3-1-1-103-13 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-103-13

Määruse kuupäev

12. november 2013

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevusetuse vaidlustamine

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

22. mai

2013.

a

määrus

kriminaalasjas nr 1-13-3411

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokuratuur,

juhtiv

riigiprokurör

Dilaila

Nahkur-

Tammiksaar, määruskaebus

Teised

määruskaebemenetluse

pooled

Kannatanute B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaadi abi

Janar Urres ning vandeadvokaat Vahur Kivistik

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

23. oktoober 2013, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a määrus, millega tühistati Harju

Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15. aprilli 2013. a määrus ja saadeti kriminaalasi Harju

Maakohtule B1 AS ning B2 OÜ esindajate kaebuse menetlusse võtmiseks.

2. Jõustada Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15. aprilli 2013. a määrus, millega jäeti B1

AS ja B2 OÜ esindajate kaebus läbi vaatamata.

3. Määruskaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 11. märtsil 2010 esitasid B1 AS ja B2 OÜ Põhja Prefektuurile kuriteokaebuse, taotledes R. K.

suhtes kriminaalmenetluse alustamist KarS § 2172 lg 1 ning § 394 lg 1 p-de 1, 2 ja 3 tunnustel.

Kaebuse kohaselt tekitati kuritegudega kahju B1 AS-le ja tema tütarettevõtetele.

2. Kuriteokaebuse põhjal alustas Põhja Ringkonnaprokuratuur kriminaalasja nr 10230104178

menetlust.

3. 6. märtsil 2013 esitasid B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaat Vahur Kivistik ning

vandeadvokaadi abi Janar Urres Riigiprokuratuurile kaebuse Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja Põhja

Prefektuuri majanduskuritegude talituse tegevuse (tegevusetuse) peale, paludes kontrollida,

missugustel põhjustel pole menetlejad astunud samme asja võimalikult kiireks lahendamiseks ning

vajadusel korraldada menetluse läbiviimine menetluse mõistlikku aega ja aegumistähtaega ületamata.

4. Riigiprokurör Alar Kirsi 2. aprilli 2013. a vastuses selgitati kaebuse esitajatele menetluse viibimise

põhjuseid ja teatati, et tehakse kõik võimalik kriminaalasja menetluse lõpuleviimiseks mõistliku

menetlustähtaja jooksul.

5. Riigiprokuröri 2. aprilli 2013. a vastuse peale esitasid Harju Maakohtule kaebuse B1 AS ja B2 OÜ

esindajad vandeadvokaat V. Kivistik ning vandeadvokaadi abi J. Urres, taotledes kohtueelse

menetluse lõpuleviimiseks vajaliku tähtaja määramist või prokuratuuri kohustamist kohtueelse

menetluse lõpuleviimiseks vajaliku tähtaja määramiseks.

6. Harju Maakohtu 15. aprilli 2013. a määrusega jäeti kaebus läbi vaatamata, sest isikul on KrMS §

230 lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule vaid Riigiprokuratuuri

määruse peale. Riigiprokuratuur kaebust määrusega ei lahendanud.

7. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaat

V. Kivistik ning vandeadvokaadi abi J. Urres, taotledes maakohtu kohustamist kaebuse menetlusse

võtmiseks.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai 2013. a määrusega määruskaebus rahuldati ja kaebus saadeti

samale kohtule menetlusse võtmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud käsitama

Riigiprokuratuuri vastust määrusena ja kaebuse sisuliselt läbi vaatama. Kuigi KrMS § 230 lg-s 1

sätestatud Riigiprokuratuuri määrust praeguses asjas ei koostatud, oleks kõnealuse sätte mõttes

saanud vastust vaadelda menetlustoiminguna. Prokuratuuri menetlustoimingutena tuleb mõista

uurimistoiminguid ja muid süüteomenetluse tagamiseks vajalikke toiminguid ehk kõiki menetleja

toiminguid kriminaalmenetluses. Konkreetse kriminaalasja raames kaebusele saadetud vastus on

toiming süüteomenetluse tagamiseks. Riigiprokuratuur jättis kaebuse määrusega lubamatult

lahendamata, võttes sellega kannatanutelt kaebeõiguse ära. Kaebeõigust ei saa isikult ära võtta pelgalt

seetõttu, et tema kaebus jäetakse määrusega lahendamata.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse juhtiv riigiprokurör Dilaila Nahkur-

Tammiksaar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist.

Kaebuse põhiseisukohad on järgmised.

9.1 Vaidlustatud määrus on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning ei arvesta uurimiskaebemenetluse

võimalusi ega sisulist külge. Kohustades maakohut ja Riigiprokuratuuri järgima kriminaalmenetluse

seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korda, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et sellisel juhul

allutatakse maakohtu eeluurimiskohtuniku kontrollile küsimused, milliste lahendamise pädevus tal

puudub.

Teisalt

hälbib

ringkonnakohtu

käsitlus

KrMS

§-des

228–231

sätestatud

uurimiskaebemenetluse tegelikust sisust ja eesmärgist.

9.2 Vaidlustatud määrusega sekkuti lubamatult prokuratuuri ja uurimisasutuse iseseisvasse

otsustusõigusesse. KrMS § 21 mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse

menetluse raames talle seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik seadustikust tulenevad

eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad

vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtuniku

pädevuses pole aga kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine. Erinevalt

üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud

määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus vaidlustatav kriminaalmenetluse

seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras ega ka mis tahes muus korras.

9.3

Uurimiskaebemenetlus

hõlmab

esemeliselt

üksnes

menetleja

aktiivset

tegevust,

s.t

menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Menetleja

tegevusetus vaidlustatav ei ole. Selline arusaam lähtub kohtueelse menetluse vaba kujundamise

põhimõttest (KrMS § 211), mille kohaselt on menetlustoimingute rakendamine ja nende omavahelise

järjekorra kindlaksmääramine menetlejate otsustada ning selles osas puuduvad menetlusosalisel

subjektiivsed õigused, mida saaks rikkuda. Ringkonnakohus on menetleja tegevusetuse

menetlustoimingu tegemata jätmise mõttes segi ajanud (ja neid samastanud) kohustuslike nõuete

täitmata jätmisega mingi konkreetse menetlustoimingu käigus. Olukorras, kus kaebaja ei vaidlusta

konkreetset menetlustoimingut ega määrust, vaid soovib menetluse kiirendamist, puudub

prokuratuuril kohustus lahendada kaebus määrusega. Kohane on lugeda sellised kaebused

märgukirjadeks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse mõttes. Uurimiskaebemenetluse

abil ei saa lahendada uurimisasutuse ülemäärasest töökoormusest tulenevaid probleeme, mille tõttu

on ringkonnakohtu etteheited menetlusnormide rikkumise kohta alusetud.

9.4 Riigiprokuratuurile esitatud avalduses toodud asjaolude näol on tegemist uurimisasutuste

struktuurilise ressursiprobleemiga, mille lahendamine ei allu prokuratuurile ja veel vähem

eeluurimiskohtunikule. Kriminaalasjade kohtueelset uurimist viiakse läbi uurimisasutustele ja

prokuratuurile riigieelarvega eraldatud ressursside tingimustes, arvestades kriminaalpoliitilisi

prioriteete. Prokuratuur ja uurimisasutus saavad objektiivsete kriteeriumite alusel kokku leppida

kriminaalasjade menetlemise järjekorras ning optimaalses menetlustaktikas, kuid uurimisasutuse

sisene töökorraldus mõistliku töökoormuse jaotuse ja sisulise vastutuse küsimustes jääb

uurimisasutusele. Prokuratuurile teadaolevalt ei võimalda Põhja Prefektuuri majanduskuritegude

talituse töökoormus ka täna tegeleda aktiivselt kõigi kriminaalasjadega. Praeguse kriminaalasja

menetlemise kiirendamine tooks kaasa menetluse takerdumise teistes veelgi olulisemates

kriminaalasjades. Seega ei saa eeluurimiskohtunik ka sisuliselt rahuldada kaebuses esitatud taotlust

konkreetse menetlustähtaja määramiseks.

10. Määruskaebusele esitatud vastuses B1 AS ja B2 OÜ esindajad kaebusega ei nõustu, leides, et

ringkonnakohtu määrus on seaduslik ning põhjendatud. 3. oktoobril 2013 esitasid vastustaja esindajad

prokurör Ruta Rammole päringu, soovides teada, missuguseid menetlustoiminguid kriminaalasjas

praeguseks tehtud on. Päringule ei vastatud, mille tõttu esitati 15. oktoobril 2013 täiendav

samasisuline päring. Vastuses teatas R. Rammo, et kriminaalasi pole enam tema menetluses ja sellega

tegeleb prokurör Evelin Ansip. 17. oktoobri 2013. a vastuses nõustus E. Ansip sellega, et kohtueelne

menetlus on veninud ja menetlus oleks pidanud toimuma kiiremini. Tegematajätmisi põhjendatakse

uurijate töökoormuse, ressursiprobleemide ja prioriteetidega ning märgitakse, et lähiajal on plaanis

otsustada võimalike lisatoimingute tegemise vajadus. Vastusest järeldub, et ühtegi menetlustoimingut

viimasel ajal tehtud pole ja viimased toimingud jäävad 2012. aastasse. Tulenevalt PS § 13 lg-st 1 ja §-

st 14 peab põhiõiguste kandjal olema õigus sellele, et riik teda kolmandate isikute rünnete eest

kaitseks. Praeguses asjas on vastustaja seadusest tulenevaid õigusi rikutud ja ta on teinud omalt poolt

riigilt abi saamiseks kõik vajaliku. Kannatanutel peab olema mingisugunegi õiguslik võimalus nõuda

riigilt põhiseadusest tulenevat kaitseõigust. Prokuratuur koos uurimisasutusega pole seda

kannatanutele vähimalgi määral taganud. Ka ei ole KrMS § 230 lg-s 1 sätestatud alust, millele

tuginevalt saaks kaebuse jätta läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Praeguses kohtuasjas vaidlustasid B1 AS ja B2 OÜ Riigiprokuratuuris kriminaalmenetluse

seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korda järgides prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevusetuse

kriminaalasja nr 10230104178 menetlemisel, taotledes kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks vajaliku

tähtaja määramist või alternatiivselt prokuratuuri kohustamist sellise tähtaja kindlaksmääramiseks.

Riigikohtule esitatud määruskaebuses asutakse seisukohale, et kaebajate taotluse lahendamine ei

kuulu eeluurimiskohtuniku pädevusse, millest johtuvalt on ebaseaduslik ja põhjendamatu ka

ringkonnakohtu määrus, millega maakohtu eeluurimiskohtuniku määrus tühistati ja kaebus saadeti

samale kohtule menetlusse võtmiseks. Kriminaalkolleegium peab kaebuse väiteid õigustatuks.

12. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale võidakse kriminaalmenetluse alustamist

tähistava menetlustoiminguga (KrMS § 193 lg 1), aga ka edasiste kohtueelse menetluse raames

tehtavate menetlustoimingute või määrustega mitmesugusel moel riivata nii menetlusosaliste kui ka

menetlusväliste isikute erinevaid põhiõigusi, samuti muid õigusi. Seetõttu ongi seadusandja andnud

nendele isikutele võimaluse vaidlustada nende arvates uurimisasutuse või prokuratuuri konkreetse

menetlustoimingu või määrusega kaasnenud enda õiguste rikkumisi korras, mis on sätestatud

kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos, s.o KrMS §-des 228–232. Kuid erinevalt üksikutest

konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest pole

kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras ega

ka mistahes muus korras. Arvestades, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud

kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle

kulgemine kohtus vaidlustatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus

asjas nr 3-1-1-41-08, p-d 8–9).

13. Piiritlemaks KrMS §-des 228–232 sätestatud uurimiskaebemenetluse kohaldamisala, on oluline

silmas pidada, et kõnealune menetlus lõpeb vastavalt KrMS § 385 p-le 14 maakohtu

eeluurimiskohtuniku tehtava lahendiga. KrMS §-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik

pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid

ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on

sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute

tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava

kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine

ega

kriminaalmenetluse

kui

terviku

kulgemise

põhjendatuse

hindamine

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-41-08, p 13 ja 22. juuni 2009. a

määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 19).

14. Määruskaebuses leitakse põhjendatult, et nähtuvalt KrMS § 228 lg-st 1 hõlmab

uurimiskaebemenetlus esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.o menetlusnõuete rikkumist

menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et tulenevalt KrMS §-s 211

väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest on uurimisasutus ja prokuratuur

vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse

menetluse

eesmärgi

saavutamiseks

teha,

pole

menetleja

tegevusetus

laiemas

mõttes

uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada

seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja

menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse

tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu

protokolli tutvustamata jätmine vmt).

15. Nagu eelpool märgitud, vaidlustasid B1 AS ja B2 OÜ Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ning

prokuratuuri sellist tegevusetust, mis pole seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse

menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Määruskaebuse esitaja leiab seetõttu

põhjendatult, et kannatanute etteheited ei ole lahendatavad KrMS §-des 228–232 sätestatud korda

järgides, millest johtuvalt puudus Riigiprokuratuuril ühtlasi alus lahendada esitatud taotlus

määrusega. Tulenevalt KrMS §-s 230 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse puudumisest jättis maakohtu

eeluurimiskohtunik omakorda õigustatult Riigiprokuratuuri vastuse peale esitatud kaebuse läbi

vaatamata. Olukorras, kus kaebuse esitanud isikutel puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev

alus Riigiprokuröri vastuse vaidlustamiseks, ei olnud ka eeluurimiskohtunikul pädevust asuda

kaebuses tõstatatud küsimusi sisuliselt vaagima. Määruskaebuses tõdetakse õigesti, et maakohtu

eeluurimiskohtuniku määrust tühistades ja kaebust uueks arutamiseks saates ei võtnud

ringkonnakohus arvesse uurimiskaebemenetluse sisu ja eesmärki ega ka seda, et vaidlustatud määruse

jõussejätmise tulemina peaks eeluurimiskohtunik kaebust sisuliselt lahendama asudes väljuma talle

seadusega antud pädevuse piiridest. Ringkonnakohtu määruses ilmnev minetus on seetõttu käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab taunitavaks, et kriminaalasja kohtueelses menetluses, mille

kestus ligineb varsti juba neljale aastale, pole pikema aja jooksul ühtegi menetlustoimingut teostatud

ja pole ka selge, millise aja jooksul otsustus kohtueelse menetluse lõpuleviimise võimalikkuse kohta

tehakse. Vaatamata eelöeldule tõdeb määruskaebuse esitaja põhjendatult, et olukorras, kus

kriminaalasja kohtueelse menetluse venimine on eeskätt tingitud uurimisasutuse struktuurilisest

ressursiprobleemist johtuvast ülemäärasest töökoormusest, ei ole kaebajate taotletav eesmärk

saavutatav uurimiskaebemenetluse kaudu, kuivõrd uurimisasutuse töökoormusega seotud küsimuste

lahendamine prokuratuurile ega ka eeluurimiskohtunikule ei allu. Seoses B1 AS ja B2 OÜ esindajate

seisukohaga, mille kohaselt peab põhiõiguste kandjal vastavalt PS §-le 13 ja 14 olema õigus sellele,

et riik teda kolmandate isikute rünnete eest kaitseks, meenutab kriminaalkolleegium, et tulenevalt

riigi karistusvõimu monopolist puudub kannatanul õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku

kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi

2006. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Käimasolev kriminaalmenetlus ei piira samas kannatanu

õigust nõuda talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud

korras.

17. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2

rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 22. mai

2013. a määruse ja jõustab Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 15. aprilli 2013. a määruse, millega

jäeti B1 AS ning B2 OÜ esindajate kaebus läbi vaatamata.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi