3-2-1-115-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-115-13

Määruse kuupäev

Tartu, 13. november 2013. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Elektrooniliste Maksesüsteemide OÜ hagi Milvi-Melanie

Alevi ja NIXOR AD AKTSIASELTSI vastu 94 780 euro

97 sendi ja viivise saamiseks või NIXOR AD

AKTSIASELTSI 24. septembri 2008. a üldkoosoleku

otsuse tühisuse tuvastamiseks ja 9. oktoobri 2008. a

üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks

(menetluskulude kindlaksmääramine)

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a määrus tsiviilasjas

nr 2-09-1010

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Milvi-Melanie Alevi ja NIXOR AD AKTSIASELTSI

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Elektrooniliste Maksesüsteemide OÜ (registrikood

11451237), esindaja vandeadvokaat Villu Otsmann

Kostjad Milvi-Melanie Alev ja NIXOR AD AKTSIASELTS

(registrikood 10233320), mõlema esindaja vandeadvokaat

Kristina Uuetoa-Tepper

Asja läbivaatamise kuupäev

14. oktoober 2013. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-1010 ja

Harju Maakohtu 4. jaanuari 2013. a määrus samas tsiviilasjas osas, milles kohtud mõistsid

Milvi-Melanie Alevilt ja NIXOR AD AKTSIASELTSILT solidaarselt Elektrooniliste

Maksesüsteemide OÜ kasuks välja tasutud riigilõivu 8915 eurot 67 senti ületavas osas.

Riigilõivu väljamõistmise osas teha uus määrus, millega jätta avaldus riigilõivu

väljamõistmiseks 8915 eurot 67 senti ületavas summas rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-09-1010 osas,

milles mõisteti Milvi-Melanie Alevilt ja NIXOR AD AKTSIASELTSILT solidaarselt

Elektrooniliste Maksesüsteemide OÜ kasuks välja õigusabikulu 14 897 eurot 94 senti. Saata asi

selles osas samale ringkonnakohtule uueks lahendamiseks.

3. Ülejäänud osas jätta kohtute määrused muutmata.

4. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada NIXOR AD AKTSIASELTSILE (konto nr 221001172347) määruskaebuselt

tasutud kautsjon 50 (viiskümmend) eurot.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Elektrooniliste Maksesüsteemide OÜ (hageja) esitas 9. jaanuaril 2009 Harju Maakohtule Milvi-

Melanie Alevi (kostja I) ja NIXOR AD AKTSIASELTSI (kostja II) vastu hagi, milles palus kostjatelt

enda kasuks välja mõista kahjuhüvitise 540 587 krooni ja viivise või tuvastada kostja II 24. septembri

2008. a üldkoosoleku kapitali suurendamise otsuse tühisus ja tunnistada 9. oktoobri 2008. a

üldkoosoleku kapitali suurendamise otsus kehtetuks. 12. juunil 2009 suurendas hageja enda

kahjuhüvitise nõuet 1 483 000 kroonini (94 780 eurot 97 senti).

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta selle rahuldamata.

3. Harju Maakohus jättis 20. novembri 2009. a otsusega hagi rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. aprilli 2010. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Harju Maakohus jättis 13. juuni 2011. a otsusega hagi rahuldamata.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus selle tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada.

Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 6. detsembri 2011. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja 94 780 eurot 97 senti ja viivise. Menetluskulud jättis ringkonnakohus solidaarselt

kostjate kanda.

9. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid selle tühistada ja

jätta jõusse maakohtu otsus.

Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

10. Riigikohus jättis 30. mai 2012. a otsusega kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud jättis Riigikohus solidaarselt kostjate kanda.

11. Hageja esitas 28. juunil 2012 menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, milles palus kostjatelt

solidaarselt enda kasuks välja mõista menetluskulu 35 710 eurot 14 senti.

Avalduse kohaselt on hageja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 18 454 eurot, tasutud

riigilõivud 16 297 eurot 47 senti ja dokumentaalse tõendi saamise kulu 958 eurot 67 senti.

Esindajakuluks on kokkuleppe kohaselt 15% hageja kasust. Esindaja osutas menetluse kestel hagejale

õigusabi 98 tundi 36 minutit. Hageja tasus hagi esitamisel 5. jaanuaril 2009 riigilõivu 25 750 krooni

(1645 eurot 72 senti) ja 4. veebruaril 2009 lisaks 29 250 krooni (1869 eurot 42 senti). Seoses nõude

suurendamisega tasus hageja 11. juunil 2009 riigilõivu 30 000 krooni (1917 eurot 35 senti). Esimese

apellatsioonkaebuse esitamisel 18. detsembril 2009 tasus hageja riigilõivu 85 000 krooni (5432 eurot

49 senti) ning teise apellatsioonkaebuse esitamisel 9. juulil 2011 riigilõivu 5432 eurot 49 senti.

12. Kostjad vaidlesid avaldusele vastu ning pidasid põhjendatuks esindajakulu 3910 eurot 35 senti

ning riigilõivu 8753 eurot 67 senti. Kostjad leidsid, et hageja esindaja tulemustasu ning välja toodud

ajakulu on ebamõistlikult suured. Lähtuda tuleks keskmisest advokaadi tunnitasust 108 eurot 32 senti

ning mõistlikust õigusabi osutamiseks kulunud ajast 36,1 tundi. Hagilt ja apellatsioonkaebustelt

riigilõivu tasumise kohustust ette näinud riigilõivuseaduse sätted olid põhiseaduse vastased.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses saab kostjatele panna kohustuse hüvitada hagejale

tasutud riigilõiv üksnes põhiseaduspärases määras.

13. Harju Maakohus rahuldas 4. jaanuari 2013. a määrusega avalduse osaliselt ja mõistis kostjatelt

solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulu 34 456 eurot 14 senti.

Maakohus leidis, et kostjad oleksid pidanud vaidlustama riigilõivu suuruse põhimenetluses.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei lahendata tsiviilasja puudutavaid küsimusi. Seega

ei ole kostjate vastuväited riigilõivu suurusele asjakohased ning hageja tasutud riigilõiv tuleb

kostjatelt välja mõista.

Kuna asja lahendamine oli keskmisest keerukam (menetluse käigus on esitatud määruskaebusi, asjas

on toimunud tavalisest rohkem kohtuistungeid, käsitletavaid asjaolusid ja tõendeid on tavapärasest

rohkem), võib hageja nõuda kahe lepingulise esindaja kulu hüvitamist. Seadus ei sätesta

advokaaditasu suurust, v.a riigi õigusabi. Praeguses asjas ei ole tegemist riigi õigusabiga.

Advokatuuriseaduse (AdvS) § 60 lg 1 kohaselt lepitakse advokaaditasu kokku kliendilepingus.

Kohtusse pöördujad peavad arvestama sellega, et vastaspool kasutab õigusabi, ning kuna seadus ei

sätesta advokaaditasu suurust ja advokatuur ei või määrata advokaaditasu piirmäärasid (AdvS § 60

lg 3), lepitakse advokaaditasu suuruses kokku kliendiga. Arvesse võttes, et vaidlus oli õiguslikult

keskmisest keerukam, ei ole osutatud õigusteenuse tunnihind ebamõistlikult kõrge.

Kokkulepe tulemustasu kohta on AdvS § 61 lg 3 kohaselt lubatav. See aga ei tähenda, et tulemustasu

korral ei tuleks hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 175 lg 1 tähenduses. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel ei saa lähtuda

sellest, millal on arved esitatud ja kas need on menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise

ajaks muutunud sissenõutavaks või millistel tingimustel on teenuste osutamine ja teenuste eest

tasumine kokku lepitud. Menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb lähtuda

esitatud nõuete õiguslikust kvalifikatsioonist, mis on oluline asjaolu kohtuasja keerukuse hindamisel.

Kui kostjatel oli alust arvata, et osa toiminguid ei ole käsitatavad sisulise õigusteenuse osutamisena

või et hageja menetluskulud sisaldavad teises tsiviilasjas osutatud õigusabi, siis pidanuks nad esitama

ka tõendid enda väidete kinnitamiseks. Kostjad ei ole selliseid tõendeid esitanud. Kuivõrd hageja

kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega, ning kostjad ei esitanud vastupidiseid

tõendeid, siis tuleb eeldada, et esitatud andmed on õiged. Õigusabitasu väljamõistmiseks piisab, kui

poolel on tekkinud kohustus tasuda õigusabi eest. Arvestades seda, et esindajad osalesid samadel

kohtuistungitel ja esindajate kohtuistungitel osalemise ja selleks ettevalmistamise ajakulu ning

istungite kestust, on põhjendatud ajakulu 10 tundi, mitte avalduses märgitud 16,7 tundi. Hageja

lepingulise esindaja õigusabi osutamiseks kulunud ajast on seega põhjendatud ja vajalik 91,9 tundi.

Seega põhjendatud ja vajalik kulu, lähtudes tunnihinnast 187 eurot 16 senti, on 17 200 eurot.

Ka dokumentaalse tõendi saamise kulu on menetluskulu, mis tuleb kostjatelt välja mõista.

14. Kostjad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid selle tühistada osas,

milles kostjatelt mõisteti välja 24 743 eurot 80 senti (riigilõivu põhiseaduslikku määra ületav

7543 eurot 80 senti ja põhjendamatud õigusabikulud 17 200 eurot).

15. Hageja vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

16. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10. mai 2013. a määrusega määruskaebuse osaliselt ja tühistas

maakohtu määruse osas, milles maakohus mõistis kostjatelt hageja kasuks välja rohkem kui

32 154 eurot 8 senti.

Ringkonnakohus leidis, et tulenevalt Riigikohtu üldkogu määrusest tsiviilasjas nr 3-2-1-140-12 saab

isik enamtasutud riigilõivu tagastamist nõudes tugineda lõivu põhiseadusvastasusele kuni menetluse

jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal.

Kuivõrd praeguses tsiviilasjas ei seatud kahtluse alla riigilõivumäärade põhiseaduspärasust ning

lahend on jõustunud, siis ei saa menetluskulude kindlaksmääramise menetluses hinnata riigilõivu

suuruse põhiseadusvastasust.

Hageja taotles kostjatelt õigusabikulude katteks 18 454 euro väljamõistmist, arvestades ajakuluks

98 tundi ja 36 minutit, seega tunnitasuks oli 187 eurot 16 senti. Ei ole alust tunnitasu suurust

vähendada. Selleks ei anna alust ka kostjate viidatud Justiitsministeeriumi auditis märgitud

advokaatide keskmise tunnitasu suurus.

Maakohus on jätnud analüüsimata hageja lepinguliste esindajate 81,9-tunnise ajakulu.

Ringkonnakohus saab selle puuduse kõrvaldada. Hageja on esitanud menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse lisades õigusabi osutamisel tehtud töökirjelduse ja ajakulu, kuid sellest

ilmneb, et osa toiminguist on olnud põhjendamatult suure ajakuluga. Hagi koostamiseks on

põhjendatud ajakulu 8, mitte 16 tundi. Tõendite kogumiseks on põhjendatud ajakulu 6,6, mitte

10,6 tundi. Selle võrra on põhjendatud ajakulu väiksem. TsMS § 175 lg 1 mõttes saab hageja

lepinguliste esindajate põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks lugeda kokku 79,6 tundi,

s.o kohtuistungiteks ettevalmistamine ja neil osalemine 10 tundi ning menetlusdokumentide

koostamisega seonduv ajakulu 69,9 tundi. Arvestades sellega, et praegust tsiviilasja on arutatud

mitmes kohtuastmes ning tegemist oli keeruka õigusvaidlusega, siis ajakulu kokku 79,6 tundi on igati

põhjendatud ja vajalik. Arvestades tunnitasu 187 eurot 16 senti, tuleb hageja õigusabitasu

väljamõistmise taotlus rahuldada 14 897 euro 94 sendi ulatuses.

Kokku tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista 32 154 eurot 8 senti, sellest

õigusabikulu on 14 897 eurot 94 senti, riigilõiv 16 297 eurot 47 senti ja dokumentaalse tõendi kulu

958 eurot 67 senti.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

17. Kostjad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad selle tühistada

osas, milles kostjatelt mõisteti hageja kasuks välja 22 441 eurot 74 senti (riigilõiv 7543 eurot 80 senti

ja õigusabikulud 14 897 eurot 94 senti).

Kostjate arvates on kohtud jätnud põhjendamatult käsitlemata nende väited selle kohta, et hageja on

menetluses tasunud riigilõivu seaduses sätestatust enam. Kuna kostjad menetluse käigus riigilõivu

tasuma ei pidanud, siis ei saanud nad varem selle vastuolule põhiseadusega tugineda ega taotleda

enam tasutud lõivu tagastamist. Hageja on tasunud riigilõivu põhiseaduspärasest määrast enam.

Enamtasutud osa riigilõivust ei tohiks kostjatelt välja mõista.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud kostjate väiteid selle kohta, et hagejal ei olnud vaja kasutada

menetluses kahte advokaadist esindajat. Põhjendatud oleks kostjatelt välja mõista üksnes ühe hageja

esindaja kulu. Samuti ei ole ringkonnakohus kontrollinud olulises osas esindajakulude põhjendatust

ja vajalikkust. Kohtud ei ole mh hinnanud kostjate väiteid, et enne 1. juunit 2009 osutatud õigusabi ei

saa olla seotud praeguse asjaga ning põhjendamatu on kulu, mis tekkis ühel advokaadil teise töö

kontrollimisel.

Kohtud on jätnud hindamata kostjate väited selle kohta, et hagejal ei olnud kohustust tasuda

tulemustasu. Hageja väitel oli tulemustasuks kokku lepitud 15% hageja kasust. Kuna hagejale

mõisteti menetluses välja kompensatsioon kaotatud aktsiate eest, ei saanud ta mingit kasu.

Vale on ka ringkonnakohtu seisukoht, et hageja esindaja tunnitasu 187 eurot 16 senti ei ole alust

vähendada. See on oluliselt kõrgem kui keskmine advokaadi tunnitasu, mis on 108 eurot 32 senti.

Vajalikuks ja põhjendatuks saab lugeda üksnes esindajatasu, mis vastab turutingimustele. Samuti ei

ole hageja käitunud heas usus, kuivõrd pärast menetluse lõppu tühistas advokaadibüroo hagejale

varem esitatud arved ning esitas uue tulemustasust lähtuva arve.

18. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium leiab, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese lause

alusel tühistada osas, milles kohtud mõistsid kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja riigilõivu

8915 eurot 67 senti ületavas osas. Selles osas saab teha uue määruse, millega jätta avaldus riigilõivu

väljamõistmiseks 8915 eurot 67 senti ületavas summas rahuldamata. Samuti tuleb TsMS § 701 lg 3

teise lause alusel tühistada ringkonnakohtu määrus osas, milles kostjatelt mõisteti solidaarselt hageja

kasuks välja õigusabikulu 14 897 eurot 94 senti, ning saata asi selles osas samale ringkonnakohtule

uueks lahendamiseks. Ülejäänud osas jätta kohtute määrused muutmata.

20. Kostjad vaidlustasid ringkonnakohtu määruse riigilõivu 7543 euro 80 sendi ja õigusabikulude

14 897 euro 94 sendi väljamõistmise osas. Kuna hagejad ülejäänud osa peale kaebust ei esitanud, on

kohtute määrused jõustunud osas, milles mõisteti kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja

dokumentaalse tõendi saamise kulu 958 eurot 67 senti ja riigilõiv 8753 eurot 67 senti.

21. Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu kokku 85 000 krooni (5432 eurot 49 senti), esimeselt

apellatsioonkaebuselt 85 000 krooni (5432 eurot 49 senti) ja teiselt apellatsioonkaebuselt 5432 eurot

49 senti. Riigikohtu 7. mai 2012. a otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-7-12 on

tunnistatud põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks teise apellatsioonkaebuse esitamise ajal

kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-d 1 ja 22 koostoimes lisaga 1 osas, milles tsiviilasjas

hinnaga 63 911 eurot 64 senti kuni 95 867 eurot 47 senti tuleb apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu

5432 eurot 49 senti, ning Riigikohtu 11. juuni 2013. a otsusega põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-15-13 on tunnistatud, et hagi ja esimese apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud

RLS § 56 lg 1 koostoimes lisaga 1 oli põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle

1 000 000 krooni kuni 1 500 000 krooni tuli hagiavalduselt tasuda riigilõivu 85 000 krooni. Kuivõrd

esimese apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lg 19 kohaselt tuli apellatsioonkaebuse

esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui tuli tasuda hagi esitamisel maakohtule, oli põhiseadusega

vastuolus ka apellatsioonkaebuselt sama suure lõivu nõudmine. Riigikohus ei tunnistanud

regulatsiooni põhiseaduse vastaseks alates otsuste tegemisest, mistõttu saab ka praeguses asjas

asjassepuutuva regulatsiooni põhiseaduse vastasusele tugineda (vt ka Riigikohtu üldkogu 10. märtsi

2008. a otsus asjas nr 3-3-2-1-07, p 19).

22. Kolleegium leiab, et kohtud on kostjatelt ekslikult välja mõistnud kogu hageja tasutud riigilõivu.

Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on

tasutud seaduses ettenähtust rohkem (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

119-12, p-d 20 ja 21). See kehtib ka olukorras, kus riigilõivu on tasutud põhiseadusevastase sätte

alusel. Seega oleks ringkonnakohus pidanud määrama põhiseaduspärase riigilõivu (vt Riigikohtu

üldkogu 11. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-13, p 29). Kostjad on leidnud, et

põhiseaduspärane riigilõiv hagi ja kahe apellatsioonkaebuse peale kokku on 8753 eurot 67 senti,

tuginedes seejuures enne 1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivumääradele. Kolleegium leiab, et enne

1. jaanuari 2009 kehtinud riigilõivumääradest lähtumine on põhjendatud. Sarnaselt on Riigikohus

põhiseaduspärase riigilõivu määranud ka varem (vt nt Riigikohtu üldkogu 11. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-27-13, p 30). Enne 1. jaanuari 2009 tuli tsiviilasjas hinnaga üle 1 400 000 krooni

kuni 1 500 000 krooni tasuda riigilõivu 46 500 krooni (2971 eurot 89 senti). Arvestades seda, et

hageja tasus riigilõivu hagilt ja kahelt apellatsioonkaebuselt, oli seega põhjendatud kostjatelt välja

mõista 8915 eurot 67 senti (2971,89 * 3). Ülejäänud riigilõivu, st 7381 euro 80 sendi osas tuleb

hageja avaldus jätta rahuldamata.

23. Kolleegium märgib, et kuna hageja tasus riigilõivu ettenähtust rohkem, sai ta nõuda enamtasutud

riigilõivu tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg 4 järgi. Seda ka juhul, kui ta tasus riigilõivu

põhiseadusevastaseks tunnistatud normi alusel. Seejuures tuleb arvestada TsMS § 150 lg-s 6

sätestatud tähtajaga.

24. Hageja nõuab esindajakulu hüvitamist, tuginedes tulemustasu kokkuleppele. Põhjendamatu on

kostjate väide, et tulemustasu nõudmise eeldused ei ole täidetud, kuna hageja ei saanud

kohtumenetluse tulemusena kasu. Ringkonnakohus rahuldas 6. detsembri 2011. a otsusega hagi ja

mõistis kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja 94 780 eurot 97 senti ja viivise.

Ka tulemustasu korral tuleb hinnata õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust (vt Riigikohtu

9. novembri 2009. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-09, p 15). Kohtud on hinnanud hageja

esindamisele kulunud aja põhjendatust ja vajalikkust. Samuti on maakohus TsMS § 175 lg-le 3

tuginedes leidnud, et asja keerukuse tõttu vajas hageja kahte esindajat. Samas on seetõttu siiski

vähendatud väljamõistetavate õigusabikulude suurust. Ringkonnakohus on omakorda vähendanud

hageja esindamiseks kulunud põhjendatud ajakulu. Riigikohus on korduvalt leidnud, et TsMS § 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-10, p 19).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel

kaalumispiire ületanud. Muu hulgas ei ole põhjendatud määruskaebuse väited, et enne 1. juunit 2009

osutatud õigusabi ei saa olla seotud praeguse asjaga. Hagi esitati 9. jaanuaril 2009. Seega on usutav,

et ka 2008. a detsembris osutati hagejale õigusabi seoses hagi koostamisega.

25. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole siiski hinnanud esindajakulude põhjendatust ja vajalikkust

tervikuna. Lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb

TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust.

Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud.

Üldjuhul ei saa põhjendatuks ja vajalikuks pidada tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu. Ringkonnakohus on ainult märkinud, et tunnitasu 187 eurot

16 senti ei ole alust vähendada, kuid ei ole kostjate vastuväitega arvestanud ega tunnitasu

põhjendatust ja vajalikkust sisuliselt kaalunud.

Asja uuel lahendamisel tuleb ringkonnakohtul seega hinnata, kui suur tunnitasu on põhjendatud ja

vajalik. Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud

tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (1. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja

tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (2. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13).

26. Kolleegium märgib, et menetluskulude kindlaksmääramisel lepingulise esindaja kulude teistelt

menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud

kandnud (vt nt Riigikohtu 3. juuni 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 18).

27. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud

määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

28. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause

järgi tagastada.

Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa, Jaak Luik