3-2-1-127-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-127-13

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. november 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Victoria Maruse hagi AS-i Swedbank vastu hüpoteegi

kinnistusraamatust kustutamise tahteavaldust andma

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr

2-10-38475

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Notar Margus Veskimäe kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

244 307 eurot 88 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Victoria (Viktoria) Marus, esindaja vandeadvokaat

Eva Tibar-Šuvalov

Kostja Swedbank AS (varasem ärinimi Aktsiaselts

Hansapank) (registrikood 10060701), esindaja juhatuse liige

Vaiko Tammeväli

Kolmas isik kostja poolel notar Margus Veskimäe, esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Karl Haavasalu

Asja läbivaatamise kuupäev

4. november 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 14. mai 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-38475.

2. Tühistada Harju Maakohtu 31. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-10-38475 osas, milles

Victoria Maruselt mõisteti riigituludesse välja riigilõiv 70 096 eurot 78 senti. Ülejäänud osas

jätta maakohtu otsus muutmata, kuid täiendada hagi rahuldamata jätmise õiguslikke

põhjendusi.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Muuta asja hinda ja määrata selleks 244 307 eurot 88 senti.

5. Mõista Victoria Maruselt maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses tasumata riigilõivuna

riigituludesse välja 2460 eurot 60 senti. Raha tuleb tasuda 15 päeva jooksul Riigikohtu otsuse

jõustumisest. Raha maksmisega viivitamisel tuleb tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud määras.

6. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes Victoria Maruse kanda.

7. Tagastada Advokaadibüroo VARUL AS-ile (konto nr 221025347530) 11. juunil 2013 notar

Margus Veskimäe eest tasutud kautsjon 3000 (kolm tuhat) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Victoria Marus (hageja) esitas 9. augustil 2010 Harju Maakohtule Swedbank AS-i (varasem

ärinimi Aktsiaselts Hansapank) (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostjal on kohustus

anda nõusolek kustutada kinnistusraamatust registriossa nr 15310001 kostja kasuks seatud

hüpoteegikanne summaga 38 225 877 krooni. Samuti palus hageja kohustada kostjat nimetatud

nõusolekut andma.

Hageja väitel sõlmisid hageja ja Igor Marus (võlgnik) (edaspidi koos ka abikaasad) 15. märtsil 1988

abielu. Abielu ei ole lahutatud ja abikaasade ühisvara on jagamata. 15. oktoobril 1999 sõlmitud

müügilepingu alusel omandasid abikaasad vallasvarana ühisvarasse ehitise − ärihoone Tallinnas Suur-

Karja 10. 20. detsembril 2001 sõlmis võlgnik Aktsiaseltsiga Hansa Liising Eesti (HLE)

liisingulepingu, mille alusel kohustus HLE omandama võlgnikult nimetatud ärihoone ja andma see

võlgniku kasutusse 60 kuuks. 21. detsembril 2001 sõlmisid võlgnik ja HLE täiendavalt ehitise

müügilepingu, mille alusel andsid võlgnik ja hageja HLE-le üle ehitise omandiõiguse. Lepingu hind

oli 30 000 000 krooni, millest 24 500 000 krooni loeti tasutuks liisingulepingu alusel vara

väljaostumaksena. 26. mail 2006 sõlmisid HLE, võlgnik ja kostja kinnisasja Suur-Karja 10 (kinnistu)

müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud (2006. a leping). Selle lepingu

alusel müüs HLE kinnistu võlgnikule ning pooled leppisid kokku 38 225 877 krooni suuruse

hüpoteegi seadmises kostja kasuks. Kinnistusraamatusse tehti ka vastavad kanded. Pärnu Maakohus

kuulutas 27. oktoobril 2009 välja võlgniku pankroti.

Hageja arvates oli 2006. a hüpoteegi seadmise lepingu alusel kande tegemine kinnistusraamatusse

õigusvastane, kuna kinnistu kuulus ühisvara hulka. Seetõttu on kinnistusraamatukanne hüpoteegi

kohta ebaõige ja tuleb parandada (kustutada). Hageja nõuab selleks vajalikku kostja nõusolekut.

Hagejat ei kaasatud lepingu sõlmimisse. Esimesena tehti kinnistusraamatusse omanikukanne ja

seejärel hüpoteegikanne, milleks oli vajalik hageja kui võlgniku abikaasa nõusolek. Kostja ei

omandanud hüpoteeki heauskselt, kuna teadis võlgniku ja hageja abielust. Kostjal ei ole nõuet hageja

vastu. Laenu ei võetud perekonna huvides, vaid võlgniku äritegevuseks. Ka füüsilisest isikust

ettevõtja (FIE) omandatud vara kuulub ühisvarasse, kui see on omandatud abielu ajal.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel sõlmis võlgnik 20. detsembri 2001. a liisingulepingu FIE-na ja lepingu esemeks oli

ärihoone (hotell), mille võlgnik omandas oma majandustegevuses. Kostja omandas hüpoteegi

heauskselt. Kui ühisvaras on kinnistu, on seda ka hüpoteegiga tagatud võlg.

3. 17. augusti 2010. a määrusega tagas Harju Maakohus hageja taotlusel hagi ja nägi ette vastuväite

kandmise kinnistusraamatusse hüpoteegi kande kustutamise tagamiseks.

4. Harju Maakohus kaasas 9. detsembri 2010. a määrusega kostja taotlusel menetlusse iseseisva

nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel 2006. a lepingu tõestanud notar Margus Veskimäe (notar).

Notar palus sarnaselt kostjaga jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Notari väitel tegutses võlgnik kinnistu käsutamisel ja hüpoteegiga koormamisel FIE-na, mitte

eraisikuna. Kostja omandas hüpoteegi heauskselt. Notaril ei olnud 2006. a lepingu tõestamise ajal

võimalust iseseisvalt ja usaldusväärselt tuvastada asjaosaliste perekonnaseisu ja tugineda sai vaid

nende endi avaldatud andmetele. Ta tõestas lepingu, kui kinnistu omanikuks oli HLE, kinnistu ei

olnud siis veel hageja ja võlgniku ühisvaras. Omaniku- ja hüpoteegikanne tehti kinnistusraamatusse

korraga ja need said sama järjekoha, mistõttu ei pidanud tehinguks olema hageja nõusolekut. Kostjalt

võetud laen oli perekonna huvides. Hagi rahuldamisel tuleks hüpoteegi kustutamise tahteavalduse

andmine siduda hüpoteegiga tagatud võla maksmisega.

5. Harju Maakohus jättis 31. detsembri 2012. a otsusega hagi rahuldamata ja tühistas hagi tagamise.

Lisaks mõistis maakohus hagejalt välja riigituludesse riigilõivu 70 096 eurot 78 senti ning jättis

menetluskulud hageja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi ei vaidle pooled, et 2006. a lepingu sõlmimise ajal oli võlgnik

abielus hagejaga. FIE-t tuleb käsitada füüsilise isikuna ja tema tehtud tehingutele võib laieneda

ühisvara regulatsioon. 2006. a lepingu sõlmimise juurde ei pidanud hageja olema kaasatud. Sel ajal

kehtinud perekonnaseaduse (PKS1995) § 17 ei keelanud ühisvara omandamist teise abikaasa

nõusolekuta. Lepingu sõlmimise ajal oli kinnistu omanik HLE. Tegemist ei olnud võlgniku ja hageja

ühisvaraga. Kinnistu omandamisega seati kostja kasuks ka hüpoteek. Seega omandati abikaasade

ühisvarasse hüpoteegiga koormatud kinnisasi. Seetõttu ei olnud hageja kaasamine lepingu sõlmimisse

vajalik ja hüpoteegikanne ei ole ebaõige. Eelneva tõttu ei ole vaja analüüsida, kas kostja omandas

hüpoteegi heauskselt ja kas laenu võeti perekonna huvides.

Hagi rahuldamata jätmise tõttu tuleb hagejalt välja mõista tasumata riigilõiv 1 096 776 krooni

31 senti (70 096 eurot 78 senti) riigituludesse. Hageja on tasunud osamaksetena 50 000 krooni

riigilõivu.

6. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta

menetluskulud kostja kanda. Lisaks palus hageja tunnistada põhiseaduse vastaseks ja jätta

kohaldamata riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lg 1 ja lisa 1 viimase lause (1. jaanuarist 2009 kuni

31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) nende koostoimes osas, milles need nägid ette

kohustuse tasuda tsiviilasjas hinnaga üle 10 000 000 krooni hagi esitamisel riigilõivu 3% tsiviilasja

hinnast, kuid mitte rohkem kui 1 500 000 krooni.

7. Kostja ja notar palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata ning

menetluskulud hageja kanda. Nad leidsid ka, et kui ringkonnakohus tunnistab hageja väidetud

riigilõivuseaduse regulatsiooni põhiseaduse vastaseks, tuleb hagejalt mõista välja tasumata riigilõiv

15 977 eurot 91 senti. Lisaks palusid nad apellatsioonkaebuse rahuldamisel seada kostja hüpoteegi

kustutamise tahteavalduse andmise kohustus sõltuvusse sellest, et hageja maksab enne

1 716 269 euro 77 sendi suuruse võlgnevuse kostjale.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 14. mai 2013. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Ringkonnakohtu otsuse järgi ei ole maakohtu otsus piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus

maakohtuga, et FIE-t tuleb käsitada füüsilise isikuna ja tema tehtud tehingutele võib laieneda

ühisvara regulatsioon. Esitatud tõenditest ei tulene aga maakohtu seisukoht, nagu oleks võlgnik

ostnud ühisvara hulka hüpoteegiga koormatud kinnistu. 2006. a lepingu p-st 1.2.3 nähtub, et lepingu

esemeks on hüpoteekidest vaba kinnistu. Sama lepingu p-st 3.1 ilmneb, et hüpoteegi kõigi ostja

(võlgniku) olemasolevate ja tulevikunõuete tagamiseks kostja ees seadis ostja (võlgnik), mitte müüja.

Seega ei ostetud ühisvara hulka hüpoteegiga koormatud kinnistut. Samal ajal, kui vaidlusaluse

kinnistu omanikuks sai võlgnik, läks kinnistu abikaasade ühisvarasse ning seetõttu pidanuks

kinnisvara käsutamise tehingu tegemiseks olema hageja nõusolek.

Asi tuleb saata maakohtule, tuvastamaks, kas kostja omandas hüpoteegi heauskselt ja laen võeti

perekonna huvides. Asja uueks arutamiseks saatmine samale maakohtule on põhjendatud muu hulgas

sellega, et laiaulatusliku tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute faktiliste asjaolude

tuvastamisel peab olema pooltele tagatud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude

vaidlustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Notar palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus.

Kaebuse järgi muutus PKS1995 § 14 lg 1 kohaselt vara ühisvaraks alates selle omandamisest abielu

kestel sõltumata teise abikaasa nõusolekust. Kinnistu muutus ühisvaraks 2. augustil 2006, mil võlgnik

kanti selle omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistu kohta avatud registriosas said omanikukanne ja

hüpoteegikanne sama järjekoha, mõlemad kanded tehti samal päeval. Seega muutus kinnistu

ühisvaraks ja koormati hüpoteegiga samal ajal. See olukord on väga sarnane olukorraga, mil kinnistu

oleks hüpoteegiga koormatud juba enne selle omandamist.

10. Kostja nõustus vastuses kassatsioonkaebuse seisukohtadega.

11. Hageja arvates tuleks kaebus jätta läbi vaatamata, kuna notaril ei ole kaebuse esitamise õigust,

sest pooled ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustanud. Kaebuse läbivaatamisel palus hageja jätta see

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi vale tõlgendamise ja kohaldamise tõttu. Kolleegium

jätab TsMS § 691 p 5 järgi jõusse maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi rahuldamata, tühistati hagi

tagamise abinõu ja jaotati poolte menetluskulud, täiendades hagi rahuldamata jätmise põhjendusi.

Maakohtu otsus tuleb tühistada aga hagejalt riigilõivu väljamõistmise osas. Kolleegium mõistab

hagejalt maakohtus ja ringkonnakohtus tasumata riigilõivuna riigituludesse välja kokku 2460 eurot

60 senti. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

13. Kolleegium käsitleb esmalt menetluse eset, notari kaebeõigust ja vaidlusaluseid asjaolusid (I).

Seejärel käsitleb kolleegium hageja nõude õiguslikku alust ja annab tuvastatud asjaoludele uue

õigusliku hinnangu (II). Edasi käsitleb kolleegium asja hinda ja lahendab hagejalt riigilõivu

väljamõistmise (III) ning lõpetuseks teeb muud menetluslikud otsustused (IV).

I

14. Hageja on palunud tuvastada kostja kohustus anda nõusolek kinnistule kostja kasuks seatud

hüpoteegi kande kustutamiseks kinnistusraamatust ja kohustada kostjat tegema vastav tahteavaldus.

Sisuliselt on tegemist ühe nõudega, mille esemeks on kostja kohustamine hüpoteegi

kinnistusraamatust kustutamise nõusolekut andma ja nõusoleku kohtulahendiga asendamine. Sellise

tahteavalduse asendamise võimaluse näevad ette tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja

täitemenetluse seadustiku § 184 lg 1 esimene lause.

Hageja arvates ei oleks tohtinud hüpoteeki tema tahteavalduseta kinnistusraamatusse kanda, kuna

kinnistu kuulub tema ja võlgniku ühisvarasse ning kostja ei omandanud hüpoteeki heauskselt.

15. Vaidluse all ei ole järgmised olulised asjaolud:

· 26. mail 2006 notari koostatud lepingudokumendis sisalduvad HLE ja võlgniku vaheline

müügileping kinnistu müümiseks võlgnikule, kinnistu omandi üleandmise asjaõigusleping ning

kinnistamisavaldus (ja nõusolek) kinnistu kandmiseks kinnistusraamatus võlgniku nimele, samuti

võlgniku ja kostja vaheline asjaõigusleping hüpoteegi seadmise kohta kinnistule ning

kinnistamisavaldus (ja nõusolek) hüpoteegi sissekandmiseks;

· hageja ja võlgnik olid 2006. a lepingu sõlmimise ning kinnistu kinnistusraamatus võlgniku

nimele kandmise ja hüpoteegi sissekandmise ajal abielus, ühisvara ei olnud jagatud ja

abieluvaralepingut sõlmitud;

· hageja 2006. a lepingus sisalduvate tahteavalduste andmises ei osalenud ega ole nendega ka

nõustunud;

· 27. oktoobril 2009 on välja kuulutatud võlgniku pankrot.

16. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et kassatsioonkaebus tuleks jätta läbi vaatamata notaril

kaebeõiguse puudumise tõttu.

Notar on esitanud tähtaegselt kassatsioonkaebuse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna, mis võimaluse

näeb ette nii TsMS § 214 lg 2 esimene lause kui ka § 668 lg 1 teine lause. Notari kaebus ei ole

vastuolus kostja seisukohtadega, mis annaks aluse jätta kaebus läbi vaatamata TsMS § 214 lg 2 teise

lause järgi. Kostja ei ole väljendanud seisukohta, nagu ta ei sooviks kassatsioonkaebuse

läbivaatamist. Vastupidi, kostja on Riigikohtule kinnitanud, et ta peab kaebust õigeks ja nõustub kõigi

selle seisukohtadega. Seega saab notari seisukohad lugeda kostja seisukohtadeks.

II

17. Tulenevalt kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 210 lg-st 2 tuleb 2006. a-l vara omandamist

ühisvarasse ja selle õiguslikke tagajärgi hinnata tollal kehtinud PKS1995 alusel.

18. Kinnisomandi üleandmiseks on asjaõigusseaduse (AÕS) § 641 järgi vajalik õigustatud isiku ja

teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse. Kui käsutav, st õigust üleandev või koormav pool, peab omama selleks

(käsutus)õigust, siis omandavale poolele ei ole nõudeid ette nähtud.

Abielu kestel abikaasade omandatud vara on PKS1995 § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. See kehtib

ka ühe abikaasa tehingute tulemusena omandatud kinnisasjade kohta, sõltumata sellest, kas kinnisasi

kantakse kinnistusraamatus mõlema abikaasa nimele (vt ka Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05, p 10). Kui ühisvaras oleva kinnisasja omanikuna kantakse

kinnistusraamatusse üksnes üks abikaasa, võib teine abikaasa nõuda kinnistusraamatusse kantud

abikaasalt nõusolekut kinnistusraamatu kande parandamiseks AÕS § 65 lg 1 alusel, sarnase nõude

andis ka PKS1995 § 17 lg 5.

Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt sarnane on abikaasade ühisvarasse vara omandamine ka

kehtiva PKS § 25 järgi, kinnistusraamatusse ekslikult vaid ühe abikaasa omanikuna kandmise korral

annab kande parandamiseks täiendava aluse PKS § 28 lg 4.

19. Kuna maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt olid võlgnik ja hageja 2006. a lepingu sõlmimise

ning kinnistu kinnistusraamatus võlgniku nimele kandmise ajal abielus, ühisvara ei olnud jagatud ja

abieluvaralepingut sõlmitud, leidsid kohtud õigesti, et kinnistu omandati nende ühisvarasse. Esitatud

ei ole asjaolusid, millest võiks järeldada, et kinnistu läks võlgniku lahusvarasse.

Kolleegium nõustub kohtutega, et asjaolul, et võlgnik tegi tehingu FIE-na, ei ole tähtsust. Ettevõtjana

tegutsemine võib füüsilisele isikule kaasa tuua kohustuse avalikustada oma tegevus äriregistris

(äriseadustiku (ÄS) § 3 lg 2) ja nt võimaluse kasutada äritegevuses ärinime (ÄS § 8), määrata enda

esindajaks prokuristi (ÄS § 17 lg 1) ning korraldada erireeglitega raamatupidamist ja maksuarvestust.

FIE-na tegutsemine ei loo aga füüsilise isiku kõrvale uut õigussubjekti ega muuda iseenesest ka isiku

varasuhteid, mh abieluvarasuhteid.

20. Kinnisasja koormamiseks piiratud asjaõigusega on AÕS § 641 järgi sarnaselt kinnisomandi

üleandmisega samuti nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe

(asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse. Kehtiv asjaõigus tekib üksnes

juhul, kui:

· asjaõiguse seadmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping (käsutustehing);

· kinnisasja koormanud (käsutustehingu teinud) isik oli ka käsutamiseks õigustatud, st ta oli kas

kinnisasja omanik või omaniku nõusolekul või seaduse alusel õigustatud kinnisasja käsutama;

· õiguse kohta on tehtud kehtiv kanne kinnistusraamatusse.

Õigus tekib üksnes kõigi nimetatud eelduste olemasolul. Erandlikult on käsutusõiguse puudumise

korral võimalik õigust AÕS § 561 alusel heauskselt omandada.

21. Kanne võib kinnistusraamatus olla AÕS § 65 mõttes ebaõige nii juhul, kui kanne on tehtud

puudutatud isiku nõusolekuta, kui ka siis, kui kinnisasja käsutanud isikul puudus käsutusõigus, või ka

siis, kui käsutustehing on tühine.

Käsutustehingu kehtivus ja käsutusõiguse olemasolu kui õigusmuudatuse materiaalõiguslikud

eeldused ei sõltu kinnistusraamatu kandest, oluline on tegeliku käsutusõiguse olemasolu

käsutustehingu tegemise ajal, mille puudumist võib asendada õigustatud isiku hilisem heakskiit.

Kinnistusraamatu kanne tehakse aga formaalses kandemenetluses, milles lähtutakse kinnistusraamatu

kandest, mh määratakse kande järgi ka puudutatud isik kinnistusraamatuseaduse § 341 mõttes, kelle

nõusolek on kandeks vajalik. See tähendab, et kui kinnistusraamatusse on ka ekslikult kantud

kinnisasja omanikuna üksnes üks abikaasa, on tema puudutatud isik.

22. Abikaasad käsutavad ühisvara PKS1995 § 17 lg 2 esimese lause järgi kokkuleppel, st ühisvara

käsutamiseks vajaliku käsutustehingu käsutusena kehtivuseks on vajalik mõlema abikaasa

tahteavaldus. Seega pidid ühisvaras oleva kinnisasja käsutamise kehtivuseks tegema vastava

käsutustehingu mõlemad abikaasad või siis pidi käsutustehingu teinud abikaasal olema selleks teise

abikaasa eelnev nõusolek või pidi teine abikaasa käsutustehingu hiljem heaks kiitma (TsÜS §-

d 111, 114). Teise abikaasa tahteavalduse puudumine ei muutnud ühe abikaasa tehtud käsutustehingut

siiski tühiseks, käsutustehingu alusel oli võimalik kinnisomand või piiratud asjaõigus AÕS § 561

alusel heauskselt omandada (vt ka Riigikohtu 11. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05,

p 11). Ühisvaras oleva asja koormamiseks kõigi ühisomanike tahteavalduse vajalikkus tuleneb ka

AÕS § 70 lg-st 6 ja § 74 lg-st 1 nende koostoimes.

Kolleegium märgib, et põhimõtteliselt sarnane on abikaasade ühisvarasse vara omandamine ja

ühisvarasse kuuluva kinnisasjaga tehingute tegemine ka kehtiva PKS §-de 25, 28, 29 ja 31 alusel.

Erisuseks on PKS § 31 lg 1, mille järgi on abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega

tehtud mitmepoolne tehing tühine, välja arvatud juhul, kui abikaasa, kelle nõusolekuta või osaluseta

tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab. See välistab käsutustehingu alusel kinnisomandi või piiratud

asjaõiguse heauskse omandamise (vt ka nt Riigikohtu 3. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

157-11, p 14). Tehingute ja õiguste omandamise kehtivust ei mõjuta tõestamisseaduse § 22 järgimine

tehingu teinud isiku perekonnaseisu tuvastamise kohta tehingu tõestamisel.

23. Eelneva (vt otsuse p-d 18−22) põhjal leidsid kohtud õigesti, et hageja ja võlgnik omandasid

kinnistu ühisvarasse. Kui võlgnik oleks seadnud hüpoteegi pärast kinnisasja ühisvarasse omandamist,

koormanuks ta seega ühisvara. Kui ta käsutas ühisvaras olevat kinnistut hagejast abikaasa

tahteavalduseta, kehtivat hüpoteeki ei tekkinud, võimalik oli vaid hüpoteegi heauskne omandamine

AÕS § 561 alusel (vt ka Riigikohtu 7. oktoobri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-09, p-d 8, 9).

Seega võib hageja vähemalt eelduslikult hageda ka kostjalt AÕS § 65 lg 1 alusel nõusolekut ebaõige

hüpoteegikande kustutamiseks (parandamiseks).

24. Kolleegiumi arvates tõlgendas ringkonnakohus PKS1995 § 17 lg 2 esimest lauset aga liiga laialt ja

kohaldas praeguse asja lahendamisel põhjendamatult. Kolleegiumi arvates ei piiranud nimetatud säte

kinnisasja ühisvarasse omandamiseks tehingu teinud abikaasa õigust määrata kinnisasja ühisvarasse

omandamise tingimused. Sarnaselt võib üks abikaasa otsustada ka võlaõiguslike lepingute sõlmimise,

mh leppida kokku kinnisasja ostuhinna.

Kolleegiumi arvates leidis maakohus tuvastatud asjaoludel põhjendatult, et kinnistut ei omandatud

PKS1995 § 17 lg 2 esimest lause mõttes esmalt ühisvarasse ja seejärel koormatud hüpoteegiga, vaid

seda tehti samal ajal, nagu seda tüüpiliselt tehakse kinnisasja soetamisel krediidiga, mille

tagasimaksmise kohustust tagatakse hüpoteegiga. Tähendust ei ole asjaolul, kas füüsiliselt kanti

kinnistusraamatusse esmalt kinnistu omaniku vahetus ja pärast seda hüpoteek või vastupidi, omand ja

piiratud asjaõigused ei ole omavahel järjekohasuhtes AÕS § 59 lg 1 mõttes. PKS1995 § 17 lg 2

esimese lause kontekstis on oluline, et hüpoteek seati kinnistu omandamise finantseerimise

tagamiseks. Vastasel juhul võiks teine abikaasa tugineda pahauskselt sellele, et ühisvarasse

omandatakse kinnisasi selle eest tasumist tagamata. Hüpoteegist ei teki teisele abikaasale iseenesest

kohustust vastutada sellega tagatud kohustuste täitmise eest, st maksimaalselt võib ta kaotada

hüpoteegi realiseerimise tõttu kinnisasja omandiõiguse. Seega ei saa tema majanduslik olukord

tehingu teinud abikaasa tegevuse tõttu kinnisasja omandamisel ja hüpoteegiga koormamisel

halveneda.

25. Maakohus leidis kolleegiumi arvates seega põhjendatult, et kinnistu omandati hageja ja võlgniku

ühisvarasse juba hüpoteegiga koormatult. Tõendite hindamisel ei ole maakohus menetlusnorme

rikkunud.

Seega ei ole ka asja lahendamiseks vaja tuvastada täiendavaid asjaolusid. Tähtsust ei ole kostja

võimalikul heausksusel hüpoteegi seadmisel ega hageja võimalikul vastutusel hüpoteegiga tagatud

kohustuste eest. Seega puudub nõude lahendamiseks ka vajadus tuvastada täiendavaid asjaolusid

lisaks maakohtus juba tuvastatule ja kolleegium saab asja ise lahendada, tühistades ringkonnakohtu

otsuse ja jättes jõusse maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta. Hageja ei ole tuginenud

haginõude alusena muudele asjaoludele, millest võiks järeldada hüpoteegi seadmise asjaõiguslepingu

tühisust.

III

26. Asja hind on nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus määratud vääralt ja seda tuleb TsMS § 137

lg 11 alusel muuta.

Hageja palus kohustada kostjat andma nõusoleku kustutada kinnistult hüpoteek 38 225 877 krooni

(2 443 078 eurot 82 senti). Hagi esitamise ajal, 9. augustil 2010 kehtinud TsMS § 126 lg 3 kolmanda

lause järgi oli hüpoteegi enda nimele kandmiseks või kustutamiseks vajaliku puudutatud isiku

nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise hagi esitamisel hagi hind 1/10 hüpoteegisummast, seega

3 822 587 krooni 70 senti ehk 244 307 eurot 88 senti. Vaatamata TsMS § 126 lg 3 hilisemale

muutmisele ei muutunud TsMS § 123 järgi sellest asja hind. Tulenevalt TsMS § 137 lg-st 1 on

244 307 eurot 88 senti (3 822 587 krooni 70 senti) asja hind ka apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes.

Kolleegium märgib, et kohtud ei ole eurodes määranud hagihinda õigesti ka juhul, kui lähtuda tulnuks

hüpoteegisummast 38 225 877 krooni, mis oleks 2 443 078 eurot 82 senti, mitte maakohtu ja

ringkonnakohtu otsuses märgitud 2 444 996 eurot 17 senti.

27. Maakohtus pidi hageja tasuma hagilt hinnaga 3 822 587 krooni 70 senti hagi esitamise ajal

kehtinud RLS § 56 lg 1 ja lisa 1 järgi riigilõivu 160 000 krooni. Riigikohus tunnistas RLS § 56 lg 1 ja

lisa 1 (1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) aga põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas nr 3-4-1-40-13 29. oktoobril 2013 tehtud otsuses vastuolus olevaks põhiseadusega

osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 3 500 000 krooni kuni 4 000 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda

riigilõivu 160 000 krooni.

Seega ei ole kehtivat riigilõivumäära ette nähtud. Seetõttu tuleb tühistada maakohtu otsuses

ettenähtud hagejalt tasumata riigilõivuna riigituludesse 70 096 euro 78 sendi väljamõistmine.

28. 29. septembri 2010. a määrusega vabastas maakohus hageja osaliselt riigilõivu tasumise

kohustusest, kohustades teda osamaksetena tasuma kokku 50 000 krooni (I kd, tl 122−124).

Maakohtu otsuse järgi on hageja tasunud 50 000 krooni riigilõivu.

Tulenevalt TsMS § 179 lg-st 1 ja § 190 lg 4 esimesest lausest tuleb tasumata riigilõiv hagejalt hagi

rahuldamata jätmise tõttu riigituludesse välja mõista. Kuna kehtivat riigilõivumäära ei ole

haginõudelt ette nähtud (vt otsuse p 27), määrab kolleegium ise asjassepuutuva riigilõivu. Selleks

loeb kolleegium RLS lisa 1 (enne 1. jaanuari 2009 kehtinud redaktsioonis) järgse riigilõivu hagilt

hinnaga 3 822 587 krooni 70 senti, s.o 88 500 krooni (vt analoogselt määratud lõiv Riigikohtu

üldkogu 11. juuni 2013. a otsuses asjas nr 3-2-1-27-13, p 30).

Kuna hageja on tasunud lõivuna 50 000 krooni, tuleb maakohtus tasumata riigilõivuna temalt välja

mõista 38 500 krooni (2460 eurot 60 senti).

29. Apellatsioonimenetluses pidi hageja tasuma 28. jaanuaril 2013 esitatud kaebuselt hinnaga

244 307 eurot 88 senti RLS § 57 lg-te 1 ja 15 ning lisa 1 alusel riigilõivu 1900 eurot. Toimiku

andmetel esitati apellatsioonkaebus veebilehe www.e-toimik.ee vahendusel, mida kolleegium

järeldab apellatsioonkaebusel olevast templist „saabunud AET kaudu" (II kd, tl 124).

Ringkonnakohus jätkas hagejale menetlusabi andmist ja luges ta riigilõivu tasumise kohustusest

vabastatuks (II kd, tl 137−139). Tulenevalt TsMS § 179 lg-st 1 ja § 190 lg 4 esimesest lausest tuleks

tasumata riigilõiv hagejalt hagi ja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu samuti riigituludesse

välja mõista.

Kuna maakohtu otsus hagejalt väljamõistetud riigilõivu osas osaliselt tühistatakse ning hageja on juba

maakohtus märkimisväärses ulatuses riigilõivu tasunud ja peab ka juurde tasuma, peab kolleegium

võimalikuks vabastada hageja TsMS § 190 lg 7 alusel apellatsioonimenetluses tasumisele kuulunud

riigilõivu riigituludesse väljamõistmise kohustusest.

30. Eelneva põhjal peab hageja tasuma riigituludesse täiendavalt 2460 eurot 60 senti (vt otsuse p 28).

Raha tuleb TsMS § 179 lg 5 järgi tasuda 15 päeva jooksul Riigikohtu otsuse jõustumisest. Raha

maksmisega viivitamisel tuleb TsMS § 179 lg 9 järgi tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

31. Kolleegium märgib, et kui maakohus oleks määranud asja hinna õigesti ja mõistnud hagejalt välja

lõivu RLS maksimummäära järgi, pidanuks ta algatama lõivumäära osas põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse. Arvestama pidanuks nii Riigikohtu varasemat mahukat praktikat lõivude

põhiseaduspärasuse kohta kui ka asjaolu, et maakohtu arvestatud lõivumäära oli Riigikohtu üldkogu

apellatsioonimenetluse osas juba põhiseaduse vastaseks tunnistanud (vt Riigikohtu 12. aprilli 2011. a

otsus asjas nr 3-2-1-62-10).

IV

32. Kassatsioonkaebuse rahuldamise ja hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. See hõlmab nii kostja kui TsMS § 167 lg 1 järgi ka notari

menetluskulusid.

Kostja ja notar võivad TsMS § 174 lg 1 esimese lause alusel nõuda asja lahendanud esimese astme

kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva

jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

33. Tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.

Kolleegium märgib, et asja hinnast 244 307 eurot 88 senti lähtudes pidi notar tasuma

kassatsioonikautsjonina 2443 eurot 8 senti, kuid maksis 3000 eurot. Seega tuleks kautsjon

enamtasutud osas tagastada ka TsMS § 149 lg 7 alusel.

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu