse raames loobuda kohtus kokkuleppest on piiratum kui süüdistataval seetõttu, et

prokurör peab loobumist ka põhjendama. KrMS § 247 lg-s 3 sätestatu kohaselt ei põhjenduste

ebapiisavuse tõttu jätta prokuröri kokkuleppemenetlusest loobumise taotlust vastu võtmata.

9. Lühimenetluse regulatsiooni napisõnalisuse tõttu on loogiliselt mõistetav, et KrMS § 233 lg-s 3

sätestatu kohaselt tuleb lühimenetluses täiendavalt juhinduda ka KrMS 10. peatüki 2., 3., 5. ja 6. jaos

sätestatust, arvestades lühimenetluse regulatsiooni erisusi. KrMS § 233 lg-s 3 puudub aga viide

seadustiku 10. peatüki 4. jaole. Seega on seadusandja seisukohal, et lühimenetluse raames asetleidval

kohtulikul uurimisel ei juhinduta üldmenetlusele omasest kohtuliku uurimise reeglistikust vaid

üksnes KrMS §-s 237 sätestatust.

10. Lühimenetluse üldreeglist lähtuvalt (vt eelnevalt p-des 7-9 märgitut) peaks lühimenetlusele olema

iseloomulik selge ja põhimõtteline erinevus üldmenetluse raames asetleidvast kohtulikust uurimisest.

Seda erandlikkust kajastavat fraasi KrMS § 233 lg-s 1 „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt ilma

tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata“ tuleb eraldivõetult ning grammatiliselt

tõlgendada selliselt, et kriminaalasja lahendamisel lühimenetluses tuginetakse kriminaaltoimikus

sisalduvale vaid nende tõendite osas, mille allikaks on tunnistaja, asjatundja või ekspert.

11. KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse olulist tunnust

kajastava mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ avaramat tõlgendamist ja arusaama, et kuigi

lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende esindajaile,

siis ei saa nende isikute sõnavõttude tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb

kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda

kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud

ütlustest. Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute

tõendite lisamist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-10, p 10.2).

Sellegipoolest võib nii kannatanu kui tsiviilkostja poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu

olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad.

12. Samas on ebaselge nii seaduses kui senises kohtupraktikas (sealhulgas erineva astme kohtutele

praeguse kohtuasja lahendamisel) olnud see, kas ja kuivõrd tuleb mõistet „kriminaaltoimiku

materjalide pinnalt“ lühimenetluse kontekstis korrigeerida KrMS § 237 lg-st 5 lähtuvalt. Selle sätte

kohaselt võib süüdistatav, erinevalt kõigist teistest menetlusosalistest, taotleda lühimenetluses

kohtulikul uurimisel enese ülekuulamist KrMS §-st 293 - seega üldmenetlusele omasest süüdistatava

kohtuliku ülekuulamise regulatsioonist - lähtuvalt.

12.1. Süüdistatava puhul on tegemist kohtumenetluse poolega ja alles seejärel ka isikulise

tõendiallikaga. Seetõttu ei saagi KrMS § 233 lg-s 1 sisalduvast tõendamise eripära kajastavast

fraasist, et lühimenetluses lahendatakse kriminaalasi ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja

kutsumata, teha järeldust, milline on süüdistatava roll kohtulikul uurimisel lühimenetluses.

12.2. Süüdistataval on kriminaalmenetluses lisaks KrMS § 35 lg-s 2 otsesõnu sätestatud õigustele -

õigus tutvuda kaitsja vahendusel kriminaaltoimikuga ja õigus võtta osa kohtulikust arutamisest - ka

kõik KrMS §-s 34 loetletud kahtlustatava õigused. Lisaks neile on aga süüdistataval ka mitmeid teisi

otse põhiseadusest või EIÕK-st tulenevaid õigusi, nagu näiteks õigus kohtulikule ärakuulamisele.

Mistahes lihtmenetlusega vabatahtlik nõustumine tähendab süüdistatavale vältimatult enda teatud

õigustest loobumist. Sellise nõustumise põhjused võivad olla erinevad, kuid süüdistatavat võib

kallutada lühimenetluse kasuks otsustama ka KrMS § 238 lg-s 2 sätestatu, mille kohaselt

vähendatakse lühimenetluses süüdi tunnistamise korral süüdistatava karistust automaatselt ühe

kolmandiku võrra.

12.3. Kolleegiumi arvates on süüdistatavale lühimenetluses pakutav soodustus sedavõrd kaalukas, et

de lege ferenda süüdistatava ütluste kui tõendi osas erandliku regulatsiooni tühistamine ja

lühimenetluses kohtuasja lahendamine ilma eranditeta üksnes kriminaaltoimiku pinnalt ei oleks

käsitatav loobumisena ausast kohtumenetlusest. Ausa kohtumenetluse tagamiseks lühimenetluses

piisaks sellest, kui süüdistatavale tagatakse kohtumenetluses samasugused õigused, nagu on

KrMS § 237 kohaselt kannatanul või tsiviilkostjal (vt eelnevalt p-s 11 märgitut) ja kui tal oleks

kestvalt võimalik kuni kohtuliku uurimise lõppemiseni lühimenetlusest loobuda. Arvestades ka

eelnevalt p-s 7 kirjeldatud asjaolu (prokuratuuril pädevuse puudumist kohtumenetluses

lühimenetlusest väljuda) võiks kolleegiumi arvates pidada põhjendatuks regulatsiooni, mille kohaselt

juhtu, mil süüdistatav soovib kohtumenetluses antavates ütlustes hälbida kohtueelses menetluses

antud ütlustest (ehk siis kriminaaltoimiku materjalidest), saaks prokuratuur käsitada lühimenetluse

kohaldamise aluste puudumisena.

13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 237 lg-s 5 sätestatut ei ole kolleegiumi arvates aga võimalik

tõlgendada selliselt, et süüdistatava kohtus antud ütlustel puudub tähendus ja need ei saa väärata

kriminaalasja lahendamist vaid kriminaaltoimiku materjalide pinnalt. Süüdistatava ülekuulamine

lühimenetluses KrMS §-st 293 lähtuvalt tähendab seda, et ka lühimenetluses tuleb süüdistatava

ülekuulamisel juhinduda KrMS §-st 2862 ja §-dest 288-289 (KrMS § 293 lg 1). Eeskätt tähendab see

süüdistatava ristküsitlemist, vajadusel tema kohtus antavate ütluste usaldusväärsuse kontrollimist ja

seega võimalust, et süüdistatav tunnistatakse ebausaldusväärseks tõendiallikaks ning kõik tema

ütlused jäetakse kohtuasja lahendamiseks lubatavate tõendite hulgast välja (Vt mutatis mutandis

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-11, p 7). Seega süüdistatava

poolt kohtus lühimenetluses ütluste andmisel võivad olla kahesugused järelmid. Esimese võimaluse

kohaselt võib kohus tunnistada kohtus antud ütlused usaldusväärseks ja tugineda neile kohtuotsuse

tegemisel ning jätta kohtueelses menetluses antud ütlused lubatavate tõendite hulgast välja. Teise

võimaluse kohaselt tunnistatakse süüdistatav tervikuna ebausaldusväärseks tõendi allikaks ja jäetakse

kõik tema ütlused lubatavate tõendite hulgast välja. Võimalust tugineda lühimenetluses tehtavas

kohtuotsuses vaid süüdistatava kohtueelses menetluses antavatele ütlustele, jättes lubatavate tõendite

kogumist välja tema poolt ristküsitlusel antud ütlused, kehtiv lühimenetluse regulatsioon ette ei näe.

Viimatiöeldu ei väära kohtu õigust tagastada kriminaaltoimik prokuratuurile, kui kohtu arvates

esinevad KrMS § 238 lg 1 p-des 1 või 2 nimetatud alused.

14. Puutuvalt L. Lingineni süü tõendatust märgitakse ringkonnakohtu otsuses järgmist. "Kohus ei

nõustu aga kaitsja väitega, et raha ülemineku osas L. Linginenile puuduvad otsesed tõendid.

Ringkonnakohus leiab, viidates eelnevalt tuvastatud K. Puki eeluurimisel antud ütluste

usaldusväärsusele, et on tõendatud auto registreerimisdokumentide vahel K. Puki poolt

vahendustasust ülejääva altkäemaksusumma üleandmine L. Linginenile". L. Lingineni süü

tõendatusega seonduvalt on ringkonnakohtu otsuses veel märgitud, et "siinkohal ei jäta

ringkonnakohus tähelepanuta ka maakohtu õiget järeldust, et kaassüüdistatav altkäemaksu vahendaja

K. Pukk oli L. Lingineni mõju all. Seda seetõttu, et just K. Pukk, soovides maakohtus ootamatult

ütlusi anda, muutis varasemaid ütlusi ja asus L. Lingineni kohtuistungi ajaks väljamõeldud, kuid

väheveenvat ja ebausutavat kaitseversiooni kindlustama, mis on kriminaalasja tõendibaasi pinnalt

selgelt läbinähtav". Tuleb nentida, et lisaks K. Puki ütlustele ei ole ringkonnakohtu otsuses nimetatud

ühtegi teist tõendit, mis veel kinnitaks K. Puki poolt vahendustasust ülejääva altkäemaksusumma

üleandmist L. Linginenile. Kooskõlas eelnevalt p-des 7-13 märgituga, tuleb nõustuda kassaatoriga

selles, et kohtus ülekuulamise tulemina ebausaldusväärseks osutunud süüdistatava K. Puki ütlustele

tuginedes on ringkonnakohus rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega

tuleb ringkonnakohtu otsus kõnealuses osas tühistada.

15. Kuna käesoleva kohtuasja lahendamisel on ringkonnakohus kõnealuses küsimuses (seega siis

L. Lingineni ja K. Puki ütluste usaldusväärsuse ja lubatavuse küsimuses) muutnud maakohtu

põhjendusi ja ei ole seda kolleegiumi arvates teinud õigesti, siis tõusetub küsimus KrMS § 361 lg 1 p-

s 5 sätestatud pädevusest Riigikohtu otsuse tegemisel. Kolleegiumi hinnangul puudub käesoleval

juhul Riigikohtul võimalus maakohtu otsuse jõustamiseks.

15.1. Siinjuures tuleb esmalt märkida, et Tartu Maakohtu 20. veebruari 2013. a otsuse näol on

tegemist maakohtu teistkordse kohtuotsusega samas asjas pärast seda, kui ringkonnakohus

10. detsembri 2012. a määrusega Tartu Maakohtu 7. septembri 2012. a kohtuotsuse tühistas ja saatis

kriminaalasja samale kohtukoosseisule uue otsuse tegemiseks. Ringkonnakohtu põhjendatud

etteheide maakohtule seisnes kokkuvõtvalt selles, et maakohus oli jätnud enda järeldused

konkreetsete tõenditega sidumata. Muuhulgas ei nähtunud maakohtu sellest otsusest, kuidas täpselt ja

millistele tõenditele tuginevalt luges maakohus tuvastatuks altkäemaksu summa jõudmise K. Pukilt

L. Linginenile pärast seda, kui maakohus oli tunnistanud K. Puki ütlused ebausaldusväärseks.

15.2. Tartu Maakohtu 20. veebruari 2013. a otsuses on kohus püüdnud selgitada K. Puki ütluste

muutmise võimalikke põhjuseid. Kokkuvõtvalt on aga maakohus ka selles otsuses tunnistanud

K. Puki ütlused tervikuna ebausaldusväärseteks. L. Lingineni ütluste kohta on aga maakohtu selles

otsuses märgitud, et need on "tõendina esitatud KrMS § 237 lg-s 5 ettenähtud korras ja on seetõttu

tõendina lubatud. Ütlused haakuvad põhilises osas teiste tõenditega ning seetõttu ei ole põhjust

hinnata neid eluliselt mitteusutavateks". See ütluste haakuvuse väide jääb arusaamatuks, sest

L. Linginen on altkäemaksu saamist või selle vastuvõtmisega nõustumist ju eitanud. Midagi

konkreetselt tõenditele tuginevat maakohtu otsuses L. Lingineni süü tõendatuse kohta ei sisaldu.

Kõnealuse asjaolu tõendatuks tunnistamise kokkuvõttev põhjendus maakohtu otsuses kõlab

järgmiselt. "Loetletud kaudsete tõendite kogum on kujundanud kohtu siseveendumuse ja annab

küllaldaselt alust järeldada, et Lauri Linginenini jõudis Kaido Puki kaudu raha, mille eest Lauri

Linginen tegi mittekorras auto tehnilise ülevaatuse läbinuks tunnistamise otsuse". Millist kaudsete

tõendite kogumit seejuures silmas peetakse, maakohtu otsusest ei selgu.

16. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et otsuse p-s 13 esitatud põhjendustel ja tuginevalt KrMS § 362

p-le 2, § 339 lg-le 2, § 237 lg-le 5 ning § 341 lg-tele 3 ja 4 tuleb Tartu Ringkonnakohtu 8. mai 2013. a

otsus L. Lingineni osas tühistada seoses lühimenetluses kohtulikku arutamist sätestava regulatsiooni

ebaõige

tõlgendamisega

ja

saata

kriminaalasi

tühistatud

osas

ringkonnakohtu

samale

kohtukoosseisule uue kohtuotsuse tegemiseks.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi